Pesupäev

Varbad ikka ka...

Öäkkkk!!!

Väike painutus...

Eks ole ühed ilusad varbad:)

Mhhhh??? Sealt ka või?

Läbi võttis...

Pealtvaataja

Koondpealkiri puudub

Virisen natuke veel masu teemal.

Nimelt kui Valentinipäeval „Valentinipäev“ vaadatud sai, tekkis meil soov veidi kõhukest täita ja seda Komeedis. Olen seal korra varem käies väga head tuunikala salatit saanud ja miks mitte seekord end millegi magusaga rõõmustada. Liftiga üles ja ..... sama targalt alla tagasi. Saate aru, Komeet ei ole mingi pisike pugerik, seal on laudu nigu muda, kuid lauaootajate saba lookles peaaegu liftideni välja. Eieiei, siia me nüüd küll ei jää! Tagasi alla ja Vapianosse. Väga hea riisipuding oli viimases:)

Vastlapäeval ei teinud essugi. Oli isegi mitu plaani tolleks õhtuks, et valiks miskit, kuid jäi valimata. Kurk millegipärast jälle paistes ja veider olla. Väike palavik. Ja kohe kindlasti ei ole ma saanud külmetada. Arumaisaa. Viimane aeg on tervis kuidagi kehvake. Õnneks need kõik vaid kerged hädad, hea et suuri jamasid ei ole:)

Seetõttu ei kelgutanud ma ühtegi linapikkust. Isegi hernesuppi ei söönud ja oleksid ka kukeldised minust söömata jäänud, kui vennanaine mulle üht kurku poleks toppinud:) Siis hakkas mekkima küll, eksole:)

Lahja vasteldaja olin see aasta.

Õhtul vajusin hoopistükkis sügavasse unne ja magasin mitu head tundi, et keset ööd meeste iluuisutamise lühikava ajaks ärgata (Lambiel ja Pljušenko). Ma lihtsalt pean neid uisutavaid meha vahtida saama:) Teised erutajad on meeste kiirlaskumine (Svindal'ile kuuluvad mu krõnksus päidlad), meeste kiiruisutamine (nämm, millised jalad!) ning muidugi murdmaasuusklemine (meie omad + norrakad + mõni sakslane).

Tegelikult ei ole see ajavahe üldse mitte meeldiv, kuid kuna tahaks ju teatud alasid näha, siis mis sa hädaga pihta hakkad... Ja kordused ei ole enam päris see... Hea, et on mõned hommikud mil kauem magada saab:)

See aasta on seda ilmet, et kalendri kulgemine toimub enam-vähem laste sünnipäevasid mööda. Vähemalt esimene kvartal on mitu olulist suurt sünnipäeva (1a ikkagi!) ja muidugi oli aasta avapauguks ristipoja 4. sünnipäev. Ta on ikka nii suur ja asjalik juba:) Eriti muhedaks osutus hetk pakkide avamisel, kui väikemees hästi teipi lahti ei saanud ja abi paludes teatas: „Sa saad sellega hakkama, sa oled ju tubli!“

Või siis kui mõni päev enne sünnipäeva teatatakse: „Tule täna ka meile, sünnipäeval tule ka aga tule täna ka. Mu kodu on niiiii tühi kui sind seal ei ole...“ Kust nad ometi oskavad neid väljendeid nii südamesseminevasse konteksti panna:)

Aga jah, LL juba sai aastaseks ja kohe-kohe järgneb vennatütar. Seejärel järgmised...

Vanamutt minus imestab: kuhu küll kaob see aeg?

Vilmindus

Viimastel nädalatel on järjest olnud kinnosattumist. Mitte muidugi samas tempos kui varasematel aegadel (kui enam lihtsalt polnud kinost miskit vaadata kuna kõik jooksvad filmid olid nähtud), kuid hetkel meenuvad neli filmi vähemalt, millest paar sõna kirjutada tahaks.

Mõni aeg tagasi oli vaatamisel Artises „Coco enne Chaneli“ (Coco avant Chanel). Peaossa valitud Audrey Tautou oli ainuõige valik mu meelest:) See natuke mossitav suujoon ja hirvesilmad... Ja näitlejanna ise on igatepidi super, mu meelest.

