Sügis ja suvelõputrip ja jälle sügis

Järsku saabus sügis. Lihtsalt tuli ja kõik. Iseenesest loogiline jätk lummavalt soojale suvele, kuid siiski on hinges selge niuts.

Veel äsjamöödunud nädalavahetus oli suvi. Ikka kohe päris suvi. Ja seda kahtlemata mitmel pool Eestis, kuna tunda saime seda ligi 700-l kilomeetril, mida auto rataste alt läbi lasime voolata. Selline väike suvelõputripp mööda kodumaad. Lisaks tuttavad inimesed ja mõned uued, kelles ilma igasugust eelarvamust omamata avastad enda üllatuseks nii meeldivad ja intelligentsed vestluspartnerid/mõttekaaslased, et tekib kahjutunne liig suure distantsi üle igapäevasuhtluse mõistes. Oi kuidas ma armastan seda, kui mu ellu tuleb inimesi, kellega on millestki rääkida... Seda faa-faad ja tühisust on nii palju, et paratamatult võtad sest matti ja sobitud, kuid vajan enda ümber inimesi, kellest on kohe tajuda, et tegu on tarkade inimestega.

Hmm, nüüd jäi kõlama justnagu ma oleksin nii hirmus tark, et ei leia endale kuidagi väärilisi vestluspartnereid:D:D:D Pigem asi selles, et mulle on alati meeldinud endast targemad inimesed. Neilt on võimalik ju valikuliselt miskit ka õppida ja maailmapilti laiendada. Kuskile kinni jäädes igasugune areng teatavasti puudub...
Ja tarkust teatavasti on väga erisugust. Erinevad inimesed on targad erinevates valdkondades. Oleks väga silmaklappe kandev oletada, et üks tarkus on kuidagipidi ülevam kui teine. Mingites piirides on see loomulikult nii, kuid laiemalt... Ja mina ei taha olla piirides.
Seetõttu kollektsioneerin ma suurima rõõmuga tarku inimesi, keda kuulata. Vahel õnnestub isegi mõni seos luua ja miskit ajukurdude vahele salvestada:) Ja kõige huvitavam veel on nendega vaidlemine:D
Et siis jah, mul on siiralt hea meel, et kollektsiooni lisandus veel üks vahva perekond:)

Aga selsamal nädalavahetusel läksid mul korra ka silmad punni.
Oleme Vanamehega mõlemad ealt 30 ja 40 vahel, kuid sattusime justkui tagasi puberteeti. Või siis möllavate hormoonide aega.
Tegelikult on purjus inimene palju ebanormaalsemalt möllavam kui pubekas, kuid jah.

Olime Tartus ühel kontserdil. Mingil hetkel üks teksasse ja nahka riietatud härjem tegelane (selline 40-ne) ronis lava ette ja üritas kidramehega midagi õiendada ja võimu näppida. Kidramees kortsutas veidi kulmu ja sekeldamisest natuke mureliku näoga taandus veidi eemale. Tegija-tüüp küünitles järele, tal oli midagi jube olulist vaja öelda.
Selle peale astus Vanamees härjale ligi ja tegi ettepaneku lasta bändil oma lugu mängida, tahaks kuulata. Oi kus tüüp selle peale häirus. Kukkus härglema ning seosetut möla ajades kätega vehklema. Vanamehe pilk läks tumedaks ja olin jummala kindel, et nüüd läheb löömaks, tüüp oli rinnuli peale tulemas. Eriti ärritas teda see, kui Vanamees talle käe kõhule pani ja teda eemale suunas. Kuidagi sai Vanamees aga külma pilgu ja rahulike sõnadega tüübi hetkeks taltsamaks, kuigi olukord oli veel selline, et oleks välja mindud, oleks ka löömaks läinud. Taltumise hetkeks jõudsid kohale ka turvakapid, kes tüüpi omalt poolt ohjata soovisid.

Härg ei olnud lääpas purjus vaid lihtsalt tugevasti julgust võtnud ning heas füüsilises vormis, kuid siiski olin kindel, et Vanamees oma eluaegse kakupunnitrenni kogemusega lööks tüübi ühe hoobiga auti. Ja nali naljaks, kuid mul oli isegi tiba kahju, et asi niikaugele ei läinud:) Väljas muidugi, kuna sees oleks see nõme olnud. Lihtsalt ma kohe üldse ei kannata selliseid härglevaid tüüpe, kes lähevad bändi õpetama. Mine minema, kui ei sobi. Saan aru, et korralik improvisatsiooniline kitarrisoolo võib mõnele tegelasele süldi kõrval igav tunduda, kuid mine siis sinna, kus sülti saab, eksole.

Nüüd aga tagasi sügise lainele.
Pühapäeva päevast hakkas aga tibutama ja sellest alates on üks pidev tatt taevapiiril kõlkunud. Tulemuseks on mul nina aevastamisaldis, silmad kipitavad ja täna kekshommikust alates ka kael kange. No mida paganat, eksole. Juba mitu hommikut ei suuda end kuidagi maast lahti rebida ja... ühesõnaga on mul nüüd tarvis uut erutust hinge leida. Midagi oodata. Kuhugi suunda oma mõtteid ja plaane seada. Krundil kah midagi asjalikku sügisest kevadeni teha ei saa, seega jah... Ok, sügisest jätkan majandusarvestuse õpingutega, kuid see pole päris see, mis hinge helisemas hoiab.

Üks eriti ehmatav-üllatav ettepanek tuli siin ka paar nädalat tagasi - ma võiks hakata väikese koormusega tööõigust õpetama. Eeeee..... see tähendab ju avalikku esinemist... Ok, tegelt vahel on täitsa ok ka esineda, kuid töö ja õpingud ja eraelu ja kõik muu sebimine-sahmerdamine ei taha kuidagi samasse pilti sobituda vastutusega kedagi õpetada ja kindlatel aegadel suuta kohal olla... Ma arvan, et ma keeldun.

Igatahes on sügis ja kui nüüd oleks kuivem ja lehed lähevad kirjumirjuks, siis sügist päikeseküllast kargust oskaks ma jälle nautida. Poolpime tatt akna taga ei ole aga üldse mitte nauditav ja nii ma siin siis virisen.
Lähen panen hoopistükkis õmblusmasina valmis ja õmblen veidike:) Hea tubane tegevus, just sobiv tänasesse kaelakangesse päeva. Ja tuleb vist villane sall ka kaela siduda... Ning kindlapeale hiiglaslik kruusitäis teed mustsõstra ja meega:) Näe, juba tulebki naeratus suunurka:)

Põhiliselt odellist, tiba ka muust

Viimased 3 ööd on mu "koduks" olnud Radisson Blu Hotel Olümpia Tallinnas. Tahaks öelda positiivset ja tahaks kobiseda. Aga eks järjepanu.
Kuna midagi hingele olulist praegu sõnadeks vormindada ei jaksa, siis kirjutangi suvalisest hetkeolust.

Hirmus väsinud olen. Kolm päeva koolitumist, samal ajal igal vabal hetkel omi tööasju ajades ja telefoni tulipunasena hoides. Õhtuti mõned kohtumised, seejärel hotellitoas kella 1-ni või 2-ni tööd nokitseda. Täna õhtul võtan nüüd korra vabamalt ja panin tööfailid kinni. Selle asemel karp maasikaid ning ehe kuiv siider ja vanni:)
Olen tõsine vannielukas ja naudin iga võimalust natuke soojas vees lihtsalt liguneda. Praeguses kodus on kurb lugu see, et vann küll on, kuid boiler vaid 80-liitrine ja sellega mina küll vannitatuks ei saa.

