Hea on elada, kui kalender ei hirmuta

Mõni aeg tagasi (oli vist novembri lõpp) helistas Vanamehele üks tema kauaaegne sõber ning küsis, kas tohib meile nii 5-ks päevaks ootamatult sisse sadada. Tal vaja kliimavahetust.
Loomulikult ei olnud küsimustki ja tulgu aga.
Sama päeva ennelõunal kirjutati ta haiglast välja ja õhtul, kui mina koju jõudsin, oli ta juba kohal.

Kogu see teema, olukord ja kaasnev on minus pikka aega hoidnud emotsioone kusagil liiga pinna lähedal virvendamas, nii et tuleb see endast siiski välja kirjutada.

Tegemist parimas elujõu ajas mehega, kelle elu-olu paika loksunud, laste norm täis ja elu võiks olla igati lill. Lisaks ülimalt sportlik, osaleb heal tasemel kõikvõimalikel rahvalikel võistlustel/maratonidel (nimeta mida iganes: suusatab, sõidab ratast, jookseb, uisutab, sõidab kajakki jne jne jne) ning füüsiliselt siiamaani üliheas vormis. Sitkete lihaste pundar.

Ja siis avastab, et üks külg kuidagi valus ja ei anna ega anna valu järele. Lõpuks siis arstile ja pikka aega keegi midagi ei avasta. (???) Sisetunne aga ei anna rahu ja nii ta neid uksi kulutas, kuni lõpuks ühe arsti juures istus maha ja ütles, et enne ta sealt mitte kusagile ei liigu kui põhjalikud uuringud tehakse. Tegu eluterve sportliku mehega ja no ei kujuta ju endale asju ette, eksole!

Ja mis siis selgus? Külg, mis näris, pidigi närima, kuna üks ribi oli sisuliselt ära söödud. Nagu švamm. Vähk seal kallal maiustamas. Ja nii mõnedki muud luud švammistumise teel. Ja juba suhteliselt kaugele arenenud, nii et suuri lootusi panna pole võimalik. Ja muudkui saadetakse erinevate uste tagant minema... Kuni järsku hakkas väga kiire.

Nüüdseks olukord selline, et aasta lõpus oli siis haiglas ja uuel aastal seisab ees põhjalikum toimetamine. Kuu aega voolikute otsas isolatsioonis olemist. See annab lootuse 5-le aastale suht täisväärtuslikule elule (sarnase diagnoosiga praktikast lähtuvalt). Siis saab korra veel teha kuuajalise laksu (veri ja üdi), mis peaks andma veel 3 aastat ja kolmas kord oleks juba suht pointless - pikendus ei ole enam proportsioonis voolikute otsas veedetava ajaga.

Mida kuradit sa teed, kui sellise info saad? Ise kujutad ette, et oled oma eluratast veeretanud oma parema äranägemise järgi nii, et nüüd hakkab saabuma aeg sulle endale. Aeg, mil ei pea enam väikeste laste pärast muretsema, kui eluasemed oma kire järgi valmis ehitatud, töö pakub elamust ja oma füüsise oled hoidnud vägagi vitaalsena... Ja siis saad teada, et vaid kindel arv aastaid ees. Kuidas selle finiši poole siis ometi liikuda?

Pole siis ime, et ta kohe pärast haiglast vabanemist tahtis keskkonnavahetust ja igapäevasest hallist pealinnast minema. Vaikuse ja rahu keskele. Oma kõige lähematest veidikeseks eemale, kuna nemad muretsevad ju kõige hullemini ning täiskasvanud mees reeglina ei taha näidata oma nõrkust. Eks siis ongi vajadus tulla ja rääkida end tühjaks neutraalsel pinnal, et siis jõudu kogununa taas perele tugisambaks olla.

Kuna ta on võtnud kindla plaani eleada nii kaua ja nii elusana kui jaksu on, siis on ta enesele väga põhjalikult ka toitumise selgeks teinud. Väga kindlad ained, mida ja kuidas tarbib ja millega koos. Et omaenese kehale anda vaid koostöövõimelist ja toetavat, mitte lasta kehal vaeva näha üleliigsele energiat kulutades.

Selle 5 päeva jooksul lähtusime siis ka meie suuresti tema menüüst ning tuleb tunnistada, et keha oli mul sellega küll äärmiselt rahul :) Nii mõneski asjas oleme jäänud samale meelele tänaseni ja loodetavasti on see jätkusuutlik ka meie pisikeses peres. Sest midagi pole teha, sellised teadmised ülimalt elujõuliste inimeste kohta (eriti kui lähiringiga tegu) mõjuvad šokiteraapiana.
Ja ma tõepoolest eelistan mitte teada, millal minu aeg kätte jõuab. Kuidas ometi sellises olukorras kalendrisse veel vaadata saab? Oodata midagi, mis tulevikus, teades, et seesama tulevik viib halastamatult lähemale ka "sellele" päevale?
Njah...

Ma olen ütlemata õnnelik, et minu ja eelkõige mu lähedastega on teadaolevalt kõik ok. Igal omad pisikesed vaevad kukil, kuid mis siis, need kõik on tahtmise korral hallatavad.
Ja kalendrisse vaadates ei ole hirmu...

Dieet, mis tõepoolest toimib!

Tattnina

See on uskumatu, millise nohu ma kusagilt hankinud olen. Kas mängivad rolli sulailmaga tehtud mõningased jalutuskäigud või on tegemist mingisuguse viirusega, kuid külgehaagitud nohu on ikka kohe täiesti võimatu. Nii prügikast kui paberikorv ajavad vaikselt juba tatilappidest üle ja ausõna, ma ei ole mitte kusagil külmetanud!

Algas kogu pull aasta esimestel päevadel ja tänaseks olen ilmselgelt ka poole oma ajust välja nuusata jõudnud. Kõikvõimalikud vahendid/meetodid kah kasutusele võetud ja ikka voolab. Tube tuulutan kah hoolega, et värske õhk kaasa aitaks ja magan jahedas, kuid vähemalt 5 päeva on see jama siiani ikkagi kestnud. Vastik-vastik-vastik!

Isegi kuulmine on ää röövitud. Kui varemalt olid kõrvad liigagi teravad ja nt telekat talusin vaid suhteliselt vaikselt mängitada, siis nüüd on põhiküsimus "midaaa????"

Kuna ma pole harjunud olema ei haige ega tõbine ega niisama tatine, siis siuke harjumuspäratu olukord eriti raske taluda. Kuigi tegelikult on tegemist ju lihtsalt niisama tatitõvega. Aga vinguda on ikka sellises olukorras tore, eriti kui päike ka veel ei paista ja ela nagu hallis kapis.

Vot on täna siuke viu-viu kuidagi. Ehk saab ennast nüüd paremasse tujusse keeratud, kui virisemine seest välja lastud:) Juba hakkabki tekkima mõte, et läheks vaataks köögist miskit "hommikusöögiks"... Et ehk tunneb maitset ja puha...

Mida toob 2013?

Eksole ju, ikka huvitab, mida toob uus aasta:) Vahelduseks kõikvõimalikele Mangidele, Pauksonitele ja muudele tegelastele siis ka lühemat sorti ennustus alanud aastaks. Marissa blogist pätsatud:)

Ehk siis uuelt aastalt saad seda, mida kirjeldavad 3 esimest silmahakanud sõna:) Anna teada ka mis said!

Minul tulid MONEY, FREEDOM, POWER. Hmm... Toredad asjad kõik, kuid minu jaoks freedom ja money ei käi kuidagi kokku... Ok, raha annab küll mõnetise vabaduse ja võim/jõud ka, kuid enamasti nood kaks on siiski vabadust välistava iseloomuga.
Ja noh, eks pehmemaid (aga see-eest ilusamaid, nagu nt love, happiness, friends jne) väärtusi on siiamaani niigi ise loodud ja loob ka uuel aastal siis ise edasi:) Siinne ennustus aitab papi, vabaduse ja mõju osas:D

Õnnelik olemisest

Eheda eestlase kombel kardan ma öelda välja teatud tundeid, kuna "mine tea, siis keerab ju pea peale või läheb metsa poole".
Aga kui ma siin ikka rahulikult paigal istun ja endasse vaatan, siis saan aru, et ma olen ikka üks uskumatult õnnelik inimene...

Mul on sünnist saati niivõrd fantastiline ja toetav ja lõbus ning üksteisega arvestav perekond, et ma ei ole sellest mudelist tulenevalt võimaline aru saama tundub et enamikest peredest. Erinevus on lihtsalt niivõrd kardinaalne ja ma ei suudagi aru saada, et kuidas teisiti saab... Mistõttu on mul päris kindel maailmapilt ka selle kohta, milline kodune õhkkond peab valitsema minu kodus ja selle saavutamiseks olen ma valmis paljuks. Ja teatavasti saan ma ju ikka seda, mida tahan:) Lõpuks:) Kuniks need soovid ei ole piiritletud ahistavate piiridega vaid on kuklasse istutatud ideena.

Suhted, mis mul on olnud vastassooga, on olnud tegelikult ikka üle prahi. Igal omad plussid ja puudused, kuid kui ikka enam ei ole teema sobinud, siis on olnud aeg edasi liikuda ja mitte viha pidada. On olnud kas palju kirge või palju sõprust palju fun'i või mida iganes muud, kuid alati on seda siduvat miskit olnud palju. Igav pole kunagi olnud:) Lihtsalt loomus on selline, et kui enam ei toimi, siis ei viitsi aega kah raisata ja alati on ju uued karjamaad olemas, kust rohelisemat rohtu otsida.

Tööalaselt on olnud nii väljakutseid kui ebaõnnestumisi, tundmist, et olen ülimalt väärtuslik-kasulik ja arusaamatust, et mida mult siis nüüd õieti oodatakse ja ilmselget erineva keele rääkimist vastastikustest parimatest lootustest hoolimata. Igal juhul tunnen, et kõik kogemused on olnud omamoodi äärmiselt õpetlikud. Ja arendanud mind isiksusena. Hoolimata sellest, et mõni ametikoht on minu silmis olnud väärtuslikum ja teine rohkem seepärast, et sai selline valik tehtud või mingil hetkel oli see ainus tee.

Reisitud on oma elus ka üksjagu. Muidugi on enamus reise jäänud nooremasse ikka ja tänaseks on muu hõivanud kogu vaba aja ning plaanid, kuid siiski. Ja usun, et mõne aja pärast, kui palju olulist plaanitut teoks saanud, võtan reisimise taas tihedamalt ette. Samas olen nii kodus-kinni-tegelane, et kui kodus on hea olla, siis ei taha kohe kuidagi kuskile rännata. Ei teagi mis veider muutus see toimunud on. Aga sellele mõtlen siis, kui see mõte end läbinärimiseks kõrvade vahele istutab:)

Kohe kuidagi ei saa mööda vaadata ka sõpradest ning muidu vahvatest tuttavatest. Neid on elu jooksul ikka üksjagu tekkinud ja jäänud. On ka neid, kes südames kallid, kuid tänaseks vahemaa mängib oma rolli (loe: minu "pärapõrgusse" kolimine), kuid ei nad sellepärast kadunud ole. Lihtsalt suhtlemine haruksem. Teine osa on neid vapraid, kes mu pealinnast lahkumist suurt millekski pole pidanud ja endiselt mind lõbustamas käivad:D Ja noh, eks ma vahel leian ka kibekiiretel Tallinna-trippidel aega mõne külastuse teha/kohtumise pidada. Aga taaskord - kuna siin olla on niivõrd hea, siis eelistan, et külastatakse mind, mitte et mina pean öökotikesega rändama:D

2012 kokkuvõtteks võib öelda, et oli üks hea aasta. Mitmetes valdkondades kohe. Ja olen täiesti veendunud, et 2013 tuleb veelgi parem aasta:) Samuti mitmetes valdkondades:)

Jah... On saabunud juba aasta 2013 ja tunnen, et olen tõepoolest elanud. Kirglikult, sealjuures, ikka kohe täie söömuga hingates... Ja kurask, ma olen ikka üks õnnelik inimene:)))

Head uut kõigile:)

* pilt Shutterstock

"Kas su fitball on sarvedega või ilma?" "Sarvedega... aga sa lihtsalt ei näe neid :)"

See vestluskatke ei lase mul vist küll enam kunagi neid palle sama pilguga vaadata :DDD Eriti kontori interjööris :DDD

Pilt on pätsatud Jääraplika blogist, koogi autoriks Ingelbrigitte :)

Hiljuti sai taaskorda näha fantastilist ja kõhtu-naerust-valutama-panevat seltskonda, kellega tutvutud juba aastaid tagasi tänu sellelesamale blogimaailmale siin. See on ikka uskumatu tegelikult, kui enesele sobivaid inimesi ja veel sellises koguses see keskkond on külge haakinud...

