Niisama

Pean näpud kudumisest eemale rebima, muidu varsti kõvernäpp valmis. Vahelduseks siis kirjutan, hoian end tegevuses:)

Vahepeal on üsna mõni kinovaba nädal vahel olnud, kuid käesoleval nädalal sai kahte filmi vaadatud, millest mõlema kohta julgen soovitusi anda.

Esiteks Mel Gibsoni käe all valminud Apocalypto. Film ise oli haarav ja eristuv, ainus asi, et nõrganärvilistele ei soovita. Ei oldud milleski tagasi hoitud... Mina igatahes pean tunnistama, et piisavalt oli stseene, kus minu silmad olid kinni või süles olevale joogitopsile pingsalt suunatud. Võin nimelt vabalt vaadata kuidas kangeid mehi mängivad tüübid üksteist notivad ja mul on sellest sügavalt kama, kuid kui ikka minnakse endast nõrgemate kallale, kes seda kuidagi ei provotseeri, siis minul ütleb närv üles. Kahjuks aga oli selline minevik ja kahjuks on ka olevik. Lihtslt Gibson kajastas seda tõenäoliselt suht realistlikult.

Ikkagi julgen soovitada, kuid nõrganärvilised - teie kas jääge parem koju või siis ärge vaadake kõike:)

Teiseks elamuseks oli Jackass 2... Kes teab kellega tegu, see teab millest jutt... Ja no need tüübid ikka kohe üldse ei halastanud! Ribadeks naermist ja öökimist vaheldumisi... Kuigi tuleb tunnistada, et seal oli asju, mida tahaks ka ise järele proovida:)

Tänane päev (enne taaskordset kudumissessiooni) möödus mul remonditolmus:) Otsustasin nimelt enne aasta vahetumist wc korda teha ja tänane päev kulus siis seinte pea täies ulatuses pahteldamisele... Aga tubli olin! Esimest korda elus pahteldasin ja täiesti üksi ja väga hästi tuli välja mu meelest:) Homme siis lihvimine ja värvimine... Jee!

Asi ametlikuks

Nonii, nüüd on see siis juhtunud ja on aeg asi ametlikuks teha...
Arvasin et sinna läheb veel aega, kuid kuna selgus saabus, siis pole mõtet seda enam kauem varjata...

Nimelt olen mina saanud vanaks. 30-ni on veel tiba üle aasta küll aega, kuid minu vanadus leidis eile õhtul ametliku kinnituse. Nimelt hakkasin ma kuduma... Ja no ei saa enam käest ära pandud! Nagu narkootikum... Kella kolmest öösel panin lõpuks vardad kõrvale...

Ohjahh, raske tunnistada, kuid varjata pole ka enam mõtet:)

Pühad üle elatud!

Nonii, aasta kõige oodatum aeg siis taaskord selja taha jäetud...

Oli ikka hea tunne küll taas kodus olla ja lihtsalt vedeleda. Vanaema küpsetatud kodust kollast saia hetkega sulava võiga näost sisse ajada ning ema ja vanaema küpsetatud ahjupraade ja vorsti ja sülti ja muud head-paremat sinna veel otsa toppida.

Koju sõites juhtus kole lugu ka - nimelt olin keeranud suurelt teelt ära - kodu suunas - ja sõita oli jäänud miskine paarkümmend kilomeetrit, kui järsku vaatan (tee oli täiesti pime ja sama värvi kui ümbrus ja ühtki joont ega midagi maas ei olnud - sõida umbes aimduse järgi), et miks see märk keset teed on? Helklev latakas keset teed... Huvitusin just, et kummalt poolt märki see tee siis läheb, kui avastasin, et krt, mõlemalt poolt ju! Ja märk ei olnudki märk, oli kas enesetapja või väga purjus inimene, kes ainsana lähenevat autot millekski ei pidanud. Väga napilt ja väga lähedalt sain temast mööda... Ja oleks olnud teekate libe, oleksin selle jõnksu tõttu tõenäoliselt mina olnud kraavis... Kiiruse olin küll uurimiseks jõudnud alla võtta, kuid nii algaja olen ikka küll, et sujuvalt temast mööda ei saanud, kui ta nii ootamatult mu vaatevälja ilmus. Refleksist pidurdasin ja rebisin rooli. Liigutused, mida kindlasti ei oleks tohtinud teha. Jumal tänatud et teekate oli kuiv...

Aga kodus oli hea! Lisaks mitu korda saunas ja sugulaste külastamine jne jne jne... Nagu meil kõigil vast:)

Ja sel aastal oli kingikott kohe ütlemata eriline... Niiiiiiii palju niiiii erilisi kingitusi sain et täitsa lõpp kohe! Kahest kingist teen tõenäoliselt kunagi ka eraldi teema, kuna need kaks pakuvad seni veel teadmata rõõmu alles mõne aja pärast:) Üheks on siis Go Spa ja teiseks kulmud:DDDDDDD Kes teab see teab, teised saavad alles hiljem teada mis tähendab kui kulmud kingitakse:D

Nüüd siis taas tööl aga no mitte ei suuda hommikuti veel ärgata... Õnneks on jäänud veel vaid kaks päeva, seejärel saab jälle kolm hommikut magada:)

Ilusat vana aasta lõppu kõigile, mu kullakesed:)

Ostlemishullus

Olen enda peale kohutavalt pahane, et osad kingid jätsin siiski viimasele hetkele. Ideed on ammuilma olemas, kuid pole olnud aega shoppama minna.

Mõnel korral olen tõde tunnistades siiski ka üritanud kaubanduskeskustesse siseneda, kuid alati selg ees taganenud ja plehku pistnud. Sest aega ju veel on olnud. Ja nüüd on siis viljade maitsmise aeg ning eile olin sunnitud end rahvamassi suruma ja vajalikke tooteid jahtima. Õnneks teadsin mida tahan, niisama vahtimine oleks mind tõenäoliselt haigla kardioosakonda viinud.

Aga tuleb tunnistada, et tegu oli tohutu eneseületusega. Ilma naljata. Esimesel korral muide ka taganesin ja läksin koju rahunema. Ja vahetasin kontorirõivad teksade vastu, et siis pea ees mõni tund hiljem taas sukelduda.

Juba sisenedes tundsin kuidas kukalt haaras paanika ja külma-kuumahood hakkasid vahelduma. Kappasin muidugi kiirel sammul mulle vajalikesse punktidesse, kuid siiski oli igal sammul keegi jalus uimerdamas. Ja minu ängistus muudkui kasvas. Lõpuks olin tige kui herilane, kuid õnneks oli kõik vajalik kaasa haaratud. Kassade megasabad olid viimaseks ponnistuseks ja lõpuks pääsesin vabadusse!

