Piripilli- Leenu

Pildi tegi külas olnud E, mina keerasin must-valgeks - siis ei karju hall pea ja lömmivajutatud nägu niiväga silma :)

Karm. Karm on see oma aja saamine ja ilma lapseta kodus olemine...

Ma pole ju peale 13. veebruari ilma temata olnud kauem kui mõni tund korraga. Ja siis ka oma asjatoimetustelt naastes tean, et koju jõudes võtab mind vastu rõõmust hõikav väike tegelane, kes päta-päta paterdab esikusse vastu, tõstab käed üles ja nõuab "oppaaa, oppaaa!".

Täna aga askeldan siin nagu üksik hunt :(

Plaan oli lapsevabale ööle nagunii, kuna plaanis iga-aastane blogitšikkide kokkutulek, pilvepiiril kokteile nautides. Olin juba ette natuke ärev, et kuidas ma suudan öö temast eemal veeta, kuid arvestused said siis nii tehtud, et õhtul viimasel hetkel minek, peale kokteile pealinnas ööbimine ja varahommikul juba tagasi. Et lõbusas seltskonnas muljetades saab sellega hakkama küll.

Kuna aga möödunud nädalavahetusel olid poiss ja kass haiged, siis jäi Saardeminek ära ja sai otsustatud see tuleva nädalavahega asendada. Ehk siis minu laekumine reede varahommikul + lõuna paiku start Saarde. Enne järgmist nädalat mul aga vaja üks finantsanalüüs raudselt valmis saada ja no kuidas sa korraldad, eksole.

Pakkus siis Vanamees välja, et aga nemad poisiga annavad mulle kolmapäeva õhtu vabaks, ma saan siis oma analüüsi + kõik muu kiire ja vajaliku ära teha ning neljapäeval peale poolt päeva asjatoimetusi, mil nagunii oleksin kodust lennus, siis suund Tallinnale. Ja et nemad suunduvad juba kolmapäeva õhtuks Saarde. Mina tulgu siis reede hommikul Tallinnast lennukiga otse Saarde ja asi vask.

Tundus plaan ja puha. 

Kuni tänaseni.

Mida lähemale nende lahkumise aeg jõudis, seda enam ma poissi süles ringi tassida tahtsin ja lahti laskmine ei olnud mõeldavgi. Laps tahaks mängima minna aga emme hoiab muudkui kinni :) Eks ta siis ka üritas mind omal kombel (täisavatud suuga ilastades :D) musitada ja nii me mööda elamist ringi tantsisklesime. Muidugi peale seda, kui olime arstil mõõtusid võtmas käinud (täna siis 9 kuud ja 77cm).

Kui nad siis ära sõitsid, oli mul tükiks ajaks pill lahti. Muudkui aga lörista ja törista. Sadamasse jõudes pidid nad mulle helistama ja Saarekoju jõudes samuti. Ja siis, kui poja tudumas, siis ka. Ja jälle mina löristan nutta - no täiesti ajulage! Mis siin nutta on? Mulle antakse vaba aeg tegeleda vajalikuga, mulle antakse võimalus magada nii, nagu ma pole maganud juba 9 kuud - täpselt uinumisest hommikuse äratuseni. Ja mina löristan.

Aga nii hirmsal kombel igatsen... Isegi seda igatsen, kuidas ta vahel enne ööunele jäämist magamast keeldub ja jaurama ning voodis ringi hüppama hakkab. 

Ning jah, ma tean, et juba reede hommikul me näeme, kuid siiski...

Huvitav, kui ma ei suuda täna temast paari öödki eemal olla, siis kuidas ma ta kunagi tulevikus vabaks lasen, kui ta oma elu peale suundub? Või saab minust selline klammerduv ema, kes ei suuda last vabaks anda? Või on see praegu sellest, et ta alles nii pisi ja nii vähe aega mu juures olla jõudnud?

Küsimused, küsimused... 

Mõtle vähem, ela rohkem!!! Püüa vähemalt...

Vanajumal naerab, kui inimesed plaane teevad...

Möödunud nädalavahetusel oli meil kavas ammuarvestatud igakuine Saardeminek. Iga kuu vähemalt ühe nädalavahetuse broneerime sellele sõidule ja see on nii olnud juba viimased 3+ aastat ehk kõik see aeg, mil siin elanud olen. Sageli, nagu ka seekord, planeerime mineku koos venna perega, et seltsis segasem ja nalja rohkem. Ja lastelgi omavahel põnevam, mis siis et 4 aastat vanusevahet. Vennatütar saab aga suure ja tubli rollis olla ja Väikemees vaatab jumaldavalt, mida noor daam teeb. Igati vahva, eksole.


Sel korral organiseerisin end lausa nii korrektselt, et võimalikule kiirustamisele ja sahmimisele ruumi ei jääks ehk siis et kõik oleks aegsasti valmis, kui reedel poolest päevast stardime. Isegi piim kapis oli arvestatud täpselt, nii et pahaks minema ei saanud miski jääda, kui hommikukohv joodud. Ühesõnaga - ma ületasin iseennast detailidega.

Siis tuli aga mängu pealkirjas viidatud irvitav vanamees seal kuskil pilvepiiril.

Neljapäeva lõunast hakkas valge röövelloom Rööbik kummaliselt käituma. Läks oma kasti, istus seal kümmekond minutit, tuli välja, ei kraapinud midagi peale ja jäi kasti ette kangestunult seisma veel nii 10-ks minutiks. Peale tardumusest väljatulekut hoolega taguotsa pesema. Piilun kasti - mitte ühtegi klombikest ehk mitte ainsat pissinirugi selle pika punnimise peale. Ja nii õhtu otsa.

Noh, mõtlesime, et jälgime kassi. Hinge puges kahtlus, et kas tõepoolest eelmise sügise (7.septembri, brrr!!! sellest kirjutasin siin) jamad tagasi ja põies liiv või kivid. Aga noh, kui paremaks tundub minevat ja pissi näen, siis teeme oma käigu ära, kuna ega see muu sõiduks sobiva aja nii äkki ringimängimine nii lihtne ei olegi.
Peaaegu nagu plaan juba, eksole.

Seejärel astus mängu Väikemees. Palavik 39 ümber ja vahel laps päris kuum, vahel veidi vähem. Et nagu "kas te aru ei saa, et me ei tohi kuhugi sõita?" Päeval olime teinud ühe meie jaoks üliolulise käigu, mis võib-olla miskeid ettureid liigutas, kuid siis tundus poiss veel igati ok olevat. Kas võisime talle palaviku tõusuks tõuke anda? Süümekad, süümekad...

Igatahes nohu ega köha pole, lihtsalt palavik. Vahel tuju ok ja naeratab püüdlikult ja tahab mängida, vahel jaurab, kui enesetunne ikka ilmselgelt eriti s***.
Kohe mingite alandajatega peale ei tahtnud lennata, kuna tänapäeval on võimalik väga kergelt ja kiirelt lapse immuunsus peppu keerata ja lasime tal endal võidelda. Lisaks kohene sekkumine pikendab põdemise kulgu ja kuna palavik iseenesest ohtlik ei ole, ei soovitata liialt vara alandama hakata. Lihtsalt hoolega jälgida.

