Pilves

Täiesti naljakalt uskumatu, kuidas eluolu on viimaste aastakümnete jooksul muutunud. Ok, seda küll üüratupaljudes valdkondades, kuid täna imestan pilveteema üle.

Kas ma oleksin veel mõned ajad tagasi osanud arvata, et materjal ei istugi mul arvutis vaid on varundatud kusagile pilve peale? Et vahetan faile mitte meilitsi saates vaid jagan pilves? See tundub veel tänagi suhteliselt uskumatu...

Algul suhtusin pilve kerge skepsisega. Ja ega ma ju tänagi tea, mis neist näiteks ülehomme saab. Küll aga ei ole ma meelt heitmas, kui arvuti või välise kõvakettaga miskit juhtub. Sest peale seda, kui mu kallis väline ketas koksu sai ja koostöö lõpetas, võtsin vastu otsuse olulist ka pilves dubleerida. Õnneks suudeti küll nii andmed kui ketas ise päästa, kuid siiski. Elu õpetas.

Et siis jah, paranoiline mina hoiab olulist materjali nii arvutites kui kahes pilves. Ka väline kõvaketas on endiselt kasutuses.

Kõige enam meeldib mulle see, et on võimalik vajalik kohe automaatselt pilve laadida. Nt teed nutiseadmega kiiresti pildi (jah, ma tean, et need pole kvaliteetpildid) ja juba ta ongi pilves. Mina näiteks tegin ühel õhtul lauaarvutis tööd, kui oli vaja saata abielutõendi pilt. Võtsin tõendi, võtsin nuhvli, tegin klõps ja istusin tagasi suure arvuti taha, kus pilt juba pilvekataloogis ootas.
Juuuuubeeeee mugav :)

Nüüd õpetas vend ema kah pilveteenuseid kasutama ja seega puudub vajadus google drive'i abil videoid ja pilte laste kasvamisest saata. Paneme aga venna perega need jagatud pilvekataloogidesse ja saarekodused siis ise teavad, mis teevad. Vaatavad niisama või laevad alla.

Peakski nüüd mõne salvestise üles panema :)

Nädal 12 (märts)

Esmaspäeva hommikul siis haiged lapsed autosse ja tagasi koju. See kuramuse saartevaheline praam võtab üle tunni aega ära, muidu oleks suts ja kodus. Aga mis teha, saarte-elanike eripära.

Niipea, kui algab arstil vastuvõtt, helistan. Ajad küll täis, kuid leiame, et pole mõtet tema visiidiaegade lõppu ootama jääda, et ta meid külastada saaks, kuna plaanis on verd uurida. Seega palub meil kohale tulla ja küll ta meid vahel saab võtta. Ning hoolimata sellest, et analüüside võtmine lõppeb kell 1, laseb ta meie pärast laboril veidi hiljem ka veel toimetada. Õnneks on seal väga meeldivad õed ja muud tegelased :)

Lapsed taas autosse ja arstile. Ei meeldi talle see kostuv rögin ja vereproovid on kah jamad. Nooremal Poisil veel jamam kui Vanemal. Ja ka hemoglobiin liiga all, mõlemal. Krt võtaks, ikka kohe täitsa minu lapsed... Vanem Poiss on ehtminulikult paras lubjapintsel, kuid et ka Nooremal see hemoglobiin minu kanti kisub, see mulle ei meeldi.
Igatahes jama küll, kuid lapsi pole mõtet piinata ja nüüd on mõlemad antibiotsi peal. + rauapreparaat.

Näen ära selleaastase esimese liblika - ilus erkkollane :) Ootame siis kaunist suve, eksole :)

Maja ees heinamaal on kohtunud kaks kitsekarja. Kokku 7 isendit. Ja võtavad mõõtu.  Nii lahe on vaadata, kuidas sarvehakatisi kokku klobistatakse :)

Ilmad on nii fantastilised, et tahaks päikeselaiku tuhandeks killuks pudiseda. Toad on päikest täis ja õuest ma ei räägigi... Ainult et... meie õue ei saa ja vaatame kogu seda ahvatlust toast. Läbi akende, mis vajaksid meeleheitlikult pesu. Kui keegi seda ette võtta viitsiks ja nii, et sel ka mõtet oleks. Ehk et siis keegi kohe oma pliiatsite või tatise ninaga/pannkoogirasvaste näppudega akent töötlema ei saabuks...
Väljas on ikka kohe kevad. Linnud röögivad, liblikad lendavad, kassid jooksevad amokki ja see päike... sellest ei saa kohe kuidagi mööda. Päeva ajal ulatuvad kraadid 10-st ülespoole ja no mismõttes me siin palavikus lastega toas peame passima!
Ainus rõõm on poes käimine... Saab vähemalt majast autoni ja autost poeni ning tagasi õhku nuusutada.

Ja see aeg, kui päike on looja läinud ning maad katab öö, ei ole kah mitte kõige toredam... Ühel vaja ühel hetkel oma halba enesetunnet väljendada, teisel kohe järgmisel...

