Edgaripäevale mõeldes

Eilsel edgaripäeval sai alguse minu usk, et Keskerakonnas ei saa olla 15 000 ajupestud inimest. Jah, sildistan praegu ebaviisakalt, kuid mõte jääb samaks ka muudmoodi väljendudes.


Ma ei ole kunagi midagi positiivset arvanud Kadri Simsonist poliitikuna, kuid see, et ta võttis ette Kolgata tee ninasarviku suhtes, tõstis tema aktsiaid minu silmis kõvasti.
Ja see, et ta sai nii palju hääli hoolimata sellest, et talle toetust avaldanud delegaate enne kongressi "sobivamate" vastu välja vahetati... see andis teadmise, et kõik ei olegi päriselt kadunud ning on väga palju neid, kes soovivad muutust. Mis tähendab, et kulisside taga on erakond lõhki. Ühel poolel on hääl, teisel senimaani ei olnud. Aga on kuulda piiksumist, seega ma olen lootusrikas :)


Go, Simson-Ratas-rakend!

Ütlemisi

Kuna Vanem Poiss sisuliselt kogu aeg räägib ja elu korraldab... ma tahan öelda, et tõepoolest kogu aeg, siis on suhteliselt keeruline seda kõike meelde jätta. Vahel eristuvad sellest ühtlasest mulinast aga mingid ütlemised, mis natuke pikemalt mällu takerduvad ja mõned neist tuleb siis ka üles kirjutada. Mine tea, mida ta ise tulevikus oma tegemistest/ütlemistest teada võiks tahta :)

Igatahes. Olime suvel Saares, kui Mamma ehk laste vanavanaema kikutas üle laua Nooremat Poissi  tolle söömise ajal. Eks Mamma üritas lapse tähelepanu tõmmata, et too ei märkaks suu vahet käiva lusika vastu väga jonnida. Vaatab Vanem Poiss seda jupp aega tõsise näoga pealt ning teatab siis vastuvaidlemist mittesallival toonil: "Mamma, ära sega T-i, las ta sööb rahulikult!"

Kui vaatab putukaid ringi sibamas või kasse kuhugi suundumas, teatab asjalikult: "Putukas/kiisu/kesiganes elab oma elu!" See "elab oma elu" on kuidagi väga sage.

Asjatavad Mummiga (laste vanaema) õues, kui Mummi köhatab. Vanem Poiss viskab üle õla: "Pane käsi ka suu ette!" :) Vähemalt see on tal selge, et pisikuid levitada ei tohi :D

Mind on ka kaks korda otsesõnu paksuks tituleeritud:
* Kärutab jälle kord Saares nukuvankriga ringi, kui Noorem Poiss viib talle Sipsiku kaltsunuku. Mina uurin, et "Näe mis venna tõi, kas paned Sipsiku vankrisse tuttu?" Vaatab mind natuke hindavalt ja teatab: "Ei, sina ei mahu siia vankrisse, sa oled liiga suur!"
* Kukub kodus vastvalminud mänguasjakasti. Kukub nagu liigendnuga, nii et jalad ja pea jäävad üles ja pepu mänguasjade otsas. Saab haiget ja nutab natuke mul süles. Lohutan, et ikka vahel kukutakse ja saadakse haiget. Teatab siis, et tema kukub ja venna kukub ja vahel issi kukub (???) ja vahel emme ka kukub (??? - ei kujuta ettegi, et me kunagi poisi nähes kukkunud oleksime...). Noogutan kaasa, kinnitades, et kukkumine on normaalne ja käib mängulusti juurde. Vaatab mind taaskord hindavalt ja teatab: "Ei, sina ei kuku mänguasjakasti sisse, sina ei mahu. Sul mahub siia ainult pea!" - no pandi paika! Ma ise kusjuures usun, et mahun :D See mõõtude hindamine teeb lapse versiooni muidugi veel hullemaks :)

Meeldivalt üllatunud

Olen taas end vaikselt lugemislainele suutnud saada. Ehk siis leida neid hetki ööpäevas, mida suurema süümepiinata saab lugemisele kulutada. Ise muidugi unistades, et küll kunagi saabub taas see aeg, kui rohkem ja vabamalt kirjandust endasse ahmida saan. Aga noh, praegu on nagu on.

Nendeks hetkedeks on saanud lapse/laste magamaminekud. Loen siis, kui Noorem Poiss tuppa lõunaunne läheb (võimalusel lükkan ta siiski vankriga õue ja Vanem Poiss ei maga enam mitu kuud lõunaund... :( ) ning õhtuti, kui poistele raamat loetud ja laulud lauldud (kusjuures, "Kui on meri hülgehall" on nõudmisel tagasi repertuaaris). Siis nad soovivad, et ma uinumise ajal nende juures olen. Nii ma siis lähen toa teise otsa väikese lambi alla lugema. Kui nohisemine kostma hakkab, ajan aga kargu alla ja allkorrusele toimetama/töötama/arvutisse kolama.