Öö oli jube. Et iga natukese aja tagant ei peaks vintskleva lapse tekki kohendama ja terve öö püsti-pikali-püsti-pikali karglema, siis võtsime ta enda juurde ja hoidsin teda terve öö kaisus. Arvake ära, mida see mu enda unega tegi, kui üks väike aga hirmtugev tegelane iga poole tunni tagant peksab ja nagu tuuleveski vintskleb. Öö oli karm, ühesõnaga. Null magamist, kuna iga kord, kui suutsin ta maha rahustada, läks mul endal uinumiseks aega ja kui siis olin valmis uinuma, algas kogu trall uuesti.
Hommikuks olin suht nüri juba ja kuna Vanamees oli saanud oluliselt paremini magada, andis ta mulle peale poisi ärkamist paar tunnikest magamiseks :D No ma ikka kohe mõnuga tõmbasin, maad ega mütsi ei jaganud.

Reede hommikuks oli kass vaevast lahti saanud ja keset köögi põrandat ilutses hiiglaslik loik... Verd selles sedakorda õnneks ei olnud. Ja edasi käis kass ilusasti oma kastis, kraapis ja väljus sealt poole minutiga :)

Jube, et köögi põrandal, kuid õnneks selle andis mugavalt ära pesta. Eelmisel aastal vallandus pais diivanil ja seekord siiralt lootsin, et uuel suurel diivanil seda toimuma ei saa. Seega loik köögi põrandal oli sulaselge rõõm :) Kass vaevast lahti ja diivan kasutamiskõlblik :)
Ja noh, ega saa valudes vaevlevale loomale etteheiteid teha, et kasti ei läinud. Nad käivad muidu alati korralikult oma kastis, eks see haigus- ja valuhoog ole lihtsalt erijuhus ja siis hea, kui lahendus saabub.

Väikemees oli endiselt palavikus. Sageli endiselt rõõmus, kuid silm udune ja söögiisu olematu.

Helistasime loomaarstile. Tema arvas, et võis olla tegemist haruldase juhusega ja see kivi sai pissimisega välja, kuid tahtis igaks juhus ikka looma üle vaadata. Lubas kohe varsti läbi astuda.
Seda ta ka varsti tegi, veendus, et Rööbik on rõõmus ja rõõsa, kuid igaks juhuks sai siiski peale antibiootikumide kuuri ja spetsiaalpasta lisaks. Jätkame endiselt ainult apteegitoiduga, kuid midagi pole teha - mõnel loomal tuleb seda ette, teisel mitte. Vidrik on kogu aeg ja 4 aastat kauemgi söönud sama toitu mis Rööbik, kuid ühel on jama, teisel mitte. Kuigi jah, nüüd juba üle aasta ei julge enam mingi hinna eest tavalist krõbinat neile anda, ainult ja ainult apteegist. Lisaks ka värske liha, kuna arst soovitas ka mitte levinud kassikonserve pakkuda. Ütles vaid, et lugege koostisosi ja ehmute korralikult.

Reede ennelõunaks oli siis selge, et kassiga selleks korraks kõik korras, kuid kuna Väikemees maadles ikka oma 39-se palavikuga, ei sõitnud me kusagile. Teine öö oli sama hull - mina magamata ja Väikemees terve öö viselnud ja kigisenud. Vanamehe saatsin poole öö pealt elutuppa diivanile - olgu vähemalt üks meist maganud ja saab siis päeva ajal toimetamisi rohkem enda peale võtta ja mul magamatusest värisevate käte koormust vähendada. 
Kolmas öö sama. Siis saatsin Vanamehe juba koheselt elutuppa. Väikemees sai palavikku alandavad rohud peale, kuna kaua ei suutnud ise seda kuumavat keha taluda. Nii kurb, kui ei oska kohe kuidagi aidata ja teine ju nii pisi alles aga nii vapper...
Õhtuti voodisse minnes siis töristasin suurest haledusest nutta.

Pühapäeva õhtul lahkus palavik sama äkki kui oli saabunudki. Ja kui täna ilmusid ka mõned roosakad täpid kehale, saigi kinnitust mu arvamus, et tegemist on tittede kolme päeva palaviku ehk roseooliga. Olin sellest kuulnud ja teadsin, et enamus lapsi põevad selle 6-12/24 kuu vanuses läbi, kuid kuna polnud kogemust olnud, siis esimene kord ikka tekkis mure. Olin endale lubanud, et kui läheb kas hullemaks või ei möödu esmaspäeva hommikuks, siis arstile. Aga õnneks pidas arvamus paika :)

Huhh, kass ja Väikemees okeid, nüüd tuleb vaid püüda näiteks sel nädalavahetusel Saarde minna. Tundus suhteliselt pingeline see aeg, kuid vist on õnnestunud vajalik selliselt ringi mängida, et saab minna :)

Taust määrab palju...

... nagu päriselus, nii ka siin.
Tegemist siis ideaalsete ruutudega, usu või mitte :)

Oi kus ma tahaks...

... kirjutada suurtest ja olulistest asjadest, mis teos ja töös ja mõttetasandil ja plaanis ja paberil ja vaidlemises ja unistamises ja ja ja ... Oehh :)
Aga ma ei saa. Kahjuks ei saa enamikust ka rääkida, ka mitte kõige lähematega, kuna selline ma lihtsalt olen. Aga sisemus karjub, kuna tahaks ju valju häälega vaagida poolt- ja vastuargumente, analüüsida ja mitmeid vaatenurki kaeda...
Ja oleks neid teemasid siis vaid üks eksole! Pea tahab otsas plahvatada!

Aga selle asemel ma kirjutan mahlapakkidest ja äädikakärbestest. Ja tegelikult ju ei kirjuta mitte millestki. Mis tekitab taaskord küsimuse - milleks enam see blogi? Oijahh...
Kui on, mida kirjutada, eks siis kirjutan, kuigi siis pole enam midagi vaagida, siis on tehtud... Ja see mõnu jääb olemata.
Kõik omas järjekorras, mis teha.

Tõmbasin piduri maha juba kolmandalt mahlapakilt

Sel aastal oleme me siin kõik õunamahla nägu...

Õunamahl on vaieldamatult üks mu lemmikjookidest, kuid metsikutes kogustes seda juua ei riski, kuna ega see puuviljasuhkur hiiglaslikes kogustes just peeglissevaatamist soodustavalt mõju :) Aga oma aia õunte mahl, mille kvaliteet ja sisaldus on teada... No on ikka luksus küll :)

Meil Saares on küll üksjagu õunapuid, kuid üks puu on selline, mis annab super mahlaõunu. Ideaalse maitsega ja mahla pritsib igast poorist. Nt 5 kotitäit (need vanatüüpsed võrgust kartulikotid) andsid sel aastal 130 liitrit puhast mahla. Mahlategijad ka üllatusid, et kuidas nii palju :)
Ja me käisime teist korda veel samasuguse õunalaariga :D

Alguse sai asi sellest, et jõulude paiku rääkisime emale, et meil ühed tuttavad poisid hakkasid pakendama õunu box in bag meetodil ja jube mugav on. Sel sügisel siis uuris ema ka Saares natuke maad ja selgus, et sealgi hakkajad tegijad täitsa olemas. Ja mismõttes siis viitsida mässata mahla pressimise ja kuumutamisega. Ja pärast on igavene jama neile säilituskoha leidmisega, kuna purgid-pudelid võtavad ju ropult ruumi.

