On imeline kevadpäev.
Peale tööd longin Keskraamatukokku ilukirjanduslikku lugemist nõutama.
Kaks paksu teost kaenla alla surutud ning hing ilusast päevast helisemas, astun bussi.
Buss on pilgeni rahvast täis, kuid leian akna all koha, kus saab silmi päikese käes kissitada ning kramplikult torust kinni hoida.
.
Millegipärast on tohutu ummik, kuigi Vabaduse väljak on muuks liikluseks suletud. Mine tea mis seal eespool toimub ja vahet pole, võib ju kauem siin higistavas bussis kügeleda. Naudin esimese kevadkärbse kombel päikest edasi.
.
Kuidagi kitsamaks läheb, kuigi bussi ei saa ju siseneda mitte keegi. Millegipärast aga minu selja taga seisev mees vajub aina enam ja enam minu otsa. Nihkuda ei ole ka kusagile, olen niigi vastu akent lapikuks surutud.
.
Mehe hingamine mu selja taga on aina kiiremaks muutunud. Nihutan end veidi, nii et surun liikumisega mehe veidi eemale. Kui olen enese kohendamise lõpetanud, on mees taas mu vastas. Testin veel paar korda ja sama.
Selge, see küll täis bussi teema ei ole, siin isiklik kihu mängus.
.
Ajab muigvele. Võiksin ju olla šokeeritud või ehmunud või kurja näoga taga seisjat mõõta või midagi krõbedat öelda, kuid vägisi ajab hoopis naerma. Natuke nagu hale ka, et peab bussis ja salaja hingeldamas käima…
Selle asemel hakkan kiusama. Keeran end veidi küljega, nii et raamatutele toetuv küünarnukk jääb meie vahele. Mees paindub vibusse, nii et alakeha minu vastu surutud, ülakeha minu küünarnuki lahkel kaasabil veidi eemal.
.
Käsi kohendab raamatuid ja tegevuse tagajärjel jääb puhkama kehast veel kaugemale. Mees vibustub veelgi enam. Buss ukerdab ummikus, on palav.
Vaikselt, millimeetrite kaupa lükkan küünarnukki eemale ja vaikselt, millimeetrite kaupa, paindub mehe keha aina ebaloomulikumasse asendisse. Buss saab ummikust läbi.
Lõpuks ei pea ma vastu ja vahin üle õla vibustunud mehele laia iroonilise irvega otsa. Hetkega tekib minu ümber vaba ruum ja mehel hakkab kiire väljuda:)
.
Njah…. Teismelisena, kui esimest korda samasugusesse olukorda sattusin, olin šoki äärel ega saanud millestki aru. Kuna millegipärast satun sageli säärastesse juhtumitesse, olen vast piisavalt karastunud ja nüüd ei saa teisiti kui ajab naerma.
Vot ei teagi kas iga teine on selline õnnetu hõõruja või lihtsalt satun mina nendega kokku.
Et lopsakas ja mahlane taguots küll, kuid kas nüüd ikka just niiväga seda nähes end selle vastu suruma peab?
Peale tööd longin Keskraamatukokku ilukirjanduslikku lugemist nõutama.
Kaks paksu teost kaenla alla surutud ning hing ilusast päevast helisemas, astun bussi.
Buss on pilgeni rahvast täis, kuid leian akna all koha, kus saab silmi päikese käes kissitada ning kramplikult torust kinni hoida.
.
Millegipärast on tohutu ummik, kuigi Vabaduse väljak on muuks liikluseks suletud. Mine tea mis seal eespool toimub ja vahet pole, võib ju kauem siin higistavas bussis kügeleda. Naudin esimese kevadkärbse kombel päikest edasi.
.
Kuidagi kitsamaks läheb, kuigi bussi ei saa ju siseneda mitte keegi. Millegipärast aga minu selja taga seisev mees vajub aina enam ja enam minu otsa. Nihkuda ei ole ka kusagile, olen niigi vastu akent lapikuks surutud.
.
Mehe hingamine mu selja taga on aina kiiremaks muutunud. Nihutan end veidi, nii et surun liikumisega mehe veidi eemale. Kui olen enese kohendamise lõpetanud, on mees taas mu vastas. Testin veel paar korda ja sama.
Selge, see küll täis bussi teema ei ole, siin isiklik kihu mängus.
.
Ajab muigvele. Võiksin ju olla šokeeritud või ehmunud või kurja näoga taga seisjat mõõta või midagi krõbedat öelda, kuid vägisi ajab hoopis naerma. Natuke nagu hale ka, et peab bussis ja salaja hingeldamas käima…
Selle asemel hakkan kiusama. Keeran end veidi küljega, nii et raamatutele toetuv küünarnukk jääb meie vahele. Mees paindub vibusse, nii et alakeha minu vastu surutud, ülakeha minu küünarnuki lahkel kaasabil veidi eemal.
.
Käsi kohendab raamatuid ja tegevuse tagajärjel jääb puhkama kehast veel kaugemale. Mees vibustub veelgi enam. Buss ukerdab ummikus, on palav.
Vaikselt, millimeetrite kaupa lükkan küünarnukki eemale ja vaikselt, millimeetrite kaupa, paindub mehe keha aina ebaloomulikumasse asendisse. Buss saab ummikust läbi.
Lõpuks ei pea ma vastu ja vahin üle õla vibustunud mehele laia iroonilise irvega otsa. Hetkega tekib minu ümber vaba ruum ja mehel hakkab kiire väljuda:)
.
Njah…. Teismelisena, kui esimest korda samasugusesse olukorda sattusin, olin šoki äärel ega saanud millestki aru. Kuna millegipärast satun sageli säärastesse juhtumitesse, olen vast piisavalt karastunud ja nüüd ei saa teisiti kui ajab naerma.
Vot ei teagi kas iga teine on selline õnnetu hõõruja või lihtsalt satun mina nendega kokku.
Et lopsakas ja mahlane taguots küll, kuid kas nüüd ikka just niiväga seda nähes end selle vastu suruma peab?
9 kommentaari:
kust sa sääraseid illustreerivaid pilte küll võtad?
+ sinu mõistlikkus ja tolerants on ennekuulmatu:)
oli ta siis peale vaadates nii jube, et täis busse peab kasutama?
:DDD
Tavaliselt googlest, pildiotsing ja märksõna. Antud pilt ilmus märksõnaga "butt".
Kusjuures täiesti tavaline mees oli. Ei midagi õuduäratavat...
Sama lugu on ju liputajatega, neidki millegipärast senise elu jooksul vast paarkümmend kohatud. Mõni neist on olnud täiesti kenake noormees... Ei mõista. Viimane meenutus on Tallinnas EBS-i kõrvalt, kui nooremapoolne väga hea välimusega noormees konkreetselt lasi püksid alla ja kui ma ei reageerinud, kutsus vaikse häälega: "Devotška, devotška!"
Ai kui vastik see on...brrr
Meenutan, et ise olen ka liputajatega kokku puutunud, aga õnneks vaid kahel korral. Kusjuures need 2 korda jäid samasse nädalasse ülikooli esimesel (või teisel) nädalal. Erinevates asukohtades. Pärast seda pole enam näkanud.
no kui ebaõiglane võib elu olla? miks mitte ükski naisterahvas ennast minu vastu bussis ei hõõru või ennast õhtul nurga taga ei paljasta?
karjuv sugudevaheline ebavõrdsus!
Ju su taguots ei mõju siis nii ahvatlevalt et hõõruma kipuks...
Lepi selle teadmisega, mis muud:)
Aga liputajatest võiks vast lausa eraldi peatüki kirjutada, nendest on ka päris eriskummalisi meenutusi:D:D:D Õnneks ajavad nad mind alati naerma:)
väga hea mahlakalt kirjutatud lugu! Algul võttis tõesti õhku ahmima, aga siis koos sinuga itsitama :)
See on vist suurte pepude needus, et lausa magnetina tõmbab lähemale :D
Õnneks ei ole ma viimasel ajal ühistransporti kasutama pidanud.
Aga 10 punkti Sulle selle mehe kiusamise eest :D
Kahjuks on selliseid jobusid ühistranspordis läbi aegade liikvel olnud :(
Iuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu!
Postita kommentaar