Tänu sellisele napile lugemisajale ei jõua ma vahel raamatukogust määratud kolme nädalaga raamatut läbigi. Piinlik, ma tean! Keskmisele raamatule kulub ju reeglina paar-kolm päeva (ca 100-150 lehte päevas), või noh, varem kulus :D Nüüd ei saa vahel kolme nädalaga ka hakkama.
Ühesõnaga. Kui tähtaeg hakkab kätte jõudma ja mina ajahädas, siis kiire sisselogimine rikswebi ning laenutus saab pikendatud. Mõnus ja mugav on ikka see Eesti e-riigindus :)

Viimane kord raamatukogus kahetsust avaldades, et sedakorda lausa kaks korda pikendama pidin, sain ütlemata meeldiva üllatuse osaliseks. Selgus, et nemad ei taha viivistega kiusata ning kui ei ole kroonilist võlgnemist, siis nemad kuupäeva kukkudes automaatselt pikendavad ka ise laenutatud raamatute tähtajad! Ehk siis kui unustan pikendada, tehakse see minu eest lihtsalt ära :)

Jajaa, ma tean, et üliväike ja ebaoluline asi, kuid see lihtsalt mõjub kuidagi väga armsalt. Väikese kogukonna küljetunnet tugevdavalt. Ja sellisel teemal mõjub see mulle hästi. Nii hästi, et ma viitsin selle tunde väljendamiseks sõrmi mööda klaviatuuri klõbistada :)

Uuest erialast siis

Siit

Et siis jah. Sai teoks tehtud oma ammune mõte õppida midagi täiesti uut.
Nüüdseks on see siis tehtud :)

Huvi raamatupidurdamise vastu on juba ammune, kuid tundus ikka selline tüütult detailne ja liiga palju aega nõudev. Tuleb tunnistada, et ega ma väga mööda pannudki. Andmete sisestamine, võrdlemine ja muu on muidugi kökimöki, kuid tegelikkuses sisaldab kogu see ala endas ikka väga palju enamat. Olles nüüd neis kingades, ei saa ma kuidagi kaasa noogutada neile, kes "teavad täpselt", kuidas raamatupidajad istuvad arvuti taga, joovad kohvi ja siis tahavad veel ebamõistlikul hulgal raha ka saada.

On olnud süümekaid laste ees, et näpistan kooliskäimise päevi nendega koosoldava aja arvelt. On olnud palju koolile pühendatud unetunde, kuna veel rohkem laste arvelt näpistada oleks liig. On olnud palju-palju väsimust, kuid mitte kordagi pole olnud kahetsust või soovi pooleli jätta.

Käesoleva aasta maikuus, olles lõpusirgel, otsustasin proovida ka kutseeksami sooritada. Lihtsalt seetõttu, et koolide tase on metsikult erinev ja mõni, kes lõpetab väga heade tulemustega, ei pruugi olla kuidagi võrreldav mõne teise kooli keskpärasega. Kutseeksam on aga kindlat kvalifikatsiooni tõendav ning päris karm - läbisaanute % kuskil 50 ümber. Siis vähemalt, kui mina seda maikuus sooritamas käisin.
Käesolevast aastast oli üks moodul juurde lisatud ja eksam karmimaks muutunud. Minu kursusekaaslastest sooritasid kutseeksami positiivselt pooled. Ülejäänud kas proovivad uuesti või jätavad ära. Mina sain ilusasti läbitud.

Minu meelest on selline kutsestandardite loomine ja kvalifikatsioonitunnistused teatud erialadel äärmiselt vajalikud. Muidu ju väga keeruline midagi arvata eriti uute tulijate puhul. Ilusat juttu võib igaüks ajada.

Kutseeksam sooritatud, kuid kool veel lõpetamata. Jõuab kätte maikuu lõpp ning läheneb viimane õppenädal koos praktika kaitsmise päevaga. Ja nagu tellitult haigestub Noorem Poiss ning sealt edasi viib meie tee Tallinnasse haiglasse. Ei mingit viimast spurti, ei mingit olulist kohalkäimist enne lõpetamist. Viimases otsas on ikka metsikult palju teste, kontrolltöid, esitlusi ja mida iganes igas aines vaja teha. Kõik õppejõud püüavad veel viimast välja pigistada.
Ja mina? Mina istun haige lapsega kõledas palatis ning hoian teda käte nõrkemiseni ja sealt edasigi süles. Õppimine, misasi see veel on?

