Ma olen nii õnnelik!!!
Nii määratult lootsin Reformide võitu ja kuigi napilt, see siiski saabus...
Tavaline pull kipub mu suureks kurvastuseks olema, et reform ja kesikud kipuvad leibu ühte kappi panema, kuid seekord on loota (vähemasti loota) et läheb teisiti. Kuna IRL-i platvorm on Reformile enim sarnane, siis loodetavasti saadab nende koalitsiooniläbirääkimisi edu ja siis on neil kokku juba 50 mandaati. Seega oleks vaja kedagi pisikest kampa, nt enda kohta võimsa sisenemise teinud Rohelised ja olekski Eesti tulevikul helgem silmapiir:)
Tegelikult omamoodi sümpatiseerib mulle ka SDE, kuigi neil on ka palju mulle mitteaktsepteeritavat, kuid parempoolsetega koalitsioonis olles oleks nad ehk natukene tasakaalustavad ja seal erakonnas on palju inimesi kes mulle sümpaatsed. Seega võiks ehk sealt miskit tulla? Sest mine sa neid Rohelisigi tea... Vahel tundub et nad kogu maailmaga vastuolus ja rohkem niisama klähvivad...
Siiralt kaalusin Eestist ärakolimist kui kesikud tulevad oma astmelise tulumaksu ja kõigile 3000-kroonise emapalgaga...
Tean, et neid teemasid on vaetud siit ja sealt, kuid tahaksin hetkeks siiski taaskord emapalga teemal peatuda. Seda kui inimene, kes töötab lastekodude süsteemis.
Nimelt võik esininasarvik tulla koos oma ideedega korra lastekodusse, eriti Imikute keskusesse ja Imikute varjupaika. Kus "emad" võitlevad oma laste eest ja püüavad end näidata ideaalsete emadena, kuigi sotsiaaltöötajatel on juba ammu häirekellad töös ja tahaksid lapse ära võtta. Käivad ja varastavad lapsi tagasi jne. Tundub ju tore, eks? Ema hoolib nii väga ja riik on paha ja tahab neid eraldada. Aga mis juhtub siis kui on käes aeg emapalga maksmise lõppemiseks? Miskipärast siis ilmub seesama "ema", mitte enam sobivas vanuses laps kaenla all (ja teine juba kõhus kasvamas) ja jätab lapse varjupaika, kust ta siis edasi suundub lastekodusse.
Kurb reaalsus, kuid dooside tarvis on hea produtseerida lapsi. Ja kui meil on kõigil võrdne 3000-kroonine emapalk, siis kas tõepoolest sünnitaksid inimesed, kes on edumeelsemad, omandandanud hariduse (loodetavasti ka harituse) ning sünnitaksid siia ilma oluliselt intelligentsema geenibaasiga lapsi? Küll aga paljuneksid nagu küülikud need, kellel on vaja raha ja lapsed ise on teisejärgulised. Et me siis soovime riiki, mis oleks täis ajukääbikuid? No tuleks ju kolida siis, onju.... Nagu õudusfilm, kus mutandid ringi komberadavad... Tule taevas appi!!! :)
esmaspäev, märts 05, 2007
neljapäev, märts 01, 2007
Urisema ajab
No mina ei saa aru liikluskultuurist. Viimasel ajal olen ajukääbikutele isegi hakanud vihaga signaali laskma, las häbenevad vähemalt.
Krt, kas on nii raske nt suunatuli sisse lükata? Jummala käepärane kang ju. Aga ei, keeratakse ootamatult imepisikesest praost ette ja ilma suunata ka veel. Et mõnele ei kehti reeglid?
Tegelikult ma kahtlustan, et asi palju proosalisem. Nimelt on noodsamad 20-aastased nagamannid, kes elavad finantsi puudumisel ikka veel emme juures ja on emme toidul, pikka aega korjatud raha kulutanud oma võimalikult poose bemmikese peale. Oluline point aga, et väljast poose paistaks, sisu pole oluline (kui tümpsutarvikud välja arvata, muidugi). Kuna paistab aga et suunatuled on mõnel autol "lisavarustuseks", siis neid ei jõuta enam lisaks osta... Muud seletust ma asjale anda ei oska ja siis oleks see ju muidugi vabandatav, kuna kuidas sa ikka nõuad suunatule näitamist kui vaesel õnnetukesel seda olemaski ei ole...
Krt, kas on nii raske nt suunatuli sisse lükata? Jummala käepärane kang ju. Aga ei, keeratakse ootamatult imepisikesest praost ette ja ilma suunata ka veel. Et mõnele ei kehti reeglid?
Tegelikult ma kahtlustan, et asi palju proosalisem. Nimelt on noodsamad 20-aastased nagamannid, kes elavad finantsi puudumisel ikka veel emme juures ja on emme toidul, pikka aega korjatud raha kulutanud oma võimalikult poose bemmikese peale. Oluline point aga, et väljast poose paistaks, sisu pole oluline (kui tümpsutarvikud välja arvata, muidugi). Kuna paistab aga et suunatuled on mõnel autol "lisavarustuseks", siis neid ei jõuta enam lisaks osta... Muud seletust ma asjale anda ei oska ja siis oleks see ju muidugi vabandatav, kuna kuidas sa ikka nõuad suunatule näitamist kui vaesel õnnetukesel seda olemaski ei ole...
kolmapäev, veebruar 28, 2007
Tehtud!
E-hääletatud.
Olen siiani laisk olnud ja pole oma ID-kaardi lugejat installinud ja serte uuendanud, täna aga viimane e-hääletamise päev ja tegin siis vajaliku ära.
Jeerum küll kui mugavaks on elu tehtud...
Olen siiani laisk olnud ja pole oma ID-kaardi lugejat installinud ja serte uuendanud, täna aga viimane e-hääletamise päev ja tegin siis vajaliku ära.
Jeerum küll kui mugavaks on elu tehtud...
Reklaamid
Vahelduseks on täitsa rõõm reklaamipause jälgida.
Vaatad ja imestad kui jaburaks saab asi ikka minna, kuna valimisreklaamid on ületanud juba igasuguse taluvuse piiri:)
Maffia tuleb suitsusest kaugusest, nelgid käes ja rong taga venimas; karaokeässa saatest innustust saanud andunud nägudega lauluke "hei hoo, hei hoo, keskerakond ei joo..." jne jne jne....
Täitsa lõbustav kohe vaadata kus need piirid siis ikka jooksevad:)
Vaatad ja imestad kui jaburaks saab asi ikka minna, kuna valimisreklaamid on ületanud juba igasuguse taluvuse piiri:)
Maffia tuleb suitsusest kaugusest, nelgid käes ja rong taga venimas; karaokeässa saatest innustust saanud andunud nägudega lauluke "hei hoo, hei hoo, keskerakond ei joo..." jne jne jne....
Täitsa lõbustav kohe vaadata kus need piirid siis ikka jooksevad:)
esmaspäev, veebruar 26, 2007
Valimised
Sel aastal kavatsen üritada e-hääletada. Vaatab kas õnnestub:)
Aga tõsiselt ka - hääletama on vaja minna, inimesed! Minu meelest on see äärmiselt vastutustundetu suhtumine, et "ah, mis ma ikka hääletan, nagunii ei muutu sellest midagi paremaks ja mul nii siiber sellest kõigest". Kuulge, nii ei saa ju suhtuda! Niimoodi saavadki kesikud püti äärde noolima. Ja siis saab küll ainult ennast kiruda. Minu arvates on valima minemata jätmine kõige hullem, kuna iga hääl, mis jääb andmata, on poolthääl kesikutele. Kas sellist Eestit me siis tahamegi?
Nagu ütles oma kõnes ka meie president, et "kes ei lähe valima, sel puudub järgnevaks neljaks aastaks hääl ja ka kirumine ja virisemine ei ole põhjendatud" (ei ole täpne sõnastus).
Sest tõepoolest - kuidas saab kiruda et kõik on paha ja miks hästi ei tehta kui ei anta oma häält selleks et ehk siiski läheks hästi? Kiruda ja vinguda saab vaid siis, kui ka ise on midagi paremaks muutmise huvides tehtud. Ignorantsus on lausrumaluse tipp ja ma ei häbene seda öelda. Vot nii.
Aga tõsiselt ka - hääletama on vaja minna, inimesed! Minu meelest on see äärmiselt vastutustundetu suhtumine, et "ah, mis ma ikka hääletan, nagunii ei muutu sellest midagi paremaks ja mul nii siiber sellest kõigest". Kuulge, nii ei saa ju suhtuda! Niimoodi saavadki kesikud püti äärde noolima. Ja siis saab küll ainult ennast kiruda. Minu arvates on valima minemata jätmine kõige hullem, kuna iga hääl, mis jääb andmata, on poolthääl kesikutele. Kas sellist Eestit me siis tahamegi?
Nagu ütles oma kõnes ka meie president, et "kes ei lähe valima, sel puudub järgnevaks neljaks aastaks hääl ja ka kirumine ja virisemine ei ole põhjendatud" (ei ole täpne sõnastus).
Sest tõepoolest - kuidas saab kiruda et kõik on paha ja miks hästi ei tehta kui ei anta oma häält selleks et ehk siiski läheks hästi? Kiruda ja vinguda saab vaid siis, kui ka ise on midagi paremaks muutmise huvides tehtud. Ignorantsus on lausrumaluse tipp ja ma ei häbene seda öelda. Vot nii.
esmaspäev, veebruar 19, 2007
Kodusaarel
Nädalavahetusel sai teekond koju ette võetud.
Praamile minekuks enam bronni ei õnnestunud saada ja seega tuli riskile minna.
Nonii, sõit Tallinnast Risti poole läks lahti ja mokalaata pidades ja muusikat kuulates möödus aeg ja lendasid kilomeetrid. Pime oli ka. Mingi aja pärast hakkasin autoaknast välja vaatama ja tundus veider, et enam ei tunne kurve ja tee pole üldse mitte "pimesi sõidetav". Kuna nii palju oma elus seda teed mööda sõidetud, on see pähe kulunud. Ja nüüd järsku ei tule enam ümbrus tuttav ette.
Ootasime siis järgmise sõnalise märgi ära ja igaks juhuks kaarti vaadates avastasime, et mingil kummalisel kombel olime mööda kihutanud Risti suurest ristmikust, kust on täiesti võimatu mööda panna. Täielik müstika! Olime jõudnud u 10km kaugusele Haapsalust.... Eeee.... Ikka täiesti vale suund ju! Saarele minek küll, kuid siiski mitte Hiiumaale... Ots ringi ja tagasi...
Sellist asja ei pidanud ma sagedase sel teel liiklejana küll võimalikuks. Oi kus algul tegi tigedaks, kuna olime planeerinud 21-sele praamile mahtuda. Ok, hiljem ajas olukorra tobedus küll naerma, kuid mitte kauaks. Sest 21-ks jõudsime küll sadamasse, kuid elementaarne et praamile ei mahtunud. See selleks. Olime kindlad, et mahume kella 22-sele, kuna olime järjekorras juba kai peal ja tavaliselt sealt saab peale. Ja arvake ära mis juhtus? Olime 1. auto mis maja jäi... Siis oli küll emotsioon nullis ja Haapsalu-ots läks kõvale kirumisele, kuna kodus oli ootamas kuum saun ja söögipoolis...
Helistasin siis vanematele, et hoidke aga veel saunas tuld all ja tuleme 23-sega, ehk siis koju jõudsime peale südaööd... Aga saun oli ikka ütlemata mõnus:)
Laupäeval mõtlesime emaga minna Grand Rose Spa-d avastama. Kuna loomulikult olid enamus hoolitsusi ammuilma book'itud, siis saime saunahoolitsuse. Viskasime privaatses aurusaunas end pikali ja keegi naisterahvas määris meid muda ja muude ainetega kokku ning jättis mõnulema. Pärast vedelesime veel saunakeskuses ja tegelikult võiks seda spaad isegi põhjalikumalt proovida, kui aega rohkem ja varem broneeringud tehtud. Põhjalikumaid hoolitsusi tahaks proovida, enne kui soovitusi julgen jagama hakata.
Mine tea, ehk märsti lõpus koju minnes jõuab seal miskit ette võtta, kuigi kahtlane, kuna eks siis kulub aeg minu sünnipäeva tagantjärele tähistamisele ja just siis on naasnud vanemad Andorrast suusapuhkuselt ja Taist ennast küpsetamast... Seega mullitamist kui palju.
Aga noh, siis edaspidi:)
Praamile minekuks enam bronni ei õnnestunud saada ja seega tuli riskile minna.
Nonii, sõit Tallinnast Risti poole läks lahti ja mokalaata pidades ja muusikat kuulates möödus aeg ja lendasid kilomeetrid. Pime oli ka. Mingi aja pärast hakkasin autoaknast välja vaatama ja tundus veider, et enam ei tunne kurve ja tee pole üldse mitte "pimesi sõidetav". Kuna nii palju oma elus seda teed mööda sõidetud, on see pähe kulunud. Ja nüüd järsku ei tule enam ümbrus tuttav ette.
Ootasime siis järgmise sõnalise märgi ära ja igaks juhuks kaarti vaadates avastasime, et mingil kummalisel kombel olime mööda kihutanud Risti suurest ristmikust, kust on täiesti võimatu mööda panna. Täielik müstika! Olime jõudnud u 10km kaugusele Haapsalust.... Eeee.... Ikka täiesti vale suund ju! Saarele minek küll, kuid siiski mitte Hiiumaale... Ots ringi ja tagasi...
Sellist asja ei pidanud ma sagedase sel teel liiklejana küll võimalikuks. Oi kus algul tegi tigedaks, kuna olime planeerinud 21-sele praamile mahtuda. Ok, hiljem ajas olukorra tobedus küll naerma, kuid mitte kauaks. Sest 21-ks jõudsime küll sadamasse, kuid elementaarne et praamile ei mahtunud. See selleks. Olime kindlad, et mahume kella 22-sele, kuna olime järjekorras juba kai peal ja tavaliselt sealt saab peale. Ja arvake ära mis juhtus? Olime 1. auto mis maja jäi... Siis oli küll emotsioon nullis ja Haapsalu-ots läks kõvale kirumisele, kuna kodus oli ootamas kuum saun ja söögipoolis...
Helistasin siis vanematele, et hoidke aga veel saunas tuld all ja tuleme 23-sega, ehk siis koju jõudsime peale südaööd... Aga saun oli ikka ütlemata mõnus:)
Laupäeval mõtlesime emaga minna Grand Rose Spa-d avastama. Kuna loomulikult olid enamus hoolitsusi ammuilma book'itud, siis saime saunahoolitsuse. Viskasime privaatses aurusaunas end pikali ja keegi naisterahvas määris meid muda ja muude ainetega kokku ning jättis mõnulema. Pärast vedelesime veel saunakeskuses ja tegelikult võiks seda spaad isegi põhjalikumalt proovida, kui aega rohkem ja varem broneeringud tehtud. Põhjalikumaid hoolitsusi tahaks proovida, enne kui soovitusi julgen jagama hakata.
Mine tea, ehk märsti lõpus koju minnes jõuab seal miskit ette võtta, kuigi kahtlane, kuna eks siis kulub aeg minu sünnipäeva tagantjärele tähistamisele ja just siis on naasnud vanemad Andorrast suusapuhkuselt ja Taist ennast küpsetamast... Seega mullitamist kui palju.
Aga noh, siis edaspidi:)
neljapäev, veebruar 15, 2007
Vaba aja veetmisest veel
Vahel mulle enesele jääb küll mulje, et vaba aega ei olegi, kuid eks seda tegelikult ikka natuke on ka:) Ja täitsa fun'i saab siis:)
Esimene oli "The Prestige" (Lõppvaatus oli vist eestikeelne nimi). Oehh, vot see film haaras algusest lõpuni. Viimase aja raudselt üks paremaid kinoelamusi ja pinget oli lõpuni.
Teine oli "Vereteemant". Kui Di Caprio oma näitlejakuulsuse alguses oli, oli ta mulle täiesti vastuvõetamatu ja nii mõnigi film jäi mul sellepärast vaatamata. No mitte ei meeldi mulle imalad poisid, kohe allergia selliste vastu. Küll aga on tüüp tänaseks arenenud ja oluliselt karmimad rollid kanda võtnud ja sinna ta kohe sobib:) Isegi minu karm-kriitiline arvamus temast on muutunud.
Olen kinosoovitustega natuke magama jäänud ja noh, ega kõike ei peagi soovitama, kuid tegelikult viimase aja filmidest kahte tahaksin siiski mainida. Jätsid mulle lihtsalt mulje, mis teha.
Esimene oli "The Prestige" (Lõppvaatus oli vist eestikeelne nimi). Oehh, vot see film haaras algusest lõpuni. Viimase aja raudselt üks paremaid kinoelamusi ja pinget oli lõpuni. 
Teine oli "Vereteemant". Kui Di Caprio oma näitlejakuulsuse alguses oli, oli ta mulle täiesti vastuvõetamatu ja nii mõnigi film jäi mul sellepärast vaatamata. No mitte ei meeldi mulle imalad poisid, kohe allergia selliste vastu. Küll aga on tüüp tänaseks arenenud ja oluliselt karmimad rollid kanda võtnud ja sinna ta kohe sobib:) Isegi minu karm-kriitiline arvamus temast on muutunud.Aga film ise oli väga haarav, kuid väga julm. Ja seda vaadates pidin taaskord tõdema kui väga ma vägivalda vihkan. Natuke raske oli vaadata - ei suuda aru saada kuidas saavad inimesed olla nii julmad ja külma südamega. Ja midagi pole teha - anna ahvile püss kätte ja kaos ongi käes. Vabandust, see oli vist ülirassistlik, kuid suunatud siiski vägivallatsejate vastu, mitte mustanahaliste vastu. Seal lihtsalt sattusid vägivallatsejad musta nahatooniga olema, kuna tegu oli Aafrikaga. Teistes filmides on samad idioodid teist tooni nahaga.
Jah, muidu oli film super, kuid natuke liiga vägivaldne minu jaoks...
****************************************************************************
Üks õhtu sai tavapärast bowli mängimas käidud ja juhtus tõeline ime!!! Ma tegin R-ile ära! Ainult esimeses mängus küll, kuid siiski ma suutsin seda! Tavaliselt on teine minust pika puuga ees, kuid seekord suutsin teha enda rekordskoori ning esimest korda elus tegin talle ära!!! Ma olen endaga ikka nii rahul et.... See nädalavahe tuleb taas proovida, äkki ei olnudki ühekordne kobistamine:)
Eile sai üle pikema aja taas karti sõidetud. Appi kui jama ma olen!!! Rajal oli neli autot ja mina olin neist viimane.... Kõige kiirem ring oli 44 sekki.... See on ikka jama tulemus! Kõik kolm meesolendit olid kuskil 33-35 seki sees. Pärast seda kui load sain, kadus kardisõiduoskus. No võimatu - jälgin et ei riivaks külgi.... Kardirajal!!! Seal ju kama kui kummidesse külgepidi riivad, peaasi et liigud. Aga ei, mina jälgin et ei kriimustaks masinat...
Tegime plaani, et tuleks vähemalt korra kuus käia sõitmas, siis ehk areneb kah natuke:)
Aga eile sain peale kõike muud veel hüper-super kingituse osaliseks ka:) Ammu unistanud kuid pole kunagi reaalselt lootnud... Suvel saab seda näha kah:) Jippii!!!
reede, veebruar 02, 2007
Aknad
Kohutav elamus on akende vahetus.
Kohutav.
Krt, oleks mul siis aimu olnud mis sellega kaasneb, oleksin ettevalmistusi teinud. Telefonis lihtsalt öeldi, et tehke umbes meetri ulatuses akende ees ruumi ja korras.
Nonii, tassisin kogu mööbli tubade teise seina ja käisin veel ka tolmuimejaga põrandad üle. No rumaluse tipp! Hetke pärast marssisid sisse kolm vene keelt kõnelevat noort meest, tassisid sisse aknad ja hetkega lõkusid vanad aknad eest, nii et pidin jope selga tooma. Suhteliselt külm on ju väljas, eksole.
Kui tavaliselt on kass-rüblik kõikjal ninapidi juures ja hakkamist täis, siis seekord ehmatas ta ennast küll segi. Noh, eks kolin oli ka vali ja pidev. Istus siis karvakera hirmust suurte silmadega kapi otsas...
Krt, tüübid sõna otsese mõttes lammutasid ja lõhkusid ja marssisid sisse-välja nii, et saabaste alt muudkui pudenes lund ja määrisid terve elamise põhjalikult ära. Siis tuli viimistlemise osa ja pahtlitolm... Tase! KOGU elamine oli kaetud ühtlase valge kihiga. Põrandad hakkasid ilmet võtma alles peale viiendat pesukorda, kuigi seda kuivanud pahtlit peab veel mõnda aega kraapima. Lisaks kõik esemed tubades olid valge tolmu all. Lilledel lehed vaja ükshaaval puhastada, samuti kogu mu DVD-de ja CD-de kogu.... Ükshaaval.
Edaspidi uurin põhjalikumalt milliseid kannatusi mingid toimingud mulle kaasa toovad...
