Juhmi näoga istun ja kuulan...

See lihtsalt ei ole võimalik...
Ma ei ole enam ammu nii lolli näoga istunud ja enda ette jõllitades kuulanud. Ja ei oska kohe midagi kosta... Tekib jõuetus... Ja kusagil hingenurgas piriseb rõõmujupike, et ma enam Tallinnale makse ei maksa...
Uskumatu, lihtsalt uskumatu...

Lugeda enne söömist

"Pliiz, kassa viitsiksid teha mulle ühe šokolaadileiva...", nurrub Sipsik diivanil ajakirja lugemise kohalt ninaotsa kergitades.
Moe pärast veidike torisedes veab Vanamees end kööki. Veidi aja pärast naaseb, soovitud leivake taldrikul.
Sipsik krabab taldrikult leiva ja lööb oma teravad hambad mõnuga rammusasse šokolaadi. Mille peale Vanamees peast haarab ja noomib, et "enne tuleb lugeda, mitte kohe hambad sisse lüüa!"

Ehmunult (teadmata, et võileibu tuleb enne söömist lugeda) vaatab Sipsik võileiba ja avastab, et on hambajälgedega rikkunud osa omaenda nimest:D Hammustatud on "k" ja veidike ka "i"-d.

Kuna see lihtsalt on samal ajal nii lõbustav ja ülimalt armas, haarab Sipsik pildiaparaadi ja jäädvustab seiga tulevikulugemiseks/-meenutuseks:)

R.i.p Bella (suvi 2007 - 01.04.2011)

2007 sügise hakul, kui vanemad vanatädi majas kapitaalse remondiga olid alustanud, tõi üks tänavakiisu oma kaks pisikest pudinat turvalisse paika kasvama. Üks valge ja üks hall.
Mure ka pisikeste pärast ja pole neid tänavatel elavaid kasse juurde ju vaja. Võitlesid vanemad oma mugavusega mis nad võitlesid, süda ei andnud asu ja ühel õhtul peale tööd tuli isa koju, pisikesed kiisupojad karbiga pagasnikus.

Millal sündisid, ei tea, kuid allolev pilt on tehtud 15.septembril 2007, mil nad juba üksjagu aega olid vanatädi ehitustandril elanud.
Alguses oli suur segadus sugudega. Tundus, et hall on poiss ja valge tüdruk. Siis tekkis arusaam, et mõlemad on tüdrukud. Said enestele ka nimed - halli hakkasime kutsuma Ronjaks ja valget Bellaks.
Mõni aeg hiljem selgus, et Bella on hoopistükkis poiss, kuid nimi juba olemas ja las siis olla poiss-Bella:)

Tänavakiisude kombel peljati inimesi algselt hoolega. Lasime neil rahus olla, las harjuvad. Söök-jook-tualett-katus olemas ja tähelepanu siis, kui seda ise otsivad. Nii nad sirgumist alustasid.

Koeraga oldi suured sõbrad. Hommikul esimese asjana söösteti selle suure sõbraliku olevuse juurde ja nakitseti tal varbavahed puhtaks. Koer samal ajal pesi kassid, nii et need pärast ilast kleepusid:)

Vähehaaval harjuti ka inimestega ja mäng sai kasvava kassi parimaks sõbraks:
Omavahel tunti ilmselgelt sugulust-lähedust. Pidevalt oldi koos...
... kui just koeraga ei mängitud:
Fotokale poseeriti õige tuju korral vahel päris hea meelega:
Aasta-paari pärast polnud enam mälestustki sellest, et võik oma inimesi peljata. Kodused kodanikud olid usalduse ära teeninud ja vastutasuks said seltsilised, kellega koos lebotada:
Koos-tudumine jäi siiski sagedaseks nähtuseks nii diivanil...
... kui päikeselaigus põrandal:
Magamisasendeid veel:
"Ma ei kuule ja ma ei näe!":
Teatavasti armastavad kiisud turnimist, eks ka meie Bella. Ja puid hoovi peal ju jagub:) Ja linde puude otsas...
Vahel on niisama ka ilus poosetada:
Aptsihh!
Sõbrad ikka koos:
Seda Bella juba teadis, kuidas oma valge karvaga ilupiltide tarvis poseerida:

Kogu aeg tundus, et tervis on kassidel jube hea. Korra eelmisel kevadel oli Bellal miskine seedejama, hiljem on kõik ok olnud.

Märtsikuu viimasel päeval aga Bella enam ei liigu. Ei söö, ei joo, on loid ja natuke oksendab. Reede hommikul arstile, kes paneb kiisu kohe tilgutite alla ja ultraheliga selgub, et põie ummistus.
Kateeter sisse ja pidada selguma tundidega, kas jääb elama või ei. Arsti sõnul viimasel ajal aina sagenev nähtus ja oleks kass koju jäänud, oleks ta 24-tunniga läinud olnud.

Ega's muud kui oodata. Põis saab mõne aja pärast läbi käima, kuid siis hakkab kiisu veidralt hingama. Neerud ei jõua järele ja tekib kopsuturse. Olevatki selline kahe otsaga asi. Mõnekümne minutiga peaks selguma, kas saab sellest jagu või ei. Ei saa... Tekivad krambid ja arst küsib luba kiisule süst teha, millega ta igavesele unele saata.
Endile lohutuseks saab vaid öelda, et vähemasti oli kiiss arstide hoole all ning ei pidanud valusid tundma, valud võeti ju maha... Lihtsalt keha ei tulnud enam kaasa.

