Jälle sõidust

Paistab, et see teema mind ennast veel vähemasti ära ei tüüta:)

Viimase aja elevaim situatsioon tahab aga siiski ka kirjeldamist, sellest ka vajadus see oma päevikusse üles märkida.

Nimelt sain ma esmakordse kogemuse vilkurite ja sireeniga sõidukiga koosliiklemisest:) Lähenesin mööda Ehitajate teed Akadeemia tee ringile, kui minu tagant lähenes paraja kiirusega sireenides tuletõrjeauto. Ringile jõudsime üheaegselt. Natuke enne ringi paigutasin end tee pealt eest (raskemaks tegi asja see, et olin sisemisel rajal ja teepeenrale poleks olnud mõtet manööverdama hakata otse tuletõrjemasina eest läbi). Kui tuletõrje ringile kimas, oli mul suurepäraseim võimalus tema taga kiirendades ringile saada, kuna kõik hoidsid viisakalt eemale.
Kogenud autojuhile pole selles situatsioonis miskit elevusttekitavat, mulle kui õppijale on aga iga erandsituatsioon meeldejäävaks kogemuseks:)

Tänase seisuga siis pooled sõidud sõidetud ja 20 sõidutundi ehk 10 sõidukorda veel ees. Vahepeal võtab nädala kuni paar puhkust ja siis jätkan oma aeglast rühkimist lubade poole.

Vahepeal sai nimelt töökohta vahetatud ja sealsed ajad klappisid minu sõidutundidega. Kuna aga too töökoht mulle päris hästi ei meeldinud ja üks teine ettevõte võitles hoolega ja oli nõus kõike soovitut ja natuke rohkemgi pakkuma, siis ilma kurvastamata tegin suhteliselt äkilise lükke ja vahetasin veelkord töökohta. Viimase kuu aja sees siis teine kord juba! Päris järsud liigutamised, kuid miskit pole teha - tuleb ikka minna sinna kus rohkem meeldib ja kus paremaid tingimusi pakutakse.
Seega vaatab siis kuidas nüüd sõiduajad klappima saab. Nädala-paar töötab rahulikult ja eks siis näis mis ja millal.

Ja miskit pole teha - tulevikus, näiteks järgmisel aastal, tuleb ka A-kat. load ära teha... Ma lihtsalt pean endale mõne pisikese chopperi ostma, lihtsalt pean...

Kass

No midagi pole teha, see loomake lihtsalt on mu elus nii olulisel kohal ja see fakt kohe paneb kirjutama.

Enamasti on nii, et kui saadakse laps, siis mingiks perioodiks ei eksisteeri ka muidu kõige mõistlikemate maailmas enam suurt muud kui laps ja temaga seonduv. Kuna minul pole veel aga õnnestunud ühtki last sünnitada, siis minul selle lapse kaka ja hammaste jutu tühimiku täidab mu kass:) Igaühele siis oma:)))

Kuna ta täna on jälle selline armas miilu ja norib head-paremat, siis mõtlesin veidi tema söömisharjumusi kirjeldada.

Tegu siis sellise huvitava loomaga, kes on gurmaan! No täielik lausa. Ei sobi talle mingi suvaline toit, seda söö ise. Ok, kassikrõbinad peavad muidugi pidevalt ees olema ja kaks korda päevas (hommikul ärgates ja õhtul koju saabudes)tullakse vastu saba püsti ja häälitsusega "kurrrrr!" ning pidevalt üle õla kiigates meelitatakse sind esimese asjana kööki konserviampsukest andma. Seda saab küll vaid killukese, muidu läheb äkki paksuks kah veel! Selline tavatoit aga, mida ise sööme, see härrale ei kõlba. Nuusutatakse ja vaadatakse solvunult.

Küll aga huvitavad teda maasikad, viinamarjad, banaanilaastud, Raffaello, õlu, kirsijogurt, juust (kaasa arvatud nii valge- kui sinihallitus). Veini võetakse kah käpakest salaja sisse kastes ja siis limpsides. Ja suureks lemmikuks on eestlaste rahvustoit kama... Ahjaa, friikartul ja pistaatsia pähkel on kah sõbrad.

Magatakse ka kõik oksad laiali. Seega turvatundega on kõik ok. Magamisest siis paar stiilinäidet kah:
Magamiseks eelistab oma 3-kordset tornikest
Väike tualett vahepeal...

