Puhkamised

Mulle üliväga sümpatiseerib, et mu praeguses töökohas on minu rollis inimestel (erasektor, kusjuures) ette nähtud 5 nädalt puhkust aastas. Ja et kui põhipuhkus (4 nädalat kalendriaasta kohta) on välja võtmata, siis lisapuhkusenädalat ei saa.
Mina kui aasta teises pooles tööle asunu pean sel aastal lausa 5 nädalat ära puhkama, et oma lisapuhkus kätte saada.

Nii ma siis puhkasin nädalakese märtsis (kui olin tatiste lastega kodus enivei, lihtsalt hooldusleht oli asendatud puhkusega), nädalakese mais (kui võtsin puhkuse jube targalt intensiivsete aiatööde ajaks ja siis tabas meid üllatuslumi veel 9.-10. mail ning mina ehmatusest haigestusin ja 38-kraadise palavikuga peenramaad kaevasin) ja 2 nädalat juulis. 2 nädalat tuleb sügisel, osalt aiatööde aegu (issand milline Maali minust saanud on!!!)

Juulikuine puhkus oli iseenesest tore. Alguses olid külalised, tänu kellele ma ei saanud (loe: polnud viisakas) maniakaalselt aias toimetada ja olin sunnitud aeg-ajalt end päikese kätte istuma asetama, hiljem juba läks hullemat sorti toimetamiseks.No ikka kohe üldse ei raatsinud niisama istuma jääda. Hea, et lastele ikka süüa tegin, kui need korisevate kõhtudega vasikasilmi tulid tegema :D

Nüüd siis jälle puhkus. Sedakorda saan endale nädala võimaldada, rohkem ei mängi välja. Ja millega ma tegelen? Kui ei saja, tegutsen aias, muidu aga hoidistan-vaaritan-kuivatan-hoidistan-hoidistan... Ikka uskumatuks tädiks kätte läinud :D Ei teagi nüüd kas "süüdi" on lapsed või maal elamine. Nauditavad igatahes mõlemad :)
Lastel on ka mõnus lasteaiast puhata ja Vanamees on nädalaks kusagil kaugel.

Aga seda, et ma igasugu imelikke asju sisse tegema hakkan, poleks ma varem küll arvanud. Võilillesiirup ja angervaksa siirup lisaks marjade mahladele ja rabakamahlale, marineeritud kurgid ja letšod ja erinevad supipõhjad, moosid-moosid-moosid ja pihlaka-brändi mögin... Hetkel käsil ploomid: moos, kompott ja mahl. Kaks laari õunu kuivatatud, kuid juurde vaja, lõputud marjakogud sügavkülmakirstus... Oehh, mulle meeldib selline elu :) Kuigi eks see natuke napakas ole kella 1 ajal öösel veel möginaid purki laduda ja kell 6 ärgata, et tööle minna. Aga noh, normaalsete kellaaegade nautimiseks tulebki sügisel puhkust võtta :)

Ühe nädala võtan sel sügisel veel. Hullumaja, kokku 6 nädalat :D Sellist luksust pole mul iial olnud.
Äkki järgmisel puhkusel teen midagi muud kah. Hoidistada siis enam pole miskit - riisun hoovi? Või loen lõputult? Tegelikult lugenud olen ma üksjagu ka seekord - jube mõnus. Aga tõenäoliselt suudan ma jälle mingit mööblit hoopis ehitama hakata, ei saa need käed ju paigal püsitud. Ideid on peas kahtlaselt palju...

Aga praegu naudin puhkamist :)

Kirjutab

Nonii, Vanem Poiss (4,5a) otsustas tänasest kirjutama hakata.
Numbrid juba vana nali, need ilmammu selged. Liitmine teismete piires vahepeal väga selge, siis jälle hajub kusagile. Siis jälle oskab ja siis jälle justkui ei oskaks.

Miks see aga mainimist väärib, on see, et ta ei loe veel. Kirjutab, kuid ei loe. Tunneb tähti ilusti, kuid kokkuveerimisega ei viitsi tegeleda. Aga noh, ega me pole harjutanud ka (raputab nüüd endale tuhka pähe, see laisk emasloom).
Kuna aga täna esitles mulle hoolega endakirjutatud tähti, tegin ettepaneku ka tähtedest sõnu kirjutama hakata. Kui see reegel, et kirjutame ikka vasakult paremale, mitte vastupidi, meelde jäi, läks ludinal. Igasugu nimesid kirjutab kokku.

Nüüd mõtlen, et on lihtsalt võimatu, et neid kokku lugeda ei oskaks. Kirjutada ju oskab. Kui lõunasöök söödud, hakkame testima ja katsetama. Vahel on vihmasest ilmast isegi kasu :)

Argipäev

Ma ei suuda enam üldse ära imestada, kui imelihtne on lastega ükshaaval. Täiesti normaalsed tegelased! Oskavad käituda, kuulavad sõna ja on igati toredad seltsilised. Suhtlevad viisakalt ja saavad kiidusõnu oma kombekuse kohta.
Kui aga koos ja just kodus, on olukord kõike muud kui normaalne. Neid lugusid võiks lõputult vesta, kuid lihtsalt üks ca veerandtunnine fragment meie õhtust. Ja see on täiesti tüüpiline:

Joonistavad koos ja arutlevad, mida ja kuidas. Turvaline ja mõnus. Lähen viin kuivanud pesu ülakorrusele. Alla tulles kuulan trepilt imestusega, kuidas üks seletab teisele: "Teeme nüüd nii, et mina mängin kitarri ja sina kiusad mind. Nii, hakka mind nüüd segama!"
Ahh???
Ahh, vahet pole. Loodetavasti ei ole siin kiusamist loomulikuks pidavad kodanikud sirgumas, see lööks minu töö ja vaeva nende hoiakute suunajana vastu taevast. Minu, kes ma vihkan igasugust nõrgemate ja erinevate kiusamist.

Lähen kööki klaasi vett jooma. Elutuppa naastes vaatan, kuidas noorem hoiab rusikasuurust kivi õla kohal ja on valmis seda vanema suunas viskama. Vanem juhendab takka.
Röögatan ja peatan tegevuse, loen epistli, kuidas niimoodi võib pea lõhki minna. Selle peale võtab vanem Selveri paberkoti (millega sai enne kolli mängitud, silmaaugud sees ja puha), paneb endale pähe ja arvab, et nüüd võiks vennas talle kiviga vastu pead sihtida küll, kott kaitseb.
Tüdinud selgitustööst, annan iseendale alla ja konfiskeerin kivi pikema jututa.
Lähen klaasi kööki tagasi viima ja pööritan ahastusega silmi, kuidas mina nii ebaõnnestunud lapsevanem olen ja ei suuda neile aru pähe selgitada.
Justkui selle kinnituseks leian tagasi tuppa astudes vennakesed põrandalt istumas, vanemal laste paberikäärid käes ja vennal juukseid lõikamas. Minu kulmukergituse peale teatab: "Aga ma ei taha, et talle juuksed silma kasvama hakkaksid".
Oehh...

Ma arvan, et algselt mainitud veerand tundi on üle pakutud. Veerandtunniga jõuavad nad rohkemat... KOGU AEG peavad olema nii silmad kui kõrvad nii kuklas kui pealael. Ja kohe ikka üldse ei saa millessegi süveneda või midagi asjalikku teha, KOHE on kas kisa ja kaklus või "Emme, kuule, kas.....juneimit". Või mõni lollus.
Vahel mõtlen küll, et hulluks ma lähiajal lähen...

45

Vanem Poiss (4a 4k) teatab: "Mõtle vaid, kui ma elan 45-aastaseks! Ha-haa, mitte keegi ei ela nii vanaks! Ainult Mamma saab nii vana olla! Ha-haa, mõtle vaid, 45-aastaseks!"
Ma siis selgitasin lapsele, et ta oma issi saab lähiajal 44 ja 45 ei ole teps mitte kaugel... Lausa naljakas oli vaadata seda näoilme muutust arusaamise hetkel, et tal on ilmselgelt muldvana isa :D Või siis vähemasti võrreldav Mammaga, kes saab kohe-kohe 87.

Suvi

Vot see on suvi, kui me veedame peale hilist ärkamist ca kella 10 ajal oma tunnid kuni ca 20-21-ni väljas. Siseruume tarvitame vaid kempsukülastuseks ja hädapärase kokkamiseks. Söömine ise toimub nagunii väljas.
Vot see on suvi, kui poistel päevitusrandid aina enam hajuvad, kuna T-särgid asenduvad kord maikaga, kord palja ülakehaga. Pikad püksid lühikestega ja vahel lausa bokserite väel. Võiks ju palja pepuga ka lasta ringi joosta, kuid las harjutavad ühiskonnakõlbulikke kombeid. Ja õrnadesse piirkondadesse sipelgas, mesilane, nõges või mõni muu tegelane ei ole ka just meeldiv. Seega las olla bokser strateegilist katmas.
Vot see on suvi, kui emmega poodi minnes saab alati endale jäätise valida. Sest mis lapsepõlve-suvede meenutused need ilma ohjeldamatu jäätiseta on!
Vot see on suvi, kui peatad auto kinni ja korjad peotäied metsmaasikaid. Lihtsalt möödaminnes.
Vot see on suvi, kui tellid hulga maasikaid, lähed neile talusse järele koos lastega ja asetad maasikad tagapingile poiste vahele. Ja lubad süüa palju jaksavad. Vaadata tahavaatepeeglist neid matsuvaid suid ja punniaetud naeruseid põski...
Vot see on suvi, kui poisid saavad säravi silmi vahtida suuri traktoreid, mis heina pallidesse rullivad. Rataste selga nii kui traktori häält kuulevad ja padavai tee serva uudistama.
Vot see on suvi, kui emme on nõus peale traktori lahkumist heinapallide juurde lonkima ja lapsed pallide otsa aitama. Alla liugu lasevad ise.
Vot see on suvi, kui poisid saavad tunde istuda (kuiva) kraavi kaldal ja koduvalmistatud õngedega "kala" püüda. Taburetid on ka kraavi kaldale veetud, et autentsem see "kala"püük oleks...
Vot see on suvi, kui kodu poole sõites lapsed soovi avaldavad heinapalle läbi auto akna katsuda ja emme on piisavalt hull, et seda võimaldada. Asi see siis ära ei ole - hein on niidetud, seega tallamist pole ja autol kõrgust ja rammu on. Teeme ära! Maasturil madal käik sisse ja kord ühe küljega heinapalli riivama, et laps avatud aknast palli katsuda saaks ja siis teise küljega teisele sama võimaldama. Ohutult norme eirata on lahe :)
Vot see on suvi, mis meile seda võimaldab. Ma ei saa üldse aru, mis suve puudumise jutt siin käib. Meie hoovil on tõepoolest enamus suvest ikka suvi olnud. Aga noh, meil selline "sooja auk" kah :) Ja seda juba neljas suvi järjest, mil me siin elame.
Ilmselgelt oleme sattunud valima kodu, kus suvi on suvi! :) Palju päikest, palju sooja ja palju armastust :)
Suvi :)

