reede, november 20, 2015

Uuest erialast siis

Siit
Et siis jah. Sai teoks tehtud oma ammune mõte õppida midagi täiesti uut.
Nüüdseks on see siis tehtud :)

Huvi raamatupidurdamise vastu on juba ammune, kuid tundus ikka selline tüütult detailne ja liiga palju aega nõudev. Tuleb tunnistada, et ega ma väga mööda pannudki. Andmete sisestamine, võrdlemine ja muu on muidugi kökimöki, kuid tegelikkuses sisaldab kogu see ala endas ikka väga palju enamat. Olles nüüd neis kingades, ei saa ma kuidagi kaasa noogutada neile, kes "teavad täpselt", kuidas raamatupidajad istuvad arvuti taga, joovad kohvi ja siis tahavad veel ebamõistlikul hulgal raha ka saada.

On olnud süümekaid laste ees, et näpistan kooliskäimise päevi nendega koosoldava aja arvelt. On olnud palju koolile pühendatud unetunde, kuna veel rohkem laste arvelt näpistada oleks liig. On olnud palju-palju väsimust, kuid mitte kordagi pole olnud kahetsust või soovi pooleli jätta.

Käesoleva aasta maikuus, olles lõpusirgel, otsustasin proovida ka kutseeksami sooritada. Lihtsalt seetõttu, et koolide tase on metsikult erinev ja mõni, kes lõpetab väga heade tulemustega, ei pruugi olla kuidagi võrreldav mõne teise kooli keskpärasega. Kutseeksam on aga kindlat kvalifikatsiooni tõendav ning päris karm - läbisaanute % kuskil 50 ümber. Siis vähemalt, kui mina seda maikuus sooritamas käisin.
Käesolevast aastast oli üks moodul juurde lisatud ja eksam karmimaks muutunud. Minu kursusekaaslastest sooritasid kutseeksami positiivselt pooled. Ülejäänud kas proovivad uuesti või jätavad ära. Mina sain ilusasti läbitud.

Minu meelest on selline kutsestandardite loomine ja kvalifikatsioonitunnistused teatud erialadel äärmiselt vajalikud. Muidu ju väga keeruline midagi arvata eriti uute tulijate puhul. Ilusat juttu võib igaüks ajada.

Kutseeksam sooritatud, kuid kool veel lõpetamata. Jõuab kätte maikuu lõpp ning läheneb viimane õppenädal koos praktika kaitsmise päevaga. Ja nagu tellitult haigestub Noorem Poiss ning sealt edasi viib meie tee Tallinnasse haiglasse. Ei mingit viimast spurti, ei mingit olulist kohalkäimist enne lõpetamist. Viimases otsas on ikka metsikult palju teste, kontrolltöid, esitlusi ja mida iganes igas aines vaja teha. Kõik õppejõud püüavad veel viimast välja pigistada.
Ja mina? Mina istun haige lapsega kõledas palatis ning hoian teda käte nõrkemiseni ja sealt edasigi süles. Õppimine, misasi see veel on?

Kodus tagasi ja laps natuke rohkem vonksus, on käes juunikuu ja hinnete lõplik väljapanemine on alanud. Võtan kõikvõimalike õppejõududega ühendust, palun ajapikendust ja et enda aega info otsimise arvelt kokku hoida, palun neid mulle konkreetselt loendada, mis mul esitamata on ja millega kõige kiirem järjekord.
Ma ei tea kuni viimase nädalani, kas ma jõuan. Kas ma jõuan öötundidel olla piisavalt erk, et nii ajaliselt kui sisuliselt kogu see hulk tööd ära teha ja kool lõpetada? Või viskan need õpitud aastad lihtsalt maha? Kutse on küll käes, kuid tahan ka lõputunnistust. Tahan lõpetada, kuna olen meie kursusel 4-st kooli ajal sünnitanud naisest ainus, kes nii kaugel. Teised võtsid kas akadeemilise või katkestasid, kuid mina ei tahtnud oodata. Kartsin, et pikk vahe jätab asja katki.

