pühapäev, oktoober 26, 2014

Ma tegin seda jälle... (sünnitus vol 2, nõrganärvilistel ja rasedatel eemale hoida!)

Nabaväädiga me enam ühendatud ei ole, kuid teineteise läheduse vajamine ja otsimine on endiselt üüratusuured. "Käsi käes" püüdis pildiaparaati vennanaine

1 aasta, 5 kuud ja 18 päeva enne Vägilase enesest väljapunnitamist nõjatusin ma keset kärekülma vastlajärgset talveööd haigla sünnitustoas põsega vanni äärele, avasin hetkeks oma valutamisest sassis olemisega silmad, suunasin pilgu akna taga valitsevasse pimedusse ja ütlesin kella jälgivale Vanamehele: "Kui inimesed teavad, milline see sünnitamine on, siis miks nad seda teist korda veel teevad?"
Tol korral olin ma kindel, et mu varasem plaan saada võimalusel kaks last ja lühikese vahega, ei saa kunagi täituma, kuna mina enam ei sünnita... Ma lihtsalt ei ole selleks õuduseks veelkord valmis.

1 aasta, 5 kuud ja 18 päeva hiljem surun keset kuumarekordeid täis suveleitsakut oma higist leemendavat nägu "hernekotti", püüan sünnitamist alustanud pinges kõhule sealsamas mingisugustki talutavat asendit leida ja ahastan, et miks ma ometi endale kindlaks ei jäänud ja jälle seda läbi elan...

Aga läheme ajas tagasi. Sinna, kus ma eelmise samasisulise postitusega juuli keskel pooleli jäin.

Kõik arvestused selle kohta, et sünnitan enne tähtaega, läksid vett vedama. Jah, poiss oli ammu valmis ja peaga sügaval-sügaval vaagnas, jah, emakas oli juba kuu enne sünnitust 4cm avatud (sellise avatusega minnakse reeglina valudes haiglasse ja alustatakse sünnitusega :D), jah, ma olin juba poolest juunist pidevalt väga jubedates valudes, kuid nagu ka eelmine kord, ei avanenud veekott kohe kuidagi ja sünnitegevus ei saanud alata. Veekoti ees nö mullikese kohta ei olnud, kõik oli liiga sile ja lapse pea liiga suur.

10.juulil sain siis teada, et tuleb suure peaga, hetkeks juba ca 3,5 kg ja et kuna kõik on nii valmis, võib iga päev sündima hakata. Ja et võib tulla liiga kiiresti, mistõttu ei tohi mind veerand tunniks ka ihuüksi jätta. Eriti koos Vanema Poisiga.
Mina omas tarkuses muidugi mõtlesin, et mis see siis ära ei ole. Olen ju korra juba sünnitanud ja kui hakkab tulema, siis hakkab. Naised on läbi aegade nii sünnitanud ja eks ta ebamugav ole, kuid saaks hakkama. Tagantjärele tean, et vot ei oleks ise hakkama saanud... :(

Jäime siis ootele. Valutasin endiselt suht sageli ja olin üleüldse äärmiselt halvas seisus. Liikumine oli päriselt ka teosammul, hambaid risti surudes. Palavat ilma ka ei talunud, läbipõetud haiguspingele oli samuti keha alla andnud ja nõrkust lisanud. Hemoglobiin kukkus kolinal, vedelikku oli kehas liialt vähe (hoolimata metsikust veejoomisest), loote jaoks oli ka vähe vedelikku ja endal oli pulss ikka väga laes. Minu pigem madal vererõhk hakkas järsku tõusma ja ajas pildi päris virvendama. Kõht oli nii suur, et kuku või ninali (ja endiselt ei olnud selja tagant miskit aru saada, kuid kui siis külje ette keerasin.... :D).

Mu oma arst oleks selle aja peale ammu esilekutsumise korraldanud, kuna milleks riskida lapsega ja piinata mind, kui kõik on ilmselgelt sünnituseks ammu valmis? Poiss ja keha olid valmis sündima/sünnitama juba jaanipäeva ringis.
Kahjuks aga oli mu arst puhkusel. Kõike korraga välja võttes ja mõnusalt pikalt. Teda asendavad alati Tallinnast erinevad arstid, sageli väga nimekad :) Nad ise võtavad seda tasulise puhkusena kuurordis, kuna teha suurt midagi pole ja mõnus suvitada.

Kui tähtajal korralisele vastuvõtule läksin ja ikka veel sünnitanud ei olnud, üritasin olukorda kirjeldada ja murekohad välja tuua. See krdi blondiin aga ei võtnud mind absoluutselt tõsiselt. Seletas muudkui, et kaks nädalat üle tähtaja on täiesti normaalne ja ajaline (ega ma ei tea seda, eksole ju, daaa!), vererõhu pärast käskis iga päev vastuvõtul käia ja vedeliku pärast iga päev pissiproovi viia. Aga ei ühtegi läbivaatust, ultraheli, mõõtmist ega midagi. Kõik olevat ikka ajaline jne. Et nagu ajalisus on ainus parameeter või? Ja mina tüüpiline rase, kes on väsinud ootamisest ja halab, kuidas ta muudkui valutab...? Ok, vedelik ja vererõhk talle mureliku ilme küll näole tõid, kuid muud ei midagi. Isegi KTG-sse ei saatnud... Krt, ta nagu omast taskust oleks pidanud maksma, eksole.

Ilmselgelt ei tahtnud ta lihtsalt oma "puhkust" mingi sünnitusega ära rikkuda ja las see toimub järgmise arsti ajal. Tema oli siis esmaspäevast reedeni.

Reede, 1.augusti (kui rasedus oli 40+4) hommikul hakkasin kahtlustama, et äkki siiski miskit tilgub. Mis ajast juba, ei tea. Aga imevähe, nii et ma kartsin, et kui ajan ema Saaremaalt lapsehoidjaks kohale, siis on nagunii valehäire ja pole see miski lootevesi. Valude poolest polnud ju mingeid muutusi - ma nagunii iga päev valutasin... korralikult. Juba poolteist-kaks kuud, eksole.

Igaks juhuks palusin emal siiski kohale sõita ja kell 5 õhtul helistasin sünnitusse: "Tere! Ega teil keegi parasjagu sünnitamas ei ole? Ei ole? Osakond tühi? Aga ma siis tuleks ennast korra näitama. Et vaataks, kas on tegu lootevee tilkumisega või mul lihtsalt põis teeb trikke".

Kohver igaks juhuks kaasa ja ennast näitama. Ämmakas, kes mind läbi vaatas, oli jahmunud. Ta pidi kohe mitu korda katsuma, enne kui uskuma jäi - avatus 7cm. Ja et mismoodi ma veel igapäevaelu niimoodi elan, siin ju üks nõks ja lapse pea tuleb. Loogiliselt võttes... Ja et ei lähe ma kuskile, me nüüd hakkame sünnitama.

Kuna tegu oli siiski looteveega ja selgus, et laps juba suht kuival omadega, helistas arstile. Et too teab kohale tulla. Mina juba kujutasin ette, kuidas ma löön lamenti ja palun arstil lahkuda ja nõuan ainult ämmaka ja Vanamehega sünnitamist. Et mina ei taha sellist inimest enda juurde, kes mind tõsiselt ei võta. Olin täiesti valmis seda talle näkku ütlema.

Õnneks saabus aga üks teine arst. Selgus, et kell 16 oli toimunud arstide vahetus - üks saarelt ära, teine saarele. Mulle sobis :)

Tilkumine tähendab seda, et veekott oli augu saanud kusagile ülesse. Seega, et asi pihta hakkaks, tehti veekott lahti. Kolm kihti ja neid pidi selle va heegelnõelaga täitsa sikutama, nii tugevad olid. Noohhh... kohe läksid valud hullemaks ja algas korralik sünnitegevus. Arvasid, et tuleb väga kiirelt ja raudselt alla tunniga on käes. Natuke valu, paar-kolm pressi ja...