Niisiis - õunad kotti ja töötlemisse! Keegi teine pressib ja kuumutab ja pakendab, sina võtad aga vastu kümneid või sadu liitreid valmis mahla, mis pakendatud ja valmis sahvris vähe ruumi võtma.

Tegu siis samasuguste pakkidega nagu nood 3-liitrised veinid. Võimalik valida kas 3, 5 või 10-liitrised. Ja peale avamist säilib vähemalt kuu, kuna õhku peale ju ei saa. Ideaalne!

Meil 5-liitrised.

Nii ma siis tulin 3 nädalat tagasi Saarest, auto koormatud 100 liitri õunamahlaga. Ja ruumi võtsid nad vaid pool tagumisest istmest :D Ehk siis 20 5-liitrist pakikest.
Ja nii ma avasin täna juba 3. paki. Algne mõte, et "100 liitrit aastaga ära juua - kas utoopia?" tundub mitte paika pidavat :) Sest jube mõnus on ju astuda sahvrisse, vajutada kraanile ja lasta klaas mahla täis soriseda. Ja kõik see 100 liitrit sahvrisse paigutada - õieti ei saa arugi, et see kogus seal oma aega ootamas :)

Mmmõnus, ausalt :)

Kaheksa, eight, huit, vosem, acht, kahdeksan, atta, otto, ocho

Et siis jah, lendab see aeg.
Ja mina taaskord oma tüüpilise halaga, et ma ei jõua ei kirjutada ega teiste blogisidki lugeda ja lõpetaks üldse selle pulli ära... Ja siis, et aga on ju mingi hulk siiski ka neid mulle olulisi inimesi, kelle suhtes oleks aus natuke meie tegemistest vahel teada anda, eriti kui ma igapäevaselt kõpskingades kohvikusse ja veinile kablutamise pildilt kadunud ja niivõrd eemale kolinud olen. Kui helistatakse ja kirjutatakse küsimusega "Kuidas läheb, mis vahepeal teinud olete?", siis ei oska ju kohe midagi osta, kõik on igapäevane jada ja kellele millest infot on antud... vot ei ole meeles :) Seega siis natuke siiski veel pingutan ja vahel siiski ka kirjutan. Ma püüan vähemalt :)

Kuigi jah... teoksil on nii kuradima palju tegelikult ja teemasid, mida lahata, oleks laaaaadeeeemeeeteees :) Aga no ei meeldi mulle kirjas jälge maha jätta asjadest enne, kui tunnen selleks olevat õige aeg. No lihtsalt on nii :) Seega senikaua suhtlen inimestega otse ja mõnest asjast siis vastavalt kujunemisele ehk kriban ka siin :)

Aga sellest va kaheksakuisest siis. Märk jälle maha jätta :)

Kui esimesed kuus-seitse kuud oli tegu maailma suurima naerukajakaga (no tõega, pole mina veel sellist tegelast kohanud, kes olekski titena praktiliselt kogu aeg rõõmus :) ja vaid loetud korrad sai nuttu kuulda), siis tänaseks on olukord teisem. On jonni, vibutamist, keelamisele mittereageerimist (saab suurepäraselt aru aga katsetab täiega :D), eelkõige aga on hääle tegemise taga kas suur rõõm, mis rõkkamise teel välja pääseb (seda on õnneks sageli) või siis ehmatus ja/või valu, kui järjekordselt kolakaga maha või millegi vastu kukub. Periood lihtsalt selline, mis teha. Kuigi aina enam ja paremini suudab kukkuda, nii et haiget saab aina harvemini. Aga kuna ta on nii tohutult kiire ja toimekas tegelane, siis paratamatult juhtub, et miski jääb jala alla ja sunnib ümber kukkuma.
Üldplaan on täna aga siiski rõõmus laps :) Naerab palju, eriti naljakad on ennast pesevad kassid :)


Et siis paistab, et tasuks pika ootamise eest sai suhtkoht ideaalne laps :)
Ja ausõna, mul on draftis olemas juba algelisel kujul postitused rasedusest, varjamisest, sünnitusest, imetamisest jne. Vajavad veel aega ja mu enda sees settimist.

8-kuusena on poiss juba 75cm pikk... . Mina olin aastasena 73. Näis, palju ta selle nelja kuuga juurde viskab, mis aastani jäänud.

Huvi pärast (kuna poiss on keskmisest tiba pikem) uurisin natuke ka laste pikkuse teemasid ja selgus, et meil siin võtavad tited esimesel eluaastal keskmiselt (rõhk sõnal "keskmiselt" ehk siis alati on siia-sinna kõikumisi) pikkust juurde 24cm. Arvestades, et mina olin sündides 49cm ja aastasena 73, teeb see täpselt 24cm :) Aga noh, olen oma pikkusega alati keskmine olnud, isegi riiete mõõtudel on 168 numbrina välja toodud. Kuigi jah, mu 168 on vaid nooruse meenutus, tänaseks olen (liigne koorem seljas???) vajunud 2cm lühemaks...
Poiss seevastu on esimese 8 kuuga juba 22cm võtnud. Vaatab, kas paneb samas tempos edasi või võtab hoogu vähe tasasemak.

Muidu on kah tubli tegelane. 7-kuusena hakkas tugede najal kõndima, 8-kuusena taburetti ees lükkama ja täna õhtul oli esimene hetk, kus unustas toed ära päris pikkadeks hetkedeks ja lihtsalt seisis keset tuba. Me vaatasime, silmad ehmunult jõllis. Aga tugede najal läheb lõdvalt - kiiresti ja vaid ühe käega veidi nõjatudes. Kardan, et ega see iseseisev käiminegi kaugel pole :( Mulle see väga ei meeldi, kuna ringi käputades treenib ta selga ja üldfüüsist väga korralikult, liiga varane käimine tõmbaks sellele aga piduri. Seda on juba praegugi ju näha, et püsti on jube põnev ja ainumõeldav asend.
Viimane kord arst ka vaatas-uuris-puuris poissi nagu ikka ja kommenteeris, et "Te vist tegelete temaga väga palju, kas pole?"


Tänu sellele aktiivsele ringimuuvimisele esineb otse loomulikult ka valearvestusi ja vahel maandutakse pea ees põrandal. Vahel ainult vigiseb, vahel aga läheb nutt lahti. Niiiiiiiiiii kurb on vaadata, kui selline pisike nutab ja pisarad tulevad! Ma pole ju sellega (lapse pisaratega) harjunud ka. Aga noh, eks siis puhume valu ära ja parimaks raviks on kassid - kui neid näeb, on meeletu rõkkamine lahti ja igasugune valu ununeb, kui neid jälitama asutakse.