Siia nädalasse jääb ka üle-Eestiline ööhullus. Virmalised. Üle Eesti seisid inimesed ööpimeduses õues ja ajasid päid kuklasse. Mis Eestis. Isegi Prantsusmaal, Sloveenias ja Saksamaal saadi sambad pildile!
Järgmisel päeval kubisesid nii tava- kui sotsiaalmeedia virmalisejuttudest/-piltidest/-timelapse´dest.

Mina olen virmaliste vaatamises äärmiselt nõrk. Kanapime, nagu ma olen, ei taha mu silmad suurt miskit seal eristada. Kui suund kätte näidatakse ja ma tean, mida otsida, siis vahel isegi õnnestub...

Justnimelt - vahel. Sest tegelikkuses ei olnud see midagi väga üllatavat. Tõsi, nii tugevat mängu on meil harva, et pea igaüks palja silmaga näeb, kuid virmalistekütid näevad neid suht sageli (pimedal hooajal, eksole) ja kaamerad jäädvustavad seda samuti.

Ma nimelt olen viimastel aastatel elanud virmaliste üledoosis. Vanamees on kirglik virmalistekütt. Jahib neid nii koduses Eestis (Hiiumaa on Eesti mõistes tugevas eelisseisus teiste piirkondade ees, kuna valgusmüra põhja suunas pole eriti segamas - vahel Hanko tuled küll keeravad mäkra, kuid siiski suht vaba väli ees) kui ka reisib talviti polaarjoone taha, et siis otse pea kohal keerlevat Aurora Borealist nautida.
Jahtimisel on abiks kõikvõimalikud leheküljed, mille abil siis Päikese paugutamisi jälgitakse (mingid M ja X ja C ja misiganes klassi pursked ja kas Maa suunas ja millal voog kohale jõuab ja mis tugevusega jne jne jne) ja veel mingeid graafikuid ja teemasid ja ma ei liialda väites, et neid kontrollitakse äppide kaudu palju kordi päevas. Ja vahel siis tullakse "kilgates", et täna oli sellise klassi purse ja see peaks 48 tunniga Maale jõudma jmt. Ja kui siis ära vaibub või suund pole ikka äris õige, ollaks kurb.
Ahjaa, pilved on ju ka jälgimisel. Sest vahel on jõhker mäng käimas, kuid taevas pilves. Pilvekaart annab siis aimu, kuskandis võiks pilveauk mingi kell tekkida ja sinna suunda kihutatakse.
Oehh....

Meil on nii, et kui lapsed saavad tuttu, siis külaltki sageli suundub härra õue. Vahel pooleks tunniks ja saabub pettununa tagasi, enamasti aga laekub peale südaööd millalgi. Nagu kass, öise eluviisiga. Õnneks hiiri trepile ei too. Ja õnneks ei ole veel ükski virmaline helistanud ka, et ta rase või midagi :D

Pilte on tal aga neist öödest kümneid tuhandeid. Iga kord kahe kaameraga väljas. Üks piltide tarbeks, teine timelapse´i materjali jaoks.
2013 on tal "saagiga" pilte enam kui 130-st ööst. Või oli see 160+? Vahet pole :D 2014 oli kah üle 100 saagirikka öö. Hetk tagasi lükati taas külmariided selga ja lahkuti natukeseks jahile...

Et siis jah, mul on üledoos, kuigi virmalised on kaheldamatult võluvad :) Eriti, kui ei ole tegu vaid kumaga ega rohelise kaarega (kusjuures, ussi viskav roheline on üks ägedamaid asju tegelikult :D) vaid on sambad ja ka lillat ja sinist ja .... Nojahnoh.

Igatahes on mul hea meel, et nii paljud inimesed said sellest osa. Seni nad ainult imestavad pilte vaadates ja ei taha uskuda, et Eestis tehtud.

Väikest kogust pilte saab soovi korral vaadata näiteks Hiiumaa Fotoprojekt´i lehelt. See on selline paigake, mis sai loodud Hiiumaa ülespildistamiseks. Loodus, aastaajad, sündmused jne. Igasugust eluolu oleme paari inimesega siin üles pildistanud ning avalikkusele tutvustanud. Ütleme nii, et asi on üllatavalt meeldivalt hakanud käima minema, igasugu tellimusi ja koostööpakkumisi muudkui tuleb :) Raamatud, muuseumid, kataloogid, eraisikud... Täitsa äge :) Aga missioon jätkub ja saab selle Hiiumaa ükskord ehk korralikult ää pildistatud :)

Miskit kiirelt valitut panen siia ka:

Selline täitsa tavaline Hiiumaa virmaline :) Eelviimasel pildil siis ka üks "ussi" viskamine näha.

