Glamuurne puhkus

Kui oli teada, et Vanamees läheb siin hilistalvel tuhandete kilomeetrite kaugusele ja laste võimaliku tõbiseksjäämise juures ei ole mul tööpäevasisest ajavastutust kellegagi jagada, otsustasin samale ajale planeerida puhkuse. Sest noh, hooldusleht ei ole eriti mõnus.

Oi mul oli palju plaane, mis kõik tehtud saab selle aja sees! Metsikult värvimist nii seintele kui lagedele ja kõiksugu detailides nokkimist. Vahepeale muid tööväliseid tööasju, mida tahaks juba kaelast ära saada, kuid venivad ja venivad mu jaksamatuse taga.

Targemad/kogenumad soovitasid, et vii ikka lapsed lasteaeda, saad rahus toimetada. Mina aga, pehmo, kuidagi ei suuda. Et mismõttes ma viin lapsed lasteaeda, kui ma ise kodus olen. Küll ma suudan kõike!

Täna on reede õhtu. Ma ei ole avanud ainsatki värvipotsikut ja praktiliselt mitte ka arvutit. Õhtuti olen läinud teki alla ja lugenud natuke raamatut, kuni kukun täiesti kutupiilult. Hea seegi, olen igatsenud lugeda.
Ülejäänud aja olen olnud kokk-koristaja-kurjustaja. Mitu korda päevas soe söök ja muudkui vihun koristada. Kohe hea on, selleks on aega ja seda ma isegi saan nende naasklite kõrvalt teha. Mingil määral. Kõikvõimalikud pinnad on ikka mõnuga üle käidud :) Mitu korda vahel :)
Ja no siis ülejäänud aja madistan poistega, kes nii kui ma selja keeran, asuvad diivani seljatoe-patju ja diivanipatju põrandale lohistama, et "trampliini ehitada". Või siis kõik toolid rongiks veavad, nii et vaata ise kus kõndida saad. Või on reklaamlehed elutoa vaiba peal miljoniks tillukeseks tükiks lõigatud. Või teevad seda-teist-kolmandat.

Ok, vähemasti käis mul eelmisel nädalavahetusel E külas. Kõva vaheldus. Naistepäeval, kui Vanamees kaugelt helistas ja teatas, et "Ilusat naistepäeva ja mine too endale poest lilled ja esita mulle pärast arve" (hallooo, selleks on ajatatud lillekuller olemas!!! isegi meil siin!!!), siis vähemalt naabrimees tõi lilled ja tordi ning tegime naabrinaisega veiniõhtu.

Siis oli plaan minna naabrinaise ja lastekarjaga nädalavahetusel mannergule ja spaatama, kuid kuna Vanem Poiss otsustas ninast rohelist tatti välja riputama hakata ja köhib nagu pohmellis poetagune, jääb see plaan meie poolt ära. Vähemasti võttis kooliõde just täna õhtul ühendust ja ei saa välistada, et homme õhtul võõrustan teda. Peab vaid veiniõhtule sobilikult enestevälise transpordi läbi mõtlema, maakoha rõõmud :)

Et siis jah. Kaugel see esmaspäev nüüd ongi... Tööl vähemalt saan aju ragistada ja kohvi ekraani kõrvale nautida ilma, et keegi mulle pidevalt mnõudlikul toonil robotitest ja dinosaurustest räägiks...

Appi kui karmilt ma endale kõlan, kui selle välja kirjutan! Et töö on lihtsam kui kodus laste seltskonda nautida... Aga tegelikult on see kevadel ja suvel oluliselt lihtsam, kui siin plögase-plägase-krae vahele sajava jama keskel. Suvel ma täielikult nautisin nendega koos puhkamist.
Ähh, küllap see on sellest, et olin endale kujutelmad loonud ega suutnud neid täita. Iseenda laiskus ja organiseerimatus.
Ja no ega kogu aeg ka nii hull pole olnud! On ikka vahvaid hetki ka :)

Minu jagu!

