Sobib/ei sobi

See pägalike oma maailma tunnetuse teema on ikka lahe kõrvalt jälgida.
Meie kolmesel on juba mingi pool aastat üsna kindel arusaam sellest, mis talle selga passib ja mis mitte. Õnneks siiani olen vajadusel suutnud ta siiski ringi rääkida. A mine tea millal see arusaam nii kindlaks muutub, et enam kuulda ei võeta.

Näiteks on ta veendunud, et talle ei meeldi rohelist värvi riided. No ikka kohe üldse mitte.
Ja aluspesuks sobib ainult bokser. Kui kunagi ma ei teagi mis põhjusel tavalise kujuga aluspüksid talle jalga suunasin, vaatas ennast jupp aega ülevalt alla ja palus siis: "Emme, leiame mulle teised, normaalsed aluspüksid!"

Ainus rohekas, mis sobib, on khaki. Eriti laigulised riided. Kui oma laigulised õuepüksid jalga saab, on alati nii õnnelik: "Need on minu lemmikud! Need on samasugused nagu issil!"
Aga no ma ei saa selles vanuses kratti üleni laigulisena õue saata. Eriti arvestades kui liikuv ta on ja et me elame keset metsa...

???

Teen köögis süüa ja hoian end tagasi, et mitte sekkuda vennaste teineteisekräunutamisse teisel pool kaminat. Pean laskma neil endil asju klaarida ja kehtestamist õppida, kus mujal nad seda turvaliselt teevad.
Kõrv tabab dialoogi:

Noorem Poiss (vingudes): "Tahan kaaaaa seda mänguasja!"
Vanem Poiss (konkreetselt ja järsult): "Ei saa!"
Noorem Poiss (nõudlikult, kuid tuleb sisse ka nututoon): "Tahan kaaaaaaaa!"
Vanem Poiss (konkreetselt ja järsult): "Ei! Ei saa!"
Noorem Poiss (valjuhäälselt lõuates): "Taaaahaaaan kaaaaa!"
Vanem Poiss (õpetlikult): "Ei saa! Elus ei peagi kõike saama, mida tahad!"

Noorem Poiss vakatab ja jääb mõtlema. Mina irvitan salaja ning ei suuda kuidagi meenutada, et me ise selliseid unistusi vähendavaid väljendeid kasutanud oleksime...

Arengud

Tuulerõugetega tundub et läheb Vanemal Poisil hästi. Punne on meeletud kogused, kuid palavikku mitte ja krutskeid täis nagu alati. Saab aru, et kratsida ei tohi ja vahel küll kipub ving peale, enamasti aga päris mõistlik. Täna neljas päev ja massiliselt punne enam juurde ei tule.

Öösel puges kaissu ja vingus pool ööd. Sügelus muidugi ja lisaks piinasid teda täna öösel gaasid. Kaebas, et kõht valutab. Ei osanud suurt miskit arvata.

Kella viie ajal tuli ka Noorem Poiss kaissu ja pool hommikuse une ajast tegeles öökimisega. Kuhjasin vannilinasid alla ja ümber, õnneks ei tulnud välja miskit. Kuni hommikuni. Alla elutuppa jõudmisest alates end tühjendanud. Vahel jõuab isegi kraanikausini end küsida, vahel tuleb põrandaid pesta.
Palavik käis ka vahepeal. Lõbus elu.

Kuna liikvel miskine vastik kõhuviirus, siis kahtlustan seda. Mul töötajad järjest haigestunud ja eks ma ise võisingi selle jama koju tuua. Endalgi hommikust saadik veider olla olnud. Kuna teadsin, et Vanamees peab lõunast kodust ära minema ja mina pooltõbisena tuulerõugeid ja oksetõbe kantseldama jääma, siis energia ammutamiseks tegin ennelõunal ühe metsatiiru. Lumi tuiskab ja sajab horisontaalis, külma kah üksjagu. Aga kuna torm on mind alati toitnud ja looduse metsikus energiaga täitnud, tundsin karjuvat vajadust välja minna.

Tegin siis 3-kilomeetrise metsasihte mööda kondamise poolde säärde lumes ja jube mõnus oli! Endal hakkas justkui parem, kodus aga ikka okseralli. Vaene laps... Isegi süüa ei saa, kõik tuleb sama teed tagasi. Hea, et vettki joob :(
Ühesõnaga täna on taas tulemas üks magamata, vintsklevate sellide vahel veedetud öö.
Peamine siiski, et neil kiiresti parem hakkab...
Ja siis, nii paar nädala jooksul, peaksid Nooremal Poisil tuulerõuged välja lööma...

Ei ole vist keskpäraselt normaalne...