Nüüd tuleb ilusam osa - nimelt meeldib mulle iga kinki erilise hoolega pakkida ja kaunistada erinevate vidinatega. Ikka igale kingisaajale personaalselt mõeldes. Minu meelest on see jõulude üks ilusamaid hetki! Ja see saab toimuma laupäeva hommikul, kui toad koristatud ja küünlad põlemas...

Oehh, varsti saab puhata... Ja koju!
Ilusaid pühi kõigile teilegi ja eelkõige rahu hingesoppidesse. Seda on meile kõigile vaja, siis jaksab rohkem.

Jõulud lastekodus

Jõulude paiku ärkab inimestes kange vajadus midagi head teha. Mis iseenesest on ju tore.

Küll aga ei ole see ülitore lastekodudes. Nimelt leiavad kallid kaaskodanikud korra aastas, et tahaksid head teha ja üsna sageli meenuvad siis esimese asjana lastekodud.

Päevad läbi tuleb kõikvõimalikke pakkumisi. Ok, kastide viisi mandariine ja komme ja piparkooke - need tarbitakse ikka ära ja kellel saab selle vastu midagi olla. Küll aga häirivad vanad kaltsud, millest lahtisaamiseks tuuakse need lastekodudesse (teadmiseks, et lastekodude lastel on täiesti ilusad ja arvestatavad rõivad seljas, linnapildis ei erista te neid teistest kuidagi - oojaa, üllatus, nad liiguvad linnapildis. iseseisvalt. sest nad käivad ka koolis ja lasteaias ja huvialaringides, neid ei hoitagi luku taga, nagu paljud kipuvad arvavat - need lapsed ei käi ringi nälginud nägudega ja räbalates ega soojenda oma külmunud käekesi tikutulega). Ja siis solvutakse, kui vastu ei võeta. No kamoon, visake ise oma kaltsud minema, miks peame meie neid teie eest prügikasti vedama?

Teised jubedused on kõikvõimalikud etlejad. Ja lausa sunnivad end peale. Tahavad tulla oma näidendeid ette mängima ja luuletusi lugema... Oehh... Kas teie sooviksite oma koju jõulude ajal hordide viisi võõraid, kes teile suvalisi luuletusi ette loevad? Ja miskit etendust mängida üritavad? Miskipärast ei taheta aga aru saada, et need majad mis on lastekodu omad, ongi nendele lastele koduks. Nemad elavad siin. Lähevad siit hommikul kooli ja tulevad õhtul tagasi, haigestununa jäävad koju voodisse jne. Nagu päriskodus. Ainult et "vanemad" vahetuvad (sellest ka meie töötajatel 24h vahetused, et pidevalt ei siiberdaks erinevad näod). Majades on omad peresüsteemid, kus peres on kindlad kasvatajad ja igas peres on 4-8 last. Igal perel majas sees oma korter koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Kaasa arvatud köök, toad, elutuba ja pesemisruumid. Pesumasinaga. Ja isegi DVD-mängijad on pea kõigil olemas. Jne. Nagu igas kodus. Ei ole suurt internaati. Igal perel oma raha, igal lapsel lisaks oma taskuraha. Lapsed toas enamasti kahekaupa. Nagu päriskodus.
Ja kas tahaksite teie sinna oma väikesesse maailma aasta kõige ilusamal ajal võõraid luuletusi lugema???

Mida neil lastel oluliselt rohkem vaja oleks, oleks aastaringne tähelepanu. Näiteks on meil partneriteks suuri ettevõtteid, kes teatud osaga lastest (kes pere kaupa, kes keskuse kaupa jne) regulaarselt tegelevad. Kasvõi kord kvartalis midagi ühiselt ette võttes. Ja lapsi nende isklikel sünnipäevadel meeles pidades. Sellise toetuse puhul tunnevad lapsed teiste lähedust aastaringselt, neil on mida oodata ja nad saavad saabuvale kindlad olla. Õnneks selliseid ettevõtteid ja eraisikuid on. Ja vot see on lastele oluline. Mitte see, et kord aastas ärgatakse ja nemad meenuvad. Pigem loeksin ma seda nende "abistajate" egode rahuldamiseks.

Jõuleelne aeg meie lastekodudes on küll paras hullumaja. Just solvujatega tegelemisel, kuna sõnum ühiskonda ei saa ju ka selline olla, kus hakataks järjekordselt miskit üles puhuma.

Muusikast

Vahepeal on taas mõningad muusikaelamused seljataha jäänud, kuid pole olnud aega kirjutada.
Nüüd siis parandan selle vea.

Viimaseks elamuseks oli mulle - üllatus-üllatus - Vanilla Ninja kontsert! Nimelt oli mul nõoraas külas ja tema südamesooviks oli nende kontserdile pääseda. Nii see siis korraldatud sai.
Iseenesest oli päris huvitav vaadata, kuidas 8-aastased on juba tõeliselt beibestunud ja jooksevad ringi topikestes, mille rinnale on litritega kirjutatud "Glamour Girl" ja kuidas aetakse sama nõrka juttu kui täiskasvanute klubimaailmas.
Ja see meeletu huilgamine!!!

Õnneks oli ka suhteliselt palju täiskasvanuid kohal, kuna lapsi üksi ju Hollywoodi ei saada. Teisel korrusel oli avatud baar kus ka alkoholi sai (all ei saanud) ja kui tahtsin hakata üles suunduma, küsiti mult dokumenti. Ja teatati, et kui mul pole dokumenti ette näidata, siis üles ei pääse. Olin suhteliselt keeletu ja mitte ei võtnud seda komplimendina. Kohe varsti 29 kukkumas... Et ega ma nüüd nii noor ka välja ei paista, pigem oli ajukääbikuga seal trepimademel tegu.

Ennast näitamas käis ka palju tuntud inimesi, enim pilke püüdis Liis Lassi seelik. Ütleme nii, et mõni inimene kannab sama laia vööd kui oli tema seelikujupp. Ok, jah, minus kõneleb naiselik kadedus, kuna kes ei tahaks enesele jalgu mis sellist seelikut saaksid lubada, kuid nii nappi ma ikka ei kannaks ka vastavate koibade olemasolul! Vot, sain nüüd ära sutsata:)

Aga kontserti kuulates ei saanud ma ikka kohe kuidagi mööda sellest, et minu meelest nende popuaarsus saksas on tingitud suuresti sellest, et esimesed lood meenutasid neil tohutult saksa omaaegset fenomeni Falcot. Eriti on üks nende lugu (nimi ei meenu kahjuks) minu meelest pea täpselt Falco "Rock Amadeus"... Natuke teises võtmes, kuid tohutult sarnane...