On õppejõudusid, kes kinnitavad, et nad usuvad minusse ja küll ma jõuan. Testide lahtiolekuaegadele saan pikendused, tööd ja esitlused võin esitada nii kui jõuan. Ainult et siiski enne hinnete väljapanekutähtaja kukkumist.

Veel 15.juunil ma ei tea, kas ma ikka lõpetan. Siiralt loodan, kuid ei tea. Ei tea ju oma tööde hindeid, küsida ka ei taha ja e-kooli ilmuvad need visalt.
20.juunil osalen kooli lõpuaktusel, Noorem Poiss kramplikult mul süles istumas, nii et allkirja andes pean lausa kükitama. Aga mis vahet seal on, laps on olulisem kui minu korrektsus :)
Ja elu suurima üllatusena lõpetan ma kiitusega! Mina, kes ma veel 5 päeva varem ei olnud kindel, kas viimatisaadud hinded lubavad üldse lõpetada, lõpetan kõigi "5"-ga :D

Niisiis, tee ja pingutused tasusid ära. Käes kutsetunnistus ja ka kiitusega lõputunnistus.
Kusjuures, nüüdsest pidi olema nii, et kutseeksam vajalik kooli lõpetamiseks, kuid meie ajal oli see veel vabatahtlik. Kardan, et koolid hakkavad kutseeksamiteks valmistumisele suurt rõhku panema oma maine nimel ning loodan siiralt, et see ei tekita nõrku tunnistuse saajaid, kes ainult eksamil küsitavat oskavad. Näis.

Igatahes jah. Kui esimene klient tekkis ootamatult jutuajamise käigus juba veebruarikuus, siis tänaseks on neid ikka üksjagu juba kogunenud :D Üks annab soovitusi ja teine ja... tuleb julgeda unistada? Aga ma siis unistangi. Unistan sellest, et saaksin muud tööd kõrvale jätta (ok, veebihaldus jääb, sellest ka ei suuda loobuda ja seda annab ühildada) ja osutadagi raamatupidamisteenust. Et kliente oleks niipalju, et elatan ära enda ja rendin väikese kontori. Kodus on raske töötada, kõike muud on vaja teha ja nii lükkub see öösse.
Kardan aga, et enne veebruarikuud, mil täiskohaga tööle naasen, mulle neid niipalju ei jõua tekkida, et päris sellega ära elaks. Sest no eks siin Hiiumaal ole nendega nagu on. Ja kel vaja, on raamatupidaja või teenuseosutaja olemas. Hiiumaal ongi mul täna vaid kaks klienti, ülejäänud on Tallinnas ja Saaremaal. Jumal tänatud, et on internetiajastu - täna ei ole asukoht enam määrav. Toimetan minagi ju igapäevaselt üle veebi ja vajadusel saab teatud aja tagant ka kohtuda. Mõni eelistab dokumente pilve laadida, mõni meilitsi saata, mõni postitada.
Aga ma unistan edasi :) Ehk kunagi siiski saabub ka see päev, kui see saab olema mu põhitöö. Sest... nali naljaks, kuid haarab! Rutiinne osa tööst rahustab, lahenduste otsimine tekitab kirge ja pakub hasarti :D 

Et siis jah. Ei ole see ääremaal elamine nii võimatu midagi, kui ise teid ja lahendusi otsida ja püüda-püüda-püüda. Sest elukeskkonda ei vahetaks ma praegusel hetkel küll millegi muu vastu välja! Kodus on lihtsalt nii hea :)

14 kommentaari:

mama de montagne ütles ...

Oh kui tore! Nii tubli oled! Ma olen alati mõelnud, et raamatupidamine on kasulik amet, aga minul selle jaoks ajusid ei ole :D Finantsarvestuse sain magistris kuidagi läbi häda ära tehtud ning mõned teised ained on siiani tegemata :D selle tõttu imetlen veel rohkem sind, et kahe lapse kõrvalt nii raske asja ja veel koos kutseeksamiga ära tegid! :)

mama de montagne ütles ...

ja unustasin ütlemata, et jube arnas foto ka :)

Riina ütles ...