Samuti on saanud traditsiooniks iga mingi aja tagant hulgakesi kohtuda. Väiksemates kogustes (enamasti  tête-à-tête) sagedamini, ühiselt nii kord aastas või nii. Peale minu pealinnast ärakolimist on minu jaoks isiklik intiimne vestlus kulisside taga küll kadunud/kadumas, kuid eks see ole üks neid asju, mis minu valikutega paratamatult kaasneb ja mis siin ikka nutta. Seda enam on hirrrrrmus vahva neid kasvõi kord aastaski näha :)

Igatahes algas too reede õhtu sellega, et maandusin enesele üllatuseks täiesti sompus Tallinnas ja kuna vihm mu plaanidesse polnud kuulunud, olin päris ebameeldivalt säärase tervituse peale üllatunud. Seda enam eeldasin, et Jääraplika sooja koju jõudes saab kogu pahameel pühitud, kuid sinnamaani tuli herilase kombel hakkama saada. Lennujaamast Viru Keskusesse polnud miskit saada, kuid Virus oli vaja natuke ringi kobistada (toidu- ja lillepood kuulusid plaanidesse) ja siis hakkasid inimesed mind ärritama. See on asi, mida ma pole kunagi talunud ja ei talu siiamaani: ma liigun omal trajektooril, enamasti kiirustades, kuna ei talu kaubanduskeskustes uimerdamist ning valin sihtkohad ja käiguteed juba eemalt hinnates. Siis aga astuvad muidu igati normaalselt ja sirgelt liikunud inimesed täiesti lambist mulle viimasel sekundil ette, nii et pean oma pikka sammu kokkupõrke vältimiseks äkkpidurdama. Sageli kõrgetel kontsadel. Või siis jääb keegi otse minu ees järsku seisma. Lihtsalt. Oi kus sellised asjad ajavad mind marru, kui ma pean liikudes olema valvel nagu kiirslaalomi laskuja olümpiamedalit püüdes. Sik-sak ja siuh-säuh!

Igatahes suutsin kortsus kulmuga vajalikud poed läbi kapata ja valisin maa alt vihmavarjust mineva bussi. "Imetlesin" vastu aknaid aina tihenevat vihma ja õiges peatuses maha hüpates sööstsin nagu vettinud kass valgusfooride poole. Minu äge roosa kohver mul järel veeremas, kirusin Keskerakondlikku linnavalitsust, et busside muutmine venelaste ja püksid täis lasknud tegelaste tasuta soojakuteks saavad rahastust, kuid teed ja ülekäigud on täiesti ebanormaalsed. No kuidas ma pean loetud sekundite jooksul üle tee saama, kui ülekäigurada on pikkade veevaalude all nii, et üle hüpata ei jõua (ärgem unustagem kohvrit) ja vesi ulatub saapa kontsast kõrgemale? Ringiga minnes peaks teise linnaossa välja jalutama tõenäoliselt. Ja iga outfitiga ju kummikut jalga ei lükka, kuigi ka need on tänapäeval ülimalt šefid. Tänaval veel, kuid reisides on need ikka ebapraktiliselt higistamaajavad, eksole.

Igatahes, lõpuks, peale pikki sajatusi ja karva turriajamist jõudsin Jääraplika sooja koju. Oi kus oli hea meel kõiki näha:) Vanad naerutajad olid kõik kohal ja lisaks oli meiega lõpuks liitunud ka Helina, kellega mitmed meist on veebiavarustes palju ja isiklikult suhelnud, kuid kohtumiseks sai ta valmis alles nüüd:) Ehk siis ei olegi kummitus, täitsa reaalne inimene! Ja lisaks hiiglaslike silmadega, mistõttu nüüd on meil kaks hiidsilmalist kaunitari kambas, Merle ja Helina mõlemad:) Siiamaani oli ainult Merle silmadesse imelik tunne vaadata, justnagu Jaapani multikaga oleks tegu...

Igatahes, igatahes... Oli küll mõnus tunne jah. Naermist oli õhtu jooksul korduvalt pisarateni, nagu alati. Lõpuks ometi said sotid selgeks räägitud ka kaupade kassalindile ladumise osas ja füsioteraapia oli kuum teema.
Minul oli ka tahtmine teisi millestki teavitada ja selleks plaanisin juba ka ise kokkusaamist nõutama hakata, kuid õnneks tuli Jääraplika ettepanek enne ja mured murtud:) Lihtsalt plaanis veidi suurem elumuudatus ja tahtsin neid enne isiklikult teavitada, kui üllatusega näituseks siit blogist loevad või muid kanaleid pidi info nendeni jõuab. Muudatus kavas küll tõenäoliselt millalgi uuel aastal, kuid pühade aeg kiire tulemas ja lihtsalt tundus aus neid eelnevalt teavitada. Ikkagi juba aastaid kulisside tagusest rohkem teadvad inimesed kui niisama mööda astuvad blogilugejad.

Ühe võib-olla mõnusa ämbriga sain ka maha, kui hiljem mõtlema hakkasin:D Aga olen päris kindel, et ei sest hullu.
Nimelt esitas meie (pealtnäha malbeke) nuku Liis küsimuse, et kas mu Vanameest ei haava, kui ma teda Vanameheks nimetan. Et ta pole ju üldse nii vana. Ma siis oma lapsesuulisuses prahvatasin kohe, et aga ta on ju vana, minu kõrval lausa puruvana:D (mõned aastad mu'st vanem...) Ja et ei, ta ei solvu selle peale vaid võtab seda täiesti rahulikult:)
Hiljem hakkasin alles mõtlema sellele, et aga tegelikult ma ju päris täpselt ei tea enamiku puhul meist tegelikku vanust. Sünnipäeva umbkaudselt (mõnel ka täpselt) tean, kuid aastanumber pole kunagi huvi pakkunud. Mõni on aastake noorem, paar tükki vist mõni aasta nooremad ja mõned siis mõni aasta vanemad. Aga kes kui vana täpselt, selle kohta puuduvad nii ülevaade kui huvi. Nagunii näevad kõik välja üle mõistuse head (veel üks imelik kokkusattumus, et kuidas ometi on sellesse klubisse vaid tõepoolest ilusad naised sattunud???) ja kui peaks neile võõrana hinnangu andma, siis pakuks kõik sinna 30-seks. Ok, nuku ja hiidsilmaline kummitus on veel palju nooremad (vist???) aga teised pakuks 30-steks. Seega ma siiralt loodan, et kui keegi tegelikult on mu Vanamehega samas eas, siis polnud sest kommentaarist keskit ja ollakse rahul sellega, et pildi järgi gümnaasium, passi järgi muuseum:D

Öösel kolme ajal sai siiski magama ja hommikul olime Jääraplikaga kahekesi. Mõnusalt hubane hommik oli ja täitsa hea tunne oli temaga taas veidi põhjalikumalt rääkida, justnagu vanadel headel aegadel:) Kuigi, nagu ikka kaugelt tulijal, oli aeg limiteeritud.

Peale mõnetunnist tšättimist hommikusöögi (mis sisaldas veel ka eelmise õhtu šokolaadikooki) kõrvale oli taas aeg oma roosat kohvrit läbi sajuse ning sopase linna lohistada. Aga kohver on aus, ühtki plekki külge ei võtnud:)))
Seekord sihiks venna pere. Vaatasin üle nende uue elamise (nad nüüd tagasi kodumaal), ajasin kooki näost sisse ja siis viis vend mind oma uue poose äsjasoetatud autoga isa väikebussi juurde. Nimelt polnud mõtet seda enam Tallinnas hoida ja nii tuli see mõneks ajaks meie kätte. Meil praegu tavaari jagub, mida vedada vaja.

Nii ma siis kulgesin bussiga mööda Tallinna linna. Alguses natuke veider oli sellega laupäevases tihedas liikluses ridu vahetada, kuid kõrgel istumine andis kindlustunde ja jõupositsiooni ja nii ma sellega siis vajalikud käigud tegin. Eks ma kaubanduskeskuste parklates võisin päris naljakas välja näha, kui kõrgetel kontsadel, kleidikeses ja pika laiali hõlmadega nahkmantliga kuskilt kõrgustest alla turnisin:D

Igatahes oli ees veel viimane käik - sedakorda E juurde. Ja arvake kolm korda, mida ma seal sõin:D Jap, taaskord kooki:D Oli üks äärmiselt koogirohke päev, kuid need kõik olid ju nii maitsvad:)

Aga lõpuks oli tarvis ka koju sõita ja seda ma siis läbi vihma ja pimeduse ka tegin. Kurvides oli harjumatu masinaga tegelikult veider, olen ju harjunud madala Musta Noolega ja see püsib kurvides nagu tatt tee küljes kinni, kuid bussiga ja kõrgel oli kogu aeg tunne, et läheb ümber:D Tegelikult seda ohtu muidugi ei olnud, kuid kaasa ei aidanud ka vihm ja pimedus ning samuti eelmisel õhtul räägitud kummituste kogemused/kogemuse kahtlused... Eriti võmendusid need kummitused siis, kui läbi piimjate uduvaalude tuli sõita, ümberringi vaid mets ja ei ühtki teist autot... Aga ega meil teistelgi kummitusjuttude järgselt lihtne polnud, nii mõnigi lubas koju jõudes kõik tuled põlema panna ja telekad-raadiod üürgama takkapihta:)

Aga jah, igatahes oli üks vahva nädalalõpp ning jube hea meel taaskord teatud tegelasi näha. Loodan endiselt, et see kohtumiste traditsioon meil püsib veel palju-palju aastaid, hoolimata sllest, mis suundi kellegi elud võtavad. Hea planeerimise korral ehk ikka õnnestub:)

Agraarbeib?

Arusaadav, et naiseks sündinuna (ja enam kui 30-seks elanuna:D) tekib vahel mõte külastada erinevaid iluteenuseid pakkuvaid salonge. Peamiselt selleks, et ise saaks peeglisse vaadates väikese egobuusti osaliseks. Kui jupp aega pole kuskil käinud, tekib tunne, et olen ikka üks tõeline tohletand Kunksmoor:)

Et siis jah, juuksur iga mingi aja tagant on ju elementaarne. Samuti piinapink ehk karvu koos juurtega välja kiskuva tegelase hubase salongi külastamine.
9 kuud tagasi avastasin ema eeskujul enese jaoks lisaks veel ka püsilakiga lakkimise maniküüris, nii et nüüd ka sellest sõltuvuses. No on ikka super küll, kui pole mingit murepojukestki teemal, et lakk võiks maha tulla (oleneb vist enda küüntest ja maniküürijast, kuna osadel ei püsi nii hästi kui teistel) ja eriti super on see, kui enne kuhugi suundumist pole vaja arvestada küünelaki lollikindlaks muutumise ajaga ja vähemalt minu puhul ringi sahmides pigem selle aja puudumisega:) Ainus miinus on see, et värvi ei saa üle päeva vahetada (või noh, läheks kulukaks) vastavalt tujule ja riietusele, kuid seda kompenseerib alati laitmatu maniküür :) Olen väga rõõmus, et mu ema on muutunud beibemaks ning mindki sinna teele julgustanud :)

Aga hiljuti läks see beibendus isegi minu jaoks pire naljakaks, kui avastasin end terve päeva salongide vahet saalimas. Nimelt suutsin ühele lõunale panna juuksuri ning sama tööpäeva lõppu piinapingi ja küüned üksteise järgi. Et siin päris lolliks läind enese tuunimisega:) Kas seda kõike on ikka nii regulaarselt vaja, kui eelistan pikki pimedaid õhtuid võimaluse korral veeta kodusel diivanil rullitõmbununa teetassi taga raamatut lugedes?
Tea kas varsti leian vajaduse ka varuosi välja vahetama hakata? Hammaste katmisele mõtlen juba nagunii juba mõnda aega...