Jägala

Tuli mõte minna laupäeva hommikust sööma Jägala joale. Et siis pole veel rahvamassid ka päral ning saab rahus loodust nautida.

Väike hirm küll oli, et suurvee ajad on möödas, kuid õnneks andis Jägala endast parima ja vuhises mis hirmus! Teisel kaldal oli Veematkade Indrek oma grupikestega raftingut tegemas ja neil seal paatides paistis möllu hirmasasti olevat. Kurvi peal panid enamus paatkondi külg ees, ühed isegi selg ees. Lõbu laialt:)

Mõned pildid said ka klõpsitud, kuigi need ei anna suurt muljet edasi. Korralik fotokas alles ootab väljavalimise otsust ning seebikaga pole pildid päris need mida oleks tahtnud. Aga saab hakkama.


Vesi tundus kuidagi hästi paks ja tihke


Elevil sellid

Kardina servast vaadatuna

See puu ei püsi seal enam kaua

Aga see puu tegi õige otsuse, kui kasvamise suunda valis

Auklikud tänavad

Njah, mitte-veel-autojuhina ei ole varem nagu valusaid kogemusi olnud nende paljukirutud Tallinna auklike tänavatega, kuigi õppesõitu tehes olen hakanud aru saama küll, et suhteliselt võimatu on tänavatel auke vältida ning vahel on tegu nagu külmunud põllumaaga, kuid nüüd siis jalakäijana ka otsene kokkupuude olemas.

Nimelt sai eile jalutatud ning ühel ajahetkel oli tarvis astuda kõnniteelt sõiduteele, et teed ületada. Iseenesest kohutavalt lihtne ja igapäevane toiming. Küll aga suutsin mina astumise hetkel paigutada kontsa tees olevasse auku ning hetkel kui jalale toetasin, käis sealt läbi selline raksakas, et ma ei saanud esimesel hetkel arugi kust krt see heli tuli. Taipama hakkasin alles siis, kui jalg mõne aja pärast täielikult tuimestus ning edasiliikumise pea võimatuks muutis. Kuna oli asjaajamist, tuli aga edasi liibata. Mõne aja pärast oli kõndimine isegi mõneti võimalik.

Kodus muidugi terve õhtu tegi jalg põrguvalu ja paistetas. Miskise hüppeliigese nihestusega siis tegu. Õnneks aga tundub, et jalg hakkab ära harjuma ja tagasi tõmbama. Valu igatahes on tänaseks juba oluliselt vähenenud.

Seega ei peaks mitte vaid autojuhid Tallinna tänavate halva seisundi üle pahameelt avaldama, mina ühinen nüüd nendega esialgu veel jalakäijana.

Kass jalutab;)

Meil majas elab üks tädike, kes käib oma kassiga sageli jalutamas. Alguses tundus see mulle ütlemata veider, et kass rihma otsas, kuid kui ma nägin kuidas minu elukas rõdul olla armastab ja seal lindusid piilub ja värsket õhku nuusutab, siis mõtlesin et miks ka mitte. Tema on mulle suurepäraseks kaaslaseks ning stressileevendajaks ning kui ma enese egoismist olen ta kortermajja elama paigutanud (kuigi vastasel juhul poleks teda võib-olla üldse olemas, kuna võtsingi ta seepärast, et keegi teda ei tahtnud), siis võiksin ju võimaldada tal ka looduses natuke käia.

Saigi siis kiisule jalutamisrihm muretsetud ja nüüd siis mõned õhtud ja nädalavahetusel ka päikesepaistega jalutamegi:) Esialgu kass oli hullumas ja rabeles ja närvitses mis hirmus, praeguseks aga paari korra järel juba käib ja uudistab ning on igati elevil. Nüüd on mõte, et kui soojemal ajal kusagile grillima minna, siis kass autosse ja kaasa:) Autoga sõita talle meeldis juba varem, nüüd siis meeldib ka jalutamine.

