esmaspäev, veebruar 08, 2010

Veidi ilusam avapilt :)

Igast servast natuke ja suht omavahel sidumata jutt saab siit tulema:
Noorproua Liis tundis ükspäev muret, et kas ta saab nüüd taas mu blogi vaatama minna või on seal esilehel ikka veel see jube eit, kelle nägemine teda nii hirmsasti kohutab:D Teen nüüd meie portselanist nukule seda rõõmu, et nihutan koleda eide (kes mulle, muide, kohutaval kombel meeldib:D) postituse võrra allapoole.

Olen oma postitustega ikka nii ajast maha jäänud, et selle üle ahastamine on kujunenud juba pea iga kande esimeseks kraaksatuseks. Aga enne kui veidi uuemaga oma päevikut täiendan, üritaks ehk eelmise aasta lõpust mõned lohisevad sabad kokku tõmmata. Lõpuks endal lihtsalt parem tunne.

Ohhh ja ahhh alustab - mul ju veel isegi Pöffist kaks filmikest kirjeldamata...
Likvideerin koheselt selle puudujäägi, et siis muu juurde asuda.
Nimelt sai Pöffi eelviimaseks filmiks valitud rootslaste „Mehed ujumistrikoodes“ (The Swimsuit Issue). Kirjelduse järgi tundus, et tegu humoorika tükiga ning miks mitte vaadata. Tegelikkuses aga ei mäleta ma isegi ainsatki muiet mis mu huulile oleks kerkinud, rõkkavast naerust rääkimata. Minu jaoks täielik pettumus. Minu isiklik arvamus on, et hale kopeering filmist „Full Monty“ („Püksid maha“). Tegevus, mida arendati, veidi erinev (meeste sünkroonujumine), sisu suht sama eelpoolmainitule (lahtutatud vanema suhe lapsega, rutiini sattunud armuelu, hunnik mehi - mõned töötud ja mõned sussid, kõigi takistuste kiuste eesmärgi poole püüdlemine jne). Ainult et mitte niivõrd humoorikas. Ei oska öelda muud kui et hale. Kahju oli raisatud ajast, eriti kuna järgmiseks päevaks oli vaja kooki küpsetada (ning kuna poed oleks filmi lõppedes suletud olnud, siis istusin kinos hapukoort, taluvõid ja kodujuustu sisaldavat kotti tihedalt vastu kõhtu surudes) ja seda oleks olnud palju toredam teha selle filmi vaatamise asemel, mitte järgmisel hommikul seetõttu varem ärgata...

Virin jätkus järgmisel päeval. Õhtul oli kavas portugalikeelne „Adriana“. Kuna olin kuskilt mingi külmetuse suutnud selleks ajaks külge haakida ja see polnud juba pikemat aega kusagile kadunud (varasemad postitused rögarullidest), siis andsin alla ja tegin enne kino aega parajaks apteegis šopates. Seekordne kinokülastus sisaldas siis vastu kõhtu surutavaid ravimteede puhevil kotikesi.
Aga „Adriana“ kohta ei oska nagu midagi öelda. Siiamaani ei oska. Miski seal isegi tõmbas. Sisu oli minu jaoks ikka täielik jura ja no ei suutnud seda vaadata kui head filmi, kuid miski tõmbas. Miski nähtamatu, seletamatu ja soovimatu. Veider emotsioon ja sellest pole siiani sotti suutnud saada. Seega las ta olla.

Edasi hakkas tervis juba tõsisemalt muret tegema, kuna köha ei jäänud ega jäänud üle. Kaks kuud jutti köhimist ei tundunud just päris õige.
Kuna kuidagi ei tahtnud end taas arstile vedada, alustasin haisukolli-päevi. Hakkisin aga sibulat, segasin meega ja teipisin selle löga öösiti rätikut abiks võttes rinnale. Teki all oli mõnus sibulahais... Vaheldumisi sinepiplaastritega, lisaks sinepivannid. Ei jää köha järele, no ei jää. Lõpuks andsin alla ja vedasin end arstile. Analüüsid ja röntgenid andsid teada, et läbipõetud ja väljaravimata bronhiit. Ahsoo. Ja ei pääsenudki antibiootikumidest. Aga vähemasti sain nonde abiga aasta viimasteks päevadeks köhast vabaks.

Jõulud olid meil siis sedakorda valged. Nii valged, et sääraseid ei mäletagi hästi.
Mannergu pääl nii palju lund jõulude paiku es olnudki kui saares.
Kui tavalisest, mõistliku lume ja tasase ilmaga Tallinnast peale sutsukest lendu Kuressaares maandusime, tervitas meid lennukist väljudes tõeline tuisk. Lund keerutas selle mõnekümne sammu jooksul raudlinnu kõhust terminalini niivõrd, et püsti püsimisega olid tõsised raskused.
Selliste ilmadega ei jõua ma kuidagi oma kehakuju ära kiruda, mis on parajalt lapik. Küljelt õhuke ja eest lai, nii et nagu puri võtab tuule alla ja kepjad koivad ei jaksa ettenähtud trajektoori säilitada. Õnneks jõudsin terminalihoonesse enne, kui tuul mu vastu piirdeaeda lennutanuks.

Igatahes oli kodus võrratu. Pean end kordama – nii lumiseid jõule pole meie kandis enam ikka väga palju aastaid olnud. On olnud lumiseid talvesid, kuid mitte selliseid jõule. Kohalikud väidavad, et viimane võrreldav jõuluaastakäik oli ’86.

Jõul möödus nagu ikka perega koos olles ja süües. Kodus toimub alati mingisugune kokanduslik ülepaisutus, mille tagajärjel kõik pidevalt ägisevad. No ei ole võimalik lihtsalt piiri pidada, noh. Lisaks tavapärastele rohketele erinevatele jõuluroogadele oli vaja iga päev midagi veel juurde valmistada. Erinevaid kooke, mitmeid sorte küpsiseid ja kolme sorti isetehtud komme. Igatahes nädal kodusaarel sai lõpuks mu vahepeal veelgi salenenud kehakujust jagu ja selleks, et tuisutuuled mind enam lennutama ei ohustaks, sai veidi massi juurde toodetud. Külmakaitseks kah hea, eksole:D
Ja lõppeks, mida sa hing muud ootadki, kui niiviisi prae servast kamarat varastamas käia:D
Saarlased on omade keskel mu meelest hästi abivalmid. Nt kui mina juhtun linnavahel aega parajaks tehes lumes sumpama, peatub kõrval võhivõõras auto ja pakub võimalust end ära visata. Ei, mitte kommionud. Tavalised inimesed peatuvad ja uurivad kas väetike vajaks ehk abi. Nii on see alati olnud ja sel viisil on aegade jooksul tutvutud nii mõnegi toreda inimesega.
Või hiljutine näide minu krapsakast vanatädist – kaevas teine oma aias käigurada majast väravani, kui mööduv võhivõõras noor mees „Jõudu!“ hõikas. Vaatas siis, et äkki vanaproua võiks väsinud olla ja uuris, et kas on raske see lume loopimine. Vanatädi muigas vastu, et ega ta kõikse kergem tegevus ole jah, mispeale noorsand tädilt labida haaras ja veerand tundi siuh-säuh tehes hoovi puhtaks kaevas. Seejärel kergitas kaabut ja oma teed jätkas.
Mulle meeldivad saarlased:)

Meie peres on komme alati kõik söögikorrad koos pidada. Ühiselt suure laua taga ja mitu korda päevas. Ei ole nii, et üks näksib siin ja teine seal. Oodatakse ära, kuni kõik, kes tulemas, ka kohal. Mistõttu venivad söögiajad suhteliselt pikaks, eriti kui suurem pere majas. Ja siis jätkub mokalaat ka peale söömist. Julgen arvata, et see komme mängib suurt rolli meie pere ühtsuses.
Üksteise kallal irvitamine või ka tõsisemate asjade üle vaidlemine kuuluvad sinna juurde, samuti nagu ka vanade aegade meenutamine.
Jõulude aegu võtsime taaskord vanaema pihtide vahele ja eks selle eluea jooksul ole muljeid kogunenud ikka üksjagu. Paganas küll, tekkis lausa tunne, et peaks olukorda ära kasutama ja jutud mingis vormis raamatuks üles tähendama... Nt seekord sain täiesti uute meenutustena teada seda, kuidas sõja ajal pereliikmed metsa allakukkunud lennuki rusudest kamme ja kausse tegid ning kuidas vanaema leerikleit on tollesama lennuki langevarju siidist tehtud... Või kuidas vanavanaisa abielludes ei puudunud ka altari ees mahaütlemise ajal hüsteeriliselt vahelehüüdev teine naine... Olid ikka ajad, ma ütlen! Rääkimata faktist, kuidas raseduse lõppjärgus olnud vanavanaema ära tapeti, kui vastalt enne sõda lauta uurima läks mida need loomad seal lärmavad (keegi näljane jooksik oli lihavargile tulnud ja jäi vahele) ning terve pesakond väikeseid lapsi temast maha jäi...