Loomulikult ei saa sellist tööd puhtalt teha, kuid teinekord pean põhjalikumalt ette kujutama ja igaks juhuks kasvõi rohkem ettevalmistusi tegema...
Kohutav.
Krt, oleks mul siis aimu olnud mis sellega kaasneb, oleksin ettevalmistusi teinud. Telefonis lihtsalt öeldi, et tehke umbes meetri ulatuses akende ees ruumi ja korras.
Nonii, tassisin kogu mööbli tubade teise seina ja käisin veel ka tolmuimejaga põrandad üle. No rumaluse tipp! Hetke pärast marssisid sisse kolm vene keelt kõnelevat noort meest, tassisid sisse aknad ja hetkega lõkusid vanad aknad eest, nii et pidin jope selga tooma. Suhteliselt külm on ju väljas, eksole.
Kui tavaliselt on kass-rüblik kõikjal ninapidi juures ja hakkamist täis, siis seekord ehmatas ta ennast küll segi. Noh, eks kolin oli ka vali ja pidev. Istus siis karvakera hirmust suurte silmadega kapi otsas...
Krt, tüübid sõna otsese mõttes lammutasid ja lõhkusid ja marssisid sisse-välja nii, et saabaste alt muudkui pudenes lund ja määrisid terve elamise põhjalikult ära. Siis tuli viimistlemise osa ja pahtlitolm... Tase! KOGU elamine oli kaetud ühtlase valge kihiga. Põrandad hakkasid ilmet võtma alles peale viiendat pesukorda, kuigi seda kuivanud pahtlit peab veel mõnda aega kraapima. Lisaks kõik esemed tubades olid valge tolmu all. Lilledel lehed vaja ükshaaval puhastada, samuti kogu mu DVD-de ja CD-de kogu.... Ükshaaval.
Edaspidi uurin põhjalikumalt milliseid kannatusi mingid toimingud mulle kaasa toovad...
Loomulikult ei saa sellist tööd puhtalt teha, kuid teinekord pean põhjalikumalt ette kujutama ja igaks juhuks kasvõi rohkem ettevalmistusi tegema...
Sunrise Avenue - Fairytale gone bad
This is the end you know
Lady, the plans we had went all wrong
We ain’t nothing but fight and shout and tears
We got to a point I can’t stand
I’ve had it to the limit; I can’t be your man
I ain’t more than a minute away from walking
We can’t cry the pain away
We can’t find a need to stay
I slowly realized there’s nothing on our side
Out of my life, Out of my mind
Out of the tears that we can’t deny
We need to swallow all our pride
And leave this mess behind
Out of my head, Out of my bed
Out of the dreams we had, they’re bad
Tell them it’s me who made you sad
Tell them the fairytale gone bad
Another night and I bleed
They all make mistakes and so did we
But we did something we can never turn back right
Find a new one to fool
Leave and don’t look back. I won’t follow
We have nothing left. It’s the end of our time
We can’t cry the pain away
We can’t find a need to stay
There’s no more rabbits in my hat to make things right
Out of my life, Out of my mind
Out of the tears we can’t deny
We need to swallow all our pride
And leave the mess behind
Out of my head, Out of my bed
Out of the dreams we had, they’re bad
Tell them it’s me who made you sad
Tell them the fairytale gone bad
Vahel harva leian ka tänapäevastest muusikalistest etteastetest miskit mis mulle korda läheb.
Lugu iseenesest on kuulates parem kui vaadates.
Lady, the plans we had went all wrong
We ain’t nothing but fight and shout and tears
We got to a point I can’t stand
I’ve had it to the limit; I can’t be your man
I ain’t more than a minute away from walking
We can’t cry the pain away
We can’t find a need to stay
I slowly realized there’s nothing on our side
Out of my life, Out of my mind
Out of the tears that we can’t deny
We need to swallow all our pride
And leave this mess behind
Out of my head, Out of my bed
Out of the dreams we had, they’re bad
Tell them it’s me who made you sad
Tell them the fairytale gone bad
Another night and I bleed
They all make mistakes and so did we
But we did something we can never turn back right
Find a new one to fool
Leave and don’t look back. I won’t follow
We have nothing left. It’s the end of our time
We can’t cry the pain away
We can’t find a need to stay
There’s no more rabbits in my hat to make things right
Out of my life, Out of my mind
Out of the tears we can’t deny
We need to swallow all our pride
And leave the mess behind
Out of my head, Out of my bed
Out of the dreams we had, they’re bad
Tell them it’s me who made you sad
Tell them the fairytale gone bad
Vahel harva leian ka tänapäevastest muusikalistest etteastetest miskit mis mulle korda läheb.
Lugu iseenesest on kuulates parem kui vaadates.
teisipäev, jaanuar 30, 2007
Kihlus
Noh, mu pere, nüüd siis põrutavat lugemist kah.
Küsisin luba sellest ka siin kirjutada, et te samuti võimalikult operatiivselt väga kaugete lähedaste tegemistega kursis oleks:)
Lugu selles, et Anneli ja Urmas on kihlatud!!!
Juhtus see Anni sünnipäeval, metsas telgis külitades... Peale 23km-st mägedes matkamist...
Eks Urmasel oli asi natuke ikka plaanitud kah, sõrmust niisama metsast ju ei leidnud:)
Pressisin välja, et pulma saab tõenäoliselt Eestis, vaevalt me terve suguvõsaga Austraaliasse jaksaksime reisida, kuigi see oleks iseenesest kindlasti tõeline elamus...
Et siis nüüd on mida oodata! Lisaks pole noorpaari juba mitu aastat silmast-silma näinud...
Ühed oodatud pulmad sai ära nähtud, nüüd siis peale austraallaste veel üks sõprade paar, kelle pulma tahaks varsti saada... :D Ootaks lähiaastatel siis kahte pulma vähemalt. Tegudele, mu sõbrad!
esmaspäev, jaanuar 29, 2007
MK etapp Otepääl
Sel aastal kujunes nii, et sai Otepääle suusatamise MK etappi kohapeale vaatama mindud.
Loomulikult tuli idee liiga hilja, mis tähendas, et hotelli saamine oli päris kahtlane. Samas laupäeva hommikul vara Tallinnast sõitma hakkamine ei tundunud ka kuigi ahvatlev.
Õnneks siiski see mure lahenes, kui Tartus õnnestus toake saada. Algul naerdi välja, et kuskil ei ole, kuid lõpuks saime siiski sinna kus oleme harjunud Tartus olles viibima:) Läks õnneks.
Tartu poole hakkasime sõitma reede õhtul üsna hilja ja tee osutus parajaks adrenaliinilaksuks. Mitu avariid (teelt väljasõitmised) oli teel ja tuul oli nii tugev, et tahtis auto teelt pühkida! Ausõna oli selline tunne. Samal ajal lainetas lumi suures tuules teedel nagu vesi või siis pigem nagu suits.... Väga lahe oli!
Laupäeva hommikul startisime Tartust Otepää poole. Võru maanteele jõudes avanes muljetavaldav vaatepilt - läbi lume sõitis autode kolonn, mis oli kilomeetreid pikk. Nii ette kui taha vaadates ei näinud silm autode rivil lõppu. Ja lumme mattunud loodus..... Hingetuks võttis!
Parkimine oli suunatud Otepäält välja, enne linna põllule. Sealt siis käisid suusastaadionile bussid, mis kiiresti ja mugavalt rahva kohale viisid.
Piletid ostetud, suundusime staadioni poole. Varustuseks sini-must-valge lipp kätte ja kohta otsima! Kohad leidsime suurepärased -otse stardi ja finishi kõrval, ülemises reas, nii et kõik oluline oli nagu peo peal:) Hea oli ka suur ekraan, tänu millele nägi ka harjumuspärast teleülekannet. Veel osutus positiivseks publiku reklaamiga poputamine, nt Milka shokolaadid ja EMT jagas lihapirukaid:DDD Selline asjakohane nänn minu meelest vägagi õigustab ennast ja mulle jättis palju soodsama mulje kui suured plakatid raja ääres.
Külm õnneks ei hakanud, kuigi seda olin väga peljanud. Sai siis soe suusapesu alla pandud ja villased sokid jamatkasaapad jne jne jne. Pläsku kah põue, kuid seda polnudki tarvis kasutada.
Ühesõnaga - jutu mõte on selles, et kuigi kodus on raudselt mugavam suusatamist vaadata, on kohalkäimine omaette elamuseks. Ja mina tahan veel! Teinekord on mõte juba varakult ööbimiskohad broneerida ja sõpradega koos minna... Vähemalt ühe korra veel!
Tagasitee oli muidugi väga lumine ja tuul möllas omanuhti edasi, kuid nii Otepää kui Tartu olid lumest hoolega puhastatud ja ka suur maantee oli väga hästi sõidetav. Erinevalt Tallinna lähistele jõudmisest siis.... Pealinnale lähenedes muutus tee aina halvemini sõidetavaks ja Tallinn ise oli täiesti kohutav. Eks see lumi tuli ikka Tallinnale ootamatumalt kui muudele Eestimaa asustatud paikadele, see ju vana nali.
Lisaks oli mul pühapäeval kesklinna asja ja no mitte kuhugi parkida ei ole! Igal pool parkimisala, kuid parkida ei saa. Ainult 4-veolised ja maasturid said tee äärde ennast jätta. Minu masinal on küll natuke liiga madal põhi sellistest hangedest läbironimiseks. Ja veel suurem üllatus tabas mind parklas, mis oli samuti suhteliselt parkimisvõimatu. Hämming.
Kassist ka - pühapäeval tegin pennet singi ja seentega. Minu gurmaanist kass varitses hetke, mil ma köögist väljun ja varastas seene! No öelge mulle - milline kass sööb seeni??? Paistab et vähemalt üks selline eksemplar on olemas... Hetkel ka vaatab mind nii süüdimatul ilmel... Oi kuidas ma teda armastan!
Loomulikult tuli idee liiga hilja, mis tähendas, et hotelli saamine oli päris kahtlane. Samas laupäeva hommikul vara Tallinnast sõitma hakkamine ei tundunud ka kuigi ahvatlev.
Õnneks siiski see mure lahenes, kui Tartus õnnestus toake saada. Algul naerdi välja, et kuskil ei ole, kuid lõpuks saime siiski sinna kus oleme harjunud Tartus olles viibima:) Läks õnneks.
Tartu poole hakkasime sõitma reede õhtul üsna hilja ja tee osutus parajaks adrenaliinilaksuks. Mitu avariid (teelt väljasõitmised) oli teel ja tuul oli nii tugev, et tahtis auto teelt pühkida! Ausõna oli selline tunne. Samal ajal lainetas lumi suures tuules teedel nagu vesi või siis pigem nagu suits.... Väga lahe oli!
Laupäeva hommikul startisime Tartust Otepää poole. Võru maanteele jõudes avanes muljetavaldav vaatepilt - läbi lume sõitis autode kolonn, mis oli kilomeetreid pikk. Nii ette kui taha vaadates ei näinud silm autode rivil lõppu. Ja lumme mattunud loodus..... Hingetuks võttis!
Parkimine oli suunatud Otepäält välja, enne linna põllule. Sealt siis käisid suusastaadionile bussid, mis kiiresti ja mugavalt rahva kohale viisid.
Piletid ostetud, suundusime staadioni poole. Varustuseks sini-must-valge lipp kätte ja kohta otsima! Kohad leidsime suurepärased -otse stardi ja finishi kõrval, ülemises reas, nii et kõik oluline oli nagu peo peal:) Hea oli ka suur ekraan, tänu millele nägi ka harjumuspärast teleülekannet. Veel osutus positiivseks publiku reklaamiga poputamine, nt Milka shokolaadid ja EMT jagas lihapirukaid:DDD Selline asjakohane nänn minu meelest vägagi õigustab ennast ja mulle jättis palju soodsama mulje kui suured plakatid raja ääres.
Külm õnneks ei hakanud, kuigi seda olin väga peljanud. Sai siis soe suusapesu alla pandud ja villased sokid jamatkasaapad jne jne jne. Pläsku kah põue, kuid seda polnudki tarvis kasutada.
Ühesõnaga - jutu mõte on selles, et kuigi kodus on raudselt mugavam suusatamist vaadata, on kohalkäimine omaette elamuseks. Ja mina tahan veel! Teinekord on mõte juba varakult ööbimiskohad broneerida ja sõpradega koos minna... Vähemalt ühe korra veel!
Tagasitee oli muidugi väga lumine ja tuul möllas omanuhti edasi, kuid nii Otepää kui Tartu olid lumest hoolega puhastatud ja ka suur maantee oli väga hästi sõidetav. Erinevalt Tallinna lähistele jõudmisest siis.... Pealinnale lähenedes muutus tee aina halvemini sõidetavaks ja Tallinn ise oli täiesti kohutav. Eks see lumi tuli ikka Tallinnale ootamatumalt kui muudele Eestimaa asustatud paikadele, see ju vana nali.
Lisaks oli mul pühapäeval kesklinna asja ja no mitte kuhugi parkida ei ole! Igal pool parkimisala, kuid parkida ei saa. Ainult 4-veolised ja maasturid said tee äärde ennast jätta. Minu masinal on küll natuke liiga madal põhi sellistest hangedest läbironimiseks. Ja veel suurem üllatus tabas mind parklas, mis oli samuti suhteliselt parkimisvõimatu. Hämming.
Kassist ka - pühapäeval tegin pennet singi ja seentega. Minu gurmaanist kass varitses hetke, mil ma köögist väljun ja varastas seene! No öelge mulle - milline kass sööb seeni??? Paistab et vähemalt üks selline eksemplar on olemas... Hetkel ka vaatab mind nii süüdimatul ilmel... Oi kuidas ma teda armastan!
esmaspäev, jaanuar 22, 2007
Vertigo
Nonii, sai siis ära proovitud linna üks nooblimaid restorane, Vertigo.
Ise pean ennast rohkem pubiinimeseks, kuid vahel on tore end kenasti riidesse sättida ja süüa mitte küünarnukiga laual lösutades vaid viksilt, servjett süles ja hunnik nuge-kahvleid-klaase laual vastu vaatamas:)
Suured tänud siinkohal kunagisele etiketiõpetajale Maaja Kallast'ile, tänu kelle juhtnööridele pole seni veel jänni pidanud jääma:)
Nagu me teame, tuleb restos süües ikka vähemalt mitmekäiguline eine valida, kuna kõht jääb muidu tühjaks. Kogusele reegline rõhku pandud pole, pigem kvaliteedile. Mao võib täis mugida ka kodus makaronidest, heas restos käid ikka pigem maitseelamusi nautlemas:)
Laud oli broneeritud akna alla ja vaade 9.korruselt hilisõhtusele vanalinnale oli päris hea. Samuti oli teenindamine ülimalt tip-top! Olen aegade jooksul üsna palju väljas söönud, kuid teeninduse osas sai küll Vertigo senised kõrgeimad punktid minu skaalal.
Heaks muljeks oli enne eelroogasid toodud isutekitaja, mis toodi komplimentidega maja poolt. Selline armas zhest lihtsalt. Oli siis mingisugune vaht kalamarjaga. Ma küll ei armasta kalamarja, kuid see osutus väga heaks, kuna vaht oli natuke sidruniga... Ühesõnaga super!
Veinisoovitus osutus ka väga asjalikuks, kuigi kelneriga suhteliselt pikalt arutlesime sel teemal. Oli vaja leida midagi universaalset, mis sobiks erinevate lindude ja hirveliha juurde. Kuna kaaslane eelistas kindlasti punast, tuligi leida selline mõnus. Ja saigi mõnus! Natuke suitsuse ploomi maitsega, kuid samas piisavalt kerge. Kuid mitte liiga:)
Mina valisin eelroaks jaanalinnuliha, mis serveeriti toorelt ja foie gras'iga... Keele pidi alla viima! Pearoaks valisin nuumtuvi. Mõlemad veidrad valikud, kuid nagu juba ütlesin - makarone võib kodus ka süüa ja kui juba erilisse kohta minna, siis valida midagi sellist mida igapäev ei saa:)
Igal juhul olid mõlemad road äärmiselt maitsvad ja tõepoolest superhästi valmistatud. Kiitused kokale!
Magustoiduks tellisin pannkoogid põleva calvadosiga ning neid valmistati otse laua kõrval:) Väga lahe ja suure leegiga toimus kõik ning jällegi osutus valitu ütlemata maitsvaks...
Sinna võiks hea meelega teinekordki minna...
Paabel
Möödunud nädalal sai vaadatud filmi nimega "Paabel".
Väga raske oli seda filmi vaadata. Valus. Näha kuidas nii palju on mõttetust... Ja kuidas ühest väikesest valest teost võivad tulla sellised tagajärjed, mis toovad pöördumatut kahju. Seega ei maksa teha midagi valet seepärast, et hetkel on nii kas lihtsam või ei mõelda tagajärgedele. Üldse olen hakanud viimasel ajal nägema, et inimesed ei mõista lihtsat tõepära - tegu = tagajärg. Tehakse midagi ja eelnevalt ei kaaluta mis võiksid olla tagajärjed. Ja pärast on kogu maailm süüdi et halvasti läks. Ja siis halatakse ja vihatakse ja mida iganes veel.
Millalgi elus õppisin isiklikult küll ära, et igal teol on tagajärg. Aga selleks ongi alati vajalikud isklikud õppetunnid... Näiteks kui keegi vajab abi, siis ma ei mõtle mis ma selle eest vastu saan. Usun, et see tuleb mulle õigel hetkel ringiga tagasi. Ja kui ei teki tagasitulemise vajadust, siis jumal tänatud selle eest! Samuti kui teen kellelegi halba, tuleb see kuidagipidi tagasi mulle endale. Kas siis minu või mulle olulise kaudu. Ainsaks pääseteeks oleks püüda tehtud halba heastada nii suures ulatuses kui võimalik. Ja siiralt, mitte hirmust tagajärje ees. Seega ei maksa seda laviini aluseks olevat lumepalli isegi mitte tekitada.
Kõige suurem vihkamine käivat koos armastusega. On olnud elus hetki, kus olen tahtnud vihahoos ja suure riiu käigus öelda teisele midagi sellist, mis teisele poolele kindlasti kohutavalt haiget teeks (antud hetkel oleks see ju eesmärk), kuid alati olen end tagasi hoidnud ja seda lihtsal põhjusel - pärast tüli tuleb homne päev, kuid väljaöeldud sõnu enam tagasi võtta ei saa ning need jäävad teisele hinge. Liiga hinge. Öeldakse ju, et läheb vaja tuhandet sõna et tagasi võtta üht. Seega olen siiani suutnud end valitseda. Enesevalitsus on ütlemata raske kuid ütlemata vajalik isikuomadus...
Küll aga leian ma, et karm ja otsekohene võib olla nendega, kes minu ellu püüavad oma nina toppida. Näiteks on mul üks meesolend minevikust, kes kuidagi ei suuda mõista, et olen eluga edasi liikunud ja temal minu elus enam nii lähedast kohta ei ole. Ta peab ikka ennast minu jaoks kõige-kõigemaks, hoolimata sellest et tema ponnistused pole siiani vilja kandnud. Aga kuna tema järjekindlus mind natuke häirib ja kuna ei maksa inimesel lasta unistada, kui tõesti kohta pole, siis olen hakanud talle väga valusalt asju selgeks tegema. Tundub et hakkab aru saama. Ehk siis mulle küll ei meeldi inimestele haiget teha, kuid vahel on see vajalik. Sest mõned inimesed on lihtsalt võimetud mõistma, et elu läheb edasi ka ilma nendeta.
Samuti tõusetus minu jaoks filmis teravalt taas see Ameerika teema. Ja meeletu terrorismipaanika. Kuidas ikka kõik tahavad neid rünnata ja kõige taga on terrorism. Ja kuidas lihtsad inimesed selle all kõige rohkem peavad kannatama. Oi ma ei kannata seda Ameerika teemat! Topivad oma nina kõikjale ja kujutavad ette, et neil on selleks õigust. Oehh.... Lihtsad inimesed on seal kindlasti toredad (kuigi minu isikliku arvamuse järgi massidena keskmisest rumalamad), kuid nende poliitika teema on ikka üle piiride igas mõttes. Aga see selleks.
Veel oli seal suurepäraselt kajastatud kurtide maailma. Vaadatud/kuuldud elu läbi nende silmade ja kõrvade. See oli hämmastav kogemus minu jaoks. Ja pani mind paratamatult mõtlema sellele, et mida annab meile kuulmine? Ok, kuuleme välismüra, kuid inimesi me ju ei kuule... Tundub, et kuulame teisi inimesi nii pinnapealselt, et suur osa tegelikust infost läheb kaduma. Appi kui tühised ja egoistid me siiski oleme... Ei märka isegi inimest enda kõrval.
Vahelepõikeks meenub mulle sügisene juhtum Mustamäe haigla juures, kui ma ennast pärast vihkasin.