Enne veidi blogisen, et ei tekiks süümekaid.

Tuba on täitsa ok. Kahene tuba üksi tarbimiseks. Elementaarsed mugavused nagu konditsioneer, põrandaküte vannitoas, föön, šeif, minibaar, tv ja püksipress. Täiesti normaalsed ja isegi meeldivad minikosmeetikumid vannitoas. Meeldivaks lisandiks on väike keedukann ja tee-kohvi-kakao koos juurdekuuluvaga toas. Ja kui midagi on ära tarvitatud, leiab see minu äraolemise ajal meeldivalt asenduse.

Peale esimest hommikusööki olin veendunud, et kohv toas ongi hädavajalik. Nimelt hommikusöök restoranis Senso vastas küll mu ootustele söögi koha pealt (tavaline rikkalik, isegi väga rikkalik ja rohkete huvitavate võimalustega hommikusöögilaud), kuid kohv oli nagu kannuloputusvedelik. Hoolimata sellest, et seda toodi kannudega lauda, mitte ei pidanud masinast löristama. Muu söödu oli hea, liialt tavaliseks saiaks osutus vaid croissant.

Muljet avaldas ja meelt rõõmustas mahlavalik. Apelsin, õun, tomat, ananass, kirss, greip ja miski, mis ei meenu. Greip ja kirss rõõmustasid mind kohe eriti ja aitasid hommikuvärskenduseks päris heasti:)

Teisel hommikul olin kohvi osas väga ettevaatlik ja võtsin pakutu vastu vaid selleks, et võtta paar lonksu enese äratamiseks. Meeldiv üllatus täiesti normaalse kohvi näol oli julgustav ning suundusin oma armastust, croissante testima. Lõpuks pugisin neid sisse kolm tükki, kohe nagu päris prantslaste poolt olid tehtud:))) Kuna nüüd on seljataga üks nigel ja üks väga hea kogemus, ootan homset hommikut ja kaalun varianti juba aegsasti sööma suunduda, et testiks kohe mõnuga:D

Eestlased on kas väga kuss või ööbib neid hotellis imevähe. Kes iganes tuleb kõnetama, teeb seda inglise keeles. Ehk siis ka teenindajate jaoks oleme me kõik automaatselt välismaalased. Eks siis mängingi seda mängu kaasa:)
Ok, ega niisama heast peast tõepoolest massides eestlasi ju oma kodumaal hotellis ööbi, loomulik.
Kuna mina tulin seekord kolmeks ööks ja teadsin, et kohtun õhtuti inimestega ja pean ka tööd tegema, siis ei tahtnud oma pampudega kellegi elutoa nurka maanduda ja valisin hotelli.

Elan 10.korrusel ja terve mu siinoleku aja jooksul ei ole ma oma korrusel kedagi kohanud. Kuigi mingeid uste kinnilangemisi olen kuulnud küll, seega vaevalt et ainus inimene korrusel:D Hotellis samas on inimesi palju, hommikusöök ikka kihab ja ka loungedes vedeleb rahvas.
Iseenesest on vaikus ikka jube hea - magan nagu nott:) Eks jubedalt väsinud ka ja mugav voodi, kuid magan tõepoolest sügavalt. Eks võib rolli mängida seegi, et ei ole keskit poole raskemat ja karvase põimuva käega keret, mis järjekindlalt mind enda ja seina vahele suruks (justnagu mind ei olekski voodis, eksole!), kuigi tegelikult magan kodus ka sügavalt.

Igatahes, nüüd siis kügelengi punases tugitoolis, blogisen ja taustaks mängib isegi telku. Pagan, Jennifer Gardner on ikka kuratlikult ilus naine. Polegi varem tähele pannud:)
Ja teatetants, mis praegu ümber Eesti tiirutab, on ka üks pull ettevõtmine!

Lihtsalt et oleks postitus

Nii hirmsasti tahaks iga päev krundil askeldada, kuid vot ei saa. Ilmad on super ja kasutaks seda veel ära, kuid jah.

Kuidagi kipub see augusti lõpp jube liikuv olema. Veel on tulemas üsna mitmed külalised ja ma ise ka pidevalt lennus. Praegugi olen kodust veel üsna eemal. Juba eile varahommikust alates. Järgmisel nädalal olen taas üle poole nädalast ära (seekord siis pealinna väisamas) ja järgmine nädalalõpp taas vaja pool Eestit läbi sõita.
Aga noh, müttab siis krundil neil hetkedel, mis jäävad peale-tööd ja head-ööd vahele:)

Ostsin mõni hetk tagasi autos närimiseks paar pirukat ja purgi jääteed. Müüjatädi pakub, et võtku ma joogikõrs ikka ka. Ei olnud soovi ja tänasin pakkumast, kui tädi teatas iseenesestmõistetava tooniga, et "Aga purgist on lapsel ju halb juua kätte saada, kõrrega on palju parem". Tundsin end kohutava lapsevanemana (hoolimata sellest, et mul pole lapsigi) ja võtsin pakutud kõrre siiski kaasa. Ja nüüd istungi ja nuputan, et kudamoodi ometi tunduvad pirukad ja jäätee enesestmõistetava laste menüüna... Ja kas olen mina veider, kui ma vähemasti oma ettekujutlustes ei tahaks oma tulevasi lapsi sama kräpiga toita mida ma ise vahel tarbin? Isegi söön pirukaid harva, kui nad ei ole muidugi enda küpsetatud... Ja kas siis selline ongi laste reisimenüü? Endale ostmine ei tundunud kohe üldse variant olevat... Njah.

Pildil mind ei tapeta ja ma ei karju hirmust, kuigi võib selline mulje jääda. Tegemist eheda suvise elurõõmuga ja katsetus tabada hüpet:) Antud juhul siis maandumise osa hüppest.

Aga täna õhtul saab koju:))) Ja kohe siis tõenäoliselt ka krundile... Mu jalad ja käed on ikka nii vermele kraabitud, et... Ja puid-põõsaid-kadakaid maha võttes ei tunne ju valu ka, pidev erutus on sees ja nii roomadki nagu soomuk oksakääridega kibuvitsapõõsaste vahel, pea kadaka ja männi okkaid täis:)

Vikatiga

Me nüüd oleme tõelised eestlased.

Need, kes oma vabad hetked kulutavad maakohaks oleval krundil mütates. Ehk siis mugavused jäävad koduseinte vahele ja ei mingit mõnusat õhtust äraolemist hea raamatu/filmi/lauamängu seltsis. Selle asemel rapsitakse füüsilist teha ja endil nii hea meel ka veel:)))

Jajaa, ma tean, et hirmsasti tuleb muretseda, et kuidas nüüd ikka edasi ja kas kõik jookseb sobivalt ja kust mis koguses finantsi õnnestub otstarbeliselt kasutada jne jne jne, kuid... hoolimata sellest, et igasugu nõmedaid takistusi jookseb erinevatest suundadest sisse, leiame kuidagimoodi alati uusi käiguteid ja oleme siiski jube rõõmsad:)

Jap, me teame, et ehitamine ja viimistlemine võtab aastaid, kuid... mis siis? Kui oleks juba homme valmis, hakkaks meil igav. Oleme juba mõlemad kord sellised, et hingamiseks vajame pidevat äkšõnit:) Lebopausidega, otse loomulikult:) Sest elu on ju nautimiseks, mitte muretsemiseks...

