Kevad on väljas, ikka kohe tõeline kevad! Jehuu!Minu jaoks hakkab suvi lähenema siis, kui hakkan taevasse vaadates tähele panema valgeid jutte lennukite taga. Sellel on minu jaoks esimene suve tõlgendus.Teine tunnetus kevadest on see, kui saabas enam ei plärtsu ega libise vaid konts klõbiseb asfaldil heledalt ning saabas jalas asendub õhemaga või lausa kõpskingakesega. Samm läheb iseenesest lendlevaks ja silmis hakkab kumama unistus suvisest säärte ümber lehvivast seelikukesest. Kui jala otsas sportlik papu, siis tahaks joosta... Keha kohe ei lase kõndida väärika rahuga, tahaks kalpsata ja karelda ja hüpelda ja takka üles lüüa nagu varss esimesel kevadisel õuelaskmisel... Ja puude all seisatades käed ümber kaela põimida, üllatunud suule kiire musi anda ja edasi karelda...Kevad lõhnab. Ja linnud lärmavad. Oi kuidas lärmavad:)
Mis siis vahepeal toimunud on? Palju. Hirmus palju lausa. Ja samas suurt ei midagi säärast millest kilgata tahaks:)
Lisaks mõned kinod, millest kirjutada ei viitsi, kontsert ja mitmed-mitmed uued tutvused, millest veel vara rääkida. Mõned sünnipäevad/istumised/koosolemised/katsik/erinevad väljasõidud/muusikal/vanemad Tallinnas jne jne jne...Tuhala Nõiakaevu keemise jäädvustamine otse loomulikult, nagu sadadel või tuhandetel teistelgi eestlastel (mina käisin viimati kaemas 2004 ja ega ta vahepeal väga palju pulbitsenud olegi).
Positiivseks emotsiooniks oli üle aastate taas Viimsi Paadi külastamine, kus peale Tuhalat oli laud reserveeritud. Viimati kui seal mõni aasta tagasi käisin, sain nigela teeninduse osaliseks ja oli koha suhtes kerge eelarvamus. Seekord oli teise korruse saalis aga super teenindus ja meeldivad maitseelamused ning võis igati rahule jääda:) Ja vaade on seal muidugi endiselt üle prahi:) Seega on ütlemata hea meel, et viimatine nigel mälestus nüüd ümber lükatuks sai..
Enda arust jube tegija olen ka. Kujutasin siin vahepeal ette, et kui mul juba seinte puurimine nii käpas on ja jubedalt meeldib, siis olen üks kõva tegija ning järgmise asjana võtsin ette kruvide keeramise. Voodi karkass vajas kokkulaskmist. Ainult et.... jube kõva materjaliga tegu. Trell on hea, kuid kruvid pikad ja sissekeeramisel alguses kipuvad vänderdama. Võiks ju augud ette puurida, kuid avastan, et sobivat puiduotsikut pole.Egas midagi, tütarlaps siis keris kleidisabad põlvede alt ära ning küürutas ja punnitas ja aeles trelli otsas, püüdes kruve sisse saada. Aega võttis, kuid suur osa sai juba tehtud. Siis aga... enam pole otsi, millega keerata. Ehk siis olin suutnud keeramisotsad siledaks lasta. Naine!
.
Egas midagi, õnneks saabus msnni abiväge ja veebikaamera vahendusel riistvara võrreldes, juhiseid andes ja vaheldumisi "kuul-pähe-naine!"-liigutusi tehes sai tobekanale selgeks tehtud kus siduri säästmise nimel kettaid keerata ja nii ma siis aelesin veel natuke aega trelli otsas (jõudu oli hullupööra vaja, noh, kuid sellega mul hiilata ei ole) ning asja lõpuks ka sai. Sest jah, ma ei mallanud kohe kuidagi oodata kui abivägi kohale end veab ja mul oli tarvis just nüüd ja kohe see korda saada.Igatahes edaspidi on nüüd nii, et puurin ma hea meelega nii betooni kui puitu kui mida iganes vaja, kuid kruvid jätan siiski meeste mängumaaks.