Jälle munajuttu

Vanem Poiss on miskine kummaline tervisekummardaja. Õrnalt ka ei tea, kust see pärineb, kuna meie seda eeskuju kohe kindlasti ei anna.
Kui ta midagi süüa ei taha ja ma kinnitan, et see on tervislik, siis ta ohkab ja on valmis sööma. Kuna on tervislik. Noorema Poisiga seda muret pole. Temal on alati pohlad. Vist suhtkoht kõigest :D

Täna, kui taaskordsed külalised olime teele saatnud ja miskine aeg päikesekuumast hoolimata tuli tunne, et võiks vist miskit süüa, tekkis mul idee kerge vaevaga hakkama saada ja mune keeta.
Vanem Poiss millegipärast aga munakollast ei armasta, eelistab valget. Ega ma väga valida lase (sest olen ise muna- ja eriti munakollase usku), keeran munad segamini, nii et vaja süüa mõlemat. Või siis nagu täna:
istume koos köögipõrandal - mina, 4- ja 2-aastane. Keedumunade koorimine on poiste ülesanne. Soola lisan kaussi mina, võid ja mune nemad. Siis kordamööda kahvel poiste kätte ja songivad ilusa munavõide. Noh, natuke ikka aitan ka :)
Hetk hiljem on mõlemad poisid hoolega munavõide-võileibu söömas ja kiitmas, kui hea toidu nad tegid :) Ei mingit pirtsutamist, et tahan ainult valget või muud jaburat.

Oehh. Mulle ikka nii hullupööra sobib, kui lapsed juba selles eas, et nendega arukalt vestelda ja juhendada saab. Tited on nunnud ja südame küljes küll, kuid veidi suuremad on ikka kordades rohkem minu teema :) Eriti meie arutelud õhtuprivaatsetel tundidel või siis kooskokkamised köögi põrandal.

Veidrad munad

Kunagi lapsepõlves oli mul naabritüdruk, kes õpetas mind kummalisel viisil mune sööma ja tuleb tunnistada, et vahel olen neid enesele ka täiskasvanuna teinud. Mingil põhjusel aga alati privaatselt ja natuke nagu salaja. Justnagu oleksid olemas mingisugused munavalmistamise reeglid, millest üleastumine lõpeb sanktsioonidega...

Magusad munad. Ehk siis munad suhkruga segamini kloppida, segu pannile ja praadimise ajal pidevalt segades-sonkides pudruks keerata. Suhkur kergelt karamellistub, muna hüübib ja seejärel hopsti taldrikule.
Ja millegipärast maitseb. Ja millegipärast meenub eranditult iga kord too naabritüdruk. Ja millegipärast on see ikka olnud kergelt nagu salajane. Kuni tänaseni.

Miks ma sellest kirjutan? Pole õrna aimugi :D Lihtsalt viimastel päevadel kummitab. Peaks äkki tegema? Ei.

Matsid

Leidsime poistega ringsõitu tehes märtsikellukeste välja. Uudistasime ja nautisime ja poisid olid tublid, astusid väga ettevaatlikult, et ükski lill viga ei saaks.
Kui siis auto juurde tagasi minnes maast tühja plastpudeli leidsime, teatas neljane: "Mõned imised on ikka matsid! Prügi maha visata EI TOHI!"
Ma kohe heldisin :) Ma ise olen prügi maha viskamises/vedelema jätmises ikka täiesti jäik. Ei ole vabandavaid asjaolusid.
Minu laps :)

Needust pakkudes ei pingutanudki üle...

Kirjutasin veebruaris lapse silmaarsti-saagast. Korra ei saanud mannergule minna, andsin aja ära ning nüüd maksan lõivu.

Teatavasti veebruaris ei pääsenud arst saarele, kuna udu nullis lennu. Aeg lükati poolteist kuud edasi, tänaseks.
Täna (vaevalt et ootamatust lumekirmest tingitult) taaskord ilm ei võimalda lendamist. Ja jälle arst saarele ei saa.

Et siis nagu mis toimub? Kas tõesti pean ikkagi Tallinnasse arstile aja panema? Selle tarbeks võtma vaba päeva (ilma töötasuta, eksole), maksma praamisõidu + kütuse mitmesaja kilomeetri tarbeks + kulutame terve päeva edasi-tagasi sõitmiseks selleks, et laps vaatab seinal olevat tabelit ja loeb numbreid ette?

Kui on teada, et miski mure, siis ei kahtlekski. Lihtsalt tabeli vaatamise jaoks tundub see aga tobe. Silmaarstil kontrollis käimine peaks ju idee poolest olema sipsti ja käidud, mitte terve päev kestev protsess.

31.03.2017

Tänahommikune vaade

Peaaegu igal aastal hakkan ma (nagu vist kõik) märtsikuus kevadet nuusutama ja ette kujutama, et NÜÜD! Nüüd on ta kohal!
Ja igal aastal otsin välja juba kevadsaapad ja jõuan neid isegi kanda.

Tegelikult ma ju tean/mäletan, et pea igal aastal tuleb märtsi lõpus korra lumi maha. Nagu tänagi. Ja ikka on see täiesti ootamatu, jabur, jahmatav jne.
Igatahes nii ta on.

Kolehambad

pilt novaator.err.ee

Ühel õhtul jäi üllatuslikult Noorem Poiss diivanile magama. Ööuneni oli nii tunnike aega ja seega ei riskinud teda vahepeal äratama hakata. Õnneks magas nii sügavalt, et lahtiriietamine ega ülesviimine teda ei äratanud. Küll aga jäid tegemata pesuprotseduurid.

Oioi kuidas see Vanemat Poissi häiris. Laps oli ikka täitsa mures kohe, mis nüüd venna hammastest saab. Et kuidas Sööbik ja Pisik nüüd venna hammastega üks-null teevad ja äkki peaks ta ikka üles äratama ja hambad ära pesema.

Jah, halb lapsevanem küll, kuid pidasin katkematut und olulisemaks ning leppisime Vanema Poisiga kokku, et hommikul kohe uurime väikevenna hambad üle, ega pahalased pole kurja laastamistööd teinud.

Et ikka hagu alla panna, suundusime lapsega koos arvutisse, kus guugeldasin koledate hammaste pilte. Vaatasime neid hoolega ja arutlesime, kuidas hambaid tuleb alati hoolega pesta ja hambaarstil käia.

Tuleb tunnistada, et tol õhtul pesi ta oma hambaid kohe eriti pikalt ja hoolega :) (ning jah, ma pesen alati üle, kuid nad ise peavad ka põhjalikult pesema harjuma). Hommikul vaatasime segaduses väikevenna hambad ka koos üle – õnneks olid ikka suus ja ei olnudki auke täis uuristatud :D

Aprillis seisab ka Nooremal Poisil esimene hambaarsti-külastus ees. Näis, kuidas kulgeb. Vanem Poiss näitab ette ja ehk noorem teeb siis järgi, mis vaja. Kuigi viimane on palju kangem ja vähemmõjutatav :) Vanem on juba harjunud käima sellest ajast, kui ta 2 ja pool oli. Seega temal juba neljas külastus tulemas :D

Seda vahet üritan ikka sees hoida, et iga poole aasta tagant kontrolli. Esiteks saab kiiresti jaole, kui miski mure ning teiseks on lapsel harjumus mälus seal toolis lõugu laiutamas käia.

Glamuurne puhkus

Kui oli teada, et Vanamees läheb siin hilistalvel tuhandete kilomeetrite kaugusele ja laste võimaliku tõbiseksjäämise juures ei ole mul tööpäevasisest ajavastutust kellegagi jagada, otsustasin samale ajale planeerida puhkuse. Sest noh, hooldusleht ei ole eriti mõnus.

Oi mul oli palju plaane, mis kõik tehtud saab selle aja sees! Metsikult värvimist nii seintele kui lagedele ja kõiksugu detailides nokkimist. Vahepeale muid tööväliseid tööasju, mida tahaks juba kaelast ära saada, kuid venivad ja venivad mu jaksamatuse taga.

Targemad/kogenumad soovitasid, et vii ikka lapsed lasteaeda, saad rahus toimetada. Mina aga, pehmo, kuidagi ei suuda. Et mismõttes ma viin lapsed lasteaeda, kui ma ise kodus olen. Küll ma suudan kõike!

Täna on reede õhtu. Ma ei ole avanud ainsatki värvipotsikut ja praktiliselt mitte ka arvutit. Õhtuti olen läinud teki alla ja lugenud natuke raamatut, kuni kukun täiesti kutupiilult. Hea seegi, olen igatsenud lugeda.
Ülejäänud aja olen olnud kokk-koristaja-kurjustaja. Mitu korda päevas soe söök ja muudkui vihun koristada. Kohe hea on, selleks on aega ja seda ma isegi saan nende naasklite kõrvalt teha. Mingil määral. Kõikvõimalikud pinnad on ikka mõnuga üle käidud :) Mitu korda vahel :)
Ja no siis ülejäänud aja madistan poistega, kes nii kui ma selja keeran, asuvad diivani seljatoe-patju ja diivanipatju põrandale lohistama, et "trampliini ehitada". Või siis kõik toolid rongiks veavad, nii et vaata ise kus kõndida saad. Või on reklaamlehed elutoa vaiba peal miljoniks tillukeseks tükiks lõigatud. Või teevad seda-teist-kolmandat.