Igatahes on mul nüüd seljalihased endast aimu andma hakanud. Ma nimelt käisin niitmas... Vikatiga!

Kõigepealt tuli krundile rajada puude vahele tee. Nii 60m umbes. Õigemini autode/traktorite liikumislaiune puudevaba rada, kuhu hiljem tuua tee jaoks pinnasekate. Mis tähendas puude mahavõtmist ja nende alt niitmist ja ühesõnaga palju askeldamist.

Kuna mina võin küll looma moodi möllata korraliku ülekandega oksakääridega, kuid sae ja kirvega saab mu jaks varsti otsa, siis võtsin ette hoopis niitmise. Hooviala niitmise siis, kuna tee osa sai tehtud.

Oijahh! Hooviala saab olema nii umbkaudu 1000m2. Ostmise ajal oli see täis rinnuni kuni minukõrgust nõgest ja metsikut vaarikat. Selliselt, et läbi tuli end lausa murda. Ja sellest tuleb ju vabaneda.

Niidukiga (kuigi võimsaga) peale minna polnud miskit pointi. Traktorit tellida selleks ei raatsi ja trimmerit meil veel ei ole. Mistõttu haarasin kätte vikati ja asusin võitlusse. Hiljem saab niidukiga üle lasta.

Rapsisin sellega pool päeva ja pool õueala muutus läbipääsetavaks. Teine pool veel ees, tõenäoliselt täna.

Tulemuseks sain teada, et mul on olemas seljalihased ja käsi kaunistavad vikati kirglikust embamisest täitsa asjalikud sinikad.

Aga tunne on endiselt jube hea:) See oma kodu loomise rõõm ja selle tarbeks müttamine... - küll alles algusrõõm, kuid iga rõõm on teretulnud:)

Esimese asjana valmib siis abihoone. Ja üldse muide mitte hoovialale vaid teisele poole hiiglasuurt puud, kus saab olema eraldi hoovisopike. Kohe maja lähedal. Tulevikus saab see olema saun-külalistemaja, kuid esiti on vaja kohta kus tavaari hoida ja soovi korral ööbida. Elumaja ehitus algab parimal juhul tuleval kevadel, enne kindlasti mitte.

Seni aga müttame tõeliste eestlaste kombel krundi peal, kus ei ole veel mitte kui midagi:D:D:D Tõenäoliselt aga ei suuda ma vastu panna ja jään järgmisel kevadel kõikvõimalikule ehitustegevusele ette oma suvalistes kohtades olevate ajutiste peenrajuppidega, kus tingimata on vaja midagi kasvatada:D:D:D Nii kui mulla kätte saan, nii sinna mõne seemne kasvama surun ja siis olen jube õnnetu, kui see teistele tegevustele ette jääb ja hakkan tingima, et kas ei saaks ikka kuidagi maja natuke siia- või sinnapoole teha ja üleüldse:)

Aga ikkagi on jube lahe:)

Täna

Tänase päeva võib vist asjaliselt lukku panna.
Hetkel vein ja tähistamine ja...

Et siis asjalood on nüüd sellised, et viimase umbes nädala sees on loodud ettevõte, tehtud loodetavasti tulus investeering ühte projekti ning alates tänasest siis ka täitsa värsked maaomanikud...
Ehk siis jah, ammune unistus sai teoks tehtud ja tükk maad ostetud.

On seda asja aetud juba hilissügisest alates. Kord ei klapi üks teema kokku, siis ei kliki teine. Vahepeal on olnud isegi üks peaaegu-hetk, kuid siiski ei klappinud taaskord. Olen juba harjunud suhtuma stoilise rahuga, et kui nii, siis nii ja kõik siin elus juhtub põhjusega.

Millaski mais kruttisin täiega ära ja lõin kannad maha, et nüüd või ei iial. Olen ma siia tulnud, siis on vaja astuda otsustavaid samme.
Põhjuseid, miks Vanamehe lapsepõlvekodu lähistel olla ei saa/taha, on erinevaid, kuid minu jaoks üks algusest peale olulisimaid miinuseid on omade lähedus. Sugulased võivad olla väga toredad inimesed, kuid mina oma tohutus füüsilise privaatsuse vajaduses ei suuda elada minu jaoks kommuunis. Ja sama hoovi peal kuni alla kilomeetrise vahega distantsil elades on minu jaoks privaatsus omade suhtes rikutud. Võõras võib mulle naabriks olla palju lihtsamini kui oma. Võõras enamasti mõtleb enne hoolega, kui mu hoovile astub, oma marsib iga küsimusega koheselt sisse.
On minulgi lähedasi, keda väga hindan, kellest väga hoolin ja kõik need muud ilusad sõnad, kuid vahetus läheduses elamine ajaks mul harjased tõenäoliselt turri. Võtame või mu oma saare pere - ei ole suurepärasemat peret siin maamuna peal, kuid igapäevaselt nende vahetus läheduses elada ajaks mu hulluks!!! Natuke eemal on kõik aga super.
Lihtsalt olen nii kohutavalt mina ise ja minu ego, et sinna ei mahu suurt kedagi muud. Peale mu oma kaasa ja järglaste ning koduloomade igapäevases doosis.

Et siis jah, oli vaja eemale.
Niikaua ketrasin seda teemat, kuni Vanamees koosmõjus muude oludega hakkas aru saama, et nii on mõistlik (teda oma juurtest lahti rebida ei olnud just väga lihtne...). Ja algasid otsingud.

Oli erinevaid mõtteid. Oli erinevaid võimalusi. Oli erinevaid pakkumisi. Oli erinevaid mittesobivusi või siis erinevaid mitteõnnestumisi.
Õige asi ootas oma aega. Olin selles veendunud.
Ma üllatan end oma kannatlikkuses siiani, kui tunnen, et asi seda väärt.

Meil mõlemil olid omad kriteeriumid, mida jälgida. Vanamehele olid olulised megaprivaatsus, mere vahetu lähedus ja mets. Minule olid olulised enam-vähem privaatsus, et töölesõit ei oleks kallis ja väga ajamahukas ning et võimalik põngerjas /põngerjad oleksid võimelised vajadusel ka ise liikuma/sõpru külla kutsuma, mitte ei peaks arvestama vaid vanemate transpordiga või üliharvase bussiühendusega. Ehk siis minu jaoks oli oluline privaatsus asustatud punkti vahetus läheduses. Suhteliselt keeruline, eksole.

Lõpuks suutsime leida mõlemat osapoolt rahuldava. Linna lähedal (minu tööle sõita 5-7min), väga heade kommunikatsioonide vahetu lähedus, võimalik pägalik pääseb soovi korral ka ise liikuma; samas ütlemata privaatne (keegi hoovi ei näe asendi tõttu ja mööda käib vaid üks inimene, sedagi väga harva), pool maast on mets ja pool rohumaa ning meri on linnulennult max poole kilomeetri kaugusel.
Hinnaläbirääkimised, finantside ajamised ja täna oli siis notar...
Nüüd sisse koheselt nimemuutmise avaldus, sihtotstarbe muutmine maatulundusmaast elamumaaks on juba avaldatud ja plaanid seatud.

