Tartu - tervete hammaste linn

Sissejuhatus

Kes ei teaks hüüdlauset "Tartu - heade mõtete linn"?

Mina muudaks seda ja selliseks nagu postituse pealkiri. Miks?

Nimelt käisime A.-ga Tartus nädalavahetuseks aega maha võtmas.

Millest kohe ka minu bläkk Punapea sünnipäevaga - oleks tahtnud teda kindlasti õnnitleda, kuid arvuti oli sel ajal kauge ja kõrvaline asi. Seega siis nüüd takkapihta - "Palju õnne ja häid/õigeid valikuid, sa punapäine tütarlaps:)"

Aga tagasi hammaste teema juurde. Nimelt üllatas meid, et iga nurga peal oli hambaravi. Kui need aga end kõik ära majandavad, siis järelikult külastatakse neid palju. Kui neid aga palju külastatakse, on tartlastel järelikult väga terved hambad:)

Varem pole Tartu minus suuri emotsioone tekitanud. Seal on olnud tore ja tõtt öelda enamasti olen seda linna kasutanud lihtsalt ööbimiseks.

Laupäev

Seekord ööbisime A. venna juures, kelle korter asub Vanemuise taga. Mis tegi liikumise mõnusalt jalapäraseks. Autot ei liigutanud seal vähemalt 24h.

Küll aga sai palju jalgu liigutatud. Laupäeval kobistasime 9h mööda linna. Kuna ma ei tegelenud väga ettemõtlemisega ja reisikoti pakkisin vastalt enne varahommikust väljasõitu, koperdasin need 9h kohe päris kõrgetel kontsadel. Hea trenn jalgadele ja rühile, halb trenn varvastele, mis polnud sellise naljaga harjunud ning läksid väääääääga valusaks. Lõpuks oli nii, et seisma jäämine oli halvim variant - edasi liikudes kiskus kehahoid sarnaseks radikuliiti põdeva vanamemmega. Pidevas liikumises olles oli valulävi lihtsalt ületatud ja kõndimine normis.

Inimesed

Nii me siis ostlesime tunde ja lõunastasime kuskil vanalinnas asuvas itaalia restoranis. Maitsev, kuid õline. Oleks pidanud koorekastmes toidu valima.

Restos istusid kõrvallauas kaks noorsandi, kellest üks mõtles mõjuavaldav olla ja jälgis meid üksisilmi. Tahtis ilmselt näidata kui intensiivset pilku ta suudab näole manada. Mind ajas kahjuks vaid muigama ja no mitte ei osanud talle kuidagi reageerida. Aga oma eesmärgi mõju avaldada ta ju saavutas, kuna siin blogis on ta äramärkimist leidnud.

Üldse oli Tartus aeg seismas. Ja inimesed... Inimesed tulevad sulle vastu, vaatavad otsa, naeratavad, mõni suhtleb paar sõna... Meie jaoks oli see kui ärkamine, kuna pole harjunud et inimesed lihtsalt naeratavad ja mis veel enam - märkavad. Argipäevas joostakse kuhugi, pea maas ja ikka kiirustades. Korts kulmude vahel, pea täis muremõtteid. Inimest enda kõrval märgatakse vaid siis, kui see teele ette koperdama jääb. Ma ise samasugune...

Seega käisimegi ringi, suud ammuli ja aina imestasime.

Supilinn

Sõbrants teadis rääkida, et Supilinn on armas koht. Senimaani oli lihtsalt teadmine, et Supilinn. Ok. Linnaosa. Mis siis?

Läksime sinna jalutama. Ma armusin. Ja ma ei liialda. Nii ütlemata kodune tunne oli. Nostalgiliselt assotseerusid jalutuskäigud Kuressaare vanemas osas ning suveõhtud Kalamajas, kui sai rattaga tiirutatud ja arhitektuuri imetletud. See lõhn, see tardumus. Meesolendid soojas suveõhtus õllepudeliga agulipoe ees zumisemas, paljasjalgne väike tüdruk jalgrattal siira naeratuse saatel lehvitamas, tänava kohale kaarduvad puud lokkavas õitekülluses, viltuvajunud pööninguaken õrnas tuulehoos logisemas. Hämmastav tunne oli seal jalutada. Igal majal oma hingamine, igal aknal rääkida oma lugu.

Tagasi kesklinna poole jalutasime mööda jõekallast. Ei teadnudki, et jõe teisel kaldal on liivane rand:) Olime vaid midagi kanalis olevast rannast kuulnud.

Klubis

Peale lõputut liikumist ja väikest jalad-seinal-taastumist suundusime keskööl tantsima. Järgnes midagi, millest A. siiani toibuda ei suuda, kuna see on päris jabur tõepoolest. Ma ise olen sellega natuke juba harjunud, kuid nüüd nägi ka tema selle totruse ära:)