Tõesti, imetlen minagi sind. Võimas!:) Sinusugused inimesed motiveerivad.
Käisin ise kevadel raamatupidamise algkursusel ja sain aru, et teeksin sedasorti tööd hea meelega. Unistan sellest, et saaksin kodus kasvõi osalise ajaga töötada ja raamatupidamine on ala, mis seda võimaldaks. Nüüd, sinu edusammudest lugedes tunnen, et tuleb ikka asi käsile võtta ja hakata end liigutama. Kas tohib uurida, mis kooliga tegu?

soodoma ja gomorra ütles ...

Vägev. tõsiselt.
respect!

Evelyn ütles ...

Sind teades ma üldse ei kahelnud, et sa lõpetad. Ja viitega :) igati tubli oled!

herz ütles ...

Sa oled niiii imeline!
Ja suure hilinemisega muidugi õnnesoovid ka kooli lõpetamise puhul!

Eve Piibeleht ütles ...

Tubli oled! Sinusugused on hea näide sellest, kuidas elu ei ole ainult Tallinnas, vaid tõeline ja elamisväärne elu on just nimelt linnast väljas :)

ingel ütles ...

Nii äge! Lapsed annavad naisele ikka tohutu jõu!

Sain minagi oma viimase kooli lõpetatud cum laude. 1 kuune imik kasvas mu õpingute kõrval 2 aastaseks toredaks poisiks. Ps! Ka minu lõpupiltidel pooltel on mu ilusasse pikka kleidiserva klammerdunud põlvepikkune poisike.

Krista, Palju õnne uue ameti puhul! Oled hästi hästi tubli!!!!!

Aaa, igaks juhuks tõestan ka, et ma ei ole robot. :D (viimasel ajal sinu postitusi kommenteerides alati küsib seda).

JÄÄRAPLIKA: ütles ...

Einoh, kes sind kiita jõuab! Tõesti imeline naine. Sul on mingid chakrad lahti läinud ja võtad järjest ette julgemaid samme :D Tubli, väga tubli oled ja jätka ainult samas vaimus. Häis raamatupidajaid on alati vaja!

PS! Uudised tulevad väikese "viibega", kuid nii tore ikka lugeda :)

Sipsik ütles ...

Oihh, Riina, siin poolenisti punastades komentaare lugedes jäi sinu küsimus kahe silma vahele. Tõenäoliselt sa enam küll seda ei märka, kuid mina saan "võla" tasutud :D
Et kool ei olnud midagi tuntut, meie kohalik Hiiumaa Ametikool. Kuna lapsed alles nii pisid (õppima asudes oli esimene vaid 6-7 kuud vana ja teine sündis kooli ajal), siis ei saanud ma enesele lubada saarelt äraolemisi. Tahtmine õppida aga oli suur ja usun, et olenevalt õppijast on kõikjal võimalik vajalik selgeks saada. Seetõttu oli ka standarditele vastava kutseeksami sooritamine minu jaoks ülioluline. Andis kinnituse tasemes.

Aga midagi pole teha, hammas sai verele ja kaalun tõsiselt ka edasiõppimist, kui lapsed tibake suuremad ja saan end mannergul aega veetes paremini tunda. Kuigi see, et tegemist ei ole kõrgharidusega vaid kutseharidusega, oli minu jaoks väga oluline - koolitati kohe tööle hakkama, mitte suuri ja olulisi teoreetilisi finantsplaane tegema. Selle osa saan vajadusel hiljem kätte, kui edasi õppimise tõsiselt plaani võtan :)

Riina ütles ...

Näed sa, märkasin:) Suur tänu vastamast! Olen juba siin vahepeal uurinud erinevaid koole ja võimalusi. Nüüd on selline mõnus põnevus sees.

Sipsik ütles ...

No siis ei ole küll muud kui et leia enesele sobiv aeg (kui just ei reidi, nagu Herzi blogis märkasin :D) ja anna minna! Kaotada pole ju midagi, võita aga terve uus maailm :)

Sipsik ütles ...

* reiSi

Riina ütles ...

Aitäh innustamast! Reisilt naastes võtan asja käsile:)