Hakkasin autosse istuma kui minu juurde astus memmeke ja küsis midagi vene keeles. Oli teine sellise räsitud olemisega. Kiirustasin ja oleksin peaaegu ta venekeelsele pobinale käega löönud (eriti kuna minu vene keele oskus on nullilähedane), kuid siiski peatusin ja otsustasin ta ära kuulata. Sain lõpuks aru, et ta soovis teada kust läheb buss nr 17. Rääkis veel et sai just haiglast välja ja oli seal südamega sees olnud ja nüüd tahab koju minna, kuid ei oska orienteeruda ja bussipeatust leida. Viiplesin seal siis nagu oskasin ja juhatasin talle bussipeatuse kätte. Ise istusin sooja autosse ja sõitsin minema.
Ma ei teagi kas ta bussipeatuse leidis, kuid mina nutsin koju jõudes korraliku peatäie. Ma ei suutnud taibata kuidas ma sain olla memmekese vastu nii hoolimatu. Mis häda oleks mul olnud talle üritada seletada, et istu auto peale ja ma viin su sinu koju ära. Oleks see mul tükki küljest võtnud? Kindlasti mitte. Pigem võttis mul tüki küljest see, et ma ei teadnud kuidas ennast talle arusaadavaks teha... Ja hiljem olin nii endast väljas seepärast, et ma isegi ei üritanud...
Tagasi filmi juurde - minu jaoks oli sellel filmil kaks suurt mõtet - esiteks siis see, et ära tee valesid lükkeid lihtsalt sellepärast, et nii võib sulle hetkel lihtsam tunduda ja teiseks - ela tänases päevas, kuna homset ei pruugi tulla. Ei saa asju lükata määramatusesse, kuna hiljem võib seda nii rängalt kahetseda. Kui oled kellagagi tülis, lepi temaga täna ja ütle lähedastele et armastad neid nii sageli kui võimalik. Sest me ei tea kunagi milline juhuslik asjaolu võib viia asjade kardinaalse muutumiseni. Nn liblikaefekt...
Veel oli huvitav see, kuidas lihtsad inimesed tunduvad olevat palju õnnelikumad. Seal filmiski elasid ühed oma savionnides kusagil Marokos ja teised pidutsesid Mehhiko pulmas, samal ajal kui liiva keerutas platsil ja pruudi kleidis ja nad olid õnnelikud. Neil oli oma elutarkus ja nad elasid lihtsalt. Neil ei olnud olelusvõitlust ja tobedaid vajadusi.
Võtan taaskord ennast lahkamiseks - materiaalse poole pealt, mida inimsuhetest kiputakse olulisemaks pidama, on mul ju tegelikult kõik vajalik olemas. Katus pea kohal, rattad all, ostan igasugu mõttetut nänni kokku, kuna tundub jube lahe, palka saan mitmekordset eesti keskmist, söön sageli väljas, kuna kodus ei viitsi teha jne jne jne. Aga miskipärast ei tunne ma end õnnelikuna. Ise ka ei tea miks. Samal ajal on mu perekond minust mitmesaja kilomeetri kaugusel ja tänu kiirele elutempole (milline loll jutt!!!) näen neid korra kuus või harveminigi. Telefonisuhtlus pole ju päris see... Lisaks ei julge ma päris oma peret luua, kuna see võtaks ära suure osa minu mugavusest. Ajuvaba või mis? Olen kõige ehedam näide inimesest, kes ei oska oma elu õnnelikult elada.
Kuna nii palju on viimasel ajal tekkinud mõtlemisainet, siis olen otsustanud end käsile võtta. Ja hakata elama nii, et tunneksin ka vaimset rahulolu. Sest see on siiski olulisim, usun mina...
Soovitan seda filmi südamest kõigile, kes tahavad olla paremad inimesed. Sealt on nii mõndagi õppida...
Väga raske oli seda filmi vaadata. Valus. Näha kuidas nii palju on mõttetust... Ja kuidas ühest väikesest valest teost võivad tulla sellised tagajärjed, mis toovad pöördumatut kahju. Seega ei maksa teha midagi valet seepärast, et hetkel on nii kas lihtsam või ei mõelda tagajärgedele. Üldse olen hakanud viimasel ajal nägema, et inimesed ei mõista lihtsat tõepära - tegu = tagajärg. Tehakse midagi ja eelnevalt ei kaaluta mis võiksid olla tagajärjed. Ja pärast on kogu maailm süüdi et halvasti läks. Ja siis halatakse ja vihatakse ja mida iganes veel.
Millalgi elus õppisin isiklikult küll ära, et igal teol on tagajärg. Aga selleks ongi alati vajalikud isklikud õppetunnid... Näiteks kui keegi vajab abi, siis ma ei mõtle mis ma selle eest vastu saan. Usun, et see tuleb mulle õigel hetkel ringiga tagasi. Ja kui ei teki tagasitulemise vajadust, siis jumal tänatud selle eest! Samuti kui teen kellelegi halba, tuleb see kuidagipidi tagasi mulle endale. Kas siis minu või mulle olulise kaudu. Ainsaks pääseteeks oleks püüda tehtud halba heastada nii suures ulatuses kui võimalik. Ja siiralt, mitte hirmust tagajärje ees. Seega ei maksa seda laviini aluseks olevat lumepalli isegi mitte tekitada.
Kõige suurem vihkamine käivat koos armastusega. On olnud elus hetki, kus olen tahtnud vihahoos ja suure riiu käigus öelda teisele midagi sellist, mis teisele poolele kindlasti kohutavalt haiget teeks (antud hetkel oleks see ju eesmärk), kuid alati olen end tagasi hoidnud ja seda lihtsal põhjusel - pärast tüli tuleb homne päev, kuid väljaöeldud sõnu enam tagasi võtta ei saa ning need jäävad teisele hinge. Liiga hinge. Öeldakse ju, et läheb vaja tuhandet sõna et tagasi võtta üht. Seega olen siiani suutnud end valitseda. Enesevalitsus on ütlemata raske kuid ütlemata vajalik isikuomadus...
Küll aga leian ma, et karm ja otsekohene võib olla nendega, kes minu ellu püüavad oma nina toppida. Näiteks on mul üks meesolend minevikust, kes kuidagi ei suuda mõista, et olen eluga edasi liikunud ja temal minu elus enam nii lähedast kohta ei ole. Ta peab ikka ennast minu jaoks kõige-kõigemaks, hoolimata sellest et tema ponnistused pole siiani vilja kandnud. Aga kuna tema järjekindlus mind natuke häirib ja kuna ei maksa inimesel lasta unistada, kui tõesti kohta pole, siis olen hakanud talle väga valusalt asju selgeks tegema. Tundub et hakkab aru saama. Ehk siis mulle küll ei meeldi inimestele haiget teha, kuid vahel on see vajalik. Sest mõned inimesed on lihtsalt võimetud mõistma, et elu läheb edasi ka ilma nendeta.
Samuti tõusetus minu jaoks filmis teravalt taas see Ameerika teema. Ja meeletu terrorismipaanika. Kuidas ikka kõik tahavad neid rünnata ja kõige taga on terrorism. Ja kuidas lihtsad inimesed selle all kõige rohkem peavad kannatama. Oi ma ei kannata seda Ameerika teemat! Topivad oma nina kõikjale ja kujutavad ette, et neil on selleks õigust. Oehh.... Lihtsad inimesed on seal kindlasti toredad (kuigi minu isikliku arvamuse järgi massidena keskmisest rumalamad), kuid nende poliitika teema on ikka üle piiride igas mõttes. Aga see selleks.
Veel oli seal suurepäraselt kajastatud kurtide maailma. Vaadatud/kuuldud elu läbi nende silmade ja kõrvade. See oli hämmastav kogemus minu jaoks. Ja pani mind paratamatult mõtlema sellele, et mida annab meile kuulmine? Ok, kuuleme välismüra, kuid inimesi me ju ei kuule... Tundub, et kuulame teisi inimesi nii pinnapealselt, et suur osa tegelikust infost läheb kaduma. Appi kui tühised ja egoistid me siiski oleme... Ei märka isegi inimest enda kõrval.
Vahelepõikeks meenub mulle sügisene juhtum Mustamäe haigla juures, kui ma ennast pärast vihkasin.
Hakkasin autosse istuma kui minu juurde astus memmeke ja küsis midagi vene keeles. Oli teine sellise räsitud olemisega. Kiirustasin ja oleksin peaaegu ta venekeelsele pobinale käega löönud (eriti kuna minu vene keele oskus on nullilähedane), kuid siiski peatusin ja otsustasin ta ära kuulata. Sain lõpuks aru, et ta soovis teada kust läheb buss nr 17. Rääkis veel et sai just haiglast välja ja oli seal südamega sees olnud ja nüüd tahab koju minna, kuid ei oska orienteeruda ja bussipeatust leida. Viiplesin seal siis nagu oskasin ja juhatasin talle bussipeatuse kätte. Ise istusin sooja autosse ja sõitsin minema.
Ma ei teagi kas ta bussipeatuse leidis, kuid mina nutsin koju jõudes korraliku peatäie. Ma ei suutnud taibata kuidas ma sain olla memmekese vastu nii hoolimatu. Mis häda oleks mul olnud talle üritada seletada, et istu auto peale ja ma viin su sinu koju ära. Oleks see mul tükki küljest võtnud? Kindlasti mitte. Pigem võttis mul tüki küljest see, et ma ei teadnud kuidas ennast talle arusaadavaks teha... Ja hiljem olin nii endast väljas seepärast, et ma isegi ei üritanud...
Tagasi filmi juurde - minu jaoks oli sellel filmil kaks suurt mõtet - esiteks siis see, et ära tee valesid lükkeid lihtsalt sellepärast, et nii võib sulle hetkel lihtsam tunduda ja teiseks - ela tänases päevas, kuna homset ei pruugi tulla. Ei saa asju lükata määramatusesse, kuna hiljem võib seda nii rängalt kahetseda. Kui oled kellagagi tülis, lepi temaga täna ja ütle lähedastele et armastad neid nii sageli kui võimalik. Sest me ei tea kunagi milline juhuslik asjaolu võib viia asjade kardinaalse muutumiseni. Nn liblikaefekt...
Veel oli huvitav see, kuidas lihtsad inimesed tunduvad olevat palju õnnelikumad. Seal filmiski elasid ühed oma savionnides kusagil Marokos ja teised pidutsesid Mehhiko pulmas, samal ajal kui liiva keerutas platsil ja pruudi kleidis ja nad olid õnnelikud. Neil oli oma elutarkus ja nad elasid lihtsalt. Neil ei olnud olelusvõitlust ja tobedaid vajadusi.
Võtan taaskord ennast lahkamiseks - materiaalse poole pealt, mida inimsuhetest kiputakse olulisemaks pidama, on mul ju tegelikult kõik vajalik olemas. Katus pea kohal, rattad all, ostan igasugu mõttetut nänni kokku, kuna tundub jube lahe, palka saan mitmekordset eesti keskmist, söön sageli väljas, kuna kodus ei viitsi teha jne jne jne. Aga miskipärast ei tunne ma end õnnelikuna. Ise ka ei tea miks. Samal ajal on mu perekond minust mitmesaja kilomeetri kaugusel ja tänu kiirele elutempole (milline loll jutt!!!) näen neid korra kuus või harveminigi. Telefonisuhtlus pole ju päris see... Lisaks ei julge ma päris oma peret luua, kuna see võtaks ära suure osa minu mugavusest. Ajuvaba või mis? Olen kõige ehedam näide inimesest, kes ei oska oma elu õnnelikult elada.
Kuna nii palju on viimasel ajal tekkinud mõtlemisainet, siis olen otsustanud end käsile võtta. Ja hakata elama nii, et tunneksin ka vaimset rahulolu. Sest see on siiski olulisim, usun mina...
Soovitan seda filmi südamest kõigile, kes tahavad olla paremad inimesed. Sealt on nii mõndagi õppida...
Mööblist
Ohjahh, veidrad asjad ikka ei lõpe seoses sõbranna kolimistega.
Olime ostnud talle kummuti. Kodus vaja ise kokku panna. Jee, midagi mulle! Hirmsasti meeldib selliste asjadega tegeleda (sõbrants irvitas, et lapsepõlves olid vist konstruktorid mu lemmikmänguasjad ja ta ei eksi - lemmikud olid konstruktorid, autod, relvad ja puzzled, nukud leidsid koha kusagil nurgas).
Poes küsisime veel kindluse mõttes üle, et kas tööriistad on komplektis olemas (sageli on sellised odavamd a la ühekordeks kasutamiseks komplektis kaasas) ja meile kinnitati korduvalt, et midagi juurde pole vaja. Täpsustamise vajadus tulenes sellest, et loomulikult ei ole tütarlapsel kodus ootamas remonditarvikute armeed. Tahtsingi teada, kas peaksin kodust enda omad tooma või saame hakkama. Pidavat hakkama saama.
Suure hurraaga asusin siis kummutit kokku panema ja mida ei ole, on tööriistad. Näppudega kruvisid ju kinni siiski ei keera. Kääre ega tange ka veel majapidamises polnud, seega ainsaks lahenduseks olidki näpud. Oi ma olin kuri! Selleks õhtuks siis jäid asjad vedelema.
Järgmisel õhtul sai tööriistad muretsetud ja sain oma lemmiktegevuse juurde asuda! Valgust ka veel õiget ei olnud, samal ajal siis paigaldati lakke lampi ja kui olid laes lamp ja toanurgas kummut, siis oli kohe päris rõõmus olemine! Sõbrants veel pakkus napsu ja magusat ja jälle oli üks kasulik õhtupoolik seljataga:)
Olime ostnud talle kummuti. Kodus vaja ise kokku panna. Jee, midagi mulle! Hirmsasti meeldib selliste asjadega tegeleda (sõbrants irvitas, et lapsepõlves olid vist konstruktorid mu lemmikmänguasjad ja ta ei eksi - lemmikud olid konstruktorid, autod, relvad ja puzzled, nukud leidsid koha kusagil nurgas).
Poes küsisime veel kindluse mõttes üle, et kas tööriistad on komplektis olemas (sageli on sellised odavamd a la ühekordeks kasutamiseks komplektis kaasas) ja meile kinnitati korduvalt, et midagi juurde pole vaja. Täpsustamise vajadus tulenes sellest, et loomulikult ei ole tütarlapsel kodus ootamas remonditarvikute armeed. Tahtsingi teada, kas peaksin kodust enda omad tooma või saame hakkama. Pidavat hakkama saama.
Suure hurraaga asusin siis kummutit kokku panema ja mida ei ole, on tööriistad. Näppudega kruvisid ju kinni siiski ei keera. Kääre ega tange ka veel majapidamises polnud, seega ainsaks lahenduseks olidki näpud. Oi ma olin kuri! Selleks õhtuks siis jäid asjad vedelema.
Järgmisel õhtul sai tööriistad muretsetud ja sain oma lemmiktegevuse juurde asuda! Valgust ka veel õiget ei olnud, samal ajal siis paigaldati lakke lampi ja kui olid laes lamp ja toanurgas kummut, siis oli kohe päris rõõmus olemine! Sõbrants veel pakkus napsu ja magusat ja jälle oli üks kasulik õhtupoolik seljataga:)
esmaspäev, jaanuar 15, 2007
Lapsed
Nii, Karli 1.sünnipäev edukalt üle elatud.
Lapsed on ühed ütlemata armsad olevused, midagi pole öelda. Aga endal on siiski hirm neid saada. Ei teagi miks. Mida vanemaks saan, seda rohkem pelgama hakkan.
Olen juba nii harjunud oma maailmaga, et ei kujuta hästi ettegi sellist suurt muudatust. Samuti ei ole ma väga seda tüüpi, kes midagi beebilõhnast õndsalt ohkaks ja beebisid väga fännaks. Muidugi on nad jube armsad ja vaatad neid heldimusega, kuid ise eelistaksin selle etapi vahele jätta ja tegeleda lastega, kellega juba suhelda saab. Ja koos joonistada ja ehitada ja kastanimunadest loomi meisterdada ja sügisvärvilisi lehti korjata... Matemaatika ülesanded... Keemilised katsetused...
See osa mulle väga meeldib, kuna selles vanuses lastega oskan juba suhelda, beebisid natuke pelgan.
Praegune elu on selline, et kõige paremad mõtted ja kuhugi minemise ideed tekivad ikka suvalisel ajal ja ootamatult, vaba aja planeerimisega ma ei tegele. Ja enamasti on toimetamised hilisõhtused. Tüüp "öökull". Millele järgneb magus ööuni hommikuni välja. Kui miski mind öösel äratama juhtuks, oleksin suhteliselt urisev.
Ja kujutame nüüd minu isekasse maailma last... Ei saa enam suvalisel hetkel kuhugi minna, kuna peab arvestama lapsega. Kas teda on kellelegi hoida jätta või kas tema kaasa võtmine oleks lapsele ok või liiga kurnav (ebasobiv kellaaeg või keskkond, nt olen siiani harrastanud hilisõhtuseid kinoskäimisi ja õhtul hilja kusagil väljas söömist - ei ole just keskkond beebile, ega ju). Ja siis veel see öine ärkamine. Ja ma EI SAA teist külge keerata vaid PEAN tõusma ja temaga tegelema. Ma ei tea...
Räägivad lapsevanemad, et pole see nii hull midagi, et kui endal laps käes, siis maailmapilt muutub ja kõik tundub järsku loomulik. Täitsa võimalik. Eks ma ka kunagi siis kogen selle ära, kuid ikka veel tahaks seni vabadust nautida. Sest kui laps käes, siis ta mul on ja jääb. Ja sellepärast võin ju sellega ka oodata, hoolimata sellest et aina rohkem on hakatud survet avaldama. Ok, vanus kihutab kiirrongina, kuid ega see sellepärast tegemata jää ja ega ma nüüd nii vana ikka ka veel ole. Et jõuab veel. Ma pole üldse laste vastane, hirmsal kombel nad meeldivad mulle, kuid ise pole selleks vist veel valmis. Imetlen oma hiljuti lapsevanemateks saanud tuttavaid, kuna ise ei kujuta tõesti veel ette sellist lisakoormust oma ellu... Usun, et kui see krõks käib, siis olen valmis, kuid kuni krõksu pole, niikaua elan veel vanaviisi:)
Aga jah, Karli sünnipäeval tabas mind tõsine shokk! Karl ise juba vudib niimoodi ringi, et pidevalt peab silm peal olema, kuid seal oli neid vanuses 1-4 lausa 6 eksemplari! Täiskasvanuid oli 16 ja neid ei märganudki, 6 lapse asemel aga tundus neid kohal olevat 60! Hämmastav! Istusin ja vaatasin silmad punnis peas:DDD
Tõde tunnistades - omamoodi oli vahva! Ja ega neid ju iga päev elamises 6 (loe: 60) ole:) Ühe lapsega korraga suhelda on hirmus vahva, eriti nt kui Karl kelmika näoga suud mopsutab ja kusagile vudib, et aga käekesed millelegi keelatule taha saada!!! Ja kuidas preilid Mona ja Mia on juba täitsa pisikesed preilnad valmis! Nii viisakalt ulatati üksteisele mänguasju...
Jääme siis krõksu ootama... Seni vaatan tuttavate pealt:) Ja tuleb tunnistada, et mida vanemaks nende lapsed saavad, seda vastuvõetavamaks mõte muutub:) Mine tea, äkki ühinen nendega teise ringi ajal;)
laupäev, jaanuar 13, 2007
Kulmud
Eilsest alates on mul siis ka tätoveering!!! Lisaks rõngastamisele tätoveeringud.... Grazy!
Tegelikult asi palju proosalisem - realiseerisin nimelt ühe oma jõulukingituse. Sinu Pere Salongi kinkekaardi, kus töötab Eesti parim püsimeigi tegija Mari. Ehk siis, nagu juba varem mainisin, kingiti mulle jõuludeks kulmud! Jep...
Kusjuures selgus, et sellel salongil ei olegi kinkekaarti ja tänu sellele, et mulle taheti sellist kingitust teha, valmistas salong enesele kinkekaardi. Ehk siis mina olin kõige esimene kinkekaardi saaja ning idee muusa:) Algul olla öeldud, et ei ole olemas, kuid hetke pärast teatati, et tulge õhtul peale tööd läbi ja selleks ajaks on kaart olemas. Päris vahva on teada, et minu pärast sai miski alguse:)
Aga kulmudest siis... Nimelt kitkusin ma noorena oma väga pakse ja väga madalaid kulme, et need oleksid õhemad ja kõrgema kaarega. Ehk siis ilme vähemkuri. Lõpptulemuseks oli aga see, et kulmud olid poolikud. Ninajuurelt alates keskpaigani ja siis said otsa. Tähendas see seda, et igal hommikul, kui oli plaan inimeste sekka minna, pidin ma kulmud pähe joonistama. Ja riideid proovides või sportides vmt olukorras pidin alati valvel olema, et kulmud ära pühitud ei saaks. Lõpuks muutus juba suhteliselt tüütavaks. Ja siis kuulsin püsimeigist. Eks ma siis õhinaga vahel rääkisin sellest ja keegi väga kallis jättis selle meelde ja aitas mu unistusel teoks saada...
Protseduur ise kestis umbes tunnikese. Kõigepealt joonistas Mari mulle kulmude kuju ja määras tooni. Minu aktsepti järgselt võttis välja hambapuuri meenutava asjanduse ja kukkus tätoveerima. Asi töötas nagu tilluke õmblusmasin, ülikiirelt tippides. Natuke oli valus ka, kuna mingi hetk hakkas kulm juba paiste minema ja siis seal nõelaga edasi torkida...