Meenus, et siin ma ei olegi oma suurepärasest elukast miskit kirjutanud:)
Tegu siis krants-kassiga, kelle üks vanem peab küll ilves olema... No nii ilvese nägu ja kasvu loom lihtsalt! 2,5a vana, kuid hiiglama suurt kasvu ning 5-kilone. Kusjuures pole ta mitte paks vaid lihtsalt kohutavalt suurt kasvu. Ja meeletult karvane!!! Nende karvade tõttu on küll tunne, et kui teise kiisu veel muretsen, siis too peab küll kiilakas olema... Kõigel on kassikarvad juures ning riidepuhastusrull on igapäevane abivahend. Kuid see loomake on seda kõike väärt! Ta on lihtsalt nii kohutavalt lahe ja iseloomukas. Panen siia ka pildikese üles.

Nööp von Vidrik siis täies oma unises hiilguses:

Kino

Eile hilisõhtul kinos oli suhteliselt lõbus vahejuhtum.
Tegu oli sellise parajalt verise filmiga ja suhteliselt räigelt näidati kõike. Mingi hetk siis, kui just oli üks noormees taas ära veristatud, jooksis meie ees istunud tibi välja, ekraani eest läbi. Küürakil asendis, ühe käega kõhust ja teist suu ees hoides. Kui tibi oli saalist välja jõudnud, siis ei ajanud kedagi film hirmule, rahvas rõkkas lõbustatult naerda.
Hiljem, kui tibi tagasi tuli, oli ta juba päris okei ja itsitas ka ise:)

Plats

Täna, 7.-ndal sõidukorral siis, sai lõpuks ka platsil käidud. Täiesti koooohuuuutaaav! Kuidas kuram on võimalik see asi selgeks saada? Külgboks läks veel enam-vähem, kuid see slaalom on kohutav asi. Kusjuures - tagurpidi slaalom õnnestus tiba paremini, esimesega oli aga raskusi.

Õpetaja täna küll arvas, et määratud 40-ne sõidutunniga saan ma kindlasti hakkama ja juurde võtma ei pea, kuid seda platsi-asjandust arvestades ei julgeks ma teps mitte nii kindel olla... Natuke üle poole sõidukordadest on veel ees, kuid sügavalt kahtlen et selleks ajaks asja selgeks saan... Linnas liigelda on sellega võrreldes ikka puhta nohu ja see kipubki meil juba igavaks minema.

Hambaarst

Täna sai siis taas hambaarsti külastatud. Kolmele hambale olid täpikesed ilmunud ja lasin need siis kõrvaldada. Nüüd aga on nii jube tunne - nagu keegi viiliks hambaid. Selline vastik tundlikkus on ja eriti rääkida ei taha, siis suus liikuv õhk teeb viilimistunnet juurde. Olen ikka äpu küll... Aga tean et hiljemalt homseks on see vastik tundlikkus möödas.

Huvitav on see, et kui midagi suurt on parandatud ja ehitatud, siis hiljem ei tunnegi miskit. Praeguste täpikestega aga selline hädapätakas...

Järgmine kevad siis taas kontrolli. Siit moraal - ikka tuleb igal aastal kontrollis käia, siis ei saa täpikesed aukudeks muutuda ja saab kiiresti ja odavalt hakkama. Kui seda va viilimistunnet ei oleks...

Esimene soe

Nädalavahetus oli täiesti hüper-super-ilus-soe!
Vähemasti Pärnus. Tallinnast väljudes jäi hall taevas seljataha ning naastes oli ka Tallinn pilve varjus, kuid loodetavasti oli siingi soe ja päikesepaisteline. Pärnu oli küll väga päikest täis ja inimesed juba suhteliselt napilt rõivastunud:)

Et siis esimene kevadsoe juba olnud... Eeldatavasti kisub siis nüüd natukeseks taas jahedaks ja aprilli lõpus ehk saab veel korra sooja nautida. Nii meeletult ootan juba suve!!!

Taas liikvel

Nii, suhteliselt pikk haigeksolemine edukalt üle elatud. Köha ja nõrkus on veel jäänud, muidu aga juba täiesti liikumisvõimeline. Tuleval nädalal üritab siis taas trenni ka minna, muidu läheb keha ikka päris vedelaks kätte. Loodan et ma ikka jaksan seal midagigi kaasa teha, kuigi eks alguses esimene nädal vähemalt saab väga raske olema ja ega vist trennist erilist naudingut tunda ei saa. Aga kui ei alusta, ei jõuagi kusagile.