Kassid on olukorraga leppinud. Valge käib vahel poisil pead pesemas ja vahel poissi narrides hüppab üle tema, edasi-tagasi-edasi-tagasi. Vahel hõõrub end lihtsalt poisi vastu ja ülejäänud aeg põgeneb. Karvik püsib enamasti eemal, tema tuleb aga jooksuga siis, kui poiss on haiget saanud. Vaatab, et kas me ikka tegeleme selle väikese tegelasega, kes kaebleb. Vahel käib aga oma põske vastu poisi põske hõõrumas. Teinekord saab poiss Vidriku diivanilt kätte ja siis sikutab karvu niipalju kui pihku mahub. Misjärel püüab needsamad karvad ära süüa... Ja jälle jookseb paanikas emme ja kisub maiuspala lapsel käest :)

Üldiselt nad püüavad poisi haarde eest põgeneda, kuid vahel saab see kratt nad siiski kätte. Siis pigistavad kassid silmad kinni ja kannatavad, valugrimass näol, kui väike tegelane neid sakutab. Viimasel ajal on aga ka vahel käpaga äsatud... Igaks juhuks pean ikka silma peal hoidma, kuna loom on ju loom ja kust mina tean, millal on käes taluvuse piir ja küüntega korralikult äsades end vabastada püütakse, eksole. Seni on kõik õnneks toiminud ja ma püüan jälgida, et poiss neile oskamatusest liiga ei teeks. Ega kassid pea ju kannatama selle pärast, et üks uus kratlane majas:)

Sööb peaaegu kõike. Muidugi kui tuju on. Vahel teeb jubedaid grimasse, kuid sööb. Pudrud-aedviljad-lihad-kalad-leivad-keefir-misiganes. Kõike saab mekkida ja kui maitseb, saab süüa. Muidugi ilma maitseaineteta.
Eriti meeldivad talle leib, porgand ja apelsin - neid sööb hoolega.
Mis viga neid järada, kui 8 hammast suus (8 oli tegelikult juba 7-kuuselt) ja arsti kinnitusel 2 (esimesed purihambad) teel. Eks ma lihtsalt jälgin, et kurku ei tõmbaks, kui sealt tükke hekseldab.
Ahjaa, suured lemmikud on ka kamapallid. Neid armastab samuti esihammastega krõbistada :)

Et jah, igati tubli tegelane :)
Mul kohe hea meel, et selline täiuslik teine :D
Ainult et kole kiiresti kasvab... Varsti juba teismeline ja paugutab uksi...

Aga lõppu panen hirmus pika kaalumise tagajärjel siiski ühe pisikese klipi 8 kuu sünnipäevalt. Olime Saares ja poiss otsustas pingikest lükates otsesuunas minema hakata. Aitab küll sellest külgsuunalisest liikumisest, käsi diivanil, eksole :)
Pikka kaalumist tingis küsimus, et kust läheb selle tegelase privaatsuse piir? Kas ja kui palju teda avalikustada? Samas - selline on tänane maailm. Lisaks on üle ilma meil sugulasi ja tuttavaid, kellele see pisike tegelane samuti huvi pakub ja see siin on võimalus, kuna Facebookis ma toimetada ei viitsi. Ja pedofiilidele ja muudele halbadele inimestele ei tohiks valitud pildid ja videoklipid miskit huvi pakkuda... Seega ma arvan, et valikuliselt üht-teist avalikustada ei ole miskit sellist, mis kuidagi Väikemeest kahjustada võiks :)

Siin siis Väikemehe kõige esimesed katsetused otsesuunas liikumisel :)

Rööbik katab laua

See pilt on siit juba korra ka läbi käinud, kuid sedakorda on põhjust peale muigamise ka kassil enda üle uhke olla :)
Nimelt seesama pilt, kus Rööbu postitantsu harrastab, osales ühel pisikesel kassitoiduvõistlusel ja esimeseks võitjaks ta end ka möllis :) Auhinnaks kvalitseetset kassitoitu :)
Esimene kord, kus millestki sellisest üldse osa võtsin ja voila!

Igatahes on ütlemata vahva, kui kass/-id lisaks niisama ilulemisele ka enese söögilaua eest hoolt kannavad :) Eriti, kuna nende söötmine on päris kulukas lõbu, kuna anname nüüd ju ainult ja ainult kvaliteettoitu peale septembrikuist mureaega. Nüüd siis natuke aega jälle mureta :)

Vidriku karvad

Pea hantlile toetatult on ikka kõige mõnusam tukastada... Vidriku arvates.

Vanamees on avastanud lisaks sajale muule hobile, et tal tarvis nüüd ikka lendõngendusse rohkem süveneda.

Noh, mõeldud-tehtud. 

Kusjuures, olen ka ise lendõngega palju aastaid tagasi püüdnud ja täitsa äge tegevus! Viibutad kindlate liigutustega ridva otsas hiiglapikka nööri ja siis sihtimise järgi heidad. Erinevaid tehnikaid on palju ja vaadata on seda päris ilus:

Nööri teises otsas konksu kohal on "putukad", mis kala ära petavad ja näiteks lõhed ja muud säärased ahned röövkalad kujutavad ette, et nad püüavad kinni veepinnale maandunud/maanduva (see, kui nad maandumise peale juba veest välja putukale järele hüppavad, on jube äge!) putuka. See nüüd maakeeli algajalt mitteteadjale :D

Kõige paremad putukad aga on ikka need isetehtud putukad, eksole. Enamus, kes flyfishinguga tegelevad, seovad ise putukad. Teine variant on muidugi vahetult elus putukaid püüda.

Nüüd siis on lahti läinud hea materjali kogumine. Heaks materjaliks on selline, mis igati ehe, mitte suvalisest materjalist misiganes asjad. Eriti head on seega karvad...

Ja nüüd tulebki mängu Vidrik :) Vaene karvane kass, ma ütlen! Vanamees käib tal kääridega sabas ja lõikab tutsakaid siit ja tutsakaid sealt. Hea imepehme karv, erinevad toonid kah veel. Hea sulgede karvakestega ja millega iganes veel kokku siduda.

Need tutsakad siis eraldatakse rangelt üksteisest, ikkagi ühte tooni hallikaspruun ja teist tooni valkjas ja... Njah :) 

Kõhu alt on juba tutsakaid lõikumas käinud, sabast on kah osa saanud. Ihaleb Vidriku põsekarvu, kuid nendega olen ma jonnipunn - nende lõikamine oleks nähtav :D Kõhu alt ju kama kaks, kui seda pahmakat vähemaks saab, kuid põskedelt ta vaevalt proportsionaalselt nüsida suudab, seega see jääb ära!

Kohe näha, et sügis...

Ilmad on küll veel suhteliselt ilusad, kuid siiski enam plätuga käia poleks mugav. Paar päeva tagasi lükkasin isegi üle paljude-paljude kuude teksad jalga... Minu jaoks on see kohe saabunud sügise tunnus.

Aga tegelikult väljas on jube mõnus. See kerge kargus, mis õhust sõõrmetesse tungib... Lehteda ja aiasaaduste aroomid aedades. Linna vahel ringi kärutades näeb pea igas tänavas mahalaetud puudekoormaid, mida siis riita lapitakse või suisa peenemaks lõhutakse. Ja selle viimase lõhn varasügisel ... see on kohe eriti ilus mu meelest :)

Minu jaoks on sügise saabumisest veel üks kindel märk - niipea, kui ma hakkan õhtuti suurtes kogustes teed sisse jooma, nii on aru saada, et keha valmistub talveks.
Teed joon ma sügisest kevadeni ja tõepoolest suurtes kogustes. Tass, mis sisaldab ühte portsu, on 600ml ja neid tassitäisi võin ma lõunast magamaminekuni sisse luristada õige mitu. Ja minu jaoks on see juba aastaid kindel tervise garantii.
Enamasti on tegu musta teega, kuhu käib raudselt sisse hea kogus (praegu nt 3 suurt tl) mett, paar laastu värsket ingverit (kui on isu ja ingver poes käies meenunud) ja hulk piima peale.
Teine variant on sügavkülmast võetud värsked purustatud mustad sõstrad tassi - neid siis nii viiendiku jagu tassist + mesi peale ja jooma!
Kolmas variant kehtib siis, kui kere veidi kidur ja tahaks nagu tõbiseks jääma hakata. Siis kiiresti musta tee sisse lisaks veel ka hea sorts brändit ja tervis taastub mõne tunniga :)

Et siis jah, pole ime, et minu meetarve aastas on üüratu. Ma isegi ei tea, kui palju. 10 liitrit on vähe pakutud seda tean, kuna 10 liitrit on ära kulunud siis, kui vähe olen tarbinud...

Peabki mõnele sügislaadale taas meevarusid täiendama minema :)

Küüned, kingad, Nuki ja Konn

Olen siingi korduvalt sõna võtnud teemal, kui oluline on minu jaoks maniküür.
Usun, et igal naisel ja naisehakatisel on miski selline detail, mis alati suuremat rõhku saab ehk siis kunagi ei lubata endale selles korratust. Minul on vist küüned selleks detailiks. Arvan, et tegemist on nooruse kompleksi järelmõjuga. Sest väga varases teismeeas olid mul küüned nii ära näritud, et lausa valutasid. Ja see oli ju väga kole.

Lahti sain sellest halvast kombest alles siis, kui ema kavala nipina mul küüsi soovitas lakkima hakata. Rõhus naiselikule edevusele, mis muud :D Tollal ei tohtinud koolis end ju ehtida-mukkida-jne, kuid eks see oli selline piiripealne aeg ja võib-olla sai seda ka põhjendatud, ei mäleta. Igatahes sain ma loa sorida ema küünelakkides (tema küüned olid mulle alati suureks eeskujuks, kuna olid pikad, ilusaks viilitud ja lakitud kontoriproua küütsakad) ja neid kasutada. Mäletan veel neid esimeste tarvitatud küünelakpudelite kuju... Nimi oli vist Jasmin või midagi sellist suvalist :D

Igatahes... Ei aidanud mulle ei sinep sõrmeotstes, hirmutamine koleda tulevikuga ega muud trikid - ainus mis mõjus, oli edevus :) Lõpuks hakkasid need küüned pisitasa kasvama ja sellest alates on mul pea alati olnud küüned kas pikad või siis sellal lühemad, kui üks küüntest ära murdus (siis tuli ju kõik samale pikkusele lõigata/viilida). Õnneks on mind õnnistatud tugevate küüntega :)
Raudpoint-oluline on aga alati korrektne maniküür ja enamasti klassikaline lakk - punase erinevad vajundid või prantsuse maniküür. Lihtne. Kuigi.... vahel luban enesele ka kiikse. Hetkel on näiteks sinised :D

Peale sünnitamist sain mõnelt kodanikult imestuse osaliseks, et juba küüned lakitud... Siiamaani olen õrnalt hämmeldunud, et mismõttes? Kas sünnitamine vabastab vajadusest enda jaoks ok välja näha?

Sama oluline on tegelikult ka pediküür, kuigi suur osa aastast on varbad sokkides-sukkades peidus. Tunnistan, et talvisel ajal ei ole pediküür alati 100% viimistletud, kuid enam-vähem siiski. Aga kevad-suvine aeg ilma punaste varbaküünteta ei ole küll mõeldav!!! Veel paar päeva enne sünnitustki maadlesin hirmsal kombel ähkides ja puhkides oma varvasteni ulatuda, et ikka korralik pediküür tehtud saaks :) Aega võttis lausa hullupööra, kuid asja sai :)


Nüüd aga, kui ilmad olid soojad, oli lausa nauding taas varbaid särama lüüa (mõelda vaid, ma ulatun lõdvalt oma varvasteni :D). Ja samal ajal oma tõsiselt suures kingakollektsioonis tõsist revisjoni teha. Esimese hooga läks teisele ringile 15 paari kingi. Üksjagu on veel kaalumisel. Saabastes viin samasuguse revisjoni läbi siis, kui taas hooaeg algab. Ehk siis kohe varsti ...
Sest no tõepoolest - mul ei ole neid nii meeletutes kogustes tarvis. Olgem ikka realistid. Pigem tahan nüüd mugavaid (aga ilusaid) juurde ning ülikõrged stilettod lahkuvad mu juurest. Võtavad ruumi ja tegelikult kannan neid ju väga harva. Eks muidugi mõni klassikalisem eksemplar ikka jääb :) Ähk läheb taris...

Ja oioi kui kahju on nüüd taas maasikmammulaadsed varbad kangasse ja kinnisesse jalatsisse kängitseda :(

Väikemees aga on osutunud Nukitsameheks. Küüsi pean tal lõikama raudselt tihedamini kui kord nädalas, muidu kratsib ennast ja mindki triibuliseks. Lihtsalt meeletukiire kasvuga need (emmesse).
Ükspäev, kui magavat Väikemeest taaskord nüsisin, tabas mind tõsine Nuki-üllatus: olin ühe käe küüned miinimumi hekseldanud, kui igaks juhuks peale teise käega lõpetamist taas esimest kontrollisin. Noh, et ehk vaja miskit tibake veel viimistleda. Ja mida ma näen? Küüsi poleks nagu lõigatudki! Päris ausalt, ma mõtlesin et olen lolliks läinud või olen ma sünnitanud päris oma Nukitsamehe... Mäletate ju küll, kuidas Nukil sarved peale viilimist tagasi kasvasid... Lõikasin veelkord ja rohkem tšekata ei julge neid tuulikulabasid :D Mine sa tea...

Aga kahtlus, et olen lolliks läinud, on mind tabanud ka varem. Kunagi "ammu", kui Väikemees aina hoogsamalt ja teadlikumalt oli asju haarama hakanud, sai pesumasinasse lükatud väikeste loomakeste kuhi. Kuivama tulid need ööseks magamistuppa restile.
Kukun Unedemaale ja... virgun võpatades. Kes krooksub? Kus krooksub? Miks krooksub?
Vaikus... Uinun kõhklevalt ja virgun kiiresti - kes kurat siin jälle krooksub?

Vanamees tuleb mõni tunnike hiljem tuttu ja kaeban talle krooksumist. Peab mind sassiläinuks. Ma ise peaks ka! Öösel ärkame koos võpatusega - keski ikka krooksub!
Siis selgus, et konnanutsakas on mootoriga. Ja mina olin selle mootoriga konna ära pesnud ning kuivades see sisikond seal taastus ja vahetevahel krooksatas.
Jumal tänatud, ma ikkagi ei ole veel puhta segamini!

