R.i.p Bella (suvi 2007 - 01.04.2011)

2007 sügise hakul, kui vanemad vanatädi majas kapitaalse remondiga olid alustanud, tõi üks tänavakiisu oma kaks pisikest pudinat turvalisse paika kasvama. Üks valge ja üks hall.
Mure ka pisikeste pärast ja pole neid tänavatel elavaid kasse juurde ju vaja. Võitlesid vanemad oma mugavusega mis nad võitlesid, süda ei andnud asu ja ühel õhtul peale tööd tuli isa koju, pisikesed kiisupojad karbiga pagasnikus.

Millal sündisid, ei tea, kuid allolev pilt on tehtud 15.septembril 2007, mil nad juba üksjagu aega olid vanatädi ehitustandril elanud.
Alguses oli suur segadus sugudega. Tundus, et hall on poiss ja valge tüdruk. Siis tekkis arusaam, et mõlemad on tüdrukud. Said enestele ka nimed - halli hakkasime kutsuma Ronjaks ja valget Bellaks.
Mõni aeg hiljem selgus, et Bella on hoopistükkis poiss, kuid nimi juba olemas ja las siis olla poiss-Bella:)

Tänavakiisude kombel peljati inimesi algselt hoolega. Lasime neil rahus olla, las harjuvad. Söök-jook-tualett-katus olemas ja tähelepanu siis, kui seda ise otsivad. Nii nad sirgumist alustasid.

Koeraga oldi suured sõbrad. Hommikul esimese asjana söösteti selle suure sõbraliku olevuse juurde ja nakitseti tal varbavahed puhtaks. Koer samal ajal pesi kassid, nii et need pärast ilast kleepusid:)

Vähehaaval harjuti ka inimestega ja mäng sai kasvava kassi parimaks sõbraks:
Omavahel tunti ilmselgelt sugulust-lähedust. Pidevalt oldi koos...
... kui just koeraga ei mängitud:
Fotokale poseeriti õige tuju korral vahel päris hea meelega:
Aasta-paari pärast polnud enam mälestustki sellest, et võik oma inimesi peljata. Kodused kodanikud olid usalduse ära teeninud ja vastutasuks said seltsilised, kellega koos lebotada:
Koos-tudumine jäi siiski sagedaseks nähtuseks nii diivanil...
... kui päikeselaigus põrandal:
Magamisasendeid veel:
"Ma ei kuule ja ma ei näe!":
Teatavasti armastavad kiisud turnimist, eks ka meie Bella. Ja puid hoovi peal ju jagub:) Ja linde puude otsas...
Vahel on niisama ka ilus poosetada:
Aptsihh!
Sõbrad ikka koos:
Seda Bella juba teadis, kuidas oma valge karvaga ilupiltide tarvis poseerida:

Kogu aeg tundus, et tervis on kassidel jube hea. Korra eelmisel kevadel oli Bellal miskine seedejama, hiljem on kõik ok olnud.

Märtsikuu viimasel päeval aga Bella enam ei liigu. Ei söö, ei joo, on loid ja natuke oksendab. Reede hommikul arstile, kes paneb kiisu kohe tilgutite alla ja ultraheliga selgub, et põie ummistus.
Kateeter sisse ja pidada selguma tundidega, kas jääb elama või ei. Arsti sõnul viimasel ajal aina sagenev nähtus ja oleks kass koju jäänud, oleks ta 24-tunniga läinud olnud.

Ega's muud kui oodata. Põis saab mõne aja pärast läbi käima, kuid siis hakkab kiisu veidralt hingama. Neerud ei jõua järele ja tekib kopsuturse. Olevatki selline kahe otsaga asi. Mõnekümne minutiga peaks selguma, kas saab sellest jagu või ei. Ei saa... Tekivad krambid ja arst küsib luba kiisule süst teha, millega ta igavesele unele saata.
Endile lohutuseks saab vaid öelda, et vähemasti oli kiiss arstide hoole all ning ei pidanud valusid tundma, valud võeti ju maha... Lihtsalt keha ei tulnud enam kaasa.

Nüüd puhkab Bella koduaias noorte mändide all. Enam kunagi ei saa me näha igaõhtust traditsiooni, kus kella peale kogunevad loomad kes kust välisukse lähedale ja jäävad valvele, mil isa tuleb konserviga. Ja kuidas siis Bella ja Ronja isa ees kalpsates õueköögi poole suunduvad, veidralt diagonaalis üle teineteise hüpeldes:)

Olen kohe päris kindel, et elu, mis Bellale oli antud, oli väga ilus. Oli palju soojust ja armastust, nurrumist põhjustavat sili-sili-sili, kõht alati täis, turvaline kodu ja palju vabadust ringilippamiseks. Toit kausis vedelemas ja põllul piiksumas. Soovi korral võimalus päevad läbi toas põõnutada või väljas linde jahtida. Piisas vaid mjäust välisukse juures.

Olgu sul sama mõnus äraolemine ka seal, kus sa nüüd oled, meie kallis Bella-kiisu. Meie ei oska enam muud kui sinu jaoks küünlad põlemas hoida. Ja oma egost tulenevalt pisaraid pudistada.