Paar päeva enne Ninjade kontserti oli Metsatöll koos RAM'iga Rock Cafés. See oli ülikõva kontsert! Ja publik oli mulle sobiv - mehised karvased mehed ja konkreetse välimusega naised, kes tibindusest kohe väga kaugel. Mulle kohe meeldis! Ja rahvusmeeskoor Metsatöllu lugusid laulmas... - ülikõva!
Lisaks muudele tuttavatele nägudele patseeris sealsel kontserdil ringi ka meie president. Presidendiproual jalg nõksus ikka korralikult ja paistis et neile väga meeldis. Tuleb tunnistada, et live'is näeb meie presidendiproua ütlemata armas ja soe välja!
Huumor oli see, kui president pissile läks. Üks turva jäi siis prouat valvama ja kaks läksid härraga kempsu kaasa:DDD

Aga sain ka ühe hästi negatiivse kogemuse mingit muusikakanalit vaadates. On tekkinud uus saksa poistebänd nimega Star Six. Hilfe!!! Veel kohutavam kiunumine kui James Blunt'il. Seega ma ei imesta kui järgmine kultusbänd on sündinud.

Spa

Arvan, et igaüks meist peaks endale vahel lubama väikest lõõgastust nii, et keegi teine poputab sind:)

Mina lubasin endale väikest spa-külastust. Nimelt viibisin paar päeva Thalasso Spa FraMare's Haapsalu Paralepa rannas.

Just äsja oli avatud seal uus osa. Bassein, igasugu vesised massaazhiseadmed ja mullivannid on tavalised, erilisemaks tegi sealse paiga saunade mitmekülgsus. Saunasid tuvastasin mina 6 - kuumadest saunadest olid valikus soome saun 60kraadi, soome saun 90kraadi ning aurusaun. Mittekuumadest siis infrapuna- ja soolasaun ning sanaarium. Ütleme nii, et veetsin saunades suurema osa veekompleksis viibimise ajast:)
Üheks ütlemata lahedaks kohaks osutus "lebola", mis kujutas endast klaasist ruumi vaatega merele ja hulka kivist ergonoomilisi lamamistoole, mis olid kuumad:) Ja muidugi olid iga tooli küljes kõrvaklapid, kust sai lõõgastudes valida kuulamiseks muusikat...

Ravide poole pealt otsustasin ka üht-teist tarbida. Proovisin mudaravi ning muusikateraapiat massaazhitoolis. Mudaravi korral olevat vastunäidustuseks südamejamad, kuid pigem andis süda tunda selles vibreerivas toolis. Mingi hetk vahepeal see kohe üldse ei meeldinud organile. Muda seevastu ei tekitanud mingeid probleeme. Kuum muda valati vann-voodile, mul paluti sinna sisse pikali heita ning tädi mäkerdas mu mudaga kokku. Siis kilesse ja tekkide alla tuttu:) Hais oli ebameeldiv, kuid muidu oli väga vahva ja uudne kogemus!

Edasi suundusin spa-poolele. Näohoolduses, mille valisin, olid tütarlapsel nii pehmed käed, et kui ta hooldust alustades ja ka lõpetades mulle näomassaazhi tegi, siis tahtsin et see ei lõpeks iial! Nii kooooohutavalt hea tunne oli! Ja nägu oli pärast nii värske:)

Kehale valisin shokolaadimähise. Kõigepeal masseeriti mind põhjalikult ja õrnalt, nii et lõõgastus oli tohutu. Siis kooriti miskise kakaoasjaga kogu keha. Seejärel kaeti kogu keha shokolaadiga (mitte seesama mida süüakse muidugi) ja taas kilesse ja tekkide alla uinuma. Seal jäin ka reaalselt magama:)
Lõpetuseks mind kreemitati koos massaazhiga ja vot see oli raudselt päeva parimaks hoolduseks... Ja keha lõhnas nii nämmalt!

Ühesõnaga oli üks väga lõõgastav puhkuseraas. Ja väga vajalik!

Svenssonite juures

Viimati puhkasin puhkuse moodi asja 2003.a sügisel ja nüüd vahetasin kevadel töökohta, tänu millele ei saa küll veel puhkusele jääda. Küll aga vajavad vahel patareid laadimist ja korraks eemale minemist. Seetõttu sai suhteliselt planeerimatult ette võetud nädalavahetuse reis naabrite juurde. Ehk siis vana hea klassika - kruiis Stockholmi.

Väljasõiduga läks päris kiireks - mingi hetk tööl rabeledes avastasin, et paganas, oleks juba aeg laeva poole kihutada! Viskasin siis kõik kõrvale, vastasel juhul oleks laev ilma meieta väljunud:)

Nonii, laevas oli nagu laevas ikka. Lahedaks tegi asja tuul:) Laine kõrgus oli päris magus ja laine tuli diagonaalis, mis pani laeva vaheldumisi nii õõtsuma kui ka hüppama! Vahel sai väljas käidud veemõllu jälgimas - no ikka kees ja vahutas ja pritsis korralikult! Ja rahvas laevas kõndis nagu üks mees servast serva:DDD Nagu oleks kõik koordineeritult purjus:)

Öö poole, aina rohkem avamerele jõudes muutus ka hüppamine ja õõtsumine tugevamaks. Siis jooksime nagu lapsed mööda koridore ja naersime nagu segased, sest püüdsime hiirvaikselt naerda. Eks see rohkem selline südamest pugistamine oligi:) Sest joosta oli nii vahva! Kord oli samm jube raske, järgmine hetk lendlesid nagu õhus. Laeva kõikumine siis võimaldas seda. Lõpuks mõtlesime, et jookseks õues ka ja läksime üles päikesetekile. Seal oli hea suur ala kepsutada ja naerda saime ka valju häälega. Suutsime ka mõnda inimest, kes seal hilisõhtul veel koperdas, oma naeruga nakatada:)

Vahepeal oli plaan ka sauna minna, kuid see mõte jäi saunakompleksi vaadates pooleli. Ühine saun oli selline, kus mullivann asus fuajees ja idee poolest peaks ju ujumisriietega seal liikuma. Kes krt aga käib saunas riietega? Privaatsaun oli aga ilma mullivannita, lihtsalt leiliruum ja hinnaga 560 eeku. Lihtsalt leiliruumi eest... Tallinnas ei maksa kuskil mullivanniga kohas saunatund nii palju. Ilma vannita siis veel rääkimata. Seega see jäi plaanist kõrvale.

Öösel magasin ka nagu beebi, see tugev õõtsumine aitas tohutult kaasa!
Ärkasin alles hommikul, kui juba oli vaja sööma kihutada.

Linnas siis sai otsustatud, et kuigi Rootsis juba täiesti arvestatav arv kordi käidud, pole mina veel Vasa muuseumisse jõudnud. Alati ainult linna peal asjatanud. Seekord sai siis viga parandatud ja maailmakuulsat Vasat vaatama mindud. Ja absoluutselt ei kahetse!!! Pigem kahetsen, et varem sinna jõudnud ei ole.














