Oli emotsionaalne nädal.
Nii mõnedki enese sees läbielamised, lisaks töö- ja pereelu ühildadapüüdmine. Siis vahepeal köhima-tatistama hakanud lapsed, tänu millele tekkis paus muidu nii tublisti alanud lasteaiaperioodis. Tohutu tänutunne, et Vanamees saab oma kontoris omi asju tegemas käia ka õhtuti, nii et mina ei pea kohe tööellu naastes lastega koju haiguslehele jääma. Süümekad hommikupimeduses tööle hiilides ja tatiseid lapsi magada nohisema jättes. Vaadata koju jõudes ja energiast pakatades diivaninurka kössi vajunud Vanameest, kes on laste trallitamisest ja kraaklemisest hullumas. Lapsed on tatised ja virilamad kui muidu ning tunduks justkui minu asi nendega kodus olla ja pai teha, mitte ringi rabeleda, taasõppida ja tööd korraldada.
Laste minu külge klammerdumine, kui õhtul koju jõuan. Need mõned koosolemise tunnid enne tuduaega. Laste üllatunud, kohe siiralt üllatunud pilgud, kui nädalavahetuse hommikul ärgates mind kodust leiavad. Emme on kodus... Sülle, ainult sülle ja käekesed tugevasti-tugevasti ümber kaela...
Lähedase lahkumine, lähedaste lein ja valu. Enese suutmatus emotsioone valla lasta, neid enda sees närides ja eriti just autoroolis maanteid mõõtes läbi elades.
Suur kaasaelamine ja rõõm imetabaselt tubli enesekindla noore neiu üle, kes koolikatseid tehes juba ise ette teadis, kuhu sisse saab ja kelle suurimaks proovikiviks sai otsus lõpuks kool välja valida.
Ahh, neid emotsioone on viimastel nädalatel olnud palju-palju ning need on käinud üles-alla, üles-alla. Sees. Sest... ega ma neid eriti hoolega välja näitama kipu. Ainult natuke servast...
Ja kui siis ühel õhtul voodisse minnes Noorem Poiss täiesti arusaamatult käitub ja vaikselt une ootamise asemel lihtsalt ahastavalt nutab ja nutab, ainult minu sülle klammerdunult rahunedes, siis ma murdun. Pisarad purskuvad silmist ja palun väikemeest, et ta enam ei nutaks vaid ilusasti tuttu jääks.
Selle peale kostab väikesest kõrvalvoodist 3-aastase lohutus: "Emme, ära kurvasta. Sa ei pea nutma, kõik on hästi! Sa oled meile väga kallis, ära nuta, emme. Kõik on hästi. Tule, ma teen sulle musi ja pai ja kalli. Ei ole vaja nutta, emme, kõik on hästi!"
Oehh.... Millal ta ometi nii suureks kasvas? Alles ma vaatasin teda oma kõhul lebamas ja imestasin, et "Kes sina selline oled ja kust sa siia said?". Ja nüüd lohutab tema mind, kui mina oma emotsioonidega toime ei tule...
Nii mõnedki enese sees läbielamised, lisaks töö- ja pereelu ühildadapüüdmine. Siis vahepeal köhima-tatistama hakanud lapsed, tänu millele tekkis paus muidu nii tublisti alanud lasteaiaperioodis. Tohutu tänutunne, et Vanamees saab oma kontoris omi asju tegemas käia ka õhtuti, nii et mina ei pea kohe tööellu naastes lastega koju haiguslehele jääma. Süümekad hommikupimeduses tööle hiilides ja tatiseid lapsi magada nohisema jättes. Vaadata koju jõudes ja energiast pakatades diivaninurka kössi vajunud Vanameest, kes on laste trallitamisest ja kraaklemisest hullumas. Lapsed on tatised ja virilamad kui muidu ning tunduks justkui minu asi nendega kodus olla ja pai teha, mitte ringi rabeleda, taasõppida ja tööd korraldada.
Laste minu külge klammerdumine, kui õhtul koju jõuan. Need mõned koosolemise tunnid enne tuduaega. Laste üllatunud, kohe siiralt üllatunud pilgud, kui nädalavahetuse hommikul ärgates mind kodust leiavad. Emme on kodus... Sülle, ainult sülle ja käekesed tugevasti-tugevasti ümber kaela...
