Üle saja aasta (ok, tegelikult peale poolt aastat) sai korra jälle end kokku võetud ja trenni kooberdatud.
Viimati jäi trenn pooleli, kuna mulle on muusika äärmiselt oluline. Ok, ta ei pea mulle meeldima, kuid ta ei tohi mind ka häirida. Viimane kord kui käisin, hakkas muusika nii vastu, et ootasin millal BP kava muutub. Ja laisk olen ka, sest kui ei käi, siis üle aja esimest korda end kohale vedada on tüütu.
Seekord õnneks on väga normaalse muusikaga kava. Otseselt vastu ei hakka ükski lugu, mitu lugu lihtsalt ei tekita emotsioone, kuid õnneks ka mõni lugu lausa meeldib. Näiteks biitsepsi osas on gooti-metalit ja see on super! Kang kohe lendleb:)
Küll aga ei lennelnud mu lihased. Musklid on plusspoolest (taand)arenenud miinuspoolde ja no selline hädapätakas et kole lugu kohe! Ei saa kasutada harjunud raskusi, kõike tuleb nõrgema koormusega teha. Ja sellest hoolimata hakkasid lihased pingutuse keskel suisa värisema. Seda ei saa kontrollida ka ja nii ma siis vehklesin oma kangiga nagu tudisev rauk!
Lisaks vana häda - raksuvad põlved. Suhteliselt rumal tunne oli seal:) Eriti kuna mul alati vajadus esimeses reas olla - lihtsalt meeldib kui keegi mu ees ei vehkle ja treenerit näen oma lühinägeliku pilguga kah siis paremini kui ta mul nina all on.
Aga vahepeal on dushiruumid korraliku muutuse läbi teinud. Ja garderoobid ja saunad. Kohe ilus ja viisakas on:) Vägagi. Eriti meeldib, et dushidel on mattklaasist seinad vahel - ei nühi sel üksteise seljas ja mulle kui saunafanatile oli rõõm avastada suur ja ilus saun:) Nii hea on pärast trenni oma tudisevaid lihaseid seal soojendada.
Njah, vahetevahel tuleb end taas trenni ajada. Ehk saan kord nädalaski käidud, oleks kah positiivne. Kui need lihased vaid nii koledasti ei valutaks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar