Eriti hästi ajastatud fotod:)

Juhmi näoga istun ja kuulan...

See lihtsalt ei ole võimalik...
Ma ei ole enam ammu nii lolli näoga istunud ja enda ette jõllitades kuulanud. Ja ei oska kohe midagi kosta... Tekib jõuetus... Ja kusagil hingenurgas piriseb rõõmujupike, et ma enam Tallinnale makse ei maksa...
Uskumatu, lihtsalt uskumatu...

Lugeda enne söömist

"Pliiz, kassa viitsiksid teha mulle ühe šokolaadileiva...", nurrub Sipsik diivanil ajakirja lugemise kohalt ninaotsa kergitades.
Moe pärast veidike torisedes veab Vanamees end kööki. Veidi aja pärast naaseb, soovitud leivake taldrikul.
Sipsik krabab taldrikult leiva ja lööb oma teravad hambad mõnuga rammusasse šokolaadi. Mille peale Vanamees peast haarab ja noomib, et "enne tuleb lugeda, mitte kohe hambad sisse lüüa!"

Ehmunult (teadmata, et võileibu tuleb enne söömist lugeda) vaatab Sipsik võileiba ja avastab, et on hambajälgedega rikkunud osa omaenda nimest:D Hammustatud on "k" ja veidike ka "i"-d.

Kuna see lihtsalt on samal ajal nii lõbustav ja ülimalt armas, haarab Sipsik pildiaparaadi ja jäädvustab seiga tulevikulugemiseks/-meenutuseks:)

R.i.p Bella (suvi 2007 - 01.04.2011)

2007 sügise hakul, kui vanemad vanatädi majas kapitaalse remondiga olid alustanud, tõi üks tänavakiisu oma kaks pisikest pudinat turvalisse paika kasvama. Üks valge ja üks hall.
Mure ka pisikeste pärast ja pole neid tänavatel elavaid kasse juurde ju vaja. Võitlesid vanemad oma mugavusega mis nad võitlesid, süda ei andnud asu ja ühel õhtul peale tööd tuli isa koju, pisikesed kiisupojad karbiga pagasnikus.

Millal sündisid, ei tea, kuid allolev pilt on tehtud 15.septembril 2007, mil nad juba üksjagu aega olid vanatädi ehitustandril elanud.
Alguses oli suur segadus sugudega. Tundus, et hall on poiss ja valge tüdruk. Siis tekkis arusaam, et mõlemad on tüdrukud. Said enestele ka nimed - halli hakkasime kutsuma Ronjaks ja valget Bellaks.
Mõni aeg hiljem selgus, et Bella on hoopistükkis poiss, kuid nimi juba olemas ja las siis olla poiss-Bella:)

Tänavakiisude kombel peljati inimesi algselt hoolega. Lasime neil rahus olla, las harjuvad. Söök-jook-tualett-katus olemas ja tähelepanu siis, kui seda ise otsivad. Nii nad sirgumist alustasid.

Koeraga oldi suured sõbrad. Hommikul esimese asjana söösteti selle suure sõbraliku olevuse juurde ja nakitseti tal varbavahed puhtaks. Koer samal ajal pesi kassid, nii et need pärast ilast kleepusid:)

Vähehaaval harjuti ka inimestega ja mäng sai kasvava kassi parimaks sõbraks:
Omavahel tunti ilmselgelt sugulust-lähedust. Pidevalt oldi koos...
... kui just koeraga ei mängitud:
Fotokale poseeriti õige tuju korral vahel päris hea meelega:
Aasta-paari pärast polnud enam mälestustki sellest, et võik oma inimesi peljata. Kodused kodanikud olid usalduse ära teeninud ja vastutasuks said seltsilised, kellega koos lebotada:
Koos-tudumine jäi siiski sagedaseks nähtuseks nii diivanil...
... kui päikeselaigus põrandal:
Magamisasendeid veel:
"Ma ei kuule ja ma ei näe!":
Teatavasti armastavad kiisud turnimist, eks ka meie Bella. Ja puid hoovi peal ju jagub:) Ja linde puude otsas...
Vahel on niisama ka ilus poosetada:
Aptsihh!
Sõbrad ikka koos:
Seda Bella juba teadis, kuidas oma valge karvaga ilupiltide tarvis poseerida:

Kogu aeg tundus, et tervis on kassidel jube hea. Korra eelmisel kevadel oli Bellal miskine seedejama, hiljem on kõik ok olnud.

Märtsikuu viimasel päeval aga Bella enam ei liigu. Ei söö, ei joo, on loid ja natuke oksendab. Reede hommikul arstile, kes paneb kiisu kohe tilgutite alla ja ultraheliga selgub, et põie ummistus.
Kateeter sisse ja pidada selguma tundidega, kas jääb elama või ei. Arsti sõnul viimasel ajal aina sagenev nähtus ja oleks kass koju jäänud, oleks ta 24-tunniga läinud olnud.

Ega's muud kui oodata. Põis saab mõne aja pärast läbi käima, kuid siis hakkab kiisu veidralt hingama. Neerud ei jõua järele ja tekib kopsuturse. Olevatki selline kahe otsaga asi. Mõnekümne minutiga peaks selguma, kas saab sellest jagu või ei. Ei saa... Tekivad krambid ja arst küsib luba kiisule süst teha, millega ta igavesele unele saata.
Endile lohutuseks saab vaid öelda, et vähemasti oli kiiss arstide hoole all ning ei pidanud valusid tundma, valud võeti ju maha... Lihtsalt keha ei tulnud enam kaasa.

