Need silmad, need silmad

Noorem Poiss teab väga täpselt, kuidas Vanamehel vajalikke nuppe vajutada.
Vanem Poiss on konkreetsem ja ajab oma õigust taga, Noorem Poiss jälgib mängu ja keerab asjad nii, nagu tema soovib. Vähemalt Vanamehe puhul, kuna teab, et nunnu-faktor seal töötab.

Igatahes tunnistas ta meile ükspäev ausalt üles, kuidas issi juurde minnes tuleb oma suured silmad veel suuremaks teha, demonstreeris ka "õiget pilku" ja no kuidas sa vaidled lapsele vastu :D
Ja midagi pole teha - kui Vanemalt Poisilt Vanamees eeldab arusaamist, käitumist, suur olemist ja mida kõike veel, siis Noorem Poiss on ta ümber sõrme mässinud. Ajab aga silmad suureks ja nunnuks ja saab oma mööndused...

Väiksema lapse rõõmud...
Ise peame ikka hoolega jälgima, et vahe tegemist ei kujuneks. Libe tee.

Ujuma!

Nüüd, kui poisid ujuvad ja hülge kombel vett fännavad, tundub mulle kergelt veider suvel rannas üksinda liivalosse ehitada. Poisid vees ja mina kaldal - miski siin mudelis ei klapi.
Seega otsustasin ka mina ujumistrenni minna... Jap, minu eas ja ujumise õpet saama :)

Aga no midagi pole teha - treener on meil hea ja konkreetne, ei ta hellita kedagi. Ja mis kõige jaburam - minu konnast on saamas päris ujumine!
Tehnika õppimine on ikka detailides. Prille olen katsetanud vist kümmekond mudelit - lõpuks leidsingi sobivad. Lõpuks soetasin enesele isegi selle jubeda kondoomi, mis juukseid katab. No kui ikka pead vee alt pinnale tõstes tukk silmis, siis ei ole mugav. Seega - Speedo kondoom pähe ja minekut!

Ütleme nii, et minust võib veel asja saada :) Meie treener on lootusrikas, seega ma pean ka ise endasse uskuma. See perekondlikult ujudaoskamine on ikka väga äge :)

Eile

19.jaanuaril leidsime kassilt selle aasta esimese puugi. Mõni päev hiljem jalutas üks mööda Vanameest.
18.veebruaril avastasin Noorema Poisi pead silitades tema juustest järgmise ringikodiva puuksi.
Aasta esimesed kuud. Talvekuud. Kas see ongi nüüd see koht, kus "tere, talv!" hüüatatakse?

Ahjaa, Nooremal Poisil lahkus eile suust esimene hammas :). Algab ka temal see hambahaldja, ahju otsas elava kilgi ja padjaaluse mündi aeg :)
Olgu ajaloo huvides mainitud, et tegelane on 5 ja pool.

Ja Vanem Poiss otsustas ujumisvõistlustel osalema hakata. Ja läkski. Esimene tehtud ja hammas verel... Palus mul kõik etapid kalendrisse üles märkida.

Millal nad nii suurteks kasvanud juba on??!!!!

Kirjatähed

Vanem Poiss (tänaseks 7a) hakkas ammu enne arvutama kui lugema. Lisaks hakkas ta enne kirjutama, kui lugema. Tähti tundis vabalt, kuid sõnade lauseks kokku veerimine oli vaevaline.
Mingil hetkel hakkas juba saja piires peast arvutama. Aga 5-sena ikka veel ei lugenud.
Siis lisandus juba ka esimene arusaam kergematest korrutustehetest.

Ühek päeval hakkas huvi tundma kirjatähtede vastu. Hakkasin talle neid siis tutvustama ja see oli tema jaoks palju põnevam. Keeruliseks tegi loo muidugi see, et osad tähed on erinevas fondis ikka väga erinevad. Nendega tuleb vahel siiani õppimismomente.

Aga mis kummaline, siis päriselt lugema hakkas alles 6-sena ja kirjatähtedega. Ütleb, et trükitähed teevad aeglaseks ja ei saa nii hästi lugeda kui kirjatähtedega. Kirjatähed justnagu voolavad ja kergem edasi liikuda. Trükitähed suured ja karjuvad, nendel peab nagu peatuma. Hmm, sama teema ju endal suurtähtedega lugedes, eriti kui keegi meili sisse neid paneb - justnagu karjuks...

Nüüd armastab koomikseid vennale ette lugeda.
Aga mis eriti lahe, on see, et sügisel õpetas mu ema teda paberil liitma/lahutama. Nüüd tal nauding aeg-ajalt tuhandeid arvutada. Sünniaastaid ja muud põnevat kokku liita näiteks :D

Aga Noorem Poiss (5a) seevastu ei näita mingisugust huvi üles ei numbrite ega tähtede osas. Sama pere laps. Õpib ära, mis vaja, kuid ise kinnitab ikka, et ei oska ja ei taha. Näitad tähte - tunneb. Näitad numbrit - tunneb. Palud kokku lugeda - ei huvita! Tema pigem ehitab millest iganes võimalik. Või maadleb :D Või ajab iga venna liigutuse peale kisa lahti :D Ja hääl on tal võimas... Lapse kohta veidi madal, kuid väääga vali...
Et jah, sama pere, sama kasvatus, samad vanemad, kuid nii erinevad :)

Ujumisoskuse hämmastav areng

See, kui kiiresti lapsed kõike haaravad, on ikka päris hämmastav.
Tänases postituses vaimustun ujumisoskusest.