Ok, vähemasti käis mul eelmisel nädalavahetusel E külas. Kõva vaheldus. Naistepäeval, kui Vanamees kaugelt helistas ja teatas, et "Ilusat naistepäeva ja mine too endale poest lilled ja esita mulle pärast arve" (hallooo, selleks on ajatatud lillekuller olemas!!! isegi meil siin!!!), siis vähemalt naabrimees tõi lilled ja tordi ning tegime naabrinaisega veiniõhtu.

Siis oli plaan minna naabrinaise ja lastekarjaga nädalavahetusel mannergule ja spaatama, kuid kuna Vanem Poiss otsustas ninast rohelist tatti välja riputama hakata ja köhib nagu pohmellis poetagune, jääb see plaan meie poolt ära. Vähemasti võttis kooliõde just täna õhtul ühendust ja ei saa välistada, et homme õhtul võõrustan teda. Peab vaid veiniõhtule sobilikult enestevälise transpordi läbi mõtlema, maakoha rõõmud :)

Et siis jah. Kaugel see esmaspäev nüüd ongi... Tööl vähemalt saan aju ragistada ja kohvi ekraani kõrvale nautida ilma, et keegi mulle pidevalt mnõudlikul toonil robotitest ja dinosaurustest räägiks...

Appi kui karmilt ma endale kõlan, kui selle välja kirjutan! Et töö on lihtsam kui kodus laste seltskonda nautida... Aga tegelikult on see kevadel ja suvel oluliselt lihtsam, kui siin plögase-plägase-krae vahele sajava jama keskel. Suvel ma täielikult nautisin nendega koos puhkamist.
Ähh, küllap see on sellest, et olin endale kujutelmad loonud ega suutnud neid täita. Iseenda laiskus ja organiseerimatus.
Ja no ega kogu aeg ka nii hull pole olnud! On ikka vahvaid hetki ka :)

Minu jagu!

Hakkan magama minema. Nagu alati, lähen poiste toast läbi, et tekid kohendada, salamusi anda ja heldinud pilguga magavaid kratte imetleda. Kell on pool üksteist.


Korraga kostub Vanema Poisi voodist: "Tahan kalli ka..."
No miks ma ei imesta, et ta ikka veel ei maga...
Kummardan kallisessiooniks lapse kohale ja saan kohe ka manitsuse osaliseks: "Vaata et sa mu kärbest ära ei hirmuta, ta tudub".
Tõepoolest soojendab öölambikesel kõhualust kevade saabumisse ärganud kärbes.


Kohe näha, et minu laps :)

Hullumaja, kui tõene!

Küll on hea...

... et ma täna mannergul ei ole! Sageli ju olen, täna õnneks mitte.

Poolest päevast lõpetasid praamid sõitmise. Jää kanalis liigub ja surub praame madalikule.
Kell 19 tuli esimene praam mannergult saare poole välja hoiatusega, et ei pruugi suuta silduda ja siis minnakse tagasi.
Tuisk meil on jõhker. Keskpäevast alates. Korralike naeladega rehvidega ei sõitnud ma koju kiiremini kui 60km/h. Tühi koht-vaal-tühi koht-vaal-tuul surub-tuul ei suru. Jõhker ilm! Lageda peal majast autoni juba oli suht võimatu minna.

Nii. Oleks mannergul, tuleks äkki lennukiga? Neee.... Kella 17-aegne lennuk väljus lõpuks saare suunas kell 19. Ja siis keeras otsa ringi ja läks tagasi.

Selline see meie saareline elu on :) Ei ole nii, et trotsin ilma ja lähen, kui tahan. Kui ikka üle mere ei saa, siis ei saa ja kõik.

Mure

Kell on pool kümme õhtul. Sammud trepil.
"Miks sa ei maga?" on issi kuri.
"Tahan emmega rääkida", kostab tõsise näoga nädalajagu neljane ja naaldub mu vastu.
"Millest sa minuga rääkida tahad?"
"Emme.... Kui ma ära suren, siis ma ei taha et mind maa sisse maetakse..."
??????????????????
"Okeiii... Kas sa hakkad surema?"
"Ei. Aga kui ma vanaks saan ja ära suren, siis ma ei taha maa alla minna"
"Olgu siis nii. Kui sa vanaks saad ja surema hakkad, siis sa ise saad enne öelda, mida sa edasi tahad"

Siuksed mured. Pole ime, et ei taha uni tulla, kui tulevikus terendab väljavaade maa alla maetud saada...
Tundub nii, et ma ei peaks temaga ikka ausalt ja selgelt igasugu asjadest rääkima, kui tal küsimused tekivad. Peaks vist keerutama ja pilvejuttu ajama.

Kui see on needus...

... siis on see ikka eriti jabur needus.

Teatavasti tuleks lapsega käia silmakontrollis 3. ja 4. eluaasta vahel. Piisavalt väike, et jõuab enne kooli vajalikud korrigeerimised/toetamised teha, piisavalt suur, et arsti küsimustele vastata osata.

Meenus see mulle Vanema Poisi 3,5-aastaseks saades. Ehk augustis.
Broneerisin koheselt aja kohalikus polikliinikus. Sain teada, et ka silmaarst käib saarele mandrilt ning esimene saadaolev aeg on 17.veebruaril.
Ok, mis teha, broneerisin aja.

Küll aga ei andnud mulle rahu, et ooteaeg on 6 kuud ja äkki saab kiiremini. Helistasin Lastepolikliinikusse. Seal sain suhtumise osaliseks, et "Kuidas te ei tea, et meil avatakse ajad broneerimiseks iga kuu 1. tööpäeval? Helistage 1.septembril uuesti".
No sorry, et olen maalt ja "hobusega" ega tea linnapolikliinikute peenmehhanisme.

Helistasin 1.septembril. Rippusin vist mingi tunnike ooteliinil. Aga sain aja! 14.detsembriks.
Mõtlesin küll kohaliku veebruari-aja ära öelda, kuid miski sundis seda siiski säilitama.

Lähenes detsember ja olin juba lapsepäevagi planeerinud võtta, et see sõit ära teha. Siis selgus, et tööl on ammuilma oodatud suur muudatus planeeritud justnimelt päevadesse, mille sisse jääb ka 14. kuupäev. Mandrilt hunnikutes inimesi kohale tulemas, mööblid-tehnikad-erilahendused ja et kõigile ühiselt sobinud justnimelt see periood. Ja kuna "minu majaga" tegu, siis pole mõeldavgi, et ma ise kõrvale jään.
Ohverdasin Tallinnasse silmaarstile sõidu ja rõõmustasin et tark olin ja veebruarikuise kohaliku aja alles jätsin. Detsembrikuu aega ka niisama ei tühistanud vaid andsin selle ühele 11-kuusele tüdrukule, kelle ema süllekukkunud võimaluse üle ääretult tänulik oli. Mul ka hea meel :)

Nii. Täna siis ilus kuupäev - 17.02.2017. Laps lasteaeda ei lähe, võtan ta hommikul tööle kaasa, et kella 9-10 ajal arstil ära käia. On parajalt tüütu, kui ta kaasas on, kuna ei tema vaikselt püsi - ikka käib kas teistega suhtlemas või seletab minuga nii, et meilegi lugeda ei saa. Aga noh, mõistlik ajakasutus, kuna arst hommikupoole ja kodu 20km eemal.

Ilusasti tööl, kui heliseb telefon. Udu ja lennuk ei lenda. Arst ei saa saarele.
What??????? Mismõttes?????
Tore hommik. Jälle 20+20km (laps koju + tagasi tööle).

Seekord sai järgmise aja kohe kiiresti. 31.märtsiks. Kas mingit osa aegasid antaksegi neile, kellel vastuvõtt lennu-nihu läinud?
Vaatame kas saab selle lapsega silmakontrollis käidud või tuleb mõni uus nali vahele. Ta sai juba 4. Kas nüüd saan etteheite osaliseks stiilis "Miks te varem ei tulnud?"

Sõberid

9 aastat sõprust. 9- ja 13-aastane

Täna meil ei ole ei lilli ega veini. On rögalahtistid ja palavikualandajad.
Vähemalt kassloomad tuletavad meelde, et võiks ka teisiti olla :)

4

Tänasest jõudis üks mees titeeast välja.
No tõepoolest, varsti on nad koolis.
4 aastat tagasi sai avaldatud selline pilt:

Mehine jutuajamine

Vanamees ja poisid teevad süüa.
Vanamees teeb ja poisid juhendavad.
Vanamees: "Kas paneme kastme sisse karrit või india segu?"
Poisid: "India segu!"
Vanamees: "Kas paneme tšillit või cayenni?"
Noorem Poiss: "Tillit!"
Vanem Poiss: "Paneme mõlemat! Emme on ju Tallinnas!"

Lapsevanemad vahetustega

Meil on kujunenud selline "tore" graafik, kus perena koos me eriti aega ei veeda. Just viimasel ajal, sügisest alates.
Sügisel võttis Vanamees aastakümnete-pikkuse lepinguga rendile muinsuskaitsealuse maja, kuhu rajas kontori ning kaasneva. Tähendab see kohustust seda säilitada ja taastada ja muud jutud.
Otse loomulikult on selliste vanade ja auväärsete majade soojapidavus enne renoveerimist enam kui küsitav. Mis tähendas terve sügise (ja seal oli päris külmi päevi piisavalt sees) jooksul pidevat kütmaskäimist. Ka nädalavahetustel, kui mina ja lapsed kodus olime. Siis oli Vanamees ikka pool päevadest oma majakest kõbimas ja soojendamas.

Ok, see on tänaseks lahendatud õhksoojuspumba näol, kuid jaanuaris siis need haigused.
Reeglina on meil kokkulepe, et laste haiguste ajal on nendega kodune Vanamees. Tema saab oma aega sättida, mina sõltun 8-17 graafikust. Ehk siis tema lastega kodus päeval, mina laekun peale oma tööd, kiire infovahetus ja temal minek. Naaseb hilisõhtul, kui meie juba voodis. Enamasti.
Vahel on temal olulised kohtumised, siis olen mina hoolduslehel. Päeva kaupa.