Nüüd puhkab Bella koduaias noorte mändide all. Enam kunagi ei saa me näha igaõhtust traditsiooni, kus kella peale kogunevad loomad kes kust välisukse lähedale ja jäävad valvele, mil isa tuleb konserviga. Ja kuidas siis Bella ja Ronja isa ees kalpsates õueköögi poole suunduvad, veidralt diagonaalis üle teineteise hüpeldes:)

Olen kohe päris kindel, et elu, mis Bellale oli antud, oli väga ilus. Oli palju soojust ja armastust, nurrumist põhjustavat sili-sili-sili, kõht alati täis, turvaline kodu ja palju vabadust ringilippamiseks. Toit kausis vedelemas ja põllul piiksumas. Soovi korral võimalus päevad läbi toas põõnutada või väljas linde jahtida. Piisas vaid mjäust välisukse juures.

Olgu sul sama mõnus äraolemine ka seal, kus sa nüüd oled, meie kallis Bella-kiisu. Meie ei oska enam muud kui sinu jaoks küünlad põlemas hoida. Ja oma egost tulenevalt pisaraid pudistada.

Pesu

Ka sellises asendis võib end pesta:)

Nautleja

Rööbik on meil tõsine ilunautleja. Nt lilli käib nuusutamas. Kui Vidriku puhul tuleb lilli kaitsta tema terava hamba eest, siis Rööbiku puhul tuleb jälgida, et lilled peale nuusutamissessiooni ikka püsti jääksid:)
Pildil potis kasvav tulp, mis toas õide puhkes.

Mehed

Mehed on ühed naljakad olevused.
Teevad näo, et kuulavad sind, noogutavad ja justnagu saaks aru, kuid tegelikult...
Ok, vahel ikka saavad ka aru, kuid...:)

Viimane mugistamistväärt juhus oli hiljutine telefonikõne Vanamehega. Teadsin, et tal õhtul trenni minek, kuid olin kimono just ära pesnud ja teadsin, et ise ma piisavalt vara koju ei jõua, et kuivamast võetud riiet triikida. Paanikat ennetades tegin kaine kalkulatsiooniga telefonikõne: "Kle, kui sa kimonot triikima hakkad, siis triikraud asub seal toas, kus pesu kuivab. Igaks juhuks annan varakult teada".
Jajaa, loomulikult, ta saab suurepäraselt aru ja loogilinegi, et see seal on.

Tund enne trenni saan telefonikõne, kus Vanamees ise kõõksub naeru käes: "Kle, nüüd on paanika! Ma tean küll, et sa rääkisid enne midagi triikrauast, kuid kus kuradi kohas see asub? Kust seda otsida?"
Ehk siis - kuulis, kuid ei kuulanud:D Nii kui telefonitsi ta õigesse tuppa juhatasin, oli triikraud leitud:)

Teistest meestest ka tiba.
Ma nimelt loen kolme tegelast enda eksideks. Eks kauges nooruses ole mõni suhe veel olnud, kuid suurema jälje on jätnud siiski ekskaasa I, aastatepikkune kokku-lahku-eisaakoos-eisaailma V ja viimane elukaaslane R.
Suhtlen nende kõigiga mingil määral, vahel sagedamini, vahel pikemaid pause pidades. Toredad ja olulised inimesed, kes mu elu vürtsitanud, eksole.
Neil omavahel on mingi kummaline side. Küllaltki sageli juhtub, et võtavad ühendust lähestikusel ajal.
Eriti lõbustav oli mu jaoks üks paari nädala tagune laupäev, mil ärkasin Saares käimas olles V-lt saabunud sõnumite peale. Õhtupoole helistas I ja küsis endale vajalikud küsimused ning distantssuhtlust arvestades mõtlesin magama minnes, et eriti jabur oleks, kui R oleks täna kirjutanud, siis täiskomplekt. Meili ei viitsinud jupp aega minna ja kui läksin, avastasingi R-i kirja tolleltsamalt päevalt:D Nunnu kooslus, kas pole:)

Aga tegelikult on meesolevused lahedad:) Eriti siis, kui nad sind hoolega "kuulavad":)))

Lihtsad asjad

Olen siinmail elanud nüüdseks 8 kuud, kuid kohapeal viibitud ajast kulub suur enamus kahele kirele - töö rabamine või Vanamehega molutamine. Vahel küll veame end kontserdile-teatrisse-loodusesse, kuid need ka ju koos. Tutvusi küll on juba veidike, kuid sõpradeks nimetan siiski neid, kes pealinna ja lähistele maha jäid.

Nii siis oligi mulle täna tõeliseks elamuseks, kui mööda päikesekuiva asfalti jalutades ja lindude käratsemise (seda nimetatakse vist lauluks, kuid kevadel on nad ju eriti aktsioonis) taustal päikeses õnnelikult silmi vidutades tulid mulle mõneminutilise vahega vastu kaks inimest, keda teretada:D Saate aru, teretada ja lausa kaks korda:D Tundub, et hakkan juba sisse elama - märkan inimesi ja tulen ettenähtud ajal töölt ära ja teretan!!!

Vot kui vähe on vahel õnnelik-olemiseks tarvis:)