Meie peres ei osanud kumbki poiss ujuda. Vees sulistada meeldis mõlemile väga, kuid ikka nii, et vesi maksimum rinnuni. Ujulasse ära eksides möllasid nemad ikka väikestes basseinides ja ujumisradade vahele suutsin neid meelitada vaid rõngaga.

Möödunud aasta novembri keskel panin nad ujumistrenni. Nii 5-se kui 6-se. Hakaku ujuma, tahaks koju sauna taha tiiki lasta kaevata, kuid ei julge seni, kuni poisid vabalt ei uju. Minust pole nende juhendajat, kuna ma isegi ei uju (okei, natuke saan hakkama, kuid need mõned otsad konna või selili ei ole ujumine - ma suplen :D). Vanamees ujub küll nagu kala, kuid tema ei suuda avalikes basseinides käia (nagu oleks vannis koos võõraste inimestega ja kas nad on ennast ikka enne basseini kõik korralikult pesnud ning see talle vastuvõetamatu) ja meri enamik aastast siiski külm.

Niisiis. 2019 käisid poisid trennis 7 korda. Siis tulid pühad peale ja nüüd jaanuaris teinud 8 trenni. Ja no täiesti jabur - ei mingit rinnuni vett enam (mõlemal ju ujumisbasseini vesi igas otsas üle pea), mõlemad on loobunud kätistest ja sumavad pukilt hüpata (samal ajal on eesmärk ka põhja puudutada) ja muudkui ujuvad :D Vanem Poiss paneb läbisegi tehnikaga mitu basseinipikkust ära. Mina talle järele ei jõua, ta ikka palju kiirem :D Ise paras kondikubu, kuid püsib ilusti pinnal. Ja jaksab... Noh, tal muidugi eesmärk endale ilusad lihased kasvatada ka. Seepärast treenib usinalt ja sööb lisaks aedviljadele ja kalale isegi liha :D

Noorem Poiss sai pukilt hüppamise julguse alles möödunud pühapäeval kätte, kui koos nendega basseinis aega veetmas käisin. Enne seda oli trennis veel ühe kätise abiga, nüüd aga täiesti ilma. Võtab vennale järgi :)

Kaalun minagi ujumistrenni minekut :D Siis suvel rannas ei jää laste ees häbisse :D :D :D Liivalosse ja kivitorne nad minuga vaevalt enam ehitavad, kui vesi nii ahvatlev :)

Taastumine peale lapsi

Uskumatu, kui kaua võtab ikka kehal aega rasedustest/sünnitamisest taastumine...

Okei, kehakaal kehakaaluks. Ühel suurem, teisel väiksem mure. Mingi koguse pingutamisega mingit soovitud tulemust ehk aga siiski saab. Enamik inimesi. Kahjuks on ka neid, kelle pingutused lihtsalt ei tööta ja kõik.

Emotsioonid ja empaatiavõime muutuvad ka ikka kordades. Oluliseks-mitteoluliseks hindamised samuti.
Paljudest emadest saavad superlogistikud, eriti kui lapsi mitu ja igal lapsel omad käigud, milles vanem peab osaline olema (= väikelaps).

Mälu. Ma ei tea, minul on see küll kordades kehvemaks muutunud. Ma reaalselt pean asju kalendrisse üles märkima (väga jooksvad asjad telefoni piiksuma ja ajakava duubeldatud ka füüsilises kalendris). Vahel haaran telefoni või pastaka, et asi üles märkida ja juba ma ei mäleta, mis see asi oligi :D
Varem oli üks mu peresiseseid hüüdnimesid "kalendermärkmik" - lisaks enda asjadele pidasin ka teiste vajadused meeles ja meenutasin tellimuse järgi. Nüüd aga...

Imetamisega muutusid mu hullult paksud juuksed õhukesteks lidrideks. Ja varem nii pikad ja tihedad ripsmed lühikeseks ning hõredaks. Nüüd, kui Noorem Poiss on 5-ne ja imetamine sai läbi juba 4 aastat tagasi, on juuksed ja ripsmed lõpuks taastunud. Alles nüüd peab juuksur juukseid õhendama ja ripsmeid värvides saan rahulolevalt peeglisse vaadata.
Täna tunnen, et olen suuteline ka kaalu kontrollima. Alles nüüd. Siiani oli paras rähklemine.

Millal aga mu mälu taastub? Või võeti see kompensatsiooniks logistikuvõimete vahetuskaubana?
Ja miks ometi ei võiks see kõik kehale kuidagi loomulikum olla. Vups ja tehtud. Miks nende tagajärgedega veel aastaid hiljem maadlema peab?

Kogumisest

Sageli kipuvad inimesed midagi koguma.
Minuvanuste lapsepõlves olid selleks sageli näiteks kommipaberid. Taskukalendrid. Postrid. Metallpurgid. Välismaa kilekotid.

Paljud inimesed siin maamunal koguvad marke. Samuti münte. Herz näiteks kogub mummulisi lauanõusid ja samovare :D

Aga minu 6-aastane Vanem Poiss kogub.... puuke.
Kui ta üksi õues toimetab, võib teda enamasti leida kusagilt kükitamast. Uurib taimi ja putukaid. Kohe süvenenult, nii et laps, kes ei tea mis on kõndimine ehk siis alati jookseb ja kihutab ringi ning ka ühe koha peal olles tantsiskleb seismise asemel, püsib loodust uurides täiesti paigal. Ja pikka aega.

Juba poolteist aastat on ta huvi tundnud puukide vastu. Kui kuskilt leida puuk, kes on ilusa kujuga (mitte liiga täis ega mitte liiga liistakas, teise või veel parem kui kolmanda aasta oma - nümfid ei sobi), siis asetab ta puugi valgele paberile, lööb selle haamriga "õigesti" lömaks (sest puuke me ei säilita elusana, hävitame hirmust), kleebib läbipaistva teibiga üle ja asetab oma kogusse....

Kui Urmas Tartes (Eesti vist ainus putukaprofessor ja suurepärane makrofotograaf) viimane kord meil külas oli, hämmastus isegi tema paljunäinud putukateadlasena :D Et ei ole just sagedane näha lasteaialast, kes sellist püsivat huvi üles näitaks... puukide osas :D

Üks eksemplaridest kogus

Tervisepakett

Viimaste aastate jooksul on Vanamehe kauaaegseid sõpru ja tuttavaid tervisejamadesse sattuma hakanud. Sellised 40-50 vanuses.
Paika loksunud elu, hea toitumus, aina vähem liigutamist ja rohkem tarbimisi, mugavus ees ja taga ning siis ajutine ülepingutamine. Kas oma võimete ülehindamine, ületöötamine, ületarbimine või mõni muu "üle" enamasti.
Insuldid, vähid, infarktid ja infarktiohud, suremine jne.

Eks Vanameeski mitmes asjas "üle"-tab ja minul mure tekkinud. Mul on hästi läinud ja mulle meeldib see, et mu lapsed tunnevad oma isa, kuid kui ta nüüd otsustaks maha surra lihtsalt mingi terviserikke pärast, oleks see suht nõme. Nad siiski veel natuke väikesed ja karta on, et kuigi nad loomulikult jäävad teda mäletama, siis see mälestus jõuaks ajas liiga palju tuhmuda.
Seega tegime juba mõni aeg tagasi kokkuleppe, et annab endast oleneva, et elus püsida kuni poistel järjest käidavad kooliastmed läbi. Ma võin vajadusel küll mehe eest väljas olla, kuid eelistan siiski poiste õpet elule päris mehelt saada. Mul ka lihtsam :)

Ühesõnaga, tellisin talle siis isadepäevaks Synlabist mingi tol hetkel pakutud 35+ meestele mõeldud põhjaliku analüüside paketi. Kolm kuud aega ja jõuab küll oma reiside vahepeal nt Tallinnas mõnest laborist läbi astuda.

Ära käis. Ja ehmatas "kaineks".
Vererõhku mõõdeti mitu korda lausa. Ja siis uuriti, kuidas ta end tunneb. "Igati hästi, täpselt nii nagu alati". "Aga kas te nõrkust ka ei tunne?", uuris murelik õde edasi. "Viimasel ajal on selline püsiv väsimus peal, kuid küll see kevadeks üle läheb", arvas Vanamees.
"Kas te seda teate, mida teie vererõhk näitab?"
"Eks ta on ikka selline kõrgemapoolne olnud, kuni 140 ülemine piir"
"Eiei, teie vererõhk on 175/110-le" tuli jahmatav vastus. Ning ta oli enne seda hulk aega ootesaalis rahulikult istunud ja ta ei karda valgeid kitleid.

Muud analüüsid tulid Digilukku koos kommentaaridega järgmisel tööpäeval ja oli sealgi halbu näitajaid. Kõrvuti nendega, mis jällegi keskmisest paremad. Keha justnagu üritaks kompenseerida ja tugevustega nõrkusi jalul hoida. Mine tea, mina usun, et meie kehad on targemad kui meie aru.

Kuna Vanamees veel kohe tablettide peale minna ei tahaks, proovib ta nüüd tegeleda põhjuste, mitte tagajärgedega. Et raiuks lohel kohe pead, mitte ei jupitaks sabast alates.

Analüüside vastustest alates tegi päeva pealt kolm kardinaalset pööret korraga - hakkas väga jälgima, mida ja millal sööb, hakkas teadlikult end liigutama ja loobus jupiks ajaks igasugusest alkoholist. Klaasike punast veini on ju tore ja isegi tervislik küll, kuid kui tahad saada kiireid päästerõngaid kohe ja kombona, on vaja mingiks perioodiks end kardinaalselt kokku võtta. Ja nagu temalik on - pigem intensiivselt ja jõuga peale kui sussutades.

Et siis näis nüüd. Aasta pärast uued analüüsid.

Tra-tra ja traktor

Oi seda andis alles oodata!
Noorem Poiss (5a) ei ole siiamaani R-tähega hakkama saanud. Vanemal Poisil oli R sisuliselt esimene täht ja seetõttu tundus nii uskumatu, et mismoodi teine ei oska, sama pere laps ju :D

Aga tegelikkuses ka hakkas kerge mure tekkima. Logopeed andis hinnangu, et abi ei vaja ning võiks kodus lihtsalt veidike harjutada. Miskid harjutused andis ka kaasa, kuid tõele au andes ma isegi ei tea, kuhu need juhendid "korraks ära" suskasime.
Logopeedi hinnangul oli R lihtsalt nõksu taga. Et probleemi ei ole, peab vaid pihta saama.

Noh, ootasime siis seda pihtasaamist. Ja tegime enda loogika järgi harjutusi. Ei midagi. Traktor on tlaktol ja asi mutt.
Mure tekkiski sellest, et äkki muutub laisaks. Harjunud niimoodi hääldama ja mida aeg edasi, seda keerulisem ringi õppida. Ise ütles alati stoilise rahuga, et "see on see täht, mida ma veel ei oska".

Ja nüüd siis paar õhtut tagasi, kui lapsed olid juba jupp aega oma voodites und oodates lobisenud, tuli Noorem Poiss trepile ja teatas: "Emme, tahad ma ütlen seda tähte, mida ma ei osanud?"

Meil oli nii, et whaaaaaatttt???? Mida-mida? Ja selle asemel, et riielda stiilis "ammu juba peaks magama, miks sa siin trepil kõõlud", kutsusime lapse alla ja palusime demonstreerida. Ja nii see uhkusest pakatav viiene siis deklameeris: "tra-tra-tra, tra-tra-tra".
Selle peale palusin tal proovida öelda ka traktor, sarnane algus ju. Ei õnnestunud. Kui aga ütlesin, et alusta samamoodi nagu tra-tra-d ja ütle "tra-tra-traktor", siis tuligi! Ja nii mitmeid kordi järjest :)
Nüüd on vaja veidi aega võtta sõnade ümberharjumisele ja voila!

Väike võit, kuid meie jaoks päris oluline :)

Uus hingamine

Vanamees pildistas laineid

Hommikuti, kui ajaaknas 7:25-8:00 trajektooril kodu-lasteaed-töö sõidan, hakkab juba mingisugust valgust taevast kumama. See täidab mind kuidagi eufoorilise naudinguga, sellisega, kus tõmbad kopsud õhku täis ja õhkad valjusti.

Mulle ikka kohe sobib valgus. Päike laeb mind nii enneolematult, et isegi õhkõrn tunne päikese võimalikkusest annab korraliku laksu energiat juurde.

Kummalisel kombel laeb mind ka tuul... Just siis, kui õnnestub korraliku tuule ajal metsa jalutama minna. Selles on mingi nii jõhker jõud, et ma ei pääse sellest, mu keha lihtsalt ammutab osa endasse.

Aga jah, nüüd tundub, et on jälle uus hingamine, kuna nina on kevade poole :) Kalendri järgi veel vaid 57 päeva minna!

Unistused...

Pliis-pliis-pliis! Äkki tulevad ilusad jõulud ikkagi?
Ratase Vabandusvalitsuse ehk Rabanduse aeg oli ju tegelikult otsas juba enne algust...

Pilt sotsiaalmeediast

Kibepipardest

Razzamatazz, Kilian, Cayenne

2019 oli meie jaoks vist küll kibepiparde aasta.

Vanamees on mul piprahull. Pipar igas asendis ja igas versioonis, eksole. Isegi poisid (5 ja 6) söövad pipralisi rohkem kui enamus eestimaalasi. Seega jah, oli loomulik, et panin ka sel aastal piprad kasvuhoonesse.

Möödunud aastal miskipärast see kasvatamine nii hästi ei õnnestunud, kuid sel aastal tuli neid nagu murdu. Päriselt ka, mul on sügavkülm piprakotikesi täis. Eelistan neid külmutada, kuna siis saab nt kasvõi ühekaupa tarvitamiseks välja võtta ja kõik omadused on ka säilunud. Osad olen kuivatanud ja siis saab pulbriks peenestatuna kasutada. Aga terved on siiski lemmikud.

No ma ei tea. Kokku oli mul sel aastal kasvuhoones 9 pipart: 1 Cayenne, 2 Kilian´i, 2 Razzamatazz´i, 2 Yvona´t ja 2 Bhut Jolokia´t (nood on maailma ühed kangeimad).

Cayenne ja Kilian andsid küll taime kohta sadakond kauna. Razzamatazz ja Yvona mitukümmend kauna taime kohta. Ainus, kes ei jõudnud korralikult valmida, oli Bhut Jolokia. Seda sain kokku 3 kauna, kuid ei tundunud enam kvaliteetsed (novembris) ja läksid komposti.

Igatahes soe sügis aitas kõvasti kaasa ja veel novembriski sain kasvuhoone vahet käia ja kaunu korjata. Ikka väegadi hea saak sai, mina ise nii õnnelik :)

PS: Pildil ühe korje saak. Ja neid korjeid oli PALJU!

Lastega on äge :D

Vanem Poiss (6a): "Tead, emme, aastavahetus on minu lemmik. Siis me sööme alati täidetud mune ja kalamarja ja soolakala ja ciabattat ja on ilutulestik ja kuuleme Eesti hümni ja on üldse kõik kõige paremad asjad"
Kõrvalt lendab sisse Noorem Poiss (5a): "Jah, ja siis on seal ka mänguväljak!"
Me Vanema Poisiga vahime kergelt lolli näoga ja hakkame koos nokkima: "Kus see mänguväljak on?"
"Seal, kus te räägite"
Seletasime siis, et räägime aastavahetusest ja sellel pole kindlat kohta. Ilmselgelt ta ei kuulanudki meid aga tahtis ka vestluses osaline olla. See selleks.

Jõuab Vanamees koju ja kirjeldan talle irvitades Noorema Poisi täiendust vestlusele. Itsitame.
Meie itsitamist märgates küsib Vanem Poiss: "Mis te naerate? Kas sa räägid issile seda, kuidas mul lõuna ajal silm peast toidu sisse kukkus?"

Hetk jahmunud vaikust. Siis hakkan naerma ja naeran pisarateni. Nii konteksti :D Vanamees vajab selgitusi. Ok, laual vedeles üks kleebitav silm ja asetasin selle lõuna ajal Vanemale Poisile kolmandaks silmaks ja see kukkus taldrikusse.

Mul oli ikka pool õhtut silm märg :D See, mis taldrikus ei olnud :D

Lapse suust kuuled sa tõde

Vedelen poistega. Silitavad, miilustavad ja räägivad armastusest. Korraga, peale mu näo järjekordset silitamissessiooni nendib Vanem Poiss (6a):
"Emme, oleme ausad, Sul ei ole enam väga noor nahk."
Nojahnohh. Ei saa vaielda ka...

Kiidulaul

Mänguköök

Mulle niiiiniiiiniiiiväga meeldib, et mu poisid on kasvanud mitte-piripillideks :)

No näiteks ei ole meie peres mõeldavgi, et laps kusagil avalikus kohas emotsioonitsema või midagi nõudma hakkaks. Mismõttes viskab end poes pikali? Ma vist lihtsalt jalutaks poest välja. Las satub korra paanikasse. Mismõttes nõuab midagi? Siis ei saa poodi kaasa. Käin enne lasteaeda poes ära.
Meil õnneks on nii, et kumbki võtab endale käru või ratastega korvi ja mina siis kordamööda lapin neile tooteid vedamiseks. Mina olen ju naine ja nende asi on mind naisena kohelda (no ei ole ma oma laste kasvatamises võrdõiguslik, mis teha - õppigu juba varakult naistele head mehed olema, tuleb kasuks). Kauba lindile asetavad ka nemad.

Kui on poes rohkem inimesi ja nendega koos manööverdada ei ole mugav (eks nad ikka vahel kipuvad jalgu jääma ja kärusid risti-põiki vahekäiku parkima), siis palun neil minna mänguasjavahesse uudistama. Seal nad siis näpivad ja uurivad erinevaid mänguasju (ei, nad ei ole siiani midagi lõhkunud/avanud/kahjustanud, sest nii lihtsalt ei käituta) ning kui mina oma ringiga valmis saan, lähen vaatama, mida nad mulle näidata soovivad. Sealt siis kooruvad ideed, mida nad tahaksid endale kunagi saada kas sünnipäevaks või jõuluvanalt või mõneks muuks oluliseks tähtpäevaks. Lihtsalt niisama emotsiooni pealt mänguasju ei osta. Neid niigi terve elamine täis. Uudistavad, jätavad meelde, annavad mulle info edasi ja kui soov püsima jääb, saab selle kunagi töösse panna. Viiene küll vahel üritab vingu üles võtta ja suud mossi vedada, kuid õnneks saab see kohe selgeks räägitud.

Vahel lepime kokku (alati ENNE poodi minemist), et nad saavad endale valida midagi oma maitse järgi. Kõrrejooki, jäätist või kommi/šokolaadi. Või mis neile pähe tuleb (mina pean nõustuma). Aga ka see ei ole reegel ehk et see ei toimu igal poekülastusel.