Jaanuaris oli aga Vanamehel ka kaks peaaegu täisnädalat vaja Tallinnas olla. Eks ma siis neil aegadel olin kas lastega kodus või hoidsin hommikul lapsi esimeste seas lasteaeda viies hinge kinni, kas helistatakse või mitte. Oli nii- ja naasuguseid päevi :)

Kõige lahedam logistika oli minu jaoks jaanuari lõpust alates: viimasel laupäeval sõitsin poistega Tallinna, tagasi olime pühapäeva õhtul. Mõned tunnid koos perega, esmaspäeval varahommikul kes tööle, kes lasteaeda. Lõunast sõitis Vanamees Tallinna ja naasis neljapäeva õhtul. Reede hommikul kell 6 startisin mina Tallinna. Aga selleks ajaks käis veebruar juba täie rauaga ja eks see igapäevane aegade kokkusättimine toimu jooksvalt kogu aeg.

Tean-tean, et paljudel töötavad mehed kusagil kodust kaugel või ei osale nad üldse laste igapäevalogistikas, mina aga olen harjunud pigem koostoimetava peremudeliga. Ja nüüd on veidi harjumatu tunnetada, kuidas suhtlemine toimubki peamiselt vaid transpordikorralduse/lapsehoidmise teemal.
Minu jaoks intensiivsemaks teeb selle kõik mitu asjaolu: esiteks on meil vahel meri ja jubepikk praamisõit (mida ma muidugi siin nii vara hommikul toksiks, kui mitte praamil aeega veetes), mis ei lase sõita siis kui tahad vaid pead arvestama. Lisaks tohutu ajakulu. Ja äkilisi minekuid välistab seegi, et kui ikka praamile ei mahu, siis ei mahu! Seega praktiliselt alati ikka etteostetud piletiga sõit. Teiseks ei ole meil tugivõrgustikku ehk lapsehoidjaid. Sugulased, kelle juurde lapsi saata või kes kohapeal saaksid lapsi hoida, ei ole. Meri vahel igas suunas. Seega õhtul kahekesi aega veetma minna ei ole mõeldav. Üle mere lapsehoidja toomine on eriti ajakulukas. Ja kolmas pidurfaktor on maal elamine. Ei ole nii, et kui üks auto hommikul suurte miinuskraadide juures ei käivitu (minu diisel nt andis eile hommikul -15 juures alla), siis astud hopsti bussi peale. Buss on selleks ajaks ammu läinud ja järgnine tuleb mitme tunni pärast.
Ja jälle mängid logistika ringi. Kiirelt.

Nt täna hommikul oli meil esialgu variant, et kui minu auto käima ei saa, siis sõidan Tallinna Vanamehe autoga.
Täna hommikuks aga oli selge, et Vanamees peab kindlasti tööle minema päeva ajal. Seega ka lapsed lasteaeda saama.
Minul praam kell 6:30 (muidu ei saa kuidagi kell 10 Tallinnas olla). Enne seda lapsi lasteaeda viia ei saa. Bussiga ka neid viia ei saa, ei lähe sellist bussi. Seega kui mina võtan Vanamehe auto, on tema lastega kodus lõksus.
Siis leiutasime täna hommikul kella 5 ajal lahenduse, et kui minu auto ei käivitu, helistan lennujaama ja uurin piletite olemasolu. Kui on, pean juba enne 7:30-t olema pooletunnise sõidu kaugusel lennujaamas. Ehk siis lapsed varakult maast lahti, lasteaiavormi ja kambakesi koos emmet lennujaama viima. Siis tagasi kodulähedasse (3,5km) lasteaeda ja siis Vanamees tööle. Lennujaama poole saare serva :D
Niisiis, auto käivitamine kell 5:20 - selleks, et krokodillidega kapoti ligi päseda, on vaja auto teise kohta nihutada. Parajalt suur buss, külm ja libe ja no ei jaksa. Kuigi Vanamehel peaks nagu jõudu olema. No ei liigu masin.
Maastur minu bussi taha, nöör külge ja sikutama. Mina öösärgis-hommikumantlis-jopes roolis, et pidurdada. Nii, paigas. Maastur ronis siis üle võsa minu tagant ette, krokodillid külge ja.... käivitus nagu naksti!
Paistab, et talveoludeks vajab mu auto võimsamat akut lihtsalt, et jaksata.
Nüüd ma siin nõiun omaette, et ehk sai ikka piisavalt soojaks mootor praamile sõites, et see 1,5 tundi külmas praamis laseb tal taaskäivituda :D

Jaanuar hullumajas

Nonii. Jaanuar oli "põnev".
Pläga-plögane ning kõiksugused erinevad toredad viirused liikvel. Lisaks pime ja sopane.
Kui muidu on poisid sügisest saadik üllatavalt tublid ja terved püsinud (kui mõni väiksem periood ära unustada), siis jaanuaris tehti kõik tasa. Kuhjaga.

Alguse sai kõik juba 4.jaanuaril, kui Vanem Poiss jäi tuulerõugetesse. Täpselt kaks nädalat pärast teda jäi Noorem Poiss. Mõlemad kusjuures olid oma lasteaiarühmas viimaste nakatunute seas. Oh imede imet.
Kahede tuulerõugete vahele jäi kolm kõhuviirust. Noorem Poiss, Vanamees, Vanem Poiss. Et ikka pinge püsiks, siis mitte korraga vaid ükshaaval.
Kui teisedki tuulerõuged (mis olid päris karmikujulised) olid ära põetud, langes jälle Noorem Poiss kõhuviiruse küüsi.
Jaanuari oli järele jäänud nädalajagu, kui tundus, et kõik igati okei ja otsustasime siiski riskida Tallinnasse vennatütre 2a sünnipäevale minna. Mõeldud-tehtud-mindud.
Tallinna-ööl öökis Vanem Poiss alates varahommikust. Ei tahtnud teisi ka äratada ja nii ma selle teemaga seal öövaikuses maadlesin.
Hommikul oksendas esiku täis.

Pühapäeva õhtul koju jõudes tundus tal kõik okei olevat. Mina tundsin end halvasti.
Esmaspäeval oli minu kord. Ja mu ema kord. Ja venna 7-aastase tütre kord. Ja vennanaise kord. Ja venna 2-aastase tütre kord. Täpselt sellises järjekorras. Ehk siis pea terve pere sai ära nakatatud.
Teisipäeval saime õnneks kõik jälle jalad alla. Ja noh, oligi jaanuar läbi :)

Ahjaa, vahepeal sain mina mingi eriti karmi seljanärvipõletiku auväärseks peremeesorganismiks. Pooleteiseks nädalaks.  Nii, et ei saa ei istuda, ei astuda, ei seista, ei lamada. Lihtsalt valuvaigistite all. Ja eriti jabur oli, et üks jalg kadus suvalisel ajal alt. Et mismõttes nagu???

Eeee... kus mu laps on?

Igaõhtune rutiin:
Lähen magamistuppa, riietun. Lülitan telefonil sisse taskulambi funktsiooni (meil ei ole akna taga ainsatki lampi, kottpime loodus vaid) ning lähen poisse üle vaatama. Reeglina tekid tagasi peale, salamusid ja tagasi oma tuppa.


Tänane ei erinenud millegi muu poolest kui vaid et ma ei näinud kägaras teki sees ega all Vanemat Poissi. Vaatan ringi - no ei ole põrandale ka end sahminud... Hmm... meie voodis ka ei olnud, sealt ma just tulin...
Vaatan Noorema Poisi voodit ja seal nad kahekesi nohisevad... ilusti kõrvuti ja nii rahul.
Süda kohe heldis ja ei hakanud ringi ka tõstma, katsin vaid tekiga. Eks mõne aja pärast lähe nagunii nügimiseks (mõlemal ju tüüpilised kitsukesed pikendatavad lastevoodid) ja siis kolitakse meie kaissu. Senikaua aga las olla :)


Lausa nii väga läks korda, et viitsisin seda üles tähendada teki all telefoni näppides :D

Nostalgitsen

Alles see oli, kui mu kõhule asetati hiiglaslik (5040g ja 57cm, pea 39cm) vastsündinu, keda nähes sain aru, et mu hirm (kas ja kuidas on võimalik armastada teist last sama palju kui seda olemasolevat, kes on ju maailma kõige-kõigem?) on täiesti asjata ja armastus kasvab nii ajas kui ruumis kui laste arvus...

Tänasest on ta 2,5-ne kleenuke tegelane, kes on meie peremudelis nii pisi-pisi ja ikka see nunnuke (seda väga hästi ka ise teades ja ära kasutades:D)
Ohh, aeg, kuhu sa küll kappad?

Okseralli

Kui veel hiljuti üritati meie närve õhtuti peale voodisseminekut ära süüa pideva tralliga "Tahan pissile!", "Tahan kakale!" ja muud lõbud, siis nüüd on leitud uus lahendus. Vana teema enam ei saanudki toimida, kuna ähvardasime neile hakata öösiti jälle mähkmeid alla panema: "Laske siis oma mähkud täis, kuid voodist välja enam ei tule!"

See aga ei sobi kummalegi ja nüüd, kui okseviirused värskelt meeles, on uus trall.


Trepil kostavad vaiksed sammud. Hiilib. Üks kahest. Ütleme, et Vanem Poiss.
"Miks sa voodis ei ole?"
"Oksendada tahan..."
No mis sa ikka ära teed. "Olgu, mine siis oksendama"
Vannitoast kostab paar naerusegust püüdlikku köhatust kraanikausi kohal.
"Oled sa valmis? Okset ikka ei taha tulla?"
"Jah, ei taha enam. Läks mööda"
"Selge. Teeme siis musi ära ja mine ilusti magama!"
Mopsti!


Jälle sammud. Teine hiilib. Seekord siis Noorem Poiss.
"T, mis sinul mureks on?"
"Tahan kaaaaaaa oksendada!" justkui oleks tegemist millegi eriti heaga, millest on oht ilma jääda, kui nõudlikkust üles ei näita.


Ehk siis lapsed on leidnud enesele uue hobi. Õhtuti "oksendamas käia".

Glamuurne elu

Uus aasta on alanud suurepäraselt... Kahed tuulerõuged, kahenädalase vahega. Sinna kahenädalasse vahesse mahtus kolm okseviirust. Kordamööda, et oleks ikka pidev protsess.