Nüüd puhkab Bella koduaias noorte mändide all. Enam kunagi ei saa me näha igaõhtust traditsiooni, kus kella peale kogunevad loomad kes kust välisukse lähedale ja jäävad valvele, mil isa tuleb konserviga. Ja kuidas siis Bella ja Ronja isa ees kalpsates õueköögi poole suunduvad, veidralt diagonaalis üle teineteise hüpeldes:)

Olen kohe päris kindel, et elu, mis Bellale oli antud, oli väga ilus. Oli palju soojust ja armastust, nurrumist põhjustavat sili-sili-sili, kõht alati täis, turvaline kodu ja palju vabadust ringilippamiseks. Toit kausis vedelemas ja põllul piiksumas. Soovi korral võimalus päevad läbi toas põõnutada või väljas linde jahtida. Piisas vaid mjäust välisukse juures.

Olgu sul sama mõnus äraolemine ka seal, kus sa nüüd oled, meie kallis Bella-kiisu. Meie ei oska enam muud kui sinu jaoks küünlad põlemas hoida. Ja oma egost tulenevalt pisaraid pudistada.

Pesu

Ka sellises asendis võib end pesta:)

Nautleja

Rööbik on meil tõsine ilunautleja. Nt lilli käib nuusutamas. Kui Vidriku puhul tuleb lilli kaitsta tema terava hamba eest, siis Rööbiku puhul tuleb jälgida, et lilled peale nuusutamissessiooni ikka püsti jääksid:)
Pildil potis kasvav tulp, mis toas õide puhkes.

Mehed

Mehed on ühed naljakad olevused.
Teevad näo, et kuulavad sind, noogutavad ja justnagu saaks aru, kuid tegelikult...
Ok, vahel ikka saavad ka aru, kuid...:)

Viimane mugistamistväärt juhus oli hiljutine telefonikõne Vanamehega. Teadsin, et tal õhtul trenni minek, kuid olin kimono just ära pesnud ja teadsin, et ise ma piisavalt vara koju ei jõua, et kuivamast võetud riiet triikida. Paanikat ennetades tegin kaine kalkulatsiooniga telefonikõne: "Kle, kui sa kimonot triikima hakkad, siis triikraud asub seal toas, kus pesu kuivab. Igaks juhuks annan varakult teada".
Jajaa, loomulikult, ta saab suurepäraselt aru ja loogilinegi, et see seal on.

Tund enne trenni saan telefonikõne, kus Vanamees ise kõõksub naeru käes: "Kle, nüüd on paanika! Ma tean küll, et sa rääkisid enne midagi triikrauast, kuid kus kuradi kohas see asub? Kust seda otsida?"
Ehk siis - kuulis, kuid ei kuulanud:D Nii kui telefonitsi ta õigesse tuppa juhatasin, oli triikraud leitud:)

Teistest meestest ka tiba.
Ma nimelt loen kolme tegelast enda eksideks. Eks kauges nooruses ole mõni suhe veel olnud, kuid suurema jälje on jätnud siiski ekskaasa I, aastatepikkune kokku-lahku-eisaakoos-eisaailma V ja viimane elukaaslane R.
Suhtlen nende kõigiga mingil määral, vahel sagedamini, vahel pikemaid pause pidades. Toredad ja olulised inimesed, kes mu elu vürtsitanud, eksole.
Neil omavahel on mingi kummaline side. Küllaltki sageli juhtub, et võtavad ühendust lähestikusel ajal.
Eriti lõbustav oli mu jaoks üks paari nädala tagune laupäev, mil ärkasin Saares käimas olles V-lt saabunud sõnumite peale. Õhtupoole helistas I ja küsis endale vajalikud küsimused ning distantssuhtlust arvestades mõtlesin magama minnes, et eriti jabur oleks, kui R oleks täna kirjutanud, siis täiskomplekt. Meili ei viitsinud jupp aega minna ja kui läksin, avastasingi R-i kirja tolleltsamalt päevalt:D Nunnu kooslus, kas pole:)

Aga tegelikult on meesolevused lahedad:) Eriti siis, kui nad sind hoolega "kuulavad":)))

Lihtsad asjad

Olen siinmail elanud nüüdseks 8 kuud, kuid kohapeal viibitud ajast kulub suur enamus kahele kirele - töö rabamine või Vanamehega molutamine. Vahel küll veame end kontserdile-teatrisse-loodusesse, kuid need ka ju koos. Tutvusi küll on juba veidike, kuid sõpradeks nimetan siiski neid, kes pealinna ja lähistele maha jäid.

Nii siis oligi mulle täna tõeliseks elamuseks, kui mööda päikesekuiva asfalti jalutades ja lindude käratsemise (seda nimetatakse vist lauluks, kuid kevadel on nad ju eriti aktsioonis) taustal päikeses õnnelikult silmi vidutades tulid mulle mõneminutilise vahega vastu kaks inimest, keda teretada:D Saate aru, teretada ja lausa kaks korda:D Tundub, et hakkan juba sisse elama - märkan inimesi ja tulen ettenähtud ajal töölt ära ja teretan!!!