Et jah. Tänu oma tänaseks siis kaks aastat kestnud kirele ja sellele pühendumisele on Vanamehest saanud talle endalegi üllatuseks täiesti tunnustatud ööfotograaf. Ning... öös on ju veel ka helkivad ööpilved, Linnutee ja muu tähemajandus, ülivõimas äike jne jne jne. Et kui ole virmalisi, on miskit muud ikka. Öös toimub asju :)

Veel üks asi jäi möödunud nädalasse - Päike sai 73% varjutatud. Pilves küll oli, kuid päris ilusasti oli läbi pilvede näha. Vanamees muidugi klõpsis pilte ka, kuid ma polegi neid veel näinud :)


Sedakorda siuke nädal.

Emotsioonitus

Iman, ikka veel võrratu

Vaatasin tänast Pealtnägijat ning üks lõik oli modellidest ja nende igapäevasest tööst.

Miski tundus kogu aeg vale olevat. See, et nad on ülikõhnad ja ilma vormideta, ei üllata enam ammu ega kedagi, kuid miski tundus siiski valesti olevat.
Ja siis ma taipasin. Mitte üks neist ei naerata! Mitte ainumaski noor neiu!

See tegi selle töö mõtte kohe kurvaks. Ja masinlikuks. Ja massiks.
Sest... varasematest aegadest on mul meeles imeilusad ja säravad modellid. Kes meist ei teaks Cindy Crawfordi, Claudia Shifferit, Linda Evangelistat, Naomi Campbelli, Eva Herzigovat, Christy Turlingtoni, Imanit jne jne jne. Naised, kes särasid ja keda oli terve lava täis. Ilusad, vabad ja vallatlevad.

Nüüd vaatad neid riietekandjaid ja .... nad oleks nagu zombied. Mitte ainsat emotsiooni ei tohi kusagilt paista, naeratus tundub lausa eriline patt olema...

Kas tänapäeval on nii, et modell ei tohi tihedas disainerite konkurentsis rõivast varjutada? Et peab olema täiesti tuim ja nagu robot seal ringi saalima?
Olgem ausad, eks vist särav modell tõmbaks pilgu tõepoolest pigem enesele ja vabalt võib rõivas ta seljas tähelepanuta jääda...
Või olen mina liiga vana, et ei mõista oma arusaamistes ja hinnangutes ajaga kaasas käia? Seda vist küll, jah... Ja ilmselgelt on eilane ka minu arusaam, et kaunis naine suudab iga rõiva kauniks kanda.

Aga siiski on paganama kahju, et enam ei ole laval ilu, on ainult hilbud.

Issinoor

Meie poistel on üks uus lemmikmänguasi. Issinoor.

Algas lugu nii, et leidsime Vanamehe kunagise üliõpilaspileti. Seal peal selline noor ja päris kobe tegelane. Mina siis vaatasin pilti ja rõkatasin: "Oi, issi on noor!"

Sellest päevast alates hoiab Vanem Poiss seda oma lauakesel ja nimetab Issinooreks. Vahetevahel siis käib ja imetleb/nimetab seda. Noorem Poiss leiab, et sellega on vahva igemeid sügada.
Kõlbab ka selleks :)

Poleks seda eales uskunud

Larhv või liar?

Ausõna, ma poleks mitte kui kunagi uskunud, et mina võiks tahta Savisaare kaitseks välja astuda. See tüüp lihtsalt on oma olemuselt mulle nii üüratult vastumeelne, et...

Ja nüüd siis olukord, kus tunnen, et seda vastikut vanamehenässi peab toetama...

Ma lihtsalt ei saa aru, mis kuramuse klaperjaht neile raudsetele suletud ustele esimestel päevadel käis. Mille paganama pärast on vaja end sisse möllida ja üritada iga hinna eest võimalikult kaugele saada? Mida see annab? Mida saada loodetakse? Pilti kunstlikus koomas olevast tüübist? Milleks? Või äkki ripub info infektsiooni olemuse kohta suurelt palati uksel? Mis tähtsust sel on, mis infektsioon? Miski jama, mis tekitas suure jama. Ja edasi? Tahad osa endale saada või?

Ma olen sellisest ajakirjanduslikust eetika puudumisest sügavalt häiritud. See on juba nagu laiba mõnitamine ju...

Pehme "M"

Ma olen ilmselgelt väga teadlik "rahvuslikest" eripäradest. Eriti tean ma siin Hiiumaal saarlaste kohta tarku sõnu ritta seada.

Ükspäev arutlesime Vanamehega häälikute ja tähekombinatsioonide üle eesti, saare ja hiiu keeles. "N"-tähe juures teadsin targutada, et meie kandis seda pehmel kujul pole ja kõik ninnu-nännu "nnn-id" kõlavad meil jäigalt. Millegipärast ja kuidagimoodi sattusin aga hoogu ning valgustasin Vanameest veel ühest ilmselgelt senitundmatust keelelisest eripärast: "Saarlastel ei ole pehmet M-i!"