Kuna tänapäeval maa tagatisel enam eluasemelaenu ei saa, läheb ehitamisega aega. No ei ole maja ehitamiseks vaba finantsi lihtsalt niisama võtta, ju nõu:) Ehk siis tuleb tavapärastest laekumistest ehitada mingi aja jooksul maatükile onn, mille hiljem saab aretada saun-külalistemajaks, kuid mis esialgu täidab hoone osa hoonestatud kinnistul. Sest ilma lisanduva pangalaenuta korralikku elamut ei ehita. Ok, ehitab küll, kuid aega selleks kulub ka nii umbes 10 aastat. Seda aega me aga kinkida ei kavatse. Seetõttu vajalikud teatavad kalkulatsioonid, läbimõtlemised ja erinevate võimaluste ärakasutamised.
Igatahes... Sai läbi räägitud, vaetud ja argumenteeritud ning pikkade ponnistuste tulemusena toimus täna tehing notaris...

Et siis jah. Natuke hoian peast ja mõtlen, et millesse kuradisse ma ennast segasin. Ei, mida kuradit ma ise suunasin... Samal ajal on veidike elevust, et ehk... kunagi... midagi...
Eks vaatab siis. Sammhaaval. Aga kui samme ei astu, ei saagi tee käidud, eksole:)

Aga notaris oli ikka veider tunne küll. Kuidagi siduv. Esimest korda elus, kui aus olla...

Mis on pildil?

Tegelikult imelihtne ja väga levinud vaatepilt, kuid ta lihtsalt nägi nii nunnu välja, et pidin pildistama:)

Elust ja olust ja muidu olemisest

Vidrik ka lebotab

Mul on üle aegade järsku täiesti teemavaba nädalavahetus ja mitte kui midagi ei oska ette võtta:) Ilm on ka selline veidi sompus (soe, kuid sompus), et ei oskagi midagi teha. Nii ma siis asjatan siis kodus vaikselt toimetada ja blogisen:D
Kui oli teada, et tuleb vaba nädalavahetus ja ei mingeid külalisi (ratturid olid ootamatus ja lahkusid eile lõuna ajal), siis oli mõte, et läheks loodusesse. Võtaks telgi kaasa ja lihtsalt oleleks-mõnuleks. Paar üritust olid kah sellised, mida ringi sõitmise ajal oleks külastada saanud ja selline vaikne omanuhti nädalavahetus tundus olevat igati hea idee.
Kuna aga eile oli vaheldumisi sadu ja päike, sadu ja päike, siis ei hakanud kusagile telkima minema. Ja nii see nädalavahe niisama vaikselt kulgenud ongi.

Suvi on olnud võrratu. Selline päike ja soojus ja puhas mõnu, et anna aga olla.
Vahepeal lisaks säärast äikest, et tekib tunne sisemaal olemisest, mitte mereäärse väikeriigi elukeskkonnast. Terav paukumine ja metsikud taevamöirged, mis äratavad magusast ööunest hetkega täiesti virgeks. Ja see äike... Igatepidi lihtsalt võrratu:)))

Üks õhtupoolik oli minu jaoks kõige erilisem - äike sähvib, taevalaotus müriseb ja vihma kallab kui kastekannust. Poole tunni pärast taevas selgineb, õhk väreleb, päike poeb pilve tagant välja ning järsku on elutoa aknatagune täis valgeid liblikaid... Läheb veel veidi aega mööda ja liblikatele järgneb õhk täis lendlevaid seebimulle... Väga, väga ilus õhtu:)

Argisemat elu ka - Must Nool käis ülevaatusel. Kuna siin kevadel hakkas tunda andma tõenäoliselt mu novembrikuine kraavis põhja peale maandumine ja summuti oli veidi ripakil ning sukk lasi läbi, korraldas Vanamees masinale põhjalikuma läbivaatuse koos põhjalikuma raviga. Ka esipamper, mille kraavi pervele jätsin, sai asendaja. Igatahes sai sinna koos hullude hinnaläbirääkimistega hulgitööde tellimisel ja osaliselt sulas maksmisest hoolimata jäetud vist miski 600 euri. Otse loomulikult oli seetõttu murelik ootus, et ehk on kõik siiski hästi tehtud ja lisakulusid ei ole vaja teha. Never nõu, ju nõu... Mure ikka.
Ja kui siis ülevaatusel anti tagasiside, et Must Nool on eriliselt heas seisukorras ja kohe mitte millegi üle ei ole tahtmisegi korral võimalik nokkida, sai tohutul kergendustundel lasta võimust võtta:) On ikka kuratlikult hea tunne küll, et tookordne kaalumisel olnud väljaminek on läinud
asja ette:)))

Vanamees on taas katki. Käis oma kakupunnidega trenni tegemas ja tulemuseks on jälle ribi katki täpselt sama koha pealt kust kevadel. Jäi kerelihaste pingutamisega sekund hiljaks ja piisas... Kui ma siis etteheiteid tegin, et vana mees ja võiks veidi rohkem aru peas olla, sain vastuseks, et nii mõnigi teine oli seal lõpuks lombakas... Einohjah, poisid ja nende lõbud!

Nüüd siis teeb vaprat nägu ja seletab, et pole tal häda midagi. Ainult et ei või ma talle käsi tugevamini ümber panna ega naerma ajada, siis kiunutakse, et "Aia, ära aja mind naerma, valus on!". Aevastamine on ka juba ennetavalt hirmus tegevus - sellega kaasneb alati kole röögatus...
Egas midagi, kannab aga kere ümber päevast päeva tugisidet ja lubab, et kolme nädala pärast on terve.
Mul aga on kahtlus, et lisaks ribile sai ka pea pihta...
Nimelt vaatas eile telkust miskeid spordivõistlusi ja küsis mult (justnagu ma tunneks kõiki saarlasi, eksole), et "Sipsik, kuule, kes see saarlane on, kes seal kommenteerib?". Noh, jääme siis kahekesi kuulatama, et saarlane sõna võtaks ja ma saaksin tolle 35 000 oma mälus oleva saarlase seast hääle järgi tuvastada. Kuulatab ja.... "Oota... see on nüüd see eestlane... oota natuke veel...". Et mismõttes nagu??? Kommenteerivad eestlane ja saarlane???

Aga õhuniiskus on selline, et pesu ei kuiva:) Ja mina ei saagi oma suure armastuse, pesupesemisega, tegeleda... Kuivav pesu on ikka kuskilt otsast niiske ja no tee mis tahad, ei kuiva...

Silmarõõmud

Kirjutasin siin mõni aeg tagasi oma orhideedest. Too neljas, mis siis oli mu rõõmuks just taas õitsema hakanud, on nüüdseks uusi õisi juurde loonud ja rõõmustab mind iga päevaga aina enam:) Toosama siin ülemisel pildil.
Kolm tükki tänaseks puhkavad. Samas pole ka imestada, vähemalt 4-5 kuud õitsemist selja taga (kes teab mis aeg poes veel lisaks õitsenud) ja vaja jõudu taastada. Kaks siis omadega tänaseks alustanud ka teist õitsemisringi, ülejäänutest eriti ei usu, et teisele ringile jõuavad - päike pole enam see.