Aelen siis koti otsas ja järil ja kujutan ette, et seekord saan ilusasti loomulikus asendis sünnitamisega hakkama. Vanni vee laskmisega ei hakanud aega raiskama ja kuumus oli hullumeelne. Rebisin öösärgi seljast, vaatasin valust sassis silmadega üle hernekoti oma näost 20cm kaugusel olevatesse ämmaka silmadesse ja küsisin: "Ega see väga ebaviisakas ole, et ma täitsa paljaks end rebisin?" Noore ämmaka silmad täitusid naeruga: "Ei, see ei ole kohe kindlasti ebaviisakas".

Aelen ma seal mis ma aelen, poiss edasi ei liigu. Valud on jubedad, kuid null arengut. Kogenud arst (venekeelse aktsendiga ja vene nimega) teatab, et laps on suur, selline 4kg ja natuke pealegi ja et oleks vaja kehale jõudu juurde anda.
Ahjaa, meil Kärdlas ju valuvaigisteid ei kasutata sünnitusel... Ei epiduraali ega naerugaasi ega midagi. Et saab oma annuse "ürgnaiseks olemist" kätte küll....

Niisiis - lauale. Taaskord. Kanüül kätte ja tilguti pea kohale.
Noohhh.... hakkavadki pressid. Hakkab tulema. Ja.... siis enam ei tule. Tehakse lõige, et ei rebeneks ja oleks kiirem õmblustest paranemine. Niimoodi "kraks-kraks-kraks", kuulsin kolme käärilaadse asja vajutuskorda. Kuna seda tehti valuhoo ajal, oli sellest sügavalt kama.
Natuke tuleb edasi. Kanüül läheb teise kätte. Arst sunnib võtma väga spetsiifilisi asendeid, loomulikust sünnitamisest asi kaugel. Aga muidu ei mahu, tahetakse anda võimalust, et ehk ikka pääseb edasi.
Mõtlen seekord, et ehk on lihtsam, kui karjuda. Püüan miskit huilgamise moodi häält teha, kuid jube ebamugav on ja jätan selle mõtte. Mörisen aga vaikselt edasi.
Küll aga kuulen, kuidas presside vahepeal ülejäänud (arst-ämmakas-Vanamees) miskit täiesti suvalist juttu ajavad. Rsk, mina siin piinlen ja nemad mulisevad... Käratan vahepeal: "Olge vait!" ...eeeee.... ma pole elus ebaviisakas kippunud olema, vähemalt sellisel kujul mitte. Seega sünnitusvalu toob igasugu kummalist pinnale :)

Pea on väljas, kere kinni. Deja vu!!! Ja laps risti... järgmine deja vu!
Poisil hakkab südametöö maha käima... Arstil ja ämmakal kukuvad näod pikemaks. Arst hüüab Vanamehele, et too jookseks alla kiirabisse abi kutsuma. Lastearst tuleb kohale ajada.
Minul keha on sünnitamise lõpetanud. Arst hüüab, et tuleb pressida tema käskude peale, hoolimata sellest, et presse enam ei ole. Lihtsalt toore jõuga tuleb iga kord pressida, kui ta seda käsib.

Nii me seal siis sikutame-sakutame-venitame-pressime kõik kambakesi. Arst saab kuidagimoodi poisil õlast kinni ja tõmbab selle liigesest välja, kuna nii saab käe välja tõmmata ja siis sikutades keha kätte. Õnnestubki ja mu väike väänatud õlaliigesega Vägilane saab kõhule. Esimese asjana uuritakse, ega rangluu katki pole ja õnneks see jäi terveks :) Käsi tagasi paigas ja võime tutvuma hakata.