Ühesõnaga, üheltpoolt ma arvan, et mul on üpriski nende nagamannidega vedanud, kuid teisalt arvan, et see on ka mu enda töö. Juba pisikesest peale olen neile asju selgitanud ja selgitanud ehk et neile tähelepanu pööranud, mitte ninapidi nutti kinnitunult lapsi tõrjunud. Nii puudub neil ka vajadus minu tähelepanu nõuda endale arusaadavate vahenditega nagu jonnimine, nõudmine või mis iganes veel. Kõik on kinni kokkulepetes. Ja vastastikus austuses. Mitte nii, et laps austagu vanemaid, vanemad aga sõidavad lapsest suvaliselt üle. Temal on ju oma maailm, mis suurem kui ümbritsev.

Loomulikult on nad siiski ka parasjagu krutskeid täis tegelased ja jälle pean pahandama, kui näiteks avastan toas veega mängimise (sellele on lahendus - võtke oma asjad ja kolige vannituppa neid tähtsaid toiminguid tegema), õhtujaheduses ilma dressikata ja paljajalu mööda hoovi ringitormamise, sopaloigus pladistamise (riided verandal seljast, räpastena tuppa ei tule!), omavahel kaklemise ja hammastepesu kaugustesse lükkamise, kuid siiski, need teemad on siiski üliväikesed. Minu meelest. Lihtsalt mu oma mugavus saab kannatada (jälle vaja pesta neid ja nende riideid, kasida kodu või hullemal juhul palavikku ravida).

*******
Väga rahul olin oma kuuesega, kui ta hiigelsuure pinnu varbasse sai ja seda mul rahulikult välja nokkida lasi. Pidin kasutama nii nõela kui pintsette, kuid lõpuks sain kahte uudistavat peanuppu eemale veendes lõpuks siiski ka pinnu kätte. Väiksemad pinnud kisuvad ise välja.

Ükspäev lõikas kuuene noaga päris korralikult näppu. Nad ikka toimetavad nugadega nii köögis kui vahel ka väikest puu- või taimetööd tehes. Ei mingit hala - tõmbas paberrätiku ümber sõrme ja tuli minu käest abi otsima, et "veri ei jää seisma". Vere kogust arvestades olin küll mures, et äkki mingi hetk veab siiski näost valgeks, kuid ei midagi. Tohterdasime haava ja tagasi mängima.

*******
Ehk et jah, praegu on mu viiene ja kuuene oma vanuse kohta ikka üliägedad tegelased. Mulle tundub, et oskavad käituda ja ma ei usu, et ma eriline pimedusega löödud kanaema olen, kelle tibukesed kõike võivad. Üldse mitte ei või. Käituma peavad.
Aga vot ma ei karista ka. Leian, et see on pointless. Karistamine ei õpeta, see on vanema enda nõrkus, alla andmine. Muudmoodi ei oska, siis las otsustab tugevama õigus. Tuleb minna juurteni ehk siis asi selgeks rääkida. Lapsel on mõistus ju täiesti olemas ja nad on võimelised aru saama, kui neid austusega kohelda. Ja neile väga meeldib, kui nendega räägitakse. Mõtlevad kaasa ja teevad omad järeldused.

Isver, ma kõlan endale siin nagu vana rahu ise. Üldse mitte! Olen ka oma laste peale häält tõstnud ja teen seda edaspidigi. Vahel ma lihtsalt ei oska end muudmoodi kuuldavaks teha. Nõrk, noh. Ja nad on ju tohutult energilised... Eriti koos olles. Üksi täitsa vaiksed ja rahulikud, koos aga tulevad igasugu ideed :D

Loodan siiralt, et see ei ole nii vaid seetõttu, et nad on alles väikesed. Puberteet saab ju karm olema igal juhul. Aga ikka loodan, et äkki piisavalt palju eeltööd hoiab ära nii mõnegi ekstsessi. Vähemalt annan endast parimat, et oleks usaldus ja arusaamine. Et ei läheks tõlkes kaduma.

Batuut

Olen juba mitu head aastat mõelnud, kas batuut aias oleks hea või halb mõte.
Ühtepidi juhtub sellel üsna palju õnnetusi, teistpidi on see ülitõhus treeningvahend.
Ta ei ole just kõige ilusam aksessuaar aias, kuid kui mõelda laste lõbule ja sellele, kui suur meie hooviala on (ehk et ei pea troonima keset hoovi või grillinurga kõrval), siis ei topi ma seda ilu mitte patta. Ja raudreegel oli, et kui batuut, siis ainult ja ainult turvavõrguga. Lahtist ma oma lastel ei usaldaks - miski hetk ikka liiga hoos ja lendavad minema.
Ehk siis peale kippus jääma pigem soetamise pool.

Rääkisin sellest ka oma Väikese Õega (ok, tegelikult küll nõbu, kuid kuna me kasvasime koos nõbudest poisteväega ainsate tüdrukutena, siis siiani kipume endid vahel õdedeks tituleerima) ja tema haaras ideest kohe kinni. Igatahes, ühel kuumal suvepäeval saabus ta koos kaasaga meile nädalavahetust veetma ning kaasas oli 4-meetrine batuut.