Aga vot mis tähendab kui peres pole viinavõtjaid – meil on veel mõni talongiviingi alles!!! Omal ajal sai neid traktoristidele „palgaks“ makstud, kuid ikka veel järel... Ei usu, et enam kõlbavadki.

Ahjaa, ma polnud varem sellist väljendit nagu „ansip“ masude, täpede ja pupude kõrval kuulnudki. Aga kui keegi veel sama tumba kui mina, siis praudli presenting – ansip ehk „annab sipelda“ :D Tea kas Savisaare mõttetöö vili?

Nüüd aga pean natuke pausi, enne kui järgmisi tegemisi üles tähendama hakkan:)

9 kommentaari:

Kuvaleidja ütles ...

1. Üheskoos söömine on hea komme. Mulle kohutavalt meeldis/meeldib ehk ka tulevikus.
2. Hiius samuti 86-87 talv oli sarnane tänavusega. Sel aastal aga külm pisut pikemalt juba olnud...

liis ütles ...

Aitäh! Päriselt. Palju toredam on nüüd vaatama tulla. Kuigi postituse järjekorras 4. pilt oleks algusesse veel ägedam olnud;) Tsau, ilus tüdruk! :)

Sipsik ütles ...

Hehehee, see neljas läheneb vaikselt tollele ägedale vanaeidele, seega munad tundusid nunnu valik:)
Vähemasti verinoored;)

Aga jah, mina olen ka seda meelt, et pere peab koos sööma. See peab minu peres olema rusikareegel.

Ja talv - noh, seda lõbu lubati meile aprillini välja, seega käpikuvarusid täiendama:) Need, kes kodumaale jäävad, ma mõtlen:)

JÄÄRAPLIKA: ütles ...

Mulle ka see vanaeide pilt vabšee ei istunud, ausalt. Aga no hoidsin seda teavet enda teada :D

Talongiviin veel alles? Einohhh....

Ja pllis pliis kirjuta nüüd veel.

JÄÄRAPLIKA: ütles ...

Pliis!

Sipsik ütles ...

No mismoodi saab see eit jube olla:D Minu meelest eriti vinge elunautijast krõnks:D

Helina A. ütles ...

Mulle meeldib see apelsiniga pilt. Tundub olevat sama meeleheitel kui mina peale nädalast peavalurallit.

Ja kompliment hirvesilmalt hirvesilmale - sina oled endiselt väga ilus! :)

Sipsik ütles ...

Püha taevas, tüdrukud, te sunnite mind veel punastamist ära õppima sedaviisi... (rehmab käega)

Aga see su tervisejamade teema ei ole enam isegi mitte naljakas (justnagu see kunagi oleks seda olnud, kuid kulmu kergitama pani küll säärane jätkuv ebaõnn). Soovitaks sulle kasvõi enda arsti (minu puhul alati väga põhjalik), kuid tema juures parkimine keeruline (Tõnismäel...)

Malignus ütles ...

Mina kogu oma ebanormaalsuses pean seda vanamoori küll mõnusaks mutiks:) Et siis 50 aasta pärast olen samasugune ja naudin elu:)

Aga ülalkõnelejaga nõus (nüüd võid punastada täitsa ametlikult:P) - oled, jah, ilus.

Ja see AnSip oli ka hea. Sel aastal ootab meid endiselt HaLo:)