Vot kui vähe on vahel õnnelik-olemiseks tarvis:)

Täna (ok, kellaajaliselt eile siiski) on paastumaarjapäev kristlikus tähenduses (25.märts) ja marjapunapäev kristuse-eelse kalendri järgi (urbekuu 25.päev).
Korduvalt sain täna sõnu peale, et tuleb punast juua. Punast veini just. Ega's midagi, kui hilisõhtul kella 23 paiku töölt tulin, korkis Vanamees mulle punase veini lahti:) On ju marjapuna:)
Ja nüüd me siin istume, jutleme kõigest võimalikust, kummalgi kass süles tudumas ja ootame homset:) Sest homme tuleb meile kaheks päevaks Efku külla:D:D:D Jehuu! Mitte ei jõua ära oodata homset hommikut;) Pole ammu põhjalikult jutelda saanud...
Ja kui ma õigesti asjadest olen aru saanud (a la kõne lillepoest: "mis värvid sul juba olemas on?"), toob ta mulle minu kolmanda orhidee:D Kilju veel, et tahad orhideesid, eksole:D Esimese tõi ema, teise töökaaslased ja kolmas jõuab minuni eelduste kohaselt homme (ok, täna) hommikul:) Jehuu vol 2:D

Naised

Naistepäeval oleks see asjakohane sissekanne olnud, kuid ei see tõde aegu:

Naised on nagu Potsatajad - soojad, pehmed, armastavad kõrvadega ja elu jagavad mingi krokodilliga...
:)))

Rohenäplusest ja muust

Möödunud nädal oli tempokas, nagu tavaliselt. Teisipäev ja kolmapäev pealinnas, lisaks sõitudele kuluv lisaaeg. See pea iganädalane pealinna vahet jõlkumine on üllatavalt kurnav. Hakib nädalad ära ja ümberhäälestumiseks ju aega ei ole - pead olema kõigeks valmis nii siin kohapeal, roolis kui ka nõupidamistel.
Aga noh, sellise elu olen ma enesele valinud ja patt oleks nuriseda:) Nurisemine ongi väga vale sõna, pidev tempo ja hakitus on see, mis tavalisest enam keskendumist nõuab. Ja samas mingil teisel kombel see mulle jälle väga meeldib:) Tekitab tunde, et olen vägagi elus:)

Ahjaa, Tallinnas sain kolmapäeva õhtul hakkama sellise vägiteoga, et ise ka ei saa aru. Kas mängis rolli väsimus, minu kanapimedus, maaka mentaliteet või need kõik kokku.... igatahes näitasin ma Tondi tänaval kahe ringtee vahel viisakalt suunda ja reastusin vastassuunavööndisse:D:D:D Kui vastu tulid samas reas teise auto tuled, siis alles taipasin, et eieie, see ei ole kaherealine tee:) Kusjuures, olen ju aastaid seda teed kasutanud ja alles vähem kui aasta tagasi kolisin pealinnast ära (peale 14 seal elatud aastat).

Küll aga saabus muudatus reedel, kui veidi enne kella 23-e enda taga kabineti ukse sulgesin. Lõpuks ometi puhkus:D:D:D Jehhuu!!! Esimene siinelatud aja jooksul!
Ennast tundes kahjuks tean, et tööst ma end päris eemale ei hoia, kuid vähemasti on mul nüüd aega teha ka muid asju.
Nii ma siis ärkasin laupäeval teadmisega, et võin looderdada mispidi iganes ma soovin ja tegeleda täpselt sellega millega tahan. Ja istusin keset põrandat maha ja muudkui külvasin ja külvasin ja külvasin. Igasugu seemnekesi külvasin:) Pottidesse, mitte põrandale. Lisaks toalillede ümberistutamine ja kärpimine ning enne ma põrandalt ei tõusnud, kui kell oli mu suureks üllatuseks juba 9 õhtul saanud. Suureks innustajaks teadmine, et möödunud nädalavahetusel ettekülvi saanud taimekestest osad on juba võrsunud ja kahe idulehega:) Kõigest nädalaga:)

Nüüd siis on aknalauad mul täis väikeseid potikesi, kõigil ilusasti märgistused küljes. Vaatab mis neist saab:)
Pühapäeva hommiku kulutasin kirjavahetusele ja siis oligi aeg hakata õhtust tillukest tähistamist ette valmistama. Ja.... otse loomulikult tunnike tööasju... Lohutan end sellega, et küllap ma õpin ka rohkem lõõgastuma kui natuke kauem töötanud olen ja rohkem enda äraolekul teiste hakkamasaamist usaldan. Terve esmaspäev on möödunud küll sissetulevate töökõnede all, kuid samas mulle meeldib ka eemal olles kursis olla... Tekitab turvalise tunde, kui ülevaade olemas. Eks ajaga areneb see puhkamise oskus, kui vast enam niiväga kirega tööd ei tee:) Ma loodan:)

Homme haaran aga värvipintsli pihku. Igasugu plaanid on ja niisama vedelemisest ei saaks ma puhkusetunnet ju ka kätte...
Jehuu, mul on nädalake puhkust:)))

Aastased

Täna on siis see päev, mil meil täitus aasta.
Numbriliselt tundub kohutavalt lühike aeg olevat, samas mis selle aja jooksul kõik juhtunud ja läbi elatud on, on võrreldav väga palju pikema ajaga.
Kas on see tulenev vanusest, et kõik kuidagi kiiremini läheb? Või sellest, et Vanamees oma tulisusega päästab ka minus peituva impulsiivsuse valla ja nii me endid ja üksteist kiirelt põletamegi, aja kulust ette rutates?
Ehh, mis vahet seal on:) Juba tänaseks on meil metsik kogus ühiseid läbielamisi, tundmisi, meenutusi. Rõõmu ja mure jagamist. Nii heas kui halvas. Näis mis edasi:) Järgnevatel aastatel siis:)

Tänane päev saab jätkuma pannkoogilõunaga, kuna mis siis et tähtpäev, pühapäeviti kodus viibides on meil kindel traditsioon - pannkoogid. Õhtul alles väikesed ettevalmistused maiustamiseks-tähistamiseks ja hea reserva lahtikorkimine:)
Lisaks piilub aknast sisse päike ja ..... Hehh:)

Tudu

Tuduhetked koos...
Ja eraldi...
... veel eraldi...
Ja otse loomulikult Rööbu lemmikkoht magamiseks - minu süli. Kui Vanamees klõpsima hakkas, siis vaadati vaid ülbel pilgul, koib ripakil:

Mehed ja lapsed, ei neil vahet

Usun, et kõik naised teavad - mehed on lapsed ja jäävad lasteks.
Kuna nüüd naislugejatega üksmeel saavutatud, ma jätkan...

