Kuidas muidu seletada tema pidevat kohalolekut?
Ok, sellest ma parem ei räägigi, kuidas teed pole ma enam kuu ja pisut peale saanud juua soojana. Või siis nii, et lõpuni püsiks soe. Tee valmistamisest ärajoomiseni kulub enamasti paar tundi. See üks tassike kohvinaudingut, mida ma enesele hommikul luban, on samas kategoorias :)
Aga võtame näiteks söömise. Ootan mis ma ootan, et põnn ärkaks ja oma söögikorraga maha saaks - no otsustab magada teistsuguses graafikus. Ok siis, söön vahepeal kiirelt ära, muidu saab üsna keeruline see manööverdamine olema.
Tõstan taldrikusse, löön koosta sisse.... ja häire! Just sel hetkel ärgatakse ja nõutakse koheselt oma. Ok, ma võin hiljem ka süüa...
Või siis tänane - kuna Vanamees siruli maas haige, siis vaja mul apteeki tormata, et seda tegelast veidi elule turgutada. Väljas selline kole tormakas, et jalutama ma poissi ei vii. Ootan, kuni on kindla peale näha, et magab ja sügavalt magab ning lähen käin sutsti autoga ära. Veerand tundi, eksole. Vanamees köhib ja tatistab ja teda titte kussutama me kumbki ei taha.
Olen apteegis ja tundub, et kõik linna pensionärid on kohale tulnud oma poole aasta varusid täiendama. Lisaks vaja apteekrite käest uudistavaari kohta uurida, et "ähk läheb taris".
Telefon heliseb: "Ma loodan, et sa oled tagasiteel? Poiss ärkas sel hetkel kui sa välja astusid ja karjub"
Nojahnoh. Just sel hetkel otsustas gaasivalu kohale ilmuda, kui keegi temaga tegeleda ei saa. Eks siis Vanamees oli sunnitud siiski lapse ligi võtma ja maha rahustama, ei saa ju lasta valutada...
Sooritasin ostud, kimasin koju nagu Mika Häkkinen ja mida ma näen - ühes toas rõõmsalt omaette lalisev Väikemees ja teises näost kaame Vanamees :D
Tööasju ajan ka ühe käega põhiliselt. Kodus toimetleda saan ka nii, et poiss südamerahus magab, kui aga arvutisse istun ja midagi olulist (sageli ka kiireloomulist) vaja teha, on Väikemehel miski mure, mille ainus lahendus on magada minu süles. Ülima rahuloluga :D Õnneks on mul kaks kätt, seega ühte neist saab ka tööks kasutada :)
Ja nii on iga asjaga:D
Sarjast "lapsevanema rõõmud"
5 kommentaari:
just väikelaste emad on ju tuntud selle poolest et teevad mitut asja korraga ja ühe käega :-) tase, milleni mehed kunagi ei jõua ;-)
Esimesed kolm ja peale kuud imikuga on tuntud ka kui "teen suitsuvorsti võileiba vabalt ühekäega" kuud:) keas teab see teab.
:D:D:D
Üks asi, millega ma pole oma sajakäelisuses veel ühe käega hakkama saanud, on siin laatsaretis tõbisele meepurgi avamine. No oli kinni kleepunud, noh :)
Aga muidu on jah tunne nagu oleks käsi rohkem kui anatoomiaõpik ette näeb :)
Kas nelja aastaga kustuvad osad mälestused olematuks või mis, aga ma ei mäleta midagi sellist. Midagi :D Minu mälestused on pigem sellest riiulist, et laps muudkui magas ja mina nahistasin omi asju. Söögipause oli muidugi sageli. Aga mitte öösel. Ma ei olnud magamata, ma ei olnud söömata, ja isegi Murphyt külas ei käinud. Puhkus lõpes umbes siis, kui tütarlaps kaks sai...
Oijahh, vot see ongi see, et lapsed on niiiiiiii erinevad :) Ja tõenäoliselt perioodid ka, kuna ma ikka loodan, et meil ka see muutub... Mõni öö on parem, mõni keerulisem, kuid ta alles nii pisi ka, et ehk on see rütm alles kujunemas...
Aga sul vedas, hullupööra vedas :)
Postita kommentaar