Õppesõitu sai siis ka üle hiiglama aja tehtud. Läks nii ja naa. Õpetaja leidis, et hoolimata sellest et me pole veel platsil käinud ega mäel peatumist harjutanud, võiksime siiski proovida. Ta teab suurepäraselt, et see on mu nõrgim koht - nimelt iga kord kui tuleb täiesti seisma jääda kuskil tõusva joonega ristmikul, nii kohalt võttes teen ma ikka totaalset rallikat ja ajan ketsi all vilisema. Nagu idioot või rullikas!!! Tegelikult teema selles, et kardan paaniliselt seda tagasivajumist ja mõned korrad on mul tõusval ristmikul ka tagasi vajunud. Ja see ei meeldi mulle.

Seekord ta siis suunas mind mõnusasti Tondi ülesõidule. Kui Kotka tänavat pidi tulla, siis üles vasakule Tondi ülesõidule on suhteliselt nõme sõita. Mõlemas suunas muudkui tullakse ja vahele lipsata suht raske. Ka kogenud autojuhtidel kõrval olles on see koht saanud minu suure ebasümpaatia osaliseks. Ja nüüd suunati mind ennast sinna. Olgem ausad - võttis ikka jala all värisema küll.
Õnneks läks seekord hästi ja sain ka kohalt ilusti minema kui piisav auk tekkis, kuid see on küll koht kuhu ma rohkem minna ei tahaks. Lihtsalt ei meeldi ja kõik.

Seekord siis sain oma suurima veaga ka hakkama. TTÜ juures ringile sõites vaatasin, et üks maastur tuleb paraja hooga ja ei hakanud ringile veel minema - eelistasin tema möödumist passima jääda. Õpetaja aga arvas teisiti ja mingi hetk hüüatas, et "anna gaasi!". Ma muidugi ehmatasin ära ja hetke pärast andsingi gaasi, kuid siiski liiga hilja ja poleks enam ringile ette lipsata jõudnud. Kuna aga olin käsklusest hetkelises paanikas, siis ikkagi lolli peaga läksin. Mökutamise tulemusena oli aga juba hilja ja õpetaja oli sunnitud pidurit panema. Päris karm pidurdus oli ja minul muidugi enesekindlus nullis, kuna ma pole harjunud vigu tegema ja mulle ei meeldi eksida. Isiklik probleem muidugi, mis muud.

Teine viga, mida ma pidevalt teen, on võrdsetel ristmikel. Ehk siis vana hea parema-käe-reegel. Kipun ikka liiga ristmikule välja sõitma enne peatumist. Kui aga teine tuleb samuti ristmikule välja, siis oleks ninad koos kah. Õpetaja ikka suunab, et sõidaksin ristmikule välja veidi hiilivamalt. See on asi mida tuleb veel kõõõõõvasti õppida...

Kiita sain ka:) Ütles, et pidin väga hästi märke jälgima ja seega ei anna mind tillitada erinevate korraldustega. Ehk siis olen eelnevalt ikka märki ka vaadanud, mitte ei kuula ainult mida õpetaja ütleb. See pidi hea olema, kuna eksamil tehakse selliseid tillikaid sageli.

Sõidu lõpetuseks sain siis oma esimeses ummikus osaleda:)) Jupp Akadeemia teest ning terve Sõpruse pst oli üks suur ummik. Täitsa lahe oli seal vaikselt törtsutades kulgeda.

Mõnus on sõita. Tahaks aina paremini ja paremini seda kunsti oskama hakata ja enesekindlust juurde saada. Siis ehk saab ka load tehtud ja lõpuks ometi isiklik liikurmasin muretsetud. Aga sinna läheb ikka kõvasti veel aega, alles neli sõidukorda olnud ju! Ja platsil need neetud boksid ju kõik veel õppimata...

Tõeliselt s*** olemine...

Jätkuv haigus on nii ära kurnanud et enam ei suuda paari minutit järjest püsti seista. Kohe kipub minestus peale. Hämmastav, lihtsalt hämmastav...
Postkastist lehe toomine käib igatahes vahepeatustega. Kuidas saab nii otsa lõppeda? Arumaisaa.
Palavik kisub veidi allapoole, päris ära ei taha veel kaduda. Kõige hullem on see, et köhida enam ei jaksa ja ega ei julgegi - ei taha neid vererullikesi vahtida.