Mul siin Vanamees teeb hoolega trenni, eksole. Vanust juba üksjagu ja ega see vorm ja toonus niisama ju püsi. Tervis ja vorm talle aga üliolulised ja nii ta siis vuhiseb trenni vahet.

Mõni nädal tagasi tuli trennist ja märkasin verevalumeid ta külgedel. Tüübil endal silm särab, eksole. Siis hakkab aga aimduma, et miski ribi valutab natuke kahtlaselt.
Mõrane. Ahahh....
Aga noh, ise vapper ja räägib, kuidas see ei tee midagi ja küll see paraneb ja edaspidi on ettevaatlikum jne. Ok, usume. Sinisilmselt.

Eile laekub trennist ja hääl on veider. Hingab lühikeste tõmmetega ja kui end unustab ning sügavamalt hingab, järgneb ägisev karjatus. Aevastus on puhta pees teema - see paneb garanteeritult oigama.
Ehk siis jah, oli küll trennikaaslastega kokku lepitud, et on rahulikum ja seda külge, kus mõra, välditakse, kuid muu kere ju pidevas liikumises ja nii see mõra siis uut hoogu juurde sai.

Egas midagi, elastikuga poiss sirgeks tõmmata ja peale korduvaid lubadusi ettevaatlikum olla sai teine rahule jäetud. Jonnib ka veel nagu juurikas - ta paraneb kiiresti ära ja pole tal ju häda midagi (hõõõõõkkkk.... ooot... ma ei saa iiingaaataaa....). Ja trenniga vahet pidada ei saa, peagi vaja võistlustele minna ja see tähendab hoopis treeningkoormuse tõstmise vajadust.
Ja nii kujutabki too vananev noor poiss ette, et paraneb nagu nooruses - mõni päev ettevaatlikult ning nädalaga kõik korras. Ega ikka ei ole küll, vaata passi, krt võtaks!!!

Tulemuseks see, et öine uni katkendlik, kus iga keeramine ja sügavam hingetõmme põrguvalu tekitavad. Mistõttu väljamagamine kui selline vaid unistuse tasandile jääbki. Ja ainus hetk, mil keha oma nõuab, on aeg, mil mina kodus kikivarvul asjatamas ja siis saab turavliselt unne suikuda.

Praegune hetk ongi selline, kus mina toksin teile kirjutada (kellegagi hetkel ju suhelda pole:D) ning kõik mu kolm poissi magavad. Üks karvik ühel diivanil, roosakõrvne valge aknalaual ning vigane karvik teisel diivanil. Mina näksin küpsist, joon klaasi veini ja tean, et poole tunni pärast pean hellalt Vanameest äratama hakkama. Lubas muga poolikust olemisest hoolimata teatrisse kaasa tulla.

Head uudised!

Mul on jube häid uudiseid:)
Mu meilile saabus esiti kaks megapakkumist - ühes teatati, et vene naised vajavat minusugust printsi ning teises pakuti, et just nende kaudu saab endale eriti head vene naist leida. Veel veidi hiljem tuli lisaks info, et spetsiaalselt mulle on Viagra nüüd 83% (mõelge vaid!!!) soodsam:) Ju vist ikka selleks, et oma värsket vene naist printsi tiitlivääriliselt teenindada.

Kuniks ma veel aga orientatsiooni pole vahetanud ja oma vanaldase ning meessoost Vanamehe kõrval endalegi üllatuseks siiamaani kahtlaselt õnnelik olen, kirjeldan hoopis mehega (kalapüügihaige mehega) kooselamise rõõmusid.

Eelmise elukaaslase (kes ka kalapüügifänluse tõve käes vaevleb) ajal harjusin teadmisega, et külmikus kinnises topsis elavad meil periooditi valged vaglad. Teadjamalt väljendudes siis (pori)kärbsevastsed. Kalad tahtvat neid. Ok.
Nüüd aga taas talv ja jääpüügihooaeg ja sedakorda on lisaks valgetele vakladele külmikus ka vannitoas vees siputavad punased ussid. Surusääsevastsed ehk möll... Misiganes, eksole.


Vaglad peavad olema jahedas, muidu nukkuvad ja neist saavad jube kiirelt porid. Aga et nad tahavad siiski ka hapnikku, on lisaks aukudele potsiku kaanes vaja iga päev neid õhutada. Ehk siis on tarvis neil hella pilguga kaas pealt kergitada, korra sops-sops raputada, vaadata kuidas tüübid vingerdavad, võimalikud nukud välja noppida ja tüübid tagasi külmikusse panna. Need siis, keda kalale kaasa ei võeta.
Vannitoaprotseduur näeb ette iga päev korra kuni kaks ämbrist vana vee väljavalamist ja uue jaheda vee pealelaskmist noile vingerdavaile punastele olenditele. Vajavad alati värsket vett pikemaks säilimiseks ja vees siputades ammutavad siis veest hapnikku.
Oi kui tark ma olen, eksole:)
Nii meil siis esinebki talviti perioode, kus ei ole haruldane mu enne-magamaminekut-küsimus: "Kas sa usse loputasid? Aga valgeid õhutasid?"
Siuke elu... Arvake ära kas mu ema irvitas kui külla tuli...

Aga nonde punaste ja valgete koduloomade toomine oli ka omaette ooper.
Olime pealinnas käimas ja kuna meil siin ussikesi saada pole, tuli pealinna fäänsist kalapoest nood osta. Kaaluti ilusasti portsud valmis, pakendati kes niiskesse paberisse ja siis minigrip kilekotti, kes otse minigrippi.
Meil aga peas mõte, et kui juba käimas, siis astuks ühelt kontserdilt kah läbi. Mõnus salongistiilis õhtu, kus laval musitseerivad ja jutlevad tegelased ning publik istub lauakeste taga, veinid ja muu meeleolu toetav nina ees. Igati sümpaatne idee.
Küll aga ei sobitu ussid plaaniga. Väljas -20 kraadi ning kui nad autosse jätta nendeks mõneks tunniks, on tulemuseks sügavkülmutatud valgunuudlid.
Mis oli siis salongimuusika kuulamise ja usside elushoidmise ühildatud tulemus? Jap, õige vastus. Meie kontserdil ja ussid koos meiega - Vanamehe põuetaskus. Vot tak:D

Kobisen

Võin nüüd kõlada küll ülbe ja ennasttäis põlise saareelanikuna, kuid siiski...
Nimelt tahaks rääkida jääteel käitumisest.

Esimene ja kommenteerimist mittevajav punkt on otse loomulikult need ajukääbikud, kes sõita ei mõista ja jääteed totaalselt ruunavad. Nii, et peale nende lõpetatud eksperimente jääl muutub saareelanike jaoks ausa nimetusega vabakäigu tee sõidetamatuks ehk suletakse parandustöödeks. Selliste molkustega tahaks kohe isiklikult ninapidi kokku sattuda ja oma taas tugevaks muutunud kulliküüned nende näonahale tantsisklema lasta.

Täna tahan kaevelda hoopis "ekstremistide" teemal. Need on need tüübid, kes tulevad kas sõprade või perega enda ekstreemivajadust välja elama ehk siis jäärada sõitma. Ei, jääteed siiski. Jäärajast on asi kaugel.
Ühesõnaga. Või siis mitmega:
Tüübid sõidavad jääle, lubatud ja valgusfooriga reguleeritud pikivahe järel siis meie. Jääteel liikumiseks on omad kiirusepiirangud ehk siis kas väga aeglane või piisavalt kiire. Selline igumisvahemik on keelatud. Üks asi on vale vibra, teine asi muidugi taganttulijatel pikivahe hoidmise kohustus. Ja nii siis satubki sinu ette keegi, kes peret või sõpru kaunil pühapäeval niisama lõbustama on tulnud ja venib nagu tatt sul ees. Küünte ja hammastega ilmselgelt roolist hoides.
Ei suuda ma kuidagi aru saada, milles probleem. Kardad teelt välja sõita? Eeee.... kuhu? Ümberringi kilomeetrite viisi lage jää, pole maju ega puid ega lumevalle.... Kuhu sul välja sõita on? Või kardad, et kui lükatud rajast kogemata kõrvale kaldud, siis kukud vette? Et jäätee on nagu sild üle mere?
Peaksin olema väga palju tolerantsem, kuid selline asi ajab harja tegelikult turri küll. Jäätee on tavaline maantee, kus ei saa vaid möödasõite sooritada ja peab hoidma kindlapeale 250-meetrist pikivahet. Ja kui siis tegelikult tavalisel maanteel venib keegi arusaamatu kiirusega, on see parajalt häiriv. Veel häirivam on aga see, kui tati sabas venides ja pikivahet hoides järgmine ajukääbik sulle järjekindlalt p**** ronib. Tahad äkki mööda ka sõita või?

See virin siin ei ole ühekordne. Mõlemad Saareskäigud on kujunenud selle tähe all, kus Saarde minna saab normaalselt ja nautida lagedal väljal absoluutselt mittepidavat teed ja normaalset kiirust, tagasi sõites aga keegi kohmitseb jalus. Või ronib p****. Igatahes, kodanikud - jääteel tuleb sõita arvestades teisi sõitjaid (kaasa arvatud seda, et nad ei saa mööduda, kui ka tahaksid), arvestades liikluseeskirju ning arvestades jää heaolu. Et jäätee kestaks maksimaalselt kaua. Lihtne ja loogiline. Kui säärane "ekstreem" käib ülejõu, mine luigekujulisele karussellile.

Vot tak.
Aga ma olen hoopis tõbine:S Miskine külmetus hakkas mind täna laastama ja just nüüd, kui homme olen pealinna lähistel tööpäevapikkusel strateegiakoosolekul. Peppu küll, ma ütlen! Kuigi jah, pea iga nädal sõidan kas pealinna või mõne muu enamasustatud punkti vahet, kuid enamasti on selleks energiat ja jaksu ja mõte muudkui eelhäälestub enne ja analüüsib pärast, siis nüüd...
Virin.
Tegelikult võib see olla ka pingelangus. Nimelt käis mul audiitor ja nüüd on see hirm kuklast maas. Mõneks ajaks.
Tulemus oli kahjuks tänu pisiapsudele kehva - 95%. Mina ju teatavasti alla 100 % rahul ei ole. Ok, häda pärast 99, veel suurema hädaga 98, kuid 95... Ja nõme see, et antud pisiapsude valdkonnad ei olnud minu ampluaa, kuid lõppvastutus on siiski minu õlul. Kõikvõimalik dokumentatsioon/aruandlus/analüüs olid seevastu 100% igas vallas, kuid see teatavasti minusuguse teatavat liiki pedandi tugevaim külg enivei.

Aga vähemasti tehakse mulle parasjagu hoolitsevalt järjekordset brändi ja meega teed, nii et ehk olen homseks teravamat sorti pliiats siiski:) Vaja endale soodsaid tehinguid välja rääkida kulisside taga;)

Mitu asja läbisegi, asjalikku ei midagi

Reede vaba ja seega neljapäevast alates pikad pühad. Mõnus:) Vedeleme Saares. Üle jää käimine on ikka tõeline vabadus. Tekib mõte ja lähedki! Seda vabadust ei ole igapäev ja see tuleb ära kasutada.

Eelmine nädalavahe näiteks veetsime kodus laupäeva hommikut ja mõtlesime, mida päevaga ette võtta, kui Vanamees arvas, et "Aga lähme saarlaste juurde sööma". Mõeldud-tehtud. Pitsamaterjal autosse ja suund Saarde.

Pildil ei ole mitte pitsa vaid jõulude ajal küpsetatud ja "kaunistatud" lihaleib enne ahjupanekut, kuid üks küpsetis kõik, eksole:)

Jäätee alguses saime kokku onu ja onunaisega. Rõõm missugune ja kutsusime nad õhtuks külla. Kodused ei teadnud endiselt midagi. Ja oh seda siirast üllatust siis, kui uksest sisse astusime:D
Saigi eksprompt-nädalavahe Saares veedet:)

Nüüd need pikad pühad siis jälle siin. Külaskäikudele ja õgimistele ja õhtustele kokteilijoomistele vastandub praegune hetk, kus isa ja Vanamees loevad ülemisel korrusel raamatuid, ema istub arvutis, vanaema on naabrinaisel külas, koer norskab ja kassid nurruvad. Tõeline pärastlõunane maakoha unine idüll.

Kodanikukohus kah täidet, valisime siin kambakesi idukaardiga ja puha. Nüüd hea rahulik teadmine, et Lasnamäe ja Ida-Viru venelastele ning loputet tegelastele vastuhääled antud. Ehk veab vaekausi ikka õigeks. Nagunii veab, kuid oluline on kaal ise. Ja seda tuleb mõjutada iga üksiku häälega. Ja õige pool on ju loomulikult see, mida mina arvan, eksole:D

... Brr, lausa õõvastav tegelane on too Savika koopia. Kutser või Kutsar või keegi tegelane. Nimi polegi oluline, vaatepilt ise ehmatab kangeks. See jaburdus, mida ta suust (sulest) välja ajab, ei kannata ikka kohe mingisugust kriitikat. Kust sellised inimesed küll tulevad?

Eile võtsime emaga kokteilid ette ja asusime ETV arhiivist pingviinide paraadi kiirkorras üle vaatama. Et vaataks ka siis kes kellega oli ja mida selgas kandis. Sageli sai nuppu edasi keritud, nii jube igav oli. Ei olnd ilusaid kleite ega midagist. Mõni hakkas rohkem silma aga mõni oli lausa hommikumantlis tulnud... Ilusas, kuid siiski hommikumantlis.

Mulle võib nüüd orhideesid kinkima hakata, jah tänan:) Katsetan lõunapoolse aknalauaga nad ära, ehk ma meeldin neile. Siiani on julgus mu maha jätnud, kuna kapriissete lillede suremine murrab alati ka minu südant, kuid nüüd peaks olema neile sobivad tingimused olemas. Ja minu rind ses suhtes pirts rasvasem kah.

Kas teie oskaksite arvata, et šokolaad on punakas? Tooninimetusena mõtlen, mitte konkreetselt mõnd tahvlit. Mõtlesin siin, et tavapärase punapea asendan veidi sügavama tooniga ja teen end nüüd šokolaadiks. Tulemuseks sain ilmselt tšillišokolaadi, kuna pea on endistviisi punane. Ja ei, see pole alt väljakumav toon, räägin ikka väljakasvanud osast.
Ilmselgelt pean ma punapea edasi olema.

Mitte kui midagi ei viitsi tegelikult kirjutada. Järjekorras ootel on oioi kui palju teemasid ja küllalt sageli koostan teksti oma peas valmis, kuid kui koju ja arvuti taha jõuan, on sada muud toimetamist või lihtsalt niisama mõnusat olesklemist-jutlemist, et mitte ei viitsi. Näis kas parandan ennast või ei viitsi edasi. Imetlen selle koha pealt nt Herzi, kes suudab pliks ja plaks iga natukese aja tagant mõne killukese sünnitada... Kasvõi pisikese, kuid sunnib lugema:)

Panen siia vahelduseks ja selle-talve-meenutuseks hoopis jaanuarikuise katusepuhastamise pildi üles. Ajast, mil Eestimaa ägas lume raskuse all kokku kukkuvate katuste laviinist. Ja kuidas meil siis usinasti katust puhastati:) Tore hiljem meenutada:)

Aga nüüd läheme spaasse vee- ja saunaprotseduure nautima. Külmal talveõhtul on ikka jube mõnus, kui mõni (siin neid kõvva rohkem kui mõni) ilus spa läheduses aurava soojuse ja maheda muusikaga ootamas:) Tagasi jõudes jahe Prosecco klaasidesse kihisema ja hakkab siis taas mokalaata pidama. See meil siin kombeks:)
Ja siis homme taas jääteed mõõtma...

