Olen ikka kusagilt servast peljanud seda väikelaste teistsuguse taju temaatikat.
Räägitakse küllaltki sageli midagi nende võimest kas tajuda paralleelmaailmasid või mäletada eelmisi elusid või muud taolist.
Ma ei tea, kuidas sellesse suhtuda ja mida sest arvata. Lihtsalt sel põhjusel, et mul puudub informatsioon. Kindel teadmine. Mis omakorda ei tähenda, et mida ma ei tea, seda pole olemas, eksole.
Seega on see temaatika tundunud veidi intrigeeriv, kuid samal ajal ka pelgamist vääriv. Ja olen olnud rõõmus, et mu vanem laps, kes lobiseb nii katkematult, et kõrvad voolavad juba virtsavett, ei ole minu poolt loodavate seoste järgi neid temasid puudutanud.
Kuni...
Paar kuud tagasi hakkas Vanem Poiss läbi une meeleheitlikult nutma. Ta võib küll vigiseda ja vinguda läbi une, kuid reeglina ta ei nuta. Saati siis ahastusega.
Tormasin poiste tuppa ja kuulsin, kuidas laps läbi nutu halab: "Emme ei tee silmi lahti, miks emme silmi lahti ei tee?" Toon selle juures oli nii ahastav, et võttis tõsiselt kõhedaks. Ja olin just järgmisel varahommikul mandrile-sõitu alustamas...
Olgu täpsustatud, et umbes pooltel öödel mingisugusel kellaajal vahemikus 1-st 6-ni tõuseb Vanem Poiss oma voodist ja tuleb meie tuppa mulle kaissu. Siis ei ole talle mingiks probleemiks see, et mul silmad kinni on. Silitab vaikselt mul pead ja nägu ja silmi ja jääb magama. Tunneb end turvaliselt.
Ja siis selline ahastav nutt... Emme ei tee silmi lahti, miks emme silmi lahti ei tee?...
See jättis minusse kuidagi väga sügava jälje. Pärast seda hakkasin liikluses tähelepanelikum olema. Mina võin ju kõik õigesti teha, kuid on neid, kes ei tee... Aga mul on need kaks väikest tegelast, kellele ma tahan toeks ja kaaslaseks kõrval olla veel palju aastaid.
Hakkasin juba vaikselt rahunema sel teemal, kui paar ööd tagasi laekus laps taas meie voodisse ja kirjeldas justnagu suurt kergendust tundes: "Ma ei surnudki ära!"
?????????????????????
Minule teadaolevalt ei tea ta surmast suurt midagi. Või siis vähemalt ei võta seda kuidagi traagiliselt, kuna karm kogemus puudub. Mõnda surnud putukat on näinud ja siis lihtsalt teatab, et too on vist surnud. Rahulik.
Nüüd aga selline teadaanne.
Et uni jätkuks, jätsin teema sinnapaika ning suunasin ta unedemaale tagasi.
Hommikul mainis veel mitu korda, et ta ei surnudki ära.
Õhtupoole võtsin selle korra teemaks, arvates, et ta nagunii ei mäleta enam öist. Mäletas. Hakkas kirjeldama, et päike tõusis hästi kõrgele-kõrgele ja siis hakkas sealt laulu kostma ning siis tema tõmbas ennast hästi kõveraks ja siis ta ei surnudki ära! Asja võti oli ilmselgelt enese kõveraks tõmbamine - see päästnud suremisest.
Kust võtab kolm aastat ja kolm kuud vana laps sellised mõtted?
Paratamatult tekib tunne, et seal on mingi ühenduste kokkujooks... Kõlab nagu ühes kohas "uinumine" ja teises "ärkamine"
Ma ei tea. Ma olen vist ka peast lolliks läinud... Aga nüüdseks kirjeldab ta seda juba paaril päeval täpselt ühtemoodi üle... Suvalisel hetkel...
Ma ei tea.
Räägitakse küllaltki sageli midagi nende võimest kas tajuda paralleelmaailmasid või mäletada eelmisi elusid või muud taolist.
Ma ei tea, kuidas sellesse suhtuda ja mida sest arvata. Lihtsalt sel põhjusel, et mul puudub informatsioon. Kindel teadmine. Mis omakorda ei tähenda, et mida ma ei tea, seda pole olemas, eksole.
Seega on see temaatika tundunud veidi intrigeeriv, kuid samal ajal ka pelgamist vääriv. Ja olen olnud rõõmus, et mu vanem laps, kes lobiseb nii katkematult, et kõrvad voolavad juba virtsavett, ei ole minu poolt loodavate seoste järgi neid temasid puudutanud.
Kuni...
Paar kuud tagasi hakkas Vanem Poiss läbi une meeleheitlikult nutma. Ta võib küll vigiseda ja vinguda läbi une, kuid reeglina ta ei nuta. Saati siis ahastusega.
Tormasin poiste tuppa ja kuulsin, kuidas laps läbi nutu halab: "Emme ei tee silmi lahti, miks emme silmi lahti ei tee?" Toon selle juures oli nii ahastav, et võttis tõsiselt kõhedaks. Ja olin just järgmisel varahommikul mandrile-sõitu alustamas...
Olgu täpsustatud, et umbes pooltel öödel mingisugusel kellaajal vahemikus 1-st 6-ni tõuseb Vanem Poiss oma voodist ja tuleb meie tuppa mulle kaissu. Siis ei ole talle mingiks probleemiks see, et mul silmad kinni on. Silitab vaikselt mul pead ja nägu ja silmi ja jääb magama. Tunneb end turvaliselt.
Ja siis selline ahastav nutt... Emme ei tee silmi lahti, miks emme silmi lahti ei tee?...
See jättis minusse kuidagi väga sügava jälje. Pärast seda hakkasin liikluses tähelepanelikum olema. Mina võin ju kõik õigesti teha, kuid on neid, kes ei tee... Aga mul on need kaks väikest tegelast, kellele ma tahan toeks ja kaaslaseks kõrval olla veel palju aastaid.
Hakkasin juba vaikselt rahunema sel teemal, kui paar ööd tagasi laekus laps taas meie voodisse ja kirjeldas justnagu suurt kergendust tundes: "Ma ei surnudki ära!"
?????????????????????
Minule teadaolevalt ei tea ta surmast suurt midagi. Või siis vähemalt ei võta seda kuidagi traagiliselt, kuna karm kogemus puudub. Mõnda surnud putukat on näinud ja siis lihtsalt teatab, et too on vist surnud. Rahulik.
Nüüd aga selline teadaanne.
Et uni jätkuks, jätsin teema sinnapaika ning suunasin ta unedemaale tagasi.
Hommikul mainis veel mitu korda, et ta ei surnudki ära.
Õhtupoole võtsin selle korra teemaks, arvates, et ta nagunii ei mäleta enam öist. Mäletas. Hakkas kirjeldama, et päike tõusis hästi kõrgele-kõrgele ja siis hakkas sealt laulu kostma ning siis tema tõmbas ennast hästi kõveraks ja siis ta ei surnudki ära! Asja võti oli ilmselgelt enese kõveraks tõmbamine - see päästnud suremisest.
Kust võtab kolm aastat ja kolm kuud vana laps sellised mõtted?
Paratamatult tekib tunne, et seal on mingi ühenduste kokkujooks... Kõlab nagu ühes kohas "uinumine" ja teises "ärkamine"
Ma ei tea. Ma olen vist ka peast lolliks läinud... Aga nüüdseks kirjeldab ta seda juba paaril päeval täpselt ühtemoodi üle... Suvalisel hetkel...
Ma ei tea.
1 kommentaar:
Kusjuures... Ma avasasin oma kolm-ja-kolm-kuud piiga oma mänguloomadega mängimas, ise samal ajal rääkides: Ära muretse, sa ei sure ära või siis "Sa oled surnud" ja "Surm läks üle". Tundub, et tal on ettekujutus, et surm läheb üle, nagu haigus.
Seda, et haiguste teema on aktuaalne, ma tean, kuna viimase aasta jooksul on nii palju kuulnud seda, et issi on haige, jne - see pole veel üle läinud - aga surma teemat ei ole meil läbi käinud kui Anna hammaste raamat...
Postita kommentaar