Hakkan magama minema. Nagu alati, lähen poiste toast läbi, et tekid kohendada, salamusi anda ja heldinud pilguga magavaid kratte imetleda. Kell on pool üksteist.


Korraga kostub Vanema Poisi voodist: "Tahan kalli ka..."
No miks ma ei imesta, et ta ikka veel ei maga...
Kummardan kallisessiooniks lapse kohale ja saan kohe ka manitsuse osaliseks: "Vaata et sa mu kärbest ära ei hirmuta, ta tudub".
Tõepoolest soojendab öölambikesel kõhualust kevade saabumisse ärganud kärbes.


Kohe näha, et minu laps :)

Hullumaja, kui tõene!

Küll on hea...

... et ma täna mannergul ei ole! Sageli ju olen, täna õnneks mitte.

Poolest päevast lõpetasid praamid sõitmise. Jää kanalis liigub ja surub praame madalikule.
Kell 19 tuli esimene praam mannergult saare poole välja hoiatusega, et ei pruugi suuta silduda ja siis minnakse tagasi.
Tuisk meil on jõhker. Keskpäevast alates. Korralike naeladega rehvidega ei sõitnud ma koju kiiremini kui 60km/h. Tühi koht-vaal-tühi koht-vaal-tuul surub-tuul ei suru. Jõhker ilm! Lageda peal majast autoni juba oli suht võimatu minna.

Nii. Oleks mannergul, tuleks äkki lennukiga? Neee.... Kella 17-aegne lennuk väljus lõpuks saare suunas kell 19. Ja siis keeras otsa ringi ja läks tagasi.

Selline see meie saareline elu on :) Ei ole nii, et trotsin ilma ja lähen, kui tahan. Kui ikka üle mere ei saa, siis ei saa ja kõik.

Mure

Kell on pool kümme õhtul. Sammud trepil.
"Miks sa ei maga?" on issi kuri.
"Tahan emmega rääkida", kostab tõsise näoga nädalajagu neljane ja naaldub mu vastu.
"Millest sa minuga rääkida tahad?"
"Emme.... Kui ma ära suren, siis ma ei taha et mind maa sisse maetakse..."
??????????????????
"Okeiii... Kas sa hakkad surema?"
"Ei. Aga kui ma vanaks saan ja ära suren, siis ma ei taha maa alla minna"
"Olgu siis nii. Kui sa vanaks saad ja surema hakkad, siis sa ise saad enne öelda, mida sa edasi tahad"

Siuksed mured. Pole ime, et ei taha uni tulla, kui tulevikus terendab väljavaade maa alla maetud saada...
Tundub nii, et ma ei peaks temaga ikka ausalt ja selgelt igasugu asjadest rääkima, kui tal küsimused tekivad. Peaks vist keerutama ja pilvejuttu ajama.

Kui see on needus...

... siis on see ikka eriti jabur needus.

Teatavasti tuleks lapsega käia silmakontrollis 3. ja 4. eluaasta vahel. Piisavalt väike, et jõuab enne kooli vajalikud korrigeerimised/toetamised teha, piisavalt suur, et arsti küsimustele vastata osata.

Meenus see mulle Vanema Poisi 3,5-aastaseks saades. Ehk augustis.
Broneerisin koheselt aja kohalikus polikliinikus. Sain teada, et ka silmaarst käib saarele mandrilt ning esimene saadaolev aeg on 17.veebruaril.
Ok, mis teha, broneerisin aja.

Küll aga ei andnud mulle rahu, et ooteaeg on 6 kuud ja äkki saab kiiremini. Helistasin Lastepolikliinikusse. Seal sain suhtumise osaliseks, et "Kuidas te ei tea, et meil avatakse ajad broneerimiseks iga kuu 1. tööpäeval? Helistage 1.septembril uuesti".
No sorry, et olen maalt ja "hobusega" ega tea linnapolikliinikute peenmehhanisme.