Et siis jah, mu kollane on oma eelmine kord nuppus olnud õisi avama hakanud:) Kaks õit on lahti, järgmised avanemas ja mõni pungumas:

Ja siis on leidnud tee minu juurde veel ka seitsmes orhidee:))) Selline valge-lilla-säbruline:

Üleüldse on see suvi mu kodus olnud õitsemise suvi. Kolides kaksasin mitmed lilled minimaalseks, et neil oleks lihtsam ümber harjuda ning nüüdseks on nad jõudu kogunult vohama hakanud. Natuke veel samas tempos ja siis ma olen väga rahul:)

Hibiskusest juba kirjutasin, kuidas too nii 15cm-sena hiiglasliku õie enesele tippu kasvatas. Pärast õitsemist visati õis elegantselt rullikeeratuna maha:

Järgmisena üllatas mind sel kevadel pistikust istutatud begoonia. Ise alles tita, kuid vohab kobar kobara järel õitseda. Iseenesest levinud taim, kuid õite/lehtede järgi üldse mitte tavabegoonia sarnane. Tuuseldasin siis mööda interneedust ringi, et aru saada mis tegelasega tegu ja peaks olema Begonia Coccinea ehk Angel Wing Begonia. Eestikeelse vastena suutsin tuvastada tähnikbegoonia, teisisõnu inglitiib. Õiekobar hiiglaslike teravatipuliste lehtede all on igatahes selline:

Järgmiseks üllatas mind tibatilluke pelargoon, kelle see kevad seemnest kasvatasin. Tõesti tilluke alles, kuid punnitab juba õisi luua:) Äbarik küll näeb alles välja ja kasside poolt mänguhoos ka maha lennutatud, kuid siiski tubli:)

Rõdudel kasvab ka igasugu tegelasi ja nii mõnigi ei ole söödav vaid silmailu pärast, kuid aitab nüüd pildistamisest küll. Tavapärased petuuniad-lobeelia-begooniad.
Veidi kiiksukam näeb välja hübriidne nelk, selline narmastega:

Jalapeno pipar õitseb ka parasjagu:

Ja kuumaasikad on söömiskõlbulikud:)))

Paljajalu asfaldil

Väga eriilmeline päev on täna olnud...

Päev tööl on nagu ikka. Hullumaja nagu ikka. Vahet pole.
Tulen veidi varem tulema, on asja ajada.
Kõigepealt asutan omaenda ettevõtte. Ei, esialgu ei pääse ma veel kellegi teise palgaliseks olemisest, kuid kusagilt tuleb ju teema lahti lüüa, kui mõtted teostamist vajavad. Kaua silutud kaunikene.

Kohendan veidi elamist, et oleks hea olla ja plaanin küütsakaid lakkima hakata. Õhtul kavas kontserdile minek ja teeks ennast ilusaks.
Vanamehel heliseb telefon ja kolm tuttavat rattamatkalist küsivad, kus saaks siinkandis vihma eest end ööbima asutada. Telkimine pole ju hea mõte, kui otse kallab. Otse loomulikult pakub ta välja, et tulge meile kotile, meil varstivalmiv kabinet-külalistetuba paar ööd täiesti külalistevaba ning saavad pehmes voodis puhaste linade vahel ööbida.

Peagi saabuvad matkalised ja suhtleme nii tunnikese. Ei miskeid lakitud küütsakaid. Siis juba aeg välja minna. Külalised saavad omapead hakkama küll, ei ole probleemi:)

Meie suundume aga kutsetega kontserdile, kus piiratud arv (nii sadakond, kui sedagi) osalejaid. Tegelikult tegemist piknik-kontserdiga. Ja kuna vihma sajab, kolib õuepiknik siseruumipiknikuks.
Omamoodi jube lahe. Linad maha ja veinid-juustud-kreekerid-kanakintsud "lauale". Otse loomulikult olen mullikilega kaasa pakkinud ehtsad veiniklaasid - mis siis et piknik, mismõttes ma hakkan topsist jooma, kui saan klaase kokku kõlistada:)
Esinejateks siis Tannu (Tanel Padar) ja Tarvo Valm. Siuke unplugged värk, kus suhtelmine publikuga vahetu, muusika sageli improviseeritud ja igati selline vabam olemine.
Omamoodi täitsa lahe, kuigi me kumbki ei ole just fännid.

Astume öösse, kus vihma kallab nagu dušši all.
Lööme hiiglaslikud vihmavarjud laiali, kuid neist hoolimata on kehad vihmavarju ulatusest eemalt ehk altpoolt vööd üsna hetkega läbimärjad. Suve soe vihm - milline nauding!!! Tekib karjuv igatsus privaatse hoovi järele, kus saab suve soojas tummises vihmas endalt kõik riided heita ja alasti keerelda...
Jalanõud on hetkega läbimärjad ning kõndimine libe ja ebamugav. Ei midagi, haaran kingad näppu ja tatsan paljajalu. Vanamees muudkui kobiseb, et ta ju ütles et oleks võinud autoga tulla, tema oleks olnud valmis sõitma. Mkmmm, kui juba piknik ja veini nautimine, siis koos. Ja koperdame pärast ka kodu poole koos, ei hullu:)

Vihma ikka kohe valas. Mina otsin muudkui lompe, läbi mille paljajalu plädistada ja kilkan lapsemeelses rõõmus. No tõepoolest on vahva, noh! Kobistada paljajalu suveöö laussajus läbi uinuva linnakese kodu poole.... - elu! Oehh:) Tundsin taaskord kui pagana õnnelik ma ikkagi olen...

Tee peal leiutas Vanamees elutõe: "Tõelise naise tunneb ära sellest, et tal on alati iga ilma jaoks ebasobivad jalanõud, tõelise mehe aga sellest, et tal sobivad samad jalanõud igaks ilmaks.".
So? Lahendus ebasobivale jalanõule oli ju paljajalu ja see oli lahe!!! :)

Kodus kannutäis kuuma musta teed mee ja piimaga ja... Nüüd tuttu:)

PS: Pealkirjaks olevat Jääboileri lugu saad kuulata, kui klikkad pealkirjal...

Normaalne!

Kell on 22:30 ja me hakkame õhtust sööma...
Normaalne, eks:)
Pasta bolognese, vürtsitatud rohke masalaga. Nojah.

Head isu!

Mehed tõepoolest ei multitaaski

Nii, kui siin juba meeste teemal halisemiseks läks, siis ma jätkan:)))

Nimelt on mul Vanamees väga püüdlik ära kuulama mis mul öelda on. No alles poolteist aastat või nii on teema aktuaalne olnud ja vaja ju moori heas tujus hoida ning misse ikka mooril tuju ülal hoiab kui see, et tast välja tehakse ja tema sõnamulin püüdlikult ära kuulatakse. Lastakse õhtul äkki soojade linade vahele ja puha ehk siis mäng on üritamist väärt enivei.

Kuna tegu on aga siiski läbinisti isase tegelasega, siis miskisel hetkel, kui jõuab kohale arusaam, et mu suust tulev mulin on ühtlane voog ja midagi asjalikku sinna sekka tegelikult peidetud ei olegi, siis hajub ka tähelepanuvõime. Näost veel aimdub, et kuulatakse, kuid pilk silmis reedab, et ega seal tegelikult ikka kedagi kodus ei ole küll.

