Jaaniväsimus

Elu ja tervisega tagasi.

Hmm, mis ma siis kosta oskan?

Meeldis, et kõik oli rahulik (popim sõna on vist tänapäeval chill). Sussutasime oma lihahunnikuid, kes tahtis, käis ujumas, kiusasime lapse-magama-panijaid, mängisime õhtu otsa koeraga, lobisesime lõputult ning istusime ja vaatasime lõkke erinevaid nägusid. Kuidagi hea ja rahulik oli olla.

Möödas on need ajad, mil jaan pidi mööduma tümpsu ja suure tralliga. Algselt suhtusin jaanikule minemisse kui kohustusse enese ees, kuid selline rahulik olemine mõjus mulle väga hästi. Vanaks hakkan vist jääma, ei taha enam rabelemist ja möllu. Tahan olla lihtsalt koos sõpradega. Sest nii on hea.

Mingi hetk tuli mõte minna Pühajärve äärde mingisugust armuallikat otsima, et sealt siis juua. Mulle jäigi arusaamatuks, et kas jooja langeb hullu armastuse kütkesse ja ei saa enam normaalselt elada (a la ahistaja sündroom) või siis muutub ta nii vastupandamatuks, et kõik tal sabas jooksevad suures armutuhinas? Probleem ju mõlemal juhul tõsine, või mis? Igal juhul ma lonksasin siis ka, eks näeb nüüd inimkatsete tulemusi:)

Ah, minu suhtumine armastusse on üldse nii jaburalt ebaromantiline, et ma ei tohiks üldse sõna võtta. Suu kinni siinkohal:)

Pisike taksi nimega Pip on väsimatu. Väääääsiiimatu! Kuidas on võimalik õhtu otsa palli taga ajada? Ja see kuidas ta kõrges rohus hüples, et palli leida, no see oli seletamatult lahe! Kõrvad lehvisid peas:)

Tagasiteel tabas mind tõsine hämmastus. Kesest Tartu-Tallinna maanteed jalutas hiiiiiiiglasuur siga. Sai kohe ka politseid teavitatud, kuid see oli nii müstiline vaatepilt. Tea kas teda taheti shashlõkiks teha ja sai õigel ajal pagema? Kuidagi hästi kurb tunne oli teda seal jalutamas näha...

Ei tohi sellele enam mõelda. Ei mõju hästi.

Pühapäeva õhtul siis oli preili M.-i sünnipäev. Oehh.... Mingi hetk oli lapsi nii palju, et ma ei oskagi neid loendada. Ja kui siis avastasin, et olen ainus, kellel pole põnni või kellel pole põnn teel, siis hakkas küll veidi imelik. Eks see vanus ole ju ümberkaudsetel juba sealmaal...

Aga üks asi sai mulle küll selgeks - suhestun lastega vaid siis, kui laps ise minuga kontakti otsib. Ise kipun tagasihoidlikuks jääma ja ei lähe pluti-pluti tegema. Kui aga laps ise suhtleb, suhtlen hea meelega:) Et vähemalt nii palju sain ma sel korral targemaks.

Raske see eneseavastuste tee...

Kuigi peale jaanikut oli menüüs vaid taimetoit, on mul siiski tõukjas tunne (usun, et see sõna on sobiv, kuna kui meenutada kooliaega, siis seal olid "usjas" ja "kaslane" jne... - seega siis tõukjas täitsa ok väljend:D). Tea kas peaks nüüd miskit peale sööma? Magu ju veninud ja nõuab oma...