Seenesed

Sel sügisel on mäletatavasti olnud (sotsiaal)meedia täis pilte kärudega ja vaat et eeslirakenditega metsast väljatoodavatest seentest. Igaüks paneb omalt poolt tunnistuse korilase tublidusest ja nii need seenesed meeled ja meedia vallutasid.

Mina sel aastal seenele ei jõudnud. Ei käruga, ei korviga. Mitte ainsat seent ei käinud metsas tunnistamas, veel vähem korjamas.
Küll aga saime ka meie seenesaagi :)

Nimelt panime juulis maha kolm seenepakku, mille esimene saak pidi tulema järgmisel aastal. Kuna aga tingimused olid niivõrd soodsad, siis ükspäev aias jalutades avastasin mustsõstarde alt ülekasvanud austerservikud pakul ilulemas :)

Üllatus missugune. Teised pakud olid seenevabad.

Mõni aeg hiljem läksin juba teadlikult uudistama ja siis leidsin värskema ja noorema portsu seeni lausa kahelt pakult :) Neist pilti teha ei taibanud, enne kui Vanamees noaga kallale läks ja nende elu pannile asetamisega lõpetas.

Et siis ei jäänud päris seenevabaks meiegi :)

Rasvane jutt (tekst, toit, piim)

 Näidishommikusöök vol 1

Kuna väsimus on parasjagu suur, siis praegusel ajal naaksume ja nääksume Vanamehega rohkem kui varem. Mis on ka igati loomulik, kuna mõlemad ju vajaksid "oma aega", mil tegeleda vaid sellega, mis ise tahaks ja mida enda ego enda rahuloluks soovib.
Seda aega, mil tegeleda sellega, millega tahad, mitte sellega, mida pead, on ikka väga-väga vaja.

Kuna aga peab arvestama saja muu asjaoluga ja neist ükski ei klapi kokku + pidevalt tekib plaanidesse ettearvamatusi (väikeste lastega lihtsalt ON NII, et püüa sa mida iganes ennetada, ikka võtab hr. Murphy nad käekõrvale ja Vanajumal taevas naerab laginal kavast kinni pidamise ürituse üle), siis paneb ikka silmi rullima küll. Ja meie kahe tulise emotsionaalsuse juures... Ütleme nii, et ma ei mäleta end varasemast nii sõnakana :D

Aga täna me õnneks adume veel mõlemad, et see on ajutine ja mööduv periood ning et eriarvamused tekivadki asjaoludest, mitte sellest, et me tahaks üksteise kallal naaksuda. Ja järgmine hetk on ju kõik jälle korras ja tiim toimib suurepäraselt :) Kuni järgmise väsimusahastuseni :D

Ja siis ongi armsad need hetked, kui teine pisiasjadega näitab oma hoolimist. Siis saad aru, et hoolimata zombie-olekust on seal sees keegi, kes ilma planeerimata teeb endast olenevaid pisiasju, et sind rõõmustada. Et see lihtsalt tuleb, sisemusest. Ja see on s****kanti oluline endale teadvustada.

Näiteks kasvõi seesama hommikukohvi valmistamine. No see on ju imekerge ka endal teha, kuid kui keegi selle peale mõtleb, et paneb sulle küll kohvi tõmblema, kuid piima veel peale ei vala, kuna sa pole end allakorrusele kobistama hakanud ja piim jahutaks ju kohvi ära, siis on see oluline. Ja see loeb ja läheb korda...

 Näidishommikusöök vol 2

Teine asi on hommikusöögid. Et ma süüa ei unustaks ja ikka liitrite viisi vägilasele piimalurri asemel rammusat koort toodaks, on vaja jälgida, et ma ka hommikust sööks. Ja korralikult, mitte nokkides, eksole.
Ja siis ilmuvadki mulle nina ette hiiglasuurtel praetaldrikutel rikkalikud muna- ja muud road, mis kujundatud veidigi lõbusalt. Noh, et mulle algavaks päevaks särtsu anda. Nagu Toots, kui psihhava Teele käest naeratust välja meelitada püüdis... Vahel ka kommentaariga a la: " Sa oled nii lollike. Kuidas sa siis aru ei saa, et ma armastan sind ju iga päev..."
Siis ei viitsigi lähema mõne tunni jooksul jaurama hakata, miks kõik sulle liiga teevad ja sa üldse midagi tehtud ei saa ja kuidas kõike majapidamises kuhjub ja kuhjub ja kuidas sina üksi pead rabama ja üleüldse :)))

Poolteist nii ja naa

Aega muudkui voolab ja voolab ja mul nii palju seda, millest tahaks kirjutada...
Jupiti püüan nüüd taas kaadrisse ilmuda. Juba on jaksu ja energiat ja puha :) Ainult et magamiseks peaks rohkem aega leidma... Muidu varsti enam jälle ei jaksa.

Igatahes sellised need vennakesed täna on. Poolteist aastat ja poolteist kuud.
Pildid klõpsitud telefoniga, kvaliteet ei vääri mainimistki. Aga noh, ega see suur aparaat ju kunagi meelde tule ega käepärast ole, kui tekib isu üks klõps teha :)

Vägilane

Nimi Väikemees on nüüdsest koond. Eraldi kirjutades on Vanem Poiss ja Noorem Poiss :)
Suurem ja Väiksem ei saa kuidagi öelda, kuna mis trikke ja spurte see hetkel pisem tegema hakkab, on teadmata... eriti kui arvestada, et oli sündides oma vennast sedavõrd palju suurem - strateegilised numbrid siis 57cm, 5040g, pea 39cm ja rind 40cm...

Ning jah, ma kah veel elus peale tema sünnitamist :) Ainult et jube nõrk...
Pikem jutt teinekord!

Mehed... vaevalt, et ainult minu oma selline on :)

Korra olen siin juba meeste loogika koha pealt sõna võtnud, eksole. See sepik, või, keeks + kissell teema.
Nüüd aga tahan kohe edasi kobiseda :) Sel lihtsalt ei paista olevat ei otsa ega äärt... :)

Nimelt on mul viimased päevad olnud hull iiriskommi isu. Ja mitte iga iirise, vaid justnimelt Kalevi "Kiss-kiss" kommi isu.

Kui üleeile selle teemaks võtsin, uuris Vanamees, et kas ta peab poodi minema. Olin lahke ja vastutulelik ja veensin teda, et pole hullu ja ei pea kiirustama, homme nagunii poodiminek ees, kus ise ka kampa tahan lüüa.

Ok, eile siis poes käidud ja mingil kummalisel põhjusel olin valed kommid haaranud. Mingid karamellid, kus sarnane pakend ja paberid, mis kileaknast paistsid, olid kah sarnased kui soovitud kommil.
Kodus lõikasin siis kotil otsa maha ja valasin kommid diivanile, et hakkan aga otsas neelama, kui oma vea avastasin. Pettunud ja õnnetu ning aseainega mitterahuldunult topisin kommid kotti tagasi paremaid aegu ootama.
Avaldasin valjuhäälselt oma nördimust ja seega pidi Vanamehele juba teist päeva igati selge olema, mida ma tahan.

Täna, kui asutas end poodi minema, andsin kaasa nimekirja vajalikuga. Nummerdatud, üksteise all ja muidu puust ja punaseks tehtud. Ja suulise ülerõhutusega, et ma tahan "Kiss-kiss" iirist, mitte mingeid aseaineid.

Telefon heliseb: "Kuule, mis see nimekirjas teisel kohal on?"
"Äääää.... mmm.... ma ju ei näe nimekirja, ma ei tea... Mille moodi see seal tundub?"
"Noohhh... siin on kirjas mingisugune uiss ja siis sidekriips ja veelkord uiss..."
Pikk hämmastunud vaikus minu poolt.... Krt, ma olen kolm päeva hommikust õhtuni rääkinud sulle kiss-kiss-kommidest ja uiss-uiss ei löö lambikest põlema???
Oehhhhh......
Ausõna, ta tegelikult pole üldse mitte ohmu ega saamatu... Servast ka mitte...

***********************************************

Esikus on meil korvid erinevate esemete tarvis.
Vanamehe korvi olen sisse seadnud tema peakatete, kinnaste ja sallide tarbeks. Et oleks asjadel oma kindel koht, eksole.
Reeglina ma seda ei puutu, viskan sinna sisse vaid mujal vedelema jäänud ja seal kohta omavaid esemeid.

Ükspäev siis korraldasin esikus korvimajandust korrastada ja tema korvi välja tõmmates tunnen, et jube raske. Kohe kuidagi ei saa see nii raske olla, see on igasuguse loogika vastu.
Aga paistab, et mitte meeste loogika vastu, kuna peakatete vahelt vaatab mulle vastu... ei midagi muud kui... ketaslõikur...
Jap, selline tööriist. Ketaslõikur...
Ja oleks sellest veel vähe - ketaslõikurile lisandub kilone pakk tangu... (mõnes "keeles" odrakruup).
??? ??? ???

Olgu veel täpsustatud, et mingi aeg varem kõlas majas lärm, et kuhu krt olen ma tangud pannud, ta raudselt teab, et meil on kohe olemas pakk tangu ja tal vaja seda kuskile lisada.
Otse loomulkult ei teadnud ma mingist tangust midagi, kuna isegi ajal, mil meil veel köögimööblit ei olnud, oli mul igale asjale oma koht :D Ja on siiani :)
Aga nagu mu ema mu isale viidates ütleb, siis alati paneb "keegi" meeste asjad kuhugi "ära"... :D:D:D

Ja veel üks täpsustus - sellesama sahmerdamise ja "ära"panemise ennetamiseks on mul esikusse tekitatud hoooooopis teistsugune (teadlikult) kastike, kuhu meesolend saaks oma asju asetada/visata, et neid siis mingist kindlast kohast vajadusel otsida. Aga, nagu te arvata võite, see ei toimi :D Ikka on hõiked, et "kus krt mu see ja teine olla võiks" ja kui ma siis lähen ja tema oma kastist selle asja üles kaevan, siis on imestust kui palju... Ei tea jah, kes see müstiline "keegi" meil tema asju "ära" panemas käib :D

Mehed, ma ütlen!

Elus :)

Nojah, eksole... Arvan siin mina, et mu blogi on täiesti varjusurmas ja hingusele minemise äärel (sellest ka blogiprojekt oma mõningase järjekindlusele sundimisega, et kahju oleks blogil päris ää surra lasta, mis siis, et millestki kirjutada ei oska), kuid kui pikem vahe sees, siis selgub, et ikka ongi üksjagu inimesi, kes tänu siinse kirjanurga olemasolule teavad, et ma elus :D
Igatahes väga südantsoojendav on olnud saada siinsest vaikusest tulenevalt kommentaare, kirju ning telefonikõnesid :) Et siis pole veel vaja miskit varjusurema hakata :) Ja neid aina tuleb ja tuleb igapäevaselt/ülepäevaselt juurde :)

Ehk siis jah - elus ja terve ja pole siin eemaloldud päevade jooksul sünnitama kah hakanud. Kuigi vahepeal oli küll selline tunne, et hakkab pihta...
Aga vahepealsest siis. Osaliselt. Kindlasti jääb täna poolikuks ja teinepäev sis kirjutan edasi.

Niiihhh...
Kõigepealt suutis Väikemees miskise tõve hankida. Ei tea, kust ja kelle käest, kuid hinnanguks märgiti viirusinfektsioon.
Igatahes oli ta juuni alguses ühel päeval lõunaunest ärgates kuum ja viril ja kraadides selgus, et 38,5. Mis, kus, millal??? Nii äkki? Aga noh, teadaolevalt väikelastel ikka äkilisi palavikke esineb ja üldiselt võtsime rahulikult.
Ilmad olid kah alles kuumad ja nii ta siis lebas meil kordamööda süles (olime Saares ning valmistusime just õhtuse praamiga tagasi Hiidu minema), ihualasti ja apaatselt. Püüdsime teda küll joota, kuid isegi vesi peale ei läinud. Õnneks sobis aga piim ja hea oligi, kuna see samas ka toidu eest. Muud toitu ju suu sissegi ei võtnud.
Vedelikupuudus oligi suurim hirm.

Küünal võttis reisi ajaks palaviku alla ning enamiku sõidu ajast magas südamest. Mis oli super. Ärgates isegi jutustas-laulis hoolega ja oli muidu rõõmus.
Õhtul hiljapoole jõudsime siis koju ja jälle laps apaatne. Lebas issi süles ja ei teinud mitte kui midagi. Meie põngerja puhul pole see kohe üldse normaalne, kuna ta tõepoolest ei püsi pudeliski paigal - hirmaktiivne tegelane on, kes aina sehkendab ja sahmib ja liigub enamasti joostes.
Taas kraadimine ja oh üllatust, palavik 40! Ja kell on 22:30 õhtul. Pühapäeval...

Ei muud, kui helistasin miskile infoliinile, kus arstid nõu annavad. Viinaga hõõrumist taheti soovitada, kuid kodus viina pole ja poed kõik kinni... Apteegid kah kinni ja miskit erilist enam osta ei saa. Soovitab siis arst kindlasti ka kiirabi välja kutsuda, kuna nii väikeste puhul ei ole hea, kui palavik nii kõrgel.