Batuut mahtus ilusasti laste alale (meil selline kraavide ja puudega piiratud eraldi ca 250m2 ala, mis ongi laste lõbustamiseks mõeldud koos mängumaja, kiikede/ronimiste/liivakasti ja nüüd ka batuudiga) ning no arvata võib, et sellest alates on poisid igapäevased batuudil karglejad.

Mis mulle selle juures aga enim meeldib, on see et asi on end tõepoolest õigustanud. Ükskõik mis vanuses lapsed meil sellest alates külas on käinud - batuudil karglevad nad üheskoos kõik. Suveõhtutel lausa pimeduseni välja.
Küll õpetatakse üksteisele erinevaid trikke ja tehnikaid ning vahel istun laste juures kiigel ja vaatan imestusega, kuidas minu pisikesed pägalikud suudavad selliseid asju juba teha. Poolteist kuud ja hüpped on sellised, millega mina mitte mingil juhul hakkama ei saa. Isegi saltosid katsetavad juba. Pepuli-püsti-pepuli-püsti mitmeid minuteid järjest käib ka mulle üle mõistuse, neile aga suvaline lõbustus.

Et siis jah, tänase seisuga ikka ülirahul :) Tänud Väikesele Õele ja ta kaasale, kes ideel kiiresti sarvist haarasid ja mu kõhklustel podiseda ei lasknud :D

Annetamistest

Eks see annetamine ja nn "heategevus" (tegelikult vist küll mitte heategevus, mis on kergelt üleoleva suhtumisega - "ma teen head"- vaid pigem märkamine ja hoolimine) on mitme otsaga asi. On olukordi, kus see kipub juba õpitud abituseks kvalifitseeruma ja on olukordi, kus sellest on ka reaalselt abi. Et muudmoodi on seisud tunduvalt lootusetumad. Mis iganes loogilistel või mitteloogilistel põhjustel.
Mulle tundub, et neid viimaseid seise on siiski rohkem :) Ehk et pigem ikka reaalne abi.

Igatahes. Minu nõrkused on lapsed, loomad ja karmid haigused noortel inimestel, kel väikesed lapsed. Eks vist paljudel samad nõrgad kohad.
Püsiannetus on mul ühte lastega seotud fondi tehtud vist juba mituteist aastat tagasi. Mõned aastad tagasi vormistasin veel ühte lastega seotud fondi püsiannetuse.
Eks ma olen ka see, kes vahel mingisugusele loole reageerides väikese ülekande või telefonikõne teeb. Need aga ebaregulaarsed ja püüan aru saada, et ma ei suuda kogu maailma aidata. Ja kuidas ma ühe loo valin ja teist mitte. Siis endal kergem, kui ei pea juhuslikke otsuseid tegema.

Hiljuti, kui palganumber väheke suurenes, võtsin vastu otsuse: iga kord, kui saan palka juurde, lisan ühe püsiannetuse. Need annetused ei võta mul tükki küljest, kuid mine tea, äkki minu regulaarsus koos teiste panustajate regulaarsusega on kellelegi ühel hetkel justnimelt see, mis osutub määravaks.

Seekord sai minu püsikorralduse Vähiravifond. Olles lähedalt näinud inimesi lahkumas tänu sellele sõralisele, ei olnud valik keeruline. Näiteks paari viimase kuu jooksul tean kolme noort naist, kes elu kaotasid. Neist kahel olid pisikesed lapsed. Ja üks sai diagnoosi alles paar nädalat enne surma. Jõhker.

Kui järgmine kord palganumber suureneb, valin põhjaliku analüüsi järel välja mõne loomadega tegeleva ühenduse.

Puugid

Suvel tundus juba, et polegi nii hull see puugindus sel aastal. Puuke küll leidus meie peal nii kinnitunult kui jalutavana, kuid see oli kuidagi hallatav. Ka kassid tõid neid harva tuppa. Neil küll ampullid kuklas, kuid ega see puuki karvades reisimast sega - alles kinni imedes viskab sussid püsti.

Tundus juba, et sel aastal päris hästi, kuni jõudsime augustikuu lõppu. Ja siis läks hulluks. Esimese aasta puugid ehk siis puugitited järjest ja järjest poiste peal kinni. Mõni õhtu eemaldame täitsa mitu järjest. Kummagi lapse pealt.
Eks nad muidugi jooksevad kõikvõimalikes puugirikastes kohtades hoolega ringi ka, kuid nii hullu aega mina ei mäletagi.

Õnneks on poisid tublid ja tulevad näitavad meile. Vahepeal oli neil puukidest juba nii siiber, et hakkasid neid ise ära kiskuma. Pintsetid näppude vahele ja sikutama. Kui aga mõned korrad pead sisse jäid, võtsid meie veenmist kuulda ja tulevad lasevad siiski meil eemaldada.