Kodus tagasi ja laps natuke rohkem vonksus, on käes juunikuu ja hinnete lõplik väljapanemine on alanud. Võtan kõikvõimalike õppejõududega ühendust, palun ajapikendust ja et enda aega info otsimise arvelt kokku hoida, palun neid mulle konkreetselt loendada, mis mul esitamata on ja millega kõige kiirem järjekord.
Ma ei tea kuni viimase nädalani, kas ma jõuan. Kas ma jõuan öötundidel olla piisavalt erk, et nii ajaliselt kui sisuliselt kogu see hulk tööd ära teha ja kool lõpetada? Või viskan need õpitud aastad lihtsalt maha? Kutse on küll käes, kuid tahan ka lõputunnistust. Tahan lõpetada, kuna olen meie kursusel 4-st kooli ajal sünnitanud naisest ainus, kes nii kaugel. Teised võtsid kas akadeemilise või katkestasid, kuid mina ei tahtnud oodata. Kartsin, et pikk vahe jätab asja katki.

On õppejõudusid, kes kinnitavad, et nad usuvad minusse ja küll ma jõuan. Testide lahtiolekuaegadele saan pikendused, tööd ja esitlused võin esitada nii kui jõuan. Ainult et siiski enne hinnete väljapanekutähtaja kukkumist.

Veel 15.juunil ma ei tea, kas ma ikka lõpetan. Siiralt loodan, kuid ei tea. Ei tea ju oma tööde hindeid, küsida ka ei taha ja e-kooli ilmuvad need visalt.
20.juunil osalen kooli lõpuaktusel, Noorem Poiss kramplikult mul süles istumas, nii et allkirja andes pean lausa kükitama. Aga mis vahet seal on, laps on olulisem kui minu korrektsus :)

Ja elu suurima üllatusena lõpetan ma kiitusega! Mina, kes ma veel 5 päeva varem ei olnud kindel, kas viimatisaadud hinded lubavad üldse lõpetada, lõpetan kõigi "5"-ga :D

Niisiis, tee ja pingutused tasusid ära. Käes kutsetunnistus ja ka kiitusega lõputunnistus.
Kusjuures, nüüdsest pidi olema nii, et kutseeksam vajalik kooli lõpetamiseks, kuid meie ajal oli see veel vabatahtlik. Kardan, et koolid hakkavad kutseeksamiteks valmistumisele suurt rõhku panema oma maine nimel ning loodan siiralt, et see ei tekita nõrku tunnistuse saajaid, kes ainult eksamil küsitavat oskavad. Näis.

Igatahes jah. Kui esimene klient tekkis ootamatult jutuajamise käigus juba veebruarikuus, siis tänaseks on neid ikka üksjagu juba kogunenud :D Üks annab soovitusi ja teine ja... tuleb julgeda unistada? Aga ma siis unistangi. Unistan sellest, et saaksin muud tööd kõrvale jätta (ok, veebihaldus jääb, sellest ka ei suuda loobuda ja seda annab ühildada) ja osutadagi raamatupidamisteenust. Et kliente oleks niipalju, et elatan ära enda ja rendin väikese kontori. Kodus on raske töötada, kõike muud on vaja teha ja nii lükkub see öösse.
Kardan aga, et enne veebruarikuud, mil täiskohaga tööle naasen, mulle neid niipalju ei jõua tekkida, et päris sellega ära elaks. Sest no eks siin Hiiumaal ole nendega nagu on. Ja kel vaja, on raamatupidaja või teenuseosutaja olemas. Hiiumaal ongi mul täna vaid kaks klienti, ülejäänud on Tallinnas ja Saaremaal. Jumal tänatud, et on internetiajastu - täna ei ole asukoht enam määrav. Toimetan minagi ju igapäevaselt üle veebi ja vajadusel saab teatud aja tagant ka kohtuda. Mõni eelistab dokumente pilve laadida, mõni meilitsi saata, mõni postitada.
Aga ma unistan edasi :) Ehk kunagi siiski saabub ka see päev, kui see saab olema mu põhitöö. Sest... nali naljaks, kuid haarab! Rutiinne osa tööst rahustab, lahenduste otsimine tekitab kirge ja pakub hasarti :D 

Et siis jah. Ei ole see ääremaal elamine nii võimatu midagi, kui ise teid ja lahendusi otsida ja püüda-püüda-püüda. Sest elukeskkonda ei vahetaks ma praegusel hetkel küll millegi muu vastu välja! Kodus on lihtsalt nii hea :)

Ood seerumile

... ja tervitused E-le :D - ma tulen järele! oota sa! :D

Ei, ma ei ole muutumas ilublogijaks. Ei tea ma midagi moest, ilust, stiilist ega millestki. Ei viitsi ma kursis olla uusimate hooldustega ega huvita sellesarnane valdkond kohe üldse mitte.
Küll aga on mul kindlad kiiksud. Alati perfektsed küüned ja viimistletud karvkate. Isegi juustega olen viimasel ajal mässama hakanud - loe: sätin neid enne väljaminekut :D Tõmban mõne karva ühte suunda ja teised teise. Juuksuris käin kah korrektselt üle kuu. Sagedamini ei jõua, kuna mu juuksur asub Saaremaal ning iga teise kuu juuksuriks mõeldava aja röövib Vanem Poiss, keda samuti regulaarselt pügamas käin. Kaks ühel laupäeval oleks aga liigne ajaraisk perega koosolemise arvelt.