Avastasin, et kui ma nüüd jälle tööl käima hakkan, siis pole suurt midagi selga panna. Hea, et suvi lähenemas, suveriietest ikka miskit kokku kompunnib, kuid klassikalise viisaka rõivaga on suhteliselt kehvad lood. Seelikud veel laseb puusadele vajuda, kuid viigipüksid kottis tagumikuga ei ole kindlasti mitte ilus vaatepilt. Ise sain ennast peeglist vaadates ikka hea kõhutäie naerda, kuid otse loomulikult tuleb tunnistada, et eks see heameelega segatud naer oli. Ikka enamikel juhtudel kipuvad naised ju säärase avastuse peale rõõmustama ja eks minagi, mis siin eitada. Lihtsalt kummaline on see, et enda meelest ei ole ma selleks pea midagi teinud (loe: viitsinud teha). Aga kaal hakkas langema siis, kui sellele mõtlemise lõpetasin. Ja numbrit 54 nägin kaalul vist viimati aastal 2006, seega... Ja vahepeal oli maksimumaeg numbriga 64, seda siis 2007/2008...Eks näis, mis saab. Viimasel ajal on mind küll niimoodi toidetud, et kõht tahab otsast rebeneda, kuid siiski.... Esialgu on olnud suund langev.
Vahepeal tabas mind ka miskine kõhuviirus, siuke 24h oma. Olin sest kuulnud, kuid polnud halli aimugi, et ka enesele hankinud. Ühel hommikul ärkasin lihtsalt jubeda enesetundega ja just too päev oli tarvis asjalik olla ja ära sõita. Keeldusin koju jäämast ja suure enamuse teest lebasin horisontaalis ja parajas koomas. Palavik lõi suhteliselt kõrgele, kuna hunniku palavikku alandavate tablettide mõju all olles näitas kraadiklaas ikka veel murettekitavaid numbreid. Nii ma siis koomas lebades selle läbi põdesin ja järgmisel hommikul ärkasin täiesti tervena. Müstika.Aga ühe avaliku etteastega sain ka maha. Nimelt oli peatus Järve Selveris ja seal tundsin, et vaja kempsu saada kohe ja kiiresti. Ok, õnnestus ehk siis suutsin ajastada. Siis otsisin kaaslased poest üles ja nii kui neid nägin, läks süda pahaks. Hea reaktsioon, eksole. Teatasin, et eiei, ma lähen uuesti kempsu ja siis autosse ära.
Võtsin suuna väljapoole ja jõudsin täpselt järgmisse riiulivahesse, kui tundisn, et pilt hakkab eest kaduma ja lisaks tahaks oksendada. Märkasin saaliteenindajat askeldamas ja krabasin talt (suutmata sõnagi lausuda) turnimispuki ära ning istusin sellele, et mitte sirakile kukkuda. Samal ajal mõtlesin, et kuhu ometi oksendada, kui ma seda purset tagasi hoida ei peaks suutma. Pilguga vaatasin juba tollesama punases pluusis teenindaja kärust ühe kasti välja. Too ise ei julgenud mu käest oma pukki ka tagasi küsida vaid eemaldus igaks juhuks veidike.
Okse sain kinni surutud ja edasi pea põlvede vahele võimalikult alla ja nii ma seal istudes siis korra minestusemaal ära käisin. Kui algasid tagasitulemist tunnistavad vappekülmad, leidsin enda kõrvalt kaaslaste ehmatusest kaamed näod. Seejärel komandeeriti mind kiiresti autosse ja enam silmist ei lastud. Mine sa hullu tea, kukub veel kuskil ära, eksole. Koju tagasi minemast ma ka keeldusin ja jumal tänatud:) Hommikuks olin ju terve:)
.
Ehk siis jah, teadmiseks, et tõepoolest levib miskine 24h kõhuviirus. Üks päev vaat et suremas ja järgmine päev rõõmus naerupallike edasi:)
.
Ma ei või, see lugu on ikka endiselt niiiiiiiii hea..... Kuulan ja naudisklen... Ja pean seda jälle siia toppima. Äkki veel keegi naudiks.
28 kommentaari:
Tegelt on nii, et see Tuhala keeb ikka igal aastal. Kuula kohalikku!;)
Meie enam jäädvustada ei viitsi igaljuhul.:D
Paadis käisime ka viimati mingi 5.a. tagasi ja halva ning aeglase teeninduse tõttu keeldus mees isegi arvet maksmast...no see on omaette lugu lausa.:p
Siis olen ma kuskile ridade vahele kaotanud info su töölemineku kohta. Et siis ootab täpsemat juttu. :)
Kõpskinga vedasin ise ka täna jalga. Küll oli hea tunne...nii 3x aastas kontsa kanda.:)))
No mismõttes igal aastal!!!
Siis on see siuke salajane info, et seda ei avaldata:D Ehk siis avaldatud info järgi kees peale 2004.a pikemaid sutsakaid 6 päeva jaanuaris '05, 5 päeva detsembris '08 ja 3 päeva aprillis '09...
