neljapäev, jaanuar 21, 2016

Tänane eluolu

Lund sajab juurde. Peaaegu iga päev. Mulle oleks rõõmu kui palju, kui ma ei oleks juba fcking viiendat päeva palavikus :S Nüüd on rõõmu asemel agoonia. Vahin välja, kuid vot ligi ei saa. Täna julgesin salaja niipalju välja lipsata, et meie linnubandele süüa juurde viia.

Igatahes on nõme lugu. Aga mitte nii nõme, kui paar päeva tagasi, mille totaalses augus veetsin. Palavik käis 40 all ära ja ei allunud tundide viisi ka alandajatele. Pea lõhkus ka nii, et isegi keerata seda ei saanud. Silmad valgust loomulikult ei kannatanud ja nii ma vedelesin, märg kalts laubal/silmadel. Enamus päevast on kusagil uduses kotis.

Eilseks jõudis korralik lümfivalu kaelal kohale, nii et kaela ei saa puudutadagi, tänaseks voolab nina kui mahlakask. Palju õnne mulle!
Ainus, mille ma leian siin positiivse olevat, on see, et kõik juhtub enne tööleminekut. Palju hullem oleks ju siis, kui värskelt tööle läinud. Oehh.

Aga muust.

Vanem Poiss on hakanud järsku numbrite vastu huvi tundma. Intensiivsem huvi tekkis aasta alguses ja nüüd ta siis õpib neid. Lemmiknumber on 6, seda näeb kõikjal ja aina vahutab sellest. Väidab järjekindlalt, et ta on kuus aastane ka. See, et tegelikult kuu aja pärast kolmeseks saab, on ebausaldusväärne häma :)

Igatahes vaja siin ajaloo huvides üles tähendada, et number 7 kipub järjekindlalt olema 1. Kui parandan, siis kommenteerib, et "see on see number, mis on nagu 1!" ja ikka unub see 7 ära. 10 on üks-null, 11 on üks-üks jne, vahel aga on nt 62 hoopis kaks-kuus. Eks see juudi kombel lugemine kipub vist enamikel lastel mingi periood aktiivne olema.

Tähtedest otsib tekstidest S-tähte, see lemmik. Vahel ka A ja R. Muud on nagu pudru ja kapsad. Vahel nagu oleks muid ka meeles, kuid siis jälle pole.
Siis jälle mõtlen, et miks ma ometi nii laisk lapsevanem olen ja lapse arendamisega nii vähe tegelen. Samas jälle mõtlen, et las annab ise märku, mis talle huvi pakub ja siis natuke aitan kaasa. Samas - äkki tal oleks kergem, kui ma rohkem aitaks? Või vastupidi - oleks see talle liialt surveks?

Mõtlen siin venna vanema tütre peale ja meenutan, kuidas 2012 jõulude ajal, mil ta oli kolmene, luges ilusasti kõigilt jõulupakkidelt nimesid ja jagas kingitusi kätte. Vanem Poiss on samas vanuses tulevas novembrikuus - kas tema ka loeb nimesid sellal kokku? Minu laiskust arvestades ei pea ma seda tõenäoliseks.
Kui vaid teaks, kus on see iga lapse jaoks olemasolev tubliduse piir. Kuhumaani on tegelik huvi ja kust algab püüd vanemale meeldida. Tahtes seda mitte ületada ma äkki alahindan last?
Või kõneleb mu halas ikka veel püsiv palavik? :D

Noorema Poisi kümnekonna selge sõna sekka lisandus täna väga selge ja väga armsa kõlaga "tass" :D Peale õnnestumist oli nii uhke ja käis pool päeva ringi, tass-tass-tass korrutades :)

Ma nüüd võiks terveks saada.

6 kommentaari:

Evelyn ütles ...

võta rahulikult palun. 3-aastane ei pea lugema :)

Sipsik ütles ...

Ma tean :D
Sellest ka need dilemmad. Aga noh, nagunii olen laisk edasi :)

Unknown ütles ...