Kuigi suhtkoht pidevalt alamaganud olen ikka veel... Aga sellest eraldi. Kunagi. Kui viitsin. Ja jaksan. Ja pointi leian.

Jälestan drosophilasid!

Pilt Wikipediast

Mitte kui midagi sügiseselt ahvatlevat ei saa lauale panna. Õunad-pirnid-ploomid - kõik peab kas hetkega nahka pistma või leppima sellega, et need jäledad äädikakärbsed neist huvitumas on. Nende luurelennud sügisandide kohal on lihtsalt väga rõvedad ja tekitavad vastikusjudinaid. Ja palju parem pole neile ehitatud püünis - selle olemasolu iseenesest tekitab vastikust, ammugi siis ei taha sinna sisse piiluda... Öäkk!

See on nüüd see põhjus, miks ma ootan, et saaks see poolsoe juba mööda ja tuleks sügise kargus. Siis saab järgmise augustini neist rahu.

Müstikasse kalduv

Eelmise teema jätkuks - kui põrandapesuvesi on igal hommikul praktiliselt puhas (veidi hallikat tooni vahel on, kuid siiski puhas), siis kuidas krt on võimalik, et roomaja riietele jäävad vahetevahel päeva lõpuks siiski jäljed?
Ta on mul ju pidevalt silma all - millal ta saab käia kusagil SEAL (väliskoridoris näiteks?), kus see juhtub? Ja kuidas mu valged sokid ei määrdu? Ma liigun palju enam ju... Tõsi, ma ei lohista samal ajal jalgu... Aga moppi ju lohistan ja igaks petteks lausa nühin sellega, ei libista niisama.
Müstika.

Koristaja

Uskumatu, kuidas olud võivad muuta...


Mulle väga-väga meeldib, kui kodu on peensusteni puhas, kuid ma eelistaks, et keegi teine tegeleb selle kasimisega. No mitte ei ole minus seda Anthea Turnerit, kes muudkui käiks, lapp peos, ringi ja otsiks, kas ehk veel leidub mõni tolmukübe kuskil.

Varem olid noorus, elutempo ja vere vemmeldamine sellised, et polnud aegagi kraamida. Enam-vähem sai miskit kokku lükatud ja tolm ära imetud ja jälle leekides minema. Häbi tunnistada, kuid ka nõude pesemine oli nii vastik tegevus, et seda võis vabalt edasi lükata ("Böööööö!", teeb publik taustal...).

Viimased aastad on aga olnud üks pidev muutumine. Kas olen ise sedavõrd rahunenum või lihtsalt väärtustan kodus viibitud aega enam, kuid igasugune kraamimine on saanud iseenesestmõistetavaks ja ega enam ei kujuta ettegi, et nõud jäävad kraanikaussi ja hommikul kohvi valmistama minnes sealt vastu vaatavad. Need üksikud korrad, mis nii on juhtunud, on igatahes tekitanud vastikust.

Kui elamises on aga kaks kassi, kes tegelevad karvade laialipudistamisega ja vahel ka üksteise kaenlas kukerpallitamisega (mille käigus nii mõnedki karvatordid maadlusrada tähistama jäävad) ning kes leiavad, et oma saepurugraanulite kastist on vaja kas karvade küljes või varvaste vahel ikka väike jäljerada ka maha tuua (ehk märgistamaks tagasiteed?), siis arvata on, et üle päeva-paari peab tolmuimeja ikka regulaarselt töös olema. No andke andeks, kuid ma lihtsalt ei ole selline perfect housewife, kes iga päev kõik korda teeb. Mul tõepoolest on muu elu ka ja ma ei vaja närvilist ringikraamimist oma tühja elu sisustajaks. Muuseas, teadsin kord inimest, kes pesi omaenda kodus isegi pärast telefoniga rääkimist käed ja desinfitseeris toru... Võite arvata, kui allergilised ta lapsed olid ja kui tundlik ta enda nahk...
Et siis üle päeva-paari tolmuimeja tundub mulle täiesti okei.

Küll aga on elu läinud ses mõttes pea peale ajast, mil kodus väike roomaja. Ok, tolmuimeja üle päeva-paari jäi, kuid sinna lisandus igahommikune kõigi roomatavate ruumide ülekäimine harjaga (karvad + saepuru puru). Algul tundus tüütu, peagi sai aga rutiiniks ja ei häirinudki. Roomaja nimel, eksole.
Nüüd aga, mil roomaja roomab tohutu kiirusega ja on pidevalt kõikjal, pidasin vajalikuks igahommikust põrandate pesu peale sedasama harjaga vehkimist. Ja nii ma nüüd iga jumala hommik vehin kõigepealt harjaga ja siis mopiga (saate aru, mopp ei saa enne järgmist korda kuivakski!) ja mõtlen, et millal elu taas normaalseks läheb, nii et ma ei tunneks end koristajana?
Pakun, et siis, kui poisil jalg all ja ringi tatsub. Siis need toimingud igahommikuselt vajalikud pole, saab ehk veidi lõdvemalt... Kuigi siis oht, et hakkab plökerdama ja tuleb lausa mitu korda päevas põrandaid moppida :D

Oijahh, karm, kuidas olud muudavad inimest hetkega, nagu naksti ümber sõrme mässides ja minusugune endale elada armastav tüüp elab kellelegi teisele ja on lausa koristajaks hakanud. Nojahnoh :) Ise küll kohe kuidagi ei usuks.

Aga muidu sedapalju, et ei saa mina aru, miks see sell juba nii kiiresti suurte inimeste toidule üle tahab minna. 4-kuuselt saabusid esimesed kaks hammast, 6-kuusena on hambaid suus juba 6. Minul aastasena oli 7... Aga no mis seal imestada, mina aastasena olin 73cm pikk, poiss aga oli 6-kuusena juba 72... Et siis jah, vähe sellest, et ta nii energiline on, ta ka kiirustab hirmsal kombel kasvada ja kõike kasvatada :) Ma küll ei tahaks näiteks homme avastada, et juba ka habe kasvama hakanud vmt...

Vanamehe vananemisest

Homme saab taaskord üks tõenäoliselt keskmisest intensiivsem sünnipäevapidu maha peetud. Sest kui keegi on sedavõrd intensiivne tegelane kui Vanamees, siis ega tema vananemist tähistav üritus saa kuidagi leebe istume-lauas-sööme-kartulisalatit-joome-morssi olla.

Möödunudaastane sama eesmärgiga üritus möödus muusika loomise tähe all. Selleks, et mitte kaaskodanikke segada ja et saaks end vabalt tunda, sai meie krundi kõrvalhoone selleks tarbeks kasutuse. Elekter generaatoriga kohale, professionaalsed võimud üles, pillid häälde ja musitseerima. Osalemas oli nii professionaalseid muusikuid, muidutinistajaid, aktiivseid koorilauljaid kui ka niisama krooksujaid. Aga noka lahti tegid kõik  :D Isegi mina!
Igal juhul lubas privaatne ümbrus võimud peale keerata ja teha sellist mürglit nagu just tahtmine oli.