Helistasin 1.septembril. Rippusin vist mingi tunnike ooteliinil. Aga sain aja! 14.detsembriks.
Mõtlesin küll kohaliku veebruari-aja ära öelda, kuid miski sundis seda siiski säilitama.

Lähenes detsember ja olin juba lapsepäevagi planeerinud võtta, et see sõit ära teha. Siis selgus, et tööl on ammuilma oodatud suur muudatus planeeritud justnimelt päevadesse, mille sisse jääb ka 14. kuupäev. Mandrilt hunnikutes inimesi kohale tulemas, mööblid-tehnikad-erilahendused ja et kõigile ühiselt sobinud justnimelt see periood. Ja kuna "minu majaga" tegu, siis pole mõeldavgi, et ma ise kõrvale jään.
Ohverdasin Tallinnasse silmaarstile sõidu ja rõõmustasin et tark olin ja veebruarikuise kohaliku aja alles jätsin. Detsembrikuu aega ka niisama ei tühistanud vaid andsin selle ühele 11-kuusele tüdrukule, kelle ema süllekukkunud võimaluse üle ääretult tänulik oli. Mul ka hea meel :)

Nii. Täna siis ilus kuupäev - 17.02.2017. Laps lasteaeda ei lähe, võtan ta hommikul tööle kaasa, et kella 9-10 ajal arstil ära käia. On parajalt tüütu, kui ta kaasas on, kuna ei tema vaikselt püsi - ikka käib kas teistega suhtlemas või seletab minuga nii, et meilegi lugeda ei saa. Aga noh, mõistlik ajakasutus, kuna arst hommikupoole ja kodu 20km eemal.

Ilusasti tööl, kui heliseb telefon. Udu ja lennuk ei lenda. Arst ei saa saarele.
What??????? Mismõttes?????
Tore hommik. Jälle 20+20km (laps koju + tagasi tööle).

Seekord sai järgmise aja kohe kiiresti. 31.märtsiks. Kas mingit osa aegasid antaksegi neile, kellel vastuvõtt lennu-nihu läinud?
Vaatame kas saab selle lapsega silmakontrollis käidud või tuleb mõni uus nali vahele. Ta sai juba 4. Kas nüüd saan etteheite osaliseks stiilis "Miks te varem ei tulnud?"

Sõberid

9 aastat sõprust. 9- ja 13-aastane

Täna meil ei ole ei lilli ega veini. On rögalahtistid ja palavikualandajad.
Vähemalt kassloomad tuletavad meelde, et võiks ka teisiti olla :)

4

Tänasest jõudis üks mees titeeast välja.
No tõepoolest, varsti on nad koolis.
4 aastat tagasi sai avaldatud selline pilt:

Mehine jutuajamine

Vanamees ja poisid teevad süüa.
Vanamees teeb ja poisid juhendavad.
Vanamees: "Kas paneme kastme sisse karrit või india segu?"
Poisid: "India segu!"
Vanamees: "Kas paneme tšillit või cayenni?"
Noorem Poiss: "Tillit!"
Vanem Poiss: "Paneme mõlemat! Emme on ju Tallinnas!"

Lapsevanemad vahetustega

Meil on kujunenud selline "tore" graafik, kus perena koos me eriti aega ei veeda. Just viimasel ajal, sügisest alates.
Sügisel võttis Vanamees aastakümnete-pikkuse lepinguga rendile muinsuskaitsealuse maja, kuhu rajas kontori ning kaasneva. Tähendab see kohustust seda säilitada ja taastada ja muud jutud.
Otse loomulikult on selliste vanade ja auväärsete majade soojapidavus enne renoveerimist enam kui küsitav. Mis tähendas terve sügise (ja seal oli päris külmi päevi piisavalt sees) jooksul pidevat kütmaskäimist. Ka nädalavahetustel, kui mina ja lapsed kodus olime. Siis oli Vanamees ikka pool päevadest oma majakest kõbimas ja soojendamas.

