"S" ja muud jutud

Vanemal Poisil on oma ammuses mölapidamatuses ja keerukatest lausetest hoolimata üks kõneline puudujääk, millega ma täna veel miskit ette võtta ei mõtle, kuid siia üles tähendan ikkagi. Ja siis jälgin, kas vajab tulevikus tegelemist või mitte.

Nimelt on tal tähed selged nii sõnas kui suuresti ka pildis, kuid "s" on probleem. Isegi klassikaline "r" pole talle kunagi muret valmistanud ega kusagilt kunagi puudunud. Küll aga "s".
Tähte üksikuna hääldab ta "tss", mitte "ss". Ok, see selleks. Aga häälikuühendist "p" tähega muundub "s" hoopis "f"-iks. Laps on lapf, hops on hopf ja siis ta küpfetab muffineid. Ja no ei parane, kuigi suuname. Vaatab mis 4-sena teeb?

Nooremal Poisil tekkis mõni aeg tagasi uute sõnade õppimises paus ja isegi tagasiminek, kus omandatud sõnad asendusid arusaamatu lalinaga. Mõtlesime natuke ja taipasime, et me ju ise ei räägi temaga rahulikult üksikuid sõnu välja hääldades. Jutuvada Vanema Poisi pidevast lobast tingituna tekitas olukorra, kus noorem pidi ise hakkama saama. Sai ka, kõigele reageerib mida palud või korraldad, seega aru saab pikkadest lausetest ilusasti. Aga vastuseks ajab omakeelset mõminat.

Võtsime siis end kokku ja otsustasime ka Nooremat Poissi aidata. Hakkasime taas esemetele osutama ja hääldama ja õnneks hakkas olukord kiiresti taastuma :) Ise olime lollid, noh!
Aga nüüd on eriliselt lahe see, kuidas ta on veendunud, et kella sünonüüm on "palju". Varem oli kella asemel tik-tak, nüüd on kellll. Aga kuna magama minnes alati neile kella näitasin ja ütlesin, et "Oioi kui palju kell juba on", siis laps pani need omavahel kokku ja iga õhtu (vahel ka muul ajal) osutab silmi suureks ajades kella poole ja korrutab intensiivselt: "pallllju..... kelllll..... pallllju..... kelllll.... palllllju.... palllllju...".
Et siis jah. Kell on alati palju :)