Ei hakka ennustama...

Selle aasta novembrikuu viimane päev siis... Andresepäev ja puha.
Vaatasin siis, mida vanarahvas Andresepäeva kohta heaks võttis arvata ja sain teada järgnevat:

Andresepäevast algab advendiaeg, mis tõusis oluliseks just 20. sajandi teisel poolel. Advendiajaks valmistati lastele erilisi riidest või paberist advendikalendreid, kus iga päev oli võimalik avada uus aken või tasku ja leida selle tagant/alt mänguasi või maiustus. Kui vabrikukalendrid olid varem nende laste eelis, kelle vanemad käisid välismaal, siis viimastel kümnenditel on igaüks saanud poest osta kommide või küpsistega kalendreid. Päris aastatuhande lõpul hakati peamiselt Skandinaaviamaade eeskujul õhtuti akendel süütama kuus elektriküünalt või põletama elavaid küünlaid. Nende abil on hõlbus jälgida jõulude lähenemist. Jõulude lähenemisest annavad märku ka temaatiliselt kaunistatud vaateaknad, elektriküünaldes tänavad ja puud.

Varasemas rahvakalendris oli andresepäev külma ja talve saabumise päev, mis lõpetab kadrisula. Tavaks oli kogu öö põletada tuld. Lääne-Euroopas, kuid ka meil on andresepäev oluline kui esimene armsama ennustamise tähtpäev pikas talviste ja kevadiste ennustuspäevade reas. Enamik ennustusviise sarnanevad aastavahetusel ja muudel kriitilistel aegadel rakendatavatega. Andresepäevane tulevase ennustamine pole meil kunagi olnud nii populaarne kui Lääne-Euroopas, kust on Eestisse levinud näiteks mitmed selletarbelised loitsud ja muud tavad. Tulevast püütakse näha unes, paludes enne uinumist: "Eos, Meos, püha Andres, näita mulle mu südame armukest." Lausumise juures tuleb külvata sümboolne peotäis viljateri või linaseemneid aseme ette. Lõuna-Eestis on teri puistatud voodisse.

Veel süüakse soolast ja asetatakse veenõu voodi alla – tulevane toob unes juua, jäetakse pestud nägu kuivatamata – kuivataja on armsam, pannakse vastassoo riideese või pool õuna padja alla jne. Minna magama sooviga teda unes näha. Sobivad muudki lihtsad vanad ennustusvõtted. Võib ka kirjutada eesnimesid paberitükkidele ja rullida need kokku – õige nimi on hommikuks siledal paberil.

Mitte mingil juhul ei tohi sellelt, keda unes näed, midagi muud vastu võtta ega temale anda. Vanad hirmutuslood räägivad, et tõenäoliselt võtad sa tema käest ära midagi, mis tõmbab talle kaela pahandusi ja sulle suure õnnetuse või surma. Ei maksa ka unes kellelegi midagi anda – tõenäoliselt annad ära mõne endale kalli inimese või midagi, milleta ei saa enam kuidagi hakkama. Ei maksa asjatult pöörduda inimeste hingede ja vanade jõudude poole.

Pühast Andresest:

Apostel Andreas, Siimeon Peetruse vend, sündis Galilea Betsaidas, kus mõlemad olid kalamehed. Andreas kuulus Ristija Johannese jüngrite hulka, kuid ühines hiljem koos vennaga Jeesuse jüngritega ning kuulus tema lähimasse sõpruskonda, olles üks soosikapostlitest. Pärast Kristuse surma suundus ta misjonitööle ilmselt Sküütiasse, kust rändas veel mitmele poole. Löödi Ahhaias risti tänaseks andrease risti nime all tuntud ristipuule. Piinade pikendamiseks teda ei naelutatud, vaid hoopis seoti risti külge. Andreas suri 30. novembril. Lääne- ja idakirik tähistavad seda ühel ja samal kuupäeval. Püha Andrease säilmed viidi Konstantinoopolisse 357. aastal ja sealt 13. sajandi alguses Itaaliasse Amalfi katedraali. Püha Andreas on Šotimaa ja Venemaa patroon. Tema nime kannavad Äksi, Sangaste ja Pilistvere kirik.

Et siis sellised lood selle päevaga.
Ma siin mõtlesin, et ma küll ei julge miskeid teri voodi ette ja linade vahele loopima hakata:D Sest mis siis, kui unes ei ilmugi mulle mu oma Vanamees vaid keegi võõras toob vett? Mis näoga ma siis tema hommikumusile vastan? Kas sellega petan toda teist või petsin just öösel Vanameest, teiselt mehelt juua vastu võttes? Mhh?
Seda kõike veel olukorras, kui eile öösel jätsin ta just maha, kuna meil oli 6 last ja tema eelistas minu titekantseldamise asemel vastu võtta kutse kapteni lauda... Ehk siis arvestades eileöiseid sündmusi ei saa ma ju teda oma unne lasta, eksole... Me ju lahus ja tülis ja puha...
Eiei, igaks juhuks ei mingeid teri voodi ette:)

Õrnushetked

Kui Vanamees oli näinud mu lapsepõlvepilte, leidis ta, et ma näen välja nagu nööp. Ikka veel, samuti nagu lapsepõlves.

Nüüd ta siis vahel kutsub mind Nööbiks. Enamasti siis, kui mu nägu tundub võimalikult ümar ning seal keskel on kaks samuti ümarat auku silmade koha peal, kaks ümarat auku seal kus teistel inimestel on nina ja siis üks vahel veidi krimpsus auk, see siis suu koha peal.

Eile, olles heas tujus linna peal asjatamas (meil õnneks vähemasti siiamaani kipub ikka koos asjatades hea tuju olema ja näod naerul), tekkis moment, mille sarnased mul vahel jala veidi vedelaks võtavad.
Vaatab mind sellise erilise, sügavat õrnust täis pilguga, mida ta vahel kardinate vahelt välja immitseda laseb ja ütleb lihtsalt: "Nööp".