Aga siis sai protseduur läbi ja nüüd on ikka tõsine hämming hommikul ärgates. Mul on kulmud juba olemas!!! Saate aru, ma ei pea neid joonistama, nad on mul juba nägu raamimas... Üle 10 aasta ei mäleta enam sellist aega... Heaven!
Alguses on kulmud tumedad. Jube tumedad. Umbes nädalajagu. Siis tuleb tume toon koorikutena maha ja lõpuks tuleb õige toon välja. Hetkel näen välja nagu oleksin kulmupliiatsiga liialdanud, kuid väga hullu pole õnneks midagi. Vahepeal peab 4 korda päevas kreemitama ja 5 päeva ei tohi vett kulmudele ligi lasta. Nädalaga pidi umbes korda saama ja kuu aja pärast on järelkontroll, et kas on ok või vaja natuke parandusi teha....
Loo moraal - ärge kitkuge kulmusid liigselt! Mari ütles ka, et tegelikult käivad kulmusid tätoveerimas päris paljud minusugused, kellel kulmud vaid osaliselt olemas...
Aga mul on nüüd kulmud!!!
Tegelikult asi palju proosalisem - realiseerisin nimelt ühe oma jõulukingituse. Sinu Pere Salongi kinkekaardi, kus töötab Eesti parim püsimeigi tegija Mari. Ehk siis, nagu juba varem mainisin, kingiti mulle jõuludeks kulmud! Jep...
Kusjuures selgus, et sellel salongil ei olegi kinkekaarti ja tänu sellele, et mulle taheti sellist kingitust teha, valmistas salong enesele kinkekaardi. Ehk siis mina olin kõige esimene kinkekaardi saaja ning idee muusa:) Algul olla öeldud, et ei ole olemas, kuid hetke pärast teatati, et tulge õhtul peale tööd läbi ja selleks ajaks on kaart olemas. Päris vahva on teada, et minu pärast sai miski alguse:)
Aga kulmudest siis... Nimelt kitkusin ma noorena oma väga pakse ja väga madalaid kulme, et need oleksid õhemad ja kõrgema kaarega. Ehk siis ilme vähemkuri. Lõpptulemuseks oli aga see, et kulmud olid poolikud. Ninajuurelt alates keskpaigani ja siis said otsa. Tähendas see seda, et igal hommikul, kui oli plaan inimeste sekka minna, pidin ma kulmud pähe joonistama. Ja riideid proovides või sportides vmt olukorras pidin alati valvel olema, et kulmud ära pühitud ei saaks. Lõpuks muutus juba suhteliselt tüütavaks. Ja siis kuulsin püsimeigist. Eks ma siis õhinaga vahel rääkisin sellest ja keegi väga kallis jättis selle meelde ja aitas mu unistusel teoks saada...
Protseduur ise kestis umbes tunnikese. Kõigepealt joonistas Mari mulle kulmude kuju ja määras tooni. Minu aktsepti järgselt võttis välja hambapuuri meenutava asjanduse ja kukkus tätoveerima. Asi töötas nagu tilluke õmblusmasin, ülikiirelt tippides. Natuke oli valus ka, kuna mingi hetk hakkas kulm juba paiste minema ja siis seal nõelaga edasi torkida...
Aga siis sai protseduur läbi ja nüüd on ikka tõsine hämming hommikul ärgates. Mul on kulmud juba olemas!!! Saate aru, ma ei pea neid joonistama, nad on mul juba nägu raamimas... Üle 10 aasta ei mäleta enam sellist aega... Heaven!
Alguses on kulmud tumedad. Jube tumedad. Umbes nädalajagu. Siis tuleb tume toon koorikutena maha ja lõpuks tuleb õige toon välja. Hetkel näen välja nagu oleksin kulmupliiatsiga liialdanud, kuid väga hullu pole õnneks midagi. Vahepeal peab 4 korda päevas kreemitama ja 5 päeva ei tohi vett kulmudele ligi lasta. Nädalaga pidi umbes korda saama ja kuu aja pärast on järelkontroll, et kas on ok või vaja natuke parandusi teha....
Loo moraal - ärge kitkuge kulmusid liigselt! Mari ütles ka, et tegelikult käivad kulmusid tätoveerimas päris paljud minusugused, kellel kulmud vaid osaliselt olemas...
Aga mul on nüüd kulmud!!!
Kolimine
Nonii, täna siis oli see päev, mil sõbranna osa tavaari sai linna kolitud:)
Hommikul ärkasin, jõin hommikukohvi ning kihutasin Keilasse sõbrantsile ja tema stuffile järele. Pagasnikus olid juba nädalapäevad tema asjad ootamas, mida eelmisel nädalavahetusel shoppamas käisime. Nüüd sai need siis korterisse ära viidud:)
Aga kena korter on, miskit pole öelda! Ja vaade on võrratu! Omajagu jamamist on küll pikalt arendajaga olnud, kuid see etapp on nüüdseks loodetavasti läbi ja saab rahulikult korterit sisustama hakata:)
Vahva on aidata teisel kolida ja mööda poode sobivaid mööblitükke valimas käia. Endal seisab ju ka millalgi korteri ostmine ees, siiani pole lihtsalt seda õiget leidnud. Et see aga üldse võimalikuks saaks, selle eest suur aitäh minu tänaseks meie seast lahkunud vanaisale. Hea, kui on hooliv perekond, sellest suuremat asja ei ole maailmas küll olemas...
Ehk siis teema juurde tagasi tulles on vahva teha veidi eelpraktikat:) Nii palju on ju tegelikult seda millele ei oska tähelepanu pöörata...Eks siis nüüd kõrvalt näen ja õpin.
Küll aga pidin ma vihast krambid saama täna Kristiine Jyskis. Kui stuff kolitud, läksime sinna, kuna sõbrants tahtis sealt üht suuremamõõtmelist toodet saada.
Nonii, läksime siis ja ostsime toote ära ning öeldi, et kätte saate autoparkla 3.korruselt. Ok, leidsime õige ukse ja läksime siis laost oma toodet kätte saama. Anname uksekella palju kordi ja mis ei avane, on uks. Läksin lõpuks kurjaks ja helistasin Hotline´i, et suunaku mind Kristiine Jyski. Suunasidki ja küsisin siis konkreetse häälega, et mida nad soovitaksid mul edasi teha kui ma olen kella andmisest lao ukse taga tüdinenud ja kui mul tõepoolest ei ole aega seal pool päeva oodata? Selle peale vastati ehmunud häälega, et saadetakse kohe keegi uksele. Hetke pärast tuligi üks ärritatusest lapilise näoga noormees, kes oli ilmselgelt häiritud et teda tööajal segati. Milline imposantne klienditeenindus!
Õhtul oli sõbra 30. sünnipäev:) Õnneks algas juba piisavalt vara, kuna mina pidin varem lahkuma. Hästi kahju oli küll, kuid tunnen end viimasel ajal natuke nõrgana. Nimelt on ka minu lähikonda jõudnud see ringlev karm kõhutõbi, mis põhja korralikult alt ära lööb. Õnneks olen ma tugeva tervisega ja iga asi mind ei murra, kuid natuke veider on olla küll viimastel päevadel. Küll aga on lootus, et ehk siiski päris maha ei niida. Siiani vähemalt veel inimese tunne sees:) Ja kuna homme on Karli 1. sünnipäeva tähistamine, siis ei saa ma kohe kindlasti vahepeal maha niidetuks osutuda! Seepärast lahkusin ka täna sünnipäevalt veidi varem, kuigi nii head sööki pakuti seal et kohe raske oli edasisest loobuda:) Kuid kuna tahan mõlemat sünnipäeva, siis tuleb teha kompromisse... Ja esmaspäeval peab ju veel ka tööle jõudma..
Hommikul ärkasin, jõin hommikukohvi ning kihutasin Keilasse sõbrantsile ja tema stuffile järele. Pagasnikus olid juba nädalapäevad tema asjad ootamas, mida eelmisel nädalavahetusel shoppamas käisime. Nüüd sai need siis korterisse ära viidud:)
Aga kena korter on, miskit pole öelda! Ja vaade on võrratu! Omajagu jamamist on küll pikalt arendajaga olnud, kuid see etapp on nüüdseks loodetavasti läbi ja saab rahulikult korterit sisustama hakata:)
Vahva on aidata teisel kolida ja mööda poode sobivaid mööblitükke valimas käia. Endal seisab ju ka millalgi korteri ostmine ees, siiani pole lihtsalt seda õiget leidnud. Et see aga üldse võimalikuks saaks, selle eest suur aitäh minu tänaseks meie seast lahkunud vanaisale. Hea, kui on hooliv perekond, sellest suuremat asja ei ole maailmas küll olemas...
Ehk siis teema juurde tagasi tulles on vahva teha veidi eelpraktikat:) Nii palju on ju tegelikult seda millele ei oska tähelepanu pöörata...Eks siis nüüd kõrvalt näen ja õpin.
Küll aga pidin ma vihast krambid saama täna Kristiine Jyskis. Kui stuff kolitud, läksime sinna, kuna sõbrants tahtis sealt üht suuremamõõtmelist toodet saada.
Nonii, läksime siis ja ostsime toote ära ning öeldi, et kätte saate autoparkla 3.korruselt. Ok, leidsime õige ukse ja läksime siis laost oma toodet kätte saama. Anname uksekella palju kordi ja mis ei avane, on uks. Läksin lõpuks kurjaks ja helistasin Hotline´i, et suunaku mind Kristiine Jyski. Suunasidki ja küsisin siis konkreetse häälega, et mida nad soovitaksid mul edasi teha kui ma olen kella andmisest lao ukse taga tüdinenud ja kui mul tõepoolest ei ole aega seal pool päeva oodata? Selle peale vastati ehmunud häälega, et saadetakse kohe keegi uksele. Hetke pärast tuligi üks ärritatusest lapilise näoga noormees, kes oli ilmselgelt häiritud et teda tööajal segati. Milline imposantne klienditeenindus!
Õhtul oli sõbra 30. sünnipäev:) Õnneks algas juba piisavalt vara, kuna mina pidin varem lahkuma. Hästi kahju oli küll, kuid tunnen end viimasel ajal natuke nõrgana. Nimelt on ka minu lähikonda jõudnud see ringlev karm kõhutõbi, mis põhja korralikult alt ära lööb. Õnneks olen ma tugeva tervisega ja iga asi mind ei murra, kuid natuke veider on olla küll viimastel päevadel. Küll aga on lootus, et ehk siiski päris maha ei niida. Siiani vähemalt veel inimese tunne sees:) Ja kuna homme on Karli 1. sünnipäeva tähistamine, siis ei saa ma kohe kindlasti vahepeal maha niidetuks osutuda! Seepärast lahkusin ka täna sünnipäevalt veidi varem, kuigi nii head sööki pakuti seal et kohe raske oli edasisest loobuda:) Kuid kuna tahan mõlemat sünnipäeva, siis tuleb teha kompromisse... Ja esmaspäeval peab ju veel ka tööle jõudma..
teisipäev, jaanuar 02, 2007
Uus!
Imetlen siiralt ja südamest oma sõbrannat, kes järjekindlalt enesele aastavahetusel realistlikke kuid raskelt saavutatavaid plaane seab ja aasta sees siis verstaposte niites tõdeb kui kaugel millegagi on. Kui mõni soov jääb saavutamata, siis on sel alati väga olulised põhjused, kuid üllatuslikult enamuse ta saavutab. Ükskõik kui ebareaalsena see kõrvaltvaatajaile võib tunduda.
Ja nii on see olnud aastaid ja juba aastaid teda kõrvalt jälgides olen ka mina võtnud mõttesse uusaastalubadustega maha saada. Et neid siis järgida.
Ja hämming ka mulle endale - ma alati unustan selle lubamise teema. Niisama lubada ei ole mõistlik, kuid eelnevaks põhjalikuks kaalumiseks jääb mul alati millegipärast nii vähe energiat, et pigem loobun lubamisest. Vahel kahetsen, kuna oleks ju hea kui oleks kindlad sihid ees, eriti oma sõbranna stiili arvestades. Aga kohe kuidagi ei õnnestu.
Küll aga olen ma üritanud järgida põhimõtet, et mida teed vana aasta viimasel päeval ja uue aasta esimesel päeval, selles stiilis saab olema sinu ülejäänud aasta. Seda nõuannet arvestades tegin ka mina nii, et uus aasta tuleks ikka kohe võimalikult hea! Lihtsalt oli hea olla ja olin kohe täitsa õnnelik:)
Möödunud aasta on olnud mu elus tõenäoliselt üks raskemaid. Mõni teab millest jutt, enamikul pole aimugi. Mõni arvab et teab või aimab:)
Ju siis pole olnud mul tahtmist neist asjust rääkida, kuna mida see mulle ikka annaks. Suurtes asjades (nii rõõm kui õnnetus) ei ole mitte rääkija tüüp.
Küll aga andis aastavahetus aimu, et nüüdsest läheb aina paremaks:) Paremaks minemise eelduseks on reeglina enese mõtete selgus ja sellega olen viimasel ajal hakkama saanud. Oma mõtted ära klaarinud ja edasised suunad võtnud. Võib-olla käivad need natuke uusaastalubaduste alla? Lihtsalt lasta elul end suvalises suunas kanda ei ole ka minu stiil. Mingid eesmärgid peavad ju olema:) Lihtsalt ma ei tea veel mis saab tehtud selle aastaga ja mis saab lihtsalt hoo sisse. Eks seda näis, jätan mänguruumi:)
Aga seda küll, et meeleolu on paljulubav. Sest aastavahetus oli ütlemata tore... Ja kui uus aasta oli käes, läksime sõpradele külla, kus on alati hea olla. Ja kus saab alati hästi süüa! Selle kala järele käivad siiamaani neelud...
Sõprade juures sai tutvutud ka uute nägudega (üks väga lahe noormeeste paar), kellega suhtlemine osutus väga värskendavaks ja lõbusaks:) Mulle nii meeldib tutvuda rõõmsameelsete inimestega! Ja vanade sõpradega sai otsustatud, et pole see elu nii kiire midagi et ei oleks vahel aega ka niisama kohtuda ja lauamänguõhtuid korraldada:)
Aga minu tualetiremondist siis niipalju, et sellega panin täiega puusse! Mul oli mingi kiiks, et tahan kirsipunast wc-d. R üritas algul vaielda, kuid nähes minu järjekindlust, andis ootamatult kiiresti järele. Irvitas küll, kuid andis järele. Mina siis suure hurraaga asusin värvima, ise veel võidukas olles, et "näe, ju siis polnudki halb mõte". Kui esimene kiht värvi oli peale kantud, siis tabas mind tõsine õudus. Siiani väristan kempsu minnes õlgu! Nimelt oli minu kirsipunasest saanud veripunane... Jääb mulje, et seal ruumis on mingi koledamast koledam veretöö toime pandud... Kui siis R irvitas, suutsin vaid piiksuda, et "miks sa mind siis ette ei hoiatanud kui teadsid et nii läheb?". Selle peale sain vastuseks, et ma nagunii olevat nii isepäine, et ei usu midagi enne kui ise kogen. Ja seega anti mulle irvituse saatel tore õppetund:) Igatahes tuleb nüüd uuesti kõik üle värvida... Heleda tooniga siiski seekord:)
Oehh, minu põhimõte, et enne kella 12-t ei joo, sai täna hommikul murtud... Tööle tulnud, kutsus ülemus meid kokku ja vahuvein hakkas voolama... Aga täna võib:)
Ja nii on see olnud aastaid ja juba aastaid teda kõrvalt jälgides olen ka mina võtnud mõttesse uusaastalubadustega maha saada. Et neid siis järgida.
Ja hämming ka mulle endale - ma alati unustan selle lubamise teema. Niisama lubada ei ole mõistlik, kuid eelnevaks põhjalikuks kaalumiseks jääb mul alati millegipärast nii vähe energiat, et pigem loobun lubamisest. Vahel kahetsen, kuna oleks ju hea kui oleks kindlad sihid ees, eriti oma sõbranna stiili arvestades. Aga kohe kuidagi ei õnnestu.
Küll aga olen ma üritanud järgida põhimõtet, et mida teed vana aasta viimasel päeval ja uue aasta esimesel päeval, selles stiilis saab olema sinu ülejäänud aasta. Seda nõuannet arvestades tegin ka mina nii, et uus aasta tuleks ikka kohe võimalikult hea! Lihtsalt oli hea olla ja olin kohe täitsa õnnelik:)
Möödunud aasta on olnud mu elus tõenäoliselt üks raskemaid. Mõni teab millest jutt, enamikul pole aimugi. Mõni arvab et teab või aimab:)
Ju siis pole olnud mul tahtmist neist asjust rääkida, kuna mida see mulle ikka annaks. Suurtes asjades (nii rõõm kui õnnetus) ei ole mitte rääkija tüüp.
Küll aga andis aastavahetus aimu, et nüüdsest läheb aina paremaks:) Paremaks minemise eelduseks on reeglina enese mõtete selgus ja sellega olen viimasel ajal hakkama saanud. Oma mõtted ära klaarinud ja edasised suunad võtnud. Võib-olla käivad need natuke uusaastalubaduste alla? Lihtsalt lasta elul end suvalises suunas kanda ei ole ka minu stiil. Mingid eesmärgid peavad ju olema:) Lihtsalt ma ei tea veel mis saab tehtud selle aastaga ja mis saab lihtsalt hoo sisse. Eks seda näis, jätan mänguruumi:)
Aga seda küll, et meeleolu on paljulubav. Sest aastavahetus oli ütlemata tore... Ja kui uus aasta oli käes, läksime sõpradele külla, kus on alati hea olla. Ja kus saab alati hästi süüa! Selle kala järele käivad siiamaani neelud...
Sõprade juures sai tutvutud ka uute nägudega (üks väga lahe noormeeste paar), kellega suhtlemine osutus väga värskendavaks ja lõbusaks:) Mulle nii meeldib tutvuda rõõmsameelsete inimestega! Ja vanade sõpradega sai otsustatud, et pole see elu nii kiire midagi et ei oleks vahel aega ka niisama kohtuda ja lauamänguõhtuid korraldada:)
Aga minu tualetiremondist siis niipalju, et sellega panin täiega puusse! Mul oli mingi kiiks, et tahan kirsipunast wc-d. R üritas algul vaielda, kuid nähes minu järjekindlust, andis ootamatult kiiresti järele. Irvitas küll, kuid andis järele. Mina siis suure hurraaga asusin värvima, ise veel võidukas olles, et "näe, ju siis polnudki halb mõte". Kui esimene kiht värvi oli peale kantud, siis tabas mind tõsine õudus. Siiani väristan kempsu minnes õlgu! Nimelt oli minu kirsipunasest saanud veripunane... Jääb mulje, et seal ruumis on mingi koledamast koledam veretöö toime pandud... Kui siis R irvitas, suutsin vaid piiksuda, et "miks sa mind siis ette ei hoiatanud kui teadsid et nii läheb?". Selle peale sain vastuseks, et ma nagunii olevat nii isepäine, et ei usu midagi enne kui ise kogen. Ja seega anti mulle irvituse saatel tore õppetund:) Igatahes tuleb nüüd uuesti kõik üle värvida... Heleda tooniga siiski seekord:)
Oehh, minu põhimõte, et enne kella 12-t ei joo, sai täna hommikul murtud... Tööle tulnud, kutsus ülemus meid kokku ja vahuvein hakkas voolama... Aga täna võib:)
pühapäev, detsember 31, 2006
Niisama
Pean näpud kudumisest eemale rebima, muidu varsti kõvernäpp valmis. Vahelduseks siis kirjutan, hoian end tegevuses:)
Vahepeal on üsna mõni kinovaba nädal vahel olnud, kuid käesoleval nädalal sai kahte filmi vaadatud, millest mõlema kohta julgen soovitusi anda.
Esiteks Mel Gibsoni käe all valminud Apocalypto. Film ise oli haarav ja eristuv, ainus asi, et nõrganärvilistele ei soovita. Ei oldud milleski tagasi hoitud... Mina igatahes pean tunnistama, et piisavalt oli stseene, kus minu silmad olid kinni või süles olevale joogitopsile pingsalt suunatud. Võin nimelt vabalt vaadata kuidas kangeid mehi mängivad tüübid üksteist notivad ja mul on sellest sügavalt kama, kuid kui ikka minnakse endast nõrgemate kallale, kes seda kuidagi ei provotseeri, siis minul ütleb närv üles. Kahjuks aga oli selline minevik ja kahjuks on ka olevik. Lihtslt Gibson kajastas seda tõenäoliselt suht realistlikult.
Ikkagi julgen soovitada, kuid nõrganärvilised - teie kas jääge parem koju või siis ärge vaadake kõike:)
Teiseks elamuseks oli Jackass 2... Kes teab kellega tegu, see teab millest jutt... Ja no need tüübid ikka kohe üldse ei halastanud! Ribadeks naermist ja öökimist vaheldumisi... Kuigi tuleb tunnistada, et seal oli asju, mida tahaks ka ise järele proovida:)
Tänane päev (enne taaskordset kudumissessiooni) möödus mul remonditolmus:) Otsustasin nimelt enne aasta vahetumist wc korda teha ja tänane päev kulus siis seinte pea täies ulatuses pahteldamisele... Aga tubli olin! Esimest korda elus pahteldasin ja täiesti üksi ja väga hästi tuli välja mu meelest:) Homme siis lihvimine ja värvimine... Jee!