Millega vanainimesed õhtul tegelevad, kui lapsed voodisse maadeldud:

Täna kannibal, homme lõunasöök

Täpid

Juba mitu kuud kappavad tuulerõuged mööda lasteaeda ringi. Mõlema poisi rühmas enamus kaaslasi neid põdenud ja tekib juba hirm, et kas meie omad jätavad täiskasvanuikka. Igal juhul praegune vanus põdemiseks ideaalne - piisavalt väikesed, et loodetavasti lihtsamini põdeda ja piisavalt suured, et jutust "Ära kratsi! Püsi paigal!" aru saada.
Aga mida ei ole, on tuulerõuged. Juba mitu peiteperioodi maksimumaega möödas...

Ja siis.... Lähen mina täna õhtul lasteaeda, kui Vanema Poisi nina äratab kahtlust. Nagu oleks kolm punnikest. Muidu alati nii siledanahaline. Vaatan pead - no pole. Aga kaelalt siiski leian veel paar täpikest! Kahtlus suur ja kiiresti koju - laps paljaks ja inspekteerima. No ja täpiline mis täpiline !!!

Kell on 6 läbi, kohalik apteek kinni. Kärdlasse ka ei hakka vahu järele sõitma ja nii kinnistub otsus vanal "heal" kombel laps rohelisekirjuks muundada. Sest rohelist ikka on kodus - Noorem Poiss oma vastsündinu nabaga oli ju alles "eile".

Õnneks on laps ise rõõmus ja hetkel veel palavikuvaba. Sügeleb küll veidi, kuid ei kratsi, kuna ei taha punne pahaks ajada. Loodan, et see koostöövalmidus püsib terve puhkemiste aja...

Noorem Poiss vaatab kirjut venda ja nõuab endale ka täppe :D
"Pole hullu, poja, küll sa ka varsti saad!"
Ehh, tehku korraga ära!

Orhideed

Kui juba õitsemisele jutt läks, siis talletamise huvides pean ära märkima samuti hulluks läinud orhideed.
Kui 2014 jaanuaris käreda külmaga siia majja kolisime, hakkasid nad vinduma. Vahel õitsesid, enamasti olid niisama. Asukoht peaks ju sobima, kuid kas said tsipa külma või olid kolimisest stressis - igatahes õiteilu käis harva.
Suve lõpust alates aga muudkui õitsevad. Koos ja kordamööda, lõpetades ja taasalustades. Ei teagi, mis neil lahti on aga mulle sobib.
Kuidagi väga õiterikas aeg meil siin :)

Võõrasemad õitsevad

See ei ole normaalne.
Õues. Peenras.

Õitsesid terve kevade ja suve, kuna said hea suutäie hobusekakat ja käisin näpistasin regulaarselt äraõitsenud nuppe ära. Andis jõudu ja puha.
Peale oktoobrit jätsin nad lihtsalt peenrasse vedelema ja no anna olla - juba mitmes raks järjest ajavad õisi. Just valged - kirjud ja sinised püsivad rahulikud.
Aga see, et nad aastavahetusel õitsevad - no ma ei tea. Minu meelest meie kliimavöötmes veider.

Kell. Kell?

Vanamees leidis, et ma võiksin enda tervise eest rohkem hoolt kanda ning kinkis mulle mu esimese šveitslase.

On ikka ütlemata kummaline avada käekella pakendit ja aduda, et esimene jublakas, mis näppude vahele jõuab, on ... laadija... Kella laadija. KÄEkella laadija.
Järgmisena võtad pakendist välja kasutusjuhendi. KÄEkella kasutusjuhendi. Mul juba jookseb juhe kokku. Ja siis tuleb kell.
Selleks aga, et kella "tarbida", tuleb alla laadida äpp. Et nagu...... mismõttes???

Oi seda algusaja harjumist ja pusimist ja seaksvihastamist. Kui aga asjad lõpuks töösse saad, siis avastad, et polegi seis nii hull :) Esimesel päeval näiteks sai selle järgi tatsutud 9506 sammu, läbitud 6,51km. Ei ole kõige halvem variant, istuvat tööd ja autoga kulgemist arvestades.
Lisaks monitoorib kell une kvaliteeti ja see on tinginud jabura olukorra, kus ma lähen kellaga magama. Mina, kes ma magades eemaldan alati KÕIK tavaari enda küljest peale abielusõrmuse.
Küll aga olen ma tänu sellele saanud kinnitust, et magan liiga vähe. 5-6 tundi ööpäevas. Aga uni, mis siis on, on sügav. Kerge une faasid on lühikesed, harvad ja enamasti seotud Vanamehe tulemise-minemise või laste kaissupugemisega. Muu aeg suht kutupiilu.
Ja siis aasta viimane öö.... Kus ärkamine oli üllatavalt hiline ja magamaminek varajane ja.... Kokku sai magatud 10 tundi! 10!!! Kas võlg või ettemaks, kuid jube äge! Ja sellest ajast ca 9 tundi oli sügava une faas.
Kuna jälgib ka pulssi ja mingeid muid parameetreid veel, siis annab mulle aimu ka mu uinumise kiirusest. Peaaegu igal õhtul on see olnud 3 minutit ja audis :)