Lähedase lahkumine, lähedaste lein ja valu. Enese suutmatus emotsioone valla lasta, neid enda sees närides ja eriti just autoroolis maanteid mõõtes läbi elades.
Suur kaasaelamine ja rõõm imetabaselt tubli enesekindla noore neiu üle, kes koolikatseid tehes juba ise ette teadis, kuhu sisse saab ja kelle suurimaks proovikiviks sai otsus lõpuks kool välja valida.
Ahh, neid emotsioone on viimastel nädalatel olnud palju-palju ning need on käinud üles-alla, üles-alla. Sees. Sest... ega ma neid eriti hoolega välja näitama kipu. Ainult natuke servast...
Ja kui siis ühel õhtul voodisse minnes Noorem Poiss täiesti arusaamatult käitub ja vaikselt une ootamise asemel lihtsalt ahastavalt nutab ja nutab, ainult minu sülle klammerdunult rahunedes, siis ma murdun. Pisarad purskuvad silmist ja palun väikemeest, et ta enam ei nutaks vaid ilusasti tuttu jääks.
Selle peale kostab väikesest kõrvalvoodist 3-aastase lohutus: "Emme, ära kurvasta. Sa ei pea nutma, kõik on hästi! Sa oled meile väga kallis, ära nuta, emme. Kõik on hästi. Tule, ma teen sulle musi ja pai ja kalli. Ei ole vaja nutta, emme, kõik on hästi!"
Oehh.... Millal ta ometi nii suureks kasvas? Alles ma vaatasin teda oma kõhul lebamas ja imestasin, et "Kes sina selline oled ja kust sa siia said?". Ja nüüd lohutab tema mind, kui mina oma emotsioonidega toime ei tule...
3 kommentaari:
Ja kui ta siis tuleb sel hetkel, kui sa oled kapiukse nurgaga endale muhu pähe virutanud ja hetkeks valust kõveras, tuleb pätapäta juurde ja võtab su näo käte vahele ja teeb musi...
Või kui oled just ta autotooli rihmad kinni saanud ja teinud talle "mõnusat päeva lasteaias" musi kui ta hakkab issiga lasteaia poole sõitma - teatab tema - "Ilusat tööpäeva, emme!"... Hissand, alles ta kaalus 2 kilo ja a ei julgenud teda normaalselt süllegi võtta..
Ja need süümekad ... mulle tundub, et täiesti tavalised tööl käiva ema süümekad...
Jaksu. Jaksu Sulle ja põnnidele - nad on nii tublid ja toredad Sul ja Sul on hea mees - isegi kui hullumas on:) Ja sellised toredad pered saavad kõigega hakkama:) Ja süümekate hulk natukene väheneb, kui õpid balansseerima asju - see võtab natuke aega lihtsalt.
Olla ema poistele on ehk sageli veidi kurnavam, kuid tasakaalustuseks on just nimelt poisid need, kes oma emadele pakuvad säärast hellust, imetlust ja tundeavaldusi, mida tüdrukute emad naljalt ei koge :) Ära imesta, kui aasta-paari pärast kinnitab vanem Poiss, et suureks saades tema ainult sinu endale pruudiks võtab.
:D Nojahnoh, ma ka loodan ikka, et need süümekad vähenevad...
Meil ka Vanem Poiss ikka lehvitab issi autole aknast: "Sau-sau! Sõida ettevaatlikult! Ilusat päeva!" - ok, lehvitas siis, kui mina poistega koju jäin, nüüd on süümekad ja muud minemised... :) Ahh, ju saab hakkama, just nagu Sa ütled - aeg paneb paika :)
:D:D:D See saab põnev aeg olema, kui mul need kaks pisikest kosilast siin ringi vudivad :D Kusjuures, D juba hakkab vaikselt oma valimistega pihta - kinnitab, et tema on minu nutsuke ja T issi oma... Ja kui vahel vaatab mulle pingsalt otsa ja teatab, et "Sa oled mulle nii-nii kallid!" või et "Mina armastan sind kohe väga...". Need hetked panevad heldima... Ja siis läheb kisub venna käest miskit ära, jookseb naerdes eest ja teine röögib kui ratta peal sabas vudida... Oehh... kõik see hetk kadus kusagile kisa sisse :D
Postita kommentaar