Vahepeal on üsna mõni kinovaba nädal vahel olnud, kuid käesoleval nädalal sai kahte filmi vaadatud, millest mõlema kohta julgen soovitusi anda.
Esiteks Mel Gibsoni käe all valminud Apocalypto. Film ise oli haarav ja eristuv, ainus asi, et nõrganärvilistele ei soovita. Ei oldud milleski tagasi hoitud... Mina igatahes pean tunnistama, et piisavalt oli stseene, kus minu silmad olid kinni või süles olevale joogitopsile pingsalt suunatud. Võin nimelt vabalt vaadata kuidas kangeid mehi mängivad tüübid üksteist notivad ja mul on sellest sügavalt kama, kuid kui ikka minnakse endast nõrgemate kallale, kes seda kuidagi ei provotseeri, siis minul ütleb närv üles. Kahjuks aga oli selline minevik ja kahjuks on ka olevik. Lihtslt Gibson kajastas seda tõenäoliselt suht realistlikult.Ikkagi julgen soovitada, kuid nõrganärvilised - teie kas jääge parem koju või siis ärge vaadake kõike:)
Teiseks elamuseks oli Jackass 2... Kes teab kellega tegu, see teab millest jutt... Ja no need tüübid ikka kohe üldse ei halastanud! Ribadeks naermist ja öökimist vaheldumisi... Kuigi tuleb tunnistada, et seal oli asju, mida tahaks ka ise järele proovida:)Tänane päev (enne taaskordset kudumissessiooni) möödus mul remonditolmus:) Otsustasin nimelt enne aasta vahetumist wc korda teha ja tänane päev kulus siis seinte pea täies ulatuses pahteldamisele... Aga tubli olin! Esimest korda elus pahteldasin ja täiesti üksi ja väga hästi tuli välja mu meelest:) Homme siis lihvimine ja värvimine... Jee!
neljapäev, detsember 28, 2006
Asi ametlikuks
Nonii, nüüd on see siis juhtunud ja on aeg asi ametlikuks teha...
Arvasin et sinna läheb veel aega, kuid kuna selgus saabus, siis pole mõtet seda enam kauem varjata...
Nimelt olen mina saanud vanaks. 30-ni on veel tiba üle aasta küll aega, kuid minu vanadus leidis eile õhtul ametliku kinnituse. Nimelt hakkasin ma kuduma... Ja no ei saa enam käest ära pandud! Nagu narkootikum... Kella kolmest öösel panin lõpuks vardad kõrvale...
Ohjahh, raske tunnistada, kuid varjata pole ka enam mõtet:)
Arvasin et sinna läheb veel aega, kuid kuna selgus saabus, siis pole mõtet seda enam kauem varjata...
Nimelt olen mina saanud vanaks. 30-ni on veel tiba üle aasta küll aega, kuid minu vanadus leidis eile õhtul ametliku kinnituse. Nimelt hakkasin ma kuduma... Ja no ei saa enam käest ära pandud! Nagu narkootikum... Kella kolmest öösel panin lõpuks vardad kõrvale...
Ohjahh, raske tunnistada, kuid varjata pole ka enam mõtet:)
kolmapäev, detsember 27, 2006
Pühad üle elatud!
Nonii, aasta kõige oodatum aeg siis taaskord selja taha jäetud...
Oli ikka hea tunne küll taas kodus olla ja lihtsalt vedeleda. Vanaema küpsetatud kodust kollast saia hetkega sulava võiga näost sisse ajada ning ema ja vanaema küpsetatud ahjupraade ja vorsti ja sülti ja muud head-paremat sinna veel otsa toppida.
Koju sõites juhtus kole lugu ka - nimelt olin keeranud suurelt teelt ära - kodu suunas - ja sõita oli jäänud miskine paarkümmend kilomeetrit, kui järsku vaatan (tee oli täiesti pime ja sama värvi kui ümbrus ja ühtki joont ega midagi maas ei olnud - sõida umbes aimduse järgi), et miks see märk keset teed on? Helklev latakas keset teed... Huvitusin just, et kummalt poolt märki see tee siis läheb, kui avastasin, et krt, mõlemalt poolt ju! Ja märk ei olnudki märk, oli kas enesetapja või väga purjus inimene, kes ainsana lähenevat autot millekski ei pidanud. Väga napilt ja väga lähedalt sain temast mööda... Ja oleks olnud teekate libe, oleksin selle jõnksu tõttu tõenäoliselt mina olnud kraavis... Kiiruse olin küll uurimiseks jõudnud alla võtta, kuid nii algaja olen ikka küll, et sujuvalt temast mööda ei saanud, kui ta nii ootamatult mu vaatevälja ilmus. Refleksist pidurdasin ja rebisin rooli. Liigutused, mida kindlasti ei oleks tohtinud teha. Jumal tänatud et teekate oli kuiv...
Aga kodus oli hea! Lisaks mitu korda saunas ja sugulaste külastamine jne jne jne... Nagu meil kõigil vast:)
Ja sel aastal oli kingikott kohe ütlemata eriline... Niiiiiiii palju niiiii erilisi kingitusi sain et täitsa lõpp kohe! Kahest kingist teen tõenäoliselt kunagi ka eraldi teema, kuna need kaks pakuvad seni veel teadmata rõõmu alles mõne aja pärast:) Üheks on siis Go Spa ja teiseks kulmud:DDDDDDD Kes teab see teab, teised saavad alles hiljem teada mis tähendab kui kulmud kingitakse:D
Nüüd siis taas tööl aga no mitte ei suuda hommikuti veel ärgata... Õnneks on jäänud veel vaid kaks päeva, seejärel saab jälle kolm hommikut magada:)
Ilusat vana aasta lõppu kõigile, mu kullakesed:)
Oli ikka hea tunne küll taas kodus olla ja lihtsalt vedeleda. Vanaema küpsetatud kodust kollast saia hetkega sulava võiga näost sisse ajada ning ema ja vanaema küpsetatud ahjupraade ja vorsti ja sülti ja muud head-paremat sinna veel otsa toppida.
Koju sõites juhtus kole lugu ka - nimelt olin keeranud suurelt teelt ära - kodu suunas - ja sõita oli jäänud miskine paarkümmend kilomeetrit, kui järsku vaatan (tee oli täiesti pime ja sama värvi kui ümbrus ja ühtki joont ega midagi maas ei olnud - sõida umbes aimduse järgi), et miks see märk keset teed on? Helklev latakas keset teed... Huvitusin just, et kummalt poolt märki see tee siis läheb, kui avastasin, et krt, mõlemalt poolt ju! Ja märk ei olnudki märk, oli kas enesetapja või väga purjus inimene, kes ainsana lähenevat autot millekski ei pidanud. Väga napilt ja väga lähedalt sain temast mööda... Ja oleks olnud teekate libe, oleksin selle jõnksu tõttu tõenäoliselt mina olnud kraavis... Kiiruse olin küll uurimiseks jõudnud alla võtta, kuid nii algaja olen ikka küll, et sujuvalt temast mööda ei saanud, kui ta nii ootamatult mu vaatevälja ilmus. Refleksist pidurdasin ja rebisin rooli. Liigutused, mida kindlasti ei oleks tohtinud teha. Jumal tänatud et teekate oli kuiv...
Aga kodus oli hea! Lisaks mitu korda saunas ja sugulaste külastamine jne jne jne... Nagu meil kõigil vast:)
Ja sel aastal oli kingikott kohe ütlemata eriline... Niiiiiiii palju niiiii erilisi kingitusi sain et täitsa lõpp kohe! Kahest kingist teen tõenäoliselt kunagi ka eraldi teema, kuna need kaks pakuvad seni veel teadmata rõõmu alles mõne aja pärast:) Üheks on siis Go Spa ja teiseks kulmud:DDDDDDD Kes teab see teab, teised saavad alles hiljem teada mis tähendab kui kulmud kingitakse:D
Nüüd siis taas tööl aga no mitte ei suuda hommikuti veel ärgata... Õnneks on jäänud veel vaid kaks päeva, seejärel saab jälle kolm hommikut magada:)
Ilusat vana aasta lõppu kõigile, mu kullakesed:)
reede, detsember 22, 2006
Ostlemishullus
Olen enda peale kohutavalt pahane, et osad kingid jätsin siiski viimasele hetkele. Ideed on ammuilma olemas, kuid pole olnud aega shoppama minna.
Mõnel korral olen tõde tunnistades siiski ka üritanud kaubanduskeskustesse siseneda, kuid alati selg ees taganenud ja plehku pistnud. Sest aega ju veel on olnud. Ja nüüd on siis viljade maitsmise aeg ning eile olin sunnitud end rahvamassi suruma ja vajalikke tooteid jahtima. Õnneks teadsin mida tahan, niisama vahtimine oleks mind tõenäoliselt haigla kardioosakonda viinud.
Aga tuleb tunnistada, et tegu oli tohutu eneseületusega. Ilma naljata. Esimesel korral muide ka taganesin ja läksin koju rahunema. Ja vahetasin kontorirõivad teksade vastu, et siis pea ees mõni tund hiljem taas sukelduda.
Juba sisenedes tundsin kuidas kukalt haaras paanika ja külma-kuumahood hakkasid vahelduma. Kappasin muidugi kiirel sammul mulle vajalikesse punktidesse, kuid siiski oli igal sammul keegi jalus uimerdamas. Ja minu ängistus muudkui kasvas. Lõpuks olin tige kui herilane, kuid õnneks oli kõik vajalik kaasa haaratud. Kassade megasabad olid viimaseks ponnistuseks ja lõpuks pääsesin vabadusse!
Nüüd tuleb ilusam osa - nimelt meeldib mulle iga kinki erilise hoolega pakkida ja kaunistada erinevate vidinatega. Ikka igale kingisaajale personaalselt mõeldes. Minu meelest on see jõulude üks ilusamaid hetki! Ja see saab toimuma laupäeva hommikul, kui toad koristatud ja küünlad põlemas...
Oehh, varsti saab puhata... Ja koju!
Ilusaid pühi kõigile teilegi ja eelkõige rahu hingesoppidesse. Seda on meile kõigile vaja, siis jaksab rohkem.
Mõnel korral olen tõde tunnistades siiski ka üritanud kaubanduskeskustesse siseneda, kuid alati selg ees taganenud ja plehku pistnud. Sest aega ju veel on olnud. Ja nüüd on siis viljade maitsmise aeg ning eile olin sunnitud end rahvamassi suruma ja vajalikke tooteid jahtima. Õnneks teadsin mida tahan, niisama vahtimine oleks mind tõenäoliselt haigla kardioosakonda viinud.
Aga tuleb tunnistada, et tegu oli tohutu eneseületusega. Ilma naljata. Esimesel korral muide ka taganesin ja läksin koju rahunema. Ja vahetasin kontorirõivad teksade vastu, et siis pea ees mõni tund hiljem taas sukelduda.
Juba sisenedes tundsin kuidas kukalt haaras paanika ja külma-kuumahood hakkasid vahelduma. Kappasin muidugi kiirel sammul mulle vajalikesse punktidesse, kuid siiski oli igal sammul keegi jalus uimerdamas. Ja minu ängistus muudkui kasvas. Lõpuks olin tige kui herilane, kuid õnneks oli kõik vajalik kaasa haaratud. Kassade megasabad olid viimaseks ponnistuseks ja lõpuks pääsesin vabadusse!
Nüüd tuleb ilusam osa - nimelt meeldib mulle iga kinki erilise hoolega pakkida ja kaunistada erinevate vidinatega. Ikka igale kingisaajale personaalselt mõeldes. Minu meelest on see jõulude üks ilusamaid hetki! Ja see saab toimuma laupäeva hommikul, kui toad koristatud ja küünlad põlemas...
Oehh, varsti saab puhata... Ja koju!
Ilusaid pühi kõigile teilegi ja eelkõige rahu hingesoppidesse. Seda on meile kõigile vaja, siis jaksab rohkem.
kolmapäev, detsember 20, 2006
Jõulud lastekodus
Jõulude paiku ärkab inimestes kange vajadus midagi head teha. Mis iseenesest on ju tore.
Küll aga ei ole see ülitore lastekodudes. Nimelt leiavad kallid kaaskodanikud korra aastas, et tahaksid head teha ja üsna sageli meenuvad siis esimese asjana lastekodud.
Päevad läbi tuleb kõikvõimalikke pakkumisi. Ok, kastide viisi mandariine ja komme ja piparkooke - need tarbitakse ikka ära ja kellel saab selle vastu midagi olla. Küll aga häirivad vanad kaltsud, millest lahtisaamiseks tuuakse need lastekodudesse (teadmiseks, et lastekodude lastel on täiesti ilusad ja arvestatavad rõivad seljas, linnapildis ei erista te neid teistest kuidagi - oojaa, üllatus, nad liiguvad linnapildis. iseseisvalt. sest nad käivad ka koolis ja lasteaias ja huvialaringides, neid ei hoitagi luku taga, nagu paljud kipuvad arvavat - need lapsed ei käi ringi nälginud nägudega ja räbalates ega soojenda oma külmunud käekesi tikutulega). Ja siis solvutakse, kui vastu ei võeta. No kamoon, visake ise oma kaltsud minema, miks peame meie neid teie eest prügikasti vedama?
Teised jubedused on kõikvõimalikud etlejad. Ja lausa sunnivad end peale. Tahavad tulla oma näidendeid ette mängima ja luuletusi lugema... Oehh... Kas teie sooviksite oma koju jõulude ajal hordide viisi võõraid, kes teile suvalisi luuletusi ette loevad? Ja miskit etendust mängida üritavad? Miskipärast ei taheta aga aru saada, et need majad mis on lastekodu omad, ongi nendele lastele koduks. Nemad elavad siin. Lähevad siit hommikul kooli ja tulevad õhtul tagasi, haigestununa jäävad koju voodisse jne. Nagu päriskodus. Ainult et "vanemad" vahetuvad (sellest ka meie töötajatel 24h vahetused, et pidevalt ei siiberdaks erinevad näod). Majades on omad peresüsteemid, kus peres on kindlad kasvatajad ja igas peres on 4-8 last. Igal perel majas sees oma korter koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Kaasa arvatud köök, toad, elutuba ja pesemisruumid. Pesumasinaga. Ja isegi DVD-mängijad on pea kõigil olemas. Jne. Nagu igas kodus. Ei ole suurt internaati. Igal perel oma raha, igal lapsel lisaks oma taskuraha. Lapsed toas enamasti kahekaupa. Nagu päriskodus.
Ja kas tahaksite teie sinna oma väikesesse maailma aasta kõige ilusamal ajal võõraid luuletusi lugema???
Mida neil lastel oluliselt rohkem vaja oleks, oleks aastaringne tähelepanu. Näiteks on meil partneriteks suuri ettevõtteid, kes teatud osaga lastest (kes pere kaupa, kes keskuse kaupa jne) regulaarselt tegelevad. Kasvõi kord kvartalis midagi ühiselt ette võttes. Ja lapsi nende isklikel sünnipäevadel meeles pidades. Sellise toetuse puhul tunnevad lapsed teiste lähedust aastaringselt, neil on mida oodata ja nad saavad saabuvale kindlad olla. Õnneks selliseid ettevõtteid ja eraisikuid on. Ja vot see on lastele oluline. Mitte see, et kord aastas ärgatakse ja nemad meenuvad. Pigem loeksin ma seda nende "abistajate" egode rahuldamiseks.
Jõuleelne aeg meie lastekodudes on küll paras hullumaja. Just solvujatega tegelemisel, kuna sõnum ühiskonda ei saa ju ka selline olla, kus hakataks järjekordselt miskit üles puhuma.
reede, detsember 15, 2006
Muusikast
Vahepeal on taas mõningad muusikaelamused seljataha jäänud, kuid pole olnud aega kirjutada.
Nüüd siis parandan selle vea.
Viimaseks elamuseks oli mulle - üllatus-üllatus - Vanilla Ninja kontsert! Nimelt oli mul nõoraas külas ja tema südamesooviks oli nende kontserdile pääseda. Nii see siis korraldatud sai.
Iseenesest oli päris huvitav vaadata, kuidas 8-aastased on juba tõeliselt beibestunud ja jooksevad ringi topikestes, mille rinnale on litritega kirjutatud "Glamour Girl" ja kuidas aetakse sama nõrka juttu kui täiskasvanute klubimaailmas.
Ja see meeletu huilgamine!!!
Õnneks oli ka suhteliselt palju täiskasvanuid kohal, kuna lapsi üksi ju Hollywoodi ei saada. Teisel korrusel oli avatud baar kus ka alkoholi sai (all ei saanud) ja kui tahtsin hakata üles suunduma, küsiti mult dokumenti. Ja teatati, et kui mul pole dokumenti ette näidata, siis üles ei pääse. Olin suhteliselt keeletu ja mitte ei võtnud seda komplimendina. Kohe varsti 29 kukkumas... Et ega ma nüüd nii noor ka välja ei paista, pigem oli ajukääbikuga seal trepimademel tegu.
Ennast näitamas käis ka palju tuntud inimesi, enim pilke püüdis Liis Lassi seelik. Ütleme nii, et mõni inimene kannab sama laia vööd kui oli tema seelikujupp. Ok, jah, minus kõneleb naiselik kadedus, kuna kes ei tahaks enesele jalgu mis sellist seelikut saaksid lubada, kuid nii nappi ma ikka ei kannaks ka vastavate koibade olemasolul! Vot, sain nüüd ära sutsata:)
Aga kontserti kuulates ei saanud ma ikka kohe kuidagi mööda sellest, et minu meelest nende popuaarsus saksas on tingitud suuresti sellest, et esimesed lood meenutasid neil tohutult saksa omaaegset fenomeni Falcot. Eriti on üks nende lugu (nimi ei meenu kahjuks) minu meelest pea täpselt Falco "Rock Amadeus"... Natuke teises võtmes, kuid tohutult sarnane...
Paar päeva enne Ninjade kontserti oli Metsatöll koos RAM'iga Rock Cafés. See oli ülikõva kontsert! Ja publik oli mulle sobiv - mehised karvased mehed ja konkreetse välimusega naised, kes tibindusest kohe väga kaugel. Mulle kohe meeldis! Ja rahvusmeeskoor Metsatöllu lugusid laulmas... - ülikõva!
Lisaks muudele tuttavatele nägudele patseeris sealsel kontserdil ringi ka meie president. Presidendiproual jalg nõksus ikka korralikult ja paistis et neile väga meeldis. Tuleb tunnistada, et live'is näeb meie presidendiproua ütlemata armas ja soe välja!
Huumor oli see, kui president pissile läks. Üks turva jäi siis prouat valvama ja kaks läksid härraga kempsu kaasa:DDD
Aga sain ka ühe hästi negatiivse kogemuse mingit muusikakanalit vaadates. On tekkinud uus saksa poistebänd nimega Star Six. Hilfe!!! Veel kohutavam kiunumine kui James Blunt'il. Seega ma ei imesta kui järgmine kultusbänd on sündinud.
Nüüd siis parandan selle vea.
Viimaseks elamuseks oli mulle - üllatus-üllatus - Vanilla Ninja kontsert! Nimelt oli mul nõoraas külas ja tema südamesooviks oli nende kontserdile pääseda. Nii see siis korraldatud sai.
Iseenesest oli päris huvitav vaadata, kuidas 8-aastased on juba tõeliselt beibestunud ja jooksevad ringi topikestes, mille rinnale on litritega kirjutatud "Glamour Girl" ja kuidas aetakse sama nõrka juttu kui täiskasvanute klubimaailmas.
Ja see meeletu huilgamine!!!
Õnneks oli ka suhteliselt palju täiskasvanuid kohal, kuna lapsi üksi ju Hollywoodi ei saada. Teisel korrusel oli avatud baar kus ka alkoholi sai (all ei saanud) ja kui tahtsin hakata üles suunduma, küsiti mult dokumenti. Ja teatati, et kui mul pole dokumenti ette näidata, siis üles ei pääse. Olin suhteliselt keeletu ja mitte ei võtnud seda komplimendina. Kohe varsti 29 kukkumas... Et ega ma nüüd nii noor ka välja ei paista, pigem oli ajukääbikuga seal trepimademel tegu.
Ennast näitamas käis ka palju tuntud inimesi, enim pilke püüdis Liis Lassi seelik. Ütleme nii, et mõni inimene kannab sama laia vööd kui oli tema seelikujupp. Ok, jah, minus kõneleb naiselik kadedus, kuna kes ei tahaks enesele jalgu mis sellist seelikut saaksid lubada, kuid nii nappi ma ikka ei kannaks ka vastavate koibade olemasolul! Vot, sain nüüd ära sutsata:)
Aga kontserti kuulates ei saanud ma ikka kohe kuidagi mööda sellest, et minu meelest nende popuaarsus saksas on tingitud suuresti sellest, et esimesed lood meenutasid neil tohutult saksa omaaegset fenomeni Falcot. Eriti on üks nende lugu (nimi ei meenu kahjuks) minu meelest pea täpselt Falco "Rock Amadeus"... Natuke teises võtmes, kuid tohutult sarnane...