Kuhu me ometi jõudnud oleme.... Aga lahe on, muud ei oska öelda :) Ahjaa, kellaaega näitab muidugi ka!
Ja täidab eesmärki... Tahaks ju täis saada eesmärgiks seatud sammud ja kalorid ja muu ja sunnib end aktiivsemaks :)

Et siis vahetus :)

Särab

Niisiis...
Poisid olid päeval tublid, isegi Vanem Poiss oli nõus lõunaunne minema. Juba hilishommikul hakkas uurima, et kas nüüd on see hetk, mil peab selle tuduga pihta hakkama. Ikka kõik õhtu nimel.
Kui käsk käes, lendasid riided välgukiirusel seljast ja raketina ülakorrusele tudutuppa. Aga... nagu alati. Poole tunni pärast oli all, pani riidesse ja teatas, et ei tulnud seda va und...

See omakorda tähendas, et õhtuse regulaarse magamamineku ajal kiskusid ikka päris võimatuks kätte. Ainult jamasid ja kisklesid ja... oehhh! Kahetsesime siiralt, et nad südaööni ülal planeerisime hoida.

Kui kella 10-ne ajal õhtul lauda istusime, läks paremaks. Tegevus ja ootus ja isegi pusletasid rahulikult vahepeal. Peresõber saabus ka enne ööd ja eks seegi pani neid end korralikumalt käituma. Siis grill ja naabrid oma paukudega ka meile ja nii ta vahetus :)
Pärast olid poisidki veel paar tundi ärkvel. Täitsa karm!

See-eest hommikul magasid ikka mõnuga :) 11:20 oli meil tänahommikune ärkamine :D

Me sauna nüüd.
Imelist uut!

Kiiks traditsiooniks?

Mul on olnud unistus tekitada aasta vahetumisest rituaal. Midagi, mis erineb tavapärasest ja on veidi kiiksuga. Midagi, mida poisid jäävad mäletama meie pere traditsioonina.

See, et 12 erinevat toitu peab laual olema, on nagunii (igasse kuusse). Natuke seda, natuke teist. Kindlasti aga isevalmistatud sushi. Ja punane soolakala. Ja täidetud munad :D
Ilutulestikku ei ole meie poisid veel näinud, kuna suht pisid siiani tundunud ning tuduaeg on püsinud püha. Sedakorda tekkis aga mõte, et suruks nad päeval lõunaunne ja laseks aasta vahetumise ajal ärkvel olla. Läheks ilutulestikku vaatama ja puha.

Vanamees ei tahtnud väga nõusse jääda selle ilutulestikku-vaatama-sõitmisega ja arvas, et tekitab selle siis juba poistele kohapeal. Olgu täpsustatud, et siiamaani oleme me mõlemad olnud selle vastu, et oma isiklikku raha lihtsalt taevasse lennutada. Aga laste emotsiooni nimel ollakse nii mõnekski asjaks valmis ja nii see issi suuremat sorti paugumajanduse koju soetas.

Nüüd aga saan mina rakendada oma kiiksuga aastavahe plaani. Nimelt tahan ma traditsiooniks teha "Grill enne pauku". Ehk siis pimedas talveöös grill löömamas, tormiküünlad ümber põlemas, vorstid särisemas ja kui aeg käes, siis paugud taevasse. Peaaegu kahepoolene ja peaaegu neljane üheskoos peaksid selle vastu pidama küll. KUI on nõus lõunaune tegema. Ja KUI terved püsivad... Sest need viirused, mis siin ringi kappavad ja perekondi jalust niidavad... Seni oleme terved püsinud  kambakesi ja loodame parimat...

Igatahes hetkel on lootust õnnestumisele. Ehk siis minu mõnda aega vanale unistusele on taha saabumas tegelikkus :) Jube mõnus tunne!
Vorstid on külmikus, grill valmis sätitud ja süsi soetatud... Lisaks muidugi tormiküünlad ja kuiv vahuvein; loomulikult 12-roaline einelaud ja õnnetina valamise komplekt ning endalegi üllatusena paugumajandus. Meie oleme valmis.

Head vana aasta ärasaatmist ja imelist uut!

Võimalik vaid meie maal...

Auto vajas ülevaatust. Aga aasta lõpp ja tohutukiire aeg ja no ei leia selleks aega.

Lahendus - jätad auto töö juurde parklasse, annad auto ihumehaanikule teada, kus on auto, millises laekas on võtmed, kust leida auto tehniline pass ja tööpäeva lõppedes istud ülevaatuse läbinud autosse ning sõidad koju. Ei ühtki sõnavahetust mehaanikuga (Vanamees korraldab mu autoteemasid), ei ühtki kontakti. Vaid auto oli pargitud võõralt teistpidi - nina ees. Mina pargin "boksi tagurdades".

Oi mulle meeldib selline elu :) Ja oi mulle meeldib selline mehaanik :) Tark, teab teemasid, abivalmis ja lahendustele orienteeritud. Ralliautode mehaanik siiani olnud, kuid Hiidu kolides oli sunnitud ka minusuguste autosid kablima hakkama. Rallisõitjast peresõbra kaudu leitud, ei saa ju ära öelda :D
Õnneks pole ma ise seni veel pidanud miskit korraldama, Vanamees ja noormees kahekesi ajavad mul vajalikke autoasju. Mina lihtsalt istun autosse ja sõidan :D

Ja oi kuidas mulle meeldib see väikesaare elu (no sorri, kuid saarlasele on Hiiumaa ikkagi väikesaar, mis teha :D). Auto lukustamine siinmail on mandrikate pärusmaa. Kodus pole mul eales autol uksed lukus, lasteaia ees töötab sageli ka mootor, kuniks mina lapsi toon ja riietan. Ja sageli leiab külmal ajal poodide parklatest töötava mootoriga autosid. No kuhu sel varganäol minna olekski? Meri ja pikk praamisõit kõikjal ees. Isegi olen krõbekülmaga mootori tööle jätnud ja südamerahuga poes asjatanud.

Et siis jah. Sellise variandi ma võtan :) Või siis pigem - jätan :)

Närv

On hakanud tekkima hirmulaadne seisund. Veidi. Vist.


Töökohta vahetades oli alguses põnev. Siis eufooria. Siis fun. Siis kõikesuutja tunne. Ja nüüd... nüüd on hakanud tekkima hirm...
Algusaegade tempo, sisseelamine ja vastutus, ümberkorraldused nii sisus kui personalis - see kõik on tavapärane. Nüüd aga on lähenemas uus aasta, mil läheb käiku juba minu eelarve. Miljonid eurod, millega madistada, 40 töötajat, keda toetada, et saada parimat tulemust. Kusjuures igal indiviidil ju oma maailm ja omad arusaamad...
Njah. Närv on hakanud tekkima. Eriti kuna tahan alati parim olla. Kas ma ka suudan? Oda-oda, mismõttes"kas"?


Igatahes olen ma aru saanud, et olen vist kergelt närvis, kuna viimasel ajal on nina veritsema hakanud. Täiesti suvalisel hetkel. Ja ei, mul ei ole vererõhk kõrge. Madalapoolne normaalne on. 100/70 reeglina.


Käisin töötervishoiuarstil Qvalitases. Nagu kõik. Sain teada, et väga hea tervise juures ja ideaalse nägemisega. Absoluutselt ideaalne nägemine :) Kui aastal 1999 teemantteraga silmaoperatsioonil -5 ära korrigeeriti, öeldi, et kümneks aastaks. Nüüd on sellest saanud 17 ja seis ülihea :) Väga rõõmustav, dr. Schotter tegi omal ajal väga hea töö!


Praamilt maha jõudes mõtisklesin parasjagu oma imelisest tervisest, kui hetk hiljem leidsin oma jalad pedaalil vappumas. Õnn, et tervis alles, kuna nii suurt metssiga polnud mina oma elus kohanud... See, kes minu ja eessõitja vahelt tuimalt läbi kappas, oli tõesti hiiglaslik. Sõidan suht kõrge autoga ja see sigudik ulatus kindlasti üle mu kapoti. Ta oli SUUR! Ja tal oli autoderivist täielik pohl. Olen väga õnnelik, et kiirendasin pärast asulat rahulikult. Muidu... Meeter-paar jäi meid lahutama.


Aga nüüd tagasi pereema rolli - pesu tahab kuivama!

Teadmised

Nagu kõigil, on ka minul kõige targemad ja andekamad lapsed, eksole.


Igatahes.
Seisavad peale voodist väljahiilimist (magamine on ju emme-issi pealesunnitud mõttetus) trepimademel ning kolmveerand-neljane tutvustab kaks-ja-veerandisele tualettide spetsiifikat: "Vaata... Meil on veetsee, tädi B juures on kemps. Aga mõnes kohas on peldik!"


Vanem Poiss on numbrifänn. Ammu. Ma enam hästi ei mäletagi, millal tal juba numbrid 20-ni selged olid. Tähtedest tunneb siiani vaid pooli, nende vastu kaotab kiiresti huvi. Numbrid aga meeldivad ja servast üritab arvutada. Tagasiloendus meeldib väga, ikka kuulen, et "12, 11, 10" jne....
Selle kõrval ei osanud Noorema Poisi eelistustest midagi arvata. Tema ju see titt ja nunnuke. Kuni vaatasin, kuidas ladus mandariinid lauale rivvi ja hakkas näpuga osutama: "Ükss, kakss, kom, neli"... Et siis mõlemad numbri-kirega?