Vasa oli muljetavaldav. Just see vettinud vrakk oma tumeduses. Ja see, et sai erinevatel korrustel käies laeva ümberringi uudistada. Lisaks tolleaegne skafander, riidetükke jne. Ehk siis ehedat ajalugu. Ja kujuteldavad läbilõiked laevast, kujundatud reaalsuuruses laevaruum, kus said proovida mis tunne seal oli jne. Väga laheda kogemuse saime!

Linn ise oli muidugi laupäevaselt rahvast täis. Läksime siis ka meie jõuluturgu vaatama, kus olid imehead magustatud mandlid ja silitasime koos väikeste lastega ponisid:D

Loomulikult käisime kohustuslikus korras ka shoppamas, kuid sellest pole midagi rääkida. On jah teine valik hilpe ja tore jne, kuid need rahvamassid ajasid lihtsalt hulluks. Hunnikud hilpe ostetud, tulime sealt tulema. Riided on küll kenad, kuid just see ostmine ja otsimine oli piinarikas. Aga tuleb ju osta, mis eestlane sa muidu oled, kui ei käi Skandinaavias H&M-is ja mujal:DDD
Palju rohkem huvitasid tegelikult laevalt ostetud parfüümid-alkod jne:)

Ilmaga õnneks vedas. Uskumatu, et 02.detsember ja jalutad jope hõlmad eest lahti:)

Tagasi laeva jõudes oli esimeseks mureks jõuda kaptenisilla külastusele. See oli küll päris sheff koht ja seal sai kõikvõimalikke küsimusi esitatud ja kapteni toolis istutud:)

Karaoke oli laeval muidugi tase. See on asi, mida ma mingi veerand tunnikest pean igal laevasõidul jälgima:) Lausa hämmastav mida seal kuulda saab! Sageli ei saa arugi mis keeles lauldakse, ka siis kui laulukeeleks on omaenda kodune eesti keel...

Õhtul siis loomulikult buffee. Ma kohe ei saa neil kruiisidel ilma selleta. Kalavalik on selline mis mulle seal enim meeldib ja nii ma siis istun ja söön ja loputan veiniga ja söön ja ootan kuni allapoole vajuks ja kõht ruumi juurde venitaks ja söön jälle. Nii ka seekord. Lõpptulemuseks oli, et söögikohast, mis asus 6. või 7.tekil, tuli kajutini (mis asus 8.tekil) minna liftiga. Lihtsalt ei suutnud end trepist üles vinnata:)

Paar tundi und ja taas liikvele:) Õhtuprogrammid olid suht nigelad - sama palju oskan mina ka oma jäsemetega vehkida kui need tibid. Olen paremaid näinud, kõvasti paremaid.

Küll aga osutus huumoriks kasiino. Nimelt oli sek'ke üle ja mõtlesime, et mis neist ikka vahetada, kulutame parem ära ja lähme kasiinosse. Ok, algul sõbrustasime pokkeriautomaadiga ja see ei tahtnud ega tahtnud lõppeda, kuna lõpu eel kolises alati raha juurde. See selleks, lõpuks suutsime end nulli mängida. Siis oli mõte ruletti proovida. Mängime ja mängime ja siis hakati kasiinot sulgema ning tuli ära minna. Jama oli aga selles, et ära tulime rohkema hulga rahaga kui kasiinosse maha mängima olime läinud. Seega tuleb neid maa peal ikkagi eekudeks vahetama hakata. Eks hoiab siis mustadeks päevadeks, kuna väga väike see summa ka polnud. Suur muidugi ka mitte. Seega mustadeks päevadeks paras hoida;)

Ja nüüd siis küsimus - kas ma olen puhanud? Oh ei, ma olen palju väsinum:)

Ebanormaalne õnnetunne:D

Kirjeldan siis natuke üht kogemust laupäevast, mis mul tol hetkel halva tuju nii positiivseks keeras, et sealt edasi oli terve nädalavahetus roosiline:)

Nimelt tahtsin linna sõita ja kuna auto oli teeninduses, läksin bussiga. Pilet teatavasti maksab bussist ostes 15eeku, kuid kuna mul taskus oli vaid 10, siis mõtlesin, et vahet pole. Terve elu olnud hästi aus sõitja ja jänesetegusid ei tee (leian, et iga teenuse eest tuleb ka maksta, tasuta ise võtta ei ole õige), kuid seekord ei viitsinud automaati otsima minna ja mõtlesin, et mis see mõned peatused sõita siis on. Veider tunne oli küll, kuid otsustasin riskida.

Ja otse loomulikult oli mõne aja pärast peatus ja kontrollid bussis:) Mina ütlesin ilusti et piletit pole. Kui mind avastanud kontroll hakkas ühe rabeleva naisega maha minema, siis ausa kodanikuna läksin ise ilma palumata temaga kaasa.

Olin miskipärast siiralt õnnelik:) Õnnelik selle üle, et mulle meeldivad kõikvõimalikud uued elamused. Ja uus elamus/kogemus see ju oligi! Uudishimulikuna ronisin siis valgesse bussi ja jäin oma järjekorda ootama. Jänkusid korjati maha 9 ja enamus neist räuskas ja põmmis uksi ja mõni halises jne. No kamoon - täiskasvanud inimesed ja selline reageering omaenda lollusele! Hämmastav oli seda jälgida. Mina ja üks teine tüdruk olime ainsad rahulikud ja ainsad kes oma süüd tunnistasid.

Kui siis järg minuni jõudis, oli tädike siiralt õnnelik. Et keegi kes temaga meeldivalt suhtles. Arutlesime siis jäneste üle ja uurisin kuidas nende töö käib ning meil oli väga tore ja minu jaoks hariv vestlus:)
Ütlesin siis tädile, et kirjutagu aga valmis ja maksan kohe täna ära, nii kui koju arvuti taha jõuan. Selle peale pakkus ta välja kiirmenetluse, kus peale makse laekumist kaob registrist igasugune jälg. Ja summa tuli ka poole pisem:)

Kui paberid täidetud, astusin bussist välja ja õitsesin terve tee koduni:) On vist ebanormaalne küll sellise asja peale õitseda, kuid nagu juba ütlesin, on iga uus kogemus mulle elamuseks:)

Heaven!

Oehh, eile siis helistati ja teatati, et vajalik jubin autole tuli ja pandi külge.
Kappasin oma suksukesele järele ja imeline tunne on taas isiklikel ratastel veereda:)
Vahepeal sai ka muid masinaid kasutatud, kuid enda oma on ikka kõige mugavam. Näiteks kui suuremat sorti laevaga liikluses ujuda ja sellega mitte igapäevaselt harjunud olla, siis kulub küll pool sõiduajast palvetamisele:) Minu oma ka just pisike pole, selline keskmist mõõtu, kuid nii harjunud sellega. Eile-täna sai kohe mõnuga ringi rallitud!

Vahepealsel ajal kasutasin kaks korda ka ühistranspordi abi ja sain mõlemast korrast elamusi! Ühest teen mõne aja pärast kohe eraldi teema.

Teine kogemus oli aga ühel õhtul tipptunni ajal töölt koju minnes. Nii kui bussi sain, hakkasin kuulma kohutavat lärmi. Nimelt oli üks õnnetu emme kahe jõnglasega bussis ning nood kas siis väsimusest või palavusest või millest iganes lihtsalt järjest röökisid. Üksteise võidu. Selline ületrumpamise teema tundus olevat. Ja lõugasid ja lõugasid ja lõugasid ja lõugasid... Emast ka kahju, mis sa ikka nendega teed? Lapsed väsinud ja palavuses, kuid kuidagi vaja ju koduni jõuda. Natuke kipun küll arvama, et lapsi on võimalik ka nii kasvatada, et nad ei lõugaks ilma konkreetse põhjuseta (sellised, kes juba jutust aru saavad), kuid kuna mul endal lapsi pole, siis ei tahaks siin kasvatusmeetodite teemadel targutada.
Ühesõnaga oli see lärm kõrvulukustav, ilma liialdamata.

Varem sõitsin tunduvalt rohkem bussiga ning enamasti oli kõik rahulik, kuid seekord oli jah nagu kiuste just eriliste detsibellidega kodanikega sõidu jagamise kogemus...
Et sellevõrra olin veel õnnelikum kui auto tagasi sain - lemmikmuusika mängima ja detsibellid vastavalt enda äranägemisele:)

Põõsas külla

Taaskord veendun, et olen tuim ja tundetu inimene. Lihtsalt tuim, kuid ma taaskord ei suuda mõista miks on vaja hakata tegema mingit suurt palagani, kui meid otsustab külastada härra Põõsas.

Ei, tegelikult ma vist tuim siiski pole, kuna see teema läheb mulle korda ja pigem ärritab mind.

Tunnen mingit ühiskondliku häbi moodi asja. Kõige hullem on see, et seda võetakse kui Force Majeur'i... Et härra otsustab külla tulla ja selle tõttu jääb palju seisma. Ettevõtted ei saa tööd teha, kasum jääb saamata, inimesed ei saa liikuda, transport seisab, alati võidakse sind sinu oma kodumaal dokumendi alusel tuvastama hakata, teatud piirkondades elavad inimesed ei tohi isegi omaenese kodu aknaid avada... No see on ju idiootsuse tipp, kullakesed...

Ahjaa, parim on see, et soovitatakse osta ameerika lipukesi ja nendega lehvitama minna. Nagu loll lambakari. Ok, las lammas lehvitab, kuid KUS ta seda lehvitama peaks? Kusagile ligi ei lasta, liputa siis kuskil suvalises kohas? Ja liputa selle lipukesega jumala eest aegluubis, kuna järsema liigutuse puhul võid kuuli saada...

Ainus mis mind selle külastuse juures võiks paeluda, on Air Force One. Seda tahaks küll oma silmaga näha (olevat suur), kuid kahtlustan, et oma tavapärasesse lennukite vaatlemise kohta ei pruugita ligigi lasta... Automaatidega kapid seisavad ees... Aga ehk siiski näeb seda teraslindu.

Miks on meile sellist külalist üldse tarvis? Kellele meie kodumaa on - kas endast liiga palju arvavale floora esindajale või kodanikele? Ok, maailmapoliitiliselt on bla-bla-bla jne, kuid mina vaatan seda lihtrahva esindajana ja lihtsalt häirib see jama mis selle ümber tekib.

Nõme... Nõme!!! NÕME!!!

Pees

Njah, autoomaniku rõõmud...
Eile hakkas aku märk armatuurlaual põlema ja mõtlesin, et ju miski teema miks aku ei lae ja venitasin end teenindusse. Ok, jube jama, ei saa päeva jooksul vaid teatati, et esimene vaba aeg järgmisel päeval ehk siis täna. Tüüp arvas, et generaatoris mingi harjake kulunud ja vaja välja vahetada. Töö kiire ja lihtne.

Täna siis helistab ja teatab, et tal halvad uudised. Generaatori rootor lühises. Mida iganes see siis ka ei tähendaks. Et kas tahan uut generaatorit (14 000) või vahetame ainult rootori välja (3600).
Ok, valin siis loomulikult rootori ja ega see raha siis niiväga rolli mängi (sellega on ju autot soetades arvestatud ja fondki loodud, kuhu igal palgapäeval laekub kindel summa). Aga siis alles halvad uudised tulevad. Et Eestis seda osa pole ja tuleb tellida, tarneaeg 7-8 päeva. Ja kuidagi enne pole võimalik!
Oeh, ei oskagi enam kuidagi olla kui autot pole. Ise kusagile liikuma ei pääse, mees ka bussiga sõita ei luba; seega pean alati viksilt ootama, kuni transport järele tuleb.
Krt võtaks! No aga ajab ju kurjaks... Oled ettenägelik ja teed lausa fondi ootamatute kulude jaoks, kuid aja eest kompensatsiooni ju ei saa... Lisaks igatsus mu musta suksu järele... Nii harjunud juba teisega elama et ei taha mõeldagi kuidas ta kuskil eemal seisab ja jubinaid ootab...
Autoga kaasnevad rõõmud siis...

Bond, James Bond

Bond on küll klassika, kuid minu suurte lemmikute hulka ei kuulu. Kerge vaadata, kuid ma ei saa võtta tõsiselt superagenti, kes on imal maguspoiss, kihutab oma superautoga läbi kõikvõimalike/võimatute kohtade, kakleb nagu naine ja lips üle õla heidetud ning tegeleb suurem osa ajast naiste moosimisega. Superagent peaks minu vaimusilmas olema natuke siiski teistsugune. Mehisem.
Seni ainus Bond, kes kuhugi kõlbas, oli Sean Connery. Daniel Craig aga lööb minu jaoks Connery igatahes üle!

Ehk siis lõpuks ometi on leitud Bond, kes sobib ka mulle. Ok, "Casino Royale" on oluliselt jõhkram ja brutaalsem kui ükski senine Bond, kuid sellevõrra on ta ka oluliselt realistlikum. Ja rollitõesem. Filmis oli kohti, kus mina oma nõrganärvilisusest tulenevalt olin sunnitud silmad mõneks ajaks kinni pigistama, kuid sellest hoolimata jättis viimane Bond mulle mulje, millega ükski teine Bond pole hakkama saanud...

Ja ärgem muidugi unustagem kui pandav liha see ponks poiss paistab! Milline keha...... Ja milline pilk.... mmm:)
Ainus millest ma aru ei saanud, oli peategelaste seas leviv huuleherpes. Vähemasti tekkis selline kahtlus, kuna nii Bond kui ka kurjamist peategelane hoidsid miskipärast oma huuli nagu pardinokkasid - mina hoian oma suud niiviisi aktiveerunud herpese ajal:)

Aga sisu ei olnudki klassikaline vaid kõik oli kenasti pea peale pööratud. Bond oli vastav oma ametile, karm ja ütlemata mehine. Tädid ei olnudki klassikaliselt blond ja brünett ja filmi lõppedes ei sõidetud plahvatusest äsja pääsenuna shampanjat juues päikeseloojangusse. Huumor oli väga terav ja tabav (12 points!). Bond ei tegelenud pea üldse tibidega amelemisega. Tibid ei karjatanudki klassikaliselt "Ooooo, James!!!". Klassikalises veest-väljumise-stseenis ei väljunudki veest pärlendava kehaga tibi vaid hoopis pärlendava kehaga Bond... Lemmikjoogiks ei olnudki Martini ja ühes stseenis, kus Bondi Martini-soovile reageeriv baarmen tundis huvi, et kas "segatult või raputatult?", kähvas Bond hoopis: "Do I look like I care?".

Alguses oli muidugi väike shokk, kui Bond Fordiga ette sõitis, kuid see viga sai ka üsna kiiresti parandatud;) Ja ei mingit imeautode teemat - krt, ega me Knight Riderit otsi, ega ju! Pigem oli autoteemat üldse väga vähe, enamuse ajast Bond jooksis. Meenutas oma jooksmisega natuke Terminaatorit:))) Muudkui lidus, selg sirge ja pepu prink...

Üks koht siiski oli natuke liiga vana-bondilik - liivarand, inimesed veedavad aega ja päevitavad ja siis kappab kohale tisside õõtsudes valgel ratsul tõmmu kreeklanna. See tundus veider. Ja mina küll saaksin kurjaks, kui keegi minu päevitamiskohas hobusekapjade alt liiva puistab üle ümbruskonna. Õõtsugu tema tissid siis nii ilusasti kui tahavad.

Ja muidugi parim oli see, et klassikaline väljend "Bond, James Bond", kõlas vaid 1 kord kogu filmi jooksul! Ja lausele järgnesid lõputiitrid...

Isiklikult jättis mulle sügavaima mulje stseen Veneetsias, seoses ühe majaga... Võimsad helid olid.... Sisu ette rääkida ei tahaks, kes vaatab, saab aru mida silmas pean:)

Et siis kõikvõimalikke kinokülastusi ma siia kirja ei pane, ega see filmitutvustuslehekülg ole, kuid filmid mis kinos aktuaalsed ja mida soovitan vaadata või millest soovitan hoiduda, panen ikka siia jõudumööda kirja. Ja seda filmi soovitan kindlasti kõigile, keda häiris senine Bondi imal olek ja kes ootaksid superagendilt mehisust. Minule meeldis see Bond kõigist eelnevaist peajagu rohkem:)

Omad vitsad peksavad!

Tark tüdruk olen, irrrrmus tark tüdruk olen:)
Olen siin sooje soovitusi jaganud elukoha vahetajatele, et "ärge jõulukuul soolaleivapidu tehke, siis ei raatsi keegi jõulu- ja aastavahetuse kulusid arvestades teile korralikke soolaleivakinke teha". Kui mõni on üritanud viisakusest vastata, et kinke polegi teha vaja, siis olen "just in case" kinnitanud, et kui millalgi mulle soolaleivale tulla, siis mina küll tahan kinke ja seega pole vaja minu ees häbeneda ja nimekirjad teretulnud:)
Ja nii on siis soovitused läbi läinud ja tulemuseks see, et tõenäoliselt ootab mind jaanuaris ees vähemalt 5 soolaleivaüritust:DDD
Tark tüdruk olen, midagi pole teha:DDDDD
Et jah, omad vitsad siis:)

Pulm

Nonii, nüüd siis pildid käes ja saan natuke kirjeldada sõbranna pulma:)
Igaks juhuks mainin kohe ära, et fotograaf oli tõsiselt hea! Pruut on küll väga ilus tüdruk, kuid sellist armsust jäädvustada on tõeline professionaalsus!
Fotograafiks, kelle pilte ma siin kasutan, oli Annika Metsla (www.annikametsla.com).

Aga tagasi loo juurde.
14.oktoobril 2006.a. leidis siis aset Evelyni ja Ivari pulm. Paaripanemise osa oli ilus (pulmamarssi mängiti harfil), vahepeal lendas sõrmus peigmehe värisevate käte vahelt põrandalaudade vahele, kuid õnneks saadi see kerge vaevaga kätte ning õhkkond muutus hardast lõbusaks:)

Pulmapidu oli lõbus - süüa ja juua ja tantsida sai külluslikult ning hiljem tänasin end nupukuse eest madalad vahetusjalatsid tantsu ajaks kaasa võtta!

Pulmaisaks olnud Tauri Tallermaa oli ka selline soliidne. Sageli häiribki pulmade juures pulmaisade labasus ja pealesundiv käitumine. Tauri oli aga alati olemas, naljatav ja viisakas. Väga hea valik!

Nüüd siis aga toimunust väike fotoreportaazh:

Pruut valmistumas oma elu tähtsaimaks õhtuks. Loodetavasti ei ole need silmad nii suured mitte hirmust abielunaise staatuse ees;)
Enne veel väike jalutuskäik koduses vanalinnas... Hea suursündmuse eel mõtteid koondada.
Väga kelmikas pilk nagu ütleks, et "Näete, siin ta on - minu oma!!!"
Ilusad, mis?
Lõpptulemus:) Sära nende silmis vaadates ei suudagi ette kujutada, et juba 8a koos oldud... Paistab et alles liblikad kõhus:)

Palju õnne noorpaarile!

Raekoja platsis, pulmamajast lahkumisel. Edasi viis tee noorpaari hotelli, kust järgmisel hommikul starditi lennujaama poole. Sealt omakorda viis terasest tiivuline noored pulmareisile Mauritiusele!

Pulm vol2

Enne pulmi sai pruut oma kolme pruutneitsiga kokku, et väheke tüdrukutejuttu ajada:)
Oli küll külm oktoobrikuu, kuid väike soojendusnaps hinge all ei lasknud jahedusel ligi pugeda. Nalja sai rohkem kui rubla eest:)
Mis lehehunnikus küll huvitavat peituda võiks......?
Mida te vahite? Meil siin omad teemad:)
Lihtsalt on hea koos olla...
Kolm õde unistamas:)
Kohe-kohe on aeg kekutada läbi ja üks meist läheb tanu alla...

"Ajud" roolis

Vähe sellest, et sageli vaatad ja imestad, kes kõik autorooli on lubatud, on nende toreduste vahel veel eredamaid ajuhiiglasi liikvel märgata.
Eile oli hea juhus. Olin natuke halvas tujus ka ja seepärast reageerisingi nii nagu reageerisin.