Pätt ja kaabak:)

Sai mu silma enda haardesse pealkiri kleptomaanist kiisust. No nii nunnu teine, et pean selle klipi siia salvestama:)
Jutt kaasas oli siuke:

USAs California osariigis tegutseb kleptomaanist kass Dusty, kes ühe öö jooksul varastab naabritelt kuni 11 eset ja tassib need koju.
Kass on kokku ära virutanud üle 600 riideeseme, jalanõu ja mänguasja.

Dusty on hoolas ja nii toob ta alati koju ka jalanõu paarilise ning näiteks bikiinide mõlemad osad.
Naabrid politseisse ei kipu helistama, sest üldjuhul saab kõik asjad Dusty kodust kätte. Otsene tõstusmaterjal hangiti aga alles siis, kui seati üles öine valvekaamera...

Enne valge kassi aastat

Veeruari alguses algab Valge Kassi aasta. Kuna meil peres oma valge kass täiesti olemas, siis teen temast taaskord veidi juttu. Mõni lugeja siin jagab mu kirge kasside vastu ja miks siis mitte vaheldust tuua:)

Rööbikust siis jutt.
Rööbu on igavene titt. Sinna pole miskit parata. Juba 3 aastat vana, kuid käitub endiselt nagu kassititt. Ilmselgelt selleks ta jääbki:) Ei mingi kassilikku soliidsust...

Rööbu on väga hea füüsisega. Ehk siis algmaterjal lihastes kiskjaks on temas täiesti olemas. Pikk, sale, kõrgejalgne ja metsiku hüppevõimega. Sihvakas kass, kes kahjuks saab vähe trenni, kuid sellest hoolimata heas vormis:) Ja toakassina ilma hoogu võtmata paigalt kahe meetri kõrgusele hüpata ei ole tema jaoks mingi küsimus. Suvel siin lidus hoogu võttes mööda sirget majaseina teisele korrusele välja...

Mingi küsimus ei ole ka Vidriku kiusamine. Ei saa Vidrik asu - ikka on Rööbu tal kuidagi kukil ja mängu kiskumas. Nii nad siis kallistavad ja pesevad üksteist, järgmisel hetkel suud teineteise karvu täis mööda maad rullumas. Siis jälle pesemine ja nii see ratas veereb. Trall ja tagaajamine käib. Samas verd pole näinud ja kiunumist ka pole kuulda. Vahel kostavad vaid mütsud, kui käpahoobid vastu teise keret kõmisevad.

Ei söö ta praktiliselt midagi. Vahel natuke värsket liha on nõus mekkima, üldiselt aga huvitavad teda vaid krõbinad. Igahommikune konserv kõhu pehmena hoidmiseks läheb ka loosi, kuigi ka sealt tormatakse kurisemise saatel vaid esimesi suutäisi ahmima, hiljem ka oma taldrikutäit Vidrikule järelkoristuseks jättes. Suhelda armastab hirmsamal kombel. Selles osas meenutab veidi siiamlast. Kurr ja näu on pidevad kaaslased. Ja viriseb! Kui Vidrik istutab end maha kuhugi, kuhu tema usub enesel eesõiguse olevat, siis käib ja kaebleb mööda tuba. "Kas te ikka näete kuidas mulle liiga tehakse??? Mis siis et ma seal ei olnud, ma just tatsin sinna minna!"
Seda on lahe vaadata:)

Mina olen aga selle tite jaoks endiselt A ja O. Kui mina kodus, käib mul sabas. Ja nii kui kuhugi istun, on hopsti süles. Ükskõik kui ebamugav või kitsas mu süli mingil põhjusel poleks - temale sellest piisab. Magab või istudes, ise vaevu püsti püsides, kuid peab mu süles olema. Sõtkudes ja nurrudes. Kui palju sõtkub, tekib siuke naljakas laksu all olev pilk:D Vahel magab isegi poolenisti ripakil olles, kuid peaasi, et füüsiline kontakt minuga on olemas:)

Üks koht on tal küll selline, kus ta on nõus minuvabalt magama - kraanikauss... Veider loom, ta otse fännab kraanikaussi:) Kerib end seal kerasse ja tudub...

Tulgu meil kõigil suurepärane Valge Kassi aasta:)

Lapsed on lahedad:)

Niih, Saarest tagasi.

Iga kuu tekitame enestele ühe pikendatud nädalalõpu, et saaksime kvaliteetaega saarekodustega veeta.
Kui muidu satume vahel samal ajal seal viibima koos mu venna perega, siis enam see nii lihtne ei ole - jaanuari alguses kolis vend oma pere Indiasse. Siis pole tarvis pidevalt lennukis elada ja saab väikese neiu kasvamises igapäevaselt osaleda. Ja noh, pole seal häda keskit - hiiglama kõrgel oma aiaga areaalis sellise tüüpilise Eesti maja ruutmeetrites korter... Ja ühtlaselt soe:D

Sedakorda siis olid teised lapsed meie päevi erksamaks muutmas. Nimelt oli meil külas ekskaas oma perega. Noorem poiss alles tita, kuid vanem, kes 5-ne, juba teab mida räägib ning elust ja asjadest arvab. Täitsa rõõm ikka kuulata sellist...
Eriti meeldis mulle hetk, kui pärast õues hange sisse koopa kaevamist ja kelgutamissessiooni hetkeks meie suurde voodisse puhkama heitsime - mina, Vanamees ja väike K. Ja siis vedelevad seal kõrvuti, vahivad lakke ja arutavad maailma asju - naised ja nende ajutine võimatu olemine:D Kokkuvõtteks nentis väikemees, et tema naist ei võta, tema hakkab selle asemel tuletõrjujaks. Otsus oli kõigutamatu.