Nimelt siis läksime kluppi, kus vanusepiirang kuulu järgi 18. Mingi sunni ajel võtsin juhiload kaasa, ise ka ei teadnud milleks. Auto jäi ju "koju". Klubis küsis turvamees mult dokumenti. Mina mõtlesin et poiss teeb nalja ja tahtsin edasi minna. Ta ei lasknud ja nõudis dokumenti. Ma siis mõtlesin, et tahab mulle komplimenti teha ja olin väga meelitatud. Küsisin veel naerdes, et "Dokumenti?". Jah, dokumenti. Asusin kotis tuulama ja millegipärast oli dokustaat end ära peitnud. Tuhlasin edasi ja ise naerdes küsisin veelkord, et "Minu dokumenti?". Jah, teie dokumenti. Ma olin komplimentide sajust ikka aina enam meelitatud ja kuna dokument ikka veel end varjas, küsisin ka kolmandat korda "Vanust tõendavat dokumenti?". Jah, vanust tõendavat dokumenti. Lõpuks andis dokument alla ja lasi end näidata. Turva tõstis selle enesele silmade kõrgusele ja hetke pärast vajus lõug oluliselt allapoole. Tuli välja, et tal oligi tõsi taga ja minu meelitamisest polnud halligi. Ja eks sellel lõual oli ruumi vajuda, kui dokumendilt vaatas vastu 29a.

:) Olen harjunud et pakutakse 21-25, kuid et keegi peab mind puhta alaealiseks, siis see oli küll ka mulle parajaks üllatuseks (ok, mõned aastat tagasi ei müüdud mulle korra samal põhjusel õlut, kuid see oli ikka mõni aasta tagasi...) Kusjuures olen kindel et noorsand ise oli minust hulka noorem. Kuigi mine tea, tema dokustaat oleks äkki 40a näidanud?

Sellega elamused ei piirdunud. Tallinnas vahel harva klubitades oleme harjunud, et suurt midagi ei toimu. Rahvas reserveeritud või vastandina kõndimisraskustega. Tartus aga tabas meid üllatus. Õigemini mitu.

Esiteks oli klubi täis meeletult ilusaid tüdrukuid. Ja superfiguurid ja üliminis. Meil silmad krõllis peas ja arutlesime: "Jeerum, meie küll konkurentsivõimelised pole, kas vaatame siin natuke või läheme kohe koju magama?"

Teine üllatus oli see, et peale poolt minutit klubis viibimist kisti meid tantsukeerisesse. Ja tantsisime tunde. Kuna meesolendid kippusid meid peale paari tantsu enda omandiks pidama, siis pidi kõikvõimalikke nippe kasutades neist üritama vabaneda. Mõne eest petukaubaga põgenedes, mõnelt ausalt vabadust paludes ja mõnele katteta lubadusi andes. No ei taha ju ühe tüübi juurde kinni jääda, vaataks ikka ringi ja suhtleks erinevate inimestega.

Samuti oli üllatavaks meesolendite vabadus. Isegi laudade vahel ja omaette nõksutasid puusa. Ühel oli nii palav et lasi vahepeal püksid rebadele. Ju tal siis oli midagi näidata.

Järgmine üllatus tabas, kui üle platsi jalutas meie kunagine kursavend, kellega mul omal ajal oli veidi suurem sümpaatia. Kuna tegu ühega kaksikvendadest, siis oli inimestel ikka raskusi nende eristamisega. Mina loomulikult pidasin neid oma mätta otsast vaadates väga erinevaiks. Nüüd aga, 9a hiljem, ei saanud ma sotti ja kui tüüp meid tervitas, oli minu esimene küsimus matslik "Kumb sa oled?" :) Selgust saanud, et toosama, jätkus juttu kauemaks. Saime teada mida keegi vahepeal teinud on ja täitsa tore oli üle nii pika aja taas näha. Kui noormees eemaldus, jooksid (sõna otsese mõttes) üle platsi meie poole kaks noort poissi ja rebisid meid tantsule. Terve ülejäänud õhtu kujunes meeletuks tantsumaratoniks ja järjekordselt osutus minu esmarebija kummaliseks kaaslaseks, kuna ta ei lasknud kellelgi teisel minuga tantsida. Kui kellegagi paar sammu tegin, ta tuli ja lõi meid lahku. Mind hakkas see häirima ja muutusin kurjaks. Tema pidas seda armsaks mossitamiseks. Sellest piisas. Krt, keegi ei oma mind, eriti veel minult nõusolekut küsimata. Haarasime pealisriided ja tulime tulema.

Aga üllatav oli küll, et hoolimata megailusate tütarlaste hordidest jätkus ka meile kahele piisavalt jalakeerutajaid ja kohe täitsa rebimiseks läks aeg-ajalt. Tekkis täiesti konkurentsivõimeline tunne:DDD Aga tegelikult on hea kui klubis ei käida vaid niisama passimas vaid tõsist aeroobset trenni tegemas.

Tegelikult me kahtlustame, et meie konkurentsivõimelisuse koht oli muus. Et tegelikult kõik ühed ja samad näod ja juba teada-tuntud, meie kui uued siis lihtsalt oma uudsusega pälvisime sellise hullumeelse tähelepanu. Üliveider tundus küll, kuid siiski tekkis mõte, et võiks teinekordki minna:) Kes siis ei taha tunda et tema pärast võideldakse:DDD

Alates Pronksiööst kannavad pealinnas paljud Hugo Bossi ja Armanit. Tartus seevastu olid paljudel kummis rinnaga poistel D&G särgid üll. Tea kas seal ka mõni intsident mõnes poes toimunud? ;)

Pühapäev oli lebotamise päev. Hommikusöök, ostlemine, Aura. Vedelesime Aura päikeseterrassil niikaua kuni randid ilusasti nahal ja õhtu poole alustasime tagasiteed. Suund argipäevale.

---End---