Teema selles, et viisakas liikluskultuur näeb ju ette, et kui näed kedagi, kes üritab ja üritab liiklusvooluga ühineda, siis viisakas juht laseb sellise õnnetult kõrvalteelt tulija vahele. Ükshaaval neid vahele lastes pole ju midagi hullu (ma ei räägi siin neist kes massiliselt kasutavad pöörderadu ja siis vahele pressima hakkavad) ja kuidas nad muidu liikuma pääseksid. Samuti on viisakas lasta vastutuleval autol sooritada vasakpööre, eriti kui tema taha on kogunenud juba rivi autosid ja tänu õiguspärase pöörde üritajale seisab terve vastassuunas liikuma pidav sõidurada.

Oli siis ka minul eile juhus, kus üks suur rekka tahtis vasakpööret sooritada ja tema taha oli kogunenud märkimisväärne hulk autosid. Viisaka liiklejana jään sageli seisma ja lasen teise läbi ning jäin ka seekord (kiirus oli tänu pikale autoderivile nii umbes 30-40km/h) ning vilgutasin talle tuledega, et "mine!". Juht oli muidugi õnnelik, kuna oli jube pikalt oodanud (tema seljataga olevat autoderivi vaadates). Minu taga oli aga ajuhiiglasest bemarimees, kes hullult tuututama kukkus. No räme laks ju ka, kiiruste ja peatuse ja kiirenduse summat arvestades kaotas ta ju oma sõiduajast nii umbes 10 sekundit (lisaks põles suht lähedal eespool nagunii fooris punane tuli kus oleks pidanud peatuma).

Ajas aga see ajukääbiklik reaktsioon mind närvi ja näitasin talle läbi tagaklaasi pikalt ja põhjalikult "fuck you!". Oi kus siis läks alles närvi!!! Kukkus vehkima ja kolmnurga märki näitama. Mina lugesin sellest välja et "naine roolis". Oli selline wc-ukse märgi moodi:)
Njaa, ainult tõsine ajuhiiglane saab arvata, et "naine roolis" peatus mõneks sekundiks selleks, et arvas nagu oleks pööret sooritada tahtval rekkal eesõigus ja "naine roolis" oli lihtsalt nii tuhm et arvas end jälgivat liikluseeskirja. Ohjahh... Aga kuidas saabki eeldada, et kui bemarimees ei tunne LE-d (selle kohta antud näite puhul tõendid puuduvad, kuid võin kogetule tuginedes ka seda eeldada), et siis teab ta midagi üldisest liiklusviisakusest ja üldise olukorra hindamisest? Tõenäoliselt poleks ka mina peatunud kui roheline oleks fooris olnud ja oleks kahtlus tekkinud, et tänu manöövrile ei jõuaks ma üle ristmiku nt... Või kui rekka taga poleks veel autosid olnud...

Mõne aja pärast jõudsime siis kaherealisele kohale ja sõitis mulle kõrvale, et midagi veel vehkida. Vaatasin talle sügavalt ja pikalt silma ja näitasin idioodi märki. Siis andis gaasi ja kihutas hooga minema. Vaevalt et tal häbi hakkas... Otsustas vist lihtsalt, et "naisele roolis" on lootusetu liiklemist õpetada...
Tegelikult on mul kahju et aeglaselt reageerisin. Oma õeluses oleksin tahtnud talle järsu nõksatusega "justnagu küljelt sisse keerata", et ta siis oma kullakallist peenisepikendust ehmatusega vasakule rebiks, kus oli kõrge haljasala betoniseeritud serv. Nii oleks tahtnud näha kuidas auto külg sinna riivates sädemeid pillub...

Gigairw!!!

Lugesin uudist mida tahaksin kohe tulevastele põlvedelegi talletada!!! Interneeduse avarustes läheb see kiiremini kaduma kui minu blogis:)
Tekst alljärgnev:

Briti turismiajakiri Travel Trade Gazette on kokku kogunud kõige totakamad menüüd ja klienditeavitusvoldikud Euroopas. Lätis näiteks pakub üks restoran oma ingliskeelses menüüs tuvipiima ja grillitud kirurgi.Poolas pakutakse aga „röstitud vabaks lastud parti, lööbega pekstud liha riigi inimeste moel“.
Travel Trade Gazette’i esindaja sõnul on mõnes riigis inglise keelt kõnelevatel inimestel väljas söömiseks vaja raudseid närve. Näiteks endises Jugoslaavias teavitatakse kliente, et „aluspesu lamedaks tegemine mõnuga on kojaneiu töö“.
Jaapanis hoiatatakse avaliku sauna kliente, et „vannis m***i mitte tõmmata.“ Ühe Tai hotelli külalistel keelatakse aga advokaate oma tuppa kaasa võtmast.

Elu käib spiraali mööda

Kummalisi radu veereb inimese eluvanker.
Vahel ma mõtlen, et oma senise elu jooksul olen juba rohkem läbi elanud kui teised tunduvalt pikema aja jooksul. Samas usun aga, et eks üsna paljud mõtlevad nii, kuna igale inimesele on tema elu ja läbielamised need kõige-kõigemad.

Oma lapsepõlve julgen ma väga õnnelikuks nimetada. Mul oli (ja on) perekond, kes toetab mind alati kõiges. Isegi kui nad arvavad et teen valesid otsuseid, lasevad nad mul tagajärjed ära näha, kuna teavad, et lihtsalt veenmisega mind ei mõjuta ja pean omad vitsad ise kätte saama. Väga hariv:)

Kooliaeg oli natuke keeruline, puberteet ju ikkagi. Enesega mässamine, maailmaga mässamine, emotsioonid laes. Samas on suur osa minu tänasest emotsionaalsest tugevusest pärit justnimelt kooliaegsest problemaatikast. Kus olin alati "mõtte"liidritega opositsioonis (kuna ma vihkasin seda kuidas nad endast nõrgemaid mõnitasid ja olin alati nõrgemate kaitseks väljas) ja tänu sellele ei olnud kunagi populaarsete mimmidega sõbranna (kuid üllataval kombel võeti tõsiselt... - küllap mu kurja eskimo-näo pärast:D), mistõttu nii mõnigi tollal olulisena tundunud uks jäi suletuks. Aga see aitas mõista elus olulist. Ja nüüd need olulised uksed paistavad siit vaadates nii tühised...