Mina ise olen ka oma teadmistes "tubli". Kuulsin raadios, et tuleb saata ühe asja võitmiseks sms. Mõtlesin, et saadan ka. Reeglina ma ei viitsi, kuid seekord mõtlesin, et emale võiks selle teenuse võita.
Sms läinud ja 10 min hiljem lasteaeda jõudes võtsin telefoni kaasa (reeglina see autos), et "siis nad saavad mu kätte, kui võidu välja loosivad". Lasteaia trepil helises telefon.
Kui emale tema võidust rääkisin, oli teine täitsa rõõmus :)

Kaalikas

Lapse nägemus issist - kuna sarnasus on väga-väga ilmne, siis on tegemist vist noore andeka kunstnikuga ? :D

Meie Vanemast Poisist on saanud vist tüdrukute lemmik :D
Isadepäeva peol olevat pärast-esinemisi-trallimise käigus erinevad tüdrukud muudkui meie poisi vahet jooksnud. Küll eputades, küll niisama asja tehes. Põhiline oli muidugi "kihlatu", kuid oli ka teisi. Et siis selline elu kolmveerand-neljasel :)

Isadepäevaks meisterdati siis pildil olev tegelane. No täiesti sarnane, pole midagi öelda!

Lilled valis issile sinised. Oli hirmus elevil, kui neid toomas käisime. Kui siis veidi pidulikum lõunalaud kaetud ja issit lilledega sööma kutsuma läks, viskas lilled pikutavale issile kõhu peale ja teatas: "Näh, tõin sulle mõned lilled!"

Ei tea kas pidustused olid nii hullud või mis, kuid tänaseks on lümfipõletik. Ehmatas ikka ära küll, kui meie silguniisana peenike ja vibalik laps kaelast järsku paksuks sai. Ei palavikku, ei valu. Lihtsalt kaelast paks.
Täna kohe arstile ja kiirelt ravi peale.

Mina ka sain lõpuks aru pähe võetud ja nüüd ravi peal. Sobib hästi kokku mu plaaniga novembris alkoholi mitte tarbida. Praksuv kamin, lumememm akna taga, linnud hullunult päevalilleseemneid võistlemas ja minul ainult teetass, ei mingit punast veini. Aga ma tahan lõpuks terveks saada, olen juba liiga pikalt liiga poolevinnaline olnud. Mitte et see punane vein haigeks teeks :D Praegu lihtsalt selline valik. Kõlab nagu alkohoolik.....

Mul on väga hea meel, et mu lapsed armastavad juurikaid. Eks meil käib ka muidugi kommi-jaur ja muud jutud, kuid õnneks mitte palju. Päeva norm - max 1 komm - jääb enamikel päevadel saavutamata. Unustavad.
Küll aga olen hakanud õhtuti lauale näksimiseks panema erinevaid juurikaid ja vaatan, et kaalikas nende lemmik. Suurepärane, mulle sobib :)

Matkin siin oma ema, kes sai meid sellega juurikaid sööma, et õhtuti lõikus laiskelajatele kapsast-porgandit-kaalikat valmis ja kui need seal niimoodi suupärasena vedelemas olid, siis ikka ampsasid. Ühele ampsule järgnes teine ja nii edasi. Vaatan, et meie poiste peal töötab sama. Like.

Ei tea, kas ma pean antibiootikume tänama või mis, kuid inimese tunne hakkab tagasi tulema. See tohutu jõuetus ja metsik magamissoov hakkavad mööda minema. Hakkan taas energiliseks muutuma ja enam iial, mitte iial, ei lase ma asjal selliselt vinduma jääda. Kopsupõletik on saatanast!

Ta teeb seda meelega...

Ma hakkan arvama, et mu noorem laps kiusab mind.
Kuigi päeva ajal ta mähkut ei kasuta, on see nii igaks juhuks öösiti siiski all/jalas olnud. Kuna see aga ärgates ja isegi pikka aega peale ärkamist (tuduriietes aelemist/olelemist) on ikka kuiv olnud, otsustasime ka öise mähkutamise lõpetada.

Esimene mähkuvaba öö. Kella 5 ajal hüüab nutune hääl teisest toast: "Emme, tule siia! Mälg! Mälg!"
Laps paljaks, linad-tekid vannituppa, madrats kuivama ja uued tudukad selga. Õnneks kaisus külje alla lisapissi ei teinud.
Järgmised ööd mähkuga. Kuivad. Täiesti kuivad.

Uus katsetus. Uus piss.
Järgmised ööd mähkuga. Täiesti kuivad.
Kiusab. Ilmselgelt :)

Võiks ju lina alla miskit kaitsvat/päästvat panna, kuid siiamaani on poistel komme mingil ajal öösel meie kaissu ringi kolida. Ja kui tuleb piss, tuleb see ikka vastu hommikut. Aga ma tõesti ei soovi pissihirmus ka oma voodit igaöiselt vooderdama hakata...

Ei teagi, kuidas lahendada. Kuigi vahel võiks see vooderdamine päris hea mõte olla. Näiteks olnud nädalavahetusel, kui Vanamees ära oli ja Vanem Poiss esimesel puhkepäeva ööl mulle kaissupugenuna mu voodi täis oksendas. Keset ööd linad-tekid-padjad vahetusse ja värskelt taasuinununa tunni pärast uus laar. Naiss....