Silmside kestab, pilk muutub sumedamaks ja sügavamaks, kogudes sinna talle ainuomast intensiivsust, hääl madaldub vaiksemaks ja taaskord kostub lihtne nimi: "Nööp".
Mul juba raske vastu vaadata (vaja ju asjatada), kui korraga vaadatakse mind erksust täis pilguga ja teatatakse rõõmsal häälel: "Oi, Sipsik, sa oled hakanud vanaks jääma!:)"

Aaaaappppiiiiii, noh:D:D:D Mismõttes??? Sellisel hetkel, sellises kontekstis???
Jah, muidugi on mul ka kortsud tekkinud ja tekivad juurdegi, kuid sellise lagedalehõiskamisega saab küll ainult tema hakkama...
Aga egas midagi, nüüd tuleb teha nii, et ta niipea ei unustaks, et nii ei tehta:D

Lapsevanemad

Fekalist

Kunagi laulis üks absoluutselt mittearvestatav Jeesti Bjänd mörisedes: "Fee-kaa-list, fekalist, fekalist"...
Selle ameti esindaja tunne on mind tabanud vahel ühiskondlikke/ühiskasutatavaid ruume kasutades. Neid, kus omil jalul kuningat kohata võivat. Aga noh, mis sa ühiskasutatavatest paikadest ikka niiväga ootad, eksole:) Eal ei tea millised õukonnanarrid kuninga sabas seal viibinud on.

Mäletan, et kunagi blogisesin samal teemal pikalt ja kirglikult. Kollektiivides leiduvate "pärlite" teemal, kes vaid naistele mõeldud tualettides suudavad (tööl, kinnises majas) prill-laua tagumise kaare täis lasta. Pidurdusjälgedest rääkimata. Müstika. Või siis ehk akrobaatika?

Nüüd aga olen sattunud omaenda kollektiivis kolmel korral meie muidu äärmiselt heas korras tualetist selg ees ja kõõksudes taganema. Kaant avades teatud tooni pidurdusjälgi avastades ei oskagi kohe muudmoodi reageerida. Esimesed kaks korda mõtlesin, et äkki on juhtunud, et keegi kiirustas ja unustas. Kolmandal korral enam nii leplik ei olnud. Lihtsalt... kui jälgede asemel on pidurdusteekonnaks valitud künklik slaalominõlv, siis ei suuda ma isegi mitte harjaga sinna ligi minna vaid olen sunnitud kannatama, jalad ristis ning seinale sildikesi kirjutama...

Loodan siiralt, et säärased üllatused on nüüdseks lõppenud. Peale sildistamist on slaalom lumivalgest potist igatahes eemal püsinud, loodetavasti jäädavalt...

Ehk ei tarbinud keegi lugejaist mu tänast sissekannet millegi söödava kõrvale, ma loodan:)

Nooohhh..... Tea kas nüüd olin piisavalt mitte-sensu Pire jaoks:D

Sellisest materjalist divaanet ma polegi varem kohanud

Kuidagi jube odav see Jyski diivan. Ma mõtsi, et nimet materjal võiks vähe eksklusiivsem olla, kuid ju siis oli hulgi käes:D

Liiri-lõõri

Kui autoga sõidan (üksi olles, öf koors), kipun ma laulma. Ikka kohe valjusti ja põhjalikult. Töölt tulles enamasti terve tee. Kui sõnad meelest lähevad, siis leiutan ise midagi asemele või joigun niisama.
Mingil kummalisel põhjusel aga tõuseb sünkroonis häälega alati ka kiirus. Kui muidu olen siin elades õppinud mõistlikuks sõitjaks, siis laulmise taustaks on jalg ikka päris pulk all. Sirge ja jäik.

Täna tabas mind arusaamine.
Sõitsin kodu poole, kuu oli kui ülepannikook taevas ja lauldes (samahästi võiks öelda, et kuu poole ulgudes) sain aru, et kiirus tõuseb sünkroonis keha piinlikkustundest kangestumisega.
See on ju ikka nii, et midagi piinlikku kuuldes kisub kere krampi. Minul vähemasti küll:) Nii et nüüd on siis selge - kui mul on kuhugi kiire, pean ma laulma...

Aga homme hommikul ma magan:) Votnii! Lähen hiljem tööle. Ei kujuta ettegi, mida hommikuga peale hakkan... Okei, magan, eksole. Aga edasi? Tean, söön hommikust:D Seda ei jõua enamikel hommikutel, seega... Ja tõenäoliselt lihtsalt vedelen. Midagi tegemata.
Praegu seevastu hakkan tööd tegema. Kui valge tobuke mu süles seda võimaldab. Tudub siin nurrudes minu ja läpaka vahel, kõik neli käppa püsti. Ei ole just innustav...

Ahjaa, Pire, su meilile reageerides (kuna huvi võib laiem olla:D) - ei, ma ei ole titeootel:D:D:D Hoolimata sellest, et mu postitused on nii "sensuks" muutunud:) Mismõttes sensuks??? Arumaivõi:)

Täna...

... toimus mul atesteerimine.
Pffffffff................ Ja toss välja.
Aga vähemasti on põhjust täna veini juua ja kergendust tunda:)
Kui saab kergenduseks pidada tõsiasja, et olen sügavalt häiritud faktist, et maksimaalsest tulemusest jäi mind lahutama üks (ÜKS!!!) mittetäielikult õige vastus. Ehk siis vastus koosnes kahest osast, millest üks oli õige ja teise juures kahtlesin ja jätsin jaatava linnukese panemata.
Ehk siis... oleksin ma oma vastuste juures veidi vähemtempokas olnud, oleksin võinud saada haruldase 100%... Njah, ise olen raspeldis!

Aga päev oli karm. Üks oluline töötaja jäi haige lapsega koju ning see tähendas minu ootamatut vetteviskamist. Tema kriitiliste tööülesannete katmist siis. Lisaks enda omadele. Ja lisaks teadmisele, et pealik on saabumas meid hindama ja minu atesteerimist jälgima.
Ehk siis jah, tänane päev oli hull. Mitmes-mitmes erinevas mõttes. Ja siis saada teada, et oleme õigel teel ning meiega ollakse rahul. Et me oleme head. :) Ja me oleme, ma tean:) Seda kinnitavad hämmastusega kõik, kes teemaga kursis:D Ja see on jube hea tunne. Teada, et teen midagi hästi. Et teen hästi hoolimata piiratud võimalustest. Annab jõudu edasi minna. Ja pingelistel päevadel, nagu nt täna, juba 6.30 tööle minna. Ja õhtul, peale peaaegu harukordse tulemuse saamist tulla koju ja suutmata süüagi, edvistada kellegi olulise säravate silmade paistel, hoida süles kaisunurruseid kasse ja avada punane vein. Ja tõenäoliselt juba varsti kukkuda kui niidetult unedemaale. Et homme taas säravi silmi tööpostile suunduda.
Et siis jah, kesse ikka koera saba kergitab kui mitte ise, eksole:) Aga tegelikult ka, kergendus on metsik.