Ok, see on tänaseks lahendatud õhksoojuspumba näol, kuid jaanuaris siis need haigused.
Reeglina on meil kokkulepe, et laste haiguste ajal on nendega kodune Vanamees. Tema saab oma aega sättida, mina sõltun 8-17 graafikust. Ehk siis tema lastega kodus päeval, mina laekun peale oma tööd, kiire infovahetus ja temal minek. Naaseb hilisõhtul, kui meie juba voodis. Enamasti.
Vahel on temal olulised kohtumised, siis olen mina hoolduslehel. Päeva kaupa.

Jaanuaris oli aga Vanamehel ka kaks peaaegu täisnädalat vaja Tallinnas olla. Eks ma siis neil aegadel olin kas lastega kodus või hoidsin hommikul lapsi esimeste seas lasteaeda viies hinge kinni, kas helistatakse või mitte. Oli nii- ja naasuguseid päevi :)

Kõige lahedam logistika oli minu jaoks jaanuari lõpust alates: viimasel laupäeval sõitsin poistega Tallinna, tagasi olime pühapäeva õhtul. Mõned tunnid koos perega, esmaspäeval varahommikul kes tööle, kes lasteaeda. Lõunast sõitis Vanamees Tallinna ja naasis neljapäeva õhtul. Reede hommikul kell 6 startisin mina Tallinna. Aga selleks ajaks käis veebruar juba täie rauaga ja eks see igapäevane aegade kokkusättimine toimu jooksvalt kogu aeg.

Tean-tean, et paljudel töötavad mehed kusagil kodust kaugel või ei osale nad üldse laste igapäevalogistikas, mina aga olen harjunud pigem koostoimetava peremudeliga. Ja nüüd on veidi harjumatu tunnetada, kuidas suhtlemine toimubki peamiselt vaid transpordikorralduse/lapsehoidmise teemal.
Minu jaoks intensiivsemaks teeb selle kõik mitu asjaolu: esiteks on meil vahel meri ja jubepikk praamisõit (mida ma muidugi siin nii vara hommikul toksiks, kui mitte praamil aeega veetes), mis ei lase sõita siis kui tahad vaid pead arvestama. Lisaks tohutu ajakulu. Ja äkilisi minekuid välistab seegi, et kui ikka praamile ei mahu, siis ei mahu! Seega praktiliselt alati ikka etteostetud piletiga sõit. Teiseks ei ole meil tugivõrgustikku ehk lapsehoidjaid. Sugulased, kelle juurde lapsi saata või kes kohapeal saaksid lapsi hoida, ei ole. Meri vahel igas suunas. Seega õhtul kahekesi aega veetma minna ei ole mõeldav. Üle mere lapsehoidja toomine on eriti ajakulukas. Ja kolmas pidurfaktor on maal elamine. Ei ole nii, et kui üks auto hommikul suurte miinuskraadide juures ei käivitu (minu diisel nt andis eile hommikul -15 juures alla), siis astud hopsti bussi peale. Buss on selleks ajaks ammu läinud ja järgnine tuleb mitme tunni pärast.
Ja jälle mängid logistika ringi. Kiirelt.