Nojah... M mmiks ja uus häälikunüanss nüansiks, kuid Vanamees oma oluliselt suurema rikutuse taseme juures vaatas mind jupp aega naerdes ja uuris siis: "Kust sa seda tead? Ma ei teadnudki, et sa nii kogenud oled..."

Nüüd siis neljane punt :)

2a, 6a, 1,5k ja 7k (märts 2015)

Otsustasime, et hakkame iga mõne aja tagant meie lastenelikut üles pildistama. Hea ajas jälgida ja meenutada :)

Oehh, nad on meil ikka võrratud :D Ja ma ikka imetlen seda komplektsust - me vanematel on kaks pojatütart ja kaks tütrepoega. Kas saaks veel paremini olla :)

Nädalad 8-11 (veebruar-märts)

Nii, asi läks aina hullemaks.
Sel aastal siis tervised allapoole igasugust arvestust ja sisuliselt valitseb meil non-stop laatsaret. Üks saab terveks, järgmine haigestub jne ringiratast. Njah...

Ja kuna ma ei ole võimeline isegi tervete laste ärkvel olles arvutis istuma (millal ma siis veel nendega koos olen kui mitte praegu?), siis haigete laste kõrvalt on see suhtkoht võimatu ka eeldataval/loodetaval uneajal. Nii need harvad võimalikud (reeglina veerandtunni kaupa öösel) hetked, mil ma arvutis olen, kuluvad erinevate tööde ja kooli peale. Nii lihtne see ongi.
Aga proovin siis täna märksõnad lauseteks vormistada ja mingisugused kokkuvõtted teha.

Nädal 8 (veebruar):

Nooremal Poisil pistab valge peanupu kohe esmaspäeval välja juba 4.hammas.

Päikest on uskumatult palju. Aga ikka veel on selline talvepoolne see olemine.

Sunnin Vanameest mulle riiuleid ehitama, kuna taaskord on mul tulnud idee mööblit ringi tõsta.
Ja siit saab kohe lisada kobina meeste loogika puudumisele: saadan Vanamehe Kärdlasse saematerjali tooma. Eelnevalt valin välja materjali ja mõõdud. Ja arvutan välja kogused. Ja kirjutan kõik ilusasti üles. Isegi hinnad panen juurde nii jooksev meeter kui hind kokku. Et siis ju pilt selgem, eksole. Nii... tuleb tagasi ja.... ühte sorti prussi on 21m asemel 2,1m. ?????????? Mida ma teen sellise jupiga? "Aga see siin paistis nii koma moodi". See "koma" on number kahe saba. Ilus ja selge. Ja kordan - kohe kõrval nii meetri hind kui 21m hind. Lambike ehk?
Huvitav kas ma olen ainus, kes meeste loogikaga kimpus? Või teised lihtsalt ei kiru oma küljeluid?

Vanamehe sundimine tuleneb ajafaktorist. Ta nimelt on paariks nädalaks polaarjoone taha sõitmas ja ma tahan enne endale ka miskit. Antud juhul siis riiuleid.

Küüned lasen seekord kolmevärviliseks lakkida. Üldse mitte minulik. Reeglina range klassika austajana olen tänu Putini teemadele patriotismi rõhutav ja küütsakad saavad sini-must-valge katte. Kõik 10 on ehitud justkui minilipukestega. Las siis olla.

Aga imelikuks olen ma ikka küll muutunud - lahkun mõneks tunniks kodust ja võiks ju eemal- ja iseolemist nautida, kuid juba mõne aja pärast tunnen oma poistest puudust. Ikka täiesti nõme kanaema...

Vanamees lahkub. Ärkan poistega ja toimetame paar hommikutunnikest. Seejärel lahkub ka elekter. Wtf?
Meil ei käi reeglina elekter ära. Hoolimata sellest, et meil on olemas kaev, kust saada vett, puupliit, millega saab kütta ja süüa teha ning isegi välikemps, kuhu ma oma jalga veel kunagi tõstnud ei ole, ei ole see meeldiv tunne. Ikka ju harjunud oma elukorralduse ja oma mugavusega.

EE saadab teate, et nad on teadlikud ja taastub paari tunni pärast. Taastamine lükkub veel +3 tundi. Ja kui ka see aeg hakkab täis tiksutud saama, tuleb teade, et taastumine veel +3 tundi kaugemal. No minge pekki, noh! Lõpuks helistan, ootan ära hiiglapikad muusikalised vahepealad ja uurin klienditeenindajalt, mis ma nüüd tegema pean. Kas ka too tärmin võib edasilükkamisele minna või on lootust siiski taastamisele? Mida ma oma kahe püsimatu minitegelasega seal küünlavalgel teen. Suht ebamugav on pliidil vett keeta ja siis seda pepupesuks doseerida, eksole. Aga vähemasti on mul see võimalus olemas.
Õnneks elekter leiab siiski tee tagasi meie juurde. Oli olnud pealiinis miskine jama, mis nõudis uute seadmete toomist ja paigaldamist.
Aga vahepealsesse aega jäävad siis küünaldega ümbritsetud gaasipliidil söögi valmistamine, pealamp otsa ees ning pepupesu samuti pealambiga... Lastel nalja kui palju. Minul nii naljakas ei ole.