Aga seda enam ei saa ma aru sellest, miks ma ei viitsi regulaarselt igasugu vahvaid koduseid maskitamisi ja hoolitsusi läbi viia. Tavaari ju küllaga, võiks regulaarselt toimetada ja pidevalt väikestviisi värskendatud olla. Aga ei, regulaarsuse jaoks on mul vaja lasta kellelgi teisel enda eest töö ära teha... Njah...

Kohe varsti!

Njah, kodune töölaud blogimisteemadega post-it kleepekatest kuhjas, kuid milleni kuidagi ei jõua, on blogimine.
Tegelikult mitmest kasvõi viimase aja olulisemast sündmusest tahaks siiski kirjutada, kuid ikka on neil pikkadel pimedatel õhtutel raamat palju ahvatlevam, sorry :)
Aga lähiajal mõnest neist siiski kirjutan, päris hallituskorraga taaskord minema visata ju ei raatsi, mis mõte sellel veebipäevikul siis ikka on.
Seniks aga lihtsalt hea point eluks:

Valge mögin

Pilt kuskilt kunagi ringelnud loodusfotode meilist, ma arvan...

Hihii, täna hommikul oli küll eriti naljakas autot lumest otsida:) Isegi kella pole veel keeranud, kuid juba sajab lörtsi ja rahe segu horisontaalis ja nii, et ümbritsevat pole nähagi.

Öösel igatahes oli tunne, et rahe peksab magamistoa akna puruks - no ikka nii korralikud kõmakad olid!

Aga tegelikult on jube lahe. Lapsed ehitavad hiiglaslikke lumememmesid ja inimesed käivad ringi nagu kubujussid. Aurava teetassiga väreleva küünlaleegi valgel on ikka jube mõnus siin õhtuses videvikus akna taga olevat ilu vaadata... Mii laiks vaheldus :)))

Ja no nüüd tuli jälle kuuma vanni isu peale...

Silmad võtavad normaalasendit tagasi :)

Et siis mida on Sipsikulaadsel tegelasel üksi kodus vedeledes vaja selleks, et tuju paraneks?
A) virtsavesi endast välja puristada
B) elamine põlevaid küünlaid täis panna
C) hiiglaslik tassike kuuma teed rohke mee ja piimaga ligi võtta
D) kaks nurruvat kassi käeulatuses oma uniseid silmi vidutamas
E) teadasaamine kui toreda, tubli, kalli jne jne jne inimesega ikka tegemist on :)

Need siin ei ole valikvastused vaid vajalikud kõik. Ja sündmuste järekord ajaliselt korrektne. Ehk siis A sai siin mõni tunnike tagasi maha laetud, seejärel sai ära korraldatud B ja C, siis ronisid ligi elemendid variandist D ja E puhul saabus kõne eemal olevalt Vanamehelt ning lihtsalt niisama otsustasin lahendada värvide nägemise testi. Näoraamatus mõningad lahendasid ja ma siis proovisin ka. Ise sellesse suurt uskumata, kuna tean, et näen värve (õiges valguses) okeilt, kuid et lausa ideaalselt, vot see oli mulle hiiglaslikuks üllatuseks:))) Vastuseks saadud "You have perfect color vision" (ülal pilt minu tulemusest:D:D:D) ajas mu silmad ikka õite suureks ja nii need enam sinna va tuka taha põrnitsema ei mahtunudki. Proovi ka, test on siin!

Põrnitsen altkulmu

Täna olen ma millegipärast kuri. Ise ka ei saa aru, miks. Kui tavaliselt suudan alati kaine rahu säilitada enam-vähem igas olukorras ja pisiasjadel end üldse ärritada ei lase, siis täna olen kuri. Isegi paar korda olen lasknud häälel poole pügala võrra valjeneda. Et kui mul muidu on suhteliselt hjele hjääl, siis kurjaks saades see tumeneb ja muutub madalaks. Ja täna on siis paar korda mu madalamat häält kuulda saadud.

Kui nüüd kaine olla, siis täna ei ole mitte ainsatki põhjust endast rohkem läbi lasta kui tavaliselt. Enamasti keeran oma hanerasvaga kaetud selja ette ja las siis niriseb maa suunas kõikvõimalik virtsavesi, mina vaid muigan või kehitan õlgu. Täna aga rusikad valmis ja justnagu ootaks, et noh, läheb juba andmiseks või... kaua ma ootan?

Või on minuni täna jõudnud lihtsalt kordades rohkem lausrumalust ja/või kretinismi? Koostööpartnerite viitsimatust mõelda lootuses, et kui ei tegele, siis pole probleemi olemas? Ja et lükkame kõik ülehomsesse? Aga vot ei lükka, kui seda mulle põhjendada ei oska!

Ja veel ajab mind täna marru mõningate inimeste oskamatus aega planeerida. Jah, eraelus jään ma isegi ajaga vahel jänni ning alustan kusagile sättimist või minekut liiga hilja, kuid sellevõrra pean siis rabeledes mõned kiiremad liigutused/sammud tegema. Ja lõpptulemusena saab asi siiski õigeaegselt korda (mõni case välja arvata). Aga kui tegemist on tööga ja kellegi ajaplaneerimisest sõltub tohutult palju seonduvat, siis... Mismõttes sa hakkad üht asja südaamerahus nokitsema, kui millegi järgmise tähtaeg kohe-kohe kukub? Ja siis on tegemata või on paanika ja mina pean jõudma teha. Oma tähtaegu sealt kõrvalt kriitilise pilguga hinnates ja prioriteete seades. Sest jah, vastutus võib ju olla kellegi teise kanda mingis kindlas lõigus, kuid lõppvastutus on minul ja ma ei saa kellelegi kolmandale öelda, et asi jäi tegemata, kuna keegi liigutas oma kaarte vales järjekorras.

Brr. Vahel on küll tunne, et räägi palju sa tahad, õpeta palju sa tahad, palu kainelt ja loogiliselt mõelda, palju sa tahad - sellest kõigest ei ole kasu. Kuni pole lõppvastutust, seni pole ka suurt pilti ja siis ongi kõik illallaa-trullallaa (ainult et palk on ikka alati ka illallaa-trullallaa eest väike, eksole). Ja siis viskabki mul lõpuks kaane pealt. Ma ka ei jaksa lõputult olla toetav ja julgustav. Mind ei julgusta küll keegi - ma lähen ja teen/saan seda, mida vaja, isegi kui keps all väriseb. Sest seda on vaja üheks või teiseks. Mille kuradi pärast siis ümberkaudseid niiväga situtada on vaja? Suured inimesed ju kõik ja potilkäik peaks selge olema.

Oehh.... Täna lihtsalt on selline kummaline päev. Otseselt nagu miskit viga ei ole, kuid mingi anum on ilmselgelt kriitilise piirini täis. Tundub, et täna mulle eriti ette ei maksa jääda, mistõttu on kõige targem mul lasta vann mõnusalt sooja vett täis, võtta ajakiri kaasa ja lihtsalt olla. Sest ega teised pole süüdi selles, et ma alati ei jaksa olla meeldiv ja mõistev.
Ehk aitab ka see urin siin veidi. Et endast välja ja nii. Ja siis saan edasi särada, nagu harjumuspärasem...

Ja ei mitte ainsatki naerumärki seekord minu tavaliselt nii irv-nägusid täis postituste seas...

Hea tuju

Ma ei ole eriline lõkerdaja tüüp, eksole. Irooniaga segatud kõigeteadja muie on pigem minulik, helisev naer on ikka teiste kadestamisväärseks pärusmaaks jäänud.
Viimasel ajal olen aga juba palju kordi sattunud kerge üllatusega end kõrvalt kuulma, kui miski mind naerma ajab. Olen hakanud naerma täiesti avatult ja lausa lõkerdades!?!?! Suu kõrvuni pärani (lugege mu plommid kokku, jah palun) ja häält ikka tuleb.
Kohe mitte ei saa aru mis juhtunud on. Kus ja millal ma selle naerulinnu ometi alla olen neelanud? Ei saa aru...
Vaatan kas viitsin sellel teemal oma peakest edasi vaevata ja püüda sotti saada või lagistan süüdimatult edasi :)
Aga kuidagi vabastav on...

Tänase päeva kõrghetk saabus minu jaoks siis, kui helistasin E-le, et lähen viin ta lapse kindad Smartposti. Siin nädalavahetust veetes ununesid kindad meile ning teatasin möödunud nädalal, et panen teele. Kuna aga ilmad olid mitte just kõige nauditavamad niisama jalutamiseks ja autosse olin suutnud kuskilt mingit jama bensiini saada (ja seetõttu auto seisis, kuna võis suvalisel hetkel välja surra ja enam mitte niipea käivituda), siis asi venis.
Täna siis telefonis teatasin, et "Kle, viin need kindad nüüd Smarti, siiamaani ei viitsinud end liigutada ja auto ju ka seisis", mille peale õigustas E oma blondi juuksevärvi suurepäraselt teatega: "Okei, kuid sa oleks võinud ju mind ära kasutada kui mina autoga seal olin..." Õnneks hetk hiljem taipas ka ise, et mille pagana pärast oleksin ma pidanud tema siinolles tema lapse kindad pakiautomaati viima? :D
Sellistel hetkedel tekib küsimus, et kuda ometi on nii vastutusrikkale tööpostile nii blondina ronitud :D

Päikeselise pühapäeva hommik

Vahepeal suutsime juba hoiduda traditsioonilistest pühapäevastest pannkoogihommikutest, kuid nüüd, sügise saabudes, on need tagasi hiilimas:)
Möödunud nädalavahel, kui E ja M siin olid, taastasime traditsiooni ning ka täna, mil ma siin klaviatuuri klõbistan, säristab Vanamees köögis pannkookide kallal. Ta sõber oma pojaga, kes sel nädalavahel meile seltsi pakkumas, alles põõnavad. Lõhnad juba levivad :D

Aasta lõpus saab natuke puhkamist ette võetud, tunnen juba eriliselt suurt vajadust selle järele. Eile õhtul, kui ülejäänud seltskond kalal oli, nautisin mina üksinda olemist ikka kohe täiel rinnal. Pleed põlvedel end diivaninurka  kerinud, lisaks aurav teetass ja raamat. Ühel hetkel tõstsin silmad, vaatasin enese ümber ringi ja sain aru, et mul ei ole hetkel VAJA mitte kui midagi teha... Saan lihtsalt olla ja nii, et miski kuklas ei kobise. Neid hetki ju vahel ikka on, kuid tahaks suuta rohkem neid märgata. Teadvustada, et seeläbi hetke nautida. See on sama, nagu kohustustevabal hommikul veel voodis lesida ja TEADA, et ma vedelen, et mul pole vaja rapsides tõusta.

Sellistel hommikutel on üks väike kiusumoment ka ikka sees. Nimelt enamasti ärkan ma üles, võtan tassi kohvi ja kerin end elutuppa raamatut lugema. Vahetevahel aga jään voodisse, keeran end näoga Vanamehe poole ja jään teda üksisilmi jõllitama. Varsti tunneb ta seda läbi une, hakkab siplema ja mõne aja pärast avab luugid. Ja siis vaatan mina silmade särades talle otsa ja teatan: "Mul on igav!" Nagu väike laps, ma tean, kuid nii vahva on ju vahel kiusata:) Siis on ta sunnitud ärkama, et mulle tähelepanu pöörata. Lahe, mis :D?

Hommikupostituse lõpuks kaks väljaütlemist 3,5-se vennatütre suust.