Lapsevanema glamuurne elu :)

Mujal maailmas siis USA kaks halba valikut - Clinton vs Trump ja kohalikul tasandil valitsuse rebenemine.
Las nad rabelevad, mul siin on piss ja okse.

Kihlatud?

Kui Vanema Poisiga taaskordsel hammaste ülevaatusel käisime (alates 2,5-aastasest olen iga poole aasta tagant teda kontrolli viinud, et oleks harjumus ja teadmine, et hambaarst on okei), sai ta arsti karbikesest taaskord mänguasja valida.
Valis sõrmuse.
Sõrmuse!
Südamega.

Püüan küll igati solidaarne olla, kuid siiski suunasin piire ja mainisin, et see ei sobi talle hästi ja see tüdrukute sõrmus. Laps jäi enesele kindlaks - tema tahab justnimelt seda sõrmust.
Natuke hoidis sõrmes, siis usaldas minu rahakotti hoiule.
Paar päeva hiljem, eile, teatas, et ta nüüd tahaks sõrmust minu käest tagasi saada. Tema viib selle lasteaeda Karmenile. Emmel on ju ka sõrmus sõrmes, mille kohta seletati, et see abielusõrmus. Ja kuna tema tahab Karmeni naiseks võtta, viib ta tollele sõrmuse.
Asjad selged.

3 aastat ja 8 kuud vana poiss viiski tüdrukule sõrmuse.
Tüdruk võtnud selle rõõmuga vastu.
Oi seda on hea tulevikus meenutada :)

Lumest

Tänane tõtt-vahtimine

Nonii, täna siis sadas ka meile sellehooajaline esimene lumi maha.
Õu näeb välja kui jõulumuinasjutt. Eesti kõige paksem lumekiht just Hiiumaal ja tuult pole ollagi - kujutage siis ette, milline ümbrus välja näeb!
Pildilolevad männid just kõige lumisemad ei paista, kuid arvestades, et täna Vanamehega tõtt vahtnud põder siiski üpris suur loom, siis lumel ikka paksust jagub. Meil koduhoovis oli täna hommikul 12cm, õhtuks enamgi veel.
Et siis sedaviisi.

Hommikul lapsi äratades ja aknale suunates oli lahe reaktsioone näha. Vanem Poiss oli nii siiralt õnnelik, Noorem Poiss vaatas kerge hämmeldusega valge vaiba alust koduhoovi. Eks noorem on ju lund näinud ja selles mütanud, kuid kui palju ta seda mäletab ajast mil ta oli ca 1,5-aastane... Tundus, et miskid hägused meenutused olid .

Vanem Poiss on lumefänn. Räägib juba päevi, kuidas ta lund ootab, et seda siis sööma hakata: "Ära muretse, emme, ma söön ainult seda lund, mis on täitsa valge! Kollast lund ma ei söö ju!"
No mida sa teed sellisega. Lasteaiast tulles seisis verandal ja keeldus tuppa tulemast - sõi lund. Me jõudsime pool õhtut tubaselt ära veeta, enne kui tegelane tuppa tulema nõustus. Selle tingimusega, et peale õhtusööki saab siis veel lund süüa.

Ja ega nad unustanud - nii kui õhtusöök keres, nii tuletasid mõlemad lumelubadust meelde. Nii oligi issi sunnitud võtma kaks kausikest, need lumega täitma ja poisid laua taha, lusikad käes.
Lapsevanemad kamina ees irvitasid, et eriti odav jäätis :D

Mina aga olen muutumas meie pere nõrgimaks lüliks. Immuunsus kuhugi kadunud. Nüüd juba pikka aega haige olnud, pikalt palavikus ja erinevate astmetega muutuv köha ja vana klassika - põskkoopapõletik. Mul kolib iga nohu sinna, tee või ära tee mida tahes. Ja ei, ma ei "tõmba tatti üles", tean isegi, et see suurim oht minusugusel. Kui juba lõua- ja põseluud liikmisvõimetuteks valuallikateks muutusid ja üks silm muudkui vett lahistas, lasin antibiootikumid taas peale panna. No ei saa aru mis toimub. Aga vähemalt keerasid need siiski olud paremuse poole ja ehk saan ikka varsti elujõu tagasi.

Poisid on palju tublimad, kuigi parajad tited ja lasteaiad ju hullemad haiguskolded. Aga nemad võtavad väga tublisti mögla (segu jõhvikatest, sidrunist, sibulast, küüslaugust ja meest) - lausa võidu! Kui juba võistudoosid 14 lusikatäiele õhtu kohta per laps minema hakkasid, tõmbasime pidurit (materjal mögla valmistamiseks saab otsa sellise tempo juures!) ja nüüd on piiriks 4 lusikat. Ma ütleks, et ikka väga tublid :)

Siuksed lood meil siin.