Kui olin Vanema Poisi sündides imetajaks hakanud, hakkasid tänutäheks välja kukkuma nii juuksed kui ripsmed. Noorema Poisi imetamismaratoni ajal jätkus karvalangemisprotsess lausa profi tasandil ning mu kunagised uhkused, pikad ja kaardus tihedad ripsmed, vedelesid enamuses kraanikausis. Alles jäid mingisugused ebamäärased hõrendused, millel ebaühtlane pikkus, kui seda pikkuseks nimetada tohibki...
Leppisin olukorraga ja võtsin seda paratamatusena. Kuni.... kuni saatusliku Nizza-reisini. Kuni vaatasin sõbranna E vasikaripsmeid ja pidin pikali kukkuma (ps: tal pole kunagi vasikaripsmed olnud, kui seal tušš parasjagu peal ei istu). Kuidas siis nüüd nii? Ei mingit tušši ja lööb ripsmetest tuleva õhuvooluga kaasvestleja pikali?

Selgus, et kasutab ripsmeseerumit. Paar-kolm kuud.
Olen uurinud ja lugenud juba jupp aega erinevate ripsmeseerumite kohta. Kõik nad lubavad ju imet, kuid mind huvitas kasutajate tagasiside. Selle põhjal oli jäänud pinnale eestlaste oma toode - ripsmeseerum nimega Yxes. Ja nüüd, kui vaatasin neid plõksuvaid vasikaripsmeid ja kuulsin, et sama seerumiga tegu, ei köhinud ma kaks korda ning koju tagasi tulles esitasin tellimuse.

Alustasin kasutamist 13.oktoobril. Tulemust lubatakse alates paari kuu möödumisest. Täna on 17.november ning ma juba mitmeid päevi tunnen, et kui ripsmetuši peale kannan, on silmalaud kuidagi rasked... Ja kui prille kasutama pean (nagu näiteks täna hambaarsti toolis järjekordset vana hõbeplommi välja vahetades), ei mahu ripsmed enam prillide taha ära :D Nagu mingid harjased klaase kaapimas. Varsti tuleb tušist lobuda... ma ei nurise :D

Muidugi võib olla asi ka selles, et kuna imetamise lõpetasin juulikuu viimastel päevadel, siis on ka loomulikul teel taastumine alanud, kuid ma siiski usun siiralt ka seerumisse. Muidu poleks areng kindlasti nii kiire olnud. Ja mina olen olnud äärmiselt sihikindel - kui ma kõikvõimalikke kreeme ja maske ei kasuta vahel kuude viisi, siis seda seerumit olen peale kandnud täpselt juhendi järgi ehk absoluutselt igal õhtul. Veidi enam kui 1 kuu tänaseks.
Ja ma olen sillas :D

Karmi pilgu all

Tulen saunast. Kõht lööb vilepilli.
Laual ootavat kalafileed nähes langen toolile ja asun tükke näppudega suhu kühveldama. Muu pere on söönud ja ainult seepärast luban endale säärast mugavust.
Teisele poole lauda ilmub Vanema Poisi etteheitev nägu. Tunnistab mind mõnda aega ja seejärel õpetab: "Parem söö nuga ja kahvliga."
Täitis eesmärki, oli küll piinlik. Eriti kui ise püüame pidevalt viisakaid lauakombeid lastesse juurutada.

Imelik on olla

Viimased 6 nädalat on meie kodune kogukond olnud ühe täisealise liikme võrra suurem. Vahel ka kahe võrra, kuna ka mu isa on meil kahel korral poole nädala kaupa abiks olnud.
Aga too kuus nädalat meil elutsenud "pere"liige oli puitmajade renoveerimise spetsialist, kes meie maja üles vunkida aitas.

Varem oli meil nunnu palkmaja. Metsa sees pruun palkmaja metsa sobiva laastukatusega.
Kahjuks aga ei pidanud see üldse mitte sooja. Eelmised 1,5-jahehooaega elasime mõnusalt romantiliselt - kamin küdes katkematult. Enne magamaminekut sai ka veel hoolega kamin puid täis laotud, kuna siis kannatas hommikul ilma külmumata ringi käia - no nii 16-17 kraadi oli külmadel hommikutel toas sees. Hea, et omal mets ja suur hulk puid teha lastud, neid ruumikaupa ostes oleks küll pankrot olnud selle äraköetud koguse kohta.

Arusaadavalt ei olnud see meie arvates okei. Aga seisnud maja ostes usud eelmise omaniku ja maakleri juttu, et ilus paks palk ja hoiab sooja kenasti. No mina ei pea just eriliseks soojahoidmiseks seda, kui tuulise ilma korral tunned konkreetselt tuult toas puhumas. Jah, aknad on korralikud puitpaketid, kuid mida see aken aitab, kui palgi vahelt tuul sisse puhub?
Lisaks oli takk palkide vahele valesti topitud (viimaste omanike poolt)ja vanast ajast sammal (maja ehitati aastal 1918) palkide vahel oli lindudele meelepäraseks pesamaterjaliks olnud - siiamaani oli seda väljaspool alles ning linnud ikka pidevalt korraldasid pätsamisreide.