Ükspäev mässab oma patsilise nukuga ja küsib emalt: "Emme, kas Nupsi juukseid saab ka Timosenkosse panna?" Uskumatu ikka see lapse mälu ja seostamisvõime:D Viimasel ajal on tõepoolest taas too viljavihk-patsidega naisterahvas erinevates meediaväljaannetes figureerinud:)

Teine lugu pärineb septembrikuiselt Saares-viibimiselt. Tõusen hommikul üles ja ühinen allkorrusel ärganud naisperega. Preili tuleb ligi ja eputab vanaema kaelaehtega. Märkan kohe ja imetlen. Veidi aja pärast ärkab esimese meespereliikmena Vanamees, tuleb alla, vaatab kekutavat preilit ja ei sõnagi ehte kohta. Selle peale teatab neiu: "Mehed on pimedaks ehitatud naiste ehete suhtes!" :D:D:D Kas saab tal rohkem õigus olla :D Vähemalt hea, et juba praegu asjast aru saab, vanemas eas pettumustunnet vähem:)

Mukkimisest

Näoraamatus jagati väga-väga head pilti koera kostüümist :) Midagi pole teha, minu meelest kannab see pilt selle teema idiootsust lausa suurepäraselt edasi :)

Ja-jaa, ei ole hea hinnanguid anda, kuid minu meelest on tittede mukkimine/solaariustamine/missitamine ning koertele kleidikeste/satsikeste/pitsikeste/traksipükste/vääriskivide selga/jalga/kaela ajamine tittede/loomade piinamine omaenese tühjusest tulenevalt. Lihtsalt et ei oska kohe muidu enese mingeid fantaasiaid rahuldada ja siis peab seda endast nõrgemate, kes ei jaksa vastu hakata, peal rakendama. Kas selle peale ka mõeldakse kas see titele/loomale kuidagi vajalik on? Ehk siis mida head ja kasulikku see väikestele ohvritele teeb?

Hoopis teine asi on väikesed koerad, kellel nii mõneski kliimavöötmes ilmselgelt külm on. Loodetavasti on see enesestmõistetavalt arusaadav. Kuid ka need vestikesed annab neile ju viisakad selga ajada, kui need vaid tervist säilitavast vajadusest tulenevad. Aga need vaesed printsid/printsessid koera nahas... Oijahh...
Seetõttu säärane pildil olev idiootsus mulle niiväga meeldibki :)

Ma nüid löksuta löugu natike

Pilt pärineb kunagisest meilis ringelnud loodusfotode kogumist ja seetõttu, piinlik küll, autorile viidata ei tea :( Tegelt ei tohiks vist kasutadagi, kuid saan kinnitada, et mina autor ei ole.

Facebook (feissbuuk, faasas-buukas, näoraamat - kuidas kellelegi) on paik, mida üritan küll külastada (no kasvõi selleks, et oma kanaajulisuses mõnd olulisemat sünnipäeva mitte maha magada ja eks paratamatult on sinna kokku jooksmas palju infot ja üritan ajaga kaasas käia ning sealtkaudu mõnede tegelaste eludega veidigi kursis olla), kuid kuhu ise kirjutan mõne rea ikka üliharva. Vahel kellelegi läbi kommentaaride miskit tagasisisdet annan, kuid enda kohta ei viitsi miskit kribada. Laiskelajas, ma tean :)

Täna aga ajas üks teema mind nii keema, et kirjutasin kohe pikema kurja kommentaari. Mis omakorda sikutas pinnale üksjagu aega tagasi ää jahtunud teema, mis mind suvel keema ajas ja nüüd siis kaane uuesti popsuga pealt lõi. Ja millest ma tookord ei viitsinud blogiseda, kuid kuna see uuesti pinnale ujus, siis tuleb laiskuseuss seljatada ja see teema endast siiski välja kirjutada.

Seekord oli teemaks eesti keel kui selline ja arusaamine sellest (või õigemini mittearusaamine, kuna artiklis oli kasutatud servast 1000 ja rohkem aastat vana eesti keelt, mis üldpildis oli tegelikult täiesti arusaadav, kui mõni üksik spetsiifiline sõna välja arvata), mis mind teatavasti marru ajab :D:D:D Ja minu kui reeglina väga torkida mittepüüdva kodaniku endast peaaegu väljuv kommentaar sai selline:

Kui nüüd teemaalgatust servast puudutada, siis mind teeb see küll kurvaks, et eestlased omaenda keelest aru ei saa. Jah, keel on ajas muutunud ja on murded ja erinevad igapäevaseks muutunud laensõnad enam levinud kui 1000 ja enam aastat vana keel ning ametlik kirjakeel on samuti mõneti teistsugune, kuid minu meelest võiks keel siiski üldjoontes arusaadav olla. Meenub juhtum Londoni olümpiakommentaariumist, kus Lauri Viikna tuli välja äärmiselt rumala sõnavõtuga teemal, kuidas tema ei saanud aru, mida Madis Kallas kommentaatorina rääkis, kuna viimane kasutas "õ" asemele tähte "ö". Justnagu muudaks see teksti. Sama lugu vana eestlaste keelega, mis on soomeugri keelte hulka kuuluvate läänemeresoome keelte lõunarühma kuuluv keel. Eesti keele lähemad sugulaskeeled on näiteks vadja ja liivi keel, kuid tänapäevast igapäevaselt aktsepteeritud keelt kuulates jääb mulje, et tegu on servast inglise ja vene sugulaskeelega. Sellised võõrkeelepärasused (häälduskujud, sõnad, vormid, tarindid) meie keeles, mis peaksid olema enamikule keeletarvitajaile vastuvõetamatud ja mida nimetatakse barbarismideks, on ometi täiesti arusaadavad meile kõigile. Koostame või suvalise kirjalõigu - "Seda et, ääää, teadsa, mul jummalast pohhui sellest mida nad seal briifingul nende slõuganitega öelda tahtsid. Ma lähen parem võtan kerge snäksi enne lantši. ... dääm, mu aifõuni displei jamab jälle. Peab restardi tegema. Okei, tšau-pakaa!" - ja kas keegi saab öelda, et ta ei saa aru millest jutt? Kurb, väga kurb, et keeleline soosing on nii valikuline.

Eks näis nüüd kas lüüakse risti või antakse armu :D:D:D Aga vahet pole, oluline, et see popsatas pinnale sellesama suvise ja tänaseks jahtunud (mitte küll minu sisemuses) Lauri Viikna lausrumaluse, millel nüüd peatuda tahakski. Enne veel aga täpsustan, et eks ma ise olen ka paras keele solkija ja laensõnade ning barbarismide (Barbarid, kreeka keeles barbaros, olid vanaaja kreeklastel ja hiljem ka roomlastel võõramaalased, kes kõnelesid arusaamatut keelt. Tänapäeval nimetatakse barbareiks tooreid ja harimatuid inimesi) agar kasutaja, kuid vähemasti püüan ma selle kõrval algupärast ja juuri puudutavat mitte halvustada. See, et mina mugandun ja lähen suurema jonnita vooluga kaasa, ei tähenda ometi seda, et ma peaksin avalikult oma rumalust ja harimatust näitama ning "laikima" võõrapärast ja "dislaikima" algupärast, mis niigi unustustehõlma vajumas.

Nimelt siis esines Lauri Viikna Londoni olümpia ajal sõnavõtuga, kus halvustas Madis Kallase poolt väljendatud keelekasutust Gerd Kanteri kettaheite kommentaatorina. Mõned "pärlid" Viikna sulest:

"Kommentaator peab rääkima riigikeelt, mitte olema logopaat või poolearuline. Tihtilugu imestan, kust kõik need r-i põristavad ja muidu pudistavad saatejuhid tulevad. Ma ei viitsiks kõiki murdeid selgeks õppida, et AK-st aru saada! Teine spordikommentaator võiks setu olla, siis ei saaks s*ttagi aru!" 

Ja väljavõte ühest artiklist: “See ei ole Saaremaa viina reklaam,” jätkab Viikna ja nendib, et ülekannet oleks sama ebameeldiv olnud jälgida ka juhul, kui kommenteeritud oleks Mulgi või Võru murdes. Ta leiab, et eesti keel on juba niigi ohus ja igasuguste murrete kasutamisest tuleks televisioonis hoiduda. “Kui saarlane juhtub edaspidi filmide tõlkija olema, kas siis on õigustatud riigikeele murdmine ja oma “ö” asendamine?” küsib Viikna.

Mina olin pahviks löödud. Ok, saarlane küll, kuid usun, et iga mingisugustki hallollust kupli all omav mittesaarlanegi lihtsalt pidi olema hämmeldunud, kuna no ei saa ju nii rumal olla, eksole!
Kummalisel kombel ei tundu herr Karussellimehel miskit olevat selle vastu, kui üks teada-tuntud mölapidamatuse käes vaevlev spordikommentaator ei saa hingetõmbepausigi tehtud ja nii mõnigi lõik tekstimulinas oma sisult paneb küsivalt  kulme kergitama või kuidas tuntud naiskommentaatori iga teine väljend intervjuudes on ülipikk "äääääääääääääääää". Kui aga inimene, kes on ise palju-palju aastaid spordiga aktiivselt tegelenud (tegi vist kümnevõistlust, kui ma õigesti mäletan), muutub kommenteerides (ja teades, millest ta räägib ja väga viisakalt ja meeldivalt räägib) emotsionaalseks ning unustab pingutatud keele ja tuleb sisse see õnnetu "ö" seal, kus peaks kirjakeele järgi olema "õ", siis on sellest kohe võimatu aru saada? Kas vahepeal toimus mingisugune lühis ajus või läks kõrvavaik rändama? Samamoodi kasutatakse virulaste pool sageli kolmandat väldet seal, kus korrektse keelekasutuse järgi peaks kasutatama teist, kuid sellest saadakse aru?

Ma saan aru, kui murdesõnadest on keeruline aru saada, kuna need võivad olla vägagi spetsiifilised ja vajaksid tõlget murde oskaja poolt, kuid "õ" ja "ö" sassiajamine on puhtalt kõlaline erinevus, samuti nagu välted. Sisu on ju sama. Et pöder pölvitas pöösas, pölv oli löhki on nagu hiina keel ja ei saa sisust aru, eksole? Eeemmm..... kumb siis ikkagi - lühis või vaik?
Minu isiklik arvamus on, et kaua kuival istund. Mõni kipub siis kurjaks minema. Aga pole hullu, küll harjub. Teatavasti harjub inimene isegi poomisega - algul siputab veidi, siis jääb paigale.

Ja üleüldse, öelge mulle, kustkohast on üldse "õ" eesti keele täht? Jaa, me kõik oleme õppinud, et pastor Otto Wilhelm Masing 19.sajandi algul tõi. Aga kas seda ka teatakse, et varem kasutati sellesama hääliku märkimiseks "ö" tähte (mõnes sõnas ka "ä")? Ehk siis miks on taaskord algupärane halb ja uus hea? Saarlased oma suures jonnakuses lihtsalt ei läinud vooluga kaasa ja kõik. Ametlik kirjakeel kasutab jah Masingu varianti (saarlased sealjuures ka), kuid mis siis? Ega see sõna ennast muuda, ainult kõla.

Nüüd aga minu isiklik arvamus "õ" tähe kohta - minu jaoks on see nii venelaslik. Sry, noh. Kus keeles me siin enda ümber seda hullu õõõõ-tamist ikka mujal kuuleme kui mitte mõ ja võ ja tõ jne jne jne. Ja see siis on kohe korrektne? Hmm..... Savisaare kintsukaapija?

EKI (Eesti Keele Instituut) andis selle kohta välja ametliku seisukoha: "Keel, mida kasutab kommentaator Madis Kallas, ei ole murdekeel, vaid tavaline ühiskeel, mida ilmestab saarlastele omane murdeaktsent. Et tegu oleks murdega, peaks keel eristuma ühiskeelest ka grammatiliselt ja leksikaalselt. 
Eestis on üldtuntud aktsentideks saarlaste ö ja laulev intonatsioon ning virulaste teise ja kolmanda välte eristamatus, samuti põhja- ja lõunaeestlaste eriomane konsonantide palataliseerimine. Mida põlisem elanik, seda rohkem esineb tema kõnes murdejooni.
Madis Kallase keelekasutus sobib Eesti Rahvusringhäälingu kommentaaridesse. Tema tekst on ladus, ta ei kasuta spetsiifilisi murdesõnu ning saarlase aktsent pigem lisab kommentaarile värvi."