Huvitav millised need linnugripi nähud olidki? Äkki esimese ohvriga tegu? Ok, nali naljaks, kohutavalt rõve olemine igatahes. Ja kõige rohkem piinab mind, et ega kodusedki puhtalt pääsenud ole... Ükspäev suutsin suure-minu-eest-hoolitsemise-hetkel teisele näkku aevastada ja nüüd on tagajärjed käes. Ja seega lisaks haigusele mul süümekad.

Hädapätakas

Arumaisaa..... Mis kuram ometi lahti on? Sel talvel juba mitmendat korda tõbine. Siiani ikka kilkasin kui terve ma alati olen jne. Nüüd siis saan oma hõiskamiste eest tasutud...

Jube vastik on haige olla. Kõik kohad valutavad. Hommikul ärgates palavik 38,5 ja ilma palavikualandajateta ei vähene ka... Õppesõit jääb küll homme kahjuks ära. "Õnneks" ka sõiduõpetaja teatas et tema haige ja lükkame edasi. Seega jääb ära oht, et ma salaja palavikusena välja hiiliksin.

Nõme lugu igatahes...

Õppesõit vol 2

Nonii, eile siis teist korda õppesõidus.
Olulilleliselt paremini läks, kuigi peale eelmise korra kamikazelikku sõidumaneeri ei olnud erilist tahtmist taas rooli istuda ja võimalikku materiaalset kahju kellelegi põhjustada.

Seekord ei teagi mis teisiti oli - kas oli sünnipäevatunne selline rahulikkusttekitav või lihtsalt langes kõik õigesti kokku - igatahes tundsin end roolis haruldaselt rahulikult. Seda arvas vist ka sõiduõpetaja, kuna peale mõnda tiiru väiksematel tänavatel tegi ta ettepaneku suurde liiklusesse minna.

Suundusimegi siis Mustamäele. Hästi mõnus tunne oli liiklusvooluga kaasa minna! Ma pole elu sees ise kusagil valgusfoori või ülekäiguraja ees peatuma pidanud ega pidanud vaatama kuhu mingi rada pöörab ja millal mingi rada teise rajaga ühineb ja siis püüdma seal vahel sujuvalt ja ohutult liigelda ja aegsasti trajektoori kohta õigeid valikuid langetada. Nii kuramuse kaif oli!!! Kiirus üldises voolus oli siiski üle 50-ne (mitte nagu eeskirjade järgi olema peaks), kuid siis ütlesin ka õpetajale, et ületan natuke mitte oma rumalusest vaid selleks et töölt kojuminejatele mitte jalgu jääda ja ta oli sellega päri. Eksamil küll seda teha ei tohiks, kuid õppesõidul leppisime kokku et sõidame siiski sujuvalt, mitte aeglasemini kui teised.

Eriti meeldisid mulle vasakpöörded fooriga reguleerimata ristmikel. Seal siis oli vaja vaadata et ei jääks kellelegi ette kui seal keset teed seisan ja ootan vastutulijate möödumist, et saaks pööret sooritada. Ise ka ei tea miks, kuid see jättis hästi mõnusa tunde:) Samuti meeldisid mulle väga ringidele peale- ja mahasõidud.

Aga peab ütlema, et suures liikluses on kuidagi oluliselt lihtsam sõita kui väikestel tänavatel. Seal ongi selline mõnus vool. Väikestel tänavatel vihkan neid ristumisi samavõrdsete teede vahel ja seda jubedat parema käe reeglit. Seal tekib mul alati kõhkluse moment.

Käiguvahetuse eest sain ka õpetajalt kiita. See oli kogu aeg hästi sujuv ja ilma änn-änn-hääleta ja jõnksudeta. Ütles et mul olevat hästi see tunnetus sees millal käike üles või alla lappida. Ja hea pidi ka see olema, et käike vahetades ma ei vaata käigukangi, nagu enamus naisi alguses tegema pidi.

Ühesõnaga - sain eile hästi palju kiita õpetajalt ja nüüd muidugi eufooria missugune! Ja enesekiitus missugune:DDD Loodan et ma nüüd loorberitele ei jää ja ei hakkagi ette kujutama et varsti juba valmis autojuht - eks see õnnestumine ja mitteõnnestumine käi ikka pigem lainetena, ma usun. Järgmine kord võin üldse silmad vees tundi lõpetada, mine sa tea.
Aga noh, eilne õnnestumine oli selline sünnipäevakingi eest siis:)

Tegelikult tunnen vajadust varsti ka platsil natuke proovida. Auto manööverdamiseks siiski ju platsil õpitu oluline ja samuti mäkketõusudel peatumise teema. Need vajaksid lihvimist. Ise oletasin küll, et alguses asjatatakse platsil ja siis lastakse liiklema, meil aga siis teistpidine programm...