Arst hakkab mind õmblema ning ämmakas ja Vanamees lähevad last kaaluma-mõõtma. Kuulen hüüatusi ja päta-päta fotoka järele jooksmist - number kaalul vaja jäädvustada. Ennustatavast 4+kilosest on saanud 5040g. Ja pikkuseks 57cm...
Vanem poiss oli selliste mõõtudega 1-kuusena. Paljud on sellised aga alles 2-kuusena... Et siis kujutage ette sellist endast välja pressida. Pole ime, et keha miski hetk alla andis. Ja nüüd tean küll kindlalt, et kui see oleks toimunud kodus, poleks see miski niisama väljavupsamine olnud - see oleks lõppenud õnnetult. Lapsele kohe kindlasti, mine tea mis minustki oleks saanud.

Üks olulisimaid põhjuseid, miks sünnitegevus toimida ei tahtnud, oli tegelikult lapse suur pea. Ja kinnijäämisel ristine asend ja suur rinnak. Nagu Kadi ühe postituse all kommenteeris, et tema arsti sõnul suudab enamasti naine tavaviisil sünnitada max 35-36 cm-st pead... Nujah, mul esimesel oli pea 38 ja rind 39 ning keeruline ilmaletulek (+ minu väljaväänatud luud) ning  teisel pea 39 ja rind 40... Et pole siis ime, et see mõlemal korral käest ära kippus minema... Ja pole ime, et ma ei taha midagi kuulda veel ühest!!!
Kui uurisin, et kas poistel ongi sündides tavaline, et rind on laiem kui pea, sain vastuseks, et reeglina on ikka pea kõige suurema ümbermõõduga... Noh, minu poisid on siis saanud issi eriliselt võimsa rindkere, mis teha :)

Ämmakas teatas, et ta peab platsenta lausa üle kaaluma - ta pole elus nii suurt näinud. Ja tõepoolest, kui enamasti kaalub platsenta 400-600g, siis too oli 1,2 kg...
Arst aga teatas, et oleks ta teadnud, et laps nii suur, oleks kohe keiser tehtud, kuna nii suuri reeglina ise ei sünnitata. Piir olevat 4500 juures. Ja et tal oli olnud plaan, et kui kella 22-ks asi pole arenenud, siis läheb keisriks üle. Sünniajaks sai aga kirja 22:08 :) Vete avamisest kokku 3,5 tundi.

Kokkuvõttes on tegelikult hea, et keisriks ei läinud. Sest miskit toimus mu vaagnaluudega. Kui esimese sünnitusega said need lapse kättesaamiseks kuidagi väänatud, nii et iga pikem liikumine lõpes valutava ja kange vaagnaga, siis teise väänamisega said need ilmselgelt tagasi paika. Igatahes ma enam ei valuta ja liigun palju tahan :)

Kuna kaotasin sünnitusel natuke palju ka verd, langes hemoglobiin mu tavapäraselt 130-140-lt 88-le. Mistõttu püsti seismine oli esialgu paras pingutus ja mööda haiglat kulgesin oma pommikest kätel kandes ikka mööda seinaääri. Muidu lihtsalt kukub pilt eest, jõhker.
Ega nad ei tahtnud küll, et ma liiguks ja käskisid ennast kamandada, kuid ma siiski eelistasin püüda kojuminekuks harjutada. Mõned päevad hoidsid nad mind seetõttu sees ka, koju sain siis, kui lubasin korralikult kuuajase ravimikuuri läbi teha.