Harri Kingo omakorda kommenteerib, et see on küll väikseim viga, et mõni veidi Saare murdes räägib. “Vaata veidi netis ringi ja sa leiad sellist “eesti keelt”, et sa peaks praegu nutma. Kuula noorte kõnepruuki ja sa saad kooma. See armas “ö” seal on lihtsalt armas."

 Et siis tegelikult on mul hea meel, et see teema täna tõusetus, kuna Karussellimehe lausrumalus on pikemat aega mu saarlase hingel istunud, kuid selleks, et endast seda välja kirjutada, ei leidnud kuidagi päästikut. Nüüd on see siis tehtud, huhh :D

Vot tahan lihtsalt kobiseda

Küllaltki sageli tuleb ette, et kirjutan üles märksõnad "küll ma nüüd alles blogisen sellest" ning omas peas koostan põhjalikud tekstid, kuid kui tekib aeg, koht ja võimalus ka tegelikult kirjutada, siis no mitte ei viitsi ja lisaks on emotsioon lahtunud. Ehk siis omas peas postitust koostades on kogu pinge endast välja "kirjutatud" ja reaalsusesse see ei jõuagi.
Nüüd tagantjärele tahaks mitmel juba jahtunud/jahtuma hakkaval teemal siiski sõna võtta ja ka oma seisukohti avaldada. Teeks siis vähemalt ühegagi algust:

Kooliminekukuludest

Viimasel ajal on ajakirjandus arusaadavalt täis artikleid sellest, kuidas keegi on kooliteed alustamas/alustanud ja mis emotsioonid sellega kaasnevad, millised on kulud ja võimalikud hirmud. Enamasti on lugemine lahe ja ootusärevusele kaasa elamine ning meenutamine tore endalgi, kuid vahepeal oli mingisugune periood, kus pea kõik artiklid rääkisid kuludest ja halast kulude üle.

Loomulikult on lapse/laste kooli saatmine kulukas lõbu. Uued riided, sportimisvahendid, kunstitarbed, õppevahendid ja mis iganes veel. Arusaadav. On suured kulud ja tekitab muret. Püksirihma pingutamine ja parimate lahenduste otsimine. Loogiline.

Küll aga ajab mind päriselt ka marru see, kui hakatakse halisema teemal, kuidas kulud on üüratud, kuidagi ei saa hakkama ja kõik kiusavad. Keegi teine on süüdi selles, et asjad on kallid ja raha vähe. Eriti hull on lugu siis, kui peres kooliminejaid palju. Ja siis kirjutatakse, kuidas "ei suuda enam vihastadagi" selle va "ebaõigluse" üle ja kuidas peaks ikka kõik odavam olema ja kõik peaks toetama.

Vot see on asi millest mina ei ole võimeline aru saama. Jah, mul ei ole lapsi, ma ei saada kedagi kooli ja peaks ehk suu kinni hoidma, kuna "ei tea ju midagi", kuid veidi mõtlemisvõimet mul siiski on. Vähemalt enda arvates.

Igasuguse hala puhul tekib mul alati ainult ja ainult üks küsimus - mis oleks lahendus? Halada võib, kuid kui ei pakuta välja lahendust, on see suht mõttetu.

Inimene saab lapsed. Algusest peale on teada, et lisaks suuremat sorti rõõmule kaasneb selle sammuga ka murekohti ning kuna tegemist elava ja kasvava organismiga, siis ka kulusid. Ei ole tegu ju nukuga, et kärutad ilusa ilmaga vankrit ja siis viskad kunkusse tolmu koguma. Ehk siis tegemist on teadliku otsusega. Paljulapselisuse korral lausa palju kordi korratud teadliku otsusega.

Me ei tooda ju rahvast ja tulevasi maksumaksjaid ainult riigi ja kaaskondsete tulevaseks hüvanguks. Esimene mõte peaks minu idee järgi olema siiski ju oma väike peremudel.
Niisiis, hakkab laps kooli minema ja tulevad kulud. Eeeee.... kuidas on võimalik seda fakti avastada enam-vähem nädal enne kooli algust? Ja siis siunama hakata, et raha vähe, palk väike, kõik liiga kallis, vald/linn ei toeta piisavalt jne jne jne. 

Mis siis tegema peaks? Sundima kaupmehi hindu alla laskma? Sry, vaba turumajandus. Jap, saavad suure kasumi... ja siis? Kasumi saab keegi, kel nupp nokib. Kelle süü see on, et sinul ei noki? Riigi, valla, naabrite ja kõigi muude? Selle sinu mittenokkimise pärast peavad teised heategevust tegema? Aga mida sa neile selle eest vastu annad? Aitäh ütleksid või? Mhmhh, neid heategusid enesestmõistetavaks pidajaid nähtud elus rohkem kui tahaks...

Vald/linn peaks rohkem toetama? Oleks muidugi armas ja on väga vahva, kui omavalitsustel on olemas töötavad toetuskavad neile, kel abi enim tarvis. Väga nõus. Aga kui ei ole? Ja puuduvad ka maksumaksjad, kes sedasama omavalitsust nuumaksid, kuna enamus tahavad vaid saada ja leiavad, et teenused ja hüved peaksid neile tasuta kätte tulema? Mis see kuramuse lahendus siis oleks?

Sama hala käib selle kohta, et "Aga Soomes on kõik koolivahendid tasuta". See on väga tore ja ma pooldan seda ka igati, kuid kui meil see täna nii veel ei ole ja ei sina, su kaasa ega naabrid tooda tulu, et see nii hakkaks olema ka lähiajal, siis mis see lahendus oleks? Edasi halada muidugi võib, kuid kus on konstruktiivsed ettepanekud? Sellised, mis arvestavad ka muud enda ümber, mitte vaid ei suuda ühest kitsast august sisse piiluda...

Mõningad kommenteerijad nende teemade juures on olnud minu hinnangul ka terve mõistusega inimesed (õnneks!!!), kellel kinganumber ei ole suurem kui IQ oma ning nemad on väga ilusasti toonud välja peamise - jah, raha on vähe, jah, kõik on jube kulukas, kuid ma ju tean seda ette ja hakkan juba kevadel miskit hankima või raha kõrvale panema. Minu laps/lapsed ikkagi! Ehk siis lahendus olemas, mitte ei käida ringi, nina vingus peas ja käsi pikalt ees. Sest tõepoolest, koolitarbeid ei saa eriti ette osta, kuna on konkreetsed vajaduste nimekirjad igas õppeasutuses eraldi, kuid riided/koolikotid jmt on ju võimalik ette ära osta. Laps kasvab jah, kuid ta kasvab ju ka õppeaasta jooksul ja eks iga vanem oskab seda ehk ise hinnata. Ning siis tulebki raha veidi kõrvale hoida ja mitte kõike suvegrilli kõrvale maha juua.
Lihtne ju. Ehk siis on õnneks ka piisavalt neid, kes tunnistavad, et on jah jube kallis kõik ja kulud meeletud, kuid see on tee, mille ma ise valisin ja ma ajan need asjad korda. Kedagi teist süüdistamata.

Sest tõepoolest, kellele sa need lapsed siis tegid? Riigile? Et sina sünnitasid ja oled nüüd kangelane, kuid teised tehku edasine. Ma arvan, et nii see ikka ei käi ja oma ettevõetud sammude eest vastutab täiemõistuslik täiskasvanu ise. Ja vähem seda pidevat hala tuleks kõigile kasuks, kuna teada fakt on, et mida endast välja annad, seda vastu saad. Virised ja vingud, et kõik on sitt, siis täpselt nii ongi.
 Rõõmsam ja õnnelikum elu algab ainult ja ainult meist endist.

Mesi

Mu teine nimi võiks vist olla Mesikäpp. Mitte selle kommi pärast (kommid/šokolaadid on küll toredad maiused - ampsan tükikese, kui nina ees vedeleb - kuid laias laastus jätavad mind siiski külmaks) vaid justnimelt mee-armastuse tõttu.

Avastasin just, et 14.juulil ühelt laadalt "talveks" varutud 5 purgist (need tavalised vist 550ml-sed) on käsil ja juba põhja näitamas viimane...

Kuhu mu mesi ometi kaob? Talve lähenedes ei saa ju kogu sahvrit ka mett täis vedada.
Niisiis, kuhu kaob mesi... Ilmselgelt tee sisse, kuna mujal ma seda ei kasuta. Aga kahe kuu jooksul 5 purki? Pole siis ime, et muud maiustused minus mingeid ahvatlusi ei tekita...

Et siis jah. Igaõhtune traditsioon on juua vähemalt üks hiiglaslik, 400ml-ne tassitäis musta teed mee ja piimaga. Mõlemat ikka rohkelt seal tee sees.
Kui tunnen end veidi haigeks-jääma-hakkavana, siis on tee asemel tassis mustasõstra toormoos ja hunnik mett või kui uni ei taha tulla, siis lihtsalt tassike kuuma meevett. Ja nii see ilmselgelt siis kulubki.

Tekitab lausa pisikest õudust mõte, et tuleb seda magusat möginat lõpututes kogustes koju tarida. Aga mis teha, kui keha nii tahab. Ja olgem ausad, ma olen ikka üliharva palavikus või külmetushaiguste käes vaevlemas:)
Jap, Mesikäpp on rääkinud. Ja hakkab nüüd varude täiendamisele mõtlema.

Kaks juhtumit kaubandusvõrgus

Ema, isa ja poeg (8-10-või-mis-iganes-sarnane-aastane) täidavad toidukäru. Hetkel, kui mina neist möödun, küsib ema lapselt: "Mis sa õhtusöögiks tahad? Kas kartulikrõpsud sobivad?"

Ma arvasin, et ema teeb nalja. Iroonitseb tänapäeva noorte toitumisharjumuste üle. Nõup, ta ei naljatlenud.
See ei ole minu asi õpetussõnu jagama hakata ja nii ma neist omaette puhisedes ja silmi pööritades möödusin.

See juhtus kuu või veidi enam tagasi, kuid ei anna mulle siiamaani rahu. Mure tulevaste põlvede tervise (nii vaimse kui füüsilise, siin klikivad need veel kokku kah) pärast? Miks peaks? Aga ju siis peab. Muidu ei häiriks.

Et siis jah. Arumaisaa, kuidas nii saab. Oleks veel, et laps ise nuiab ja vanem annab järele. Aga et lapsevanem pakub ISE, et kas laps tahab õhtusöögiks krõpsu? Õhtusöögiks? Ok, alati ei ole aega, viitsimist, isu ega mida iganes hakata sooja lõuatäit valmistama, kuid krõpsu? Osta siis kasvõi poolfabrikaate või tee kasvõi mõni hädine võileib. Ikka paari toitaine võrra parem valik. Aga krõpsu?

Siiamaani häirib. Ehk nüüd, kui sain selle endast välja kirjutada, hakkab vähem häirima. Ei taha kohe kuidagi, et teiste inimeste rumalusest tulenev hoolimatus või hoolimatusest tulenev rumalus minu meeleolu häiriksid.
Siit väike noot iseendale - püüa vähem tunda!

**********************************
Teine juhtum toimus eile ja oli palju meeldivam:)
Sattusin veepuhastusfiltrite juures vestlema ühe inglasest härrasmehega, keda hämmastas eestlaste vähene veetarbimine. Igasugu muu jutu sees siis manitses mind kui eestlast, et vett tuleb juua ja kui hea see tervisele on jne. Ja teatab, et praegu, 20-ndate keskel, ei pruugi ma selle kasulikkusest veel täit pilti saada, kuid hiljem on mu keha mulle tänulik.

Kui ma siis turtsatasin, et ma kohe kindlasti mitte ei ole oma kahekümnendates, siis tundus härra tegelikult ka üllatuvat (kui ta just väga osav ei ole:D). Ja mainis, et "Aga teil ei ole ju neid kortsukesi silmade ümber".
Eeeeee.... miks mul need veel olema peaksid? Ma olen ju veel nii noor, alles 34-ne:D

Aga pole midagi öelda, kuidagipidi ikka see vanus ju kuklas kummitab, kui sedasorti mainimised tütarlapsel kõrvad keerlema panevad:D

Tere taas!