Vanemal Poisil kinnistub uus lemmikvärv: onahh (loe: oranž)

Poisid paranevad vaikselt nohust ja ma isegi ei mõtle Vanema Poisi lasteaeda viimise peale. Hoolimata sellest, et talle väga meeldib seal teistega mängimas käia. Aga meie senine graafik alates oktoobrist on ca 3-4 päeva igas kuus. Ülejäänud aja on haige või siis taastumas (kuna otsest vajadust viia ju pole, siis lasen tal enne ikka kahtlusteta täiesti terveks saada).

Ema tuleb nädalavaheks Hiidu. Poistel rõõmu kui palju. Vanem Poiss saab mitte kõige toredamast ilmast hoolimata vanaemaga õues toimetamas käia ning et lastes väljas söömise kultuuri juurutada, käime ka kohvikus maiustamas. Vanem Poiss on suur kohvikufänn juba. Noorem ei arva sest veel miskit :)

Vanem Poiss toob mulle peotäie lumikellukesi, endal nägu säramas. See esimene kimbuke oma lapselt (küll vanaema abiga korjatud ja peos kohmakas kindas veidi muljuda saanud) on nii südantsoojendav, et kerge niisutuski tekib silmamunade kohale :))) PS: Lilled on tänaseks ammu närbunud, kuid ikka veel ei raatsi neid ära visata...

Nooremal Poisil lõikub 5. hammas.

Mulle tekib ootamatult tilluke lisatöö ots. Poleks muidu mainimist väärt, kuid õppeprotsessiks imeliselt õigel ajal ning parajalt nüansirikas. Erialane. Ja saab ilusti distantsilt Tallinnasse tööd teha. Oleks vaid seda aega nende pidevalt tohterdamist vajavate tegelaste kõrvalt! Aga kui tahan tulevikus kliente juurde ja juurde saada, siis on hädavajalik end turule sisse sööma hakata. Ei tule mulle keegi hiljem täispaketiga ligi, ikka jupiti tuleb end uuele erialale sisse möllida.

Nädal lõppeb paraja pauguga. Tuleb välja, et ka mitte-ootamatu võib kokkuvõttes siiski päris ootamatuks osutuda. Sureb lähedane inimene.


Nädal 9 (veebruar):

Ema on kihutanud Saarde matuseid korraldama. Mina korraldan kodus kasside ja lillede elu-olu, prügimajanduse ja kütte teemad, pakin kohvrid ja poisid autosse ning sõidan õhtuse praamiga samuti Saaremaale. On küll matusemeeleolu, kuid ei midagi väga hullu. Ei olnud just üllatus.

Öösel haigestub Noorem Poiss. Kõrge palavik ja rahutu/vähkrev öö. Vabariigi Aastapäeva veedab laps jorisedes ja minu külge klammerdudes. Ei mingit planeeritud erilist pidulauda ega tähistamist. Ka järgmine öö möödub kõrges palavikus. Tulemuseks 2 hammast (6. ja 7.) ja rõõmus-rõõsa palavikuvaba laps.
See on siis kolmapäeva varahommik.

Kolmapäeva lõunast lööb minul põhja alt. Palavik kõrgele ja miskine kõhuviirus, mis pidada mööda inimesi käima. Ikka väga karmil kujul, suure intensiivsusega.
Neljapäeva hommikul seevastu tunnen end juba peaaegu inimesena. Nii inimesena, et suundun siiski planeeritud juuksurisse. Saab kunagise klassiõega/sõbrannaga lobiseda ja metsa kasvanud kiharad taltsutada.

Õhtul selgub, et koleda kõhuviiruse on külge haakinud ka Vanem Poiss. Ütleme nii, et seda siin kirjeldada oleks liig mis liig. Aga kõrges palavikus pidevalt nuttev ja ainult süles rahunev laps on ikka karm küll. Lisaks ukerdab põrandal 6-kuune tegelane, kes ka tähelepanu tahab ja tegelemist vajab. Olen siiralt tänulik, et viibin Saares, kus teised pereliikmed suureks abiks on. Sest... Nii kui Vanem Poiss oma haigusilmingutega lagedale tuleb, jään uuesti ka mina. Ja kordan - seekord on tegemist eriti jõhkra variandiga.

Reedel on matused. Ei ole mõeldavgi, et ma osaleda saaksin. Millest on väga-väga kahju.
Jään oma ainult süles mitteröökiva 2-aastase ja mängida püüdva 6-kuusega koju. Endal pidevalt vaja kempsu vahet joosta ja Noorem Poiss vajab ikka veel sageli rinnapiima ja samal ajal karjub teine kõrval, et tahab sülle... Oehh...