Aga need puugitited on nii tillukesed, et ei saa päriselt ka aru, et puuk. Pisike punakas punnike, justkui putuka hammustus. Vahel kratsitaksegi keha lihtsalt küljest ja nii see pea sisse jääbki.
Küll ja veel oleme pidanud luubi tooma, et aru saada, kas tegu puugi või punniga. Ikka päris karm.

Trump tegi teene?

Vanamehe töö/kirg/hobi on reiside korraldamine. Viib inimesi reeglina põhja. Noh, sinna, kus külm on. Võimalikult vähe inimasustust, võimalikult palju puutumata loodust. Sellised kohad, kus tema elaks (mina mitte :D) ning kus teised servast temasugused käivad end välja lülitamas. Ehk et ei ole täismugavusteenuseid, kuid on reis, toitlustamine ja giiditeenus kompaktselt koos. Ja kirg millegi vastu. On see siis fotograafia, kalastus või matkamine. Ehk et inimene tegeleb täpselt sellega, mis erutab :)

Tänu neile reisidele on meie sõpruskonda lisandunud tohutul hulgal ülilahedaid ja väga intelligentseid tegelasi. Sest Vanamees on pirts (ja ma toetan teda selles) - kui võimaliku reisilise väärtushinnangud ei klapi ülejäänud seltskonna ja tema endaga, siis neid tegelasi kaasa ei võeta. Ei ole paketireisid, et kes maksab, see saab. Saavad need, kes kvalifitseeruvad. Kerge eksklusiivsuse maik, eksole. Ja see teebki neist reisidest erakordsed reisid - inimesed klapivad omavahel. Ei ole nii, et ikka on mõni eriline oinas kambas. Välistada muidugi ei saa, kuid senised aastad suht hästi kulgenud. Ja ca 10 reisi aastas pikkusega 7-14 päeva korraga on päris hea saavutus, ma arvan.

Mis meenutab mulle, et nii mu eelmine elukaaslane kui eksabikaasa on muret tundnud, et kas ja kuidas ma sellist suhet talun. Et mees pidevalt ära ja mina majapidamise ja lastega üksi ja kuidas see suhtele mõjub. No sry, minu meelest ainult hästi :D Ja ma ei saa aru, kuidas sellest on nii raske aru saada. Mida see kodus olev mees mulle annaks? Vaidlemist, kaklemist, egode põrkumist. Rõõmu pakkunud reisilt naasev mees seevastu kannab mind kätel, imetleb iga mu liigutust ja jumaldab iga mu kaalukumerust... Kus see probleem on? Ma pole ju nii äpu, et mehe ära olles laste ja majapidamisega jänni jääks.

Aga edasi. Igatahes. Vanamees on ammuilma unistanud Gröönimaast ja Alaskast. Nüüd, kui kollatukk Trump oma Gröönimaa ostmise plaaniga lagedale tuli, vastu näppe sai ja solvunult psihhama kukkus, tõusetus pinna all podisenud kirg taaskord. Ja nii mõtles Vanamees, et paneks kujuteldava Gröönimaa kava kokku. Kava ja kulud koos, paiskas info oma kanalitesse. Ise mõtles, et mission impossible. Reis maksab mitu-mitu kilo ja vaevalt keegi väga reageerib.
Tulemus? Kahe tunniga oli reis täis buukitud. KAHE tunniga!

Et siis jah, ühel mehel on täitumas üks suurtest unistustest :D

Balti kett 30

Rääkisin mõned päevad tagasi lastele 30 aasta tagusest Balti ketist. Näitasime kaadreid kätest hoidvatest inimestest ja kirjeldasime, kuidas 2 miljonit inimest ligi 700km läbi kolme riigi koostööd tegid ja näitasid, et nad armastavad oma kodumaad ja tahavad olla vabad.

5-ne võttis suht ükskõikselt, 6-ne esitas palju täpsustavaid küsimusi ja oli näha, kuidas aju ragises minu emotsionaalselt räägitut analüüsides. Paar hetke hiljem soovis joonistada. Ja joonistas enda nägemuse sellest, kuidas 3 väikest riiki kunagi Venemaa musta taeva alla mattusid... Ja siis vabaks võitlesid. Ma olin ja olen veel nüüdki natuke vapustatud... Ma ei rääkinud midagi tumedast taevast (mul oli ilus lapsepõlv), see on tema nägemus. Leedu lipu värvide järjekorra kohta küsis veidi nõu, ülejäänuga sai ise hakkama.

Aga jah, see suur Venemaa ja need pisikesed Baltimaade lipud... Nr 3 kokkuhoidvuse märgiks... Mustad plönnid meie tänaste lippude taga on kaugusse vajunud punalipud, mille versioone me omal ajal oma lippudeks lugema pidime.

Seevastu aga ei võta viiene õnneks muusikat ükskõikselt. "Älgake Baltimaad, älgake Baltimaad!" kõlab viimastel päevadel meie kodus suhteliselt sageli :D Kuuene poetab pisara, kui Ruja esituses "Eesti muld ja Eesti süda" mängima panen. Ütleb, et see lugu mõjub talle selliselt. Kuigi osasid väljendeid pean talle laulu kestel "tõlkima".