Nagu näiteks eile. Tahan mina talle lasta Youtubest pea üks-ühele hääli selle kohta, kuidas Vidrik läbi poolavatud akna keskise teise kassiga vestleb. Valin teadlikult hetke, mil Forrest Gump on võileivapausil ja suure elevusega hüppan arvuti ligi ja kutsun tedagi. Selle peale saan aga korraliku peatäie, et tema olevat süvenenud ja miks mina alati oma teemadega suvalisel hetkel vahele lendan. Kuna telekas pesi parajasti poolakas Ülo roosilõhnalise pesupulbriga naabrimuti linu, siis ma tõesti ei osanud arvata, et ta sellesse süvenenud on. Tõmbasin muidugi teema korralikult üles ja läksin nägusid tehes teki alla. Viisakas poiss vähemasti ikka veel hoolib ja tuli psihhavale moorile järele. Külitasime voodil, arutasime maailma asju, itsitasime ja jäigi tal "Run, Forrest, run!" vaatamata.
Ja täna siis näitasin talle oma kräunuva kassi video ka ära:)))

Aga mis mu tänase halina tegelik põhjus on, on see, et kui siin arvutis nokitsedes jälle miskise teemaga ta poole pöördusin (ta nokib teiselpool laua otsas oma arvuti - pereidüll missugune:DDD), sain ohtrasõnalise küsimuse osaliseks teemal "Kallis, kas ma tõepoolest pean suutma iga kord jälgida ja kuulata mida sa ütled mingil täiesti suvalisel hetkel, kui ma üritan taaskord millessegi süveneda ja siis sind kuulama jäädes jälle pean unustama, millega ma just hetk tagasi ametis olin?"

Et siis jah, igavene häda nende meestega. Miks nad ei võiks olla samasugused multitaskerid nagu meie, naised??? Mulle ei valmista mingisugust probleemi kuulata infot mitmest allikast, hetk seedida ja seejärel olulisuse järjekorras kõigele reageerima hakata:)))

Veidi veel...

... ja juba tulebki kodumaad ja peret külastama meie väike India Printsess (lihtsamalt öeldes siis vennatütar;)).

Pilt tehtud poolteist kuud tagasi, kui preili oli 2a ja pea 3 kuud vana. Ja siuke poseerija juba:D Kuigi jah, vahel pidi fotokat nähes ilusasti poseerima, järgmisel hetkel aga nagu jänes ringi karglema ja püüa sa siis siukest jäädvustada:)

Igatahes väga-väga juba ootame... :)

Kaeban meeste üle ma... Ja niisama hala ka:)

Mehed on vahel paras huumor, eksole.
Nende peale saab paljudes asjades väga kindel olla ja seda eriti siis, kui mingitel teemadel on vaja kiireid ja konkreetseid lahendusi leiutada. Vähemasti minu elu on säärastega õnnistatud.
Samas on neil mingi kummaline hajameelsus täiesti diagnoosiks. Eriti olulistes pisiasjades.
Ma ei tea, ma tunnen ennast küll nagu mingisugune kalendermärkmik...

Viimane juhus (tegelikult küll pisiasi, kuid siiski oluline pisiasi) pani taas juukseid katkuma.
Helistab oma käimistelt Vanamees, et ilge jama, emti netipulk on kadunud. Kodust eemal olles seega netis vajalikke asju toimetada ei saa ja nüüd on jama majas.
Ei tahaks kohe uut ka soetama hakata, enne püüaks ikka vana üles leida. Viimane koht, kus see kindlalt oli, on auto. Otsib auto nii läbi, kui veel võimalik. No ei ole.
Pea nädal aega mureke kuklas, kuni eile õhtul sai mul muretsemisest siiber. Läksin võtsin Vanamehe püksid ette. Kõige esimesed püksid, mille järele umbkaudu haarasin, sisaldasid oma taskus kauaotsitud netipulka.
Et millest me siin räägime?????

Üks hajameelsuse detaile on leidnud aga tee paranemisele:) Nimelt ei kannata ma kohe üldse seda, kui pesukasti topitakse sokid kas rulli, pahupidi või üldse kuidagi nii, et ma neid näppima pean. Mina tahan need otse masinasse visata. Et aga ilusasti puhtaks saaksid, peavad need olema sokiasendis, mitte suvalises känkras.
No ei jää meelde, kuigi korduvalt palun. Seepeale, nii mõni kuu tagasi, tõin paari puntras sokke arvutilauale nina ette ja ütlesin vaid: "Õppetund alga!". Irvitas ja keeras oma sokid õigetpidi. Ja sellest ajast alates, oh üllatust, on sokid pesukastis täiesti pesumasinakõlblikus ettevalmistuses:)

Muidu on aga nii, et hullumaja mitmel rindel. Mingid üliolulised asjad loovad, mingid lendavad vastu taevast ja üks jube siplemine ja genereerimine käib tulevikuunistuste tänaseks päevaks muundamise teemadel. Ei saa neist asjust hetkel rääkida, kuid niiväga tahaks, et millalgi juba oleks rääkida. Tõeliselt olulised unistused ja... Tegelikult ajab hulluks, kui leiad muudkui lahendusi ja seega lendavad lootused lakke ja siis tuleb miski, mis millegi nullib ja vaja uuesti genereerima hakata.
Et siis jah. Näis, kas tulevad korraga rohked ja üliolulised muudatused või lükkuvad need teemad mõnda muud määratud aega ootama.

Veel lillejuttu

Sel aastal otsustasin, et tahan proovida orhideesid kasvatada. Et vaataks kuidas nad minuga lepivad ja kuidas me kooseksisteerimine toimib.

Märtsis sain siis oma esimesed kolm orhideed. Õitsevad ja kohe õitsema hakkava toon ka pildis välja, kuigi millegipärast ma kohe kuidagi ei oska orhideesid pildistada. Ei tea miks. Aga no ei tule pildil esile see, mis silmaga nähtav.

Esimene (alguses veidi pruunikaslilla ja hiljem lillakasroosa, oleneb vist valguse doosist) on siiamaani metsikult õitsenud. Nüüdseks õied hakkavad lõpetama, pudiseb teisi maha ja juurde tulevad vaid üksikud. Kevade poole lugesin aga ajal, mil lill oli õisi täis, 18 varstipuhkevat punga ja peale seda on neid pungakesi ja õisi aina juurde tulnud. Vähemasti 50 (kui ma praegu ei alahinda) õit on see taim 4 kuu jooksul kandnud:)

Teine on puhas valge, hästi kirgas ja kollase südamikuga. Alguses õitses meeletult. Korra oli kumbki kassidest tõenäoliselt öösel talle ligi pääsenud ning üks õite all lookas õievars oli hommikuks ripakile murdunud. Mõtlesin, et toestan klambriga ja lasen õitel lille peal kuhtuda, kuidagi ei raatsinud lõplikult ära murda. Ja hea oligi, kuna toestamine aitas ja see õitepunt püsis täies elujõus enam kui kuu aega:)))

See on nüüd ainus orhidee, kust olen avastanud parasiidid. Eks lillepoodides hoolimata pidevast tähelepanust taimedele ikka mingisugust ebasoovitavat elu keeb, mis teha. Selle pealt igatahes avastasin valged kookonid - villtäid! Samasugused lumivalged nagu õiekroonlehed ja ilusasti õite külge ja lehekaenaldesse end kinnitanud.
Oi kus ma vihastasin!!! Mismõttes minu ilusat lille sööma? Oli küll jube kahju, kuid villtäide läheduses olnud õied kaksasin maha, lehekaenlad puhastasin ja jälestusest võdisedes lasin täid kempsust alla. Ja jäin palvetama, et sain ehk kõik kätte ning et ehk ei ole mujale neid veel ronida jõudnud. Interneedusest uurides selgus, et jube levivad tüütused ja teevad korralikku kahju ning lõplik hävitamine paras protsess.
Igatahes (sülitan üle vasaku õla) tundub, et vist ei ole neid rohkem. Olen nüüd juba enam kui kuu taimi hoolikalt uurinud ja rohkem pole neid jubetisi leidnud. Loodame parimat!

Miskisel hetkel kasvatas juurde veel ühe õievarre ja nüüd ootan millal sinna otsa õied tulema hakkavad:)

Kolmandal muidu kõik ok, kuid enda suureks ehmatuseks avastasin potist mullatükkide vahelt tillukesed seened! Paanika kuklas, tormasin infot guugeldama ja avastasin, et hullu ei midagi, liiga niiske keskkond lihtsalt ja siis seened tavalised. Järeldus - see taim tahab vähem juua kui teised, eks ka seepärast, et tal vähem õisi. Vähendasin kastmist ja seenekesed kadusid:)

Neljas meenutab õite värvilt veidi esimest, on vaid tegelikkuses veidi punakaspruunikam. Hetkel peal mõned õied, kuid loob juurde:)

Kollane on hetkel ära õitsenud, kuid loob juba uut kobarat:))) Ehk saan varsti ka selle ilu nautida:)


Ja kuues lilleke hetkel tudub. Tea kas see aasta enam uusi õisi juurde loobki, kuigi mine sa tea, nad kõik mul kas siiani õitsevad või juba jälle õitsevad.

Nüüd järgmine etapp saab vist olema igasugu tähniliste jmt õitega lillede jahtimine:)
Kui nad vaid mul kuskile lõpuks ka ära mahuvad, nii et igal oma ruumike ja samas valgust ja samas mitte kasse ligidal...

Pull värk!

Tegin siukest asja nagu Eluea arvutamise test.
Ja.... no see on ikka jabur küll, ausõna! Ma sain tulemuseks, et:

Eluea-arvutaja tulemus on tinglik ja seda ei tohi käsitleda absoluutse tõena. Tulemused: Sinu eeldatav eluiga on pikem kui keskmine eluiga, milleks on 74 aastat. Jätka samas vaimus ja hoia ennast!
Vanus lähtuvalt elustiilist: 16 aastat
Eeldatav eluiga: 94 aastat

No kamoon, noh! Never-ever ei ole võimalik, et minu magamatuse, ületöötamise ja muidu tõmblemise juures oleks minu vanus elustiilist lähtuvalt 16!!! Isegi mitte oletuslikult, tingimuslikult ega komplimenti tegevalt... Ja eluiga 94.... Hmm, siis äkki ikka on kasulik oma pensionisammaste ja muu tagala kindlustamisega edasi tegeleda, mis siis, et kujutan ette, et oma tõmblemiste juures saan 50+ südari kätte... Ja et oma erinevaid sambaid hoian vaid kellelegi teisele lõbuks...

Mis värk on???

Olen siin juba kiljunud, et mul kõrvad ei valuta, eksole.
Nüüd siis enne jaani parempoolne tegi põrguvalu. Sain üle.
Täna tunnen, et vasakpoolne veidi hellaks läinud. Wtf???
Külmetanud ei ole, kindlasti kohe.

Ainus, mida suudan välja mõelda, on töö juures sage bluetooth handsfree kasutamine. See seisab mul ikka vasaku kõrva peal ja vajalik selleks, et sageli on vaja kellegagi rääkida ning samal ajal arvutis muid tööasju ajada. Aega ju topelt pole ning miks siis mitte multitaaskida.
Aga mismoodi saab kõrv siis seest valutama hakata? Peaks ju olema mehaaniline surve ja sellest tulenevalt vaid hõõrdumine, kuid paistab, et valu siiski sügavamal...
Ei saa mina aru. Samas ei tahaks nagu uskuda, et miskine vidin siiski kõrva valutama paneb. Ja ma ei hoia seda ju siiski terve päeva kõrvas, vaid siis, kui tean, et tihedam suhtlemine miski teema tõttu aktuaalne.
Ei tea. Jama igatahes.

Lillejuttu

Millalgi kevadel pistis ema mulle pihku pisikese oksakese. Selline 15cm pikuke. Tal töökaaslane kärpinud enda rooshibiski ehk hiina toakaske ja mõelnud, et ma kui taimelemb võiks selle mulda torgata.

Topin siis vette ja vaatan, et ei juurdu ega juurdu ega juurdu. Enamuse lehti võtsin maha, et energiat nende toitmisele ei läheks ja lasin tal lihtsalt olla.
Pika-pika aja pärast tekkisid puitunud varrele valged mügarikud ja oletasin, et ehk kvalifitseeruvad juurteks ja toppisin oksa potti. Kastsin vaid natuke rohkem, kuna juurdumisel oleks niiskus teatavasti hea.

Potis pole tegelane suuremaks kasvanud, kuid lehti langetanud ka ei ole.
Nüüd aga avastasin ükspäev, et on enesele tippu midagi õienupulaadset ehitanud. Ja ühel hommikul siis avastasingi täies ilus avatud õie:))) Mitu päeva õitses, ise peaaegu sama suur kui õis, mis teda ehtimas:)

Siin saab siis ema ka näha mis ta pihkupistetud oksast saanud on:)

Kakaaja krassaavitsa

No kas ma mitte ei näinud eile õhtul enne tuttuminekut tõeliselt hea välja:)

See va kõrvavalu ei andnud ju kaks päeva järele, eksole. Valuvaigisti vaid aitas nende hirmsate valusööstude vastu, mis kõrvast põsesarna, kulmuluusse ja kuklasse kiirgasid. Selliste sähvatustena, et niutsu. Tööl aga niutsuda ei saa ja seal hoiatasin ette nii oma personali kui peakontori-pealikku, et aeg-ajalt ma kihvatan, paluks mitte tähele panna.
Ja kuna ma ei saa kauem kui üks päev näidata, et ma nõrk olen või kuidagipidi niutsun, siis pöördusin õhtul ema poole, kes kõrvavaluspets. Jumal tänatud, et ma seda temalt pärinud ei ole, huhh! Ja veelgi enam tänatud, et ta sel teemal nõustajana mul vaid telefonikõne või parimal juhul pai kaugusel.