Paar päeva enne Ninjade kontserti oli Metsatöll koos RAM'iga Rock Cafés. See oli ülikõva kontsert! Ja publik oli mulle sobiv - mehised karvased mehed ja konkreetse välimusega naised, kes tibindusest kohe väga kaugel. Mulle kohe meeldis! Ja rahvusmeeskoor Metsatöllu lugusid laulmas... - ülikõva!
Lisaks muudele tuttavatele nägudele patseeris sealsel kontserdil ringi ka meie president. Presidendiproual jalg nõksus ikka korralikult ja paistis et neile väga meeldis. Tuleb tunnistada, et live'is näeb meie presidendiproua ütlemata armas ja soe välja!
Huumor oli see, kui president pissile läks. Üks turva jäi siis prouat valvama ja kaks läksid härraga kempsu kaasa:DDD
Aga sain ka ühe hästi negatiivse kogemuse mingit muusikakanalit vaadates. On tekkinud uus saksa poistebänd nimega Star Six. Hilfe!!! Veel kohutavam kiunumine kui James Blunt'il. Seega ma ei imesta kui järgmine kultusbänd on sündinud.
Spa
Arvan, et igaüks meist peaks endale vahel lubama väikest lõõgastust nii, et keegi teine poputab sind:)
Mina lubasin endale väikest spa-külastust. Nimelt viibisin paar päeva Thalasso Spa FraMare's Haapsalu Paralepa rannas.
Just äsja oli avatud seal uus osa. Bassein, igasugu vesised massaazhiseadmed ja mullivannid on tavalised, erilisemaks tegi sealse paiga saunade mitmekülgsus. Saunasid tuvastasin mina 6 - kuumadest saunadest olid valikus soome saun 60kraadi, soome saun 90kraadi ning aurusaun. Mittekuumadest siis infrapuna- ja soolasaun ning sanaarium. Ütleme nii, et veetsin saunades suurema osa veekompleksis viibimise ajast:)
Üheks ütlemata lahedaks kohaks osutus "lebola", mis kujutas endast klaasist ruumi vaatega merele ja hulka kivist ergonoomilisi lamamistoole, mis olid kuumad:) Ja muidugi olid iga tooli küljes kõrvaklapid, kust sai lõõgastudes valida kuulamiseks muusikat...
Ravide poole pealt otsustasin ka üht-teist tarbida. Proovisin mudaravi ning muusikateraapiat massaazhitoolis. Mudaravi korral olevat vastunäidustuseks südamejamad, kuid pigem andis süda tunda selles vibreerivas toolis. Mingi hetk vahepeal see kohe üldse ei meeldinud organile. Muda seevastu ei tekitanud mingeid probleeme. Kuum muda valati vann-voodile, mul paluti sinna sisse pikali heita ning tädi mäkerdas mu mudaga kokku. Siis kilesse ja tekkide alla tuttu:) Hais oli ebameeldiv, kuid muidu oli väga vahva ja uudne kogemus!
Edasi suundusin spa-poolele. Näohoolduses, mille valisin, olid tütarlapsel nii pehmed käed, et kui ta hooldust alustades ja ka lõpetades mulle näomassaazhi tegi, siis tahtsin et see ei lõpeks iial! Nii kooooohutavalt hea tunne oli! Ja nägu oli pärast nii värske:)
Kehale valisin shokolaadimähise. Kõigepeal masseeriti mind põhjalikult ja õrnalt, nii et lõõgastus oli tohutu. Siis kooriti miskise kakaoasjaga kogu keha. Seejärel kaeti kogu keha shokolaadiga (mitte seesama mida süüakse muidugi) ja taas kilesse ja tekkide alla uinuma. Seal jäin ka reaalselt magama:)
Lõpetuseks mind kreemitati koos massaazhiga ja vot see oli raudselt päeva parimaks hoolduseks... Ja keha lõhnas nii nämmalt!
Ühesõnaga oli üks väga lõõgastav puhkuseraas. Ja väga vajalik!
esmaspäev, detsember 04, 2006
Svenssonite juures
Viimati puhkasin puhkuse moodi asja 2003.a sügisel ja nüüd vahetasin kevadel töökohta, tänu millele ei saa küll veel puhkusele jääda. Küll aga vajavad vahel patareid laadimist ja korraks eemale minemist. Seetõttu sai suhteliselt planeerimatult ette võetud nädalavahetuse reis naabrite juurde. Ehk siis vana hea klassika - kruiis Stockholmi.
Väljasõiduga läks päris kiireks - mingi hetk tööl rabeledes avastasin, et paganas, oleks juba aeg laeva poole kihutada! Viskasin siis kõik kõrvale, vastasel juhul oleks laev ilma meieta väljunud:)
Nonii, laevas oli nagu laevas ikka. Lahedaks tegi asja tuul:) Laine kõrgus oli päris magus ja laine tuli diagonaalis, mis pani laeva vaheldumisi nii õõtsuma kui ka hüppama! Vahel sai väljas käidud veemõllu jälgimas - no ikka kees ja vahutas ja pritsis korralikult! Ja rahvas laevas kõndis nagu üks mees servast serva:DDD Nagu oleks kõik koordineeritult purjus:)
Öö poole, aina rohkem avamerele jõudes muutus ka hüppamine ja õõtsumine tugevamaks. Siis jooksime nagu lapsed mööda koridore ja naersime nagu segased, sest püüdsime hiirvaikselt naerda. Eks see rohkem selline südamest pugistamine oligi:) Sest joosta oli nii vahva! Kord oli samm jube raske, järgmine hetk lendlesid nagu õhus. Laeva kõikumine siis võimaldas seda. Lõpuks mõtlesime, et jookseks õues ka ja läksime üles päikesetekile. Seal oli hea suur ala kepsutada ja naerda saime ka valju häälega. Suutsime ka mõnda inimest, kes seal hilisõhtul veel koperdas, oma naeruga nakatada:)
Vahepeal oli plaan ka sauna minna, kuid see mõte jäi saunakompleksi vaadates pooleli. Ühine saun oli selline, kus mullivann asus fuajees ja idee poolest peaks ju ujumisriietega seal liikuma. Kes krt aga käib saunas riietega? Privaatsaun oli aga ilma mullivannita, lihtsalt leiliruum ja hinnaga 560 eeku. Lihtsalt leiliruumi eest... Tallinnas ei maksa kuskil mullivanniga kohas saunatund nii palju. Ilma vannita siis veel rääkimata. Seega see jäi plaanist kõrvale.
Öösel magasin ka nagu beebi, see tugev õõtsumine aitas tohutult kaasa!
Ärkasin alles hommikul, kui juba oli vaja sööma kihutada.
Linnas siis sai otsustatud, et kuigi Rootsis juba täiesti arvestatav arv kordi käidud, pole mina veel Vasa muuseumisse jõudnud. Alati ainult linna peal asjatanud. Seekord sai siis viga parandatud ja maailmakuulsat Vasat vaatama mindud. Ja absoluutselt ei kahetse!!! Pigem kahetsen, et varem sinna jõudnud ei ole.
Vasa oli muljetavaldav. Just see vettinud vrakk oma tumeduses. Ja see, et sai erinevatel korrustel käies laeva ümberringi uudistada. Lisaks tolleaegne skafander, riidetükke jne. Ehk siis ehedat ajalugu. Ja kujuteldavad läbilõiked laevast, kujundatud reaalsuuruses laevaruum, kus said proovida mis tunne seal oli jne. Väga laheda kogemuse saime!
Linn ise oli muidugi laupäevaselt rahvast täis. Läksime siis ka meie jõuluturgu vaatama, kus olid imehead magustatud mandlid ja silitasime koos väikeste lastega ponisid:D
Loomulikult käisime kohustuslikus korras ka shoppamas, kuid sellest pole midagi rääkida. On jah teine valik hilpe ja tore jne, kuid need rahvamassid ajasid lihtsalt hulluks. Hunnikud hilpe ostetud, tulime sealt tulema. Riided on küll kenad, kuid just see ostmine ja otsimine oli piinarikas. Aga tuleb ju osta, mis eestlane sa muidu oled, kui ei käi Skandinaavias H&M-is ja mujal:DDD
Palju rohkem huvitasid tegelikult laevalt ostetud parfüümid-alkod jne:)
Ilmaga õnneks vedas. Uskumatu, et 02.detsember ja jalutad jope hõlmad eest lahti:)
Tagasi laeva jõudes oli esimeseks mureks jõuda kaptenisilla külastusele. See oli küll päris sheff koht ja seal sai kõikvõimalikke küsimusi esitatud ja kapteni toolis istutud:)
Karaoke oli laeval muidugi tase. See on asi, mida ma mingi veerand tunnikest pean igal laevasõidul jälgima:) Lausa hämmastav mida seal kuulda saab! Sageli ei saa arugi mis keeles lauldakse, ka siis kui laulukeeleks on omaenda kodune eesti keel...
Õhtul siis loomulikult buffee. Ma kohe ei saa neil kruiisidel ilma selleta. Kalavalik on selline mis mulle seal enim meeldib ja nii ma siis istun ja söön ja loputan veiniga ja söön ja ootan kuni allapoole vajuks ja kõht ruumi juurde venitaks ja söön jälle. Nii ka seekord. Lõpptulemuseks oli, et söögikohast, mis asus 6. või 7.tekil, tuli kajutini (mis asus 8.tekil) minna liftiga. Lihtsalt ei suutnud end trepist üles vinnata:)
Paar tundi und ja taas liikvele:) Õhtuprogrammid olid suht nigelad - sama palju oskan mina ka oma jäsemetega vehkida kui need tibid. Olen paremaid näinud, kõvasti paremaid.
Küll aga osutus huumoriks kasiino. Nimelt oli sek'ke üle ja mõtlesime, et mis neist ikka vahetada, kulutame parem ära ja lähme kasiinosse. Ok, algul sõbrustasime pokkeriautomaadiga ja see ei tahtnud ega tahtnud lõppeda, kuna lõpu eel kolises alati raha juurde. See selleks, lõpuks suutsime end nulli mängida. Siis oli mõte ruletti proovida. Mängime ja mängime ja siis hakati kasiinot sulgema ning tuli ära minna. Jama oli aga selles, et ära tulime rohkema hulga rahaga kui kasiinosse maha mängima olime läinud. Seega tuleb neid maa peal ikkagi eekudeks vahetama hakata. Eks hoiab siis mustadeks päevadeks, kuna väga väike see summa ka polnud. Suur muidugi ka mitte. Seega mustadeks päevadeks paras hoida;)
Ja nüüd siis küsimus - kas ma olen puhanud? Oh ei, ma olen palju väsinum:)
neljapäev, november 30, 2006
Ebanormaalne õnnetunne:D
Kirjeldan siis natuke üht kogemust laupäevast, mis mul tol hetkel halva tuju nii positiivseks keeras, et sealt edasi oli terve nädalavahetus roosiline:)
Nimelt tahtsin linna sõita ja kuna auto oli teeninduses, läksin bussiga. Pilet teatavasti maksab bussist ostes 15eeku, kuid kuna mul taskus oli vaid 10, siis mõtlesin, et vahet pole. Terve elu olnud hästi aus sõitja ja jänesetegusid ei tee (leian, et iga teenuse eest tuleb ka maksta, tasuta ise võtta ei ole õige), kuid seekord ei viitsinud automaati otsima minna ja mõtlesin, et mis see mõned peatused sõita siis on. Veider tunne oli küll, kuid otsustasin riskida.
Ja otse loomulikult oli mõne aja pärast peatus ja kontrollid bussis:) Mina ütlesin ilusti et piletit pole. Kui mind avastanud kontroll hakkas ühe rabeleva naisega maha minema, siis ausa kodanikuna läksin ise ilma palumata temaga kaasa.
Olin miskipärast siiralt õnnelik:) Õnnelik selle üle, et mulle meeldivad kõikvõimalikud uued elamused. Ja uus elamus/kogemus see ju oligi! Uudishimulikuna ronisin siis valgesse bussi ja jäin oma järjekorda ootama. Jänkusid korjati maha 9 ja enamus neist räuskas ja põmmis uksi ja mõni halises jne. No kamoon - täiskasvanud inimesed ja selline reageering omaenda lollusele! Hämmastav oli seda jälgida. Mina ja üks teine tüdruk olime ainsad rahulikud ja ainsad kes oma süüd tunnistasid.
Kui siis järg minuni jõudis, oli tädike siiralt õnnelik. Et keegi kes temaga meeldivalt suhtles. Arutlesime siis jäneste üle ja uurisin kuidas nende töö käib ning meil oli väga tore ja minu jaoks hariv vestlus:)
Ütlesin siis tädile, et kirjutagu aga valmis ja maksan kohe täna ära, nii kui koju arvuti taha jõuan. Selle peale pakkus ta välja kiirmenetluse, kus peale makse laekumist kaob registrist igasugune jälg. Ja summa tuli ka poole pisem:)
Kui paberid täidetud, astusin bussist välja ja õitsesin terve tee koduni:) On vist ebanormaalne küll sellise asja peale õitseda, kuid nagu juba ütlesin, on iga uus kogemus mulle elamuseks:)
kolmapäev, november 29, 2006
Heaven!
Oehh, eile siis helistati ja teatati, et vajalik jubin autole tuli ja pandi külge.
Kappasin oma suksukesele järele ja imeline tunne on taas isiklikel ratastel veereda:)
Vahepeal sai ka muid masinaid kasutatud, kuid enda oma on ikka kõige mugavam. Näiteks kui suuremat sorti laevaga liikluses ujuda ja sellega mitte igapäevaselt harjunud olla, siis kulub küll pool sõiduajast palvetamisele:) Minu oma ka just pisike pole, selline keskmist mõõtu, kuid nii harjunud sellega. Eile-täna sai kohe mõnuga ringi rallitud!
Vahepealsel ajal kasutasin kaks korda ka ühistranspordi abi ja sain mõlemast korrast elamusi! Ühest teen mõne aja pärast kohe eraldi teema.
Teine kogemus oli aga ühel õhtul tipptunni ajal töölt koju minnes. Nii kui bussi sain, hakkasin kuulma kohutavat lärmi. Nimelt oli üks õnnetu emme kahe jõnglasega bussis ning nood kas siis väsimusest või palavusest või millest iganes lihtsalt järjest röökisid. Üksteise võidu. Selline ületrumpamise teema tundus olevat. Ja lõugasid ja lõugasid ja lõugasid ja lõugasid... Emast ka kahju, mis sa ikka nendega teed? Lapsed väsinud ja palavuses, kuid kuidagi vaja ju koduni jõuda. Natuke kipun küll arvama, et lapsi on võimalik ka nii kasvatada, et nad ei lõugaks ilma konkreetse põhjuseta (sellised, kes juba jutust aru saavad), kuid kuna mul endal lapsi pole, siis ei tahaks siin kasvatusmeetodite teemadel targutada.
Ühesõnaga oli see lärm kõrvulukustav, ilma liialdamata.
Varem sõitsin tunduvalt rohkem bussiga ning enamasti oli kõik rahulik, kuid seekord oli jah nagu kiuste just eriliste detsibellidega kodanikega sõidu jagamise kogemus...
Et sellevõrra olin veel õnnelikum kui auto tagasi sain - lemmikmuusika mängima ja detsibellid vastavalt enda äranägemisele:)
Kappasin oma suksukesele järele ja imeline tunne on taas isiklikel ratastel veereda:)
Vahepeal sai ka muid masinaid kasutatud, kuid enda oma on ikka kõige mugavam. Näiteks kui suuremat sorti laevaga liikluses ujuda ja sellega mitte igapäevaselt harjunud olla, siis kulub küll pool sõiduajast palvetamisele:) Minu oma ka just pisike pole, selline keskmist mõõtu, kuid nii harjunud sellega. Eile-täna sai kohe mõnuga ringi rallitud!
Vahepealsel ajal kasutasin kaks korda ka ühistranspordi abi ja sain mõlemast korrast elamusi! Ühest teen mõne aja pärast kohe eraldi teema.
Teine kogemus oli aga ühel õhtul tipptunni ajal töölt koju minnes. Nii kui bussi sain, hakkasin kuulma kohutavat lärmi. Nimelt oli üks õnnetu emme kahe jõnglasega bussis ning nood kas siis väsimusest või palavusest või millest iganes lihtsalt järjest röökisid. Üksteise võidu. Selline ületrumpamise teema tundus olevat. Ja lõugasid ja lõugasid ja lõugasid ja lõugasid... Emast ka kahju, mis sa ikka nendega teed? Lapsed väsinud ja palavuses, kuid kuidagi vaja ju koduni jõuda. Natuke kipun küll arvama, et lapsi on võimalik ka nii kasvatada, et nad ei lõugaks ilma konkreetse põhjuseta (sellised, kes juba jutust aru saavad), kuid kuna mul endal lapsi pole, siis ei tahaks siin kasvatusmeetodite teemadel targutada.
Ühesõnaga oli see lärm kõrvulukustav, ilma liialdamata.
Varem sõitsin tunduvalt rohkem bussiga ning enamasti oli kõik rahulik, kuid seekord oli jah nagu kiuste just eriliste detsibellidega kodanikega sõidu jagamise kogemus...
Et sellevõrra olin veel õnnelikum kui auto tagasi sain - lemmikmuusika mängima ja detsibellid vastavalt enda äranägemisele:)
reede, november 24, 2006
Põõsas külla
Taaskord veendun, et olen tuim ja tundetu inimene. Lihtsalt tuim, kuid ma taaskord ei suuda mõista miks on vaja hakata tegema mingit suurt palagani, kui meid otsustab külastada härra Põõsas.
Ei, tegelikult ma vist tuim siiski pole, kuna see teema läheb mulle korda ja pigem ärritab mind.
Tunnen mingit ühiskondliku häbi moodi asja. Kõige hullem on see, et seda võetakse kui Force Majeur'i... Et härra otsustab külla tulla ja selle tõttu jääb palju seisma. Ettevõtted ei saa tööd teha, kasum jääb saamata, inimesed ei saa liikuda, transport seisab, alati võidakse sind sinu oma kodumaal dokumendi alusel tuvastama hakata, teatud piirkondades elavad inimesed ei tohi isegi omaenese kodu aknaid avada... No see on ju idiootsuse tipp, kullakesed...
Ahjaa, parim on see, et soovitatakse osta ameerika lipukesi ja nendega lehvitama minna. Nagu loll lambakari. Ok, las lammas lehvitab, kuid KUS ta seda lehvitama peaks? Kusagile ligi ei lasta, liputa siis kuskil suvalises kohas? Ja liputa selle lipukesega jumala eest aegluubis, kuna järsema liigutuse puhul võid kuuli saada...
Ainus mis mind selle külastuse juures võiks paeluda, on Air Force One. Seda tahaks küll oma silmaga näha (olevat suur), kuid kahtlustan, et oma tavapärasesse lennukite vaatlemise kohta ei pruugita ligigi lasta... Automaatidega kapid seisavad ees... Aga ehk siiski näeb seda teraslindu.
Miks on meile sellist külalist üldse tarvis? Kellele meie kodumaa on - kas endast liiga palju arvavale floora esindajale või kodanikele? Ok, maailmapoliitiliselt on bla-bla-bla jne, kuid mina vaatan seda lihtrahva esindajana ja lihtsalt häirib see jama mis selle ümber tekib.
Nõme... Nõme!!! NÕME!!!
teisipäev, november 21, 2006
Pees
Njah, autoomaniku rõõmud...
Eile hakkas aku märk armatuurlaual põlema ja mõtlesin, et ju miski teema miks aku ei lae ja venitasin end teenindusse. Ok, jube jama, ei saa päeva jooksul vaid teatati, et esimene vaba aeg järgmisel päeval ehk siis täna. Tüüp arvas, et generaatoris mingi harjake kulunud ja vaja välja vahetada. Töö kiire ja lihtne.
Täna siis helistab ja teatab, et tal halvad uudised. Generaatori rootor lühises. Mida iganes see siis ka ei tähendaks. Et kas tahan uut generaatorit (14 000) või vahetame ainult rootori välja (3600).
Ok, valin siis loomulikult rootori ja ega see raha siis niiväga rolli mängi (sellega on ju autot soetades arvestatud ja fondki loodud, kuhu igal palgapäeval laekub kindel summa). Aga siis alles halvad uudised tulevad. Et Eestis seda osa pole ja tuleb tellida, tarneaeg 7-8 päeva. Ja kuidagi enne pole võimalik!
Oeh, ei oskagi enam kuidagi olla kui autot pole. Ise kusagile liikuma ei pääse, mees ka bussiga sõita ei luba; seega pean alati viksilt ootama, kuni transport järele tuleb.
Krt võtaks! No aga ajab ju kurjaks... Oled ettenägelik ja teed lausa fondi ootamatute kulude jaoks, kuid aja eest kompensatsiooni ju ei saa... Lisaks igatsus mu musta suksu järele... Nii harjunud juba teisega elama et ei taha mõeldagi kuidas ta kuskil eemal seisab ja jubinaid ootab...