Ühel oli komme põrandaid täis oksendada. Teine istus kempsus potil ja hoidis samal ajal oksepotti süles. Kolmas lahistas magades oksendada.
Glamuurne elu mul. Okseralline pesumasin muudkui üürgas ja põeta siis üht, teist ja kolmandat.

Kuidas ma ise küll pääsesin??? Ma lihtsalt ei saanud seda endale lubada, ma pakun.
Sest kõigele lisaks pidin ma aeg-ajalt tööl käima (kui Vanamehel pire parem oli või ta oma terveks-olemise päevi pealinnas ei veetnud), mul on vaja ühed kirvena kuklas istuvad teise töö asjad ära lõpetada, et saaks natuke hingama hakata ja see kodus toimetamine on tekitanud olukorra, kus ma leian pakilise vajaduse olevat elamist ringi tõsta ja sisustada ja tuunimisplaane teha.

Ühel päeval, kui jälle tööle sattusin ja salli kaelas hoidsin, kuulsin töötajaid muretsevat: "Oi, kas nüüd on siis sinu kord haigeks jääda?" Minu vastus: "Ei tea, ma pole seda veel otsustanud," põhjustas millegipärast naerupahvaku. Aga päriselt ka, ma pole seda veel otsustanud :D

Ma arvan, et salarelvaks on D-vitamiin. Lapsed tarbivad seda küll ka, kuid lasetaed ja immuunsuse tekkimise aeg lihtsalt on nii ja sinna pole midagi teha. Mina aga olen lausa nii karm, et võtan 10 000 IU-d päevas. Miskise kuuri teen siin talvekaamoses sellise suure laksuna. Ja tõepoolest mulle tundub, et töötab... Ma jaksan. Tõmblen nagu turbojänes.
Elagu iHerb.com, ma ütlen...

Aga Noorema Poisi tuulerõuged said ikka eriti koledad. Kui Vanem Poiss oli väga-väga täppe täis, kuid rõõmus ja palavikuta, siis Noorem Poiss lausa punetas (olid nagu põletikus need täpid), tihkus õnnetuna nutta ja palavik oli ka 39. Temal polnud täppidel vahekohti ka vist sees, nii meeletult oli täis. Ja tema sai selle õnnetu variandi, kus punnid olid isegi talla all ja peopesades, intiimpiirkonnas ja kaenalde all, isegi suus ja üks oleks nagu silmalau sees olnud... Oehh... Vot see oli jube elamus.
Tänaseks juba paraneb ja kratt nagu ennemuiste :) Seega minul ka jälle aega arvutisse tulla. Muidu ärkas veidi peale uinumist üles ja istus seni trepil, kuni mina ka üles ära läksin: "Emme, tahan sinu kaissu. Ma ootan siin tlepil kui sina tuled.". No mida ma siis asjatan, ikka lähen ja võtan selle väikese olevuse armastavasse kaissu ju...

Ussid teel!

Koju sõites on enne meie teeotsa ülalolev märk. Kui te arvate end mäletavat, et tegu on märgiga "Ohtlik kurv", siis mõelge veelkorra järele.
Meie kõiketeadja kohe-varsti-neljane teab enam kui kindlalt, et see märk on "Uss, anna teed!" Vaielda temaga ei maksa, jääd ise lolliks. Tema lihtsalt teab ja kõik.

Hiljem küsides: "Kuule, kumba see märk nüüd seal kurvides tähendaski - kas seda, et anna ussile teed või et uss peab meile teed andma?", uuris väikemees kahtlustavalt: "Aga miks sa seda küsid?"
"Noh, niisama, tahan selgust," vastasin süütult, ise kurja plaaniga juttu üles tähendada.
"See tähendab loomulikult seda, et uss peab meile teed andma" sain armuliku vastuse.

3 aastat

Täna, 3 aastat tagasi, kolisime suurema osa oma elamisest siia majja. Täna, 3 aastat tagasi, veetsime siin esimese öö :)
Aasta pärast saab meie majake 100 aastat vanaks.
Täna sai meil siin 3 aastat elamist.
Jehuu :D

Ilm on hukas...

Sellest uuest Eesti märgist ma parem ei räägigi. See arusaamatu plönn on müstika tipp. Kole lärakas mistahes meenel. Innovaatilise väikeriigi kuvandi asemel iseloomustab see meid kui oksendavat siili. Mis võib-olla polegi nii vale...

Aga ilm hukas ... No mis maailm see on, kus viimase pooleteise kuu jooksul on juba kaks mu tuttavat (pool)noort ema pidanud matma oma lapse... Üks 10-ne, teine 2-aastase... Olles ise ema, ei suuda ma isegi ette kujutada kui õudne ja kõike lõpetav see tunne olla võib :( Aga sa pead edasi elama, sul on teised lapsed, kes samuti leinavad... mõlemas peres jäi kolmest lapsest alles kaks. Niipalju siis iibe positiivseks keeramise püüdest.
Juba minul kui kõrvalolijal on seda raske hingata, mis siis veel...
Ei tea, miks ma selliseid asju endasse nii sisse lasen, kuid kuidas siis mitte? On teemasid, mis lähevad valusamini hinge.

Selle kõrval võib see rõve roheline siil seal meenete peal edasi oksendada.

???????????????

Vanem Poiss istub mul kaisus ja nokib mind. Lihtsalt, ennast unustades.
Korraga elavneb ja tõstab mu käsivarre üles: "Näe, sul on siin nii palju karvi! Kas sa tahaksid minna ja need ära ajada?"
???????????????????????????????????????????????????
Vot nii.

No kust ta selle idee võttis, et need peaks nüüd kohe ära ajama?
Ja no ma kohe uurisin pärast hoolega - no imepisike siilikas ainult! Pakun, et 1mm... Või 1,5...

Lahtilaskmisest

Eelmise postituse hirmsast kirjeldusest hoolimata on mu poisid mulle maailma kalleimad. Ma pole iial filmilikult kellegi pilti kabinetis hoidnud, kuid nüüd on mul tööl mu poiste ühine foto. Mis teha :)

Seetõttu oli mul üllatavalt keeruline aeg jõulude ja aastalõpu vahel.
Ema pakkus välja, et kuna mul aastalõpp ülikiire tööl, siis las poisid jäävad peale jõule Saarde.
Olgu öeldud, et ma olen neist eemal küll ööbinud, kuid alati nii, et siis on Vanamees nendega. Lapsed on olnud ALATI koos ühe vanemaga.

Noh, mõte ju suurepärane! Saab rahulikult tööd teha, ei pea kella vaatama, et "Oioi, lasteaeda vaja jõuda", saab õhtuti seda-teist-ja-kolmandat ära teha ja üleüldse pidu ja pillerkaar.

Nii. Ärasõit.
Olin poistele enne asjad ära selgitanud ja nemad võtsid rahulikult. Saare-kodu ju nii oma ja turvaline paik omade-turvaliste inimestega.
Ärasõit oli veider. Nii mul kui Vanamehel klomp kurgus pimedasse õhtusse sõites. Ilma lasteta...
Meenutasime, et viimati sõitsime Saarest ainult kahekesi ära aprillis 2012. Mais oli tõenäoliselt Vanem Poiss mingisugsel kujul kõhus kaasas. Ja ilma füüsiliselt kaasasoleva lapseta sõitsime siis Saarest ära detsembris 2012. Täpselt 4 aastat tagasi...
Me nimelt käime vähemalt 12 korda aastas Saares. Minu vanematekodu ja oluline koht ning perekonnasidemed. Väärt hoidmist. Kui mõni kuu jääb millegipärast vahele, siis mõni teine kuu duubeldame.

Ja seekord siis selline ärasõit. Veider oli. Väga veider. Aga samas lapsed juba 2a4k ja 3a10k vanad ja aeg veidikene servast lahti lasta ju...

Koju jõudes ei teadnudki kohe mida teha. Panime isegi teleka mängima ja vaatasime/kuulasime koos heliefektidega filmi. Vau! Aga iga kord, kui tuli reklaamipaus, olin ma kui nõelatult püsti ja kraamisin midagi. Mida iganes, mida kraamida andis, peaasi, et niisama istuma ei pidanud.
Imelik oli olla. Väga imelik.

Igatahes olid poisid kodust ära 2 ööd. Kolmandal päeval kihutasin peale tööd saartevahelisele praamile, sõitsin üle väina, sain kai pealt lapsed kätte ja tagasi praami. Üks väga praamine õhtu oli :)

Nüüd aga on ots lahti tehtud ning elasime üle ja puha. Imelik küll oli, kuid hakkama saime :)

Jutuajamine

Õhtujutt loetud, õhtulaul veel laulmata. Vanem Poiss tahab midagi endast välja rääkida.
Kuulan.
Kõlab umbes nii:
"Tead, emme, ma sõitsin eile mööda teed. Ma ei näinud neid lapsi seal kivi peal. Alguses ma nägin mööda teed sõita aga siis enam ei näinud. Siis ma sõitsin kivile otsa ja väikesed kivid tulid mulle otse silmade sisse. Ja igale poole. Otse sisse! Siis mul oli silmade sees kõik punane ja ma ei näinud mitte midagi!
Ja siis ma olin juba väike tita!"

Eeeee.................. Ähh???

Raske taluda iseennast

Täiesti jabur on see, kui tohutult võivad kauaigatsetud (ja minu puhul 12 aastat meisterdatud) lapsed väsitada ja hulluks ajada. No ikka juuksed nii püsti, kui vähegi võimalik.

Ma pole elus kellegi peale karjunud, ma lihtsalt ei karju inimeste peale. See on nõme. Isegi tülitsedes ei karju ma kellegi peale, ammugi mitte pole mu töötajad mind kunagi karjumas kuulnud. Leian, et see oleks mulle alandav, et ma ei suuda sõnade või pilguga asju lahendada ja peaksin häält tõstma. Alandav. Ja ma ei alanda ennast.

Ja siis tulevad need kaks mulle maailma kõige-kõigemat tegelast, keeravad mu närvid krussi ja ma karjun. Karjun omaenda laste peale!
Vahel, kui endast väljun ja emotsioonidega toime ei tule, mõtlen hirmuga, et kas see on vaimne vägivald? Kas ma murran enda sellise enesestväljumisega oma laste olemust? Aga... neil tundub sest suht pohlad olevat. Nemad krutivad ikka edasi või siis paremal juhul lõpetavad nõmetsemise. Nõmetsemise... hmmm... ma annan hinnaguid. Mis minu meelest nõme, võib nende "dimensioonis" igati normaalne olla ja mina lihtsalt oma piiratud täiskasvanu maailmas ei adu seda...

Kui lapsi oli veel üks, polnud karjumine üldse mitte teema. Seda polnud vaja. Kõik sujus ja saime suurepäraselt hakkama. Ajast, mil neid on kaks ja suht samaealistena, on nad vahel hullumajandus kuubis. Nad otse silmnähtavalt toituvad üksteise lollustest, saavad julgustust ja kütavad lisa.
Oehh..
Siis mõtlen, et oleks ikka pidanud neil pikem vahe olema. Liiga üheealised. Samas teisel hetkel, kui koos arutlevad ja mängivad, on nii heldimusttekitav neid kuulata...

Njah. Igatahes ei ole ma sellise endaga rahul. Ja teen enesega tööd.
Püüan tähelepanu mujale juhtida (eksitada lolluste teelt), hingan kümneid kordi sisse ja pahinal välja (tundes end lausa piisonina) ja vahel ikka murdun. Eriti siis, kui teineteisele haiget teevad. Aga nad on ikka nii poisid, et hullumaja!

Ütleme nii, et ma saan endaga sel teemal juba paremini läbi, kuid rahulolust on asi kaugel. Tööd tuleb veel teha üksjagu.

PS: Ma kõlan, nagu ma aina karjuks oma laste peale... Eiei, nii hull see ka ei ole :) Igati positiivset suhtlemist on kordades rohkem, kuid ma tahaksin paremini... Mulle ei meeldi nõrk olla...

Sobib/ei sobi

See pägalike oma maailma tunnetuse teema on ikka lahe kõrvalt jälgida.
Meie kolmesel on juba mingi pool aastat üsna kindel arusaam sellest, mis talle selga passib ja mis mitte. Õnneks siiani olen vajadusel suutnud ta siiski ringi rääkida. A mine tea millal see arusaam nii kindlaks muutub, et enam kuulda ei võeta.

Näiteks on ta veendunud, et talle ei meeldi rohelist värvi riided. No ikka kohe üldse mitte.
Ja aluspesuks sobib ainult bokser. Kui kunagi ma ei teagi mis põhjusel tavalise kujuga aluspüksid talle jalga suunasin, vaatas ennast jupp aega ülevalt alla ja palus siis: "Emme, leiame mulle teised, normaalsed aluspüksid!"

Ainus rohekas, mis sobib, on khaki. Eriti laigulised riided. Kui oma laigulised õuepüksid jalga saab, on alati nii õnnelik: "Need on minu lemmikud! Need on samasugused nagu issil!"
Aga no ma ei saa selles vanuses kratti üleni laigulisena õue saata. Eriti arvestades kui liikuv ta on ja et me elame keset metsa...

???

Teen köögis süüa ja hoian end tagasi, et mitte sekkuda vennaste teineteisekräunutamisse teisel pool kaminat. Pean laskma neil endil asju klaarida ja kehtestamist õppida, kus mujal nad seda turvaliselt teevad.
Kõrv tabab dialoogi:

Noorem Poiss (vingudes): "Tahan kaaaaa seda mänguasja!"
Vanem Poiss (konkreetselt ja järsult): "Ei saa!"
Noorem Poiss (nõudlikult, kuid tuleb sisse ka nututoon): "Tahan kaaaaaaaa!"
Vanem Poiss (konkreetselt ja järsult): "Ei! Ei saa!"
Noorem Poiss (valjuhäälselt lõuates): "Taaaahaaaan kaaaaa!"
Vanem Poiss (õpetlikult): "Ei saa! Elus ei peagi kõike saama, mida tahad!"

Noorem Poiss vakatab ja jääb mõtlema. Mina irvitan salaja ning ei suuda kuidagi meenutada, et me ise selliseid unistusi vähendavaid väljendeid kasutanud oleksime...

Arengud

Tuulerõugetega tundub et läheb Vanemal Poisil hästi. Punne on meeletud kogused, kuid palavikku mitte ja krutskeid täis nagu alati. Saab aru, et kratsida ei tohi ja vahel küll kipub ving peale, enamasti aga päris mõistlik. Täna neljas päev ja massiliselt punne enam juurde ei tule.

Öösel puges kaissu ja vingus pool ööd. Sügelus muidugi ja lisaks piinasid teda täna öösel gaasid. Kaebas, et kõht valutab. Ei osanud suurt miskit arvata.

Kella viie ajal tuli ka Noorem Poiss kaissu ja pool hommikuse une ajast tegeles öökimisega. Kuhjasin vannilinasid alla ja ümber, õnneks ei tulnud välja miskit. Kuni hommikuni. Alla elutuppa jõudmisest alates end tühjendanud. Vahel jõuab isegi kraanikausini end küsida, vahel tuleb põrandaid pesta.
Palavik käis ka vahepeal. Lõbus elu.

Kuna liikvel miskine vastik kõhuviirus, siis kahtlustan seda. Mul töötajad järjest haigestunud ja eks ma ise võisingi selle jama koju tuua. Endalgi hommikust saadik veider olla olnud. Kuna teadsin, et Vanamees peab lõunast kodust ära minema ja mina pooltõbisena tuulerõugeid ja oksetõbe kantseldama jääma, siis energia ammutamiseks tegin ennelõunal ühe metsatiiru. Lumi tuiskab ja sajab horisontaalis, külma kah üksjagu. Aga kuna torm on mind alati toitnud ja looduse metsikus energiaga täitnud, tundsin karjuvat vajadust välja minna.

Tegin siis 3-kilomeetrise metsasihte mööda kondamise poolde säärde lumes ja jube mõnus oli! Endal hakkas justkui parem, kodus aga ikka okseralli. Vaene laps... Isegi süüa ei saa, kõik tuleb sama teed tagasi. Hea, et vettki joob :(
Ühesõnaga täna on taas tulemas üks magamata, vintsklevate sellide vahel veedetud öö.
Peamine siiski, et neil kiiresti parem hakkab...
Ja siis, nii paar nädala jooksul, peaksid Nooremal Poisil tuulerõuged välja lööma...

Ei ole vist keskpäraselt normaalne...

Millega vanainimesed õhtul tegelevad, kui lapsed voodisse maadeldud:

Täna kannibal, homme lõunasöök

Täpid

Juba mitu kuud kappavad tuulerõuged mööda lasteaeda ringi. Mõlema poisi rühmas enamus kaaslasi neid põdenud ja tekib juba hirm, et kas meie omad jätavad täiskasvanuikka. Igal juhul praegune vanus põdemiseks ideaalne - piisavalt väikesed, et loodetavasti lihtsamini põdeda ja piisavalt suured, et jutust "Ära kratsi! Püsi paigal!" aru saada.
Aga mida ei ole, on tuulerõuged. Juba mitu peiteperioodi maksimumaega möödas...

Ja siis.... Lähen mina täna õhtul lasteaeda, kui Vanema Poisi nina äratab kahtlust. Nagu oleks kolm punnikest. Muidu alati nii siledanahaline. Vaatan pead - no pole. Aga kaelalt siiski leian veel paar täpikest! Kahtlus suur ja kiiresti koju - laps paljaks ja inspekteerima. No ja täpiline mis täpiline !!!

Kell on 6 läbi, kohalik apteek kinni. Kärdlasse ka ei hakka vahu järele sõitma ja nii kinnistub otsus vanal "heal" kombel laps rohelisekirjuks muundada. Sest rohelist ikka on kodus - Noorem Poiss oma vastsündinu nabaga oli ju alles "eile".

Õnneks on laps ise rõõmus ja hetkel veel palavikuvaba. Sügeleb küll veidi, kuid ei kratsi, kuna ei taha punne pahaks ajada. Loodan, et see koostöövalmidus püsib terve puhkemiste aja...

Noorem Poiss vaatab kirjut venda ja nõuab endale ka täppe :D
"Pole hullu, poja, küll sa ka varsti saad!"
Ehh, tehku korraga ära!

Orhideed

Kui juba õitsemisele jutt läks, siis talletamise huvides pean ära märkima samuti hulluks läinud orhideed.
Kui 2014 jaanuaris käreda külmaga siia majja kolisime, hakkasid nad vinduma. Vahel õitsesid, enamasti olid niisama. Asukoht peaks ju sobima, kuid kas said tsipa külma või olid kolimisest stressis - igatahes õiteilu käis harva.
Suve lõpust alates aga muudkui õitsevad. Koos ja kordamööda, lõpetades ja taasalustades. Ei teagi, mis neil lahti on aga mulle sobib.
Kuidagi väga õiterikas aeg meil siin :)

Võõrasemad õitsevad

See ei ole normaalne.
Õues. Peenras.

Õitsesid terve kevade ja suve, kuna said hea suutäie hobusekakat ja käisin näpistasin regulaarselt äraõitsenud nuppe ära. Andis jõudu ja puha.
Peale oktoobrit jätsin nad lihtsalt peenrasse vedelema ja no anna olla - juba mitmes raks järjest ajavad õisi. Just valged - kirjud ja sinised püsivad rahulikud.
Aga see, et nad aastavahetusel õitsevad - no ma ei tea. Minu meelest meie kliimavöötmes veider.

Kell. Kell?

Vanamees leidis, et ma võiksin enda tervise eest rohkem hoolt kanda ning kinkis mulle mu esimese šveitslase.

On ikka ütlemata kummaline avada käekella pakendit ja aduda, et esimene jublakas, mis näppude vahele jõuab, on ... laadija... Kella laadija. KÄEkella laadija.
Järgmisena võtad pakendist välja kasutusjuhendi. KÄEkella kasutusjuhendi. Mul juba jookseb juhe kokku. Ja siis tuleb kell.
Selleks aga, et kella "tarbida", tuleb alla laadida äpp. Et nagu...... mismõttes???

