Ann'i tüdrukuteõhtu

Ühel ilusal päeval helises telefonis kellegi võõra tütarlapse rõõmus hääl. Teatas, et järgmise päeva õhtul on Ann’i tüdrukuteõhtu. Mind leida õnnestunud alles viimasel hetkel ja et äkki mul siiski oleks võimalik ühineda. Ja et me olevat vist umbes 5a tagasi ühel sünnipäeval ka kohtunud.

Ok, korraldasin oma plaanid veidi ringi ja tööpäeva lõppedes kohtusin pruudi ja tema sõbrannadega ühes keraamikatoas. Pruut meisterdas enesele nõusid (veimevaka teema) ja ka neiupõlvenime jäädvustas ühele karika moodi jooginõule. Et hiljem, kui nimi maha maetud saab, siis on koht (jooginõu) kus seda salaja saab piilumas käia:)

Meie muidugi korkisime siidrid lahti (ei, mitte purgi-keemia vaid ikka ehedad Normandia siidrid) ja nali võis alata.

Minu ja K lõbu väga pikalt ei kestnud. K pidi minema paariks tunniks kursuslastele Hispaania keelt õpetama ning mul oli motokoolitus, kust ei saanud puududa. Kuna aga ei suutnud paarile topsile siidrile kuidagi vastu panna (ma lihtsalt väga armastan ehtsat siidrit), siis olid parajalt suured süümekad rooli istuda. Ärge seda järele tehke! Ok, olin küll vähe tarbinud, kuid tegelikult peaks ikka täiesti puhas enne olema. Sõitsin väga eeskujuliku liiklejana kooli.

Pärast koolitust otsustasin, et aitab pullist ja viisin auto koju. Ja linna peale teistega ühinema! K oli ka just lõpetanud ja möll võis alata.
Teised olid terve see aeg mööda linna lollitanud ja pruut oli hästi teeninud:D

Sõime ja jõime ja tuju oli juba väga lõbus. Tekkis idee, et magustoiduks vaja tingimata pannkooke valge jäätisega ja tingimata väliterrassil. Hämmastav, kuid selliseid kohti ei tahtnudki leiduda!!! Väliterrassidel lõpetati köögist teenindamine reeglina kell 23. Kolasime pannkooke jahtides pool linna läbi ja kellega sel ajal tutvusime? Eestlastega? Oh ei! Kanadalaste, austraallaste ja itaallastega tekkisid kontaktid ja vägagi toredad kontaktid. Aga mitte eestlastega. Vaiksed eestlased... Tõele au andes kahe eestlastest noormeeste kambaga tutvusime küll – mõlemad olid poissmeesteõhtut pidamas. Ühes olid täielikud nohikud, kes naljast aru ei saanud, nalja teha ei osanud ja kutsusid sauna kaasa. Igavad. Teised olid vallatust täis ja nendega sai natuke naljatatudki.

Ok, tagasi pannkoogijahile.
Otsimise peale leidsime kreeka restorani, kus oli pannkooke ja valget jäätist. Maiustasime seal ja tarbisime taas kergemat sorti tujutõstjaid, kui korraga tuli meie juurde ettekandja kandikutäie kreeka rahvusnapsudega (oli vist ouzo nimeks – aniisiviin tundus. vabandage mu võhiklikkust kangemate jookide alal...) ja teatas, et komplimentidega maja poolt. Et omanik oli meid märganud ja saatis tervitusnapsud. Palusime omaniku meie juurde saata ja koos meiega juua. Tuligi noor ja tume kreeklane ja siis jätkus juttu ikka juba kauemaks:)))

Hiljem läksime öönapsule kusagile „Aafrikasse“. Seal kohtusime taas nohikutest poissmeestega – olid just saunast tulnud ja ühel neist oli kaenla all kvaliteetajakiri „Maaja“, mille ma koheselt hõivasin. Väga igavaks osutus. Oleks midagi huvitavamat oodanud. Aga see selleks.

Öönapsud keres, tellisime „takso“ ette, mis meid siis turvaliselt mööda linna laiali puistas. Vastu hommikut jõudsin koju. Karm oli see, et mõne tunni pärast oli vaja tööl olla. Pidin ümber kukkuma, kuid mõne kohvi järel muutusin taas kontaktivõimeliseks.

Njah, nii veetsimegi viimase õhtu Ann’i kui vallalisega... Kuidagi sattus nii, et õhtu oli suures osas ingliskeelne. Äkki mõjus see, et pruut ise elab tegelikult Austraalias? Et nagu karma? :D