Aga noh, nii pikalt pole ammu enam keend:)
Samas - kaev nagu kaev ikka, ainult et üle ajab. Isegi pildid tulid suht eristamatud võrreldes 2004 omadega:D
Aga jah, Paat üllatas. Olin ka harjunud varasemaga ja endiselt ei tea kas sattus seal ülal lihtsalt hea teenindaja või milles asi. Ülal ei olnud peale meie ka teisi külastajaid, nood olid kõik all, kuigi ülal olid ilusasti valgete linadega lauad ja puha... Ei teagi milles vahe, kuid mul hea meel et korra seal ka hea teeninduse sain:)
A ütleme nii, et tööteemadest pole veel midagi rääkida:) Kui rääkida on, siis kilkan kindlasti:)))
Ja muide, Ingel, millaski pidi tulema ühine kleidikandmispäev, seega loodame parimat kõpskingailma ka tolleks oluliseks päevaks:)
Ühine kleidikandmispäev pidada 1 juunil olema :) Mina sättisin enda kingad juba ritta :)
Ja kas ma võin mainida kui hea meel mul on, et midagi sul tööst varsti rääkida on!!! :):):) Been there ja... saan ka aru miks sa kohe ei saa/taha rääkida...
Ja nii naljakas, et ma just teinepäev mõtlesin, et tea kuidas sul sel rindel edeneb :)
Tahan väga kuulda! Eduuuuuuu!
Eieieiei, ärge nüüd väga põlema minge, jumala eest!
Ausõna, praegu ei ole veel midagi rääkida... Lihtsalt jäämäed liiguvad, mitte ei seisa. Iseasi kas ja millal selle teeotsa kätte saan...
Aga panen siis ka 1.juuni kleidipäevana kirja. Kodus küll nagunii enamasti kodukleit seljas, kuid püüan siis arvestada kindlasti ka väljamineku puhuks justnumelt kleidiga tol päeval:)
Olgem ikka naised!
ma olen ka too nüüd-ja-kohe tüüpi inimene.
ei mul pole aega oodata:)
tagajärgedele mõeldes olen kindlasti plussis, aga mõned asjad olen suutnud ikka totaalselt ..... ka keerata.
Seda lugu võid igakell siia pista. Mina naudin raudselt. ;) Kas Sul seondub see ka kellegagi-millegagi? ;)
kas sa oled selle imeliku nimega vana kutiga su blogi kommentaariumist kohtunud:)?
uudishimu tapab.
:))))
Kevad ajab Kaltsunuku kõhu keerama :P :)
Soodoma, kui Sa mind mõtlesid, siis ma käisin korra Sõru otsas ja vaatasin Leisi poole, seal üks triibulise kostüümiga tegelane lehvitas küll, kas see just see õige Sipsik oli, ei tea... Vbla neid Saares terve suguvõsa :P
Tõeliselt hea lugu on.. Tuletas meelde ühe vana kasseti, mille ma tookord ammu-ammu rumalast peast mingit jama täis lindistasin- s e l l i s t e lugude peale..
Ja Sina muidugi kirjutad väga vahvalt :)
Liis, kas sulle seostub? Kasutasid sõna "ka"...
Mulle otseselt ei seostu, lihtsalt kuidagi jube kosutav kuulata. Teeb mõtlemise, meenutamise ja kalliks pidamise jube kergeks.
Ja kui ma vanast peast suren, siis praeguse seisuga võiks see lugu minu matustel mängida:)
Imelik seostamine, eks:D
Muhhhhaaahhhaaaa, Soodoma:D:D:D
Millest selline lausa tapma hakkav huvi "imeliku nimega vana kuti" vastu?
CU, eks loomulikult ajab kevad kõhu keerama, isegi kaltsunukkudel. Ja kuidas saakski mitte kõhtu keerutada/liblikaid alla neelamata jätta, kui näituseks üks kelmikate põselohkudega 4-ne tegelane lõbusalt silmi kissitades teatab, et "Sa oled nagu jäätis!" ja seepeale pika keelega su kaela limpsib...
Ja tõsi ta on, meid on saares terve pesakond... Ja lehvitada meeldib meile ka:)
Mis meenutab mulle proua Liisi nördimust, kui mu pärisnime teada sai/kopi-pasta: "Nii ei ole üldse aus, ma arvasingi ploogi põhjal, et Su pärisnimi on Anu! :P"
Oi, Lulu, mina tänab, mina tänab:) Veidike punastades:)
Õnneks on tänapäeval olemas kõiksugu kanalid vanade heade lugude taasavastamiseks, kuigi jah, nooruslolluste tagajärgede eest ei pruugi need kaitsta:D
Oh, Sipsik, mul tiris see laul pisarad välja :( :) Panin omakorda lingi FB- sse, ära pahanda :)
:D:D:D
Ei pahanda:D Ei pretendeeri autoriõigustele:)
Aga ilus on ta, zitikas, jah...
