Need silmad, need silmad

Noorem Poiss teab väga täpselt, kuidas Vanamehel vajalikke nuppe vajutada.
Vanem Poiss on konkreetsem ja ajab oma õigust taga, Noorem Poiss jälgib mängu ja keerab asjad nii, nagu tema soovib. Vähemalt Vanamehe puhul, kuna teab, et nunnu-faktor seal töötab.

Igatahes tunnistas ta meile ükspäev ausalt üles, kuidas issi juurde minnes tuleb oma suured silmad veel suuremaks teha, demonstreeris ka "õiget pilku" ja no kuidas sa vaidled lapsele vastu :D
Ja midagi pole teha - kui Vanemalt Poisilt Vanamees eeldab arusaamist, käitumist, suur olemist ja mida kõike veel, siis Noorem Poiss on ta ümber sõrme mässinud. Ajab aga silmad suureks ja nunnuks ja saab oma mööndused...

Väiksema lapse rõõmud...
Ise peame ikka hoolega jälgima, et vahe tegemist ei kujuneks. Libe tee.

Ujuma!

Nüüd, kui poisid ujuvad ja hülge kombel vett fännavad, tundub mulle kergelt veider suvel rannas üksinda liivalosse ehitada. Poisid vees ja mina kaldal - miski siin mudelis ei klapi.
Seega otsustasin ka mina ujumistrenni minna... Jap, minu eas ja ujumise õpet saama :)

Aga no midagi pole teha - treener on meil hea ja konkreetne, ei ta hellita kedagi. Ja mis kõige jaburam - minu konnast on saamas päris ujumine!
Tehnika õppimine on ikka detailides. Prille olen katsetanud vist kümmekond mudelit - lõpuks leidsingi sobivad. Lõpuks soetasin enesele isegi selle jubeda kondoomi, mis juukseid katab. No kui ikka pead vee alt pinnale tõstes tukk silmis, siis ei ole mugav. Seega - Speedo kondoom pähe ja minekut!

Ütleme nii, et minust võib veel asja saada :) Meie treener on lootusrikas, seega ma pean ka ise endasse uskuma. See perekondlikult ujudaoskamine on ikka väga äge :)

Eile

19.jaanuaril leidsime kassilt selle aasta esimese puugi. Mõni päev hiljem jalutas üks mööda Vanameest.
18.veebruaril avastasin Noorema Poisi pead silitades tema juustest järgmise ringikodiva puuksi.
Aasta esimesed kuud. Talvekuud. Kas see ongi nüüd see koht, kus "tere, talv!" hüüatatakse?

Ahjaa, Nooremal Poisil lahkus eile suust esimene hammas :). Algab ka temal see hambahaldja, ahju otsas elava kilgi ja padjaaluse mündi aeg :)
Olgu ajaloo huvides mainitud, et tegelane on 5 ja pool.

Ja Vanem Poiss otsustas ujumisvõistlustel osalema hakata. Ja läkski. Esimene tehtud ja hammas verel... Palus mul kõik etapid kalendrisse üles märkida.

Millal nad nii suurteks kasvanud juba on??!!!!

Kirjatähed

Vanem Poiss (tänaseks 7a) hakkas ammu enne arvutama kui lugema. Lisaks hakkas ta enne kirjutama, kui lugema. Tähti tundis vabalt, kuid sõnade lauseks kokku veerimine oli vaevaline.
Mingil hetkel hakkas juba saja piires peast arvutama. Aga 5-sena ikka veel ei lugenud.
Siis lisandus juba ka esimene arusaam kergematest korrutustehetest.

Ühek päeval hakkas huvi tundma kirjatähtede vastu. Hakkasin talle neid siis tutvustama ja see oli tema jaoks palju põnevam. Keeruliseks tegi loo muidugi see, et osad tähed on erinevas fondis ikka väga erinevad. Nendega tuleb vahel siiani õppimismomente.

Aga mis kummaline, siis päriselt lugema hakkas alles 6-sena ja kirjatähtedega. Ütleb, et trükitähed teevad aeglaseks ja ei saa nii hästi lugeda kui kirjatähtedega. Kirjatähed justnagu voolavad ja kergem edasi liikuda. Trükitähed suured ja karjuvad, nendel peab nagu peatuma. Hmm, sama teema ju endal suurtähtedega lugedes, eriti kui keegi meili sisse neid paneb - justnagu karjuks...

Nüüd armastab koomikseid vennale ette lugeda.
Aga mis eriti lahe, on see, et sügisel õpetas mu ema teda paberil liitma/lahutama. Nüüd tal nauding aeg-ajalt tuhandeid arvutada. Sünniaastaid ja muud põnevat kokku liita näiteks :D

Aga Noorem Poiss (5a) seevastu ei näita mingisugust huvi üles ei numbrite ega tähtede osas. Sama pere laps. Õpib ära, mis vaja, kuid ise kinnitab ikka, et ei oska ja ei taha. Näitad tähte - tunneb. Näitad numbrit - tunneb. Palud kokku lugeda - ei huvita! Tema pigem ehitab millest iganes võimalik. Või maadleb :D Või ajab iga venna liigutuse peale kisa lahti :D Ja hääl on tal võimas... Lapse kohta veidi madal, kuid väääga vali...
Et jah, sama pere, sama kasvatus, samad vanemad, kuid nii erinevad :)

Ujumisoskuse hämmastav areng

See, kui kiiresti lapsed kõike haaravad, on ikka päris hämmastav.
Tänases postituses vaimustun ujumisoskusest.