Autoga kaasnevad rõõmud siis...
laupäev, november 18, 2006
Bond, James Bond
Bond on küll klassika, kuid minu suurte lemmikute hulka ei kuulu. Kerge vaadata, kuid ma ei saa võtta tõsiselt superagenti, kes on imal maguspoiss, kihutab oma superautoga läbi kõikvõimalike/võimatute kohtade, kakleb nagu naine ja lips üle õla heidetud ning tegeleb suurem osa ajast naiste moosimisega. Superagent peaks minu vaimusilmas olema natuke siiski teistsugune. Mehisem.
Seni ainus Bond, kes kuhugi kõlbas, oli Sean Connery. Daniel Craig aga lööb minu jaoks Connery igatahes üle!
Ehk siis lõpuks ometi on leitud Bond, kes sobib ka mulle. Ok, "Casino Royale" on oluliselt jõhkram ja brutaalsem kui ükski senine Bond, kuid sellevõrra on ta ka oluliselt realistlikum. Ja rollitõesem. Filmis oli kohti, kus mina oma nõrganärvilisusest tulenevalt olin sunnitud silmad mõneks ajaks kinni pigistama, kuid sellest hoolimata jättis viimane Bond mulle mulje, millega ükski teine Bond pole hakkama saanud...
Ja ärgem muidugi unustagem kui pandav liha see ponks poiss paistab! Milline keha...... Ja milline pilk.... mmm:)
Ainus millest ma aru ei saanud, oli peategelaste seas leviv huuleherpes. Vähemasti tekkis selline kahtlus, kuna nii Bond kui ka kurjamist peategelane hoidsid miskipärast oma huuli nagu pardinokkasid - mina hoian oma suud niiviisi aktiveerunud herpese ajal:)
Aga sisu ei olnudki klassikaline vaid kõik oli kenasti pea peale pööratud. Bond oli vastav oma ametile, karm ja ütlemata mehine. Tädid ei olnudki klassikaliselt blond ja brünett ja filmi lõppedes ei sõidetud plahvatusest äsja pääsenuna shampanjat juues päikeseloojangusse. Huumor oli väga terav ja tabav (12 points!). Bond ei tegelenud pea üldse tibidega amelemisega. Tibid ei karjatanudki klassikaliselt "Ooooo, James!!!". Klassikalises veest-väljumise-stseenis ei väljunudki veest pärlendava kehaga tibi vaid hoopis pärlendava kehaga Bond... Lemmikjoogiks ei olnudki Martini ja ühes stseenis, kus Bondi Martini-soovile reageeriv baarmen tundis huvi, et kas "segatult või raputatult?", kähvas Bond hoopis: "Do I look like I care?".
Alguses oli muidugi väike shokk, kui Bond Fordiga ette sõitis, kuid see viga sai ka üsna kiiresti parandatud;) Ja ei mingit imeautode teemat - krt, ega me Knight Riderit otsi, ega ju! Pigem oli autoteemat üldse väga vähe, enamuse ajast Bond jooksis. Meenutas oma jooksmisega natuke Terminaatorit:))) Muudkui lidus, selg sirge ja pepu prink...
Üks koht siiski oli natuke liiga vana-bondilik - liivarand, inimesed veedavad aega ja päevitavad ja siis kappab kohale tisside õõtsudes valgel ratsul tõmmu kreeklanna. See tundus veider. Ja mina küll saaksin kurjaks, kui keegi minu päevitamiskohas hobusekapjade alt liiva puistab üle ümbruskonna. Õõtsugu tema tissid siis nii ilusasti kui tahavad.
Ja muidugi parim oli see, et klassikaline väljend "Bond, James Bond", kõlas vaid 1 kord kogu filmi jooksul! Ja lausele järgnesid lõputiitrid...
Isiklikult jättis mulle sügavaima mulje stseen Veneetsias, seoses ühe majaga... Võimsad helid olid.... Sisu ette rääkida ei tahaks, kes vaatab, saab aru mida silmas pean:)
Et siis kõikvõimalikke kinokülastusi ma siia kirja ei pane, ega see filmitutvustuslehekülg ole, kuid filmid mis kinos aktuaalsed ja mida soovitan vaadata või millest soovitan hoiduda, panen ikka siia jõudumööda kirja. Ja seda filmi soovitan kindlasti kõigile, keda häiris senine Bondi imal olek ja kes ootaksid superagendilt mehisust. Minule meeldis see Bond kõigist eelnevaist peajagu rohkem:)
reede, november 17, 2006
Omad vitsad peksavad!
Tark tüdruk olen, irrrrmus tark tüdruk olen:)
Olen siin sooje soovitusi jaganud elukoha vahetajatele, et "ärge jõulukuul soolaleivapidu tehke, siis ei raatsi keegi jõulu- ja aastavahetuse kulusid arvestades teile korralikke soolaleivakinke teha". Kui mõni on üritanud viisakusest vastata, et kinke polegi teha vaja, siis olen "just in case" kinnitanud, et kui millalgi mulle soolaleivale tulla, siis mina küll tahan kinke ja seega pole vaja minu ees häbeneda ja nimekirjad teretulnud:)
Ja nii on siis soovitused läbi läinud ja tulemuseks see, et tõenäoliselt ootab mind jaanuaris ees vähemalt 5 soolaleivaüritust:DDD
Tark tüdruk olen, midagi pole teha:DDDDD
Et jah, omad vitsad siis:)
teisipäev, november 14, 2006
Pulm
Nonii, nüüd siis pildid käes ja saan natuke kirjeldada sõbranna pulma:)
Igaks juhuks mainin kohe ära, et fotograaf oli tõsiselt hea! Pruut on küll väga ilus tüdruk, kuid sellist armsust jäädvustada on tõeline professionaalsus!
Fotograafiks, kelle pilte ma siin kasutan, oli Annika Metsla (www.annikametsla.com).
Aga tagasi loo juurde.
14.oktoobril 2006.a. leidis siis aset Evelyni ja Ivari pulm. Paaripanemise osa oli ilus (pulmamarssi mängiti harfil), vahepeal lendas sõrmus peigmehe värisevate käte vahelt põrandalaudade vahele, kuid õnneks saadi see kerge vaevaga kätte ning õhkkond muutus hardast lõbusaks:)
Pulmapidu oli lõbus - süüa ja juua ja tantsida sai külluslikult ning hiljem tänasin end nupukuse eest madalad vahetusjalatsid tantsu ajaks kaasa võtta!
Pulmaisaks olnud Tauri Tallermaa oli ka selline soliidne. Sageli häiribki pulmade juures pulmaisade labasus ja pealesundiv käitumine. Tauri oli aga alati olemas, naljatav ja viisakas. Väga hea valik!
Nüüd siis aga toimunust väike fotoreportaazh:
Pruut valmistumas oma elu tähtsaimaks õhtuks. Loodetavasti ei ole need silmad nii suured mitte hirmust abielunaise staatuse ees;)
Enne veel väike jalutuskäik koduses vanalinnas... Hea suursündmuse eel mõtteid koondada.
Väga kelmikas pilk nagu ütleks, et "Näete, siin ta on - minu oma!!!"
Ilusad, mis?
Lõpptulemus:) Sära nende silmis vaadates ei suudagi ette kujutada, et juba 8a koos oldud... Paistab et alles liblikad kõhus:)
Palju õnne noorpaarile!
Raekoja platsis, pulmamajast lahkumisel. Edasi viis tee noorpaari hotelli, kust järgmisel hommikul starditi lennujaama poole. Sealt omakorda viis terasest tiivuline noored pulmareisile Mauritiusele!
Pulm vol2
Enne pulmi sai pruut oma kolme pruutneitsiga kokku, et väheke tüdrukutejuttu ajada:)
Oli küll külm oktoobrikuu, kuid väike soojendusnaps hinge all ei lasknud jahedusel ligi pugeda.
Nalja sai rohkem kui rubla eest:)
Mis lehehunnikus küll huvitavat peituda võiks......?
Mida te vahite? Meil siin omad teemad:)
Lihtsalt on hea koos olla...
Kolm õde unistamas:)
Kohe-kohe on aeg kekutada läbi ja üks meist läheb tanu alla...
Oli küll külm oktoobrikuu, kuid väike soojendusnaps hinge all ei lasknud jahedusel ligi pugeda.
Nalja sai rohkem kui rubla eest:)
Mis lehehunnikus küll huvitavat peituda võiks......?
Mida te vahite? Meil siin omad teemad:)
Lihtsalt on hea koos olla...
Kolm õde unistamas:)
Kohe-kohe on aeg kekutada läbi ja üks meist läheb tanu alla...
"Ajud" roolis
Vähe sellest, et sageli vaatad ja imestad, kes kõik autorooli on lubatud, on nende toreduste vahel veel eredamaid ajuhiiglasi liikvel märgata.
Eile oli hea juhus. Olin natuke halvas tujus ka ja seepärast reageerisingi nii nagu reageerisin.
Teema selles, et viisakas liikluskultuur näeb ju ette, et kui näed kedagi, kes üritab ja üritab liiklusvooluga ühineda, siis viisakas juht laseb sellise õnnetult kõrvalteelt tulija vahele. Ükshaaval neid vahele lastes pole ju midagi hullu (ma ei räägi siin neist kes massiliselt kasutavad pöörderadu ja siis vahele pressima hakkavad) ja kuidas nad muidu liikuma pääseksid. Samuti on viisakas lasta vastutuleval autol sooritada vasakpööre, eriti kui tema taha on kogunenud juba rivi autosid ja tänu õiguspärase pöörde üritajale seisab terve vastassuunas liikuma pidav sõidurada.
Oli siis ka minul eile juhus, kus üks suur rekka tahtis vasakpööret sooritada ja tema taha oli kogunenud märkimisväärne hulk autosid. Viisaka liiklejana jään sageli seisma ja lasen teise läbi ning jäin ka seekord (kiirus oli tänu pikale autoderivile nii umbes 30-40km/h) ning vilgutasin talle tuledega, et "mine!". Juht oli muidugi õnnelik, kuna oli jube pikalt oodanud (tema seljataga olevat autoderivi vaadates). Minu taga oli aga ajuhiiglasest bemarimees, kes hullult tuututama kukkus. No räme laks ju ka, kiiruste ja peatuse ja kiirenduse summat arvestades kaotas ta ju oma sõiduajast nii umbes 10 sekundit (lisaks põles suht lähedal eespool nagunii fooris punane tuli kus oleks pidanud peatuma).
Ajas aga see ajukääbiklik reaktsioon mind närvi ja näitasin talle läbi tagaklaasi pikalt ja põhjalikult "fuck you!". Oi kus siis läks alles närvi!!! Kukkus vehkima ja kolmnurga märki näitama. Mina lugesin sellest välja et "naine roolis". Oli selline wc-ukse märgi moodi:)
Njaa, ainult tõsine ajuhiiglane saab arvata, et "naine roolis" peatus mõneks sekundiks selleks, et arvas nagu oleks pööret sooritada tahtval rekkal eesõigus ja "naine roolis" oli lihtsalt nii tuhm et arvas end jälgivat liikluseeskirja. Ohjahh... Aga kuidas saabki eeldada, et kui bemarimees ei tunne LE-d (selle kohta antud näite puhul tõendid puuduvad, kuid võin kogetule tuginedes ka seda eeldada), et siis teab ta midagi üldisest liiklusviisakusest ja üldise olukorra hindamisest? Tõenäoliselt poleks ka mina peatunud kui roheline oleks fooris olnud ja oleks kahtlus tekkinud, et tänu manöövrile ei jõuaks ma üle ristmiku nt... Või kui rekka taga poleks veel autosid olnud...
Mõne aja pärast jõudsime siis kaherealisele kohale ja sõitis mulle kõrvale, et midagi veel vehkida. Vaatasin talle sügavalt ja pikalt silma ja näitasin idioodi märki. Siis andis gaasi ja kihutas hooga minema. Vaevalt et tal häbi hakkas... Otsustas vist lihtsalt, et "naisele roolis" on lootusetu liiklemist õpetada...
Tegelikult on mul kahju et aeglaselt reageerisin. Oma õeluses oleksin tahtnud talle järsu nõksatusega "justnagu küljelt sisse keerata", et ta siis oma kullakallist peenisepikendust ehmatusega vasakule rebiks, kus oli kõrge haljasala betoniseeritud serv. Nii oleks tahtnud näha kuidas auto külg sinna riivates sädemeid pillub...
Eile oli hea juhus. Olin natuke halvas tujus ka ja seepärast reageerisingi nii nagu reageerisin.
Teema selles, et viisakas liikluskultuur näeb ju ette, et kui näed kedagi, kes üritab ja üritab liiklusvooluga ühineda, siis viisakas juht laseb sellise õnnetult kõrvalteelt tulija vahele. Ükshaaval neid vahele lastes pole ju midagi hullu (ma ei räägi siin neist kes massiliselt kasutavad pöörderadu ja siis vahele pressima hakkavad) ja kuidas nad muidu liikuma pääseksid. Samuti on viisakas lasta vastutuleval autol sooritada vasakpööre, eriti kui tema taha on kogunenud juba rivi autosid ja tänu õiguspärase pöörde üritajale seisab terve vastassuunas liikuma pidav sõidurada.
Oli siis ka minul eile juhus, kus üks suur rekka tahtis vasakpööret sooritada ja tema taha oli kogunenud märkimisväärne hulk autosid. Viisaka liiklejana jään sageli seisma ja lasen teise läbi ning jäin ka seekord (kiirus oli tänu pikale autoderivile nii umbes 30-40km/h) ning vilgutasin talle tuledega, et "mine!". Juht oli muidugi õnnelik, kuna oli jube pikalt oodanud (tema seljataga olevat autoderivi vaadates). Minu taga oli aga ajuhiiglasest bemarimees, kes hullult tuututama kukkus. No räme laks ju ka, kiiruste ja peatuse ja kiirenduse summat arvestades kaotas ta ju oma sõiduajast nii umbes 10 sekundit (lisaks põles suht lähedal eespool nagunii fooris punane tuli kus oleks pidanud peatuma).
Ajas aga see ajukääbiklik reaktsioon mind närvi ja näitasin talle läbi tagaklaasi pikalt ja põhjalikult "fuck you!". Oi kus siis läks alles närvi!!! Kukkus vehkima ja kolmnurga märki näitama. Mina lugesin sellest välja et "naine roolis". Oli selline wc-ukse märgi moodi:)
Njaa, ainult tõsine ajuhiiglane saab arvata, et "naine roolis" peatus mõneks sekundiks selleks, et arvas nagu oleks pööret sooritada tahtval rekkal eesõigus ja "naine roolis" oli lihtsalt nii tuhm et arvas end jälgivat liikluseeskirja. Ohjahh... Aga kuidas saabki eeldada, et kui bemarimees ei tunne LE-d (selle kohta antud näite puhul tõendid puuduvad, kuid võin kogetule tuginedes ka seda eeldada), et siis teab ta midagi üldisest liiklusviisakusest ja üldise olukorra hindamisest? Tõenäoliselt poleks ka mina peatunud kui roheline oleks fooris olnud ja oleks kahtlus tekkinud, et tänu manöövrile ei jõuaks ma üle ristmiku nt... Või kui rekka taga poleks veel autosid olnud...
Mõne aja pärast jõudsime siis kaherealisele kohale ja sõitis mulle kõrvale, et midagi veel vehkida. Vaatasin talle sügavalt ja pikalt silma ja näitasin idioodi märki. Siis andis gaasi ja kihutas hooga minema. Vaevalt et tal häbi hakkas... Otsustas vist lihtsalt, et "naisele roolis" on lootusetu liiklemist õpetada...
Tegelikult on mul kahju et aeglaselt reageerisin. Oma õeluses oleksin tahtnud talle järsu nõksatusega "justnagu küljelt sisse keerata", et ta siis oma kullakallist peenisepikendust ehmatusega vasakule rebiks, kus oli kõrge haljasala betoniseeritud serv. Nii oleks tahtnud näha kuidas auto külg sinna riivates sädemeid pillub...
reede, november 10, 2006
Gigairw!!!
Lugesin uudist mida tahaksin kohe tulevastele põlvedelegi talletada!!! Interneeduse avarustes läheb see kiiremini kaduma kui minu blogis:)
Tekst alljärgnev:
Briti turismiajakiri Travel Trade Gazette on kokku kogunud kõige totakamad menüüd ja klienditeavitusvoldikud Euroopas. Lätis näiteks pakub üks restoran oma ingliskeelses menüüs tuvipiima ja grillitud kirurgi.Poolas pakutakse aga „röstitud vabaks lastud parti, lööbega pekstud liha riigi inimeste moel“.
Travel Trade Gazette’i esindaja sõnul on mõnes riigis inglise keelt kõnelevatel inimestel väljas söömiseks vaja raudseid närve. Näiteks endises Jugoslaavias teavitatakse kliente, et „aluspesu lamedaks tegemine mõnuga on kojaneiu töö“.
Jaapanis hoiatatakse avaliku sauna kliente, et „vannis m***i mitte tõmmata.“ Ühe Tai hotelli külalistel keelatakse aga advokaate oma tuppa kaasa võtmast.
Tekst alljärgnev:
Briti turismiajakiri Travel Trade Gazette on kokku kogunud kõige totakamad menüüd ja klienditeavitusvoldikud Euroopas. Lätis näiteks pakub üks restoran oma ingliskeelses menüüs tuvipiima ja grillitud kirurgi.Poolas pakutakse aga „röstitud vabaks lastud parti, lööbega pekstud liha riigi inimeste moel“.
Travel Trade Gazette’i esindaja sõnul on mõnes riigis inglise keelt kõnelevatel inimestel väljas söömiseks vaja raudseid närve. Näiteks endises Jugoslaavias teavitatakse kliente, et „aluspesu lamedaks tegemine mõnuga on kojaneiu töö“.
Jaapanis hoiatatakse avaliku sauna kliente, et „vannis m***i mitte tõmmata.“ Ühe Tai hotelli külalistel keelatakse aga advokaate oma tuppa kaasa võtmast.
kolmapäev, november 08, 2006
Elu käib spiraali mööda
Kummalisi radu veereb inimese eluvanker.
Vahel ma mõtlen, et oma senise elu jooksul olen juba rohkem läbi elanud kui teised tunduvalt pikema aja jooksul. Samas usun aga, et eks üsna paljud mõtlevad nii, kuna igale inimesele on tema elu ja läbielamised need kõige-kõigemad.
Oma lapsepõlve julgen ma väga õnnelikuks nimetada. Mul oli (ja on) perekond, kes toetab mind alati kõiges. Isegi kui nad arvavad et teen valesid otsuseid, lasevad nad mul tagajärjed ära näha, kuna teavad, et lihtsalt veenmisega mind ei mõjuta ja pean omad vitsad ise kätte saama. Väga hariv:)
Kooliaeg oli natuke keeruline, puberteet ju ikkagi. Enesega mässamine, maailmaga mässamine, emotsioonid laes. Samas on suur osa minu tänasest emotsionaalsest tugevusest pärit justnimelt kooliaegsest problemaatikast. Kus olin alati "mõtte"liidritega opositsioonis (kuna ma vihkasin seda kuidas nad endast nõrgemaid mõnitasid ja olin alati nõrgemate kaitseks väljas) ja tänu sellele ei olnud kunagi populaarsete mimmidega sõbranna (kuid üllataval kombel võeti tõsiselt... - küllap mu kurja eskimo-näo pärast:D), mistõttu nii mõnigi tollal olulisena tundunud uks jäi suletuks. Aga see aitas mõista elus olulist. Ja nüüd need olulised uksed paistavad siit vaadates nii tühised...
Tulin pealinna ja alustasin osaliselt iseseisvat elu. See oli väga tore aeg:) Selline vaese tudengi elu:) Läksin mehele. Kuna armastasime eksabikaasaga väga reisida, siis sai ise sõpradega koos reise korraldatud ja tänu sellele ise tasuta reisidele:) Aastas oli 3-7 reisi täiesti tavaline:) Pluss hulgaliselt matku jne...
Njaa, vahva noorus oli:)
Kaasaga lahutasime, kuna suhe oli rohkem lõpuks juba õe-venna oma. Leidsime mõlemad väga suured tunded endile, temal nüüd oma suure tundega tõsiselt lahe laps, mina läksin oma suhtega väga valusalt laiali. Seni valusaim lahkumine mu elus.
Õnneks igasugustele laialiminekutele vaatamata on suhted nii eksabikaasaga kui tema ütlemata normaalse/aruka naisega (eelarvamuslikult väljendudes - enamasti ju sihvakad ja ilusad ehtsad plaatinablondiinid ei hiilga mõistusega) ja ka viimase eksiga väga head. Ise ka imestan kuidas see võimalik on, kuid kuidagi on. Tegelikult tahaks ekskaasa naisega rohkem lävida, kuid nagu ei oska... Lävime küll ja kõik tundub ok, kuid tahaks nagu rohkem teda tundma õppida, kuid ei oska... Üks väheseid inimesi kes minus sügavat respekti tekitab ja siis tunduvad mu oma mõtteavaldused mulle nii ajuvabad et targem oleks vait olla...
Samuti on vahepealsesse aega jäänud kaks kaotatud pisibeebit, neist ei saa ma vist küll kunagi üle. On inimesi kes arvavad, et sellistest asjadest ei räägita, kuid omadest kogemustest tean kui kuramuse valus see südames on ja siis oleks nii hea kui teaks et sa ei ole ainus kellele elu niimoodi teeb. Ja seetõttu ei ole minul küll probleemi sellest rääkida, eriti kuna tänu mittesalatsemisele olen suutnud paari inimest lohutada, kellega samuti on läinud. Võtad kuidagi palju tõsisemalt kui lohutab keegi kes teab millest räägib. Teiste lohutamine ajab mind pigem närvi. Et "kamoon, sa ju ei tea mida sa räägid!!!"
See on ka üks olulisemaid põhjuseid miks ma kunagi ei suudaks ilma meditsiiniliste näidustusteta aborti teha. Ma ei ole põhimõtteline abordivastane, las teised teevad mis tahavad, kuid kui sult on loodus võtnud vägisi su lapse(d), siis paneb see natuke tõsisemalt mõtlema. Ja oma füüsise eest hoolitsema ja mitte igasuguseid negatiivseid aineid tarbima.
Midagi ei ole teha - siiani mõtlen neile mõlemale väga sageli ja kujutan ette kui vanad nad oleksid ja mida me teeksime. Nii tahaksin ühel neist aidata eelkooli jaoks õppetükke ette valmistada, loeksime koos ja korjaksime sügisvärvilisi lehti, ehitaksime kastanimunadest loomi jne... Teine veel ei loeks:)
Mingi aeg hakkas tunduma, et elu läheb tagasi rööpasse. Kohtusin uue armastusega, kelle suhtes tundsin, et oleme teineteisele loodud. Ok, algusest peale on meil olnud omad kitsaskohad ja omad probleemid (nagu kõigil), kuid minu lõputu optimism on suutnud mind alati rajal hoida, uskudes paremasse homsesse. Midagi pole teha, olen elevandikannatusega ja armastuse puhul kõige ennastohverdavam isik keda tean. Kahju, kuna eelistan olla tugev ja sõltumatu, kuid tunnete puhul muutun madalamaks kui muru ja ega see mulle väga ei meeldi küll. Siis on prioriteediks teise inimese soovid ja vajadused ja minu omad alati tagaplaanil. Naised vist muutuvadki selliseks kui armuvad:) Aga teistest ma ju ei tea rääkida, ikka vaid endast!
Siis tegin hüppe karjääriredelil ning maandusin kõvasti tööd vajavasse normaalselt tasustatavasse kohta. Samuti võtsin end kokku ja tegin ühe jutiga ära autojuhiload ning ostsin auto. Ja hakkasin taas tegelema oma suure kire - prantsuse keelega. Kõik nagu oleks vonksus.
Aga alati on kusagil miskit pinna all podisemas. See ongi koht, kus eht-eestlaslikult ei julge õnnetunnet tunda, kuna tead et nagunii läheb peesse. Nii olen ka mina hetkel tööga üle koormatud ja taas vallaliste ridadesse kuuluv. Lihtsalt teatud asju enam ei suuda taluda ja tuleb see raske otsus vastu võtta, ükskõik kui valus see ka südames ei oleks. Sest kõigest hoolimata on seal pehmenenud kooriku alla endiselt üks tugev ja tahtejõuline naine, kes teab mida ta elult tahab. Ja kui ei saa vajalikku, siis tuleb üles tõusta, marrastused üle pühkida, selg sirgu ajada ja edasi liikuda. Sest tean, et nii nagu kahjuks järgneb igale tõusule langus, järgneb sama kindlalt ka igale langusele tõus:)
PS: Üht huvitavat asja olen ka täheldanud - nimelt kipun ma oma keha augustama, kui valusad laialiminekud käsil... Eelmine kord sai paigaldatud kehasse üks ehe, nüüd siis järgmine:) Salongis muidugi, mitte ise!
Tea kas visuaalse lohutuse koht? Või see, et suunan valu hingest valusse kehas?
Uute väljakutseteni!
Buu
Esmaspäeva õhtul sai pisikest ristipoega külastatud. Täna saab poisinaks 10-kuuseks - palju õnne! Kahe kuu pärast tulemas siis esimene suur ja oluline sünnipäev:)
Oehh, sellest poisist tuleb küll südametemurdja... Nii kelmika naeratusega sõna otsese mõttes flirtimist pole ma küll veel ühegi lapse juures näinud! Isegi puuvilja süües (õigemini sellega nägu ja piirnevat mäkerdades:D) vaadatakse sind sügaval naerusel pilgul...
Aga midagi ei ole teha - ma ei oska lastega midagi peale hakata! Kui nad juba räägivad, saan ma nendega suurepäraselt suheldud, enne seda aga kardan. Kardan et teen midagi valesti, hirmutan last oma lollakate nägudega, äkki ta kukub kui mu najal ringi ukerdab jne jne jne.
Karl-poisil ei lähe enam kaua kui jalg kindlalt all. Toe najal juba jalutab mööda tuba täiesti iseseisvalt:) Kuigi vahet vist pole kas käib või roomab, kuna liikumiskiirus roomates on lausa märkimisväärne. Oli siin, juba askeldab seal. Vanemad peavad lausa sajasilmsed olema, et laps ikka turvaliselt oleks ja mitte haiget ei saaks:)
Ah, eks vist kui omal põnn käes, siis maailm tundub teistsugune ja see hirm ka kaob. Ikka kardad ju seda mida ei tea. Ehk teadmatus hirmutab. On teised ära harjunud, harjun ka mina. Aga mitte veel niipea:) Aega on selle kiire asjaga:)
Oehh, sellest poisist tuleb küll südametemurdja... Nii kelmika naeratusega sõna otsese mõttes flirtimist pole ma küll veel ühegi lapse juures näinud! Isegi puuvilja süües (õigemini sellega nägu ja piirnevat mäkerdades:D) vaadatakse sind sügaval naerusel pilgul...
Aga midagi ei ole teha - ma ei oska lastega midagi peale hakata! Kui nad juba räägivad, saan ma nendega suurepäraselt suheldud, enne seda aga kardan. Kardan et teen midagi valesti, hirmutan last oma lollakate nägudega, äkki ta kukub kui mu najal ringi ukerdab jne jne jne.
Karl-poisil ei lähe enam kaua kui jalg kindlalt all. Toe najal juba jalutab mööda tuba täiesti iseseisvalt:) Kuigi vahet vist pole kas käib või roomab, kuna liikumiskiirus roomates on lausa märkimisväärne. Oli siin, juba askeldab seal. Vanemad peavad lausa sajasilmsed olema, et laps ikka turvaliselt oleks ja mitte haiget ei saaks:)
Ah, eks vist kui omal põnn käes, siis maailm tundub teistsugune ja see hirm ka kaob. Ikka kardad ju seda mida ei tea. Ehk teadmatus hirmutab. On teised ära harjunud, harjun ka mina. Aga mitte veel niipea:) Aega on selle kiire asjaga:)
Its!
Olin paar päeva paanikas, et kaotasin load ära...
Tundes hr Murphyt, ei hakanud ma koheselt ka duplikaati taotlema vaid mõtlesin natuke oodata. Igal hommikul ja õhtul tiirutasin nohisedes auto parkimiskoha lähedal ja kogu tee autoni ja majani käisin silmad-nina maadmööda.
Ja uskuga või mitte - kui lumi vähemaks sulas, ma oma roosast plastikust dokustaadi murult leidsingi! Oli teine terve see aeg lume all puhanud. Küllap vajas vaheldust:)
Tundes hr Murphyt, ei hakanud ma koheselt ka duplikaati taotlema vaid mõtlesin natuke oodata. Igal hommikul ja õhtul tiirutasin nohisedes auto parkimiskoha lähedal ja kogu tee autoni ja majani käisin silmad-nina maadmööda.
Ja uskuga või mitte - kui lumi vähemaks sulas, ma oma roosast plastikust dokustaadi murult leidsingi! Oli teine terve see aeg lume all puhanud. Küllap vajas vaheldust:)
esmaspäev, november 06, 2006
Aja veetmisest
Nonii, et jälle ei oleks olukorda, kus mõni lähedane helistab ja küsib kuidas vahepeal läinud on ja millega tegelenud oled ja mille peale mina vaid õlgu taipan kehitada ja miskit tegevust ei meenu, siis panen aga taas jooksvalt kirja. Sest olgem ausad, enamus on nii väheoluline et on loogiline et peakolus ei püsi, kuid lähedastega suheldes tahad ikka teada mis vahepeal tehtud on. Ka tühiseid asju. Sai ju sellepärast see blogi loodud ja täidan siis oma perekondlikke kohustusi:DDD
Reede õhtul saadi taas imega hakkama. Nimelt on mul üks sõbranna võtnud oma pühaks kohuseks mind vähemalt kord aastas klubisse meelitada, seda siis oma sünnipäeva jätkupeona. Siis ma lihtsalt ei saa keelduda, kuigi muidu olen osav äranihverdaja:)
Ok, alustasime siis kruntimisega Bassos ja kui juba julgust võetud, sai teekond klubisse alguse. Kuna seekord olid ka mehed kambas, sobis see variant mulle paremini - jäi ära tüütute tüüpidega tegelemine. Ma kohe kuidagi ei suuda klubis kellegagi flirtida - esiteks ma ei kuule mida teine räägib/röögib, teiseks ei viitsi ma seal lärmi sees end tutvustada ja teise vastu huvi üles näidata ning kolmandaks ei saa võõraga vabalt tantsida, kuna siis on oht et hakkavad valesti mõistma. Seega igati jama. Minu moto on, et kui juba kluppi aeroobikat tegema minna, siis ikka täiega, mitte seina ääres mehi nillida stiilis: "Vaata-vaata-vaata-mind, ma-olen-toredam-liha-letil-kui-see-kes-mu-kõrval-on". Pigem on mehed klubis tüütavaks elemendiks ja seega ma seal ei käi. Kui, siis vaid oma kambaga. Tingimata segakambaga.
Selles mõttes mulle seekordne klubikülastus isegi täitsa meeldis - sai natuke jalga keerutatud ja muidu oli ka hea olla. Tänud, Anneli:)
KUMUs on praegu üks hüper-super näitus, mida nädalavahel külastasin ja mida siiralt kõigile soovitan! Wild Life on nimeks ja tegu siis ülikõvade loodusfotodega. Iga pildi juures lookene pildi saamisest ning kirjeldus pildiaparaadist ning pildistamisvõttest. Minule jätsid mõningad pildid unustamatu mulje...
Edasi viis tee kinno. Ammuilma oodatud Borat'it vaatama:) No täitsa pael mis haige komöödia! Lõualuud olid vahepeal suurest naerust krambis ja mitte ainult mul:) Täiesti idiootlik komöödia! Ja filmitud suures enamuses realityna, nii et inimeste reaktsioonid on tõepoolest ehedad ja vaatamisväärsed. Haige tüüp see Cohen ikka, ise veel Cambridge haridusega! Ka seal ei lähe mõni pilt silme eest.... Detailidesse ei laskuks!
Eile õhtul oli välja asja ning mingi kummalise valemiga suutsin oma juhiload autodokumentide vahelt ära kaotada!!! Load on käes olnud vaid 4 kuud ja juba ma nad kaotasin! Mina, kes ma reeglina ei kaota midagi - ei salle ega kindaid ega mobiiltelefone ega midagi. Ja nüüd siis dokument... Trmaivõi!
Uus muretseda...
Üks hämmastus oli veel. Nimelt tahtsin tänahommikuseks koosolekuks põhjalikumalt valmistuda ning tulin tööle kella 7-ks. Liiklus oli mõnusalt hõre, õues alles pime ja minu üllatuseks oli liikvel hordide viisi inimesi! Bussidest lausa valgus neid välja.... Appi, kas tõesti on nii palju inimesi kellel algabki tööpäev nii vara? Meil siin oli küll mõnus - sain oma 2 tunnikest rahus tööd teha, ilma et keegi segaks.
Vottakvot. Niipalju siis nädalavahest kirjutamisväärset.
Reede õhtul saadi taas imega hakkama. Nimelt on mul üks sõbranna võtnud oma pühaks kohuseks mind vähemalt kord aastas klubisse meelitada, seda siis oma sünnipäeva jätkupeona. Siis ma lihtsalt ei saa keelduda, kuigi muidu olen osav äranihverdaja:)
Ok, alustasime siis kruntimisega Bassos ja kui juba julgust võetud, sai teekond klubisse alguse. Kuna seekord olid ka mehed kambas, sobis see variant mulle paremini - jäi ära tüütute tüüpidega tegelemine. Ma kohe kuidagi ei suuda klubis kellegagi flirtida - esiteks ma ei kuule mida teine räägib/röögib, teiseks ei viitsi ma seal lärmi sees end tutvustada ja teise vastu huvi üles näidata ning kolmandaks ei saa võõraga vabalt tantsida, kuna siis on oht et hakkavad valesti mõistma. Seega igati jama. Minu moto on, et kui juba kluppi aeroobikat tegema minna, siis ikka täiega, mitte seina ääres mehi nillida stiilis: "Vaata-vaata-vaata-mind, ma-olen-toredam-liha-letil-kui-see-kes-mu-kõrval-on". Pigem on mehed klubis tüütavaks elemendiks ja seega ma seal ei käi. Kui, siis vaid oma kambaga. Tingimata segakambaga.
Selles mõttes mulle seekordne klubikülastus isegi täitsa meeldis - sai natuke jalga keerutatud ja muidu oli ka hea olla. Tänud, Anneli:)
KUMUs on praegu üks hüper-super näitus, mida nädalavahel külastasin ja mida siiralt kõigile soovitan! Wild Life on nimeks ja tegu siis ülikõvade loodusfotodega. Iga pildi juures lookene pildi saamisest ning kirjeldus pildiaparaadist ning pildistamisvõttest. Minule jätsid mõningad pildid unustamatu mulje...
Edasi viis tee kinno. Ammuilma oodatud Borat'it vaatama:) No täitsa pael mis haige komöödia! Lõualuud olid vahepeal suurest naerust krambis ja mitte ainult mul:) Täiesti idiootlik komöödia! Ja filmitud suures enamuses realityna, nii et inimeste reaktsioonid on tõepoolest ehedad ja vaatamisväärsed. Haige tüüp see Cohen ikka, ise veel Cambridge haridusega! Ka seal ei lähe mõni pilt silme eest.... Detailidesse ei laskuks!
Eile õhtul oli välja asja ning mingi kummalise valemiga suutsin oma juhiload autodokumentide vahelt ära kaotada!!! Load on käes olnud vaid 4 kuud ja juba ma nad kaotasin! Mina, kes ma reeglina ei kaota midagi - ei salle ega kindaid ega mobiiltelefone ega midagi. Ja nüüd siis dokument... Trmaivõi!
Uus muretseda...
Üks hämmastus oli veel. Nimelt tahtsin tänahommikuseks koosolekuks põhjalikumalt valmistuda ning tulin tööle kella 7-ks. Liiklus oli mõnusalt hõre, õues alles pime ja minu üllatuseks oli liikvel hordide viisi inimesi! Bussidest lausa valgus neid välja.... Appi, kas tõesti on nii palju inimesi kellel algabki tööpäev nii vara? Meil siin oli küll mõnus - sain oma 2 tunnikest rahus tööd teha, ilma et keegi segaks.
Vottakvot. Niipalju siis nädalavahest kirjutamisväärset.
neljapäev, november 02, 2006
Talv!
Eile sadas esimene lumi maha:)
Töölt sõitma hakates avastasin, et minu mustast ratsust oli saanud valge:) Sihuke ilus lumemüts peal et lausa lust!
Võtsin siis esimest korda elus kaabitsa välja ja kukkusin autot lume alt välja kühveldama:) Mulle selline elamus et anna olla! Kõik esimesed korrad on ju eriliselt head! Kogenud autokasutajad kindlasti mõtlevad, et "segane, mida seal nautida", kuid nagu juba ütlesin, on iga esimene kord eriline:)
Sõidu ajal oli tihe ja kiire lumetuisk, nii et soojas autos tänavatel veeredes ja ilma ilu nautides mõtlesin küll, et lubade tegemise ja auto muretsemise otsus oli üks paremaid mu viimase aja mõttesähvatuste seas! Ei mingit läbi tuisu vantsimist ja lõdisedes bussi ootamist... Istud soojas ja kulged kuhu vaja...
Linnaliiklus on praegu ikka eriliselt lahe. Pooltel kindlasti suvekummid all ja kogu liiklus siis vastavalt üliettevaatlik ja jube aeglane:) Pole hullu, tuleb end lihtsalt tsutike varem liikvele sättida.
Küll aga ei rõõmustanud ma niiväga selle kaevamisvõimaluse üle täna hommikul. Auto oli jääs ja ma pole jõudnud veel uksetihendeid silikoonõliga üle käia, mistõttu olid need kinni külmunud! Nii ma siis käisin ümber auto ja katsusin kust sisse saab. Ei taha ju käepidemeid otsast kah rebida.
Logistasin mis ma logistasin, lõpuks avanes üks ustest. Ronisin siis sisse ja surusin ka juhiukse lahti ning panin mootori soojenema.
Ise hakkasin klaasidelt jääd kraapima. Ja kojamehed olid tagatipuks kinni jäätunud. Kraapisin siis mina autot, tuul vilises ja loopis mind jäätükikestega. Siis küll enam fun ei olnud! :)
Eile südaöö paiku sai aga öist lumist linna imetlemas käidud. Istmesoojendusega taguots sooja ja jube mõnus oli läbi lumesajus linna kruiisida. Küll aga toimus midagi arusaamatut Pirita teel. Keset vahepealset haljasala oli üks Audi A6 või A8 end korralikult nurkapidi kuhugi posti sõitnud ja seisis seal haljasalal uhkes üksinduses. Natuke maad eemal oli miskine suuremat sorti maastur korraliku pirueti teinud ja bussiootepaviljoni kummuli sõitnud. Arumaisaa mida nad ometi tegema pidid, mõlemad veel 4-rattaveolised, uued ja kallid masinad. Et kuidas oli seal üldse võimalik selliseid piruette teha ka suverehvidega? Ju siis oli hoopis juhtidel peas midagi vahetamata jäänud...
Aga jah, täna õhtul siis silikoonõliga askeldama. Muidu homme liikvele ei saa:)
Töölt sõitma hakates avastasin, et minu mustast ratsust oli saanud valge:) Sihuke ilus lumemüts peal et lausa lust!
Võtsin siis esimest korda elus kaabitsa välja ja kukkusin autot lume alt välja kühveldama:) Mulle selline elamus et anna olla! Kõik esimesed korrad on ju eriliselt head! Kogenud autokasutajad kindlasti mõtlevad, et "segane, mida seal nautida", kuid nagu juba ütlesin, on iga esimene kord eriline:)
Sõidu ajal oli tihe ja kiire lumetuisk, nii et soojas autos tänavatel veeredes ja ilma ilu nautides mõtlesin küll, et lubade tegemise ja auto muretsemise otsus oli üks paremaid mu viimase aja mõttesähvatuste seas! Ei mingit läbi tuisu vantsimist ja lõdisedes bussi ootamist... Istud soojas ja kulged kuhu vaja...
Linnaliiklus on praegu ikka eriliselt lahe. Pooltel kindlasti suvekummid all ja kogu liiklus siis vastavalt üliettevaatlik ja jube aeglane:) Pole hullu, tuleb end lihtsalt tsutike varem liikvele sättida.
Küll aga ei rõõmustanud ma niiväga selle kaevamisvõimaluse üle täna hommikul. Auto oli jääs ja ma pole jõudnud veel uksetihendeid silikoonõliga üle käia, mistõttu olid need kinni külmunud! Nii ma siis käisin ümber auto ja katsusin kust sisse saab. Ei taha ju käepidemeid otsast kah rebida.
Logistasin mis ma logistasin, lõpuks avanes üks ustest. Ronisin siis sisse ja surusin ka juhiukse lahti ning panin mootori soojenema.
Ise hakkasin klaasidelt jääd kraapima. Ja kojamehed olid tagatipuks kinni jäätunud. Kraapisin siis mina autot, tuul vilises ja loopis mind jäätükikestega. Siis küll enam fun ei olnud! :)
Eile südaöö paiku sai aga öist lumist linna imetlemas käidud. Istmesoojendusega taguots sooja ja jube mõnus oli läbi lumesajus linna kruiisida. Küll aga toimus midagi arusaamatut Pirita teel. Keset vahepealset haljasala oli üks Audi A6 või A8 end korralikult nurkapidi kuhugi posti sõitnud ja seisis seal haljasalal uhkes üksinduses. Natuke maad eemal oli miskine suuremat sorti maastur korraliku pirueti teinud ja bussiootepaviljoni kummuli sõitnud. Arumaisaa mida nad ometi tegema pidid, mõlemad veel 4-rattaveolised, uued ja kallid masinad. Et kuidas oli seal üldse võimalik selliseid piruette teha ka suverehvidega? Ju siis oli hoopis juhtidel peas midagi vahetamata jäänud...
Aga jah, täna õhtul siis silikoonõliga askeldama. Muidu homme liikvele ei saa:)
Tellimine:
Postitused (Atom)