Väike naine päästab päeva :)

Nagu ikka, päästavad naised maailma...

Vanema Poisi lasteaiamure on saanud lahenduse. Nüüd minnakse rõõmuga ja muudatuse põhjustajaks on üks väike neiu :)
Garderoobis kihistatakse, kui teineteist nähakse ja koos käiakse aknal lahkuvale lapsevanemale lehvitamas. Ja ka kindaid soovib laps kätte panna alati samasuguseid, nagu Karmenil on... Tahaks sama värvi ka endale, kuid kuna ma punaseid ei leidnud, sobivad ka olemasolevad. Mis siis, et varem sobisid need vaid "koduõue" kinnasteks. Kui Karmen sellistega lasteaeda ilmus, muutusid ka meie poisi sama margi kindad lasteaiakõlbulikeks... Nüüd keeldub varasematest lemmikutest.
Üleüldse on kogu riietumise osas väga kindlad eelistused...

Igatahes teatas Vanem Poiss (tollal 3a 6k ) mulle ükspäev: "Tead, emme... Kuna issi jõudis ette ja mina ei saa enam sinuga abielluda, siis ma abiellun Karmeniga. Aga ma kohe ei hakka abielluma, alles siis, kui koolipoiss olen."

Kasvataja teadis rääkida, kuidas Vanem Poiss ükspäev neiu juurde astus ja konkreetsel toonil küsis: "Kui ma sinuga abiellun, kas sa siis oled minu sõber?"
Paistab, et toimis, kuna kontserdil koos ja tingimata kõrvuti lauldes hoiti vahepeal riivamisi teineteisel käest... :)

Njah. Naine päästab ikka päeva. Nii ka meil :)

Elu saartel

See praegune praamide teema on ikka karm.
Meri pole ammu enam nii madal olnud ja nii korduvalt kui nüüd, praamioperaatori vahetumise ajal. Lisaks see jama, et vanad praamid ei talugi seda madalat merd ja sageli sõidab Hiiumaa ja mannergu vahet vaid uunikumist Harilaid.
Aga no kes teavad ja tahavad, on teemaga enivei kursis.

Igatahes ei pääse me siin liikuma. Ei saarelt ära ega saarele. Juba kaks kolmandikku oktoobrikuust. Vahele paremaid päevi ja siis jälle megasabad või katkenud ühendus.

Ma isegi ei viitsi kirjeldada, milliseid kadalippe siin läbitud on, eks igaühel oma lugu nagunii. Täna aga taaskord praamis ja ajalukku talletamise huvides tuleb miskit siiski üles tähendada.

Täna siis selleks, et jõuda kella 10-ks Tallinnasse 2-päevasele koolitusele, ärkasin ma kella 4 ajal. 6:30 praamile pilet juba ammuilma ostetud, kuid kuna see ainus praam vabagraafikus, siis bronnid ei kehti, kehtib vaid sadamasse saabumise järjekord. Bussid, operatiivsõidukid ja puuetega inimesi transportivad massinad saavad eelise, teised kes ees see mees. Loogiline ka.
Saabusin siis sadamasse täna peale kella 5-t ja loomulikult olid rekkad ja 3 sõiduautot juba ootel. Mul vedas, roppumoodi vedas. Mahtusin viimase sõiduautona peale. Minu järel tuli veel üks masin kõrgemate reast järelkäruga ja see paigutati praamile siis nii, et parkis end minu taha, seejärel ühendati käru lahti ja tõmmati ühiste jõududega põiki praamile. Seejärel aparell üles ja minekut. Sest kui on 5-6 rekkat peal, siis mahubki Harilaiule 4-5 sõiduautot umbes lisaks. Naiss.

Üks hommik mul nii hästi ei läinud. Olin Vanemale Poisile mitu kuud tagasi eriarstile aja saanud, piletite avanedes koheselt praamipiletid ostnud ja ... Õige päeva saabudes siis kihutasime söömata-joomata kujul välja, kuna selgus, et praamid jälle vabagraafikus ja jälle vaid Harilaid käimas. Sadamasse jõudes oli selge, et praamile me ei mahu. Kuna aga liinibuss saab esimesele võimalikule praamile peale, parkisin auto ja asusime bussi ümber. Ei olnud meil kaasas ei süüa, ei juua. Saab ju praamilt või siis hiljemalt Haapsalust miskit kaasa haarata. Läksime ju autoga...
Harilaid aga lisapraam ja sellel müügiruum täiesti tühi. Isegi kohviautomaati pole. Null. Ziirõu.
Liinibussil ei saa paluda ka Statoilis peatust teha, seega palusin vennal Tallinnas meile vastu tulla ja süüa-juua tuua ja transporditeenust osutada:D Ning hilinemisega arstile. Õnneks olin saanud arsti enne teavitada, et paha lugu küll, kuid hilineme. Esimene võimalik transport Hiiumaalt ära ju.
Nii et kell 12:15 päeval sai mu 3-aastane siis päeva esimese eine ja esimese veelonksu. Peale poolepäevast trippimist.
Tagasi autoni saime ka bussiga ja meil vedas - samalt praamilt maha tulnud buss seisis kail, põhja all suur loik. Kaldale ronides oli põhja ära tõmmanud. Siis oli väga südantsoojendav näha, kuidas sõiduautod peatusid ja bussis olnud inimesi endale peale pakkisid, et edasi liikuda aidata. Meie jõudsime koju ca kell 22. Kui lapsel ammu tuduaeg peaks olema.
Elu saartel :)

Praegu on jah põnevad ajad. Kuna sõidan hetkel intensiivselt koolituste/koosolekute (loe: mandri) vahet kord kuni kaks nädalas, siis ei tea iial, millal koju tagasi saan... Järgmine nädal peaks nüüd sõiduvaba tulema :D Neid mõned ikka on vahel...

Igatahes ootam me väga-väga uusi praame... Need saavad natuke paremini hakkama...

Karm...

On ütlemata karm näha auto tahavaatepeeglist enesele hirmsa kiiruga järele vudivat ja meeleheitlikult nutvat last. Vihma sajab ladinal, on juba päevi sadanud ja tee on porine. Läbi saju ja pori jooksevad paljad jalakesed, keha katmas vaid unesoe pidžaama.
Sa ei tohi seisma jääda....

Nii oli meil ca nädalajagu päevi tagasi.
Esimeseks hetkeks nõksatas jalg piduri suunas, kuid aju jõudis märku anda, et kui tahad lahendust, ära peatu. Ei peatunud. Otsisin kotist telefoni, et tuppa Vanamehele helistada. Veel järgmisegi kurvi taga nägin pidžaamat välkumas...
Õnneks oli Vanamees juba põgenemist märganud ja viis lapse tuppa pessu.

Teemaks lasteaed.
Kui sõimes käies oli Vanem Poiss igati rõõmus, siis nüüd, Suurte Laste Rühmas, on olud hoopis teised.
Esimesel nädalal rõõmustas üliväga, et ei pea enam tittetega koos käima ja ta nüüd suur laps ja puha. Sealt edasi aga on hommikud täis nuttu ja kodus oldud aja lubab maid ja ilmu kokku, kuidas tema on pai poiss, et saaks vaid emmega tööle kaasa tulla. No ma ei saa võtta, ausõna! Endalgi alles väga intensiivne sisseelamine käsil ja no lihtsalt ei mängi välja.

Meil siis lõpuks kohal see kurikuulus lasteaiastreik. Eks see vist on sellest, et suurte rühmas enam ei nunnutata selliselt kui sõimes ja võtab aega harjuda. Sest kasvatajad tunduvad ok ja osavõtlikud, kuid kindlasti mitte sellised kallistajad/süleshoidjad, kui sõimes.
Ise ta ka ei oska midagi kindlat välja tuua, miks minna ei taha. Ei laste, ei kasvatajate koha pealt. Räägib vaid, et temal kurb tuju ning tahaks emmega koos olla.
Nüüdseks aga on nad harjunud sellega, et laps kurvastab hommikul mingi aja. Tal on teises toas diivanil oma kurvastamise kohtki, kuhu siis teised lapsed mänguasju juba ette valmis viivad. Et kui tuleb draamakuningas, siis on kõik juba valmis sätitud...

Tänaseks on seisud sellised, et hommikused kurbuse ajad on lühenenud. Juba taastub kiiremini. Nuttu ka lühemalt. Ehk harjub ikka ära?
Mis teha, mul ei ole võimalust lastega kodus olla enam. Töö tahab tegemist. Ja 3,5-aastane võiks minu hinnangul lasteaias käia juba küll.

Õhtuti, kui järele minnes päeva kohta küsin, räägib alati, et tore päev oli. Et ta hommikul kurvastas, kuid siis läks kurb mööda ja kõik oli hästi. "Aga homme ei ole ju lasteaiapäev, ega? Homme on puhkepäev, eks!" kestab aga siiski iga õhtu. Ja hommikune kaeblemine, et emme käest jäi üks musi saamata. Olgu neid musisid miljon või kaks, üks jääb alati puudu. Ja sellest piisab, et Kurva Kuju Rüütel platsi võtaks.

Nooremal Poisil seevastu pole sooja ega külma. Tema läheb täpselt sama stoilise rahuga oma kasvatajale sülle või puslet kokku panema ja nii on. Aga see va vanem laps... Oijahh...

Elu ei ole alati lill. Vahel on kaktus. Aga püüame siis positiivselt mõelda ja väidame, et kaktus on lihtsalt end paksus söönud roos! Seega küll see lill jälle õige käsitluse peale välja tuleb, kus ta pääseb.

Aga see pilt tahavaatepeeglist... see ei taha ununeda...