Nt täna hommikul oli meil esialgu variant, et kui minu auto käima ei saa, siis sõidan Tallinna Vanamehe autoga.
Täna hommikuks aga oli selge, et Vanamees peab kindlasti tööle minema päeva ajal. Seega ka lapsed lasteaeda saama.
Minul praam kell 6:30 (muidu ei saa kuidagi kell 10 Tallinnas olla). Enne seda lapsi lasteaeda viia ei saa. Bussiga ka neid viia ei saa, ei lähe sellist bussi. Seega kui mina võtan Vanamehe auto, on tema lastega kodus lõksus.
Siis leiutasime täna hommikul kella 5 ajal lahenduse, et kui minu auto ei käivitu, helistan lennujaama ja uurin piletite olemasolu. Kui on, pean juba enne 7:30-t olema pooletunnise sõidu kaugusel lennujaamas. Ehk siis lapsed varakult maast lahti, lasteaiavormi ja kambakesi koos emmet lennujaama viima. Siis tagasi kodulähedasse (3,5km) lasteaeda ja siis Vanamees tööle. Lennujaama poole saare serva :D
Niisiis, auto käivitamine kell 5:20 - selleks, et krokodillidega kapoti ligi päseda, on vaja auto teise kohta nihutada. Parajalt suur buss, külm ja libe ja no ei jaksa. Kuigi Vanamehel peaks nagu jõudu olema. No ei liigu masin.
Maastur minu bussi taha, nöör külge ja sikutama. Mina öösärgis-hommikumantlis-jopes roolis, et pidurdada. Nii, paigas. Maastur ronis siis üle võsa minu tagant ette, krokodillid külge ja.... käivitus nagu naksti!
Paistab, et talveoludeks vajab mu auto võimsamat akut lihtsalt, et jaksata.
Nüüd ma siin nõiun omaette, et ehk sai ikka piisavalt soojaks mootor praamile sõites, et see 1,5 tundi külmas praamis laseb tal taaskäivituda :D

Jaanuar hullumajas

Nonii. Jaanuar oli "põnev".
Pläga-plögane ning kõiksugused erinevad toredad viirused liikvel. Lisaks pime ja sopane.
Kui muidu on poisid sügisest saadik üllatavalt tublid ja terved püsinud (kui mõni väiksem periood ära unustada), siis jaanuaris tehti kõik tasa. Kuhjaga.

Alguse sai kõik juba 4.jaanuaril, kui Vanem Poiss jäi tuulerõugetesse. Täpselt kaks nädalat pärast teda jäi Noorem Poiss. Mõlemad kusjuures olid oma lasteaiarühmas viimaste nakatunute seas. Oh imede imet.
Kahede tuulerõugete vahele jäi kolm kõhuviirust. Noorem Poiss, Vanamees, Vanem Poiss. Et ikka pinge püsiks, siis mitte korraga vaid ükshaaval.
Kui teisedki tuulerõuged (mis olid päris karmikujulised) olid ära põetud, langes jälle Noorem Poiss kõhuviiruse küüsi.
Jaanuari oli järele jäänud nädalajagu, kui tundus, et kõik igati okei ja otsustasime siiski riskida Tallinnasse vennatütre 2a sünnipäevale minna. Mõeldud-tehtud-mindud.
Tallinna-ööl öökis Vanem Poiss alates varahommikust. Ei tahtnud teisi ka äratada ja nii ma selle teemaga seal öövaikuses maadlesin.
Hommikul oksendas esiku täis.

Pühapäeva õhtul koju jõudes tundus tal kõik okei olevat. Mina tundsin end halvasti.
Esmaspäeval oli minu kord. Ja mu ema kord. Ja venna 7-aastase tütre kord. Ja vennanaise kord. Ja venna 2-aastase tütre kord. Täpselt sellises järjekorras. Ehk siis pea terve pere sai ära nakatatud.
Teisipäeval saime õnneks kõik jälle jalad alla. Ja noh, oligi jaanuar läbi :)

Ahjaa, vahepeal sain mina mingi eriti karmi seljanärvipõletiku auväärseks peremeesorganismiks. Pooleteiseks nädalaks.  Nii, et ei saa ei istuda, ei astuda, ei seista, ei lamada. Lihtsalt valuvaigistite all. Ja eriti jabur oli, et üks jalg kadus suvalisel ajal alt. Et mismõttes nagu???

Eeee... kus mu laps on?

Igaõhtune rutiin:
Lähen magamistuppa, riietun. Lülitan telefonil sisse taskulambi funktsiooni (meil ei ole akna taga ainsatki lampi, kottpime loodus vaid) ning lähen poisse üle vaatama. Reeglina tekid tagasi peale, salamusid ja tagasi oma tuppa.