Kuna kauem ei julge ma talvel maja ilma aktiivse kütteta hoida, jään endale kindlaks, et pean reede õhtul Hiidu sõitma. Haigena + haige lapsega + imikuga. Ema on veendunud, et ta tuleb kaasa. Et ta ei lase meid sellises seisus ise minna.
Sellest on ikka üüratusuur abi. Sest... endiselt olen ikka kohe väga-väga rivist väljas. Mis siis, et seda oluliselt endal tunda ei saa lubada.

Nädalavahetusel oleme mina ja Vanem Poiss endiselt haiged. Ema ja Noorem Poiss on pääsenud. Noorem Poiss saab pühapäeva hilisõhtul 7-kuuseks.

Ilmast ei tea suht midagi. Paras püstijala-kooma on peal.


Nädal 10 (märts):

Koolinädal. Jääb minemata kahjuks. Esiteks jõuab esmasp. õhtul alles koju tagasi Vanamees ning ei mina ega Vanem Poiss ole veel päris terved, kuigi selles suunas liikumist alustanud.

Nooremal Poisil 7-kuu "ülevaatus". No ikka üldse enam ei kosu, ei pikkust, ei kaalu. Vaid 300g ning 1cm (9,9kg ja 72cm). Arst arvab, et kuna ta nii aktiivne ja muudkui ringi ronib ja toolide/autode/milleiganes abil ringi astub. No vaatab seda asja. Lisatoitu ei taha, selle manustamine käib juba jupimat aega suure sõjaga. Aga ma ei saa ju jäädagi teda tissiga kasvatama, nii suur laps ja nii paljude hammastega vajab juba ammu lisa.
Laekub ka 8.hammas.

Vanem Poiss taastub kiiremini kui mina. Nädala keskpaigaks on tema juba terve, minul võtab veel natuke aega.

Aga.... nädalavahetusel jääb Noorem Poiss kõrgesse palavikku... Ja kõht lahti... No ma ei või, noh!

Palju vastikuid ilmasid. Tatised, lidrised, külmad ja tuulised. Mõni imeline satub kah teiste sekka, kuid valitsev toon on siiski "puhas pask".

Minu suureks üllatuseks kannavad kassid puuke. Märtsi alguses? Aga mida ma imestan, pole ju korralikku talve olnud.
Puugiampullid kuklasse, ei muud.


Nädal 11 (märts):

Vanem Poiss on nii naksakas, et suundub lasteaeda. No mida pärglit ma temaga ikka peale hakkan, kui ta keset mänguhoogu maas kükitades mulle otsa vaatab ja küsib: "Lasseaeda?". Või kui kuskile minema hakkame, kõlab sama küsimus... Ilmselgelt ta igatseb sealseid tegelasi ja teistmoodi mänguasju.
Üle ma aga pingutada ei julge ja viin ta sõime vaid esmaspäevast kolmapäevani. Kõik kohalkäivad lapsed paistavad terved olevat ja kasvatajatega suheldes on tagasiside julgustav.
Hästi armas on meil see, et sõimekasvatajad võtavad saabuva lapse sülle. Ma ei tea, kas kõik lapsed või vaid need, kellele see tundub meelepärane olevat. Meie oma läheb rõõmuga "kalli-oppa'sse", nagu ta ise ütleb (kallistav sülelus), nii kui rühma uksest sisse saab. Heal juhul lehvitab lahkuvale vanemale "sau-sau!" ja ongi tema toimetamistest tulvil päev alanud.

Kasvatajad tervitavad teda alati rõõmuga (nad on meil ülitoredad, kahju, et nad järgmisse astmesse ei liigu vaid ongi sõimele spetsialiseerunud) ja ütlevad, et temaga pole kunagi mingeid probleeme. On ütlemata rõõmustav kuulda, et ta väljaspool kodu oskab sotsialiseeruda ja end vaos hoida. Vahel võiks see rohkem ka koju laieneda... :D
Õnneks ei ole talle ka äratulek probleemne. Nähes mind või Vanameest rühma astumas, jookseb suure hooga kallikalli tegema ja siis hakkab mänguasju ette vedama ja näitama, mis mida teeb. Tema viis oma päevaseid elamusi jagada :)

Sööb endiselt mehe moodi. Nt 4 portsu hommikusööki ja 3 lõuna oma pole tema puhul midagi imestamisväärset. Kui enam ei mahu, loobub magustoidust ja ka maksakastet sööb vaid ühe portsu, kuid muu läheb ludinal.