Oi seda algusaja harjumist ja pusimist ja seaksvihastamist. Kui aga asjad lõpuks töösse saad, siis avastad, et polegi seis nii hull :) Esimesel päeval näiteks sai selle järgi tatsutud 9506 sammu, läbitud 6,51km. Ei ole kõige halvem variant, istuvat tööd ja autoga kulgemist arvestades.
Lisaks monitoorib kell une kvaliteeti ja see on tinginud jabura olukorra, kus ma lähen kellaga magama. Mina, kes ma magades eemaldan alati KÕIK tavaari enda küljest peale abielusõrmuse.
Küll aga olen ma tänu sellele saanud kinnitust, et magan liiga vähe. 5-6 tundi ööpäevas. Aga uni, mis siis on, on sügav. Kerge une faasid on lühikesed, harvad ja enamasti seotud Vanamehe tulemise-minemise või laste kaissupugemisega. Muu aeg suht kutupiilu.
Ja siis aasta viimane öö.... Kus ärkamine oli üllatavalt hiline ja magamaminek varajane ja.... Kokku sai magatud 10 tundi! 10!!! Kas võlg või ettemaks, kuid jube äge! Ja sellest ajast ca 9 tundi oli sügava une faas.
Kuna jälgib ka pulssi ja mingeid muid parameetreid veel, siis annab mulle aimu ka mu uinumise kiirusest. Peaaegu igal õhtul on see olnud 3 minutit ja audis :)

Kuhu me ometi jõudnud oleme.... Aga lahe on, muud ei oska öelda :) Ahjaa, kellaaega näitab muidugi ka!
Ja täidab eesmärki... Tahaks ju täis saada eesmärgiks seatud sammud ja kalorid ja muu ja sunnib end aktiivsemaks :)

Et siis vahetus :)

Särab

Niisiis...
Poisid olid päeval tublid, isegi Vanem Poiss oli nõus lõunaunne minema. Juba hilishommikul hakkas uurima, et kas nüüd on see hetk, mil peab selle tuduga pihta hakkama. Ikka kõik õhtu nimel.
Kui käsk käes, lendasid riided välgukiirusel seljast ja raketina ülakorrusele tudutuppa. Aga... nagu alati. Poole tunni pärast oli all, pani riidesse ja teatas, et ei tulnud seda va und...

See omakorda tähendas, et õhtuse regulaarse magamamineku ajal kiskusid ikka päris võimatuks kätte. Ainult jamasid ja kisklesid ja... oehhh! Kahetsesime siiralt, et nad südaööni ülal planeerisime hoida.

Kui kella 10-ne ajal õhtul lauda istusime, läks paremaks. Tegevus ja ootus ja isegi pusletasid rahulikult vahepeal. Peresõber saabus ka enne ööd ja eks seegi pani neid end korralikumalt käituma. Siis grill ja naabrid oma paukudega ka meile ja nii ta vahetus :)
Pärast olid poisidki veel paar tundi ärkvel. Täitsa karm!

See-eest hommikul magasid ikka mõnuga :) 11:20 oli meil tänahommikune ärkamine :D

Me sauna nüüd.
Imelist uut!

Kiiks traditsiooniks?

Mul on olnud unistus tekitada aasta vahetumisest rituaal. Midagi, mis erineb tavapärasest ja on veidi kiiksuga. Midagi, mida poisid jäävad mäletama meie pere traditsioonina.

See, et 12 erinevat toitu peab laual olema, on nagunii (igasse kuusse). Natuke seda, natuke teist. Kindlasti aga isevalmistatud sushi. Ja punane soolakala. Ja täidetud munad :D
Ilutulestikku ei ole meie poisid veel näinud, kuna suht pisid siiani tundunud ning tuduaeg on püsinud püha. Sedakorda tekkis aga mõte, et suruks nad päeval lõunaunne ja laseks aasta vahetumise ajal ärkvel olla. Läheks ilutulestikku vaatama ja puha.

Vanamees ei tahtnud väga nõusse jääda selle ilutulestikku-vaatama-sõitmisega ja arvas, et tekitab selle siis juba poistele kohapeal. Olgu täpsustatud, et siiamaani oleme me mõlemad olnud selle vastu, et oma isiklikku raha lihtsalt taevasse lennutada. Aga laste emotsiooni nimel ollakse nii mõnekski asjaks valmis ja nii see issi suuremat sorti paugumajanduse koju soetas.

Nüüd aga saan mina rakendada oma kiiksuga aastavahe plaani. Nimelt tahan ma traditsiooniks teha "Grill enne pauku". Ehk siis pimedas talveöös grill löömamas, tormiküünlad ümber põlemas, vorstid särisemas ja kui aeg käes, siis paugud taevasse. Peaaegu kahepoolene ja peaaegu neljane üheskoos peaksid selle vastu pidama küll. KUI on nõus lõunaune tegema. Ja KUI terved püsivad... Sest need viirused, mis siin ringi kappavad ja perekondi jalust niidavad... Seni oleme terved püsinud  kambakesi ja loodame parimat...

Igatahes hetkel on lootust õnnestumisele. Ehk siis minu mõnda aega vanale unistusele on taha saabumas tegelikkus :) Jube mõnus tunne!
Vorstid on külmikus, grill valmis sätitud ja süsi soetatud... Lisaks muidugi tormiküünlad ja kuiv vahuvein; loomulikult 12-roaline einelaud ja õnnetina valamise komplekt ning endalegi üllatusena paugumajandus. Meie oleme valmis.

Head vana aasta ärasaatmist ja imelist uut!

Võimalik vaid meie maal...

Auto vajas ülevaatust. Aga aasta lõpp ja tohutukiire aeg ja no ei leia selleks aega.

Lahendus - jätad auto töö juurde parklasse, annad auto ihumehaanikule teada, kus on auto, millises laekas on võtmed, kust leida auto tehniline pass ja tööpäeva lõppedes istud ülevaatuse läbinud autosse ning sõidad koju. Ei ühtki sõnavahetust mehaanikuga (Vanamees korraldab mu autoteemasid), ei ühtki kontakti. Vaid auto oli pargitud võõralt teistpidi - nina ees. Mina pargin "boksi tagurdades".

Oi mulle meeldib selline elu :) Ja oi mulle meeldib selline mehaanik :) Tark, teab teemasid, abivalmis ja lahendustele orienteeritud. Ralliautode mehaanik siiani olnud, kuid Hiidu kolides oli sunnitud ka minusuguste autosid kablima hakkama. Rallisõitjast peresõbra kaudu leitud, ei saa ju ära öelda :D
Õnneks pole ma ise seni veel pidanud miskit korraldama, Vanamees ja noormees kahekesi ajavad mul vajalikke autoasju. Mina lihtsalt istun autosse ja sõidan :D

Ja oi kuidas mulle meeldib see väikesaare elu (no sorri, kuid saarlasele on Hiiumaa ikkagi väikesaar, mis teha :D). Auto lukustamine siinmail on mandrikate pärusmaa. Kodus pole mul eales autol uksed lukus, lasteaia ees töötab sageli ka mootor, kuniks mina lapsi toon ja riietan. Ja sageli leiab külmal ajal poodide parklatest töötava mootoriga autosid. No kuhu sel varganäol minna olekski? Meri ja pikk praamisõit kõikjal ees. Isegi olen krõbekülmaga mootori tööle jätnud ja südamerahuga poes asjatanud.

Et siis jah. Sellise variandi ma võtan :) Või siis pigem - jätan :)

Närv

On hakanud tekkima hirmulaadne seisund. Veidi. Vist.


Töökohta vahetades oli alguses põnev. Siis eufooria. Siis fun. Siis kõikesuutja tunne. Ja nüüd... nüüd on hakanud tekkima hirm...
Algusaegade tempo, sisseelamine ja vastutus, ümberkorraldused nii sisus kui personalis - see kõik on tavapärane. Nüüd aga on lähenemas uus aasta, mil läheb käiku juba minu eelarve. Miljonid eurod, millega madistada, 40 töötajat, keda toetada, et saada parimat tulemust. Kusjuures igal indiviidil ju oma maailm ja omad arusaamad...
Njah. Närv on hakanud tekkima. Eriti kuna tahan alati parim olla. Kas ma ka suudan? Oda-oda, mismõttes"kas"?


Igatahes olen ma aru saanud, et olen vist kergelt närvis, kuna viimasel ajal on nina veritsema hakanud. Täiesti suvalisel hetkel. Ja ei, mul ei ole vererõhk kõrge. Madalapoolne normaalne on. 100/70 reeglina.


Käisin töötervishoiuarstil Qvalitases. Nagu kõik. Sain teada, et väga hea tervise juures ja ideaalse nägemisega. Absoluutselt ideaalne nägemine :) Kui aastal 1999 teemantteraga silmaoperatsioonil -5 ära korrigeeriti, öeldi, et kümneks aastaks. Nüüd on sellest saanud 17 ja seis ülihea :) Väga rõõmustav, dr. Schotter tegi omal ajal väga hea töö!


Praamilt maha jõudes mõtisklesin parasjagu oma imelisest tervisest, kui hetk hiljem leidsin oma jalad pedaalil vappumas. Õnn, et tervis alles, kuna nii suurt metssiga polnud mina oma elus kohanud... See, kes minu ja eessõitja vahelt tuimalt läbi kappas, oli tõesti hiiglaslik. Sõidan suht kõrge autoga ja see sigudik ulatus kindlasti üle mu kapoti. Ta oli SUUR! Ja tal oli autoderivist täielik pohl. Olen väga õnnelik, et kiirendasin pärast asulat rahulikult. Muidu... Meeter-paar jäi meid lahutama.


Aga nüüd tagasi pereema rolli - pesu tahab kuivama!

Teadmised

Nagu kõigil, on ka minul kõige targemad ja andekamad lapsed, eksole.


Igatahes.
Seisavad peale voodist väljahiilimist (magamine on ju emme-issi pealesunnitud mõttetus) trepimademel ning kolmveerand-neljane tutvustab kaks-ja-veerandisele tualettide spetsiifikat: "Vaata... Meil on veetsee, tädi B juures on kemps. Aga mõnes kohas on peldik!"


Vanem Poiss on numbrifänn. Ammu. Ma enam hästi ei mäletagi, millal tal juba numbrid 20-ni selged olid. Tähtedest tunneb siiani vaid pooli, nende vastu kaotab kiiresti huvi. Numbrid aga meeldivad ja servast üritab arvutada. Tagasiloendus meeldib väga, ikka kuulen, et "12, 11, 10" jne....
Selle kõrval ei osanud Noorema Poisi eelistustest midagi arvata. Tema ju see titt ja nunnuke. Kuni vaatasin, kuidas ladus mandariinid lauale rivvi ja hakkas näpuga osutama: "Ükss, kakss, kom, neli"... Et siis mõlemad numbri-kirega?