Tänane ei erinenud millegi muu poolest kui vaid et ma ei näinud kägaras teki sees ega all Vanemat Poissi. Vaatan ringi - no ei ole põrandale ka end sahminud... Hmm... meie voodis ka ei olnud, sealt ma just tulin...
Vaatan Noorema Poisi voodit ja seal nad kahekesi nohisevad... ilusti kõrvuti ja nii rahul.
Süda kohe heldis ja ei hakanud ringi ka tõstma, katsin vaid tekiga. Eks mõne aja pärast lähe nagunii nügimiseks (mõlemal ju tüüpilised kitsukesed pikendatavad lastevoodid) ja siis kolitakse meie kaissu. Senikaua aga las olla :)


Lausa nii väga läks korda, et viitsisin seda üles tähendada teki all telefoni näppides :D

Nostalgitsen

Alles see oli, kui mu kõhule asetati hiiglaslik (5040g ja 57cm, pea 39cm) vastsündinu, keda nähes sain aru, et mu hirm (kas ja kuidas on võimalik armastada teist last sama palju kui seda olemasolevat, kes on ju maailma kõige-kõigem?) on täiesti asjata ja armastus kasvab nii ajas kui ruumis kui laste arvus...

Tänasest on ta 2,5-ne kleenuke tegelane, kes on meie peremudelis nii pisi-pisi ja ikka see nunnuke (seda väga hästi ka ise teades ja ära kasutades:D)
Ohh, aeg, kuhu sa küll kappad?

Okseralli

Kui veel hiljuti üritati meie närve õhtuti peale voodisseminekut ära süüa pideva tralliga "Tahan pissile!", "Tahan kakale!" ja muud lõbud, siis nüüd on leitud uus lahendus. Vana teema enam ei saanudki toimida, kuna ähvardasime neile hakata öösiti jälle mähkmeid alla panema: "Laske siis oma mähkud täis, kuid voodist välja enam ei tule!"

See aga ei sobi kummalegi ja nüüd, kui okseviirused värskelt meeles, on uus trall.


Trepil kostavad vaiksed sammud. Hiilib. Üks kahest. Ütleme, et Vanem Poiss.
"Miks sa voodis ei ole?"
"Oksendada tahan..."
No mis sa ikka ära teed. "Olgu, mine siis oksendama"
Vannitoast kostab paar naerusegust püüdlikku köhatust kraanikausi kohal.
"Oled sa valmis? Okset ikka ei taha tulla?"
"Jah, ei taha enam. Läks mööda"
"Selge. Teeme siis musi ära ja mine ilusti magama!"
Mopsti!


Jälle sammud. Teine hiilib. Seekord siis Noorem Poiss.
"T, mis sinul mureks on?"
"Tahan kaaaaaaa oksendada!" justkui oleks tegemist millegi eriti heaga, millest on oht ilma jääda, kui nõudlikkust üles ei näita.


Ehk siis lapsed on leidnud enesele uue hobi. Õhtuti "oksendamas käia".

Glamuurne elu

Uus aasta on alanud suurepäraselt... Kahed tuulerõuged, kahenädalase vahega. Sinna kahenädalasse vahesse mahtus kolm okseviirust. Kordamööda, et oleks ikka pidev protsess.

Ühel oli komme põrandaid täis oksendada. Teine istus kempsus potil ja hoidis samal ajal oksepotti süles. Kolmas lahistas magades oksendada.
Glamuurne elu mul. Okseralline pesumasin muudkui üürgas ja põeta siis üht, teist ja kolmandat.

Kuidas ma ise küll pääsesin??? Ma lihtsalt ei saanud seda endale lubada, ma pakun.
Sest kõigele lisaks pidin ma aeg-ajalt tööl käima (kui Vanamehel pire parem oli või ta oma terveks-olemise päevi pealinnas ei veetnud), mul on vaja ühed kirvena kuklas istuvad teise töö asjad ära lõpetada, et saaks natuke hingama hakata ja see kodus toimetamine on tekitanud olukorra, kus ma leian pakilise vajaduse olevat elamist ringi tõsta ja sisustada ja tuunimisplaane teha.