Energia taastus aga õnneks kiiresti. Eks ma veidi nõrk olin jupp aega, kuid energiat oli sellest hoolimata palju :) Rõõm sellest, et mul on mu kaks kallist poissi õnnelikult käes ning raseduste ja sünnitamistega on nüüd ühelpool, andis tiivad :)

Igatahes, kuna see lõpu aeg oli parajalt keeruline, võtsin ma viimastel kuudel ise hoopis alla. Kaal küll tõusis, kuid ise kahanesin veidi. Kokku lisandus 10-11kg, kuid juba laps ja platsenta olid parajad pommid ning raseduseelne kaal vaatas mulle vastu 6. päeval peale sünnitust...
Seega ei pea paika see, millega ikka ähvardatakse: "Vot teise lapsega jäävad kilod peale ja sinna pole midagi teha". Ma ütleks, et igaühel omamoodi ja mina nt kaalun täna 6kg vähem kui enne rasedust.
Mina olen rahul :)

Veel olen ma äärmiselt tänulik kahe asja üle - ei saanud ma ka seekord hemorroididega tuttavaks ning ka seekord pääsesin ilma rasedusarmideta :D Täna vajab kõhulihas vaid veidi treenimist, et ilus oleks, kõht ise on juba ammu sile. Aga harjumatult vedel :) No see on muidugi asi, mis saab mõne aja jooksul korda aetud :)

Et siis siuksed lood said lõpuks üles tähendatud ja ära salvestatud. Laps polegi veel 3-kuune, küll ma kirjutan ikka kiiresti :D

7 kommentaari:

herz ütles ...

Haah, nii motiveeriv lugemine :)
Tore, et tegelikult kõik hästi läks ja kogu valutamise tulemuseks on isiklik väike päike :D

Sipsik ütles ...

Vot just Sulle ja sinusugustele mõeldes sisaldus pealkirjas lugemiskeeld! Aga noh, ega Sul enam pääsu ikka ole :)
Ja nagu ajalugu näitab, pole see hullu midagi, kuna enamus võtavad selle tee lausa mitu korda täiesti vabatahtlikult ette :)

herz ütles ...

Ma sain jah keelust aru, aga ega see mind ei takista.
Ses mõttes, et ma olen kuulnud ennegi ja praegugi loen riburadapidi sünnitajate (horror) lugusid, aga ma olen ses suhtes nagu teflon :) Ei lase neid hirme endale ligi. Ja kuidas need lapsed peaksid siia ilma sündima, kui naised neid ei sünnita? On seda tehtud enne mindki :))

Anonüümne ütles ...

No ja minul on lisada näiteks selline sünnituslugu - veed tulid ära, valud olid kohe 2min vahedega ja sünnituse ajaks märgiti 59 minutit. Paha oli see, et peaaegu oleks liftis sünnitanud (kui mind üles eskortiv neiu ei oleks koos minuga hinganud) ja ega ma ei teadnud, mida ma teen - esimene laps ju. Ahjaa, lapse isa ka ei jõudnud kohale haiglasse (ma olin vererõhu pärast haiglas ja sünnitus kutsuti esile tabletiga).
Ja noh, mu preili oli rohkem kui poole vähiksem Sipsiku vägilasest - 2,2kg ja 45cm

Seega, tundub et igaühele antakse nii palju kui ta kanda jaksab - ja Sipsik on supernaine seega:D

Sipsik ütles ...

No ei ole võimalik!!! Issand kui ilus sünnituslugu :D Noh, kui see lifti sünnitamise võimalus kõrvale jätta, kuigi seegi oleks äärmiselt meeldejäävaks osutunud ja legendiks saanud :D
Herz, tee järele ;)

Aga Sipsik on saanud nüüd Saatuselt sõrmenipsu - ise tahtsid neid pägalikke nii palju aastaid, eks siis saa teada, mida sa tahtsid :)
Ja.... ausõna, rohem ei taha, minu limiit on täis :D

herz ütles ...

No mul härra ka koguaeg räägib mulle, et sünnitus, see on sulps! Tehtud!

Ma siis olen vastu aasinud, et parem oleks, et see sulps 50h pikkune ei oleks :)

Anonüümne ütles ...

Nõus. Ma võiks selle uuesti läbi teha, kui see kestaks sama kaua kui eelmine. Aga muidu...
Minu limiit on ka täis:)