Kuigi seal filmis on nii mõndagi, mis mind häirib (noh, teatavad alandavad valikud jmt), siis suures plaanis oli see just see, mis viis Coco sinna, kuhu ta jõudis. Ilus, armas, mõtlik film. Mulle kohe väga meeldis. Sobib ka romantikutele:)

Ühel laupäeva õhtupoolikul tuli idee vaadata Meryl Streep’iga peaosas filmi „See on keeruline“ (It’s Complicated). Sai astutud Cinamoni, et suunduks kassast läbi ja... Nooooot! Kõik kohad välja müüdud, absoluutselt kõik! ??? Ok, helistan siis infosse, et kas CC Plazas sama film ka linastub. Linastub, tunni aja pärast algab seanss. „Kas seal vabu kohti ka on?“ „Jah, praegu näitab 52 vaba kohta“. Padavai CC poole plagama ja vähem kui 10min pärast kassas olles avastame, et juba järel 43 vaba kohta. Püha müristus! Tegu oli suuuure saaliga. Ja meie saime piletid 2. ritta..... Hetk hiljem oli saadaval veel vaid 1.rida ja filmi alates oli saal viimse kohani välja müüdud. Ja meie vaatasime filmi, pead ühest ekraani servast teise keerutades.

Masu? Kas ma olen millestki valesti aru saanud, et majanduslangus ja rahval raha pole jne? Meil on nüüd mitu tihedalt toimivat kino ja nüüd siis nii... Mitmes kinos kõik pilgeni välja müüdud...

Reeglina ostan ikka enne veebi kaudu piletid ära ja siis vaatan, et suht tühi saal pakkumisel. Paistab aga nii, et veebiostlemist tuleb edasi harrastada. See aga eeldab planeerimist, mida seekord ei jõudnud teha.

Aga film ise – no tõeliselt humoorikas! Rahvas ikka möirgas naerda, meie koos nendega. Meeldib, et tegelased ei olnud järjekordsed kehakultuse viljelejad (loe: komplekside tekitajad) vaid tavalised inimesed, sellised loomulikult vananevad ning omade emotsioonide ja mõtetega. Minule meeldis see film 2.reas vaatamisest hoolimata väääägaaa ja sellist head emotsiooni ei ole ammu saanud. Julgen soovitada kõigile, kes naerda tahavad:)

Järgmiseks, olles juba komöödiate lainel, sai valitud „Kuhu kadusid Morganid“ (Did You Hear About the Morgans?). Mõtlesime, et selline romantiline komöödia, hea kerge vaadata ja armas ka. Eeee.... Ei soovita selle peale raha kulutada. Kui kunagi telekasse tuleb, vaadake siis. Ei midagi hullu, selline ühekordselt vaadatav film ja kui midagi muud kinokavas ei ole, mida vaadata tahaks.

Kui E-ga telefonis rääkisime ja ütlesin, mida vaatama lähen, siis temale jäi arusaam et film on „Kuhu kadusid mu organid“ :D:D:D Ma ütleks, et sellesisuline film oleks vast nauditavam olnud:D

Sõbrapäeva eelõhtul tuli ettepanek järgmisel päeval vaatama minna temaatilist filmi „Valentinipäev“ (Valentine’s Day). Kuna eelmisest nädalavahetusest oli kinopiletite saamisest pingeline mälestus ja karta on, et sõberipääval vahivad paljud just seda filmi, siis hakkasin veebipileteid jahtima. Ja arvate, et see oli lihtne? Püha taevas, seansid olid lihtsalt välja müüdud, suured saalid kusjuures. Mõlemas kinos, igasugustel aegadel. Tegelikult ei, CC Plazas olid välja müüdud mõne üksiku esirea vaba kohaga, Cinamoni polnud massid veel jõudnud (sealne veebikeskkond ka uuem). Nii õnnestuski saada piletid Cinamoni. Mis, muide, filmi ajaks oli loomulikult välja müüdud...

Cinamonis on päris huvitav see, kuidas veebipilet saadetakse mobiilile ja kinos näitad lihtsalt triipkoodiga smssi ette...