Ahjaa, õhtul hiljem sai siis karti sõitmas käidud. Tegime kaks sõitu ja mõlemal korral oli rajal kaks naist ja neli meest - ja mõlemal korral olin mina vaieldamatu viimane:) Ok, teine naine küll oluliselt mulle ära ei teinud, kuid mõne sekundiga siiski. Ja mehed tegid kõik ringiga pähe:DDD Paistab et ma siiski olen võimeline ka "korralikult" liiklema ja ehk ikka saan kunagi ka juhiload omandatud...

Kamikaze

Nonii, enne kukub kuu taevast alla kui mina juhiload tehtud saan!

Täna siis oli esimene õppesõit ja ma olen siiralt õnnelik oma sõidutulemuste üle - nimelt ei läinudki kaks kuud vana õppesõiduk mahakandmisele...

Oehh, minust vist ei saa küll kunagi korralikku autojuhti. Täielik ohutunde puudumine! Kitsad auklikud tänavad, ääristatuna poolde teesse ulatuvate lumevallidega. Seal vahel siis hulgaliselt autosid liiklemas ja veelgi rohkem osaliselt sõiduteele parkinuid, lisaks turukottidega memmekesed keset teed. Ja seal vahel siis mina... Sõidumaneer nagu rullnokal! Vaatan - ahhaa, takistus teel ja vastu tuleb eemalt auto, järeldus: oleks vaja tee äärde võtta ja oodata vastutulija möödumist, et siis ohutult edasi minna. Ja mida teen mina esimest päeva roolis olles? Annan aga gaasi et vahelt läbi lipsata jõuaks... Õpetaja hoidis vähemalt kahel korral kätega peast... Aga kuramuse nõmedad olete küll, vastutulijad, kes te ei taha märgata õppija märki katusel - hoidke minust igaks juhuks eemale! Aga ei, teie ronite ikka mul nii külje alt läbi et ma siiani imestan et ühtegi peeglit küljest ei lennanud.

Õpetaja tegi ettepaneku et äkki tahaksin motokoolitusele minna. Usun et see oleks targem variant - kitsam masin ju ja ei saaks niimoodi lollusi teha! Kuigi päriselt ka - mootorratta omamine on üks mu suurimaid unistusi... Aga arusaadavalt on mu lähedased mind tundes sellele mõttele veto peale pannud.

Täna sain siis teada, et mu sõidumaneer olevat nagu rekkajuhil. Kipun käsi roolil tagurpidi keerama (rooli siis alt haarates), nagu rekkajuhid seda teevad. Ja otseteel sõites kukuvad käed sülle puhkeasendisse (no rattad ju kenasti lumerööbastes sees ja pöialdega ju tunnetan rooli edasi), pole siis imestada et õpetaja tegi ettepaneku ikka roolist hoida.

Ühesõnaga - minust veel niipea autojuhti kohe kindlasti ei saa:( Keegi ei lase sellist segast eksamilt läbi ja hea ongi, muidu lõhuksin koheselt enda auto ära. Seega pean veel hulk aega käima ja proovima ohutundlikku ja korralikku liiklemist. On mul ikka nii väga vaja neid lube? Äkki kütaks trolli ja kaaskondsete abil edasi?

Vanemad

Olen ütlemata uhke oma vanemate üle!
Vähe sellest, et isa on suutnud omaenese ettevõtte edukalt töötama panna ja ema töötab väga vastutusrikkal kohal, on nad peale laste pesastlendamist hakanud ka oma elu elama:)

Kui me vennaga veel kodus elasime, siis tehti kõik meie tuleviku nimel ja ennast ohverdades. Meie pidime saama kõik vajaliku, kui ka nemad ise pidid selle nimel kõigest loobuma. Sest olgem ausad - ikka suhteliselt näguripäevi on nähtud ja eriti tänu sellele, et isa otsustas omaenese ettevõtte luua. Loomulikult on olnud kõhklusi ja nii mõnigi suurem tegija on tahtnud isa ettevõtet üles osta, kuid isa oma saare mehe kangusega pole lasknud elul enesele kannale astuda ja ikka ise edasi pusinud. Uskudes iseendasse ja paremasse tulevikku. Ja lõpuks on see end ka ära tasuma hakanud.