Ühel päeval, kui jälle tööle sattusin ja salli kaelas hoidsin, kuulsin töötajaid muretsevat: "Oi, kas nüüd on siis sinu kord haigeks jääda?" Minu vastus: "Ei tea, ma pole seda veel otsustanud," põhjustas millegipärast naerupahvaku. Aga päriselt ka, ma pole seda veel otsustanud :D

Ma arvan, et salarelvaks on D-vitamiin. Lapsed tarbivad seda küll ka, kuid lasetaed ja immuunsuse tekkimise aeg lihtsalt on nii ja sinna pole midagi teha. Mina aga olen lausa nii karm, et võtan 10 000 IU-d päevas. Miskise kuuri teen siin talvekaamoses sellise suure laksuna. Ja tõepoolest mulle tundub, et töötab... Ma jaksan. Tõmblen nagu turbojänes.
Elagu iHerb.com, ma ütlen...

Aga Noorema Poisi tuulerõuged said ikka eriti koledad. Kui Vanem Poiss oli väga-väga täppe täis, kuid rõõmus ja palavikuta, siis Noorem Poiss lausa punetas (olid nagu põletikus need täpid), tihkus õnnetuna nutta ja palavik oli ka 39. Temal polnud täppidel vahekohti ka vist sees, nii meeletult oli täis. Ja tema sai selle õnnetu variandi, kus punnid olid isegi talla all ja peopesades, intiimpiirkonnas ja kaenalde all, isegi suus ja üks oleks nagu silmalau sees olnud... Oehh... Vot see oli jube elamus.
Tänaseks juba paraneb ja kratt nagu ennemuiste :) Seega minul ka jälle aega arvutisse tulla. Muidu ärkas veidi peale uinumist üles ja istus seni trepil, kuni mina ka üles ära läksin: "Emme, tahan sinu kaissu. Ma ootan siin tlepil kui sina tuled.". No mida ma siis asjatan, ikka lähen ja võtan selle väikese olevuse armastavasse kaissu ju...

Ussid teel!

Koju sõites on enne meie teeotsa ülalolev märk. Kui te arvate end mäletavat, et tegu on märgiga "Ohtlik kurv", siis mõelge veelkorra järele.
Meie kõiketeadja kohe-varsti-neljane teab enam kui kindlalt, et see märk on "Uss, anna teed!" Vaielda temaga ei maksa, jääd ise lolliks. Tema lihtsalt teab ja kõik.

Hiljem küsides: "Kuule, kumba see märk nüüd seal kurvides tähendaski - kas seda, et anna ussile teed või et uss peab meile teed andma?", uuris väikemees kahtlustavalt: "Aga miks sa seda küsid?"
"Noh, niisama, tahan selgust," vastasin süütult, ise kurja plaaniga juttu üles tähendada.
"See tähendab loomulikult seda, et uss peab meile teed andma" sain armuliku vastuse.

3 aastat

Täna, 3 aastat tagasi, kolisime suurema osa oma elamisest siia majja. Täna, 3 aastat tagasi, veetsime siin esimese öö :)
Aasta pärast saab meie majake 100 aastat vanaks.
Täna sai meil siin 3 aastat elamist.
Jehuu :D

Ilm on hukas...

Sellest uuest Eesti märgist ma parem ei räägigi. See arusaamatu plönn on müstika tipp. Kole lärakas mistahes meenel. Innovaatilise väikeriigi kuvandi asemel iseloomustab see meid kui oksendavat siili. Mis võib-olla polegi nii vale...