Kui meie, eestlased, saime kõike kaasa lauldud, siis eesti keelest huvituvatele kahele šveitslasele said samuti nii mõnegi laulu sõnad selgeks õpetatud. Ja see oli kohe eriti nunnu, kuidas need siis oma prantsuse aktsendiga eesti keelt laulsid :D:D:D
Muusikat sai tehtud igasugust, nii vana head (rockist folgini) kui puhast omaloomingut, kuid üks eredaim mälestus on loost "Meil aiaäärne tänavas", mida sai lauldud džässivõtmes. Kõlas igatahes vägagi hästi :)

Mina kobisin oma varases staadiumis rasedusest tingitud pideva unisuse tõttu ööks ikka koju kotile, kuid teised häälestusid hommikuni. Igatahes kui ma hilishommikul keefirilaadungi ja pannkoogimaterjaliga kohale jõudsin, olid mõned rõõmsad näod diivanitel alles ärganud.

Sel aastal on muusika tegijad vähemuses, seega ilmselgelt kujuneb ürituse iseloom vastavalt massile. Sel aastal skoorib fotograafia. Enamus paarikümnest saabunud/saabuvast külalisest on fotograafid, mõni ka hobifotograaf. Mõned muud sulelised lisaks. Et siis ilmselgelt on põhilised teemad margid ja objektiivid, statiivid ja sensorid, särid ja fookused, tehnikad ja kompositsioonid. Jamisiganesveel.

Esimesed saabusid juba täna lõunast, järgmised saabuvad täna õhtul hilja ja osad homme. Kuna rahvast vaja ka majutada ja see kamp ju koju ei mahu (jube ebamugav oleks ja ma küll ei taha tite kõrvale pidu ja masse majutada), rentis Vanamees terveks nädalavahetuseks eraldi maja.
Nüüd nad ongi juba pool päeva kuskil kambakesi pildistamas ja peale loojanguid ja virmalistejahti siis laekuvad ehk ka Vanamees ja Suur Laps koju. Mina Väikemehega ühinen seltskonnaga alles homme lõunast, mil saab alguse päris pidu koos suurema söömaga. Oijahh :) Meie šveitslased on ka sel aastal tulemas ja vaesekesed, kui nad loodavad taas eesti keeles laulma hakata :) Aga ei hullu, nad sobituvad meiega alati :) Võtku säride teemal sõna...

Ühe professionaalist külalise pean ka eraldi välja tooma, kuna tema pildid erutavad Vanameest enim. Tegemist siis Eesti uuema põlvkonna tõenäoliselt tuntuima ja auhinnatuima ning ka piiri taga hästi teada loodusfotograaf Remo Savisaarega. Tema pildiblogi on nähtav siin. Kui nad Vanamehega möödunud talvel koos pildistama sattusid ja selle käigus ühise keele leidsid, siis pärast seda on Remo-kultus meie peres ikka aina tõusuteel olnud :D No ok, tegu kena noore mehega, kelle lugusid fotode jahtimisest ja pildistamistehnikatest kuulata on äärmiselt huvitav isegi minusugusel niisama klõpsijal, aga... See, kuidas ma pean kuulma, milline varustus Remol on ja see objektiiv ja too objektiiv ja... No mul tõusevad ihukarvad püsti! Siiras hirm lihtsalt, et siis meil ka jälle aina uut ja uut varustust VAJA, mõtlemata sellele, et needsamad objektiivid on kallimad kui nii mõnegi mehe auto! Ei aitäh, ma ikka naaaaatukene ratsionaalsem tegelane :)
Aga pole hullu, homme kuulan ma tema lugusid taaskord suurima huviga ja uued objektiivid saavad lihtsalt bloki :)
Teine teema, mis neid kahte tol talvisel ajal ühendas, oli lähenev sünnitus. Mõlema kaasadel oli tähtaeg samas ajas ning ootusärevus suur. Nüüd siis see "projekt" kah mõlemal edukalt lõpule viidud ja Vanamees saab enda omaga eputada :)

Et siis jah, põnev saab olema. Et pole vaja stiilipidusid korraldadagi, meil kukuvad välja teemapeod :) Ja kuna enamus seltskonnast tarbib minimaalselt alkoholi ja võimalik, et vaja jälle kusagile kambakesi pildistama sõita, saab see üritus tõenäoliselt suht kaine olema. Mis on mulle kohe igati meelt mööda :D
Natuke on igatahes ka ootusärevust mu põues homse suhtes...

Hmmmm.... ja selle jutu lisandiks siis ka minu sünnipäevade kirjeldused:
Tadadadaa..... trummipõrin ja.... !!! .... ma ei peagi neid enam ammu juba :) Kingitusi vastu võtan endiselt, kuid sünnipäevi ei pea :D Väga rentaabel ;)

Vaesed kassid...

Selline mõnus põli, nagu ülaloleval fotomeenutusel, on nüüdseks läbi...
Ajast, mil poiss sai aru, et roomamine on hea võimalus minna soovitud suunas, on kassid üheks huvitavamaks objektiks mänguasjade vahel ja ka roomamismattidest eemal. Nii kui mõni päikeselaiku mõnuga kikerdama jääb, võtab poiss sihikindla suuna ja läheb katsuma. Seni veel saavad kassid eest minema :)

Aju on imelik jah :)

 

Peale vaadates ja tavapäraselt lugedes ei saagi nagu aru, et midagi valesti oleks. Kui hakata aeglaselt lugema, alles siis läheb imelikuks :) 

Auto... aga milline?

Isa ratsu

Musta Noole immoga on vist miskine jama. Lolliks läinud teine ja vahel ei saa seetõttu käivitada. Tõeline vargavastane seade :D Ainult et ise ka ei saa sellega mindud, kui kiire on. Aku tuleb maha võtta ja peale tagasipanekut siis käivitub. Aga on selleks siis alati aega, eksole.

Näiteks nagu hiljuti, kui mul oli kiire-kiire massaaži minekuga, kuid auto otsustas mitte käivituda. Mismõttes nagu? Hea on, et meil siin igal näol oma neljarattaline aias seismas - piisas vaid sellest, et jooksin tuppa, hõikasin , et "ma võtan mõne teise auto!", haarasin aknalaualt seal vedelevad võtmed (sobisid isa autole) ja kihutasin minema.


Karta on, et Musta Noole asemele tuleb leida uus ratsu. Kurb tunne vanast sõbrast loobuda, kuna eks temaga ole tulest ja veest läbi käidud ning juba mitmeid aastaid mulle truu kaaslane olnud. Aga vahel tuleb osata lahti lasta...

Eks see uue valimine saa olema üks pikk ja vaevaline protsess. Millist omadust millisele eelistada, kuna sellest jõud üle ei käi, et ostaks kõikide soovitud omaduste summa.

Kõige lihtsam valikukriteerium (tähendab, mis peaks olema üks lihtsamaid) on käigukast. Ise harjunud manuaaliga, samas ema ja isa autod, millega ka küllalt sageli sõidetud, on automaadid. Loomulikult on automaat mugavam, ei pea kangiga sahmerdama, kuid samas olen harjunud kiirendamistel käike lappima. Minu meelest automaat ei kiirenda kunagi samavõrra hästi kui manuaal. Vähemalt minu poolt proovitud masinatel. Samas... on mul siis tarvis kiirendada? Kuhu ma ikka kiirendan? Miks mitte meeldivalt soliidselt kulgeda? Nüüd, kui poiss ka pidevalt autos kaasas, siis ju enivei ei kiirenda käike lappides...