Mina ise olen ka oma teadmistes "tubli". Kuulsin raadios, et tuleb saata ühe asja võitmiseks sms. Mõtlesin, et saadan ka. Reeglina ma ei viitsi, kuid seekord mõtlesin, et emale võiks selle teenuse võita.
Sms läinud ja 10 min hiljem lasteaeda jõudes võtsin telefoni kaasa (reeglina see autos), et "siis nad saavad mu kätte, kui võidu välja loosivad". Lasteaia trepil helises telefon.
Kui emale tema võidust rääkisin, oli teine täitsa rõõmus :)

Kaalikas

Lapse nägemus issist - kuna sarnasus on väga-väga ilmne, siis on tegemist vist noore andeka kunstnikuga ? :D

Meie Vanemast Poisist on saanud vist tüdrukute lemmik :D
Isadepäeva peol olevat pärast-esinemisi-trallimise käigus erinevad tüdrukud muudkui meie poisi vahet jooksnud. Küll eputades, küll niisama asja tehes. Põhiline oli muidugi "kihlatu", kuid oli ka teisi. Et siis selline elu kolmveerand-neljasel :)

Isadepäevaks meisterdati siis pildil olev tegelane. No täiesti sarnane, pole midagi öelda!

Lilled valis issile sinised. Oli hirmus elevil, kui neid toomas käisime. Kui siis veidi pidulikum lõunalaud kaetud ja issit lilledega sööma kutsuma läks, viskas lilled pikutavale issile kõhu peale ja teatas: "Näh, tõin sulle mõned lilled!"

Ei tea kas pidustused olid nii hullud või mis, kuid tänaseks on lümfipõletik. Ehmatas ikka ära küll, kui meie silguniisana peenike ja vibalik laps kaelast järsku paksuks sai. Ei palavikku, ei valu. Lihtsalt kaelast paks.
Täna kohe arstile ja kiirelt ravi peale.

Mina ka sain lõpuks aru pähe võetud ja nüüd ravi peal. Sobib hästi kokku mu plaaniga novembris alkoholi mitte tarbida. Praksuv kamin, lumememm akna taga, linnud hullunult päevalilleseemneid võistlemas ja minul ainult teetass, ei mingit punast veini. Aga ma tahan lõpuks terveks saada, olen juba liiga pikalt liiga poolevinnaline olnud. Mitte et see punane vein haigeks teeks :D Praegu lihtsalt selline valik. Kõlab nagu alkohoolik.....

Mul on väga hea meel, et mu lapsed armastavad juurikaid. Eks meil käib ka muidugi kommi-jaur ja muud jutud, kuid õnneks mitte palju. Päeva norm - max 1 komm - jääb enamikel päevadel saavutamata. Unustavad.
Küll aga olen hakanud õhtuti lauale näksimiseks panema erinevaid juurikaid ja vaatan, et kaalikas nende lemmik. Suurepärane, mulle sobib :)

Matkin siin oma ema, kes sai meid sellega juurikaid sööma, et õhtuti lõikus laiskelajatele kapsast-porgandit-kaalikat valmis ja kui need seal niimoodi suupärasena vedelemas olid, siis ikka ampsasid. Ühele ampsule järgnes teine ja nii edasi. Vaatan, et meie poiste peal töötab sama. Like.

Ei tea, kas ma pean antibiootikume tänama või mis, kuid inimese tunne hakkab tagasi tulema. See tohutu jõuetus ja metsik magamissoov hakkavad mööda minema. Hakkan taas energiliseks muutuma ja enam iial, mitte iial, ei lase ma asjal selliselt vinduma jääda. Kopsupõletik on saatanast!

Ta teeb seda meelega...

Ma hakkan arvama, et mu noorem laps kiusab mind.
Kuigi päeva ajal ta mähkut ei kasuta, on see nii igaks juhuks öösiti siiski all/jalas olnud. Kuna see aga ärgates ja isegi pikka aega peale ärkamist (tuduriietes aelemist/olelemist) on ikka kuiv olnud, otsustasime ka öise mähkutamise lõpetada.

Esimene mähkuvaba öö. Kella 5 ajal hüüab nutune hääl teisest toast: "Emme, tule siia! Mälg! Mälg!"
Laps paljaks, linad-tekid vannituppa, madrats kuivama ja uued tudukad selga. Õnneks kaisus külje alla lisapissi ei teinud.
Järgmised ööd mähkuga. Kuivad. Täiesti kuivad.

Uus katsetus. Uus piss.
Järgmised ööd mähkuga. Täiesti kuivad.
Kiusab. Ilmselgelt :)

Võiks ju lina alla miskit kaitsvat/päästvat panna, kuid siiamaani on poistel komme mingil ajal öösel meie kaissu ringi kolida. Ja kui tuleb piss, tuleb see ikka vastu hommikut. Aga ma tõesti ei soovi pissihirmus ka oma voodit igaöiselt vooderdama hakata...

Ei teagi, kuidas lahendada. Kuigi vahel võiks see vooderdamine päris hea mõte olla. Näiteks olnud nädalavahetusel, kui Vanamees ära oli ja Vanem Poiss esimesel puhkepäeva ööl mulle kaissupugenuna mu voodi täis oksendas. Keset ööd linad-tekid-padjad vahetusse ja värskelt taasuinununa tunni pärast uus laar. Naiss....

Lapsevanema glamuurne elu :)

Mujal maailmas siis USA kaks halba valikut - Clinton vs Trump ja kohalikul tasandil valitsuse rebenemine.
Las nad rabelevad, mul siin on piss ja okse.

Kihlatud?

Kui Vanema Poisiga taaskordsel hammaste ülevaatusel käisime (alates 2,5-aastasest olen iga poole aasta tagant teda kontrolli viinud, et oleks harjumus ja teadmine, et hambaarst on okei), sai ta arsti karbikesest taaskord mänguasja valida.
Valis sõrmuse.
Sõrmuse!
Südamega.

Püüan küll igati solidaarne olla, kuid siiski suunasin piire ja mainisin, et see ei sobi talle hästi ja see tüdrukute sõrmus. Laps jäi enesele kindlaks - tema tahab justnimelt seda sõrmust.
Natuke hoidis sõrmes, siis usaldas minu rahakotti hoiule.
Paar päeva hiljem, eile, teatas, et ta nüüd tahaks sõrmust minu käest tagasi saada. Tema viib selle lasteaeda Karmenile. Emmel on ju ka sõrmus sõrmes, mille kohta seletati, et see abielusõrmus. Ja kuna tema tahab Karmeni naiseks võtta, viib ta tollele sõrmuse.
Asjad selged.

3 aastat ja 8 kuud vana poiss viiski tüdrukule sõrmuse.
Tüdruk võtnud selle rõõmuga vastu.
Oi seda on hea tulevikus meenutada :)

Lumest

Tänane tõtt-vahtimine

Nonii, täna siis sadas ka meile sellehooajaline esimene lumi maha.
Õu näeb välja kui jõulumuinasjutt. Eesti kõige paksem lumekiht just Hiiumaal ja tuult pole ollagi - kujutage siis ette, milline ümbrus välja näeb!
Pildilolevad männid just kõige lumisemad ei paista, kuid arvestades, et täna Vanamehega tõtt vahtnud põder siiski üpris suur loom, siis lumel ikka paksust jagub. Meil koduhoovis oli täna hommikul 12cm, õhtuks enamgi veel.
Et siis sedaviisi.

Hommikul lapsi äratades ja aknale suunates oli lahe reaktsioone näha. Vanem Poiss oli nii siiralt õnnelik, Noorem Poiss vaatas kerge hämmeldusega valge vaiba alust koduhoovi. Eks noorem on ju lund näinud ja selles mütanud, kuid kui palju ta seda mäletab ajast mil ta oli ca 1,5-aastane... Tundus, et miskid hägused meenutused olid .

Vanem Poiss on lumefänn. Räägib juba päevi, kuidas ta lund ootab, et seda siis sööma hakata: "Ära muretse, emme, ma söön ainult seda lund, mis on täitsa valge! Kollast lund ma ei söö ju!"
No mida sa teed sellisega. Lasteaiast tulles seisis verandal ja keeldus tuppa tulemast - sõi lund. Me jõudsime pool õhtut tubaselt ära veeta, enne kui tegelane tuppa tulema nõustus. Selle tingimusega, et peale õhtusööki saab siis veel lund süüa.

Ja ega nad unustanud - nii kui õhtusöök keres, nii tuletasid mõlemad lumelubadust meelde. Nii oligi issi sunnitud võtma kaks kausikest, need lumega täitma ja poisid laua taha, lusikad käes.
Lapsevanemad kamina ees irvitasid, et eriti odav jäätis :D

Mina aga olen muutumas meie pere nõrgimaks lüliks. Immuunsus kuhugi kadunud. Nüüd juba pikka aega haige olnud, pikalt palavikus ja erinevate astmetega muutuv köha ja vana klassika - põskkoopapõletik. Mul kolib iga nohu sinna, tee või ära tee mida tahes. Ja ei, ma ei "tõmba tatti üles", tean isegi, et see suurim oht minusugusel. Kui juba lõua- ja põseluud liikmisvõimetuteks valuallikateks muutusid ja üks silm muudkui vett lahistas, lasin antibiootikumid taas peale panna. No ei saa aru mis toimub. Aga vähemalt keerasid need siiski olud paremuse poole ja ehk saan ikka varsti elujõu tagasi.

Poisid on palju tublimad, kuigi parajad tited ja lasteaiad ju hullemad haiguskolded. Aga nemad võtavad väga tublisti mögla (segu jõhvikatest, sidrunist, sibulast, küüslaugust ja meest) - lausa võidu! Kui juba võistudoosid 14 lusikatäiele õhtu kohta per laps minema hakkasid, tõmbasime pidurit (materjal mögla valmistamiseks saab otsa sellise tempo juures!) ja nüüd on piiriks 4 lusikat. Ma ütleks, et ikka väga tublid :)

Siuksed lood meil siin.