Ema siis juhendas, et kui mul kõrvatilku pole ja apteeki kah ikka kuidagi minna ei viitsi/taha/nõustu-probleemi-eitades, siis tilgutagu ma kõrva sidrunheinaõli ja pangu pehme rätik ööseks kõrvale. Sidusin siis elegantse lehvikesega rätiku kõrvale, selle alla sidrunheinaõlitilgad ja vatitopp ning pugesin teki alla. Öö läbi sähvis ja uni oli katkendlik, kuid miskil ajal poole öö peal tundsin, et ei suuda enam seda agregaati oma kõrva vastas taluda ja lükkasin selle ära. Valu oli üllataval kombel vähenenud ja magasin hommikuni suht õndsa und:)
Täna on vaid vast kümmekond või paarkümmend sähvakat käinud ehk siis hakkab juba täitsa looma:)
Aitäh emmele:)))

Hea päev, duubeldan

Tänane päev on olnud senimaani ikka jube hea:) Ja söön ma täna kõike paarikaupa...

Igatahes. Täna oli taas ülemus meil külas ja väga hea tunne jäi sest külastusest. Taaskord:) Teatud teemadel oleme peakontori jaoks kõige-kõigemad ja igapäevasele oma headusest teadlik olemisele lisandus taaskord kinnitus, et meiega ollakse rahul:D See on ikka niiiiiiii kuratlikult oluline tunne, et...
Varsti saab mul siin aasta täis töötatud. Ja tunnen end hästi. Ikka veel:D Ja aina tugevamini. Mina, kes ma tahan parim olla enivei ja seega ju kunagi rahul ei ole ja puudusi leian. On meilgi vahel halvemaid päevi seas, kuid üldjoontes olen isegi mina rahul.

Eriti jabur on see, et ma poleks end iial, mitte iial osanud siia valdkonda ja siia piirkonda tööle ette kujutada. Välistatud. Teine välistatud valdkond on poliitika. Kas välistamise mustrit järgides siis minu järgmine valik?

Tegin postkasti potsatanud reklaami põhjal töösobilikkuse testi. Vastus selle peale tuli säärane:

40-50 punkti: Sul on tõesti vedanud, kuna teed tööd, mis Sulle meeldib ja keskkonnas, mis Sulle sobilik. Esmaspäeva hommikud ei ole Sinu jaoks mingi probleem – Sa lausa ootad rõõmuga eelseisvat tööpäeva ja kõiki uusi väljakutseid, mis võib vahel Su töökaaslastes kadedust tekitada. See, et Sa oma tööga nii rahul oled, avaldab mõju ka Su eraelule, muutes kogu Su eksistentsi märksa stressivabamaks. Kui tõeliselt mõjuv põhjus puudub, nagu näiteks majanduslikud probleemid, siis ei ole Sul küll mõtet midagi oma tööelus muuta.

Et siis päris lahe:) Loodame, et emotsioon püsib ikka mõnda aega veel ja ma ei tüdine niipea:)
See selleks.

Avastasin, et söön täna kõike 2-kaupa: 2 tassi kohvi, 2 tükki kooki, 2 pakki parmesanisigareid, 2 soolapulka, 2 tassi joogijogurtit ja 2 kulbitäit eilset prantsuse sibulasuppi (kusjuures, supp on täna veel palju parem kui eile:D:D:D - lahe!). Hetkel on käsil teine klaas mahla...
Mina ju mu ego kahekesi?

Lisaks muule õnnestus mul täna Herzi üllatada:) See pani päevale laheda templi:)
Paljud lugejad nimelt ei tea, et Herz on selline lahe tšikk, keda annab ära kasutada:DDD Piisab sellest, kui ma natuke halisen, et olen hädas ja vaja esiti nõu ühe toote valimiseks ja hiljem et keegi selle minu eest ära ostab ja kätte ka veel saadab, kui Herz pakub, et ta võib kontsi klõbistades minu eest mööda pealinna kapata küll. Ise enam-vähem lennukilt tulnuna, kuna mul ju viimasel hetkel kole kiire ja mismõttes ta tahab puhata või omi asju ajada, eksole.
Kas ma juba täpsustasin, et me pole kunagi kohtunud ja enne isegi telefonis rääkinud?

Igatahes oli mul jube hea meel, et ta FB-s mu karjatusele reageeris ja hädast välja aitas. Ja sain nüüd ehk natukenegi teda tänada ja vähemasti üllatada ning ta töökaaslaseid pöördesse ajada:) Suvi peab lahe olema ja nalja peab saama!

Pagan, oleks nüüd šokolaadi kodus, siis võtaks 2 tükikest šokolaadi...

Kummaline päev

Täitsa kummaline päev on täna.
Väikeses ja ebaolulises mõttes, kuid siiski.
Nimelt... mul kõrv valutab. Mismõttes nagu? Kõrv? Minul? Suvel?
Mäletan kõrvavalu enesel täpselt ühel korral elus olnud olevat, kuid teen möönduse ja pakun, et ehk on olnud mõni kord rohkem. Mälupilt neist küll puudub, kuid valu puudumist kindlalt väita ju ka ei saa.

Esiti arvasin, et surnud hamba all on juurealune põletik. Käisid terve päev valusähvakad lõualuust peakoluni, kõrva vabanemiskanalina kasutades. Kaalusin hambaarstile aja kinnipanekut, et vaadatagu see umbes 18+ aastat tagasi kinnimätsitud juurekanal üle. Ehk vajab värskendamist.

Läbi sähvakate koju jõudnud, ei andnud kahtlustus kõrvast asu ja otsisin ravimisahtlist kõrvatilkasid. Ei ole. Mismõttes ei ole??? Minu ravimisahtel on tänu kunagisele ravimifirmas töötamisele alati optimaalselt ja okeilt komplekteeritud (eelistades seetõttu võimalusel kõike looduslikku:D:D:D), kuid kõrvatilkasid netu. Mäletan selgelt, et mul need olid. Ilmselgelt sai neil realiseerimistähtaeg täis ja sahtlit inventeerides olen need minema visanud.
Jama lugu. Topin siis lihtsalt vatitopi kõrva... ja.... imede ime, valu taandubki! Või mängib selles rolli ka üks pisike valuvaigisti?

Hakkan prantsuse sibulasuppi keetma. Poole kilo sibulate asemel läheb potti terve kilo ja seetõttu ka muud osised saavad rohkemalt esindatud. Valget veinigi läheb pea liiter ja ehk aitas ka selle mitte liiga kaua keeda laskmine kõrvavalu vähenemisele kaasa:) Merevaik kreemja tekstuuri jaoks otsa ja täitsa ia sai. Et siis mispärast ma pole seda oma 15 aastat keetnud, mhh? Isegi Vanamees sõi... Ja ütles paar head sõna. Ei mina tea kas üritas lihtsalt õhtuses voodis sooja kohta välja teenida või mekkis päriselt ka:) Vahet ju pole, kerge suvine supike on ikka hea tarbida.
Ehk siis siit tunnistus sellest, et ma tõepoolest püüan parem naine olla. Teen süüa ja... Nohjahnoh:)

Igatahes nägin täna Vanameest taas üle paari päeva ja järjekordselt sai ta hakkama tõelise lapsesuulisusega. Vaatas mind imetlevate silmadega ja õhkas: "Sipsikas, sa oled näost niiii pruun! Pruunile inimesele sobivad hallid juuksed kohe tõesti hästi!".

Selge... Tuleb juuksed ära värvida:))) Tean isegi, et hall on välja kasvanud, kuid selline serveering... Ja kusjuures on kõige jaburam see, et ta oli sealjuures siiras:D