Noh, egas midagi, kui kiirabi, siis kiirabi. Selle aja sees, mis kiirabil kulus meile sõiduks (15min, tuli ju Kärdlast ja me metsa sees, seega üllatavalt kiiresti oli kohal), pakkisin mina igaks juhuks koti nii endale kui poisile. Juhuks, kui peab haiglasse minema. Ise ka imestasin, et täiesti rahulik olin, kuid mis ma ikka paanitseda oskan - palavik on ju ikka palavik ja ju selle alla saab. Ja noh, korrutasin endale, et lastel ikka esineb.

Õnneks nii oligi. Kiirabi tegelased olid väga toredad ja uurisid-puurisid poisi korralikult läbi, võtsid palaviku alla, andsid soovitusi ja jätsid meid omapead.
Järgnevad ööd said siis sellised, et Vanamehe kupatasime kõrvaltuppa ja poiss tuli minu juurde magama. Erinevad imavad aluslinad/vannilinad mängu ja alasti lina alla magama. Ei saanud ju last kuumeneda lasta, palavik tuli all ja normis hoida.
Nii ma siis ööd otsa muudkui katsusin ta temperatuuri ja kui oli jahedam olemine, siis lina peale, kui kuumem, siis maha. Ise suht magamata seetõttu.
Päeviti jaksas üleval olla paari tunni kaupa, muidu aga asus hoolega haigust välja magama. Ja üllatus-üllatus - kolmandal päeval palavikuvaba :)

Nüüd jah ei teagi, mis see oli ja miks. 3-päeva palavik (roseool) see ei olnud, kuna see on läbi põetud ja täpikesi kah ei ilmunud. Ju siis oli lihtsalt viirusinfektsioon, nagu kiirabi kirja pani. Seda liikuvat praegu sellisel kujul. Las siis olla.

Küll aga oli kannatada saanud immuunsus ja meie muidu nii terve ja karastatud Väikemees jäi nohusse. Ilmad kiskusid kah koledaks ja jahe niiskus hõljus ümberringi. Ei taibanud koheselt kaminasse tuld ka teha, et õhu kuivaks saaks. Ikka oli veel lootus, et suvesoe tuleb tagasi.

Suur Laps saabus kah meile suvitama ja Vanamees lahkus paariks nädalaks Eestist. Oleks olnud nadi kõik muud plaanid aia taha lükata, kuna palavikust Väikemees ju paranes tema minekuks ära, nohu polnud veel saabunud ja mul sünnituseni kuu ja natuke peale veel aega.

Väikemees sai oma nohuga vapralt maadeldud, kuid mina sellise hiiglasuure ja ägisevana ning tänu poisi palavikule magamatuna olin juba üksjagu kurnatud. Suurest Lapsest küll palju abi, kuid põhitoimetamised ja elu korraldamine ju ikka minu õlul.
Siis sai Väikemees nohu seljatatud ja juba tundus, et kõik ongi broo :) Täpselt 1 päev :D Jõudsin teha hulga hädavajalikke toimetusi ja... järgmisel hommikul ärkasin ise palavikus ja metsiku nohuga.

Nojahnoh. Seekord olid nii palavik kui nohu eriti piinarikkad taluda, kuna laps kõrval on nii väike alles ja vajab intensiivselt tähelepanu. Ise oled suur kui mägi ja pidevalt õhupuuduses. Ravida ka suurt millegagi ei saa. Välja magada ka ei saa, sest kas on Väikemehel miskit tarvis, vajab töö hilisel õhtutunnil veel tegemist või vähkred niisama voodis, kuna iga keeramisega vajub kõht valusalt teisele poole küljele ja siis otsid asendit. Ja püüad aru saada, kas põis on tõepoolest lõhkemas või on Siputise jalake su siseorganeid vale koha peal kiibitsemas (enamasti nii ongi ja ja vahetab Siputis asendit, kaob ka põiepiin). Või oled pikali olles hädas kõrvetistega (millest enne kaugelejõudnud rasedusi polnud halli aimugi...). Või lähevad jalad krampi (söön magneesiumi ja joon vett, kuid ikka tuleb ette). Või valutad niisama ja vaatad kella, kas on valudes ka regulaarsust või treenib keha niisama.
Igal sajal juhul oled magamata.

Ja siis saabub hommik. Ja üks väikene tegelane vajab su tähelepanu, sest tema jaoks oled sa ju kogu maailm, kes peab turvaliselt olemas olema. Ja süüa tegema ja kasima. Ja naeratama ja musitama.
Samal ajal tundes, et pea tahab otsas plahvatada, naha võiks kah maha koorida, kuna see lihtsalt nii rämedalt valutab kontide peal ja tahaks enesel ajud välja nuusata. Aga... sa oled ema ja selle rolli enesele täiesti igatsedes valinud :)
Suur Laps aitab lapsega mängida, nii et vähemasti saad üksi poeski ära käia ja süüa teha ilma, et keegi sul jalgadest hoiaks ja mämm-mämm-mämm üürgaks :D
Vanamehel pole aimugi, et mul nii jube enesetunne ja parem ongi, ei taha talle detailideni kaevelda, kuna miks peaks tema reis seeläbi kannatama. Las kuuleb läbielatust siis, kui juba kõik möödas ja enesetunded taas head :) Nagunii lahkus igasugusest levist (elekter, mobiil, internet) juba juuni keskpaigas ja tagasi levisse saab peale jaani. Las naudib oma metsiku looduse puhkust ette kujutades, et kõik on korras. Ja noh, tegelikult ju ongi :)

Kui palavik alla läinud, jääb elusuur nohu.
Oleme Saares, seal lapsevalvureid hulgim. Ja kui emal tööasjad tehtud ja saab koduseks jääda, on abi eriti suur ja tänuväärt - mina saan rahulikult haige olla. Ja püüda kuidagigi taastuda. Ilma korraliku ravita on see muidugi paras ettekujutus.

Vahetevahel tekib hirm, et hakkan sünnitama. No sellised valuhood käivad, et ma ei imestaks. Samas võiks Siputis ikka mõned nädalad veel kõhus vastu pidada, kuna sündides vajaks suure tõenäosusega kuvöösi. Ja immuunsus kah alles nõrguke teisel.
Samas valutan sageli ja vahel ka regulaarselt. Kõige regulaarsem hirmu põhjustaja on 45 minutit järjest 3-minutiliste vahedega.
Õnneks annab järele.