Nii me siis kütsimegi. Katkematult. Ja külmetasime hommikuti, kuni toad soojaks said.
Arusaadavalt ei saanud see lõputult kesta ja käesolevaks sügiseks oli kindel plaan maja soojustada ning katus uuendada. Sest laast on tore ja äge öko küll, kuid kui ikka tormituultega hoov laaste täis on ja rähn järjekindlalt katust peksmas käib, ei ole ka see ok. Lisaks oli metsnugis ühe enese pesakohtadest katusealusesse korraldanud.

Igatahes sai lõpuks fiantsid korda aetud ja oktoobri alguses sai töö alata. Palkasime spetsialisti, kuna tahtsime olla kindlad, et maja hingab kokkusobivate materjalidega ühes taktis, mitte ei tehta tänapäevaselt siuh-säuh miskit valmis ja vähem kui 10 aasta pärast tuleb siis hallituse või mädanemise/pehkimise või millega iganes silmitsi seista.

Algselt oli ettekujutus, et töö saab ca kolme nädalaga tehtud ja ongi tore. Tegelikkuses ronis ikka igasuguseid "aga"-sid ja kitsaskohti välja ning lõpuks läks kogu protsess 6-nädalaseks. Terve see aeg elas ehitaja ju meil. Nädalavahetuseti käis Tallinnas kodus, nädala sees oli meil. Ja kuna õhtud lähevad vara pimedaks ja vahel on suured vihmad-tormakad, läks osa võimalikust ajast kaotsi.
Nii me siis oma laiendatud perega siin elasime.

Täna jõudis kätte päev, mil ehitusmees pakkis oma tehnika ja lahkus muudele töödele. Meil siin natuke veel värvimist-nokitsemist, kuid nüüd on meil armas helekollane majake :D Ja mis kõige naljakam - hommikul paneme ühe kaminatäie puid küdema ca 20-22-kraadises toas ja ... Sageli sellest ühest kaminatäiest (5-6 halgu) piisabki :D Järgmine kütmine järgmisel hommikul...
Tuul ei puhu, keegi ei külmeta, kamina läheduses ei ole pidevalt tapvalt kuum ja... üleüldse on naljakas. Maja on kah ca 30cm paksem... Kõik palgivahed ja õnarused märgmenetlusel tselluvilla täis londistatud... (selle teenuse tellisime muide täitsa teisest Eesti otsast - Tartust :D)

Kõige naljakam aga on see, et meie pere on nüüd jälle 4-liikmeline. + 2 kasslooma. Ja... kuidagi harjumatu on. Nagu ei oskagi enam. Ja kuidas nüüd nii, et ma ei peagi kella peale iga lõuna suurt laari süüa valmistama vaid jälgin mängu ja tegutsen vastavalt vajadusele?
Imelik on... Aga küll ma harjun :)

Idiootsused jätkuvad

Ma pean ikka veel kaeblema.

Viimasel saunakorral saatsin Vanamehe leili ja paari tunni pärast läksin poistega järele.
Meil selline mõnus rutiin, et kõigepealt Vanamees teeb omad leilid-protseduurid, siis meie järgneme, lapsevanemad laval ja poisid sulistavad oma vannikestes, vahepeal meie juurde lavale ronides ja siis jälle vannides teineteist veega üle valades, lõpuks poisid puhtaks ja Vanamees nendega tuppa ning siis minu leili/protseduuride aeg.

Sedakorda siis istusin mina rahulikult laval, kui Vanamees järsku põrandale hüppas, käed selja taha lava astmetele asetas ja triitsepseid treenima kukkus. Mul silmad krõllis, et mida paganat sa teed??? Omal süda erinevate "aga"-de all ja sa kukud saunas trenni tegema? Selgus, et tal juba neljas seeria käsil...
No andke halastust noh! Söömise vähendamine annab muidugi roppumoodi energiat juurde, kuid kas ikka nii lolliks saab minna? Jap, saunas mõjub trenn eriti kaloreidpõletavalt, kuid ka eriti organismi kurnavalt...
Ma ei tea... Ma vist ei saa teda enam järelvalveta sauna lasta... Kust ma tean, millal pildituks end treenib.

Aga väikemehed on jube lahedad, kui tähtsate nägudega sauna ülemisel laval istuvad :D Silmad säramas ja mehed nagu muiste :D Palju ei riski neid lasta seal küll olla, kuid see natukenegi on kuidagi eriliselt armas. Paneb õhkama, et "oehh, nii suured juba!" :D

Vanamees.... oehh...