Patrab palju. 5-sõnalised laused on suht tavalised juba. Tal küll on kindlad tähed, mida ta kipub sõna alguses ära vahetama, kuid üldiselt on väga arusaadav. Ma isegi üllatun, kui palju ta juba rääkida oskab. Mingi meeletu hüpe on toimunud viimase kuu ajaga. Kasvatajad olid ikka õite imestunud, kui poiss peale kuud aega eemalviibimist lasteaeda läks ja muudkui kõigest ja arusaadavalt rääkis :)

Kodus ei läinud asjad aga teps mitte nii roosiliselt. Noorema Poisi palaviku jätkuks tekkisid kõhuprobleemid, milles ma kahtlustavalt hakkasin ära tundma sünnist saadik olnud murekohta. Arvasin, et on juba korda saanud see jama ja ka mõne kuu tagused analüüsid näitasid seda, kuid kuri kahtluseuss paotas varjusurmast silma.
Kolmapäevaks ei pidanud ma enam vastu ja helistasin arstile. Telefonitsi leppisime kokku, et viin analüüsiks vajaliku materjali ise Terviseameti laborisse ja ta helistab neile ja annab suusõnaliselt tellimuse. Ei hakka saatekirja kätteorganiseerimise peale aega kulutama.
Tõelised väikese koha eelised. 20min hiljem olin labori uksekella helistamas ja täielikult informeeritud töötajale materjali üle andmas. Ja õnneks on meil selline arst, kes on alati nõus uurima ja puurima, mitte ei hoia analüüside raha kokku. Ja alati tuleb vajadusel ka koju :)

Paralleelselt olin väga töömeeleolus. Tervis oli ju tagasi ja hulk tööd vajas tegemist. Nii see väikemees siis siin põrandal mängida ukerdas ja mina samal ajal mööda suurt lauda oma dokumente taga ajasin. Praegu veel natuke aega saab sedasi teha, kui Vanem Poiss lasteaias. Varsti ulatuvad ka noorema krati väikesed käekesed niipalju lauale, et ei saa siin enam miskit pinnalaotust teha.

Kindlasti vajab äramainimist luure-kurgi saabumine. Nimelt saabus 11.märtsil meie esimene sookurg :) Kruutas siin soisel karjamaal nii mõnusalt koduselt :)
Möödunud aastal tulid aprillis.

Ilm? Täiesti uskumatu imeline päikesepaiste. Õhus on selline kogus kevadet, et hing tahab rinnust välja pahvatada. Eriti nauditav on kontrastsus - hommikuti on maa päikeseküllase härmatisega kaetud ja päeva peale saab päikese käes ka 15 kraadi lõdvalt kätte. Meie külas, mitte üldiselt. Meil selline naljakas kant, et suvel kõige soojem ja talvel kõige külmem Hiiumaal. Ja kui ilmateade siin väidab, et öösel oli Kärdlas +3, siis meil näiteks hoopis -5...
Samas kui lehed hakkavad puudes punguma, oleme meie Kärdlast ca nädal-kaks ees...

Kummalist arusaamatust ka: oli soov osta elektrooniline vidin. Ettevõttele tehti hinnapakkumine 127€. Ja kui sama vidin osta eraisikuna, oli hind järsku 55€. Sama ese, sama müüja (väga-väga suur ja kõigile teada-tuntud ettevõte). Müstika.
Loomulikult ostis eraisik, mitte ettevõte.


Reedeks oli plaan taas Saarde sõita. Oli kokku lepitud, et vaatame seal uue ilmakodaniku üle (venna tuttuus tütar), kuna ma kohe üldse mitte ei viitsi oma krattidega veel (talvisel ajal ja sissepakitult) Tallinna-sõitu ette võtta ja Saares käime mõlemad pered nagunii pidevalt.

Kõik klapib. Lapsed rõõmsad, endal energiat jagub, tööd enam-vähem järje peal.
Läheneb ärasõidu aeg. Kaks tundi enne seda saan arstilt Noorema Poisi analüüsi tulemused - jama on tagasi ja päris hullusti. Ei saa muudmoodi kui kiiresti antibiots peale. Tunnike enne väljasõitu muutub Vanem Poiss virilaks. Aga noh, lapsed autosse ja siiski minek.
Tee peal on aru saada, et Vanema Poisiga pole siiski päris ok. Ja ongi nii - palavik üleval. No mis needus selle Saardesõiduga ometi on? Juba viimased ma ei tea mitu korda haigestub ta kas enne reisi ja seega jääme koju või haigestub ta suht kohe peale kohalejõudmist. Ei julge selle moega varsti enam Saare-koduseid vaatama minnagi ju...

Jõuame siis Saarde ja lapsel palavik 39,5. Ja hakkab looma miskine köha ja nohu moodi asi. Köha eriti koleda häälega.
Palju õnne. Ja palju õnne veelkord, meil Vanamehega täitus 5 aastat.

Nädalavahetus kulus siis ühtepidi uut ilmakodanikku imetledes ja teistpidi haiget last ravides-lohutades. Vahel käis ka vennaga ja onutütrega mängimas, kuid suure osa ajast veetis kellegi süles vedeledes. Nii kohutavalt kahju oli, kuna ka vennatütar oli oodanud seda, kuidas nad koos aias mängivad... Ja Vanem Poiss tohutult fännab oma onutütart ning see jõuetus oli lihtsalt nii nukker. Lisaks mittesöömine... Sest hoolimata terve olles söödavatest hiigelkogustest on see laps paras kondikubu. Ainult suur pea ja siis pikad peened jäsemed ja vibalik keha. Vahel täitsa mures, kuid kuna ta tarvena nii ülimalt energiline, siis ju ta kulutab selle kõik sahmerdamisse ära lihtsalt.

