Vahel ma hiilgan jaburdustega. Lihtsalt kas pudenevad üle huulte või satun tobedatesse olukordadesse. Aga noh, elu oleks ilma selliste pisiseikadeta ju olulilleliselt igavam:)
Vahel saab otsesõnu ka kõrvetada.
Vaatan mina ükspäev, et just tulisest ahjust toodud suur malmpann on laual viltu ja tahaks joone järgi teist paika sikutada. Pajakindad juba tagasi kööki rännanud... Näpuga kuumaaluse lükkamine ei anna tulemust, pann hirmraske ja hunnik kanakoibi sees kah veel. Ei hakka mina sellepärast oma ilusaks maniküüritud küünt murdma. Noh, pannil ju kena pikk saba taga ja sellest sikutades tekib jõuõlg ning saabki korra majja. Atsakas haare peopesaga varrest ja... sama kiirest uuesti eemale. Pann on ikka veel ju just-ahjust-tulnud ja kuumab nii et punane. Mina aga kõva füüsikut mängides varrest haarama...
Tänaseks olen kuidagimoodi sattunud olukorda, kus kaks konkureerivat ajalehte pakuvad varianti neile kirjutada. Eeee.... Ma küll väga armastan kirjutada ja kobiseda ja arvamust avaldada, kuid praegu tundub see kõik kuidagi... Samal ajal ahvatleb, teisalt jälle pean kaaluma, kust lähevad praegusel hetkel vajaliku erapooletuse piirid. Alles õpin ja koban mängumaad. Sammhaaval, esiti ettevaatlikult.
Ja kellele kirjutada? Mõlemale? Aga millest? Miks peaks keegi üleüldse tahtma lugeda seda mida mina asjadest arvan või kuidas neid näen? Igatahes on, millest mõelda. Kirjutada olen ju kogu aeg tahtnud... Vaatab seda asja. Vaja veel kaaluda.
Ja siis täna - helistab tuttav politseinik ning küsib, kas saan aega tulla tunnistust andma. Aega saan, kuid ma pole täna autoga ning jaoskond teises linna otsas. Homme ma aga päälinna väisamas (ainult töö ajal, õhtuks tagasi koju - sry sõbrad/sõbrannakesed!) ja reedel tema ära. Hmm... Pakub, et saadab mulle auto järele.
Mõne aja pärast ongi ukse taga suur ja tugev mundris politseinik, kes eskordib mu autoni ning sõidame ära. Väikelinnas... Silmad sunnivad peanuppe keerama nagu vurrkanne. Eks ma edaspidi siis kuulen....:D Huvi tekitab see kindlapeale, eriti arvestades fakti, et mind teatakse kordades rohkem kui mina vastu tean (kui tuled väljastpoolt sisse ja hakkad kohe pildil toimetama, siis on see paratamatult nii ja tuleb lihtsalt leppida).
Naersin eskordile, et võimenduse tarvis taipasin kahjuks liiga hilja, et oleks võinud käed ka ette sirutada ja talle neid justnagu rauastamiseks pakkuda:)
Pärast toodi ilusasti tagasi ja siis taaskord kaelad pikenesid:)
2 kommentaari:
Su elu tundub praegu ikka tükkmaad põnevam olema kui see oli pealinnas.
Minule tundub küll nii ja huvitavam on ka kohe lugeda :P
:))
Nuh, eks ta mõnes osas on põnevam ja mõnes osas kindlasti igavam, kuid kui ise leida endale emotsioone ja põnevust, siis on võimalik iga päeva elada kui põnevusfilmis:) Enamasti on kõik inimeses endas kinni ja ma kohe ei oska niisama nurgas konutada:)
Postita kommentaar