Eestimaa

Eestimaa on elamiseks üks ütlemata ilus paik.

Siin on kõike peale mägede ja palmide (samas on meil tuhamäed ja botaanikaaed:DDD)

Merepiiri nii et tapab, saari-laide nõrkemiseni, järved, jõed ja muidugi meie lokkavad metsamassiivid.

-

Ilma on ka seinast seina. Kuumalained ja külmahood, kõrbekuivus ja üleujutused, tuuleiil, mis tõstab su õhku kui Mary Poppinsi ning sumedad suveõhtud, kus ka kõige õrnemad lilleõied ei leia kübetki liikuvat õhku, mille toel end õõtsutada. Võikski kirjeldama jääda, niivõrd võrratu on kodune Eestimaa.

-

Kunagi mult küsiti, kas ma oleksin nõus kodumaast lahkuma kui mulle tehtaks mujal hea pakkumine. Hetkeks unistasin soojast kliimast (meeletu soojalemb - mul pole vist kunagi palav...) ja tahtsin vastata jaatavalt, kuid pidurdavaks said lähedased. Tean, et ma ei suuda neist pikka aega eemal olla, pean teadma, et nad on mul käeulatuses. Sest inimesed on mulle siin elus kõige olulisemad kõigest.

-

Nüüd aga mõtlen, et ega Eestimaastki lahkumine kerge oleks. Vaheldusrikkus tänu aastaaegadele. Ei teagi milline aastaaeg see lemmik võiks olla - igal ajal on omad võrratud eelised ja esteetilised naudingud.

Aga ilus on see Eestimaa.

-

Taaskordse kinnituse saime möödunud nädalavahetusel. Mul oli reede pikendatud nädalalõpuks vaba ning algselt oli plaan põigata kiirelt Eestist väljapoole. Kuna aga R.-il oli reede hommikul vaja Tartus koosolekul olla, siis muutsime plaani ning liikusin samuti Tartusse. Jälle:)

-

Nautisin omapead äsjaavastatud linna ning kui R. vabanes, kihutasime lõunasse. Mõtlesime, et ei tee seekord kindlaid plaane, võtame vabalt ja vaatame kuhu viivad rattad ning millises teeotsas kerkib emotsioon pöörata. Võrratu! Planeerimata on hea... Ei ole ajagraafikut, ei ole pingeid. On vaid vaba tahe ja siiras emotsioon.

-

Sattusin esimest korda elus nt Elvasse. Olen juba keskkoolist alates mõelnud sinna minna, kuna keemia-bioloogia eriklassis õppides jäi kuidagi eriliselt eredalt meelde, et Elva ümbruses on Eesti kõrgeima boniteediklassiga männikud. Jabur, mis? Aga olin sellele aegu mõelnud ja nüüd siis lõpuks sai see trip ette võetud:)

-

Eredaks elamuseks oli ka Tõrva. Hästi armas väike asula. Ja sealne Pühajärv oli juba täiesti ujumiskõlbulik:) Natuke ürgoru tüüpi...

-

Õhtu lähenedes tekkis vajadus leida ööbimiskoht. Valisime peatuspaigaks Viljandi. Linnake, kust mul alati pärinevad väga head emotsioonid.

Kuna eeltöö oli tegemata ja polnud aimugi kus Viljandis saab ööbida, leidsime Grand Hotel Viljandi.

-

Osutus väga mõnusaks peatuspaigaks:) Ainult madrats oli natuke liiga pehme, kuid mind isiklikult see ei seganud. Õnneks olen veel selles "eas" kus kodust eemal magamine raskusi ei tekita. Ja kuna ma R.-i kombel 100kg ei kaalu, jäin ma madratsi suhtes siiski "pinnale".

-

Öine pitsasöömine lossimägedes ja seejärel tavapärane "Suure Venna" pubi, kus tantsuks mängis Uno Kaupmees. Jeerum kui lahe pidu! Ikka tõsine jämm käis ja siukest tantsu tehti et hullumaja! Samm-sassis-triiksärgistatud-viigipüksistatud-härrasmehed ja muu rahvas. Hiigelsuur ülisõbralik turvamees. Ütlemata fun!

