Kirjutasin kunagi ühest koolivennast, kelle katkematute tähelepanuavalduste tõttu pidin peaaegu et eksamil põruma, kuna õhus rippus oht ruumist välja visatud saada, kui mulin ei lõpe. Kusjuures minu suu ei avanenud sekundikski.
.
Ok, kujutasin siis ette, et säärase tähelepanutulva põhjustas minu kordumatu isik ning sisendasin enesele, et seda tuleb võtta komplimendina.
.
Vahel oleme ikka kooli peal kokku jooksnud ja tähelepanu jätkub. Mõni sõna lobisemist, väike kohv kooli kohvikus vmt.
Nüüd aga andsin korduvatele ahvatlemispüüetele järele ning olin nõus noorsandiga väljaspool kooli kohtuma.
.
Kes mind tunnevad, teavad, et reeglina ma välistan enese jaoks sellised kommipoisid. Ok, neid on kena vaadata ja õhtuooteks ehk ka nahka pista, kuid üldiselt Ilusmehed mind ei ahvatle. Sageli on neil rohkem kui üks omadus mis mulle tõsiselt vastu hakkab ja neist enimlevinud on eneseimetlus. Ainult targal või milleski väga osaval mehel on põhjust end imetleda, kuid tark on ka piisavalt tark selleks et seda mitte teha. Tark saab aru et ta ei ole never piisavalt tark, loll kujutab aga ette, et kui peeglist paistab ahvatlev tükk, siis ongi nagu kõik korras, lubatud ja eelisseisus saavutatud.
.
Kuna too noormees näeb tõeliselt kompu välja, siis olen seni omaenese skeptismist tema rünnakuid tõrjunud. Samas on ta end tõestanud nii järjekindla austajana ja tulenevalt faktist, et minagi olen vanemaks saanud ja enam mitte nii kardinaalsete hoiakutega, olin nõus mööndusi tegema ja ponksu poisiga välja minema. Et mine tea, äkki muudan arvamust.
.
Mõeldud-tehtud. Sai kokku lepitud, et läheme sööma. Mina tulin otse töölt ja noormees oli viksilt enne mind kohal, nii et ma ei pidanud ootama. Vahva.
Sööme ja lobiseme ja kõrva ei riiva veel miski. Suudab ajada arukat juttu ja natuke nagu endast heal arvamusel paistab olevat, kuid endast peabki ju hästi arvama. Iseasi, kuidas seda väljendada, eksole. Ei imetlegi end igalt peegelduselt vaid pigem pöörab mulle soovitud tähelepanu. Paistab täiesti arvestatav tüüp olema, kuna mahub hetkel minu seatud raamidesse. Paistab seni, et võib kandidaadina arvesse võtta...
.
Kõik on ok ja kuna järgmine päev tööpäev, soovin peale paaritunnist mugimist/lobisemist koju minna.
Suundume tema auto poole. Ma ei üllatu, nähes ilusat läikivat tumesinist bemmi. Igavesti suur ja poose masin. Mulle väga meeldivad ilusad autod, kuigi enamasti kipub mul teatud markide puhul tekkima väike eelarvamus. Vastandlikult leidub nende roolis ääretult soliidseid juhte ning paralleelselt ka kõige suurem valim ajukääbikuid.
.
Loodan, et seekordne sohver kuulub esimeste kilda ning kui tuleb ettepanek minna õhtu lõpetamiseks Türisalu pangale päikeseloojangut vaatama, nõustun. Las müüb oma romantilisemat külge ning pealegi soovin näha kas hoiab oma käed rooli küljes või soovib juba esimesel deidil vastu näppe saada.
*****
Türisalu pangale me ei jõudnudki. Noormees kuulus nende tagumistena nimetatud autojuhtide hulka ja see ei sobi mulle kohe üldse mitte. Hindan soliidsust rullnokluse asemel ja ise liikluses olles jälestan kõige enam juhte, kes poosetavad ja teistega ei arvesta.
.
Ajab ikka kopsu üle maksa küll kui kiirendatakse ja pidurdatakse kummide vilinal, sõidetakse normaalkiirusel eesliikujal hammastega tagumikku, tehakse ohtlikke manöövreid ja seda kõike otse loomulikult ilma suunda näitamata. Natuke aega üritan mitte hoolida, kuid varsti ei pea vastu ja küsin, kas suunatuli oli liiga kallis lisavarustus muretseda. Ta ilmselgelt ei saa mu küsimusest aru ja sellega on asi minu jaoks otsustatud. Tema ikka üritab näidata kui kõva tegija ta liikluses on, mul seevastu igasugune tahtmine kuhugi sõita kadunud. Lisaks on elu armas asi ja tahaks pensioniikka kah veel jõuda.
.
Teatasin, et tal on nüüd valida kas viib mu koju ära või poetab kusagil bussipeatuses maha, kuid mina kavatsen nüüd igatahes koju minna. Veenmine, et ta sõidab nüüd siis igavalt, nagu "need teised jobud", ei olnud minu jaoks enam ostetav artikkel ning jäin enese kojuminekusoovile kindlaks.
Krimpsus näoga viidi mind koju.
.
Kui autost väljusin, uuris noormees, et kas läheme veel sööma? Ma olin ikka veel tige ja teatasin, et siis kui ta sõitmise ära õpib, siis võime kaaluda. Ilmselgelt teda haavas mu hinnang ja teatas, et tema on hea juht ja keegi pole varem nurisenud. Selle peale ei osanud ma muud öelda, kui et ehk olid nad palvetamisega liiga hõivatud ja et mina eelistan liigelda koos juhtidega, kelle kõrval ma ei pea häbist silmi peitma.
Võehh, ma teile ütlen...
PS: Enne uinumist piiksus telefon, kus ilutses sms, et ma olevat ikka üks bitch küll... Sellest siis ka pealkiri:)
Möödunud reedel kihutasin nagu poolsegane koju, et jõuda riided vahetada ning kohe tagasi linna peale kapata.
Kirjutasin kunagi ühest koolivennast, kelle katkematute tähelepanuavalduste tõttu pidin peaaegu et eksamil põruma, kuna õhus rippus oht ruumist välja visatud saada, kui mulin ei lõpe. Kusjuures minu suu ei avanenud sekundikski.
Kõrvavalu on üks hullemaid valusid üldse.
LASTEAIAKASVATAJA: Et teisele tänavapoolele jõuda.
Ühel hommikul, nii paar nädalat tagasi, avastasin aknast välja vaadates ülaloleva vaatepildi.
Sain V-lt kirja: "Kle, lugesin su blogi. No ma ei tea, viimasel ajal sinu sulest ain’t (noh, peaaegu) negatiivsust. Sinusuguse positiivsusrulli kohta on see sutsu hapu variant. Mis lahti?"
Veider on olla.