Nonii...
Huhh, ei teagi kust alustada, hakkan siis suvaliselt siit servast ja sealt servast lahmima:) Miskit ehk ikka "paberile" saab.

Käesolev nädalavahetus on pisike ime. Nimelt oleme täitsa omapead! Suvehooaeg on läbi ja seenelised pole veel laekuma hakanud (ämbritega-tunnikeseks-metsa-koguse seente saamiseni läheb see aasta ilmselgelt veel aega). Ja nii me eile hommikul 8 paiku ärgates avastasime, et ega ei teagi mida nädalavahetuse ja kohustustevabadusega peale hakata. Kui hooajal pole ainsatki kahekesi-olemise nädalavahet (kas siis meil külalised või ise kusagil ära), siis eile-täna... Lausa veider oli ärgata ja mitte miskeid hilpe selga tõmmata - sai täitsa eevakostüümis kempsu poole suunduda:)

Igatahes siis ärkasime, jõime hommikukohvid, unelesime niisama, käisime poes järgmise nädala tavaari ära ostmas, lõunasöök ja ... kella17 ajal pugesime tagasi teki alla:) Väike kolmetunnine uinak ja olemine sai kohe värskem.
Täna siis taas 8 paiku maast lahti (kuidagi ei oska argipäevarütmi tõttu ka nädalavahedel enam pikalt magada) ja Jääraplika kurjustamise leevendamiseks blogi taha:)

Augusti peaaegu lõpuni oli meil ka Laps majas, seega esimene veider hetk oli siis, kui tema ära sõitis. Siis said ka argipäevad kuidagi inimtühjemad ja õhtuti vaatasime üksteisele nõutult otsa, et mis siis nüüd. Lapsega majapidamises harjub üllatavalt kiiresti:) Nüüd siis ka esimene kahekesi-nädalavahe... Samas järgmised paar-kolm on taas hõivatud. Ja olenevalt seentest siis sõltub ka oktoober. Kurask, miskil hetkel tahaks ka kuskile üle-vee-naaberriiki šoplema sõita... vaatab seda asja:)

Aga jah, kui 2010 suvel siia kolides oli paanika, et äkki sõbrad võõrduvad liialt (ma tõesti ei viitsi Tallinna-trippe nii pikki teha, et ka seltsielule aega jääks, kuna need alati töised ja nädala sees ja siis ma ise nagu tühjakspigistatud sidrun), siis loomulikult ei ole sellist intensiivset lävimist enam paljudega, kuid need kel rohkem kas siis pealehakkamist, julgust, tahet või ka igatsust (;D), need annavad aga teada ja laekuvad ise siiamaile:) Mistõttu suvised nädalavahed ongi juba aegsasti buukitud ja ega muudki aastaajad niisama tühjalt jookse. Oleks vaid neid nädalavahesid aastas enam!

Igatahes jah, sõpru-sõbrannasid-tuttavaid käib meil siin palju:) Ja eriti lahe oleks see, kui veel nii mõnigi (lisaks ühele noorpaarile) kaaluks varianti meie kandis kinnisvara osta... Siis on nii, et sõbrad-tuttavad mitte ei jäänud maha vaid tulevad järele:) Vot see oleks eriti super:D

Üks eriline uudis veel - kui Eestis elavaid tegelasi ikka satub nägema, siis eelmisel nädalavahetusel sain näha sugulasi, keda pole 5 aastat näinud! Viimati kohtusime aastal 2007, kui Austraalias elav nõbu oma kaasaga kodumaal abiellumas käisid. Nüüdseks neil lisaks 3-aastane piiga ja 4-kuused kaksikud pojad ja oma Eesti-külastusel astusid ka meie juurest läbi:) Tädi ka abiks kaasas ja nii nad meid kaks ööpäeva lõbustasid:) Kaks tillukest tegelast korraga... Huhh!
Siiani keeruline uskuda, et end meie tillukesse kabinetti ööbima suutsid mahutada:D

Et siis jah. Nüüd on korraga vaikus majas ja... eks näis kuidas see tänane päev mööda saab uimerdatud:) Tõenäoliselt tükati tukastades. Viimasel ajal on väsimus eriti suur ja aina tahaks magada. Aga pole ka ime, vererõhk vajaks tõstmist - kipub teine 85/60-le viimasel ajal olema ja mida ma siin siis üllatun. Teab keegi ravimivabasid nippe, kuidas seda kõrgemale saaks? Kohv on hetkelise mõjuga, seda mitte soovitada.

Suvi ning halleluuja

Nii, postituse esimese osa võiksid vahele jätta need, kel juba ammu s***siiber sellest, kuidas ma muudkui Vanamehest heldinult kirjutan. Mul endal ka veider, kuna ei pea end eriti halleluutajaks tüübiks, kuid on asju, mis mulle ikka veel jätkuvalt mõjuvad nii, et kohe ei saa teisiti. Ise olete lugemise valinud ja tundke end oma otsustes vabalt:)

Nimelt ei jõua mulle siiamaani kohale, kuidas ja millega ma selle kõik ära teeninud olen. Et kuidas on võimalik, et keegi klapib sulle nii täpselt. Igas mõttes. Ja kas nüüd peaks ehteestlaslikult hirmu tundma, et nii see küll kesta ei saa ja ju tuleb mõni põmakas. Aga ei viitsi, elaks parem hetkes.

On meilgi omad kitsaskohad, täpselt nagu igas suhtes. Enamus neist sai ära lahendatud/selgeks räägitud/nurgad maha lihvitud siis, kui suhe veel värske ja lõõm alles selline, et nagunii esimese hooga lõpetama ei hakka. Eks omajagu julgust need teemad koheselt selgeks arutada andis seegi, et mõlemad oma pagasiga ning sellest johtuva kogemusega ning kumbki ei viitsinud väga nägusid teha ja loota, et küll kõik ise paika loksub. Ja eks piisavalt tuline temperament andis oma osa kiireteks lahendusteks:)
Ok, eks tänagi veel on paar detaili protsessis, kuid õnneks arusaam on üks ja suured plaanid võtavad lihtsalt rohkem aega kui "seda-kõike-on-vaja-eile, selge?" või "aga-miks-sa-ei-võiks-selline-olla-nagu-ma-tahan" :)

Küll aga ei suuda ma siiamaani ära harjuda hellitamise ja hoitusega. Sellega, kui palju tähelepanu ma saan ja kuidas iga mu mossitamisalge saab kas itsitamiseks keeratud või juba aegsasti ära lahendatud. Tegelikult kui mõtlema hakata, siis võib see ajapikku üsna häirivaks muutuda:DDD Üldse ei saa mossitada ja vihapidamine on täiesti mõeldamatu. Misiganes tüli kestab maksimaalselt paar minutit... See-eest on põnev argumenteerida:)

Mis mind täna aga teemat taas tõstatama pani, oli ennelõuna. Pisiasjad, kuid mõjuvad siiani...
Nimelt tahtsin täna hommikul magada niikaua kuni torust tuleb. Tuli nii umbes 10-ni välja. Siis, kui luugid lahti lõin, anti teada, et kohv on valmis ja ootab mind (meil see reegel, et magamistoas ei sööda-jooda, sinna ei pääse kassid ja seal ei ole arvuteid-telekaid). Ajan end välja, lonksan kohvi. Samal ajal rabeleb Vanamees köögis, et enne väljaminekut (tööasjus oli vaja väike käik teha) mulle lõunasöögiks borš valmis keeta... Soovis küll, et ma kaasa tuleks (oli selline fun käik), kuid kuna mul enesetunne ei olnud suurem asi, siis jäin koju kügelema ja vahelduseks ka blogisema.
Et siis jah. See kõik on tegelikult tavaline puhkepäeva hommik, kuid mõjub siiani... See, et hoolitakse. Ja poputatakse. Ma lihtsalt ei teagi... ... läheb jälle halleluujatamiseks kätte, kisub ära:D

Jama selle kokkamise juures on muidugi see, et ma ise kipun toiduvalmistamist unustama. Aga ometi see ju meeldib mulle. Aga mis teha, kui Vanamees teeb kiiremini, loomingulisemalt ja maitseb ka kuradi hea. Õnneks on mingid kindlad palatüübid siiski minu ampluaa, nendesse Vanamees ei trügi ja need lihtalt kukuvad minul päris head välja:) Need on siis pitsad, quiche'd (lahtised pirukad ja Vanamehe hiiglasuured lemmikud), salatid ja koogid. Kookidega lihtsalt see jama, et kumbki neid palju süüa ei viitsi ja nii saab neid suht harva tehtud. Ja kui ma ei küpseta, siis muudeks toiminguteks kulub meil suhkrut kokku umbes üks kilone pakk poolaastas... See ei puutu küll teemasse, kuid lihtsalt avastasin huvitava tõsiasja, kui ootamatult peale poolt või veidi enamat aastat suhkur järsku lõppemas oli.

**************************************************

Nüüd sai heldinudsilmne kiiduloits läbi ja paar sõna ka muust elust.

Nimelt on ikka paganama hea asi see puhkamine. Jap, ma siin puhklesin veidi:) Viimane puhkus oli möödunudaastane India trip oktoobri lõpus, seega 8+ vahepealset kuud olid suhteliselt kurnavad. Ja oi-küll-mul-on-siiber tunne võttis aina enam võimu.
Millest tulenevalt tegin tööl teatavaks, et mulle helistada tohib vaid äärmise vajaduse korral, kui tegemist on tõesti olukorraga, millega toime ei tulda. Lihtsama vastupanu teed mineku jaoks mind ei eksisteeri, leitagu ise lahendused. Ja ärgu eeldatagu kohest telefonile vastamist, helistan tagasi siis, kui suvatsen telefonilt vastamata kõne leida.
Tulemuseks see, et sain vaid paar kõnet ja kogu ülejäänud puhkuse sain tõepoolest puhata!!! Uskumatu tunne, ausõna:) Ja oi kui väga seda vaja oli.

Nüüd mõni nädalake tööl ja augustis taas tsutike puhkust. Jehuu! On, mille nimel toimetleda:)

Suvised puhkused püüan ma reeglina veeta kodumaal. Suve niigi vähe ja naudiks siis siinset. Sedakorda sai natuke ringi liigutud ja seejärel kodus remonti tehtud. Nimelt tahtsin ma suuremat garderoobiosaga magamistuba ning nii läksid kabinet ja meie magamistuba vahetusse. Mis omakorda tähendas täielikku ringikolimist, uute ruloode paigaldamist, garderoobi ehitamist, tapeedi vahetamist ja mida iganes veel. Õnneks on Laps (kellele mina olen "kurja võõrasema" rollis:DDD) meie juures osa suvest veetmas ning nii nad koos Vanamehega toimetasid remonti teha, sellal kui proua käis vahetevahel vaid kiitmas ja üle vaatamas. Niimoodi on ju päris lahe remonti teha, kui vaid näpuga näidata, eksole:D Aga vahva oli nende koostööd jälgida ja väga-väga kiiresti sai kõik valmis:) Nüüd olen igatahes väga rahul oma varasemast suurema privaatruumiga:)

Aga suvi on lahe aastaaeg ikka küll. Ok, sadusid on veidike liiga palju, kuid üldiselt on siiski soe ja päris mõnus. Mulle igatahes meeldib ja pole siin viriseda miskit. Lisaks on sügavkülma kirst igasugu jäätist servani täis ja mida sa suvel veel tahad:)

:D:D:D

Pilt siit: http://lifesjoy-lydia.blogspot.com/2010/12/is-it-true-what-they-say-about-thunder.html

Appi kuidas ma armastan äikest! See tulemöll taevas ja meeletult jõuline raksatuste jada tekitab alati tohutult ELAVA tunde. Nagu mu enese sügavam sisemus oleks taevalaotustesse valla pääsenud, kõiki kammitsaid ja õpitud käitumisnorme maha jättes. Sarvilisele tulemärgile omane või niisama napakas?

Igal juhul tekib mul äikesega alati ärkamise tunne. Hing hakkab sees erutusest värisema, silmad löövad särama, hingamine kiireneb. Sageli kaasneb sellega (eriti soojal suvepäeval) lai ning raske kardinana langev vihm, mis omakorda vunki juurde annab. Ja tekitab tahtmise lipata õue, kõik riided seljast heita ja selle sooja vihma all lihtsalt käed laiali keerelda. Praegu ei saa, inimesed ümberringi... Aga olen seda teinud ja teen tulevikus veelgi:)

Ilm väljas on kuum ja pime. Ligi 30 kraadi pügala sooja poolel on meie oludes juba väga soe, ei saa nuriseda:) Ja kuigi muidu armastan päikest, siis äikeseaegne pime taevas on täiesti aktsepteeritud variant:) Lisab müstikat ja üüratut väge.

Õnn, et tänased väljaminemise plaanid ei olnud raudkindlalt paigas vaid lasin neil sõltuda tujust ja millest iganes veel. See annab võimaluse äikest ja müristamist lihtsalt nautida, kõik aknad ja uksed avatud.

Ainult üks miinus on päevasel äikesel - ma ei oska seda pildistada. Nii, et efektne jääks. Öised (eriti augustikuised) äikesed on selles mõttes ägedamad, et siis istudki fotokaga rõdul ja klõpsid sadu kaadreid pimedust (elagu digiajastu:D). Ja siis hiljem avastad, et ongi mõni eriti äge sähvakas täies ilus kaadris! Üks ilusamaid ripub meil kapale lastult ka seinal ja oi kui sageli ma end seda vaatamast avastan...

Aga jah, pole päevaselgi äikesel viga, peamine, et lähemale tuleks ja neid raksakaid ikka kuulda oleks!

Ilus hommik, ilus hommik...

Jaanist

Tänapäeval sõidavad saarte ja mandri vahel teatavasti uued, suured, uhked ja vägagi mahutavad praamid, eksole. Mis omakorda tagab ka pühade ajal suhteliselt lühikese ooteajaga üleveo kõigile soovijatele.
Enamasti eelistame küll piletid ette ära osta, et puuduks ka lühike ooteaeg (ikka nii, et sõit tõkkepuudeni, telefonikõne ja suht kohe praamile), kuid kui ajakava pole päris paigas, siis tuleb end lihtsalt väikesele ooteajale häälestada ja jälle on kõik lill:)

Enne jaani oli risti-rästi läbi Eestimaa sõitmist ning Saaremaale jõudmise kellaaeg alles lahtine. Sõltus mitmete ürituste/kokkusaamiste ajakavadest ning enne jaani peab ju saartele sõiduks piletid ära ostma kuid varem. Mistõttu häälestusime mõningasele ooteajale ja võtsime vabalt.

Miski hetk selgus, et samal päeval oleks Saarde tulemas ka venna pere ja nii sai sätitud siis ka nende pealenoppimine (mis see ca 150km ring siis ära pole:D). Mis tähendas tagapingil kahte täiskasvanut ja ühte kolmeaastast ning eriliselt kuuma suveilma. Pole hullu, piiga pidas hästi vastu ja mängis meile tagapingilt isegi suupilli:D
Kõige vahvam oli hetk, kus piiga hakkas laulma, hetke pärast ühines temaga Vanamees ja seejärel vend - päris pull oli sõita, kui auto vallutas meeshäälte madal duo ja sinna keskele õrn lapsehääl. Mõne laulu pärast ühinesime ka vennanaineja mina ning see oli küll hetk, mida oleks tulnud filmida:D Spontaanne pereansambel missugune:) Isegi pisipiigal vajus suu ammuli ja kuulas kangestunult :)

Naudin sõitmist teedel, kus ei ole suurt liiklust. Varasem rullnokk minus on kuhugi ära kadunud ja naudin seda, kui olen mina ja ümbritsev maastik, üksikud autod vahel lisaks. Ok, Vanamees küll kobiseb, et päris normaalne ma veel ei ole, kuna nii kui näen eemal kurvide taga mõnd eesliikujat vilksatamas, pean ma minema ja ta mõne aja pärast ära "noppima", kuid muidu kulgen ikka normaalselt ja närvitsemata.

Pool teed sõidetud, sattusime suurema liiklusega aladele. Autosid tuli vastu ikka viuh ja viuh ja siis need idioodid, kes vastassuunas viimase hetkeni kellestki mööduda üritavad (ise kindlad olles, et ju ma vastutulijana lauba vältimiseks piisavalt tee äärde tõmban). Ja siis ärkas loomulikult ka minu rullnokk üles. Tean ju, et praamile on saba ja kedagi endast mööda lasta ei saa, samas kõik, kes ei kihuta samaväärselt, tuleb noppida. Ja nii ma siis olin hammastega roolis ja kimasin nii, et auto hüppas. Mõni lennuk sai must mööda ka, nii palju ikka oli oidu peas, kuid üldjoontes tuli kimada. Ja oi kuidas ma seda ei nautinud vaid hoopis päris häiritud olin. Paistab, et vaikses ja rahulikus paigas elamine on ka mind ennast korralikult maha rahustanud ja midagi pole teha - kui võimalik, valin rahulikuma liiklusega teed.

Lõpuks jõudsime sadamasse. Ja enese suureks üllatuseks jäime seisma täpselt 3km kaugusele praamist. Et mismõttes nagu??? Pole enam väga palju aastaid sellist saba näinud, seisime nimelt kaugema tuulikupargi juures. Olime arvestanud tunni-pooleteisese ootamisega...
Egas midagi, noor pere haaras lapse kukile ja jalutas praamile, kuhu isa vastu tuli, meie Vanamehega jäime autot üle viima. Ilm oli fantastiline ja see ootamine polnudki midagi. Kokku ootasime 3,5 tundi ja selle aja sees sai arvutist filmi vaadatud, kõhud jama täis söödud, jutustatud ja muidugi iga natukese aja tagant autot edasi liigutatud.

Kusjuures, alguses me ei adunudki kui kaugel me oleme. Tundus, et 1-1,5km ja mis see ikka ei ole. Nii andis Vanamees järgi mu silmapööritusele rämpstoidu järele ja suundus seda otsima. Tagasi oli tsut vähem kui tunni pärast:D No oli ikka üksjagu maad ju minna ka ja otse loomulikult tuli tal vahetevahel tee peal peatuda ja mõne vahvamat sorti auto omanikega lobiseda, kuna kuidas sa muidu otsesest allikast infot saad, eksole:) Poisid ja nende mänguasjad:D

Hamburger polnud küll miskine kokanduslik šedööver, kuid tol hetkel täpselt see mida tarvis. Lisaks oli väga lahedaks mõtteks panna kogu selle saba ulatuses reklaam tööle ja nii käis ringi mitu meeskonda Tuc'i Näljapatrulle. Suured seljakotid seljas, mõõtsid nad sauaga kõhu pealt nälja astet ja nälga tuvastades soristasid kotist korraliku nutsaku Tuc'i küpsiseid, täitsa niisama (ok, reklaami kuludest). Mulle meeldis:)

Mõned jõmmid olid küll sellised, et vaata ja imesta. Jaanide ajal liigub ju saartele igasugu imelikku rahvast, ei saagi aru, miks. Et nagu üks laul meeles lapsepõlvest (linalakad Saaremaa heinamaadel) ja siis ettekujutus, et "tegija" läheb jaaniks Saarde? Igatahes üks selline oli ka meie lähistel. Oli miskise ront-750-se bemmiga jämedakaelaline tüüp (750 üldiselt ei ole ront, kuid see oli), kellel edasiliigutamiste tõttu mõne aja pärast enam aku ei käivitunud.Tõenäoliselt tal endal ka mitte, kuna tulukesi ei paistnud kuskil põlemas, kuid seekord ikka autost jutt. Ja siis kauples enesele miskid poosema bemmiga tšikid särtsu andma, mille juures kuulsime tüübi selgitust, kuidas ta oli selle auto alles eile ostnud 1500-ga, et saaks Saarde jaanile minna. Et sinna minnes peab bemm olema. No ma ei tea... Kui sa ostad 750-se bemmi 1500-ga, siis sa ei saagi eeldada, et ta liigub ju:D
PS: Olgu öeldud, et muidu oleks mul kama tema kaelast ja suhtumisest ja rondist, kuid negatiivselt arvustamist väärib ta absoluutselt kõiges seiga tõttu, et peale õlle lõpetamist viskas ta purgi süüdimatult põõsastesse ja selliseid tüüpe ei saa ma mitte iial mitte kuidagi tolereerida ja kõik, mis nad teevad, on automaatselt nõme.

Igatahes, veidi enne kella poolt ühtteist õhtul saime praamile ja juba kolmveerand kaksteist olimegi Saarekodus:) Vähemasti sama kuupäeva sees:)

Vihmaga meil isegi vedas. Terve öö sadas meeletult, hommikul ka ning lõunaks andis järele. Õhtul saime juba õues grillida ja vaid vahetevahel sadas peent udukat, muidu püsis ilus kuiv. Kuulduste järgi mujal Eestis oli tunduvalt sajusem olnud, meil aga see lõuna-Saaremaa värk, et sajab ikka väga harva.

Igatahes jaanik sai tore ja vahva oli olla koos perega:)

On see meie asi kobiseda või ei?

Vahel ei tea kuidas suhtuda.
Vahel tahaks ka ise maailma "parandada" või õigemini veidi viisakust õpetada, kuid siis jälle leian, et mis see minu asi on jne. Samas, kui me kõik suhtumegi nii, et mis-see-minu-asi-on, siis paljunevadki matslikud maneerid me ümber, eksole. Aga jälle - kes olen mina, et hakkan teisele inimesele ütlema kuidas on õige?

Ses mõttes ma ühtaegu imetlen oma Vanameest ja teisalt jälle tahaks vahel punastades eemale joosta.
Tema nimelt lähtub sellest, et keegi peab ju vaest õnnetut matsikest suunama, siis on maailm ilusam ja matsikesel ehk ka tulevikus sellevõrra lihtsam.
Ja nii ta siis "parandab" kaaskodanike käitumist ja mina neelan punastamist. Kuigi õnneks ei tee ta seda sageli - on ennast ohjama õppinud - kuid vahel siiski.

Konkreetne juhus, mis mind siingi kribama sunnib, oli mõni päev tagasi, kui õhtusel ajal ühelt kontserdilt tulime ja kiirelt poest läbi hüppasime. Kassas oli noor nägus näitsik, kes eriti laiade lõugadega nätsu järas. No sorry, aga no oli ikka vastik vaadata küll. Klienditeenindajalt eeldad ju meeldivat, viisakat, puhast ja-mis-iganes olemust/käitumist, kuid see laiade lõugadega mälumine oli pehmelt öeldes rõve. Kohe karjuvalt riivas mu silma. Ma ei tea, miks selline asi mind häirib, kuid häirib.

Minu poolest oleks too noorik võinud oma lõugu laiutama jäädagi, kuid olin poes koos Vanamehega. Ja tema juba sellist asja ei kannata. Jõuab siis kätte tema kord maksta ning vaatab näitsikule sügavalt silma ja teatab selge kõlava häälega: "Pean Teile ütlema, et nätsu mälumine ei sobi Teie näo kujuga". Tšikk muidugi lahvatas näost punaseks ning isegi lõug tõmbus hetkeks tiba koomale, kuid kes teab kas sest ka tegelikult kasu oli...

Mina muidugi avaldasin pärast arvamust, et kas see ikka oli vajalik, Vanamees oponeeris, et "keegi peab ju talle seda ütlema". Samas kas ikka peab? Aga meid kui kliente see häiris ja usun, et nii mõndagi veel ning ehk ongi hea, kui varakult asjast aimu saab... Ma ei teagi kohe. Siiamaani mixed feelings:)

Pealkirja ei ole

Nonii, ei olegi kulunud kauem kui vaid veidi üle kuu, et ma end taas ilmutaksin:) Igavesti lahe ju:)

Millest siis kirjutada... Tegelikult on järje peal olemine tunduvalt lihtsam kui järjekordne taasalustamine. Ja enda puhul pean ma kuuajalist vahet isiklikust maailmast kirjutamises nii suureks vaheks küll, et alustada on keeruline ja edasi lükata tunduvalt mõnusam. Kuni jälle jõuan selleni, et lõpetaks üldse ära ning kuni jälle jõuan selleni, et endal natuke kahju ja erinevate lähedaste ootusi petta (oma elust veidigi aimu anda) tundub päris jama. Sest jah, hoolimata mu eeldatavast/kujuteldavast/oletatavast ekspressiivsusest hoian tegelikult tohutult palju endasse ning isegi lähedased saavad sageli hakata suunavaid küsimusi esitama alles peale blogipostitusi, kuna muidu lobisedes kipun vaid tühja ajama ning tegelikke niidiotsi sageli kätte ei anna. Ei teagi mis sorti isiksusehälve see veel on... Ilmselt sama sorti kui see, mis mind siin üle ühe postituse sunnib halama, et lõpetaks aga ei saa, lõpetaks aga ei saa. Võta ennast kokku, tüdruk (ok, tänaseks tõenäoliselt küll keskealine "tüdruk") ja otsusta ära - kirjutad või ei kirjuta, mida kuradit sa halad. Aga ma natuke aega ikka halan veel, jube lahe on vahelduseks:)

Ma nüüd saan teile rõõmustades teatada, et juba märtsis-aprillis (ühesõnaga, millalgi ammu) sain oma hädakisale poose linnaratta teemal abikäe Thela keha küljest, tänu kellele mul on nüüd igati äge naiselik kärtslilla ja korviga linnaratas:D:D:D Teate kui poose tunne on varahommikul ratta selga hüpata (ja seda sirge seljaga, mitte köötsakil nagu mu sportrattaga), ridikül ükskõikse liigutusega korvi heita ja tööle kimada:) Geelsadulaga ja puha, et mu juicy ass ei peaks mõningaid ette tulevaid teekonarusi enesele destruktiivseks pidama:)
Igatahes on mul jube hea meel ja Thela lubas siiakanti sattudes ja mind mööda rattateed vuhisemas märgates lehvitada:)

Vahepeal olin aga hea jupp aega emotsionaalselt rivist väljas. Nii väljas, et pean häbiga tunnistama, et mul on pikka aega lugemata ka kõiksugu mu blogilistis olevad tegelased. Eks ma nüüd üritan vaikselt hakata taas järje peale saama ning end eludega kurssi viima.
Vahepealse madalseisu põhjuseks oli aga Vanamees. Nimelt see va sõge elukas pidi veel vanas eas ronima karates meistrivõistlustele, kus vastasteks täis elujõus ning energiast pulbitsevad 20-aastased ja 2-meetrised-100-kilosed lihasmäed. Et tal vaja nad kõik võita ja meistritiitel enda nimele lasta kirjutada. "Sõge mis sõge", mõtlesin endamisi ning "Kui sa tunned, et sa pead seda tegema, siis loomulikult mine ja tee neile tuul alla", ütlesin valjusti.
Läkski. Ja kakles kui bulldog (krt, on see ühe või kahe "L"-iga???). Kuni arst teatas, et pronksimatšile ta teda ei luba. Süda ei rahunenud maha. Vaidles ja jonnis seal, kuid õnneks jäi arst peale ja koju saabus elus Vanamees. Üks trennikaaslane tal näiteks istus tunde kiirabis... On polk, ma ütlen! Aga mis sa teed, igal "poisil" (ka ilma jutumärkideta) on oma hobi(d) ja selle vastu ei saa, kui just ei taha nende vaimu nüristama hakata oma ketramisega. Aga seda ma ei taha, kuna ma ootan, et ka minu vaim ketrusvabaks jääb, eksole.
Igatahes järgevad paar nädalat oli tüüp sisuliselt audis. Ja mina kappasin iga lõuna apteeki mõne järjekordse arsti poolt soovitatud medikamendi järele ning seejärel koju, et seda patsiendile viia. Põhjuseks rindkere põrutus ja sellest tulenevad meeletud seljavalud (ainult valuvaigistite najal eluleski) ning erinevad kahjustused sisikonnas, mis vajasid maharahunemist ja paikaloksumist. Et kere taas töötaks nii nagu ette nähtud.
Ja siiralt, see oli aeg, kus ma kartsin. Kartsin, et kui ma ei helista talle paar korda päevas või ei kontrolli öösel, et kas hingab, siis kaotan ta. Kaotan kellegi, kellega saan end tunda vabalt, kellega saan lõpmatult palju naerda, kelle kohta tunnen, et kui ma vaid lasen, siis kantakse mind kätel ning kellega mul on lihtsalt pingevabalt hea. Kellegi, kes sammhaaval täidab mu unistusi ning kes ei väsi mind üllatamast. Ja ma ei olnud nõus. Seepärast helistasin, jälgisin, sebisin ja püüdsin aidata niipalju kui võimalik. Huhh, ellu jäi:) ... ja plaanib minna aasta pärast taaskord meisritiitlit püüdma... Sõge, ei muud!

Aga ma nüüd vaevlen ülesöömise käes. Õgardlus on selle nimi.
Asi sai alguse mõni aeg tagasi, kui kaks šveitslast (isa ja poeg) meid sööma kutsusid. Tahtsivad kangesti oma tänu väljendada selle eest, et me poja unistuse realiseerimist igati abistamas oleme. Nimelt saabus meie kanti möödunud suvel too poeg koos sõpradega ja olles oma elu jooksul väga-väga palju rännanud ja maailma avastanud, armus ta meie kanti niiväga ära, et otsustas oma vanaemalt saadud päranduse (õigemine küll trustfond) realiseerida meie lähedal maa ostmisse ja sinna jahimajakese ehitamisse. Vanamees mul aitab tal materjale ja tööjõudu sebida, samal ajal muid olulisi Eestit puudutavaid asju korraldada (alates maatüki leidmisest ja notarisse prantsuskeelse tõlgi otsimisest kuni suhtlemisega vallaga, kohaliku mobiilinumbri, postkasti, pangakonto jmt tegemisest - jube palju on ikka välismaalasel vaja rohkem sebida) ning mina tegin ainult majakesele joonised, mis vallast kinnituse said. Ehk siis samapalju nagu ikka sõpra aidataks. Küll aga on mingil kummalisel põhjusel järjest ja järjest viimase aasta jooksul laekunud meie koju punased veinid (kuna kuskil jutu sees sai mainitud, et armastame mõlemad kuiva punast) ning nüüd siis oli isa poja üllatavat valikut üle vaatamas (ja talle meeldis:))) ) ja leidis, et ta kindlasti peab meid õhtusöögile viima.
Ütleme nii, et mulle on alati meeldinud vestelda intelligentsete inimestega, kes näevad maailma veidi laiemalt kui vaid läbi oma lukuagu, püksiluku või umbrohtu kasvanud mätta ning seda need tegelased on. Haritus ja maailmavaade on need, mis inimese sobivust mulle kinnitavad ning on ütlemata rõõmustav näha, et ela sa tillukesel Eestimaal või pea sama tillukesel, kuid oluliselt teistsuguse ajalooga Šveitsis, siis vaated ja jutud võivad klappida ikka très bien.
Ühesõnaga, tol pikale veninud õhtusöögil sai manustatud palju. Ikka kohe väga palju... Mille tõttu ilmselt magu välja venis ja järgmisel õhtul oli vaja kodus teha laar imemaitsvat pastat. Ja sellele järgneval õhtul suur hunnik ahjulõhet. Jne jne jne. Ja nüüd olen ma ses rattas, kust tahaks välja pääseda, kuid kuidagi ei oska... Mul pole seda kogust söödavat ju vaja! Miks ma siis söön? Stress?

Tegelikult on ses omajagu õigust. Eks söömine ole suuresti asendustegevus ja hetkel on mul vaja asendada vaba aja puudumist. Aja, mille saan planeerida meeldivale niisama olemisele, mitte millegi tegemisele.
Täna on nii, et kui lõpetan oma päevatöö, siis laekun koju ja pühendun mitmeks tunniks teisele tööle. Mhmhh... Mingi kummalise olukorra läbi ja tõenäoliselt tänu omaenese infonäljale (käsi-pulsil-tunne) olen ma enesele kaela mananud ka teise töökoha. Mitmeaastase lepinguga. Õnneks on see töö kodust tehtav (või ükskõik kust), tegemist nimelt veebi toimetamisega. Ehk siis maakondlik veeb on tarvis hallata ning suureks üllatuseks on huviga pöördumisi teinud ka teised maakonnad (meil olevat ainus toimiv ja igati efektiivne maakonna veebivärav Eestis - aga eks sai ju päris uus tehtud ka:D), mis tekitab tunde, et ehk peaks ükspäev enesele mitu maakonda toimetada võtma ja miks mitte ka koolid ja miskid muud asutused, kus eraldi inimest selle peal ei ole mõtet pidada ja seetõttu need justkui surnult seisavad. Idee mulle meeldib:) Saaks vahelduseks kodust tööd teha... Mmmmm...

Aga ok, aitab tänaseks küll, päris pikaks sai see jutlemine siin.
Püsige rõõmsad:)

Koljatist nubluks

Saaremaal kasvasid meil koduaias vot nii pikad päevalilled :)

Teatavasti olen korduvalt sõna võtnud teemal, millise Koljatina ma end alati tunnen. Kohe on selline tunne, et kõrgun üle teiste peade (eriti muidugi kontsa kandes) ja kellagagi vesteldes (kes pole just ülipikk) on mul alati tunne, et mu silmad on kaasvestleja omast kas kõrgemal või vähemalt samal kõrgusel.

Vanamees muidugi naerab seda eriti südamest, kuna tema suhete ajaloos olen ma vaieldamatult kõige pisem ja mismõttes ma siis järsku nii hiiglapikk olen. Ja eriti jabur on tema jaoks see, kuidas ma kallistades kikivarvule tõusen - ikka et võimalikult pikka tunnet teisele jätta:D

Tegelikult, kui vaadata fotosid ja videosalvestisi, siis enamikel juhtudel kipun olema kogu seltskonnas kõige lühem, kuid ega see mulle tegelikult kohale jõua. Peale pea ärakeeramist olen jälle tohutult pikk:)

Nüüd aga lasin end üle aastate arsti juures mõõta. Ja selgub, et olen ilmselgelt vanaks jäämas, kuna kahanemine on alanud päris hea kolinaga - mitu cm on pikkusest kuhugi kadunud ja täna olen vaid 166 pikk... Mismõttes? See number ise tundub üldse mitte pika inimese numbrina... 168,5 tundus väga palju pikem.

Nüüd ei tea, mida see mu egoga teeb. Siiani, oma teibalikus pikkuses (:DDD), kandsin ma seda ilmselgelt kontsade asemel, kuid mis saab nüüd? Kas saan seeläbi olema meeldivam inimene või muutun sussiks ning vudin egokamatel tegelastel märkamatult kõrvalt läbi? Nee, ei tea... enesekesksus on siiani säilunud, seega seda mu kahanemine vist mõjutanud ei ole.

Ise ka ei saa aru, miks ma sellest siin säärase põhjalikkusega kirjutan. Üks põhjus kindlasti paras ehmatus ja sellest tulenev vajadus see ka ajaliselt salvestada, kuid kas avalik blogi on säärase tegelikult jabura teksti jaoks just õige koht... ... no misiganes. Topeltblogi ka ei viitsi kirjutada.

Seega saage aga osa minu hirrrrrmsatest sisekonfliktidest :D

Nüüd tekibki mõte, et huvitav kas need, kes minust lühemad (ja neid on ju mu endagi tutvusringkonnas tohutu hulk), tunnevadki end lühikestena või on neil samasugused egokontsad all? Aga need, kes pikemad? Kas on kohe tunne, et ollakse pikk või pole arugi saada?
Mulle näiteks tegelikult meeldib see tunne, et ma ei pea alt üles vaatama... Kuigi numbreid arvestades võiks ju eeldada, et peaksin...