Tundub, et viimasel ajal ma muust enam kui tööst ei kirjutagi. Ikka lendab servast sisse. Aga eks mul on endiselt veel sisseelamine käsil ning mõtted enamasti seal kus nad on. Mis teha.
Vahepeal on veidike muud elu ka, kuid selle kirjeldamiseni kohe kuidagi ei jõua:) Tahaks kirjutada lõbusatest seikadest ja pilte loodusest üles lappida, kuid veel ei jaksa. Aga ükspäev ikka:)

Sõltumine "elementaarsest"

Arginädala lõpu vallutas torm, nagu paljud mäletavad.
Meil ka männid kriiskasid hoovis ning öösel langes puid raginal metsa. Korstnas ulgus tuul nagu kummitus ning kassid jõllitasid hämmingus näoga soemüüri suunas.

Mitmed paigad Eestis olid elektrita. Nii ka meie. Õhtul kella 19 ajal lahkus me juurest pisikese plaksuga ning tagasi ilmus alles järgmisel õhtul.
"Pärapõrgus" elades hakkad olukordi aga teisiti hindama millegipärast. Stoilise rahuga, kuna ega midagi tegelikult ju seisma jäänud. Nii võtsime ka meie asja rahulikult ning tegime pliidi alla tule, kustkaudu saime sooja, süüa ning kuuma vett. Küünlad põlema ja romantika missugune. Toad olid mõnusalt soojad, kummalgi polnud võimalustki internetis aega "raisata" ning seltskond ja väike vein aja täitmiseks sobisid nii hästi, et pliidil valminud riisisroog jäigi söömata:D Ununes, noh...

Ainsaks mureks oli, et reede hommikul vara pidime hakkama Saaremaale sõitma. Tavaar kõik pakkimata ning püüa sa seal pimedas taskulampide ja küünalde valgel kõike lennult hoomata. Aga noh, mis seal's ikka:) Saime hakkama ja kõik vajalik kaasas.
Küll aga oli tee saarde seekord pikk ja aeglane. Varahommikune pime tee oli täis murdunud puid ning püüa siis sõita, eksole. Kordamööda käivad uniseid hommikureisulisi ehmatamas suured keset teed laiutavad puud ning üle tee kas siis vudivad, kalpsavad, jooksvad või jalutavad metsloomad.

Saares oli hea nagu alati:) Aga ka neil seal oli öösel elekter ära olnud... Kuigi, nemad said enda jao kiiremini tagasi kui meie:) Ja isal on sellisteks puhkudeks generaator hangitud. Peame meiegi selle peale mõtlema tulevikus, kuna ilmselgelt ei jää see viimaseks "pimenduseks".

See pani aga mõtlema tähelepanelikumalt arenenud riikide elanike sõltuvusest elektrist. Mis kõik jääb suurte katkestuste ajal tegemata/olemata ning millised suuremat sorti paanikad/kriisid sellest sündida võivad. Alustades väikestest majapidamisüksustest ja lõpetades infrastruktuuriga. Julm, päris julm...

Aga jah, meil oli õnneks teadmine ohust olemas ning sellest tulenevad varud ja käitumisjuhised ning Saares oli lõbus ja armas olemine:) Täpselt nagu alati:)))

Olllaalllaaaa:)))

Thela tegi ökoloogilise jalajälje testi. Olen ka kunagi seda teinud ja kuna tulemus ei meeldinud, siis valisin variandiks tulemus ära unustada.
Täna mõtlesin innustust saades, et teeks uuesti:) Ja oppadii.... sain tulemuseks 1,95 globaalset hektarit aastas:D Mis tähendab, et kui kõik elaksid samamoodi, peaks inimeste käsutuses olema 0,94 meie maakera:)
Huhh.... Nüüd pole muud, kui oma lille- ja putukalapse ajus hoida see pilt aktiivsena ja püüda teha nii, et minust olenevalt see jälg ei suureneks... Kui, siis vaid natukene...

Tänane jagunemine:
kodu - 0,73 gha ehk 37,3%
transport - 0,57 gha ehk 29,2%
kaubad ja teenused - 0,49 gha ehk 25,2%
toit ja jook - 0,16 gha ehk 8,3%

Ajast

Aeg on üks naljakas asi. Suhtud temasse mingis eluperioodis ühtemoodi ja teises hoopis teistmoodi. Ja lisaks sellele, et suhtuda aega, tuleb suhtuda ka teistesse sama ajaga suhestujatesse.

Täna hommikul nt mõtlesin, et helistaks E-le ja õnnitleks sünnipäeva puhul. Kuna läks teine just lapsepuhkuselt tagasi tööle (ehk siis äratuskella peale ärkajate hulka), siis peale kannatlikku ootamist tsut peale seitset pidasin igati okeiks helistada. Ise olin tööl juba jupike aega toimetanud ning kuidagi väga tavahommikune meeleolu oli.
Kui aga teisel pool üks häält lahti veel mitterääkinud ja just luugid avanud tegelane kähises, ajas ikka naerma küll:)
Vähemasti ma usun, et mul oli au olla esimene õnnitleja sel hommikul:D:D:D

Endale tundus mulle aga vaid pool tunnikest varem kummaline näha tee ääres hääletajat. Esiti kimasin temast mööda, kuid siis hakkas süda piinama (et kuidas ma jätan ta sinna kottpimedasse öhe järgmist kes-teab-millal-tulevat autot ootama) ning tagurdasin ja korjasin noormehe peale. Hakkas teine pealinna sõitma ja läksin viskasin ta siis bussijaama ära.
Ehk siis pooletunnise vahega tundus mulle kummaline näha hääletajat, kuid ei tundunud kummaline helistada kähisevale E-le.
Aeg sama...

Sama lugu magamisega. Olen terve teadliku elu olnud ööloom. Enne südaööd voodisse naljalt ei saa ning noorena magasin vabadel päevadel lõdvalt 12-13-ni. Nüüd aga, kui ärkan varavaravara, vajub silm enamasti juba kella 21 ajal nii looja, et jube raske on end ärkvel hoida. Samas, kuna olen alles mõni tund tagasi koju jõudnud, tahaks ju ka kodus askeldada ja suhelda ja olla ja vahel ka kaisus mõnd filmi vaadata või siis kasvõi blogisedagi... Vahel võtan miskit lugemiseks, kuid see on kindel unelaks - vähem kui viie minutiga ma selle peale magan:D
Et siis jah, suhtumine aega muutub ajas.

Nüüd vaatan siin seda postitust ja mõtlen, et mida ja miks ma üldse kirjutasin? Avaldada või saata draftidesse, kus ootamas palju avaldamata poste?
Vahel tahaks lihtsalt endale mõned märksõnad salvestada mõne kirjutise kaudu ja ju jääb siis seegi selleks tarbeks:)

Ja veelkord õnnesoovid E-le siinsete poolt:)

Seenelise tapatalgud

Seen, kes vajaks kortsukreemi

Seoses sellega, et nädalavahetusel tekkis ootamatu vaba aeg, otsustasin ma hoopistükkis aega "kasulikult" kulutada ning niisama vedelemisega kahasse loodust nautida (loe: patareisid laadida).
Lõunani magada on minu arginädala graafiku juures üks ütlemata mõnus (ja samahästi kui võimatu) tegevus ning seda eriti peale järjekordset reedel tööl viibitud 13,5-t tundi, kuid arvestades tavaärkamisgraafiku jätkumist tööpäevadel, ei olnud mõistlik säärast lõnki endale lubada.
Nii ma siis püsisin rütmis ning ajasin ka nädalavahel enesele koivad alla juba enne päikesetõusu.
Aga teate, hommikuehas loodus ja kastepiiskades pärlendav maa on ikka puhta võrratud... Lisame siia veel esimesed hallaööd ning hõbedase kasukaga kaetud rohulibled roosakas hommikuvalguses.... ja leiamegi piisavalt põhjust vara ärgata:) Hoolimata sellest, et see on nii pagana raske...
Natuke sai pildistatud see nädalavahe ka ja üritan millaski ka siia üles riputada ühtteist, kuid praegu lihtsalt kisub kiireks - tuduaeg kohe-kohe käes:)

Eile hommikul tekkis mul aga järsku kindel kiiks süüa sirmikuid. See pilt interneedusest

Teate ju neid hiiglasuuri seeni, mida saab vabalt ka otse kübara servast närida või siis paneerida maitsestatud munas ja jahus ning seejärel praadida. Maitseb nagu šnitsel ja seda söövad hoolega ka need, kes muidu end seente mittesööjateks kuulutavad.
Sirmikute hooaeg on tegelikult küll juba läbi, kuid hea tahtmise korral mõne siiski leiab.

Mina kui sirmikute alal võhik, kuid saatanale sõrme andnu, olin võtnud pähe kinnisidee, et just täna õhtul tahan paneeritud sirmikut. Vanamees mokaotsast siis mainis, et aga mine ja korja siis. Kõik kohad ümberkaudu metsas olevat sirmikute kasvukohad. Enne, kui välja astusin, poetas veel, et "vaata siis, et lagemate kohtade peale hoiad, seal kasvavad".
Ok, rebin siis mina oma seenelkäigukummikud jalga ja asun müttama. Kõikvõimalikud lagemad kohad müttan läbi ja vahin kõikvõimalike seentega tõtt (nimeta aga ja küllap ma seda seent ka kohtasin), ainsana puuduvad nimistust aga sirmikud. Käin ja halan üksi metsas, püüdes kusagilgi simikut kohata, kui mida pole, seda pole. Lootusetu.

Poolteist tundi hiljem heliseb telefon. "Kuhu sa kadusid?" "Sirmikuid otsin. Kus krt need lagemad kohad kõik on, mis sirmikutest kubisevad?" Selle peale saan põhjaliku naeru osaliseks. Esiteks on hooaeg läbi, teiseks on sirmikujahtijad seened ammu ära korjanud ja kolmandaks kasvavad nad aastakümneid püsinud metsaheinamaade madalama rohuga paikades. Ehk siis teatud lagendikel ümberkaudsetes metsades. Mis te arvate kas ma jõudsin nende lagendikeni kogu selle aja jooksul?
Tagasi kodus, ajan suu mossi: "Ma ju tahtsin niiväga täna sirmikut"
Selle peale arvatakse, et ehk on võimalik hea õnne korral mulle mõni sirmik leida. Astutakse välja, mina vuta-vuta sabas, tehakse lähimas metsaveeres üks tiir ja ulatatakse mulle mu sirmik. Azoo.... Ok, nii on ju lausa lihtne seenel käia:)

Ei suuda ahvatlusele vastu panna ja näksin jupikeste kaupa juba servast (selline mõnus pähkline maitse ja täiesti toorelt söödav seen), kuid saan siiski end pidama ja paneerin ja praen õhtuse sauna kõrvale:) Oi kurjam kus on hea asi:)))
Järgmine aasta olen targem ja alustan juba suvel oma jahti. See aasta ma lihtsalt ei teadnud veel, millest külma kõhuga mööda käin...


Küll aga sai minust metsas tapamasin.
Ma nimelt olen see lillelaps, kes ei tapa tahtlikult keskit elavat. Väikeste eranditega. Viimastel aastatel käin kalal kalu tapmas (aga see on söögiks) ning lihtsalt tapmishasardist notin prussakaid ja sääski. Ühed on jõleduse tipp ja teised teevad valu. Esimesi olen suutnud nüüdseks juba mitu aastat mitte kohata, teistega võib selline unistus aga soovunelmaks jäädagi.

Eilses metsas lisandus neile aga veel põdrakärbes. Oi see on üks jälk tegelane!!! Vähese lennuvõimega ja otsib muudkui kohta kuhu maanduda. Ja siis hakkab roomama.... Brr!!!
Ma ei saa aru kuidas ma oma senise elu olen saanud ära elada nii, et ma neid elukaid endale teadvustanud ei ole. Alles nüüd nii kuu aega olen ma nende olemasolust teadlik ja see ajab mu hulluks! Esimene kord hakkasin lausa karjuma ja karglema, kui kokkupuude oli...

Need on sellised jubedad kärbselised, kes on kõige küljes kinni ja minema neid ei puhu, ei tõuka, ei nipsuta, ei kratsi. Lamanduvad su külge ja sahmerda siis palju tahad. Ja ronivad. Riiete sisse ja eriti armastavad juuste sees olla.