Kui Vanamees ükspäev täiesti suvalisel hetkel keset elutoa põrandat põlvili vajus ja grimasse tegi, ei tekkinud mul millegipärast kahtlust, et tahab äkki kätt paluda (mis siis, et juba abielus, kuid mine sa seda vanainimese mälu tea - ta ei mäleta õrnalt ka mitte meie eelmise päeva vestlusi, tühja siis sest abielufaktist mäletada...) vaid tahtsin teist kohe arsti juurde kupatada.
Pika uurimise peale sain teada, et tal vahel jah lööb naba juurde valu, kuid ta siis "lükkab selle sisse tagasi" ja elu läheb edasi.
Nagu ... WTF???

Minul veendumus, et tüübil nabasong ja tema aga käib seda "tagasi sisse lükkamas". No tere talv.
Uurin siis edasi, et millal viimati arstil käis ja vereproovid millised olnud ja... no aina paremaks läks. Selgub, et Eesti Vabariigi ajal pole ta ainsamatki vereproovi andnud. ???????????????

Püüdsin siis rohkem mitte väga imestada, kuid võtsin ohjad ülbelt enda kätte. Lapsega arsti juures "korralisel ülevaatusel" olles rääkisin meie ühisele perearstile (kelle hingekirja ma suutsin ta õnneks mõne aja eest rääkida, ta oleks ise vabalt kusagil suvaliselt loksunud), et mul Vanamehe põikpäisusega mured. Vereproove pole andnud ja lükkab nabasonga tagasi. Arst arvas seepeale, et peaks ikka põhjalikud uuringud tegema ja et 40-aastane mees võiks ikka aastas korra lasta arstil end üle vaadata. Eriti kui väikesed lapsed majas.

Lasin siis arstil Vanamehele paprid välja kirjutada ja pooleteise kuu pärast saingi ta analüüse andma :D Aega võttis aga asja sai. Tehti siis põhjalikud uuringud verest ja südamest ja seejärel vastuvõtule.

Tuleb Vanamees arsti juurest. Too olla talle teatanud, et tal kaks nii väikest last ja nood vajavad teda veel vähemalt paarkümmend aastat, seega peab ta end käsile võtma.
Kolesterool natuke kõrge, millest poleks ehk midagi, kuid kuna ka südamega (aordilaiendiga) pole kõige paremad lood, tuleb kohe kiiresti kardinaalsed muudatused ette võtta. Lisaks üritab ta lähikuudele saada Tallinnasse ehhokardiograafiasse (südame ultraheli) aja.

Suured muudatused tuleb aga teha toitumises. Südame olemine ja kolesterool kokku annavad s*** tulemuse ning kui see intensiivse kuuriga kokku mängima saada, võib ehk asja saada ja äkki näiteks aasta pärast menüüd lõdvendada.
Täna aga keelatud (ok, lolliks ei pea minema, minimaalselt ikka võib, kuid võimalusel vältida) valge jahu, suur osa teraviljatooteid üldse, mais, suhkur, kartul ja muu taoline. Soola ka vähem. Kohupiim kah maha, kuid seda ta õnneks ei söögi. Kana nahk keelatud (njamm, saan tema omad kah endale :D) jne jne jne.
Süüa palju kala, liha ja aedvilja.

Nii. Ja millest mina pidevalt rääkinud olen? Juba mõned aastad ketran teemal, kuidas me peaks oma toidulauda muutma. Vähem kartulit-makaroni-pannkooki.  Rohkem aedvilja meie meeletute koguste liha kõrvale. Ja et ei pea iga asja kõrvale kahe suupoolega leiba-saia sööma. Isegi makaroni kõrvale saia... no anna armu!
Seni olen rääkinud kui kurtidele kõrvadele. Arsti manitsus osutus aga minust autoriteetsemaks ja nii sain ka mina oma tahtmise :D

Aga... nüüd on asi vastupidiselt hull. Teoorias tore küll, kuid tegelikkuses nõustus Vanamees esimese nädala sööma ainult kapsast. Toorelt. Näris nagu jänes seda peade viisi. Tšillikastmega...
Tore oli selle juures see, et ka poisid nõudsid muudkui kapsalehti ja krõmpsutasid hoolega :D

Nägin kurja vaeva, et Vanamehele selgeks teha vahe ülima gurmaanluse ja ülima askeetluse vahel. Et seal vahel terve suur-lai hall ala. Ja et keha vajab erinevaid toitaineid ja see sinu kapsanärimine on nagu anorektilise tibi toidulaud, mitte täisjõus mehe oma.
Ok, tänaseks on ta soostunud sööma mõnda muudki mu valmistatud rooga. Aga nagu tibile kohane, peab ta sinna juurde kommenteerima, kuidas tal väikesest kausikesest on juba kõht niiiiiiiiiii täis ja kas tõesti saab magu sellise aja jooksul nii väikeseks muutuda ning muu oihh-ja-aihh.
Oehh...

