Plats

Esimene platsisõit mootorrattal.
Näppisin ratast, panin enesele turvavarustuse peale ja istusin rattale.
Olin varem ikka puhta loll. Kujutasin ette, et asi sellega siis sõita ei ole, kui nt jalgratta valitsemisega suurepäraselt toime tulen. Kaks ratast ja lenksud ju. Et alles tänavaliiklus hakkab karm olema. Nojah...
Plats ongi kõige karmim, nagu mulle kinnitati. Kui juba ratast valitsed ja silmad lahti hoiad, saad liikluses kenasti hakkama.

Eks ta oli jah. Alguses oli tunne, et selle asjandusega pole ju üldse võimalik sõita. Harjumatu on see, et kõik on vastupidi. Gaasi annad käega, sidur ja pidur on ka käega ja käiku vahetad jalaga. Autol ju täiesti vastupidi:D Ja pidur asub gaasi taga, nii et pidurit tõmmates võid vabalt ka gaasi tõmmata. Jabur ju!
Lisaks on ratas ikka oluliselt tundlikum kui auto. Vajutad ja sööstab.

Pikajuukseline karm Teksamees (no selline Metallica stiilis välimusega) teadis rääkida, et küllaga tal õppesõitjaid põõsastesse sööstnud ja kõige karmim juhus lõppes kiirabihaiglas. Seda ju ei tahaks...

Noh, törtsutasin siis seal platsil niisama ringi ja proovisin käike vahetada ja pidurdada ja kohalt minna ja kasvõi sirgelt sõitagi. Esialgu oli keeramine kõige keerulisem, kuna kui ei keera piisavalt, siis lähed sinna kuhu ei peaks ja kui keerad piisavalt, on tunne, et kukud ümber. Samas jalgu maha panna ei tohi, kõik on tasakaalu peale mängitud.

Vaatasin siis, et mingi tüüp tegi seal samal ajal kaheksaid ja sõitis slaalomit. Tundus, et see on absoluutselt võimatu tegevus ja ma õpin aasta aega, enne kui selle selgeks saan. Ratta jalge vahel hoidmisegagi oli piisavalt tegu ja püsti jäämisega, kuna slaalomit ja kaheksaid sõidad kõige aeglasema kiirusega. Aga jonn minus on nii suur, et otsustasin proovida, hoolimata sellest, et see pidi järgmise tunni teema olema.

No ei tulnud slaalom välja. Jätsin alati ühe posti vahele ehk sõitsin „ussi“ üle ühe posti. Teksamees nägi, et tüdruk on jonnakas ja tuli seletama, et ära sõida kätega, sõida kehaga. Oluline on rattaga sõber olla, mitte liialt mõelda ja ratast ja liikumist lihtsalt tunnetada ja nautida.
Proovisin uuesti. Ja veel ja veel ja veel ja veel. See oli nii paganama kaif! Sest ma sain sellega hakkama.... Paar korda müksasin posti sadulakotiga (rattal olid sadulakotid peal ja ongi hea, harjutab juba varakult), kuid üldjoontes tuli asi täielikult välja. Teksamees oli sunnitud lähedale astuma ja teatama, et ülikõva. Esimesel tunnil.

Oeh, ma olin/olen ikka nii paganama rahul endaga! Ja oligi vaid asi selles, et mitte mõelda ja ainult tunnetada masinat. Koostöö teema.
Ok, ehk oli tegu algaja õnnega, mine tea. Või siis äkki ma olengi masinatega sõbraks loodud? Autoga hakkas ka kiiresti sobimine, äkki ka rattaga? Nii soovin et see nii oleks, kuna igasugu masinad on mu nõrkus. Mis järgmiseks? Kaater? Lennuk? Ok, ära nüüd siin liiga vaimustusse ka satu:) Teen enne motika load ikka ära. Eksamil närviga võib ju kõik peesse minna. Nii kui jala maha toetad või kasvõi tasakaalu hoidmiseks jala lihtsalt rattast eemale õhku tõstad, nii kukud läbi.

Ok, edasi siis.
Teksamees vaatas natuke mõtlikult ja soovitas mul kaheksat pusima hakata. Kastis peab mitu korda järjest 8 tegema, ilma et piiridest üle sõidaksid.
Esimese paari proovimisega ei suutnud kuidagimoodi kastis püsida ja panin ikka jube suure kaarega välja. Tundus jälle lootusetu, kuna seal peab ju ratast eriti teravalt keerama. Jonn. Pusisin ja pusisin. Ja hakkas välja tulema! Appi kui mõnus oli seda aduda!
Paaril korral küll panin ka jala maha või tasakaalustasin end seda õhus hoides, kuid enamasti tuli välja.

Teksamehe ümber oli kogunenud mingi suurem naeratav seltskond ja vahtisid mind. Imelik oli veidi aga natuke uhke ka:)
Kui lõpetasin, tunnistas Teksamees, et avaldasin talle muljet. Ja et minu suhtumine sõitmisse ja koostöö rattaga meeldib talle. Hmm, kiitus sellelt tüübilt olevat haruldane nähtus:)

Arvas, et kui ma samamoodi jätkan, saan juba varsti linna. Noh, eks see tempo sõltub ka sellest kui sageli ma platsiaegu oma graafikuga klappima saan ehk siis kui kaua mul platsil vajaliku omandamiseks ajaliselt kulub.

Õppesõitu tegin klassikalise mootorrattaga, kuid Teksamees ütles, et kui sama tubli olen, annab ta mulle ehk ka suurt bike’i proovida:) Jee!!! Muidu ikka rattad vastavalt füüsisele ehk suuremad inimesed suuremate ja väiksemad väiksemate ratastega, kuid arvas, et kui ma proovida tahaksin, siis oleks mul hea võimalus ka seda proovida. No vaatab seda asja:)
Oehh, praegu olen nii rõõmus ja rõõsa ja isegi uhke enda üle:) Loodan siiralt, et see polnud algaja õnn ja suudan sama tublilt ka edasi kütta!

Teine plats:
Njah, ilm oli kole ja tuul tugev, veidi ka tibutas. Eelmise korra vau-efekt oli asendunud tõsise respektiga ratta suhtes.
Seekord ei olnud platsil ainsatki autot, vaid mina ja veel kolm meest ratastel. Lisaks võttis vahepeal Teksamees ratta ja ühines meie sõitudega. Nii me siis vurasime mööda platsi ringi - mina ja neli meest. Hullult kaif oli! Õppisin juba kiirendamist ja järske pidurdusi jmt. Vahepeal sõitsime kõik üksteise järel slaalomit - vot see oli kõva vaatepilt:D

Ma ei tahtnud oma sõiduga üldse rahul olla. Teksamees imestas, et mis ma ajan, mul olevat suurepäraselt õnnestunud. Ja kahtlustas, et peale järgmist korda võiks juba platsieksamit proovida... Emmmmmmm...... ahah...... ok siis, kui närv vastu peab.
Olin kindel, et mul ei tulnud piisavalt hästi välja.