Avarus salongis on oluline ja mugav teel kulgemine. Näiteks Musta Noole suur eelis on see, et kurvides nagu tatt tee küljes kinni ja saab ka kurve kiirelt võtta. Nüüd aga läheme tagasi selle kiiruse juurde ja... see polegi enam point, eksole.
Samas on ka isa avar, lai ja mugav automaadiga massin kiire. No kuidagi iseenesest see kiirus seal tõuseb ja tõuseb ja... Iga kord, kui seda üksi olles roolin. Muidugi oleks mõistlik panna peale püsikiiruse hoidja, kuid kuna mul Mustal Noolel seda pole, siis pole see liigutus käe sees. Ja üksi sõites on jalg endiselt raskevõitu...
Venna pill (VW CC)  on veel hullem - tundub, et pargin keset teed ja siis avastan ehmatusega, et juba 120 ja tõuseb...

Venna auto juures ajas mind aga närvi järjekordne mugavusvidin - parkimiskompuuter. Oli taaskord kiire minema tuisata, tahtsin proovida venna masinat (loe: haarasin võtmed ja ütlesin, et ma nüüd lähen sinu omaga) ja ei hakanud sättima ei toole, ei peegleid. Vend aga minust nii 20cm pikem...
Kimasin siis linna, et vana klassiõega lobiseda (kuna aeg on piiratud ressurss ja ta juuksur, siis oli hea mõte end hoopistükkis tema kääride alla poetada), kuid parkida ei kusagil. Linn puhkajaid pilgeni täis. Salongi ukse ees siis ainus tilluke vaba koht ja hakkan end parkima, kui kompuuter muudkui piiksub. Jah, ma tean, et piiksud on erinevate astmetega ja hea ekraanilt jälgida, kus ohustavad objektid asuvad, kuid olen harjunud parkima tundega ja külgboksile rohkem kui kaks manööverdust/lüket kulutada on juba puhas raiskamine. Kuna aga need andurid hakkasid loomulikult märku andma, läks mu tagumikutunne veidi sassi ja pidin lausa kolm manöövrit tegema, enne kui auto ideaalsesse boksi sain.
Seega see vidin võib minu poolest samuti olemata olla. Mulle meeldib autot tunnetada ja selle järgi parkimist ja pragudest läbisõite teha.

Kindlasti peab olema ruumi ka pagasile. Ja kindlasti peab olema looma moodi jõudu ehk soovitavalt 4-vedu.
Välimus peab ka mulle meeldima. Ja põhi ei tohi liialt madal olla.

Ahjaa, üle mõistuse see massin muidugi maksta ka ei tohiks :D Ja kütusekulu peab olema mõistlik. Hea, kui on olemas võimalus B-varuosadele (ehk siis kiire saadavus). Ja ei tohiks väga kallid need varuosad olla :D

Lisaks see ja teine omadus, mis ei tohi olla ja mis peab olema ning mis võib olla ja mis ei pea olema... See, et "mis auto sul on? - punane!", ei ole minu puhul kahjuks piisav.
Et siis tundub hirmus kerge otsus, eksole :) Eriti minusugusele ette ja taha ja igale küljele kaalujale :D

Purskab

Paljud on palju-palju pühendunumad tähistajad-lapsevanemad kui mina. Tähistatakse (eriti esimese lapse puhul) esimesel eluaastal iga kuu sünnipäeva ja küpsetatakse kooki, vahel käivad lausa külalised jne.
Mina olen aga puhta ludri. Pole ühtegi minisünnipäeva veel tähistanud. Ok, kui 5-kuuseks sai, siis sattusime olema samal päeval jälle restoranis söömas ja eks siis sai lihtsalt välja öeldud, et "nüüd on Väikemehe 5k sünnipäev", kuid sellega asi ka piirdus.

Sedakorda aga, kui tegemist poole aastaga, sai see juba enne õhku visatud ja seetõttu täiesti taotluslikult koogilaudki kaetud. Isegi kingitus oli vanavanematel olemas :D Muidu ikka ostad miskit ja pistad pihku, nüüd aga läks sünnipäevakingina arvele :)

Mul ka parem tunne - on ikka vähemasti korra ametlikult minisünnipäeva peetud enne aastaseks saamist :) Muidu olen ma ikka see täisaastatele rõhu panija.

Igatahes... kuna küünalde arvu koogile panna ei osanud (1 küünal pooleks teha või? 6 ka nagu natuke veider), läks loosi hoopis tordivulkaan. Väikemehel oli üllatust kui palju - tükk aega vaatas üksisilmi, et misasi see veel on... Purskab ja pläriseb.
Kui purskamine vaadatud, läks Väikemees pärast pikaleveninud ärkvelolekut koheselt tuttu ja meie teised asusime koogiga maiustama :) Õiglus missugune :D

Pool üks

Nonii. Tervelt pool aastat tagasi Sa tulid, Väikemees... Täna hommikul saad Sa poole üheseks :)

Igavesti vahva tegelane oled. Naerukajakas ja alati heatujuline. Jorramist kuulnud vaid loetud korrad ja siis ka ikka mõni väga kindel põhjus. Aga kiirelt läheb üle.

Siiamaani ei tea, kellele tänulik olla, et lisaks sellele, et Sa üldse tulid, tulid Sa välja sedavõrd täiuslik :) Ja niivõrd vahva iseloomuga ja hea laps. Sisuliselt ei mingeid muresid ja kasvad-arened mühinaga. Sööd kõike, ei ole mingeid täpikesi ega reaktsioone millelegi, ideaalse nahaga, asjalikult eakohase arenguga, istud juba 10 päeva ise, paar päeva tagasi hakkasid ka roomates sihikindlalt edasi minema; 2 hammast juba kaks kuud suus ja sõrmitsed-näpid mänguasju hoolega.
Ei pirtsuta millegagi, oled väga vahva reisisell ja võtan Sind hea meelega kõikjale kaasa - Sa lihtsalt oled sedavõrd koostöövalmis ega tekita koormat. Naeratad, suhtled, flirdid kõigiga ja oled alati seiklusteks valmis.
Uskumatu, ei saa mina aru, kuidas mulle/meile ikka selline vahva tegelane kingiti :) Meie jubedate (loe: temperamentsete) iseloomude juures!

Ja no loomulikult on iga lapsevanema jaoks just tema oma see kõige ilusam, tublim, targem, andekam, osavam jne jne jne, kuid ma olen täiesti veendunud, et Sina just täpselt seda oledki :D Sest Sa lihtsalt oled täiuslik!
Ja ma olen ütlemata õnnelik, et Sa oled need kuus esimest kuud olnud just täpselt selline, nagu Sa oled olnud :)

Aitäh Sulle, poja :)

Kivist süda

Ma pole kunagi elus märganud nii palju südamekujulisi esemeid ja muud, kui pärast preili Südame ilmumist areenile. Tema oma südametejandiga on mind kah sassi ajanud ja detaile märkama pannud :)
Ja no otse loomulikult oli mul tarvis pildistada tillukest kivikest külavaheteel, et see talle pühendada.
Varem poleks ma seda kivikest elu sees märganud :D