Surutis

Veider on olla.
Ümberringi järjest jäävad ka lähemad ja kaugemad tuttavad ilma tööta ning enam ei ole see meediast ajusse pressiv teadmine vaid käegakatsutav, omaenda koolimaja taga parvetiigil toimuv.
Niiväga tahaks kuidagi neid julgustada/ideedega aidata, kuid kuidas sa aitad kui endalgi vajub lootusetus tumeda loorina silmile. Palkade kärpimine on samuti äärmiselt ebameeldiv, kuid siiski leiba lauale toovam variant.
Oijahh. Tunne, et enam ei jaksa naeratada, on siinsamas vargsi hiilimas. Ja olles üksi, teiste pilkude eest varjatult, luban enesele vahel ka hirmu tunda. Ei, mitte enda pärast, enda pärast ma muretseda ei oska. Teiste valu, hirm ja lootusetus ajavad ahastusse. Tahaks ju kuidagi toetada…
.
Tegelikult ma ju tean, et homme on parem. Ok, mitte veel homme, kuid ülehomme juba on. Ja me kõik rabeleme harjumuspärasest nõrgemast olukorrast välja ning saame hakkama. Kainemalt ja üksteisest hoolivamalt kui ehk vahepealne aeg meie käitumist/suundumusi võis mõjutada.
See aga ei tähenda, et täna ei oleks muret endale oluliste inimeste pärast…
.
Isiklikult olen ka enda kulud täiesti miinimumi tõmmanud. Enam ei ole laia ja lahke käega, mõtlematult raha kulutades. Vaatan mida tarbin ja kas mul ikka on seda tarvis. Ei ostle emotsioonide põhjal. Tegelikult ei ostle enam pea üldse. Ei reisi ka, kuigi sellest on meeletult kahju, eriti arvestades milline reisifanaatik siin klaviatuuri klõbistab. Kohe imelik on kodumaa pinnal nii pikka aega järjest püsida… Kui mõtlema hakata, siis viimase aasta sisse alates eelmisest maikuust ongi trippe olnud vaid 5 (millest lähinaabrite külastamised kipuvad mittearvestatavad ja soodsamad olema kui koju, Saaremaale sõitmine): kevadel Pariisis, suvel Soomes, sügisel Rootsis, talvel Indias ja jälle Rootsis. Selle aastanumbri sisse ennustan prohvetlikult vast ainult mingi väikese puhkuse Soomes ja aitab küll. Eks tulevikus jälle reisin.
.
Riiete ostmise vajadus kadus kah ära peale seda, kui taasavastasin õmblemise mõnud. Igal juhul huvitav tegevus ja suvine garderoob täieneb:) Ehteid meisterdan juba ammu ise, seega saab ka haraka-vajadus rahuldatud.
.
Seega jah, usun, et olen üsna tubli hetkel. Ometigi ei iisa sellest, et teisi aidata... Ja sellest on enim kahju. Aga pole hullu, kui jaksata pead püsti hoida, näeb läheneva paranemise märke esimesena.

*****
Mõni aeg tagasi lahkus käeulatusest kunagine ühikakaaslane. Me küll ei kohtunud sageli, kuid regulaarselt ja temaga lobisemine tekitas alati ülihea tunde. Aga nagu see ikka täna kipub olema – koondamine. Ja nii ta eemale, tagasi oma kodukanti, koliski. Tegime veel viimsed veinid ja kõhu-pungi-pugimise, kallistasime kondid ragisema ja kes teab millal nüüd taas kohtume. Igal juhul mitte enam sama regulaarsusega.
Temal vähemasti siht silme ees – otsustas, et nüüd õige aeg oma pikaaegsele igatsevale kallimale mehele minna ja pere luua. Positiivne! Jään häid uudiseid ootama igatahes:)
.
Sellise rõõmsama noodiga tänaseks ka lõpetan.