neljapäev, oktoober 04, 2007

Ma ei ole normaalne ja hirmus laks ego pihta


Tänane päev on möödunud minu jaoks päris harjumatult.

Lõuna ajal siis järjekordne arsti külastus. Ütleme nii, et mõned korrad tuleb veel minna. Nt kopsuarst, kes nüüd omad proovid võtab ja ravi määrab. Kopsuviirust olevat üsna palju, miskise asja konsentratsioon ületas lubatud normi enam kui kahekordselt.

Mandleid nad seega õnneks kohe maha võtma ei hakka, kuna enne vaja kops terveks saada. Hea seegi. Mandlitel olevat neil miskine hindamissüsteem, kus on 4 plussi maksimaalmäär ja mul olevat 4 plussi. Oleks siis et ma oma mandleid tunnekski... Aga ju see siis ei loe. Misiganes.

Ok, pensionäridega arstikabineti ukse taga maast ja ilmast vesteldud, läks päev edasi.

Peale tööd teatasin mehele, et lähen natuke kaubandusvõrku uudistama. "Mis osta plaanid?" oli tema loogiline küsimus. "Mitte mingeid plaane pole. Lähen niisama vaatama mida tänapäeval poes müüakse". Peale kahtlustavat vaikust tunti murelikult huvi, et kas minuga on ikka kindlasti kõik korras. Selline siiras mure ajas muigama, kuid tõsi ta ju on. Ma ei käi kunagi poes kui mul pole konkreetse toote järele vajadust. Täna aga tuli ootamatult vajadus poodidesse vaatama minna, et mida siis ka pakutakse. Njah, võin öelda, et seda mida alati, ei midagi üllatavat.

Tõsise egolaksu sain aga Kristiine Prismas. Poes, mis hetkel aktuaalne seoses alkomüügi keeluga ja selle kohtu poolt peatamisega vähemalt ajutiselt. Et nüüd siis küsivad müüjad kõikjal alkoostjatelt dokumente, eriti muidugi Kristiine Prismas.

Ja mina siis... Ostsin muu hulgas ka pudeli veini ja lõbustasin ülipikas kassasabas enese ees olevat last (kippus teine muidu jonnima ja ma ei talu lärmi). Kõikjal ümberringi kontrolliti dokumente, minult ei küsinud aga keegi midagi:( Et siis ametlikult vanaks tunnistatud! Veel suvel ei lastud ööklubissegi enne dokumendi näitamist, nüüd aga müüdi veini (Kristiine Prismas) ilma mingeid kahtlusi püstitamata.

Oleks siis päev sellega lõppenud. Jõuan koju, tassin kotid tuppa ja asun toimetuste juurde. Järsku kopsimine ukse pihta - olin võtmed ukse ette unustanud. Väljapoole muidugi. Tublid majanaabrid andsid siis märku. Hmm, oleks see mul esimene kord... Õnn et on ausad naabrid. Jätkuvalt.

Kas hakkab veel midagi toimuma või loeme veidra päeva sellega lõppenuks?

Kommentaare ei ole: