laupäev, mai 22, 2010

Kevadine kalpsamine

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada märtsikuust, mil A leidis, et oleks vajalik ära katsetada massüritus nimega Maijooks. Ja kuna tal kaaslast tarvis ja keegi vabatahtlikult ei pruugi tulla (pole me keegi jooksjad inimesed:D), siis oli A kaval ja kinkis osavõtu mulle sünnipäevaks. Siis ei saa ju minemata jätta, eksole:)

Olin eelmisel õhtul laipväsinuna ja emotsioonidest pakatavana Tallinna naasnud ning peale pikka ja põhjalikku väljamagamist oligi juba üsna kiire enese Lauluväljakule sättimisega.

Tervitused, numbrid rinda ja start. Ees seisis 7km vudimist, mis jooksjale inimesele on puhtakujuline nohu, kuid minusugusele jooksmise mittearmastajale paras katsumus. A pole ka kunagi joosta armastanud, kuid lihtsalt enese katsetamise nimel sai see ette võetud.
Ilmaga õnneks vedas kohe hullupööra ja kohale oli end vedanud enam kui 8000 naist... Hullumaja mu meelest! Kõik see vägi kalpsama??? Oookeiii.....

Enamasti ei ole mul probleeme lihastega, küll aga hingamise ja võhmaga. Jooks aga puhtakujuline võhmasport. Samas - ratast võin ma ikka kohe väga-väga-väga pikka aega järjest sõita, seega võhma justnagu ju oleks.... Ei tea.
Igatahes juhtuski see, mida pelgasin - küljes pistab kui põrguline ja 2. ja 3. km ma vaheldumisi jooksin ja kõndisin kiirelt. Üks käsi pidevalt külge pigistamas ja teine siis liikumise rütmis kaasa vehklemas. No ei saa seda põrgulist kontrolli alla, kuid seisma jääda ka ei saanud, lihtsalt ei saanud. Jonn hakkas pead tõstma.
Peale joogipunkti 3.km-l sai mul aga lihtsalt siiber ja otsustasin, et jonn mu sees pungitab liialt väljapääsu otsida ning andsin ta vabaks. Ehk siis lidusin sealt edasi lõpuni lihtsalt jonni najal. Isegi pisted küljes said lõpuks aru, et ega see kereomanik vist järele ei jäta ja lõpuks loobusid hoopis nemad.

Vahva oli näha raja ääres turgutavat rahvast. Eks neilgi võis huvitav olla vaadata kuidas see naistemeri pehmete osade rappudes mööda voogas. Üleval Maarjamäel oli raja ääres lausa puhkpilliorester meid toetamas ja minu eriliselt rõõmsate "aitähhhhh!"-ide osaliseks said tütarlapsed maasikakorvidega:)

Tegelikult oli väga lahe üritus. Endale üllatuseks ma suutsin isegi joosta, nii et polegi täiesti lootusetu tegeleasega pistmist. Mine tea, äkki jooksen vahel veel:)
Väike lootus on, et äkitsi homme mõni lihas ka endast tunda annab, siis on kohe nagu päris tunne:) Noh, et nagu isegi oleks miskid lihased olemas ja puha...

Finišis saime kätte ka kingikotid, mille sisu peris muigama ajas. Otse loomulikult vedelikku ja salatit, eksole, samuti kõikvõimalikku relaami ja sooduskuponge ning muidugi vanad tuntud laevapiletid, kuid lisaks ajasid vähemasti minul suu muigvele rull kilesse pakitud majapidamispaberit, salvrätikud, pesukaitsmed, pesukaitse uriinipidamatusele, kannaplaastrid, liigesevitamiinid ja multivitamiinid. Muidugi nänni ka juustele-kehale jne. Ehk siis terve kotitäis stuffi kauba peale, nii et mine koju, tarbi ja katseta ja tule siis ostma...
Minu meelest on turundajatele säärane teguviis jube heaks võimaluseks... Naistemassid ju ja puha:)

Aga jah, mina vbla osalen teinekordki:)

4 kommentaari:

Helina A. ütles ...

Viimase hetkeni kahtlesin, kas minna jooksma või mitte minna. See kord jäi see naiste special jooks veel proovimata, aga äkki järgmine aasta..?! :)

Kõik need, kel joostes pistma hakkab(või käies nt. See tuleb siis kui hingamise rütm muutub järsult), tõstke käed üles ja hingake rahulikult edasi. Nii käed üleval edasi liikudes, läheb pistmine päris ruttu üle! :)

Aga kas siit saab nüüd alguse üks tõeline jooksuhullus? :P Äkki järgmine aasta Tartu maratoni 23km jooks?!

Sipsik ütles ...

Mina kusjuures ei välista teinegi kord osalemist:) Et miks mitte seal kalpsata:)

Nuvot, seda käed-üleval-varianti ma es teadnudki... Muidu oleks ju võinud seal käed kui palves taeva poole sirutada ja sedasi edasi vudida:D Hingamist küll püüdsin ühtlasena hoida, kuid ju siis miski talle ei meeldinud, et pistis... Aga selle nipi jätan nüüd meelde:)

Aga vada kui minust saab jooksuhull ja ma mõnele pikemale distantsile kui 10km ronin, siis võib teha ristijoonistamise talgud ja kõik mu seinad riste täis sodida:D:D:D Ma siiski jääks ratta juurde, kuid mine tea, vanas eas ikka minnakse lolliks ära ju:D Noh, et tunnistada endale oma noor olemist...:)

Mari-Liis ütles ...

:) võin omast kogemusest öelda, et teine aasta on juba lihtsam :P Pistmise kohta kuulsin rajalt nõuande, et hinga sügavalt ja seetõttu suutsin seda enda puhul ennetada.

Helina A. ütles ...

Kui väga palju jooksmas ei käi, siis on jooksuliigutus kehale ja vaimule ikkagi uus ning see niisama "hinga joostes rahulikult ja sügavalt" nõuanne ei pruugi aidata. Kõige tähtsam on rütm, aga seda rütmi on kuradi raske saavutada.
Ma enne ka ei teadnud seda nippi, aga kui pistma hakkas, siis kaaslane andis hüva nõu, et tuleb käed üles tõsta ja sügavalt hingata. Kohe täitsa kõrgele õhku, pilvedesse :) Ja väga kiiresti aitas! Eks ta siis vabastab mingid lihased, mis krampi kisuvad.
Ja see vastab tõele, et järgmine kord on lihtsam. Juba psühholoogiliselt. Tead rada ette ja see lendab linnutiivul. Isegi need 23km olid see aasta lihtsamad kui eelmisel, mis siis, et ettevalmistus oli sama olematu.
Leidsin oma rütmi ja jooksin nagu transis.