Õnneks on ta nüüd tõeliselt vaimustuses lillkapsapõhjalisest pitsast, mille ta varem oleks proovimata kujul kukele saatnud. Ise ka ei usu, kuid tunnistab, et see on tõeliselt maitsev :D Ja suutsin talle valmistada tatrapannkooke, mida ise armastan (erinevates Prantsusmaa paikades olen neid läbi aastate söönud ja väga fännanud, kuid kodus katsetamine jäi seni jonnpunni eelarvamuste taha).

Tänaseks siis seis selline, et endale ja poistele teen vahel erimenüüd, kuna kasvavad lapsed võiksid siiski kõike tarbida, kuid üldiselt toitume siis lihast ja köögiviljadest. Lihtsalt... aega võtab esiti see variatsioonide otsimine, kuna vanad head äraproovitud retseptid muutuvad sageli kasutades äraleierdatuteks.

Ja nii ma siis elan nüüd... vanaldase ja karvakasvanud tibiga, kes vaid sundimise ajel miskit põske pistab...
Oehh...

Mure

Jookseb Vanem Poiss enne tuduleminekuprotseduure paljalt mööda maja ringi ning jääb minu ees mureliku näoga seisma. Näpib oma rinnaesist ja muretseb, et temal ei ole tisse.
Selgitan siis, et poistel enamasti ei olegi tisse, naistel ja suurtel tüdrukutel on, kuid teda see ei rahulda ja teatab ohkega: "Eks ma pean siis endale tulevikus suured tissid kasvatama"

Jõuluvana

Youtube'i pilt

Mingil arusaamatul põhjusel on mu vanem laps veendunud, et Villu Tamme saates "Laula mu laulu" on jõuluvana. Iga kord, kui too ekraanile ilmub, hakkab laps üles-alla karglema ja hõiskama: "Jõuluvana! Näe, emme, jõuluvana! Kas sa näed, emme? Jõuluvana!!!"

Ta on täiesti veendunud, et see halli habemega tegelane on jõuluvana. Kuidas küll jõulude ajal talle selgeks teha, et mitte igal jõuluvanal ei ole roosat harja keset pealage? :D

Kolmas...

Vahel ajab see teema mind täiesti hulluks. Isegi niiväga, et vastan teravalt.
Enamasti küll olen tossike ja kuulan, kõrvad lidus, targutamised ära ja ei lasku diskussiooni. Et see jutt aina pikemaks ei veniks ja et ma ka teravaks minema ei peaks.
Teemaks siis kolmas.


Ma ei saa aru, miks on minu laste arv teiste inimeste asi?
Kui tuleb jutuks, et kaks väikest poissi majas, leiab mingi hulk inimesi alati vajaliku mingit plaanimajandust arendada. A la kaks poissi olemas, nüüd tuleb tüdruk ka teha.

Tuleb teha? Aga mis on häda kahel poisil? Ma pole veel kuulnud, et kui on kaks erinevast soost last, siis keegi peaks vajalikuks kedrata kolmandast lapsest. Norm on ju täidetud, komplekt koos. Kui aga on kaks ühest soost last, tuleb nui neljaks punnitada kuni teine sugu kah esindatud saab? Mis häda neil ühesoolistel on? Miks on vaja komplekti? Ja kuidas sugu tellimise peale teha saab?

Lisaks tunnen ma seeläbi otsest rünnakut mu noorema lapse suhtes. Esimene poiss, ahahh. Tubli. Teine ka poiss? No pole hullu, küll kolmas tuleb tüdruk.
Mida kuradit? Kas mu noorem laps ei ole seetõttu kõlbulik, et ta on samas soost kui esimene? Et dubleerib ja noh, küll selle vea annab ära parandada. Et las ta siis olla poiss, kuid eks need patsid peavad ka ikka tulema.
No minu meelest on nad võrratud tegelased ja lahedad isiksusest juuksekarvadest varbaotsteni ja kuidas kurat tuleb keegi vihjama justkui miski oleks seeläbi poolik, et neil sarnased suguelundid on?

Kõige hullem on see, et seda juttu ei aja mitte ainult need, kellelt seda oodata võiks (ja seeläbi ka andestada) vaid seda räägivad ka täiesti minu arvates mõistlikud inimesed. Ja nad ise ei saa arugi, kui kohatu see on. Head näod peas ja niivõrd loll jutt suus...

Ma ei viitsi ega taha igaühele selgitama hakata, et see esimenegi tuli peale 12-aastast ootamist. Ja see, et teine kohe järgi näkkas, on imede ime ja võrratu õnnestumine. Ahh, mis õnnestumine, vale sugu ju! Rrrrghh, minge peppu!

Minu lapsED. See on lihtsalt midagi uskumatut! Ma küll kordagi ei arvanud, et äkki seda esimest ei tulegi, olin kindel, et küll ta kunagi tuleb. Ja see teine... no puhas boonus ju :D Kusjuures, just paar nädalat tagasi tunnistas mu oma ema, et tema oli juba alla andnud. Lootmises. Tema juba uskus, et seda esimest ei tulegi. See näitab veel ilmekamalt, kui kaua igatsetud ja oodatud need tegelased on olnud.

