Koondpealkiri puudub

Virisen natuke veel masu teemal.

Nimelt kui Valentinipäeval „Valentinipäev“ vaadatud sai, tekkis meil soov veidi kõhukest täita ja seda Komeedis. Olen seal korra varem käies väga head tuunikala salatit saanud ja miks mitte seekord end millegi magusaga rõõmustada. Liftiga üles ja ..... sama targalt alla tagasi. Saate aru, Komeet ei ole mingi pisike pugerik, seal on laudu nigu muda, kuid lauaootajate saba lookles peaaegu liftideni välja. Eieiei, siia me nüüd küll ei jää! Tagasi alla ja Vapianosse. Väga hea riisipuding oli viimases:)

Vastlapäeval ei teinud essugi. Oli isegi mitu plaani tolleks õhtuks, et valiks miskit, kuid jäi valimata. Kurk millegipärast jälle paistes ja veider olla. Väike palavik. Ja kohe kindlasti ei ole ma saanud külmetada. Arumaisaa. Viimane aeg on tervis kuidagi kehvake. Õnneks need kõik vaid kerged hädad, hea et suuri jamasid ei ole:)

Seetõttu ei kelgutanud ma ühtegi linapikkust. Isegi hernesuppi ei söönud ja oleksid ka kukeldised minust söömata jäänud, kui vennanaine mulle üht kurku poleks toppinud:) Siis hakkas mekkima küll, eksole:)

Lahja vasteldaja olin see aasta.

Õhtul vajusin hoopistükkis sügavasse unne ja magasin mitu head tundi, et keset ööd meeste iluuisutamise lühikava ajaks ärgata (Lambiel ja Pljušenko). Ma lihtsalt pean neid uisutavaid meha vahtida saama:) Teised erutajad on meeste kiirlaskumine (Svindal'ile kuuluvad mu krõnksus päidlad), meeste kiiruisutamine (nämm, millised jalad!) ning muidugi murdmaasuusklemine (meie omad + norrakad + mõni sakslane).

Tegelikult ei ole see ajavahe üldse mitte meeldiv, kuid kuna tahaks ju teatud alasid näha, siis mis sa hädaga pihta hakkad... Ja kordused ei ole enam päris see... Hea, et on mõned hommikud mil kauem magada saab:)

See aasta on seda ilmet, et kalendri kulgemine toimub enam-vähem laste sünnipäevasid mööda. Vähemalt esimene kvartal on mitu olulist suurt sünnipäeva (1a ikkagi!) ja muidugi oli aasta avapauguks ristipoja 4. sünnipäev. Ta on ikka nii suur ja asjalik juba:) Eriti muhedaks osutus hetk pakkide avamisel, kui väikemees hästi teipi lahti ei saanud ja abi paludes teatas: „Sa saad sellega hakkama, sa oled ju tubli!“

Või siis kui mõni päev enne sünnipäeva teatatakse: „Tule täna ka meile, sünnipäeval tule ka aga tule täna ka. Mu kodu on niiiii tühi kui sind seal ei ole...“ Kust nad ometi oskavad neid väljendeid nii südamesseminevasse konteksti panna:)

Aga jah, LL juba sai aastaseks ja kohe-kohe järgneb vennatütar. Seejärel järgmised...

Vanamutt minus imestab: kuhu küll kaob see aeg?