Meie peres ei osanud kumbki poiss ujuda. Vees sulistada meeldis mõlemile väga, kuid ikka nii, et vesi maksimum rinnuni. Ujulasse ära eksides möllasid nemad ikka väikestes basseinides ja ujumisradade vahele suutsin neid meelitada vaid rõngaga.

Möödunud aasta novembri keskel panin nad ujumistrenni. Nii 5-se kui 6-se. Hakaku ujuma, tahaks koju sauna taha tiiki lasta kaevata, kuid ei julge seni, kuni poisid vabalt ei uju. Minust pole nende juhendajat, kuna ma isegi ei uju (okei, natuke saan hakkama, kuid need mõned otsad konna või selili ei ole ujumine - ma suplen :D). Vanamees ujub küll nagu kala, kuid tema ei suuda avalikes basseinides käia (nagu oleks vannis koos võõraste inimestega ja kas nad on ennast ikka enne basseini kõik korralikult pesnud ning see talle vastuvõetamatu) ja meri enamik aastast siiski külm.

Niisiis. 2019 käisid poisid trennis 7 korda. Siis tulid pühad peale ja nüüd jaanuaris teinud 8 trenni. Ja no täiesti jabur - ei mingit rinnuni vett enam (mõlemal ju ujumisbasseini vesi igas otsas üle pea), mõlemad on loobunud kätistest ja sumavad pukilt hüpata (samal ajal on eesmärk ka põhja puudutada) ja muudkui ujuvad :D Vanem Poiss paneb läbisegi tehnikaga mitu basseinipikkust ära. Mina talle järele ei jõua, ta ikka palju kiirem :D Ise paras kondikubu, kuid püsib ilusti pinnal. Ja jaksab... Noh, tal muidugi eesmärk endale ilusad lihased kasvatada ka. Seepärast treenib usinalt ja sööb lisaks aedviljadele ja kalale isegi liha :D

Noorem Poiss sai pukilt hüppamise julguse alles möödunud pühapäeval kätte, kui koos nendega basseinis aega veetmas käisin. Enne seda oli trennis veel ühe kätise abiga, nüüd aga täiesti ilma. Võtab vennale järgi :)

Kaalun minagi ujumistrenni minekut :D Siis suvel rannas ei jää laste ees häbisse :D :D :D Liivalosse ja kivitorne nad minuga vaevalt enam ehitavad, kui vesi nii ahvatlev :)

Taastumine peale lapsi

Uskumatu, kui kaua võtab ikka kehal aega rasedustest/sünnitamisest taastumine...

Okei, kehakaal kehakaaluks. Ühel suurem, teisel väiksem mure. Mingi koguse pingutamisega mingit soovitud tulemust ehk aga siiski saab. Enamik inimesi. Kahjuks on ka neid, kelle pingutused lihtsalt ei tööta ja kõik.

Emotsioonid ja empaatiavõime muutuvad ka ikka kordades. Oluliseks-mitteoluliseks hindamised samuti.
Paljudest emadest saavad superlogistikud, eriti kui lapsi mitu ja igal lapsel omad käigud, milles vanem peab osaline olema (= väikelaps).

Mälu. Ma ei tea, minul on see küll kordades kehvemaks muutunud. Ma reaalselt pean asju kalendrisse üles märkima (väga jooksvad asjad telefoni piiksuma ja ajakava duubeldatud ka füüsilises kalendris). Vahel haaran telefoni või pastaka, et asi üles märkida ja juba ma ei mäleta, mis see asi oligi :D
Varem oli üks mu peresiseseid hüüdnimesid "kalendermärkmik" - lisaks enda asjadele pidasin ka teiste vajadused meeles ja meenutasin tellimuse järgi. Nüüd aga...

Imetamisega muutusid mu hullult paksud juuksed õhukesteks lidrideks. Ja varem nii pikad ja tihedad ripsmed lühikeseks ning hõredaks. Nüüd, kui Noorem Poiss on 5-ne ja imetamine sai läbi juba 4 aastat tagasi, on juuksed ja ripsmed lõpuks taastunud. Alles nüüd peab juuksur juukseid õhendama ja ripsmeid värvides saan rahulolevalt peeglisse vaadata.
Täna tunnen, et olen suuteline ka kaalu kontrollima. Alles nüüd. Siiani oli paras rähklemine.

Millal aga mu mälu taastub? Või võeti see kompensatsiooniks logistikuvõimete vahetuskaubana?
Ja miks ometi ei võiks see kõik kehale kuidagi loomulikum olla. Vups ja tehtud. Miks nende tagajärgedega veel aastaid hiljem maadlema peab?