Film oli, nagu oodata võiski, „Love Actually“ 2. Kuulsused ja muidu ilusad inimesed rivis, romantiline ja omavahel seotud tegelastega. Eriti just Sõbrapäeval on hea vaadata sellist kerget, ilusat, armast ja romantilist filmi. Ja kuna Love Actually on vähemalt 10x vaadatud, siis on hea, et tuli sinna kõrvale ka üks uus, millega nüüd vaheldust luua:)

Mulle meeldis. Üks koht isegi üllatas, seda lõpplahendust oodata ei osanud, kuid meeldis kohutavalt (võttis isegi silma niiskeks). See oli Julia Robertsi tegelaskuju püant. Kes pole näinud, sellele ei reeda.

Filme, mida vaadata tahaks, linastub hetkel veelgi:)

Liisile

Niutsatamisväärset kolmenädalast hanimuuni Sulle seal kaugel kaunil saarel!
Kui õigesti mäletan, siis täna saab suund NZ-le keeratud:)
Kui tagasi oled, siis kohtume ja räägid kõigest:)

Kuri IE peale

Mul sai Internet Explorerist sügavalt siiber.

Olen vahepeal kirjadele vastamises nigel olnud, kuna esiteks jamas IE wifiga. Kui minna kaabliga meilboksi, siis toimib ilusasti, kui minna wifiga, siis toimub trükkimine tohutu viitega ehk siis tähed ilmuvad üle paari-kolme ja no ma tõesti ei suuda tigutrükkimist teha (mõte jookseb muidu eest ära:D). Seega tuli avada Word, trükkida kiri valmis ja kopeerida meilboksi. Aga tüütu oli kahe akna vahel klikata (et vaadata mida teine kirjutas, eksole) ja nii ma jokutasin ja vastasin vaid siis kui end kokku suutsin võtta.

Teine asi, mida IE kiusas, oli tavaline internet. Teed mitu akent lahti ja selle peale mõnel eriti olulisel hetkel viskab interneeduse kinni ja laeb uuesti avalehena üles. No tore, eksole. Keset uudiste lugemist, keset kandideerimist, keset blogisemist - ju neim it! Suht nüri üldse midagi toimetada. Ok mul vahemälu ka pisuke, kuid siiski.

Kui ta täna aga järjekindlalt mind arvete maksmisel välja viskas, sai mul siiber. Miks ma varem ometi ei viitsinud oma ajurakke liigutada ja kasvõi piiluda kas see oleks keeruline... ja tõmbasin endale zutsti Mozilla Firefoxi. Nüüd on siin avatud pooselt mitu akent kõrvuti ja kõik püsivad südamerahus ning meilboksis trükkisin lausa mõnuga – näpud ei jõua nii kiiresti eest äragi kui tähed järele tulevad:D Milline nauding!

Kogu interneedus liigub siuh-siuh-siuh! Pole enam sellise tempoga harjunud... Siiani võis vahepeal kohvi tegema minna ja ometigi ei ole mul internet teenusena aeglane.

Jobu-jobu-jobu... et enne ei viitsinud teemale isegi mõelda... oleks juba ammu elu palju lihtsam olnud.

Veidi ilusam avapilt :)

Igast servast natuke ja suht omavahel sidumata jutt saab siit tulema:
Noorproua Liis tundis ükspäev muret, et kas ta saab nüüd taas mu blogi vaatama minna või on seal esilehel ikka veel see jube eit, kelle nägemine teda nii hirmsasti kohutab:D Teen nüüd meie portselanist nukule seda rõõmu, et nihutan koleda eide (kes mulle, muide, kohutaval kombel meeldib:D) postituse võrra allapoole.

Olen oma postitustega ikka nii ajast maha jäänud, et selle üle ahastamine on kujunenud juba pea iga kande esimeseks kraaksatuseks. Aga enne kui veidi uuemaga oma päevikut täiendan, üritaks ehk eelmise aasta lõpust mõned lohisevad sabad kokku tõmmata. Lõpuks endal lihtsalt parem tunne.