Iga kord, kui peatud, et mõnd nunnut seenekest pildistada, kuuled kuidas käib põrr ja plõks, põrr ja plõks. Ja üks kärbes teise järel maandub jopel ja alustab ronimist.
Lõpuks sai mul aga paanikast kõrini ning otsustasin neid maha nottima hakata. Et mida nad siis ronivad meie hoovi peale, eksole. Lollike:) Tao palju tahad, pole märkigi, et tüüp sihikindlat edasiroomamist lõpetada kavatseks. Ja mina veel mõtlesin, et mu tapanimistusse on lisandunud kolmas tegelinski...
Ei jäägi muud üle kui koju põgeneda ja oodata põdrakärbeste hooaja lõppu... Igatahes - jubedad!

Kobisen veidi

Hommikul 7:23 heliseb telefon (mhmhh, ma olin juba tööl...), helistajaks viimase korteri üürileandja. Et tema oli käinud korteris ja leidnud postkastist minule adresseeritud kirju. Azoo... Enda arvates maksin kolides 100 raha selle eest, et mu avaldus posti ümbersuunamise kohta vastu võetakse ja selle järgi edaspidi tegutsetakse. Nüüd siis aga kirjad Viimsis ja mina ise Viimsist väga kaugel.
Egas midagi, organiseerisin kirjadele järeleminemise (suured tänud veelkord:D) ja asusin Eesti Postis jälgi ajama. Häiritud olin küll, seda tuleb tunnistada. Mulle siiski meeldib, kui kõik käib nii nagu mina olen ära korraldanud. Selle eest veel ajuvaba summat välja käies.

Helistan klienditeenindusse. Nemad seal jube mugavalt ära suunama Haabneeme kontorisse. Ok, kriban numbri üles ja alustan sama juttu järgmisele hallootajale. Esimese asjana üritatakse mulle kolmandat numbrit anda, kuid ma ei anna alla. Lasen järele vaadata kas mu avaldus ikka kindlapeale seal on. Ja kehtiv. Ja õigesse kohta edastatud.
Proua telefoni otsas tunneb klienditeeninduse reegleid ning allub viisakalt mu korraldustele veenduda ja mulle üle kinnitada. Veendub ja kinnitab.
Ok, nüüd olen ma nõus võtma vastu veel kolmandagi telefoninumbri ning veelkord alustama sama juttu. Jutt räägitud, palutakse ehmunult mul oodata ja minnakse "asja uurima". Nüüd tuleb telefonile juba neljas proua, kes ette ja taha ja küljepeale vabandades selgitab põhjalikult, kuidas neil oli kirjakandjaga pahandus ning kui too läks, siis ei andnud see oma asju korralikult uuele üle ja et alles täna hommikul tema isiklikult veendus, et nüüdsest asjad korras jälle.

Ok. Mina muidugi suhtun mõistvalt ja rõhutan, et ma loodan, et selliseid asju enam ei kordu ning lohutan vaest ehmunut. See selleks.
Ehk siis klienditeenindus minu puhul ei longanud ühtegi jalga ja võin vaid survestatud koostöövalmidusele tugrikuid jagada. Mis mind aga hämmastuma paneb, on niivõrd suure ja tegelikult vägagi edumeelse asutuse asjaajamise korraldus. Tekib paratamatult tunne, et info süsteemis liigub tigupostiga, mitte automaatselt ja optimaalselt korraldatult. Ei tundu ju eriti raske mitte jagada avadusi postiljonilt postiljonile vaid pigem siiski tööd alustades kohustusi vastu võttes kogu vajalik saada juba kandekeskusest... Ma ei tea....
On mõtlemise koht ehk:)

Et siis jah, lihtsalt tekkis tahtmine veidike kobiseda:) Hakkas küll kergem jah...

Aga algusesse viidates - mõlemad mu üürileandjad on olnud vägagi lahedad. Viimase korteri omanik saadab naljameile ja helistab, et kuidas läheb ja enne seda, kus elasin 6 aastat - too omanik, 70-aastane mees, helistab siiamaani ja hoiab end minu ja mind enda eluga kursis:D Väga lahe, ei ole misit kosta:)
Mulle väga meeldib, kui inimsuhted säiluvad...

Pühapäev

Uskumatu, kui hea on vahel vedeleda. Lihtsalt olla ja vedeleda.
Akna taga vaheldumisi sajab puid painutavat megavihma ja kiiskab kissitamapanev päike. Toas on soe ja kõht hommiku(lõuna?)söögist pilgeni punnis. Valge Röövel peseb ennast ja Vana Karvik nohistab magada. Mängib vaikne muusika ja neljad näpud klõbisevad klaviatuuridel. Vahele mõni vestluskatke.
Olemine on vaikne ja õdus.

Ärkasin täna peale ühtteist. Mega! Arvestades, et teki alla sai ronitud samuti üheteist paiku, ainult et eile õhtul.
Ei ole võrreldavgi tavapärase kella 5-se ärkamisega. Või eilse inertse 8-sega.
Isegi töötelefon vaikib. Olen oma tubli personali saanud sedakaugele, et enam ei tulegi õhtuti ja nädalavahetuseti pidevalt kõnesid. Saavad väga hästi hakkama ja minul hea meel:) Võin suhteliselt muretult ukse enda taga sulgeda teadmisega, et minu äraolekul asjad toimivad.

Ma küll mõtlen ikka veel ka töölt eemal olles suure osa ajast tööle, kuid püüan end ohjata. Ei taha võimaldada ohtu läbipõlemisele. Aga... ma lihtsalt ei oska tegutseda vähema kirega, kui miski on mulle väljakutse. Ja väljakutse on ja kirge on ja...

Kirjutasin siin mõni aeg tagasi, et Vanamees on väga mõistev mu töö teemadel. Nüüd on ta küll juba paaril korral teatanud, et mõistvus on ohustatuks saamas, kui ma tööd ka voodist eemale ei jäta. Tulenevalt siis minu kombest magades rääkida...
Noh, kujutage ise ette olukorda, kus loete mõnusasti enne-und-raamatut, teinepool kaisus nohisemas ja siis hakkab too nohiseja järsku vaidlemist mittekannataval toonil seletama: "Kell kukub, hakkame pihta, hakkame pihta!". Ja siis tööspetsiifilist juttu ajab...

Päevad endale on ikka jube olulised. Kui tööpäevad on täis sedavõrd intensiivset non-stop suhtlemist, siis koju jõudes soovin vaid rahu ja vaikust. Seda ma ka saan:)
See nädalavahetus oli igasuguseid plaane, kuid kokkuvõttes sai korraldatud vaid killuke neist. Ja ma isegi ei põe:) Eriti normaalseks teeb tunde see, et ma suutsin eile õhtul terve filmi ära vaadata! Muidu ei tea ma juba kuid misasi on telekas ja kui mõni film mängima panna, siis esimese 20 minuti järel ma juba magan. Aga eile vaatasin ära TERVE filmi:D

Unise näoga Vana Karvik (ehk siis Vidrik) sirutas end just mõnuga ja ronis unesegasena mulle sülle. Mugav asend sisse keritud, keeratakse uuesti unele.

