Haigelt lilleline leelotus

Pildil peaaegu-neljasena, koos vennaga

Väikelinnade juures on mõned pisidetailid, mis mulle kohe eriti meeldivad.

Üks asi on kindlasti turvalisus. Ma endiselt mõtlen sellele, et ehk tulevad ükspäev ka enda nägu ja tegu järeltulijad ning mulle meeldib mõte nende vabast kasvamisest väikeses kohas. Jah, igasugu võimalusi huvialaringide jmt koha pealt on ka vähem, kuid mulle meeldib väga mõte, et mu laps(ed) saavad kasvada sarnaselt mu endaga. Soovi korral päev otsa kusagil väljas ringi joostes. Ehk siis igaühele oma ning see on see, mis mulle oluline tundub.

Teiseks turvalisuse näitajaks on pidevalt lukustamata uksed, nii kodu kui auto omad. Talviti näiteks on tavaline, et kaupluste parklates töötavad autod, et sooja hoida ning inimesed on rahumeeli poes šoppamas. Alguses jahmatas see mind ikka korralikult, kuid nüüd käitun ka ise samamoodi:)
Räägitakse, et suurte külmade ajal olevat ka Norras vägagi asustatud punktides see täiesti tavaline. Ei tea kommenteerida, ei ole käinud. Aga turvatunnet sisendab ikka kõvasti.

Samuti on väga mõnusad väikesed vahemaad. Ja pilkkontaktid. Tänaval vastutulija raudselt vaatab sulle otsa ning kui ollakse juba kordi niimoodi üksteisele otsa vaadanud, kaasneb pilguga äratundmine või parematel juhtudel ka noogutus. Ei mingit morni põrnitsemist ega nina-mullas-tuhisemist. Väga meeldib:)

Seesama viisakus ja suhtlemine on midagi, millega on alguses veidi raske harjuda, kuid ma hoolega õpin. Kohalikel on see aga sünnist saadik sees. Näiteks vehkisin ühel õhtul lumelabidaga ümber auto, kui selja tagant kostus heledal häälel: "Jõudu!". Keerasin end üllatunult ringi ja nägin väikest tüdrukut mööda minemas. Selline parimal juhul 10.-ne. Suu läks kohe kõrvuni:) Tal poleks olnud mingit vajadust endast mulle märku anda, ma poleks teda tähelegi pannud, kuid see oli elementaarne viisakus ja meenutas mulle niiväga keskkonda, kus ma isegi kasvasin. Kuidagimoodi aga on vahepealne elu kõik sellise meeldiv-sotsiaalse maha kraasinud ja tuima maski ette kasvatanud. Loodan endas seda siiski taasavastada. Igatahes silm juba särab ja naeratus on suul:)

Ja täna avastasime auto lumisele aknale joonistatud hiiglasuure naerunäo:D Keegi läheb mööda, näeb lumist akent ja mitte ei kirjuta sinna roppusi ega joonista suguelundeid vaid märgib maha suure naerunäo:) Hau kjuut is zät:)))

Ma vist olen imelik, kuid ma ikka veel naudin väikelinna võlusid. Ma ei tea, kas see on ajutine ja mõne aja pärast tunnen end kui puuris või on see jätkuv ning jääbki sisse tunne, et olen tagasi kodus... Või olen ma lihtsalt õnnelik, et pealinna elust veidi puhata saan? Jajah, Eesti mõistes ainus koht kus väidetavalt elu toimub, kuid viimasel ajal olen iga kord Tallinna külastades peavaluga naasnud. Ja Tallinnas olen viimase kuu aja sees olnud juba 3 korda, 4. kohe tulemas. Siin kohapeal ei valuta pea kunagi...

Ei tea mis see on. On, mis ta on, kuid täna ja praegu naudin ma väikelinna naasmist rohkem kui täiega ning peale sõprade ei igatse mitte midagi/kedagi. Kui aus olla, siis isegi teatris käin ma siin elades rohkem, kuna pole laia valikut ja kõik, kes midagi etendama tulevad, tuleb ju ära vaadata:D Et homme ju ei saa, noh:) Väljas istumisi on küll oluliselt vähem, kuid see-eest on külalisi palju rohkem ja sagedamini ja kui juba tullakse, siis minimaalselt kaheks päevaks:) Ehk siis sõpradega suhtlemise finantsilised kulud on väiksemad, kuid kvaliteetaeg olulilleliselt suurem.

Njah... Ja näonahk, juuste tervis/läige ja küüned pole mul ka kunagi nii ilusad olnud kui praegu:) Võib vist öelda, et mulle väikelinna idüll sobib. Et peris õnnelik ja puha:)
Lahe!