Ohhh ja ahhh alustab - mul ju veel isegi Pöffist kaks filmikest kirjeldamata...
Likvideerin koheselt selle puudujäägi, et siis muu juurde asuda.
Nimelt sai Pöffi eelviimaseks filmiks valitud rootslaste „Mehed ujumistrikoodes“ (The Swimsuit Issue). Kirjelduse järgi tundus, et tegu humoorika tükiga ning miks mitte vaadata. Tegelikkuses aga ei mäleta ma isegi ainsatki muiet mis mu huulile oleks kerkinud, rõkkavast naerust rääkimata. Minu jaoks täielik pettumus. Minu isiklik arvamus on, et hale kopeering filmist „Full Monty“ („Püksid maha“). Tegevus, mida arendati, veidi erinev (meeste sünkroonujumine), sisu suht sama eelpoolmainitule (lahtutatud vanema suhe lapsega, rutiini sattunud armuelu, hunnik mehi - mõned töötud ja mõned sussid, kõigi takistuste kiuste eesmärgi poole püüdlemine jne). Ainult et mitte niivõrd humoorikas. Ei oska öelda muud kui et hale. Kahju oli raisatud ajast, eriti kuna järgmiseks päevaks oli vaja kooki küpsetada (ning kuna poed oleks filmi lõppedes suletud olnud, siis istusin kinos hapukoort, taluvõid ja kodujuustu sisaldavat kotti tihedalt vastu kõhtu surudes) ja seda oleks olnud palju toredam teha selle filmi vaatamise asemel, mitte järgmisel hommikul seetõttu varem ärgata...

Virin jätkus järgmisel päeval. Õhtul oli kavas portugalikeelne „Adriana“. Kuna olin kuskilt mingi külmetuse suutnud selleks ajaks külge haakida ja see polnud juba pikemat aega kusagile kadunud (varasemad postitused rögarullidest), siis andsin alla ja tegin enne kino aega parajaks apteegis šopates. Seekordne kinokülastus sisaldas siis vastu kõhtu surutavaid ravimteede puhevil kotikesi.
Aga „Adriana“ kohta ei oska nagu midagi öelda. Siiamaani ei oska. Miski seal isegi tõmbas. Sisu oli minu jaoks ikka täielik jura ja no ei suutnud seda vaadata kui head filmi, kuid miski tõmbas. Miski nähtamatu, seletamatu ja soovimatu. Veider emotsioon ja sellest pole siiani sotti suutnud saada. Seega las ta olla.

Edasi hakkas tervis juba tõsisemalt muret tegema, kuna köha ei jäänud ega jäänud üle. Kaks kuud jutti köhimist ei tundunud just päris õige.
Kuna kuidagi ei tahtnud end taas arstile vedada, alustasin haisukolli-päevi. Hakkisin aga sibulat, segasin meega ja teipisin selle löga öösiti rätikut abiks võttes rinnale. Teki all oli mõnus sibulahais... Vaheldumisi sinepiplaastritega, lisaks sinepivannid. Ei jää köha järele, no ei jää. Lõpuks andsin alla ja vedasin end arstile. Analüüsid ja röntgenid andsid teada, et läbipõetud ja väljaravimata bronhiit. Ahsoo. Ja ei pääsenudki antibiootikumidest. Aga vähemasti sain nonde abiga aasta viimasteks päevadeks köhast vabaks.

Jõulud olid meil siis sedakorda valged. Nii valged, et sääraseid ei mäletagi hästi.
Mannergu pääl nii palju lund jõulude paiku es olnudki kui saares.

Kui tavalisest, mõistliku lume ja tasase ilmaga Tallinnast peale sutsukest lendu Kuressaares maandusime, tervitas meid lennukist väljudes tõeline tuisk. Lund keerutas selle mõnekümne sammu jooksul raudlinnu kõhust terminalini niivõrd, et püsti püsimisega olid tõsised raskused.

Selliste ilmadega ei jõua ma kuidagi oma kehakuju ära kiruda, mis on parajalt lapik. Küljelt õhuke ja eest lai, nii et nagu puri võtab tuule alla ja kepjad koivad ei jaksa ettenähtud trajektoori säilitada. Õnneks jõudsin terminalihoonesse enne, kui tuul mu vastu piirdeaeda lennutanuks.

Igatahes oli kodus võrratu. Pean end kordama – nii lumiseid jõule pole meie kandis enam ikka väga palju aastaid olnud. On olnud lumiseid talvesid, kuid mitte selliseid jõule. Kohalikud väidavad, et viimane võrreldav jõuluaastakäik oli ’86.