Vot see on pühapäev:) Nüüd peaks veel õhtupoole pannkooke tegema ja siis tulevad saunased iluprotseduurid ja....

Aga nüüd on tunne, et tahaks õue. Lihtsalt ringi kobistama, puhta niisama:)

Mõni päev...

... on pilvisem kui teine.

Töö on tõepoolest väga pingeline. Tulekahjude kustutamise ja muu tempo sekka tükib vahel aga ka päevi, mis on pingelisemad kui teised. Päevi, mil hakkad kahtlema terves mõistuses ja kolmandate isikute ambitsioonikusest tulenevast/silmapaistmisvajadusele tuginevast võimetusest vaadata suurt pilti. Mis omakorda tekitab emotsioone ja nende allaneelamise vajadust rahu huvides. Mis omakorda seab küsimuse alla motivatsiooni. Eriti, kui oled kuu ajaga aastaajast lähtuvalt aina keerulisemaks muutuvas keskkonnas teatud näitajaid parandanud umbes-täpselt kolm korda ning oma saavutuse üle megauhke ja keegi arvab heaks üritada sinu pingutusi pea peale üritada keerata, nii et nimetatut järgides poleks võimalik sama parandamise rada jätkata. Mis omakorda tekitab endassevaatava küsimuse, et kas suutmatus sellest mööda vaadata (ja vaikselt siiski oma rida ajada) on esimesi märke saabuda võivast läbipõlemisohust? Kas olen tegelikult liiga nõrk ja ebaadekvaatselt hinnanud end tugevamaks? Miks lasen endale neil seikadel mõjuda, mitte ei libista kõike maha mööda hanerasvast selga? Kas suhtun töösse liiga suure kirega? Aga.... miks üldse pühendada suurt osa oma ärkvelolekuajast millelegi muule kui kirega elamisele/tegutsemisele?

Ehk siis jah, mõni päev on pingelisem kui teine.

Seda meeldivam on lüüa enda kohta väga varakult (kell 17) uks enda selja tagant kinni ja tulla koju. Koju, kus päevasest telefonikõnest aimatud hääletooni muutusest tingituna on korraldatud turgutuseks veidi teistsugune õhtusöök. Palutakse kontsad ja lehvivad hilbud soojade õueriiete vastu vahetada ning juhatatakse varasügisese piknikulaua juurde, kus auramas tunde moorinud liharoog ning klaasides karmiinpunase kuuega eputamas cabernet syrah.

Päevamuljed tulevad nagu paisu tagant ja hakkab kergem. Kohe palju kergem. Suur pilt püsib endiselt paigas ja väikesed pöörised seal sees tunduvad tühised.

Olemine on hea.

Tekib tunne, et tahan minna paika, kuhu on kuklas mõte mõne aastaga uus kodu üles ehitada. Suundun sügavale metsa, kus tulevane paik asetseb. Kui praeguses kodus ei ole harvad hoovil aovalguses liikuvad põdrad (ma ei pea siin soomlasi silmas, eksole:D), siis tolles paigas saab selline külastatavus tõenäoliselt veelgi suurem olema...

Näis, kuidas selle unistusega läheb. Ei taha end mingi kindla mõtte külge väga aheldada, siis kipuvad takistused teele veerema hakkama. Üleüldse on mõtetes, kavades ja viisaastakuplaanides kinni olemine üks ahistavamaid elamise vorme, seega...

Tulevase kodu keset märgib suur ja sadu aastaid jõudu kogunud puu. Täna tõmbab puu mind nagu magnetiga enda ligi. Astun ta juurde, surun põse vastu sooja karedat koort ja järsku hakkavad pisarad voolama. Kogunenud ja allaneelatud pinge vabaneb kui paisu tagant ja ma isegi mitte ei hoia end tagasi, lasen krokodillipisaratel voolata. Püüan endalt küsida, et mida ma siis nüüd pillin, kuid pea on mõtetest tühi. Ei ole kurbust, ei ole enesehaletsust, ei ole muret. Ei ole ühtegi põhjust. Lihtsalt... vana ja tugev puu lubab mul tunda end pisikese sipelgana, kes ei peta puu suuruse kõrval end grammigi tugevamaks, kui tegelikult olen. Aeg maskidel langeda, kasvõi ainult siinviibimise minutiteks...

Peale umbes minutilist pisarasadu hakkan puud emmates endale "Kevade" Arnona tunduma (oi kuis mulle ei meeldinud too tegelaskuju!) ja vool katkeb kui lõigatult. Kobistan selle asemel krundil ringi, näpin lillekesi, silitan rohukõrsi, maitsen punetavaid pohli, imetlen seenekübaraid ning mõtlen, et peaks blogisema.

Koju jõudes otsustan olla täielik laiskelajas ja kuna nina hakkab vaikselt mahlakaske meenutama, kobin läpakaga voodisse ning tegelen kõikvõimalike jaburdustega, nagu eelmisest postitusestki näha:D

Mõni päev lihtsalt on pingelisem, kuid tegelikult on elu ju lill:)

Kuulsuse raske koorem või siis agraarbeibe fantaasia:D

Kõik algas ühest esmapilgul süütust reklaamikampaaniast Armanile:

Ka ajakirjade kaasi ehtima jõudes oli ikka veel tegu kui meelierutava unenäoga:

Kampaania võttis aina suuremad mõõtmed, kuni tüdruk leidis end üle-elusuuruses:

Mingil hetkel väljus tüdruk kampaania raamidest ning hakkas laiemat huvi pakkuma. Nii sündis Warholi stiilis teos: ... hakkasid ilmuma ajaleheartiklid:... ning üks intervjuu järgnes teisele:Väikesed tüdrukud tahtsid kuulsa tüdrukuga sarnaned. "Kas pole mitte armas?", on esimene mõte...