Juuni viimastel päevadel tagasi Hiidu. Saabub Vanamees ja saame ema hindamatuks osutunud toe vabaks lasta.
Minul servast enesetunne veidi parem, Väikemees aga jälle kergelt palavikus. No mida kuradit siin toimub, noh? Ei saa siis korraga terved oldud? Suvi või asi!

Kõige hullem on, et Väikemehel lööb korralikult põhja alt. Miski sees ei seisa - oksendab (1a ja 4kuu vanusena siis esimest korda elus) ja (tähelepanu, esimest korda nüüd siis ka s***juttu!) kaka on nii vedel, et voolab lihtsalt kraanist alla... Ja meeletud kogused...

Vereanalüüs annab tulemuseks kõrge põletiku ja madala hemoglobiini, samuti vähese vedeliku lapse organismis. Ravi peale ja asub tervenemise teele.

Kui Väikemees terve, tunnen mina oma valutamiste kõrvalt, et otsmikukoobas kisub jamaks. Vana nali juba - kui lasen tugeval nohul tulla (Saares olles oli tunne, et nuuskan välja kas oma ajud või siis Siputise), siis hoolimata sellest, et olen ülimalt ettevaatlik, ronib tatt põskkoopasse ja otsmikukoopasse. Need aga vajavad antibiootikume...

Suundun arstide juurde ja perearst ning günekoloog siis omavahel konsulteerivad, et midagi pole teha, tuleb antibiootikumid peale panna. See pidev valu, palavik, jõuetus ja muu kaasnev on lapsele tunduvalt halvemad. Lisaks ka köha, mis keret raputab. Põletikunäit veres erakordselt kõrge, hemoglobiin madal ning vedelikupuudus. Lõpuks lööb ka minul põhja alt, sama jama mis Väikemehel.
Lisaks selgub, et mu valutamised on tulemuseks andnud emakakaela avatuse. Juba igati õhuke teine ja sünnitamiseks valmis. Avatus 4-5cm ja on 1.juuli.
Voodirežiim. Kästakse enne terveks saada, kuna sellises seisus ma ise sünnitada ei jaksaks. Ja keisri järel köhida ja haige edasi olla pole kah teps mitte kerge.

Nii ma siis olen sisuliselt terve juuni ja pool juulit olnud pikali. Ja valudes. Ja köhides ja põletikes-palavikus. Ja jälle valutades.
Arst andis Vanamehele korralduse mind mitte hetkekski üksi jätta, kuna kui veed peaks tulema, võib juhtuda, et laps tuleb kui torpeedo. Võib ka aega minna, kuid tõenäosus mitte haiglasse jõuda on olemas. Eriti keelatud on üksi autoga sõita, kuna siis ei tea, mis juhtuda võib.
Senikaua aga vedelen ja valutan ja vedelen ja valutan ja olen inkubaator edasi :) Siputis õnneks on tubli - minu piinamisele lisaks on end juba parajalt asjalikuks kasvatanud ja idee poolest võiks sündima hakata. Eriti, kuna tänane kontroll näitas taaskord veidi suurenenud avatust ja poiss peaks olema juba 3,5-kilone. Ja taaskord suuremat sorti peaga... Emasse...

Nagu arst ütleb, siis iga teise puhul oleks ta kindel juba sünnituse toimumises. Mina aga valutan ja avanen kodus pika aja jooksul ja olen nagu liikuv anomaalia. Või noh, praegu küll pigem lebav :)

Antibiootikumidest oli kasu - otsmikukoobas tundub terve olevat, palavikku pole, nohu on imevähe ja vaid köhin veel. Täna kupatati mind taastusravi osakonda soolakambrisse, et enne tuleb köhast kah lahti saada, kui sünnitama lubatakse :)

Viimase kuu aja tulemuseks on aga tohutu jõuetus ja suutmatus midagi teha. Kool, praktika, tööasjad, arved, blogiprojekt ja muu kõik seisavad. Vastavalt hädavajadusele midagi teen viimasel hetkel ära ja muu aja taas leban. Vahel on parem olla või ei ole nii tugevalt tunnet, et kõndides titt välja vajuks (või et istudes tal pea otsas ei õõtsuks omadega tasakaalu hoida) ning siis teen isegi paar jalutamissammu hoovil... Endal jube hea meel, et astusin rohkem kui voodist kempsuni :) Muu elu korraldavad Vanamees ja Suur Laps.

Et siis jah, sellised lood on minuga. Aga see, et ma täna suutsin juba jaani ajal Saares alustatud kirjatüki lõpuni trükkida, arved on makstud ja jooksev töö tehtud, on juba hirmus suured ja olulised näitajad minu jaoks!!! Ma kohe nagu täitsa elan ja puha :)))

160/365 - Banaan üle aia

Meievanuste õndsas lapsepõlves polnud ju suurt miskit saada. Eks hädavajalik oli olemas, kuid kui miskit erilist silmapiirile ilmus, oli ikka pidupäev küll.

Üheks näiteks banaanid. Neid ikka vahel harva sai ja reeglina täiesti rohelisi. Ema siis pani need köögikappi järelvalmima.

Mäletan eriti selgelt oma esimest kokkupuudet banaaniga.
Olime maal suvitamas (ma võisin olla lasteaia-ealine) ja ema-isa tulid ka nädalavahetuseks maale. Neil olid kaasas banaanid... Igaühele anti üks ja igaüks siis sai natuke maiustada. Tõeliselt defitsiitne kaup oli!

Mina ka siis mekkisin oma banaani ja... öäkk! No nii vastik asi oli! Mingi imelik võõras maitse ja üleüldse.
Et aga oli aru saada, et jao pärast sai ning kõigil oli hea meel, siis ma ei julgenud tunnistada, et mulle ei maitse. Tahtsin ka vanemaid rõõmustada, et nad tõidki midagi maitsvat.

Võtsin siis oma banaani ja tegin asja värava juurde, et tee peal miskit uudistada. Banaan näppus ja seda moe pärast ampsates. Värava juurde jõudes lendas aga banaan kogu täiega suurde sirelipõõsasse. Hea varjuline koht ja mädaneb ära, enne kui sirel lehed maha laseb.
Natuke veel asjatasin seal, et banaani söömise aeg saaks kulutatud ja suundusin tagasi teiste juurde...

Njah. Täna söön banaani hea meelega :) Aga ainult võimalikult rohelist - kui juba täpid peal, on minu jaoks liiga küps. Pigem eelistan seda, kui kerge rohu maitse juures :) Ja hamba all peab krõmpsuma :)

159/365 - Pussnuga põues

Kui eelmises postis kirjeldatud teistest sõltuvaid ellujäämisvalikuid ma teha ei lasknud, siis ise enda elu üle otsustajaks olin oma noorsusrumaluses küll.

Nimelt olin ma ju enamasti poiss. Indiaanlane, kauboi, kes iganes. Igatahes vapper sõdalane. Suled või kaabu pead, lasso ratta lenksu küljes, piits pakikal ja muu taoline oli mu argipäev.

Kui aga leidsin maalt isa vana jope, olin ma tõeliselt sillas - tollal oli sisetasku mõeldav ju vaid meeste jopedel ja nii ma selle enesele kosserdamiseks ärandasin.
See sisetasku andis mugava võimaluse veel üht olulist relva kaasas kanda - pussnuga. Tuli ju ennast kaitsta, kuna räägiti ümbruses luusivatest marutaudis rebastest. Eks ta siis umbes 80.-ndate teine pool oli.
Nii ma siis asetasin suure pussnoa enesele põuetaskusse (ega noal ju tuppe olnud, ikka lahtiselt!) ja kimasin rattaga ringi. Ja üldse ei saanud aru, mida see vanaema muudkui kobiseb ja mind ringi veenda üritab.

Vanaema räägib siiamaani oma hirmudest, kuidas ma selle noaga põues ratta seljast kukun ja nuga mulle rindkeresse tungib.
Kui aus olla, siis täna saan ma temast suurepäraselt aru, kuid lapsena oli see üks mõttetu kiun, millele mitte tähelepanu pöörata...

Ma loodan siiralt, et minu lapsed saavad olema normaalsemad kui nende ema...

158/365 - Pöidlad ülespoole

Üks kindel kiiks on mul terve elu olnud - ma ei hääleta mööduvaid sõidukeid.
Pole seda kunagi teinud ja loodan, et elu ei sunni mind seda kunagi tulevikuski tegema. Hädaolukorras eks ma täna ikka juba vist teeks seda, kui kaine mõistus käsib, kuid nii nagu minu nooruses tohutult paljud seda tegid ühest punktist teise transpordiks ja teadmisega, et minnakse häälega, siis vot see on minust kauge kaarega mööda läinud.

• Üks asi muidugi see, et mulle on alati meeldinud oma aega kindlalt ja konkreetselt planeerida, mitte sõltuda ma-ei-tea-kelle-suvast. Seega enne auto soetamist sai alati ühistranspordi kavast lähtutud.
• Teine põhjus kindlasti selles, et mine tea, kellega kokku satud. Kuigi pervari otsa sattumise tõenäosus võib ju suht väike olla, ei ole see siiski olematu. Soovist võimalikku ekstsessi vältida ei pidanud ma seda kunagi heaks mõtteks.
• Kolmas kindlasti see, et ma ei viitsi ega taha alati suhelda. Eriti siis kui "peab". Tahan ise valida, kellega suhtlen.
• Neljas ja kõige kaalukam põhjus aga tuleneb ellujäämisinstinktist - ma ju ei oska aimatagi, milline on pealevõtja sõidumaneer. Kas ta üldse oskab normaalselt sõita? Ma tõepoolest ei soovinud oma elu lõpetada või vigaseks jääda kellegi võõra sõiduoskusi tundma õppides. Ma ei istunud isegi nende tuttavate noormeeste autodesse, kes roolis eputama hakkasid. Ei ole mulle sellist jama vaja...

Et juba noorest saati hirmus "mina ise" olnud :)

157/365 - Rubriigist "mida ma ei talu" - rumalus

Ma kohe kuidagi ei suuda taluda rumalust. Ja sellega hiilgamist.
Kui oled loll, ole vait. Jätad natukenegi inimväärse mulje. Rumal võib ju ikka olla, kuid seda kogu maailmale pidevalt eksponeerida....
See on see, mis teeb rumaluse talutamatuks.

156/365 - Varajased alkokogemused

Me vennaga pole kumbki varakult alkoholi tarvitama hakanud. Liiale ei taha kumbki sellega minna siiamaani. Usun, et selles mängib suurt rolli ka see, et meile on alkohol kontrollitult kättesaadav olnud juba teismelisena ehk siis vanemate kõrvalt oleme saanud mekkida, kui soovi on olnud. Ja no siis pole ju seda huvi teada saada "kuidas maitseb" ja üle piiride minna. Mekid ära, tuvastad, et pole suurem asi ja asi vask.

Küll aga tegelikult hakkas salaja mekkimine peale pisut varem, kui vanemad seda arvata oskasid.
Nagu eelmiseski postis kirjutasin, olid meil sageli külalised. Meie istusime kas põrandal ja kuulasime suurte juttu või mängisime oma toas.
Küll aga olime me nagu naksti kohal, kui oli vaja lauda koristama hakata. Hoolega vedasime kõiki neid taldrikuid-tasse-klaase kööki. Ja... eks need klaasipõhjades sillerdavad värvilised ja magusalõhnalised likööririismed (viina meil ei joodud ja no siis olidki ju konjak ja liköör ainsad variandid tollal) tundusid hirmus põnevad. Ja ikka sai oma keelekest topitud siia klaasi ja sinna klaasi, et ära mekkida, mida need täiskasvanud ometi joovad.
Hirmsad kleepekad olid :D Või siis konjaki puhul - oioi kui koledalt kõrvetavad!

Täna mõtlen küll, et mismõttes - klaasipõhjad??? Aga alla-kümnesena on hinnangud tsipa teistsugused :)

155/365 - Tee joomine kui salamäng

Ma vist ei ole sellest siin blogiprojekti raames kirjutanud, ma loodan...
Vähemalt ei meenu ja nimekiri Excelis ei anna kah tulemust. Kui see just väga teise nime all ei ole.
Et siis...

Meil vennaga olid lapsepõlves omad "kummalised" salamängud.
Siiamaani ei saa hästi aru, miks need salajased pidid olema :D

Igatahes vanemad meil olid sellised suhtlejad tüübid ja ikka sai õhtuti üksteisel külas käidud. Kui ei olnud meil külalisi, olid vanemad külas. Polnud ju telekast peale pidevate riigimeeste matuste midagi vaadata ja arvuteid kui selliseid koduses majapidamises ammugi ei olnud.

Kui siis vanemad läinud, asusime meie vennaga toimetama. Panime teevee keema ja keetsime kannutäie teed. Seejärel laotasime köögi põrandale piknikuteki (rohelise-valge ruuduline, siiani hästi meeles :D), kus siis teed jooma asusime. Alustassidelt. Tingimata alustassidelt. Nagu jänes multikas :)

Mõtlen siin, et mis osa see salajane küll pidi olema? Kas see, et ise pliiti näppisime ja teed keetsime? See, et alustassidelt jõime? See, et ei teinud seda laua taga, vaid põrandal? Arusaamatu siiamaani... Aga noh, me olime ikka päris pisid ka siis :) Mina alla 10-ne kõvasti ja vend veel -3a.

Vahetevahel läksime mänguga veelgi kaugemale ja küpsetasime saiakesi tee kõrvale. Nagu jänes - kardemonisaiakesi. Kuna aga doseerimine polnud päris teema veel, siis saiakesed tulid muidu imekombel täitsa head (pärmitaignast, kusjuures - ise ka imestan), kuid kardemoni sai ikka üksjagu sisse uhatud :D Siis sõime küll mõlemad, kuna nii põnev oli, kuid pärast neid õhtuseid piknikukogemusi köögipõrandal ei taha mu vend näiteks kardemoni nähagi :D


Ja et keegi meie pahandusetegemisele jälile ei jõuaks, koristasime pärast alati ülima põhalikkusega köögi. Vanematel polnud meie "pättus-piknikest" aimu senimaani, kuni juba kodust ärakolinuna neile selle irvitades üles tunnistasi.Ega nad ka aru ei saa, miks me seda varjama pidime :)
Aga see oli nii põnev "meie aeg" :)

154/365 - Ei lähe suust alla

Sellest, et ma oliive pole senimaani sööma õppinud, olen kirjutanud, kuid tegelikult on olemas ka mõned maitseained, mis mitte kuidagi kohe suust alla ei lähe... Kuigi pean end muidu suht kõigesööjaks ja mittepirtsperseliseks.

Vanasti oli üheks selliseks karri. No kohe vastik hakkas. Aga... millalgi toimus muutus ja nüüd armastan karrit ikka väga :) Aga muidugi oleneb doseerimisest ja loomulikult sellest, millele karrit lisada. Eriti armastan värskeid salateid teha nii, et lisandiks on mõnusa koguse karriga kuldseks praetud kanafileetükid :):):) Nämma!

Küll aga on mul tänaseni raskusi nelgi ja köömnetega.
Ausõna, seda köömnete teemat ei suuda ma kohe kuidagi tuvastada. Miks nad mulle ei maitse? Ei tea. Eriti võigas on, et enamus lihatööstusi topivad ka tanguvorstidesse köömneid sekka ja vot sellega rikuvad nad vorstid minu jaoks nulli. Ainult Saaremaa Lihatööstus oskab normaalseid tanguvorste teha, ausõna!

Nelgi lugu mäletan aga suurepäraselt. Arvan, et see oli ehk 10. klassis või nii, kui meile tulid mingiks perioodiks vahetusõpilased ja siis majutavate perede lapsed istusid tellitud bussi ja sõitsid Tallinna neile vastu. Mina nende seas - meie majutasime kolme tegelast.

Virtsu sadamahoones tegime kiire peatuse ja kes tahtis, ostis miskit närimist. Miks mitte Kuivastu poolel? Äkki jõudsime liiga hilja sadamasse ja kohe praamile? Ei mäleta. Igatahes oli tegemist mannergu-poolse Virtsu sadamaga.
Ostsin hamburgeri. Miskine vorstiviiluga eksemplar oli (no andke andeks, olid värsked 90.-ndad).
Imelikul kombel oli sinna nelki topitud, kuid igal omad tavad ja kuna nälg tahtis silmanägemist võtta, siis mugisin selle kiirelt sisse.

Ülejäänud reis Tallinna ja tagasi möödus tagumisel istmereal poolteadvusetuna. Väga räme toidumürgitus. Pole siis ime, et nelgi tugeva lõhnaga üritati haistmismeeli halvaksläinud vorstist eemale juhtida...

Selle minestamiste maratoni tagajärjel ei talunud ma nelgi hõngugi palju-palju aastaid. Tänaseks on ta vastuvõetav teatavates jõululikes toodetes (piparkook, glögi jmt), kuid mitte kuidagi kohe üheski lihatootes. Ja niisama selle hõngu hõljumas ei talu samuti. Ikka veel...

Aga jube nõme käitumine igatahes tolle müüja poolt. Südamerahus müüa alaealisele ilmselgelt riknenud lihatootega toitu...

153/365 - Raskused kasimatusega

Pirtsperse minus võtab sõna - mul on raskusi kasimata inimestega.

Usun, et mõnel inimesel on kõikvõimalikest nääretest kõikvõimaliku eritumine haiglaslik nähe ja minu siiras kaastunne neile. Ülejäänud aga võiksid ju siiski end pesta. Kohe ON teatud hulk inimesi, kes veest ja seebist väga lugu ei pea.
Mis teha, mina ei pea siis ka neist.

Õnnelik :)

Õhtuti, kui toimetused tehtud ja akende taga on juba öö, hakkan end vaikselt ülakorrusele sättima.
Kuulatan täielikku vaikust akende taga, nõudepesumasina solisevat kahinat, tukkuva kassi nurrumist (teine kooserdab suurema osa ajast õues)... asetan veel viimased võimalikud ringivedelevad mänguasjad oma kohale, panen lapsele hommikuks riided valmis, nuusutan söögilauale vaasi pandud ja tervet korrust täitvat sirelite lõhna ja saan aru, kui kuramuse palju mul on vedanud...

Kas pole mitte üüratu vedamine see, kui suures plaanis oma eluga kohe väga-väga rahul olla?
Jah, on minulgi sada erinevat "aga" ja pisiasja (või ka enam kui "pisi"), mis häirivad ja millele on vaja pidevalt lahendusi leida ja mis vahel lausa ärritavad ja vahel kusagil alateadvuses paanikatki tekitavad. Aga... suures plaanis olen ikka väägaa rahul.

Tunnen, et olen omas keskkonnas ja oma pere keskel õnnelik. Iga päev leian midagi, mille kallal käuksuda ja mille kohta korda luua, kuid juba järgmisel hetkel saan taas aru, et olen tegelikult sigaõnnelik. Seega kaob iga käuks kusagile suuremasse pilti ära. Ja valdavaks on taas rahulolu.

Inimeste vajadused on väga-väga erinevad. Samuti on aga väga-väga erinev inimeste ausus iseenda ees. Ja julgus olla tema ise...

Tohutult palju eksisteerib me ümber kuvand-elusid. Elud, mida elatakse nii, nagu peaks või võiks. Luues endast pilti, mis peaks sobituma teistega. Milline olla on tänapäevane ja rattal. Kujuteldavalt aktsepteeritud teelt kõrvale astumise mõtted on salajased ja käivad vaid pilguks. Sest nii ju ei tehta ja nii ju ei olda ja mismõttes ma ei ole järsku enam see, kes ma kõigi silmis olen - eriti kui see pilt minust on hoolega üles töötatud ja selle kinnistamiseks on kulunud palju aega.

Mulle on jäänud mulje, et tohutult palju on neid, kes pole oma eluga rahul... ja ometi nad on selliselt edasi... kasvõi terve elu. Ilma midagi ette võtmata...
Sageli puudub kättevõtmise julgus. Hirm ebaõnnestuda. Hirm millestki maha ja ilma jääda. Hirm erineda. Mass ja massimõtlemine on äärmiselt julgustavad.

Usun, et kui inimesel on soovid ja unistused, tuleb need enda jaoks päris ausalt läbi mõelda. Rõhk sõnal AUSALT. Mitte niivõrd pragmaatiliselt kaalutledes, kui just enese õnnelikkusele hinnangut andes. Ja kui tundub, et see miski oleks just see, mis annaks suurema rahulolu, alles siis võtta lähtepunkt ja hakata selle ümber pragmaatilist võrku kooma. Kuidas kaasata ümbritsevat, mida oleks vaja korradada, mis suunas pilk ja sammud seada. Sest kui meie ümber on igapäevaseid külgepoogitud kaaslasi, siis tuleb paratamatult arvestada. Ja võimalusi luua.
Ja... mitte liiga kergesti loobuda. Mitte mõelda esimese "aga" juures, et "kahjuks nii ei saa". Ma pole küll 100-aastase elukogemusega, kuid vahest keskmisest julgem, ausam ja riskialtim ning tean, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Lihtsalt tuleb oma unistusest kinni hoida ja võimalus anda, mitte liiga kergelt ennast maha surudes.
Sest... no sorry, kuid mingi kogus egoismi on siiski hädavajalik. Kelle jaoks me elame? Noh, näiteks oma laste jaoks, kõlab klassikaline vastus, eksole... Aga... kas mitte ei ole laps kordades õnnelikum, kui tema vanemad on õnnelikud? Laste ja vanema/vanemate õnnetunne on sageli üksteist toitva loomuga...

Leian, et surivoodil olles ei tohiks iial kahetseda seda, mis tehtud, vaid seda, mis tegemata jäi. Ja et surres oleks rahu hinges, peab suurem osa tehtud olema :)

Tahaks kõigile seda va julgust soovida... Sest rahulolu omaenda olemisega on üks ütlemata väärt asi...

152/365 - Epistel vanematele

Juba siis, kui ma päris väike olin, avaldusid mu kangus ja õiglane meel päris tugevalt.
Ei kartnud ma ei ussi- ega püssirohtu, omaenda vanematest rääkimata :)
Hoopistükkis kord pidi majas olema...

Vend on minust 2a 8k noorem.
See tähendas automaatselt seda, et mina olin see suur ja tubli, kes pidi kõigega hakkama saama ja vajadusel abiks olema jne. Eks ma muidugi olin, mulle meeldis tubli olla. Kuid... mulle meeldis/meeldib selle eest ka tunnustatud saada.

Igatahes oli vend paras nihverdis, kes tegi vaikselt pättust ja mina siis oma õigluses ajasin kisa lahti ja hakkasin talle korda üle tegema, kuid siis jäi mulje, et mida see ullike väikevend ikka pahandust teha mõistab ja nagunii olen mina oma püsimatu loomuga pättuses süüdi. Ja nii sain ma lugematu arv kordi venna eest karistust kanda. Ega ma tõenäoliselt osanud end veenvalt välja ka rääkida ja tohutu trots tõstis samuti pead, kui mulle süüdistusega peale lennati. Nii ma siis oma õigust taga ajasin ja aina enam vales suunas sumpasin.

Lõppes asi igatahes sellega, kui järjekordselt oli midagi head vaid 1tk (hea, kui tollal üldse miskit saada oli) ja mina kui paha laps pidin sellest ilma jääma, samal ajal kui vend itsitades maiuse endale sai. Äkki oli lutsukas ja raske poolitada???

Läksin siis vanemate juurde ja pidasin neile pika epistli teemal, kuid me mõlemad oleme nende lapsed ja nemad peavad meid võrdselt kohtlema ja ka võrdselt armastama. Ei loe see, et mina olen vanem ja vend noorem. Sama epistli käigus said vanemad ka ülevaate sigadustest, mille eest mina olin ebaõiglaselt karistust kandma pidanud.

Ema räägib siiani, kuidas see pisikese nääpsu lapse epistel teda korralikult raputas. Ja silmad avas.
Ma vist käisin alles lasteaias siis...
Igatahes tulmuseks oli see, et enam ei antud niisama pahandustele hinnanguid vaid alati kaasnes uurimine ja tegeliku süüdlase väljaselgitamine.
Samuti ei toimunud enam kunagi mingit vahetegemist - ka üksainus komm läks poolitamisele...
Ja... nüüd on natuke küll häbi seda öelda, kuid pigem kippus olema nii, et kui üks pool sai millimeetri jagu suurem, anti see mulle... Mine tea, millal laps jälle moraali lugema tuleb :)
Ja veelgi piinlikum on tunnistada, et tegelikult on see nii tänaseni... Või siis olen ma lihtsalt niivõrd palju oma vennast saamatum ja samal ajal avatum...

Ma ei tea, miks see mul siiamaani nii teravalt meeles on. Sellest, miks see emal meeles on, saan ma aga suurepäraselt aru...

151/365 - Kleit 1.juunil

Alates ajast, mil sai alguse rahvusvaheline kleidi kandmise päev (Wear a Dress Day), ei ole ma jätnud seda traditsiooni järgimata!
 
Alguse sai see traditsioon 2010. aastal Facebookist ning on tänaseks saanud äärmiselt populaarseks. See on lihtsalt üks lõbus päev, mil nautida kleidi kandmise ja kleidi kandja ilu.
Idee sai alguse USAst, lihtsast vestlusest teemal, kui ilusad on kleidid ning et naised peaksid neid rohkem kandma. Idee riputati FB-sse üles ning 27. maiks oli üritusel osalejate listis tervelt 100 000 inimest.

Kleit teeb iga naise naiseks, seega kutsun siinkohal ka kõiki teid vähemasti homme kleiti kandma!

150/365 - Koolikiusamine

Väga-väga jõhker teema...
Ja... natuke rohkem nagu hinges ka.
Sest nii imelik kui see mulle ka täna ei tundu, võin ma nüüd küll öelda, et see, mida 7.-8.klassis läbi elasin, oli koolikiusamine...

Nimelt olid meil aasta vanemas klassis kolm autoriteetset "beibet", kes minu hinnangul ei hiilanud küll mitte millegagi. Ei õppimisega, ei välimusega, ei poiste silmis popp olemisega, ei aktivististaatusega... Lihtsalt kolm bitchi, kelle ainsaks mõjuriks oli ilmselgelt "ühtuses peitub jõud".

Füüsiliselt ei teinud nad mulle midagi, ehkki ähvardusi ikka kuulsin. Eriti, kui mõne silmarõõm juhtus koolipeol mind tantsima paluma (ja... milles siis nagu mina süüdi olin???).

Küll aga valisid nad mu oma mõnitamiste objektiks. Ja ausõna, siiani ei saa aru, millega ma neile ette jäin... (hmm, kui nüüd siin neid projekti teemasid kokku siduda, siis kas võis modellikool rolli mängida? äkki nemadki tahtsid sisse pääseda, kuid ei õnnestunud???)

Igatahes oli paras piin neid vahetunnis kohata, kuna siis algas kolmest kõrist tulev vali ja mõnitav laul: "Kui kõnnib mannekeen".
Millegipärast mõjus see mu varateismelisele mitte niiväga silma torgata tahtvale egole põrmustavalt ja hakkasin lausa koolist eemale hoidma. Kooliminek tundus ületamatu piin, niisiis jäin hommikuti koju ja vanematele valetasin, et käisin koolis. Kui nad lõuna ajal koju sööma tulid (teadsin, mis kell see juhtub), siis istusin raamatu ja taskulambiga oma magamistoas kapis...

Lõpuks sai ema asjale jälile, kuna klassijuhataja hakkas mu suhtes muret üles näitama. Ega ma ka ei teadnud rääkida, mis mul viga on, kuid järjest närbusin ja närbusin ja nutsin hästi palju.
Lõpuks ei jäänud emal üle muud, kui mind psühhiaatri juurde vedada. See pani siis rahustid peale, kuid vähemasti hakkas tõeline põhjus välja kooruma.

Ja siin tuli mängu ema elutarkus. Tema ju ei olnud enam puberteet ja teadis, kuidas arusaamad elust ja inimestest hiljem muutuvad. Püüa sa siis pubekale seda selgeks teha, kuid kuidagi ta sellega intensiivse töö abil ja targalt lähenedes (ma ju pean põhimõtteliselt kõigele sarved vastu ajama...) hakkama sai.

Tulemuseks oli minu enesekindluse tõus, enese väärtuse teadvustamine ja eakohase vastulöögi andmine. Ega mul muud üle jäänud, kui nende laulmisele hakata valju häälega ja mõnitava tooniga vastu laulma: "Kui kõnnib lehmake, ammuu, ammuu!". Lisaks pidevad põlglikud pilgud nende suunas, selg sirge ringimarssimine ja kannapööret tehes uhkelt oma võimsa laka kuklasse heitmine. Aga no millist muud vastumeedet sa nii noorelt ootadki, eksole :)
Täna saaksin muidugi tunduvalt teistsuguste vahenditega hakkama ja täna ma ei kujutaks ettegi, et keegi mind mõnitada/kiusata suudaks, kuid siis olin ma alles noor ja väga-väga tundlik...

Igatahes oli tulemuseks see, et mõnitamine lõppes ja palju-palju aastaid läksid nood bitchid mind tänaval kohates teisele poole teed... Ja... täna ei tunneks ma neid kohe kindlasti ära, nii mittemidagiütlevad tegelased mu jaoks !
:)

149/365 - Ei talu vägivalda

Ma ikka kohe tõepoolest ei talu vägivalda...

Täna saame rääkida juba nii füüsilisest kui vaimsest vägivallast ("täna" seetõttu, et varem vaimset väigivalda justnagu ei eksisteerinud, täna on see õnneks aina enam teadvustatav) .
Otse loomulikult ei talu ma neist kumbagi.

Mul kama kui võrdsed üksteist klohmivad (ükskõik kas siis füüsiliselt või verbaalselt), kuid ma vihkan, kui liiga tehakse endast nõrgematele. Eriti veel kui ilma põhjuseta ehk siis lihtsalt sellepärast, et kedagi kiusata. Võin nii marru minna et ei kontrolli oma käitumist.

Ehk siis minu puhul vägivald sünnitab vägivalda...

148/365 - Liputajate tõmbemagnet

Mul on terve nooruse liputajatega miskine teema olnud...
Tea, kas ma paistsin selline õrnake, kes võiks ehmatada ja seega vajalikku rahuldust pakkuda?
Kahjuks on nad vist küll iga kord pettuma pidanud...

Kõige esimene oli Kuressaares baptistide kiriku ehitusplatsil. Olin tollal vist lausa algklassides ja siuke pisike nääps.
Tulime talvisel ajal koos kahe sõbrannaga koolist, kui kiriku ehitusplatsi plangu ühest august miskit imelikku välja volksatas. Edasi ja tagasi ja ... Siuke sinakaks tõmbunud imelik asi...
Kooliõed said kiiresti aru, millega tegemist, mina olin tunduvalt sinisilmsem. Need siis hakkasid mind kah eemale sikutama ja olid parajalt paanikas, kuid ma es saand ju seda niisama jätta :) Vormisin aga mõned jäised lumepallid ja sihtisin hoolega... Volksutis kadus vandesõnade saatel :D

Teine planguteema oli Kuressaares veel. Endise Ruubi poe kõrval oli kah plank ja seal samuti auk, kuid tunduvalt kõrgemal (minul üle pea igatahes). Läksime emaga sealt mööda, suvesooja keha jäätiseid süües jahutades. Korraga ilmus see imelik moodustis (uskuge mind, läbi planguaugu surudes ei saa sellele muud nime anda kui "imelik moodustis") meie peade kohale.
Rohkem ma jäätist ei tahtnud. Palju-palju aastaid või isegi aastakümneid selle järel ei ole ma tänaval jäätist söönud. Nüüd juba söön, kuid seda ka 1-2x aastas :)

Tallinna kolides kohtas neid tegelasi muidugi igal pool, samuti oli neid palju näha Prahas Petrin´i mäe (künka) nõlvadel. Viimane kohtumine toimus aga Tallinna kesklinnas, EBS-i kõrval asuva kortermaja ees, kus puude all üks noormees mind ilusasti hõikas "devotška, devotška!" ja minu pöördumise peale ilusasti püksid rebadele lasi (kuid mu naeruturtsatuse ja kulmukergituse peale need kiiresti tagasi üles tõmbas).

Peale toda kohtumist pole mind enam tülitatud... Ja... ausalt öeldes loodan, et nii jääbki :D