Teistmoodi reede

Möödunud reedel kihutasin nagu poolsegane koju, et jõuda riided vahetada ning kohe tagasi linna peale kapata.
Pole elu sees nii lühikese sättimisega kusagile välja läinud - 10 minuti jooksul pesin hambad, toitsin kassid, tõmbasin selga piduliku kleidi, suts lõhna peale ja oligi aeg taas väljuda.
.
Esimene peatuspunkt Vabaduse väljaku ääres asuv Vene Teater.

Teater avaldas muljet. On küll väike, kuid vene kultuuri ja sügavat ajaloohõngu pilgeni täis.

Etendus oli "Häda mõistuse pärast"

Võtsin ka kõrvaklapid, kuna minu vene keele oskus ei küündi mingi valemiga etenduse nautimiseks vajalikule tasemele.
.
Tuleb tunnistada, et ma ei saanud pea mitte millestki aru... Äärmiselt kummaline, kuna ma ei pea end mingiks eriliseks "blondiiniks".
Etendus oli täis sümboleid ja allteksti, kuid hoolimata sünkroontõlkest läks enamus minu jaoks kaduma. Eriti teeb asja kummaliseks see, et sümboleid täis raamatuid naudin ma täiega...
No midagi oli ikka kohe väga teisiti. Jah, ma sain nii mõneski kohas aru mida üks või teine asi kujutab, kuid no ei suutnud etendusse sisse elada... Rahvas mu ümber rõkkas minu jaoks täiesti emotsioonivabades kohtades... Äratundmisrõõmu-rõkatused...
Tundsin end kui valge vares, ent siiski oli huvitav. Just see teise kultuuri tajumine...
.
Nüüd saan ma hoopis paremini aru ka sellest, miks meile sisse rännanud ja siin aastaid elanud venelased ei suuda meiega täielikult lõimuda. Ainult keele tundmisest jääb ikka väga väheks, kuna mind ei aidanud ju ka seesama otsetõlge...
Siinses keskkonnas üles kasvanutel on see palju lihtsam kui neil, kes kasvanud teises vaimus. Liiga erinevad kultuurid ja temperamenditüübid lihtsalt.
Seda kõike on ääretult raske seletada, mida seal tajusin.
.
Selguse huvides tuleb mainida, et vaheajal joodud vahuvein aitas natuke asjale kaasa ja enam ma ei püüdnudki etendust analüüsida vaid jälgisin pigem keelt ja näitlejaid:) Midagi pole teha, selle suure rahva lapsed mängivad ikka paatosega ja ülevõimendatult:)
.
Kokkuvõttes on muljed segased. Meeldis, et käisin, kogesin, lonksasin naaberrahva kultuuri, imetlesin hoonet. Segaseks jäi etendus ise, kuigi point asjal oli selge (sümboleid lugeda ju oskan, kuid lihtsalt ei saanud aru miks need just niimoodi esitleti/välja mängiti). Ja ega seegi asja lihtsamaks teinud, et kogu tekst esitati värsivormis...
Igal juhul võiks teinekordki minna, kuid paistab, et vahuveini tuleb enne juua...
.
Peale teatrit seadsime sammud kõrvalukse juurde, öökluppi Astoria. Taaskord vene rahvusest noorte ja mitte enam nii noorte paik.
Eee.... njah, venelased on tantsupõrandal ikka väga palju vabamad. Kohe silm puhkas kui mõni mees tantsupõrandale ära eksis. Oskavad tantsida, midagi pole öelda... Naised (paljud, mitte kõik) aga tantsivad nagu puuritantsijad ja mina tunnen end nende kõrval küll nagu puuhobune... Aga siiski - niiväga ma ennast ka ei reklaamiks isegi kui oskaks;)
.
Kokkuvõttes muljed õhtust: segadusttekitav, huvitav kogemus. Kui taas kutsutakse, lähen teinekordki:)