Üldiselt on tal muidu ka väga selged veendumused. Näiteks küsis keegi, et kus sa vahepeal olid ja selle peale teatati: "Olin üleval toas koos tädi K ja tädi K peremehega" :DDD
Ma nüüd olen ilmselgelt kodulooma staatuses...

Pildid on tehtud jõulude ajal. Nüüdseks on lumi mõneti madalamaks sulanud, kuid siiski veel on mõnedki hanged üle pea. Autode basseinis kindlasti.
Pildil ongi autode "bassein" (koht, mida autode tarbeks tuleb puhtana hoida) ning majatagused hanged:)

Tegelikult on ju kõik hästi

Olen juba mõned päevad kodusel režiimil ehk haiglast väljas. Ja minuga on kõik ok.
Väga armas oli näha, et nii palju on inimestes häid soove. Kes kirjutasid siiasamma, kes helistas, kes smssis, kes saatis kirja. Aitäh teile kõigile, selline teadmine mõjus üllatavalt positiivselt. Ehkki alguses, kui alles kaalusin kas kirjutada teemast või ei, pelgasin, et igasugune tagasiside võib mind pigem ärritada, siis tegelikkuses andis hoopis jõudu. Ja see on hea tunne:)

Eks see säärases mahus privaatsetest asjadest kirjutamine oli paras julgustükk ka mulle endale. Vajas väljapääsu, kuid kas ikka oma hing ja kitsaskohad blogi avalikkusest tulenevalt visata närimiseks ka neile, kes mind just ei armasta (õel irve:D) või säilitada omaenda kujuteldav vähene haavatavus? Kuna aga haavata tahta võivad inimesed olen suutnud oma elust veidi nagu barjääride taha lükata ja minu jaoks usaldusväärseid inimesi on kordades rohkem, siis võtsin riski olla avameelne.

Need on teemad, millest avalikult rääkimine polevat hea maitse. Hea maitsega ma nagunii ei hiilga, seega selles pole muret:) Küll aga loodan ma väga-väga, et kunagi on kellelgi minu emotsioonidest ja läbielamiste kajastusest abi.
Praegu on mind suuresti aidanud pead püsti hoida suhtlemised nendega, kes on sama läbi elanud. Nii mõnigi samuti kordi järjest. Ja sellest hoolimata jätkanud. Neist omakorda on mitmed-mitmed, kel tänaseks õnnepisarad käes ja mitmed, kel endiselt lootust, palju lootust. Ja see julgustab, oi kuidas julgustab. Et ma ei olegi ainus (jajaa, ma tean küll, et sarnaseid juhtumeid on aina enam, kuid kuni nad on anonüümsed, pole neist mulle reaalselt mingit abi), et ma ei peaks end tundma kui mittekõlbulik või mitte-piisavalt-emane. Et tegelikult on meid hulgi ja katki ei ole midagi:)

Seetõttu loodan väga, et kunagi on kellelgi omakorda suur abi sellest, kui leiab minu praeguste hetkede emotsioonid ja näeb, et järjekordsest ebaõnnestumisest hoolimata oli mul julgust jätkata ning jõuda pärale... Kõige ehedam on aga kajastada emotsioonid vahetult, vaheetappides sees olles. Mitte tagantjärele, kui kõik juba heasti:)
Et siis jah, minu panus siuke siis. Ja järgmine kord, kui julgen teemaga uuesti tegelema hakata, läheb kõik hästi:) Või siis ülejärgmine kord. Või sellest järgmine:)
Seni aga võtab vabalt ja veeretab oma eluhernekest vaikselt edasi.

Aga tegelikult ei ole mul kobiseda ikka essugi.
Nimelt haiglas olin millegipärast sees kirurgias. Opiohtne seisund ja siis oli koht ette valmistatud.
Ja seal siis palatikaaslasi vaadates/nendega suheldes sain taaskord kinnitust, et pole mul häda kedagist. Minul on kõik jäsemed alles, mitte nagu mu vastasvoodis oleval naisel, kel paar kuud tagasi lõigati ära üks jalg ja nüüd ei taha haav kokku kasvada. Lisaks harjumine uue olukorraga.
Mind ootas kodus Vanamees, kes oma sellesisulises abituses igatses vaid seda, et mind koju tuua ja tema saaks minu eest edasi hoolitseda. Mitte nagu imeilusal tütarlapsel, kes oli tulnud koos boyfriendiga Itaaliast Eestisse käima (paariaastane suhe), sattunud haiglasse ja haiglas olles saanud teada, et italiano oli tutvunud kellegi teisega ja tolle juurde läinud, jättes tütarlapse terveks ööpäevaks täielikku teadmatusse mis kes kus ja kuidas. Minu jaoks alatuse musternäidis.
Mina tegelesin vaid 6-nädalase tegelase leinamisega, kui mu kõrvalvoodisse toodi noor ülikõhn tütarlaps, kelle mitmekuune rasedus oli pidevas ohus, kuna emakas ei suuda loodet kinni pidada ja võib-olla tuleb emakas lihtsalt kinni õmmelda. Elada pidevalt teadmisega, et midagi võib juhtuda...

Mul on siiski väga hästi läinud, kõigest hoolimata:)
Eriti veel seetõttu, et kodus saab südamerahus magada:) Mitte nagu haiglas, kus viimane öö oli kaheldava väärtusega, kui kaks sapiopikat tänu haavale vaid selili magada said ja siis terve öö norskamises kaanonit panid. Õnneks päästsid olukorra vatipadjad, millest andis enam-vähem ok kõrvatropid keerutada:)
Ja kodus olen ma maganud, oi-oi kui palju olen maganud:D