Pagan võtaks, miks ma söön sageli kiiresti mingit jama?
Sama kiiresti saab ju ka midagi head...
Lapsena ei armastanud ma kala. Vanaisa oli kalur ja kala oli igapäevaselt laual. Oma lapsepõlves ei armastanud kala ka mu ema, selsamal põhjusel. Seda sai lihtsalt liiga palju.
Mingi aeg see õnneks muutus, kuid natuke hilja. Nüüd annaks paljugi selle eest kui oleks pidevalt kala laual. Poodides müüdav on enamjaolt välismaine, tahaks aga kodumaist ja palju erinevat. Kodus käies õnneks on ikka võimalik ka "ehtsat" kala saada. Ehtsaks pean ma seda, mis ei ole kusagil rännates pikka aega jäätükkidel lebanud. Muidugi on ka see maitsev ja ikka saab seda koju pannile/ahju muretsetud, kuid tõeline kala maitse on siis, kui kala on just püütud ja ilma vahepeal külma saamata valmistatud. Olgu see siis Ahvenamaal kalaretkel või koduses lestapaadis.
Täna tekkis mõte süüa vana head kilu. Ilm on väljaminekuks ebameeldiv, midagi teha ei viitsi ja nii ma siis lösutan raamatu taga ja söön. Nii avastasingi järjekordsel külmiku rüüstamisretkel paki kilu. Leiva peale kilud, peale hulgi viilutatud ja veel sooja muna ja voila! Miks paganas ma seda sagedamini ei söö kui see nii maitsev on? Nii lihtne valmistada ju. Inimlikul laiskusel ja mõtlemisvõime puudusel ei ole piire, mis muud.
Sellega, kuidas mulle kiluvõileib üldse maitsema hakkas, on ka vahva mälestus. Nimelt tuli R. mulle tutvuse alguses kord külla ja üldse mitte lilledega, nagu eeldada võiks. Nende asemel oli tal näpus pakk vürtsikilu. :DDD Midagi pole teha, mulle meeldivad kiiksuga sellid ja kiiksuga tähelepanuavaldused. Klassikalistele ei oska ma regeerida ja lähen pigem lukku, kiiksud aga ajavad naerma ja vabastavad pingest.
Sama meelt on tegelikult ka mu isa. Ütleb ikka, et "mis neist lilledest, ega ma neid söö". Hoolimata oma vahel meeletust jäärapäisusest (huvitav kellele ta selle küll pärandas:DDD) on mu armas iss ütlemata elutark ja tema suust on pärit paljud täppi minevad mõttekillud, mis mu pagasis tänini toimivad.
Veel kiikse? Ekskaas tuli esimest korda mu vanematega kohtuma ja tõi emale lillede asemel kaktuse. Et ämmale ikka kaktus, mis muud. Ema siiamaani meenutab seda suure lõbuga:)
Või kuidas esimene poiss-sõber (mul juba noorest peast komme kõik kandidaadid vanematele näha viia, et siis nad ei pea paanitsema ja ette kujutama, teavad mis asju laps ajab) esimest korda mu ema nähes rõõmsalt hüüatas: "Oi, Teie nina sobib suurepäraselt Teie juustega!". Ema nimelt tuli talvekülmast õuest ja oli äsja ka pea punakaks tooninud...
Mulle kohe meeldivad inimesed kelles on midagi enamat kui klassika või kui kombeline käitumisõpik ette näeb. Sest eks neid õpikuid oleme kõik "lugenud/kogenud" ja need liiga etteaimatavad. Just mitte-etteaimatavus on see mis lööb:)
Viimane kiluvõileib saab kohe otsa ja seega ka seekordne arvuti-sessioon:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar