Mehed

Milleks on meile vaja mehi?

Ok, unustame nüüd selle paljunemise poole ära. Muidu?

Nad ei saa ju kunagi millestki aru. Kui neile asja ikka väga otse selgeks ei tee, ei adu nad peenemat sorti tundenüansse. Nad ei saa aru meie soovidest ja vajadustest, samas aga eeldavad, et meie neid mõistame ka ilma kaudsete vihjeteta.

Sellised peenema adumiseta olendid.

Ok, kui oled heteroseksuaalne, siis seksi mõttes on meeste olemasolu hädavajalik. Muidu ei saa kuidagi hakkama. Oleneb muidugi enese isukusest ka. Aga muidu?

Miks on vaja end kellegi teise pärast pooleks pongestada? Räägid sõbrannaga millestki ja kui imeväel saab ta sinust aru ja pakub lahendusvariante. Eksju. Räägid mehega samu asju ja sealt tuleb vaid kriitikat. Ok, sageli on see kriitika asjakohane ja õige, kuid kamoon! Mitte seda ei taha ma kuulda! Tahan kuulda et sa mõistad mind ja toetad mind kõiges, mitte ei anna hinnanguid selle kohta et ka mina võisin midagi valesti teha...

Kui siiras olla, siis enamasti on meeste konstruktiivne kriitika põhjendatud ja tagantjärele kasulikki, kuid emotsiooni hetkel ei taha ma seda ju kuulda! Tahan et sa lohutad mind ja toetad kõiges. Tingimusteta. Konstruktiivne kriitika las tuleb hiljem.

Miks ei saa me meesteta? Nad on ju nii võimatud ja kurnavad me emotsioone... Aga äkki sellepärast me neid niiväga armastame ja hindamegi? Et nad erinevad meist, on mõneti nagu vastaspooleks?

Oijahh.Tean ju, et mu suhtumine on võimatu. Aga selline see eluke juba on. Kuidas üldse mõni mees suudab sellise minu kõrval vastu pidada? Ise ka imestan. Ise saadaks ma sellise inimese küll kurele. Mis sind ometi mu küljes kinni hoiab? Olen ju su elu niigi võimatuks teinud, miks sa minust juba ei loobu?

Eelistan meestele mõista anda, et ma ei vaja neid. Saan alati kõigega ise hakkama, ei ole küsimustki. Vaja elektroonikat seadistada, mööblit kokku panna, tube remontida või dushikabiini paigaldada - kõike teen ise. Ega ma nõrgem ole kui mõni mees!!!

Millegipärast Sina ainsana pole seda uskuma jäänud. Jonnakalt püsid mu kõrval. Lased mul emotsioonitseda, ennast eemale suruda ja ikka oled alati olemas. Naeratava ja tulevikku vaatavana. Tundub, et mu relvad hakkavad otsa lõppema... Sest ainult see mind nõrgestada suudabki - jonnakas usk meisse.

Tegelikult ma üldse ei taha et loobuskid. Aga mingi haiglane osa minust sunnib mind sind testima. Ja vahel sinu suhtes väga halvasti käituma. Miks sa mind ometi talud? Kas tõesti tähendan sulle nii palju? Vahel kohe tahan sulle haiget teha, mingil haiglasel viisil tahan vist testida meie püsivuse võimalikkust. Miks mängin ma tulega? Et kui lörri läheb, saaksin pohhuistlikult väljenduda? Enesekaitse? Rõve bitch?

Tegelikult oled sa mulle sigaoluline. Ok, esikohal on alati mu pere (vere teema, mõistad ju), kuid sina oled kohe järgmine. Ja minu südames tähendab see nii väärtuslikku kohta et sa ei kujuta ettegi. Tegelikult vist siiski kujutad...

Kuigi tean et sa ei talu mu blogi lugemist (ütled, et sa ei suuda mu mõtteid lugeda), siis sellest hoolimata tahan sind su jonnakuse ja vastupidamise eest tänada. Ma tean ju, et ma olen võimatu. Väga võimatu. Mu viimane eks kinnitas, et mu iseloomu võimatus sai meile saatuslikuks ja tema sõnu ma usun alati pimesi. Aga miskipärast oled sina võtnud plaani kõik mu kapriisid ja eemaletõukamised üle elada ja vastu pidada. Äkki lõpuks, 30-ndate lävel olengi ma sinu näol lõpuks leidnud Selle Õige? Vähemalt üritad sa minusse seda sisendada. Ja ma hakkan vaikselt seda uskuma... Sest sinu usk on nii nakatav. Hindan väga seda kui minusse/meisse usutakse. Võib juhtuda, et Sina oledki see kes on ära teeninud minupoolse pingutamise väärtuse...