... kui aga suurte tüdrukute poisid hakkasid tüdruku vastu huvi tundma, ... tahtsid suured tüdrukud enam mitte kuulsale tüdrukule sarnaneda vaid temast lahti saada.Lõpuks muutus olukord niivõrd ohtlikuks,et tüdruk võttis kaasa oma Mini Me ning nad reisisid inkognito Venemaa avarustesse.
PS: Interneedus on ikka üks lõbus koht. Mida kõikvõimalikku jaburat sealt ei leia, mille kallal tatitõbisena nokitsedes oma õhtuid sisustada:D

Pane aga pildid rivvi ja kohe vägisi sünnib jutuke... Agraarbeibe fantaasia?

Aim bääääkkkk:)))

Pildil hilissuvisel harval puhkehetkel, loojanguaegsel haugijahil

Alustasin seda postitust 19.juulil....

Tookord kirjutasin drafti alljärgneva + mõned märksõnad:

Põhjus, miks ma vahepeal kribamises ikka kohe tõeline lohe olen olnud, on tõsine ajapuudus ja tugev emotsioonide üleküllus.
Nüüd, mil enamus neist, keda siit lugedes teema kudagi servast šokeerida võiks, on näost-näkku kohtudes ära teavitatud, saan ka siinmail toimuvast natukene lähemalt kirjutada. Ehk siis et mitte teema ise pole midagi nii šokeerivat, kuid blogist sellest teada saamine oleks nii mõnegi jaoks seda olnud. Sellest ka minu vaikimine.

Nimelt siis tegemist kannapöördega elus. Lihtsalt.... Kuidagi on nii kujunenud ja meeletu kiirusega kõik arenenud ja millegipärast just vastavad võimalused elus ette keeranud, et vastu punnida ja legoklotse mitte paika seada oleks olnud rumal. Ja.... ega ma poleks seda ka tahtnud:) Ehk siis olen oma otsustega ikka kohe väga rahul... Täna vähemalt:)

Nii vana olen juba küll, et julgeda arvata, et ükski hea asi ei pruugi igavene olla ja eks kõikjal ilmu omad ajahambalt pureda saanud kollid, kuid... ma vähemasti annan endale võimaluse õnnelik olla ja kui see ei peaks millegipärast õnnestuma, siis ma saan ju alati uued pöörded teha:) Mitte keegi mind ju peatada ei saa, seda teavad kõik, kes mind tunnevad;) Küll aga loodan, et uusi pöördeid pole enam vaja...

Täna kirjutan veidi teistmoodi, sellega saate tutvuda siin:

Mida ma siis oma vahepealsete asjatoimetuste valgustamiseks kirjutada saan... Hmmm...

Ütleme nii, et korraldasin oma elus mu enda kohta korraliku pöörise. Arvestades, et kipun pigem ettevaatlik olema suuremalt jaolt asjatoimetustes ja enne lõikamist ikka üheksa korda üle mõõtma, võib seda kannapöördeks nimetada küll.

Nimelt juhtus mõni aeg tagasi, et tekkis täiesti ootamatult, planeerimata ja ette hoiatamata mu ellu keegi, kes hinge puges. Mismoodi küll, sellest ma aru ei saa ning ega säärased asjad polegi analüüsimise koht. Pean ennast ka suhete koha pealt suht ettevaatlikuks ning pirtsakaks, nii et enamikel meesolevustel ei ole selles mõttes mu ellu kunagi asja. Vahel mõni suudab end mu müürist läbi närida ja nii ka too tegelane, kes mu maailma siin hiljuti raputama asus.

Loomulikult tekkis sellega seoses mõlemal mõte, et tahaks veidi enam koos olla ja nagu päris suhet arendada. Kuna vahemaa kilomeetrites ja ajakuluna ulatusid suhteliselt ebasoodsasse vahemikku, oli vaja midagi ette võtta. Ehk siis üks meist pidi asukohta muutma.

Kuna teine pool oleks olnud valmis suurde linna kolima vaid minu meeleheaks ja mitte vabast tahtest ning mind muudavad pealinna närviline kiirustamine ja mornid inimesed veidi kurvaks, siis ei välistanud ma mõtet hoopistükkis ise asukohta vahetada. Eriti kui kunagi ehk järglase teema peaks aktuaalseks muutuma, kuna olen kindlal seisukohal juba aastaid, et pealinnas sees ma oma lapsi võimaluse korral kasvatada ei tahaks. Maal kasvanu lapsepõlvemälestused on need, mida tahaksin võimaldada ka oma põnnidele.

Kutsuti juba ammu, et tule siia. Minul jälle sõrad vastu, et mina ei ole nõus tulema kellegi ülalpeetavaks. Mina tahan oma vabadust ja sõltumatu sissetulek seda mulle mõneti ka võimaldab.

Arvestades aga, et tööd pole kuigi lihtne hetkel leida ning seda eriti veel Eestimaa kaugemates paikades, tundus see niisama lahmimisena.

Mai teises pooles, kui esimest korda ise külas käisin, vaatasin, et üht suurt hoonet ehitatakse. Kuklas hakkas kummitama, et kui ehitavad, siis vajavad ju ka töötajaid. Hakkasin maad uurima ja üllatuslikult leidsingi töökuulutuse. Kandideerisin alale, milles mul puudub igasugune töökogemus ja valdkonda, mis on paras hullumaja ja kus samuti puudub kokkupuutekogemus. Aga mis siis, eesmärk pühendab abinõu, eksole:)

Mingil minule väga arusaamatul põhjusel valitigi mind välja. Ametikohale, kuhu olevat juba pikemat aega kedagi otsitud ja seda õiget polevat leitud. Ootasid mind? Ju siis:D

Igatahes juuni keskpaigaks oli töökoht teada ja kokkulepe, et peale jaani asun väljaõppele. Ehk siis pealinna ametikaaslaste juurde seniks, kuni olen valmis minema ja ohjad üle võtma.

Šokeerisin ära oma sünnikodused ja pooled tuttavad ning samal ajal olin pea kuu väljaõppel. Minu tööd tegi seni kohapeal Tallinnast lähetatud noormees ja mina muudkui koolitusin ja koolitusin. Varahommikust hilisõhtuni ja tutvusin läbi selle mitmete tohutult toredate uute inimestega, kellest nii mõnegagi tundub sõprus kujunevat, kuigi kolleegidega tegu.

Ja siis, juuli lõpus, teatasin peakontorile, et ma nüüd julgen proovida kas ujun või upun...

... mille järel sõitis maja ette kolimisauto ja peale erinevaid seiklusi sain varahommikuks oma maise vara, kassid ja iseend ringi asustatud.