Lõpuks ometi on käsil oma maja ehitamine, kus on ruumi ka lastele ja lastelastele (nö oma verest lapselapsi küll veel pole, kuid kuna mu eksabikaasa on neile kolmanda lapse eest, siis tema laps on ka esimene lapselaps peres). Lõpuks ometi saavad nad sõita autodega mis meeldivad, lõpuks ometi saavad nad reisida ja lubada endale mida hing ihaldab. Hirmus mõelda aga kui pika ajaga see kõik saavutatud on...

Ja nüüd siis on paarikesel ää keeranud ja lähevad soomemaale suuskama! 50-aastastena... Minu sügav kummardus neile! Ema pole kunagi suuskadel kuskil laskumas käinud... Loodan vaid et nad ühtki kondikest ei murra:) Ehh, tahaks ise ka kaugemaski tulevikus selline julge ja hakkaja olla, mitte aga end vanuriks kujutleda ja kiiktoolisse tukkuma jääda...

Kõik armastavad...

Lausa suurepärane tükk!
Enamus aega sai kohe päris südamest naerda, ülejäänud aeg kulus itsitamisele/muigamisele.

Kuna etendus toimus Draamateatri väikeses saalis, siis oli see kuidagi ääretult intiimne ja vahetu. Näitlejad otse su nina ees ja pilkkontakt täiesti olemas. Ja arvestades näitlejate raskekahuriväge (Maria Klenskaja, Lembit Ulfsak, Merle Palmiste, Peeter Oja jt) oli see nii suurepärane elamus, et siiamaani võtab meenutama. Olen väga õnnelik et üks hea ingel mulle sellise kingituse tegi, kuigi enese kurbuse hinnaga... Aga kahjuks selline see eluke juba on... Pean selle talle kuidagigi kompenseerima...

Aga etendusest siis veel. Päris kass oli laval!!! Mulle kui kassifanaatikule oli see kui kirss koogi peal:) Istusime suhteliselt ees ja seega oli laval toimuv täpselt peo peal.

Esimene veider seik oli see, kus suur hulk inimesi (nii kümmekond) jäi etendusele hiljaks ja kuna väike saal on suhteliselt tilluke ja suure saali kombel hilinejaid teiste selja taha istuma ei saa sättida, siis oli terve see kamp etenduse ajal sunnitud inimeste vahele trügima ja ronima ja ukerdama seal on suht suurte kogudega. Ok, natuke ebameeldiv ju on aga vahel ikka juhtub et hilinetakse. Klenskaja jättis ka laval niikauaks näitlemise pooleli (õnneks istus ta parasjagu laua taga, näoga saali poole), toetas põse peopesale ja ootas irvituse saatel, millal rahvas paika istutud saab. Noh, rahvas paigas ja etendus jätkub. No tõesti juhtub ju erinevatel põhjustel et hilinetakse...
Tuleb siis vaheaeg, rahvas trimpab ja kohvitab ja aeg tagasi saali minna. Kõik ilusti sagimise lõpetanud ja etendus algab. Mõne aja möödudes siis täpselt seesama seltskond tagasi ja hakkab kohti otsima!!! Hämmastav matslikkus, nüüd ei saanud enam inimliku hilinemise kaela ka asja ajada... Aga noh, eks see ole nende probleem.

Mu kaaslane tegi aga etenduse ajal ühe huvitava tähelepaneku. Mingi hetk vestlesid pingsalt omavahel Palmiste ja Ulfsak. Mõne aja pärast nad eemaldusid teineteisest ja jätkasid vestlust lava erinevatest osadest. Kaaslane siis jälgis inimeste lava poole pööratud nägusid ja kõik, kes tema vaatevälja jäid, jagunesid kaheks - eranditult kõik mehed olid suunanud pilgud Palmistele ja kõik naised Ulfsakile:DDD