Mul ei olnud küll elukeerulised rasedused, kuid ka mitte lihtsate killast. Esimese puhul oli ju emakas 2cm avatud miski paar kuud enne sünnitust ja selle protsessiga kaasnesid ka valud sama pika aja vältel, teise puhul oli avatus 4cm juba kuu enne sünnitust. Valud ja avanemised algasid samuti paar kuud enne. Et ei olnud tore aeg, ei olnud. Olin pidevalt sünnitusvaludes. Tean seda, kuna sünnitamas olles olid need valud samad. Ainult et sagedamini.

Sünnitamine ei olnud ka lihtne. Mõlemad olid suurte peadega, tulid risti ja jäid õlgadest kinni. Ei, see ei olnud tore.

Pärast õmblustest paranemine, veritsevad nibud ja ahned söödikud. Unetus... unetus.... unetus.... Või õigemini - und oleks jagunud küllaga, kuid selleks ei ole lihtsalt võimalust olnud. Siiamaani ei ole mul (reisiväliselt nüüdseks) olnud ainsatki täispikkuses ööd. Et lähen magama ja ärkan hommikul. Ei, iga jumala öö tõusen korduvalt ja käin ühe või teise juures. Nemad magavad, kuid kui ma ei reageeriks nende käginale, siis varsti ärkaks üks ja siis teine. Ja püüa siis edasi magada, eksole...

Ma tahan hakata normaalselt magama. Selleks aga peavad lapsed suuremaks saama. Ja milleks siis ühte juurde produtseerida? Kogukonna hüvanguks? Normi täitmiseks?

Mina arvan, et minu piir on kaks last. Ma olen nede üle ütlemata õnnelik ja tahan nautida nendega koosolemist, mitte taaskord öösiti hulluda ja päeviti valutada.

Ja siis see kõige karmim teema....
Ma kardan. Lihtlabaselt kardan, kuna me Vanamehega ei ole enam 20-sed ja mida vanemana laps saadakse, seda suuremad on hirmud ja võimalikud riskid ja kõik see... Ja ma olen lihtsalt pisarateni tänulik, et meie poisid on mõlemad nii tublid ja asjalikud ja oma arengus igati "graafikus" ning teadaolevalt igati komplektsed. Igas mõttes. Ja ma lihtlabaselt kardan õnnega mängida... Karm, ma tean, kuid see on mul väga, väga, väga suur hirm. Ja ma ei taha selle hirmuga tegeleda, kui kedagi väikest ja kallist oma sees kasvatan.
Seega jah.

Seda kõike kasvõi üldsõnaliselt ma enamasti seletada ei taha. Ja nii ma siis peangi kuidagi muudmoodi need targutajad ja teiste inimeste magamistoas suunanäitajad paika panema. Aga tahaks ju kogukonnas edasi elada, seega sageli läheb kõrv lonti, pilk põrandale ja algab kiire teemavahetuse meeleheitlik nuputamine.

Inimesed, olge delikaatsemad. Misiganes teiste inimeste teemasid torkides.
Jutu jätkuks sooja õhku välja ajades mõelge hetkeksi sellele, et iga teie "normist" erineva taga võib olla üks või mitu põhjust/teemat. Mõned kantud egoismist, mõned salajasest tragöödiast, kõik muu sinna vahele.
Mõistust ja delikaatsust!

Mesijuttu

Kirjutasin siin mõni aeg tagasi, et hooaja jooksul söön sisse ca 12kg mett. Mõiste "hooaeg" kohta ei tundunud see just kuigi suur kogus. Noh, sügisest kevadeni, eksole.
Samas tekkis kerge kahtlus, et kas ikka on nii. Äkki mäletan miskit valesti.

Oktoobris varusin enesele 11kg mett ja mõtlesin, et jagub ju küll. Samal ajal hakkasin jälgima. Esimene kilo sai otsa 8 päevaga. Mõtlesin, et ehk on tegu pausijärgse tarbimishullusega ja ümardasin info 10 päevani. Noh, et 10 päeva ja 1 kilo pole ju midagi hullu, eksole.
Siis aga ilmutas end väike matemaatiline tehe, millest nähtuvalt söön ma iga päev 100g mett... Vot see number tundub juba palju...
Ja ma ei räägi siin meesegudest (pähklid ja seemned meega maiuseks) või mee tarvitamisest millegi koostisosana. Ma räägin siin ainult ja ainult igapäevasest tee joomisest. Must tee mee ja piimaga. Ja seda lürbin ma siis 100g mee jagu päevas? Jah, ma joon teed palju ning teejoomise tass on suur... Ok, mõned korrad on poisid ka lusikaga ampsu käinud küsimas, kuid see ei ole märkimisväärne.

Et siis jah. Liiga palju head ei pruugi ka ju hea olla. Seega igaks juhuks püüan nüüd vahendada. Äkki saab hakkama poole kiloga nädalas :D
Aga krt, suhkruga ka ei taha ju.