Aga ilm hukas ... No mis maailm see on, kus viimase pooleteise kuu jooksul on juba kaks mu tuttavat (pool)noort ema pidanud matma oma lapse... Üks 10-ne, teine 2-aastase... Olles ise ema, ei suuda ma isegi ette kujutada kui õudne ja kõike lõpetav see tunne olla võib :( Aga sa pead edasi elama, sul on teised lapsed, kes samuti leinavad... mõlemas peres jäi kolmest lapsest alles kaks. Niipalju siis iibe positiivseks keeramise püüdest.
Juba minul kui kõrvalolijal on seda raske hingata, mis siis veel...
Ei tea, miks ma selliseid asju endasse nii sisse lasen, kuid kuidas siis mitte? On teemasid, mis lähevad valusamini hinge.

Selle kõrval võib see rõve roheline siil seal meenete peal edasi oksendada.

???????????????

Vanem Poiss istub mul kaisus ja nokib mind. Lihtsalt, ennast unustades.
Korraga elavneb ja tõstab mu käsivarre üles: "Näe, sul on siin nii palju karvi! Kas sa tahaksid minna ja need ära ajada?"
???????????????????????????????????????????????????
Vot nii.

No kust ta selle idee võttis, et need peaks nüüd kohe ära ajama?
Ja no ma kohe uurisin pärast hoolega - no imepisike siilikas ainult! Pakun, et 1mm... Või 1,5...

Lahtilaskmisest

Eelmise postituse hirmsast kirjeldusest hoolimata on mu poisid mulle maailma kalleimad. Ma pole iial filmilikult kellegi pilti kabinetis hoidnud, kuid nüüd on mul tööl mu poiste ühine foto. Mis teha :)

Seetõttu oli mul üllatavalt keeruline aeg jõulude ja aastalõpu vahel.
Ema pakkus välja, et kuna mul aastalõpp ülikiire tööl, siis las poisid jäävad peale jõule Saarde.
Olgu öeldud, et ma olen neist eemal küll ööbinud, kuid alati nii, et siis on Vanamees nendega. Lapsed on olnud ALATI koos ühe vanemaga.

Noh, mõte ju suurepärane! Saab rahulikult tööd teha, ei pea kella vaatama, et "Oioi, lasteaeda vaja jõuda", saab õhtuti seda-teist-ja-kolmandat ära teha ja üleüldse pidu ja pillerkaar.

Nii. Ärasõit.
Olin poistele enne asjad ära selgitanud ja nemad võtsid rahulikult. Saare-kodu ju nii oma ja turvaline paik omade-turvaliste inimestega.
Ärasõit oli veider. Nii mul kui Vanamehel klomp kurgus pimedasse õhtusse sõites. Ilma lasteta...
Meenutasime, et viimati sõitsime Saarest ainult kahekesi ära aprillis 2012. Mais oli tõenäoliselt Vanem Poiss mingisugsel kujul kõhus kaasas. Ja ilma füüsiliselt kaasasoleva lapseta sõitsime siis Saarest ära detsembris 2012. Täpselt 4 aastat tagasi...
Me nimelt käime vähemalt 12 korda aastas Saares. Minu vanematekodu ja oluline koht ning perekonnasidemed. Väärt hoidmist. Kui mõni kuu jääb millegipärast vahele, siis mõni teine kuu duubeldame.

Ja seekord siis selline ärasõit. Veider oli. Väga veider. Aga samas lapsed juba 2a4k ja 3a10k vanad ja aeg veidikene servast lahti lasta ju...

Koju jõudes ei teadnudki kohe mida teha. Panime isegi teleka mängima ja vaatasime/kuulasime koos heliefektidega filmi. Vau! Aga iga kord, kui tuli reklaamipaus, olin ma kui nõelatult püsti ja kraamisin midagi. Mida iganes, mida kraamida andis, peaasi, et niisama istuma ei pidanud.
Imelik oli olla. Väga imelik.

Igatahes olid poisid kodust ära 2 ööd. Kolmandal päeval kihutasin peale tööd saartevahelisele praamile, sõitsin üle väina, sain kai pealt lapsed kätte ja tagasi praami. Üks väga praamine õhtu oli :)

Nüüd aga on ots lahti tehtud ning elasime üle ja puha. Imelik küll oli, kuid hakkama saime :)