Jõul möödus nagu ikka perega koos olles ja süües. Kodus toimub alati mingisugune kokanduslik ülepaisutus, mille tagajärjel kõik pidevalt ägisevad. No ei ole võimalik lihtsalt piiri pidada, noh. Lisaks tavapärastele rohketele erinevatele jõuluroogadele oli vaja iga päev midagi veel juurde valmistada. Erinevaid kooke, mitmeid sorte küpsiseid ja kolme sorti isetehtud komme. Igatahes nädal kodusaarel sai lõpuks mu vahepeal veelgi salenenud kehakujust jagu ja selleks, et tuisutuuled mind enam lennutama ei ohustaks, sai veidi massi juurde toodetud. Külmakaitseks kah hea, eksole:D
Ja lõppeks, mida sa hing muud ootadki, kui niiviisi prae servast kamarat varastamas käia:D

Saarlased on omade keskel mu meelest hästi abivalmid. Nt kui mina juhtun linnavahel aega parajaks tehes lumes sumpama, peatub kõrval võhivõõras auto ja pakub võimalust end ära visata. Ei, mitte kommionud. Tavalised inimesed peatuvad ja uurivad kas väetike vajaks ehk abi. Nii on see alati olnud ja sel viisil on aegade jooksul tutvutud nii mõnegi toreda inimesega.
Või hiljutine näide minu krapsakast vanatädist – kaevas teine oma aias käigurada majast väravani, kui mööduv võhivõõras noor mees „Jõudu!“ hõikas. Vaatas siis, et äkki vanaproua võiks väsinud olla ja uuris, et kas on raske see lume loopimine. Vanatädi muigas vastu, et ega ta kõikse kergem tegevus ole jah, mispeale noorsand tädilt labida haaras ja veerand tundi siuh-säuh tehes hoovi puhtaks kaevas. Seejärel kergitas kaabut ja oma teed jätkas.
Mulle meeldivad saarlased:)

Meie peres on komme alati kõik söögikorrad koos pidada. Ühiselt suure laua taga ja mitu korda päevas. Ei ole nii, et üks näksib siin ja teine seal. Oodatakse ära, kuni kõik, kes tulemas, ka kohal. Mistõttu venivad söögiajad suhteliselt pikaks, eriti kui suurem pere majas. Ja siis jätkub mokalaat ka peale söömist. Julgen arvata, et see komme mängib suurt rolli meie pere ühtsuses.
Üksteise kallal irvitamine või ka tõsisemate asjade üle vaidlemine kuuluvad sinna juurde, samuti nagu ka vanade aegade meenutamine.

Jõulude aegu võtsime taaskord vanaema pihtide vahele ja eks selle eluea jooksul ole muljeid kogunenud ikka üksjagu. Paganas küll, tekkis lausa tunne, et peaks olukorda ära kasutama ja jutud mingis vormis raamatuks üles tähendama... Nt seekord sain täiesti uute meenutustena teada seda, kuidas sõja ajal pereliikmed metsa allakukkunud lennuki rusudest kamme ja kausse tegid ning kuidas vanaema leerikleit on tollesama lennuki langevarju siidist tehtud... Või kuidas vanavanaisa abielludes ei puudunud ka altari ees mahaütlemise ajal hüsteeriliselt vahelehüüdev teine naine... Olid ikka ajad, ma ütlen! Rääkimata faktist, kuidas raseduse lõppjärgus olnud vanavanaema ära tapeti, kui vastalt enne sõda lauta uurima läks mida need loomad seal lärmavad (keegi näljane jooksik oli lihavargile tulnud ja jäi vahele) ning terve pesakond väikeseid lapsi temast maha jäi...

Aga vot mis tähendab kui peres pole viinavõtjaid – meil on veel mõni talongiviingi alles!!! Omal ajal sai neid traktoristidele „palgaks“ makstud, kuid ikka veel järel... Ei usu, et enam kõlbavadki.

Ahjaa, ma polnud varem sellist väljendit nagu „ansip“ masude, täpede ja pupude kõrval kuulnudki. Aga kui keegi veel sama tumba kui mina, siis praudli presenting – ansip ehk „annab sipelda“ :D Tea kas Savisaare mõttetöö vili?

Nüüd aga pean natuke pausi, enne kui järgmisi tegemisi üles tähendama hakkan:)