-

Hommikune elamus oli hotelli buffeelauas. Harjumuspärast kohvilaket polnud kusagil. Ähh, ei hakka küsima ka, ongi parem sellest mürgist hoiduda.

Valin hommikusöögiks meelepärase ja istun lauda. Ilmub sõbralik teenindaja, kes eelistuste vastu huvi tunneb. Kui kohvi mainitud, tuuakse lauale pressitud kohv keraamilises kannus ning pannakse soojendusalusega lauale. Oma isiklik piimapotsik kõrval ja puha. Vot sellised pisiasjad avaldavad mulle mõju:)

-

Aeg tagasi sõita. Vaja jõuda ekskaasa sünnipäeva tähistamisele.

Aga ei taha Tart mnt-d valida. Mina olen seda mööda viimasel kuul sõitnud juba 2x (ühes suunas siis, tagasi ka ju...), R. aga juba 4x. Ei taha seda rekkasid täis maanteed näha ka mitte.

Valime marsruudi läbi Suure-Jaani, Vändra, Järvakandi ja Rapla. Kas ma juba emotsioonitsesin kui kuramuse ilus on Eetimaa?!!

-

Kiire dush kodus ja ekskaasa sünnale. Pagan, ta on ikka tõsiselt hea kokk. Oleks pidanud ikka kokanduse valdkonda tööle minema, mis möllab oma muude asjadega. Aga noh, õnneks tuleb tal alati kõik välja, ükskõik mis alaga siis tegemist pole. Aga siiski oleks tal kokanduses lööki, usun siiralt. Ise nagu silguniisk samas...

-

R. oli sünnal kogemata koera- ja lapsevalvesse sattunud. Külaliste seas oli M.-L.-i pisike taksikutsik ja sellega sai iganes hullatud. Armas vaadata kuidas suur elukas pisikese elukaga tegeleb:)

-

Mingi hetk lahkus R. seltskonnast ja asus koos mu ristipojaga liivakastis asjatama. Ehitasid seal ja vestlesid niipalju kui kellelgi sõnavara oli;) Seda nähes kukkus eksabikaas kohe seletama, et "näe, isegi R. tegeleb lastega rohkem kui sina, sa ikka pead ka asja käsile võtma". Appi!!! Tavaliselt ajavad naised sellist juttu, nüüd survestavad juba ka meesolendid. Teadmiseks kõigile - ei veel! Aega on selle kiire asjaga ja pealegi pelgan ma beebisid. Ma oleks lapsega hommepäev nõus, kui ta toodaks mulle nii paari-kolmeaastasena. Et see beebipuudri ja mähkmete aeg oleks möödas. Ma kadan beebi katki teha ja kuna ta ei suuda väjenduda mulle arusaadavas keeles, siis pole see veel minu koht. Järelikult bioloogiline kell veel ei survesta.

-

Heaks näiteks oli piiga M. Kohe 2-seks saav preili oli juba päris asjalikuks kaaslaseks;) Temaga sai asju arutada, temaga sai tema uusi asju imetleda ja ka kiikudes oli meil tore omalaadne vestlus. Arusaajate värk. Natuke veel ja ka mu ristipoeg jõuab ikka, kus me ei vaata üksteist arusaamatult ja paanikas vaid võime omavahel ehk ka ilma vanemateta aega veeta. Ootan juba seda aega, ikkagi olulise poisipõnniga ju tegu:) Lihtsalt praegu veel ei oska ja kuna ei evi ematundeid ja väike paanika ka laste suhtes, siis kardan teda... Imelik ju tegelikult väikest inimest peljata...

-

Aga jah. Nüüd tekkis küll kindel idee, et suvisel ajal püüda ikka võimalikult palju kodumaad nautida ja ka edaspidi valida välja lihtsalt suund ning minna. Midagi planeerimata. Sest nii on hea:)