Jäääär

Viimasel ajal on poisid kuidagi Tallinnast ära kadunud ja ei taha siinsele publikule enam laulda... Eks vist viitsimise taga ka asi, suurem tuhin ringi sõita möödas ja nii nad siis viimasel ajal vaid Lõuna-Eesti rahvast rõõmustavadki.
Seoses 15 aasta möödumisega aga tehti siis ka Tallinna rahvale heameelt ning nädalapäevad tagasi astuti Rock Cafés üles. Otse loomulikult ei saanud ma minemata jätta! Kuigi nende esinemise jaoks on Rock Café minu arvates veidike suur ja mitte nii intiimne nagu nende muusika nautimine seda nõuaks. Aga noh, rahvast oli ka suhteliselt palju ja sai ilusti hakkama ka suuremas saalis.

Uuemad laulud tulid poistel hästi välja ja tekitasid minus isu lähemal ajal omandada ka nende uusim plaat (aina paremaks lähevad, nagu väärt vein). Vanemate lugudega sai aga paar korda päris nalja, kuna bänd hakkab mingit lugu üles võtma ja Sööt istub ja meenutab ja siis pobiseb nina alla, et "no ei tule!". No mis teha, võtame siis järgmise loo:)

Lõbustav oli vaadata üht keskikka jõudnud naisterahvas, kes seisis lava ees ja üksisilmi lihtsalt jõllitas, aeg-ajalt mingit alkohoolset jooki trimbates ja enamus aega sidruniviilu lutsides:) Olgem ausad - ega tädi kõige kainemas konditsioonis ei olnud ja rahval oli lõbus jälgida lisaks bändile ka nende eriliselt andunud fänni:) Vaatas ta bändi küll nii nagu oleks tegu tema jumalaga ja see oleks end ilmutanud:) Sellist kiindumust pole mina varem kohanud...

Auto

Nonii, pika ja põhjaliku kaalumise järel olen siis otsustanud lõpuks autoomanikuks hakata. Krt, vanust ka juba piisavalt ja ei saa ju kaaskondlasi muudkui ahistada et vii-tee-too ja tahaks ikka sõltumatu olla. Troll ka enam ei maitse kuigi hästi, seega vaja end kokku võtta.

Võtsingi siis vastu otsuse, et kui 28 kukub, siis mina rooli keerama hakkan. Esialgu küll sõiduõpetaja kõrval, kuid kui õnnestub need loanatuksed ükskord kätte saada, siis tuleb ka auto osta. Oh taevas mis siis tänavatel lahti läheb.... pean vist vahtralehe lausa suurelt katusele paigaldama, siis teavad teised suures kaares eemale hoida. Sest paha lugu - sõites olen vahel selline memmelikult nina-vastu-klaasi-tigukäigul ning teine hetk juba olen enese arvates nii kõva ralliäss, et ohutunne absoluutselt nullis. Seega siiani pole julgenud seda sammu enese ja teiste tervise nimel ära teha, paistab aga et ei ole paranemise märke näha. Seega...

Snowtubing

Üllatavalt fun vaba aja veetmise võimalus!
Selline kerge ja lõbus meelelahutus, kui tekib isu sõpradega hetkeks talveilma nautima minna, kuid külmetada ja kaua väljas passida ka ei taha.
Meie käisime siis sõpradega mustaka hüppetorni juures ja pool tundi vindiga ja rongis allalaskmist tekitas lõbu küllaga:) Selline lapsik rõõm tuli kõigile silmisse, ka kõige skeptilisematele meist:)
Pärast veel pitsad ja hõõgvein ning võis laupäeva lõbusalt lõpetatuks lugeda.
Ehk siis - soovitan soojalt kõigile, kellele meeldib lapsepõlve taaskogeda!

Krt, peab vist üks õhtu ikka suusad kah alla saama.... Peaks aga puhta öö ajal rajale minema, muidu oma teo tempoga segan asjatajaid:)

Algaja õnn 2

Njah, hõiskasin siin mingi aeg tagasi, et sai ostetud Viking Lotto pilet ja üllatuslikult ka võidetud... Karm lugu selles, et panustasin viiele järjestikusele loosimisele ja järgmine kord olin jälle võitnud! Ok, küll vähem, kuid siiski! Pileti hind ikka õige hea kasuga tagasi teenitud...
Nüüd kolmapäeval jälle loosivad - tea kas oleks palju unistada? :DDD
Ja nii nad sõrme asemel kätt võtavadki...