Venna vanem tütar on saanud areneda täiesti omatahtsi, omas tempos. Iga üleskerkivat huvi oleme muidugi toetanud ja igal teemal kaasa rääkinud ja võimalusi loonud, aga ei ole omal algatusel drillinud teda ei lugema, kirjutama, arvutama ega kella tundma. Kõik need on tulnud hästi loomulikult, elu käigus. Kõik on olnud kerge, sest ta on koguaeg olnud hästi uudishimulik ja teadmishimuline. Üks, mis minu meelest on palju kaasa aidanud - temaga on elu aeg hästi palju räägitud (nii ema-isa kui ka vanavanemad ja teised lähisugulased) ja igasuguseid arendavaid-huvitavaid tegevusi tehtud. Ka igasugu kohtade külastamine, reisimine, uued elamused nö avab last. Ma arvan, et lapsevanema sisetunne ütleb, kuidas on kõige parem iga lapse jaoks ;)

Anonüümne ütles ...

Mina mõtlesin kogu aeg, et ma olen nii halb lapsevanem ,et laps ei taha üldse puslesid kokku panna. Mingeid titekaid pani, aga vähe keerulisemad - ehk rohkem kui 2 tükki - korra proovis ja siis tükid lendasid. Ja siis ühel hetkel umbes 2 kuud tagasi (preili saab reedel 3) käis mingi klõps ja nüüd paneb mingeid 36tk puslesid kokku nagu ise tahab - raamiga, ilma, jne. Ma olin nagu konkreetselt et "möh?".
Aga noh, meil oli ka rääkimisega niisamuti... tulid mingid sõnad.... ja siis mingil hetkel ta rääkis täislausetega. Enamvähem üleöö. Et justkui oleks infot endasse kogunud ja siis kui piisavalt sai, siis oli õige aeg. Järelduste tegemise oskus... uskumatu.
Võin tuua ka ühe laheda näite: arutasime lapsega koju sõites lasteaiast, et mis issi nimi on. Hüüdnimi ja pärisnimi ja ees- ja perekonnanimi. Ja siis preili mõtles natuke ja ütles: Aga kui issi nimi oleks Anna või Elsa, siis oleks ikka jama lugu küll.:) Ta küll ei täpsustanud, miks see jama lugu oleks:)
Ja me oleme samuti lapsega koguaeg rääkinud ja selgitanud ja seletanud. Vahel mees läheb füüsikanähtuste selgitamisega natuke liiale (et miks udu tekib nt), aga tundub, et selles vanuses on nad nagu käsnad - väga hoolega peab vaatama, mida neile ette annad:)

Sipsik ütles ...

Oehh, tundub jah, et iga asi omas tempos ja iga laps erinev :) Vaatan kasvõi oma poiste pealt - väike vanusevahe, toimetavad ja kraaklevad ikka koos, kuid huvid ja arengud on võrdlusesse panduna ikka vägagi erinevad...
Täitsa põnev, kui aus olla :)

Aga mul puslede koha pealt kurb tunne - laps tahaks katsetada ja nokitseda, kohe näha, kuis otsib võimalust, kuid siis tuleb teine ja ajab kõik sassi. Keela või ära keela. Mida teine teeb, on ju maailma põnevaim. Samas üles korrusele ära ka ei saa suuremat saata, kuna siis ju kogu põnev elu allkorrusel ja ei tule sest ülaltoimetamisest miskit välja. Omamoodi vastik on üht pidurdada teise kratluse tõttu...

Anonüümne ütles ...

No ma usun, et oled selle juba lahti jaganud, mida mina soovitaks - puhtalt teoreetiline soovitus, kuna mul ainult üks laps - leia lihtsalt aega Vanemaga eraldi tegeleda. Kasvõi pool tundi seda puslet kokku panna üleval korrusel, kuni issi nooremaga tegeleb... Usun, et sellest on kindlasti abi:)