Tantsimisest

Tantsimine on mingi imeliku juhuse tahtel mänginud mu elus suurt rolli. Tegelesin ikka mitme tantsutrenniga korraga, nii et rahvatantsus pidi juhendaja meelde tuletama, et ära aja selga nii sirgu! Võistlustantsus jällegi oli ju vaja... Aga mul oli alati vajadus olla oma rühma parim paar. Kõigis trennides. Vahel, kui koht käest hakkas libisema, oli see meeletuks motivaatoriks. Oli ju vaja taas esinumbriks saada:D

Küll aga on trennide roll olnud nii suur, et enam ei oska vabalt tantsida, alati kipud reegleid meenutama ja ei saa end lõdvaks lasta. Tegelikult kurb, kuna nii hea oleks lasta muusikal endast lihtsalt läbi voolata ja alluda keha soovitud liikumisele. Loodan siiski veel areneda... Vabanemise suunas...

Aga täna on nii südantsoojendav vaadata tantsupeolisi mööda linna proovidesse lippamas.

Meenuvad ajad, mil suurde ja kaugesse pealinna tantsupeole tulek oli aasta vaat et tippsündmuseks. Selle nimel sai hullupööra trenni tehtud, kuid muude trennide kõrvalt oli see kuidagi nagu olulisim.

Kuigi ma väga armastasin ka võistlustantsu ja sellest ajast on eredaim mälestus augustiputshi ajal Pärnu lähistel Kabli rannas treeninglaaris viibimine ja maantee ääres ammulisui Tallinna poole liikuvate soomusmasinate vahtimine (treeninglaager ere seepärast, et võistlustel ma kunagi oma klassis päris tippu ei jõudnud - 1x olin esikolmikus, see oli mu tipp kahjuks). Laagris seevastu sai end oimetuks tantsitud - õige tunnetuse saamiseks kästi trennides kasutada balletisussi moodi õhukesi jalatseid ja neil sõna otsese mõttes sai tallad alt tantsitud. Korduvalt. Seevastu võistlustel olid kontsad küll head asjad, kuid see jube litrite kleidile õmblemine..... Brr!!!

Samuti sai vahepeal koreograafiaga tegeletud. Jällegi hullumeelne trenn-trenn-trenn. Sellest ajast on enim meeles Tallinnas Kalevi mängude avamine. Mina olin "L" tähe üks fragmentidest:) Peale trennide ja mõnede esinemiste millegipärast sellest ajast suurt rohkem ei meenugi. Ju polnud nii emotsionaalne.

Küll aga on eredalt meeles tantsupeod.

Esimene 7-aastasena (1985) mudilasrühmas, teine 12-aastasena (1990) ja kolmas kord oli gümnaasiumis, 16-aastasena (1994). Viimasest korrast eredamalt meeles Tootsi-Teele tantsutrall. Nalja sai hirmsasti!

Oma vahva rühmaga pealinna sõit, ööbimised kusagil koolimajades, noorte omavaheline möll ja nali, suured supitelgid, jäätisesabad ja kaljatünnid. Pastlate sidumine, paksude rahvariiete kuumal suvepäeval selgaajamine... Pagan kui vahva aeg oli! Ja lõpuks päädis see kõik esinemisega, kus iga inimese koht mustris on oluline. Tunda end tükikesena millestki suurest...

Viimasest korrast on ka see mälestus, et mulle langes tõrviku kandmise au. Rongkäik algas alati kesklinnast, kuid tol korral ma alguse juures viibida ju ei saanud. Ootasin rongkäiku Kadriorus kohvikus. Mäletan, et sõin seal jäätist ja ootasin ja ootasin... Algus oli nimelt viibinud.

Kui siis rong Kadriorgu jõudis, oli minu kord tõrvikukandmine üle võtta ja suundusin sellega rongkäigu eesotsas Lauluväljakule. Väga vahva elamus, igatahes:)

Enam ei julge aga tantsimisega tegeleda. Mul nagu oleks mingi needus peal. Nii mu kõige pikaajalisem võistlustantsu partner kui ka kõige pikaajalisem rahvatantsu partner hukkusid liiklusõnnetustes. Üks on juhus, kaks juba korduvus...

Kunagi ei ole ma aga tantsupidu vaatamas käinud. Huvitav miks? Kas kuidagi imelik ja tühi oleks seda vaadata, ise teades mis tunne seal väljakul on? Ei teagi... Äkki peaks vaatama minema?

Vaatab...