Tulin pealinna ja alustasin osaliselt iseseisvat elu. See oli väga tore aeg:) Selline vaese tudengi elu:) Läksin mehele. Kuna armastasime eksabikaasaga väga reisida, siis sai ise sõpradega koos reise korraldatud ja tänu sellele ise tasuta reisidele:) Aastas oli 3-7 reisi täiesti tavaline:) Pluss hulgaliselt matku jne...
Njaa, vahva noorus oli:)

Kaasaga lahutasime, kuna suhe oli rohkem lõpuks juba õe-venna oma. Leidsime mõlemad väga suured tunded endile, temal nüüd oma suure tundega tõsiselt lahe laps, mina läksin oma suhtega väga valusalt laiali. Seni valusaim lahkumine mu elus.
Õnneks igasugustele laialiminekutele vaatamata on suhted nii eksabikaasaga kui tema ütlemata normaalse/aruka naisega (eelarvamuslikult väljendudes - enamasti ju sihvakad ja ilusad ehtsad plaatinablondiinid ei hiilga mõistusega) ja ka viimase eksiga väga head. Ise ka imestan kuidas see võimalik on, kuid kuidagi on. Tegelikult tahaks ekskaasa naisega rohkem lävida, kuid nagu ei oska... Lävime küll ja kõik tundub ok, kuid tahaks nagu rohkem teda tundma õppida, kuid ei oska... Üks väheseid inimesi kes minus sügavat respekti tekitab ja siis tunduvad mu oma mõtteavaldused mulle nii ajuvabad et targem oleks vait olla...

Samuti on vahepealsesse aega jäänud kaks kaotatud pisibeebit, neist ei saa ma vist küll kunagi üle. On inimesi kes arvavad, et sellistest asjadest ei räägita, kuid omadest kogemustest tean kui kuramuse valus see südames on ja siis oleks nii hea kui teaks et sa ei ole ainus kellele elu niimoodi teeb. Ja seetõttu ei ole minul küll probleemi sellest rääkida, eriti kuna tänu mittesalatsemisele olen suutnud paari inimest lohutada, kellega samuti on läinud. Võtad kuidagi palju tõsisemalt kui lohutab keegi kes teab millest räägib. Teiste lohutamine ajab mind pigem närvi. Et "kamoon, sa ju ei tea mida sa räägid!!!"
See on ka üks olulisemaid põhjuseid miks ma kunagi ei suudaks ilma meditsiiniliste näidustusteta aborti teha. Ma ei ole põhimõtteline abordivastane, las teised teevad mis tahavad, kuid kui sult on loodus võtnud vägisi su lapse(d), siis paneb see natuke tõsisemalt mõtlema. Ja oma füüsise eest hoolitsema ja mitte igasuguseid negatiivseid aineid tarbima.
Midagi ei ole teha - siiani mõtlen neile mõlemale väga sageli ja kujutan ette kui vanad nad oleksid ja mida me teeksime. Nii tahaksin ühel neist aidata eelkooli jaoks õppetükke ette valmistada, loeksime koos ja korjaksime sügisvärvilisi lehti, ehitaksime kastanimunadest loomi jne... Teine veel ei loeks:)

Mingi aeg hakkas tunduma, et elu läheb tagasi rööpasse. Kohtusin uue armastusega, kelle suhtes tundsin, et oleme teineteisele loodud. Ok, algusest peale on meil olnud omad kitsaskohad ja omad probleemid (nagu kõigil), kuid minu lõputu optimism on suutnud mind alati rajal hoida, uskudes paremasse homsesse. Midagi pole teha, olen elevandikannatusega ja armastuse puhul kõige ennastohverdavam isik keda tean. Kahju, kuna eelistan olla tugev ja sõltumatu, kuid tunnete puhul muutun madalamaks kui muru ja ega see mulle väga ei meeldi küll. Siis on prioriteediks teise inimese soovid ja vajadused ja minu omad alati tagaplaanil. Naised vist muutuvadki selliseks kui armuvad:) Aga teistest ma ju ei tea rääkida, ikka vaid endast!
Siis tegin hüppe karjääriredelil ning maandusin kõvasti tööd vajavasse normaalselt tasustatavasse kohta. Samuti võtsin end kokku ja tegin ühe jutiga ära autojuhiload ning ostsin auto. Ja hakkasin taas tegelema oma suure kire - prantsuse keelega. Kõik nagu oleks vonksus.

Aga alati on kusagil miskit pinna all podisemas. See ongi koht, kus eht-eestlaslikult ei julge õnnetunnet tunda, kuna tead et nagunii läheb peesse. Nii olen ka mina hetkel tööga üle koormatud ja taas vallaliste ridadesse kuuluv. Lihtsalt teatud asju enam ei suuda taluda ja tuleb see raske otsus vastu võtta, ükskõik kui valus see ka südames ei oleks. Sest kõigest hoolimata on seal pehmenenud kooriku alla endiselt üks tugev ja tahtejõuline naine, kes teab mida ta elult tahab. Ja kui ei saa vajalikku, siis tuleb üles tõusta, marrastused üle pühkida, selg sirgu ajada ja edasi liikuda. Sest tean, et nii nagu kahjuks järgneb igale tõusule langus, järgneb sama kindlalt ka igale langusele tõus:)

PS: Üht huvitavat asja olen ka täheldanud - nimelt kipun ma oma keha augustama, kui valusad laialiminekud käsil... Eelmine kord sai paigaldatud kehasse üks ehe, nüüd siis järgmine:) Salongis muidugi, mitte ise!
Tea kas visuaalse lohutuse koht? Või see, et suunan valu hingest valusse kehas?

Uute väljakutseteni!

Buu

Esmaspäeva õhtul sai pisikest ristipoega külastatud. Täna saab poisinaks 10-kuuseks - palju õnne! Kahe kuu pärast tulemas siis esimene suur ja oluline sünnipäev:)

Oehh, sellest poisist tuleb küll südametemurdja... Nii kelmika naeratusega sõna otsese mõttes flirtimist pole ma küll veel ühegi lapse juures näinud! Isegi puuvilja süües (õigemini sellega nägu ja piirnevat mäkerdades:D) vaadatakse sind sügaval naerusel pilgul...

Aga midagi ei ole teha - ma ei oska lastega midagi peale hakata! Kui nad juba räägivad, saan ma nendega suurepäraselt suheldud, enne seda aga kardan. Kardan et teen midagi valesti, hirmutan last oma lollakate nägudega, äkki ta kukub kui mu najal ringi ukerdab jne jne jne.

Karl-poisil ei lähe enam kaua kui jalg kindlalt all. Toe najal juba jalutab mööda tuba täiesti iseseisvalt:) Kuigi vahet vist pole kas käib või roomab, kuna liikumiskiirus roomates on lausa märkimisväärne. Oli siin, juba askeldab seal. Vanemad peavad lausa sajasilmsed olema, et laps ikka turvaliselt oleks ja mitte haiget ei saaks:)

Ah, eks vist kui omal põnn käes, siis maailm tundub teistsugune ja see hirm ka kaob. Ikka kardad ju seda mida ei tea. Ehk teadmatus hirmutab. On teised ära harjunud, harjun ka mina. Aga mitte veel niipea:) Aega on selle kiire asjaga:)