Tean seda laulu küll, aga polnud ammu "kuramuse" otsa komistanud ja nüüd ketran seda juba neljandat ringi ning tönnin. Fck, ulatage mulle taskurätik :D
No kuule nüüd, Pire, Sa valisid ikka väga vale õhtu tönnimiseks! Just täna siis, kui mu auto kodust ära on... Muidu ajaks kohe pöörded üles ja kimaks rättidega kohale... Et lähedal elad küll, kuid kui jala tulema hakkan, siis kohalejõudmise ajaks oled end juba kuivaks tönninud:)
Pole viga, juba kuivan :) Aga ilus lugu on. Teinekord ongi hea, kui otsese põhjuseta veits lörrata saab :)
Nuvot, siis ia meel, et tühjendamisele väikese triggeri pakkusin:)))
Minu isiklik "Tuhala Nõiakaev" :D:D
mis mul temast, pealegi, me oleme tolle vanapoisiga kindlasti sugulased.
kui siis nii palju, et kes see enda elu ikka põnevamaks elab, kui mitte teised:)
lihtsalt tunne ütleb, et vana küll, aga täitsa lehvitamist väärt tegelane tegelikult:)
Soodomakomorra, meil on mõnes mõttes Sinuga niipalju ühist....... :P Sipsik, õigus, eks? ;))))
A loo kohta - jah, mul ei seostu küll matustega, vaid hoopis nooruspõlvest ühe oma "vanema & naljaka nimega mehega":P aga see emotsioon on hea. lörinal nutma ei aja, ainult natuke nostalgiliseks teeb. :)
Kindlasti sugulased? Soohhhh.... Väike maailm siis ju, kui kuskil kommentaariumides kokku koperdada...
Meenub, kuidas minu ühika toakaaslane osutus nt eksabikaasa, kellega sel ajal just tutvusime, ootamatuks sugulaseks...
Aga..... mu arusaamise järgi see vana ja imeliku nimega tüüp nüüd niiiiiiiii vana ka ei ole... Mõni aeg ikka pinsist veel puudu ja nüüd nad tõstsivad seda pinsiiga ka veel ja...
Tea kas luksub teine hoolega:D
Ning jah, Liis, teil Soodomaga on palju ühist - nirgid mõlemad:D
Siis hea kui keegi veel torusid tühjaks ei lörista, jäägu see Pire tähelennuks meil siin seekord:D
Kui millalgi taas kõik koos veini joome, siis selgitan tausta ka. Mul on vettpidav (haa- haa- haaa) vabandus.
Hmm, ei saa öelda ei "meest sõnast" ega "härga sarvest"... et siis "Trummi pulgast" selle peale?
Ja kurask, järgmine kord ma kaine rool ei ole - tahan ka samasse konditsiooni:D
Lugu hea. Selline matuselugu:) Ehkki ... mina tahaks ilmselt sellist mõnusat rokki... ja kuna ma matust niiehknii ei taha (pidu peab saama ju), siis ei pea ka nii morbiidseks minema:P Noh me juba läksime pisut:D
Peamine on end mitte mõnel varjudemehel võtta lasta:P enamasti on neil mitu kuju - varjud ju:)
:)
Kui ma enne sügavat vanadust suren, siis selleks puhuks on mul juba aastaid hoopis kummaline matuselugu - Europe'i "Final Countdown". Ära küsi, miks:) Pole halli aimugi.
Aga jah, matused peavad olema vahvad. Kas lõbusad või ilusad, kuid kindlasti mitte laibasilitamist hõlmavad. Pisike urnike, paar küünalt, ilus iseloomulik pilt ja viisijupp ning igaüks tagasi oma toimetamiste juurde...
Einohjah, noored naised ja siuke jutt nüüd:D:D:D Aga eks ole hea kui lähedastel soovid teada, kuna iial ei tea millal on kellegi aeg ning kui siis keegi teadmatusest mind väljanäitusele paneb ja mu kesta silitada laseb, siis hakkan vist müristama küll...
Ilmselt oled armunud, kui kaal seda kolinaga kukkunud on ;)
Kaal hakkas kukkuma juba pool aastat enne kevade saabumist;)
Siis on vähemalt teda, millal armusid :)))
Hmm, mina kohtan igal kevadel liblikaid:D Ja igal kevadel neelan mõne alla... vahel lihtsalt suurema koguse, vahel väiksema;)
Postita kommentaar