Ehk siis nüüd ongi seis, kus kuu ja veidi peale on mul korraga käsitleda uus suhe (see küll tiba vanem kui kuu:D), uus kodu, uus asukoht (kus varasemad tuttvad puudusid täielikult), uus amet ja uus töövaldkond. Ehk siis kõik on uus. Kohe ikka päriselt. Ja samas selle oldud aja jooksul juba nii sisse elatud kõigesse, et justnagu polekski enam uus...

Siiani tundub, et ei upu vaid ujun:D Ja tohutusuure naudinguga sealjuures. Mina, vana unekott isiklikult, ärkan rõõmuga enamasti kell 5 hommikul, et end 6+ ajal välja vedada. Tööpäev algab küll kell 8, kuid mina olen tööl 7+/- paiku. Ja alla 10h ei mängi mitte üks päev välja, sageli on tööpäevad 13h. Ma tean, et ei tohiks jne, kuid nii meeletult on teha ja sisse juurutada ja erinevaid uusi elamusi saada ja igapäevaselt hulka „tulekahjusid“ kustutada, et..... Huhh:D Ja ma pole isegi mitte väsinud:)

Kindlasti tõmban tulevikus tagasi ja hakkan ka puhkama, et vältida läbipõlemist, kuid praegu on lihtsalt puhtakujulise põnevusega tegemist.

Lisaks pole mul kunagi olnud nii palju otseseid alluvaid, kui praegu. Pole iial arvanud, et minus võiks mingeidki juhiomadusi olla, kuid enese suureks üllatuseks avastan, et neid ikka on... Ja kui seda paistavad arvavat ka mu töötajad, siis on ju kõik hästi:) Ning korralikult delegeerima ja vastutust nõudma olen ma õppinud alles siinoldud kuu jooksul ja seda päris korralikult ning seni paistab kõik toimivat. Igatahes olen ma elevil ja õnnelik ja tempoga tohutult rahul:) Ja ikka kohe tõeliselt naudin oma tööd... sest see lihtsalt on nii metsikult pingeline ja tempokas:D

Tunde päevas on ilmselgelt liiga vähe praegu ja samal ajal loodan, et eraelu ei hakka selle all kannatama. Praegu alles kõik liiga värske ja teinepool on leplik ja toetav, kuid eks näis, kui kaua:D Ta teab, et see on mulle oluline koht ja ma vajan tunnet, et ma teen midagi vajalikku ja saan ennast teostada ning mul on kuratlikult hea meel, et ta selle juures nägusid ei tee:) Selle asemel poputab hoopistükkis mind:D

... ja piisab vaid sellest, kui vaatan kellegi intensiivsete ja säravate silmade põhja ning kõik tundub lihtsalt nii õige ja saavutatav...

Et siis jah, kannapööre missugune. Kõik on uus ja tohutult põnev ja veri keeb ja eluvaim on sees:) Ning pealinna vahet liigun ka suhteliselt sageli, kuid enamasti teen tripid ühepäevased, kuna ei taha oma voodist ja tööst ja vastutusest liiga pikalt eemal olla. Vahel siiski ka kahepäevased ja eks näis, millal kellega kohtun jne... Igatahes nüüd hakkab looma sedamoodi, et suudan end juba niimoodi organiseerida, et siiagi jõuan kribada ja sõprade-tuttavatega erinevaid kanaleid pidi suhtlen ikka hea meelega, mis siis, et vahepeal olen natuke rohkem kiirustav olnud. Nüüd on esimene sisseelamine möödas ning suhtlen taas rõõmuga:)

Enne äratulekut olid üle õhtu kuni iga õhtu erinevad kohtumised erinevate inimestega, keda oli vaja elumuutusest teavitada ja sinna vahele hullemat sorti pakkimine. Võehh, lisaks igapäevasele väljaõppele ei andnud see pea üldse võimalust puhkamiseks, kuid tahtsin nii väga erinevad kodanikud ära näha, kuna kes teab, millal jälle selleks vabamalt aega käes on. Sõbrad osutusid minu suureks rõõmuks väga toetavateks ja enamikul paistis päriselt ka kohe hea meel olevat, et mul silm säramas:) Kuigi pidasid mu teguviisi parajaks pöörasuseks, siis mitmelt poolt kuulsin hinnanguks, et ma olevatki alati liiga kaine ja kaalutlev ja et selline samm minu poolt olevat mulle hoopis sobivam kui kaalutlev kaitsekiht. Noh, eks näis siis:)

Kui oma eelmisele elukaaslasele, R-ile teada andsin, siis tema esimene reaktsioon ajas mind kohe südamest naerma: "Kas sa oled rase?"... :D Nojah, selliseid samme võib ka täiesti vabatahtlikult astuda, selleks ei pea püssitoru ees seisma:D Ja ei, ma ei ole rase, täiesti vabatahtlikult tulin...

Igatahes jah, näis mis saab. 14 aastat elu pealinnas jäi selja taha ja enamus mu sõpru pesitseb samuti seal, kuid ega see vahemaa loe midagi:) Ning.... miks tekitada enda elusse "aga"-sid ja "kui vaid oleks nii"-sid... Miks käia paradiisis puhkamas kui seal saab elada? Tuleb lihtsalt asjad endale võimalikuks mõelda ja siis legoklotsid paika sobituma hakkavadki. Mängleva kergusega, kusjuures...

Votniisiis:) Aga jah... Ma küll ei varja oma isikut, kuid ennast pärisinimesena eksponeerida ka ei taha. Sest alati leidub inimesi, kes midagi jama korraldavad ainult puhtast enese kompleksidest tulenevast alaväärsest naudingust. Seega ma hea meelega ei täpsusta endaga seonduvat lõplike detailideni, piisab siinsest laiemast mulinast küll:) Pole ju vajadust, eksole:) Lihtsalt... Kui täpsustada ära piirkond ja töö, siis on jube lihtne liitmistehteid teha... Kes teab mind ja mu tegemisi, see teab nagunii. Kes tahab, küsib otse. Kes ei tea, see ilmselgelt ei vajagi seda infot mingitgipidi. Ja kes ei tea, kuid mingil põhjusel huvi tunneb ja matemaatikat tegema hakates otsad kokku viib, see saab ühe mitte midagi andva infokillu võrra rikkamaks:)

Et siis jah, lõpetuseks - ma annan endale võimaluse proovida:) Olen vaba hing vabal maal ja teen täpselt seda mida ise heaks arvan ja tuginedes sellele mis mulle hinge poeb. Täpselt nii lihtne see eluke ongi:)