Laupäeval Kuressaares ehituspoodi väisates sain teada, kuidas on võimalik endale teenindaja ligi leida :)
Käin ja otsin, kes mulle jupi vajalikku välja mõõdaks. Küsin, ei kedagist. Hakkan kassasse suunduma, et sealt nõu saada, kuid viimasel hetkel keeran otsa ringi ja suundun tuldud teed tagasi. Ma ju ometi
nägin mõõtmise atribuutikat ja väljalõikamise lauda.
Ei miskit, laotasin soovitu lauale ja asusin mõõtma. Olin omadega peaaegu valmis, kui saabus kiirel sammul sõbralik naisterahvas. Üle ei hakanud ta mõõtma, usaldas mind ja pakkis-koodistas mu toote :D

Ühe tarkuse võrra sain veel teadjamaks. Minu pisitilluke poiss on hiiglane! Seesama tegelane, kes särava naeratuse saatel mööda põrandaid käputab, ei ole üldse mitte mingisugune pisike olend, keda kallistades tema haprust tunned.
Nimelt kohtusin 1,5-kuuse neiu A-ga, kes tänaseks on peaaegu sellistes mõõtudes nagu Noorem Poiss sündides. Ja ta oli nagu suleke mu kätel! Ma ei saanud üldse aru, et ma last süles hoiaksin. See tibatilluke olevus, see olematu kaal, see imeline hambutu naeratus ja piiksuv hääleke... Ja siis läheneb ja nõuab sülle mu oma pisike poja ning ma raban ta sülle nagu elevandipoja... Sellisel hetkel saan aru, et mu 10-kilone tegelane ei ole tõepoolest enam väike.
Ja ma ei usu siiamaani, et ta oli sündides sama tilluke nagu preili A praegu... Ta lihtsalt ei saanud olla! Kuigi mõõdud klapivad... :D

Nädal 7 (veebruar)

Jätk eelmise nädala lõpu õudustele.
Vanem Poiss läheb magama ja südaöö paiku pistab röökima. Nii igal ööl ca kolmverand nädalat. Iga mõne tunni tagant karjub. Gaasid. Ropud. Ja ilmselgelt väga-väga valusad.
Kui gaasid väljas, rahuneb. Järgmise korrani. Aga see pole veel kõik - kõig jõhkram on see, kui laps mitmel õhtul ärkab unest oksendamise peale... Arusaamatus, paanika... Kurb kohe seda väikest inimest kallistada/lohutada ja muudkui voodiriideid vahetada.
Ja räägib, et hambad valutavad. Ju see 20. siis liiga teeb... Vaadata eriti ei lase.

Noorem Poiss vintskleb öösiti palavikus. Nohu ja köha ja hammaste tulek... Pühapäeval pistabki 3. hammas otsa igemest välja.

Minul ei ole midagi haruldast, kui ööpäevane uni on 1,5 tundi... Kui üks omade probleemidega lõpetab, siis teine alustab ja mis mul seal siis magada. Samas vahepeal kingiti mulle ka 1 lausa imeline öö! Terve öö kohta ainult kahel korral Noorema Poisi nosimispaus, a 20-30 minutit ajakuluga. Ehk siis ööunest ainult ca 1 tund maha arvata :D Ja mitte üht muud piuksu ega rabelemist :)


Ilm oli võrratu. Uskumatult palju päikest. Ja meie istusime toas :) Aga ega toaski päikese vastu miskit ole.

Vanem Poiss sai siis 2 aastat vanaks ja puha :) Kahjuks tänu haige olemisele ei saanud sõpradega koos tähistada ega keskit. Aga lohutan end sellega, et ega ta suurt adunud küll, et miks ta kingi saab ja miks tort tuld purskab. Järgmisel aastal juba olulisem see tähistamine.

Uus lemmiksõna on kitarr. Iga kord, kui plaadilt kitarrimuusikat kuuleb, hüüab üle maja: kitarrrrr, kitarrr! Jajaa, me kuulsime küll, juba esimesel korral! :)
Hetkel on väga in teema värvid. Neid me õpime hoolega ja nii siis muudkui osutatakse kõigele ja räägitakse mis värvi ese on. Ja siis muudkui kinnita ja kinnita :)
Täiesti selged on punane, sinine, tullane (kollane), roheline, lilla, muhhh (must) ja enamasti ka valge. Roosa, oranž ja beež ununevad järgmiseks päevaks ja siis vaja taas kordama hakata.
Himus jutupaunik on igatahes. Muud ei ole kui üks patramine ja juba hakkavad esimesed lahedad killud tekkima. Ses osas läheb nüüd varsti lõbusaks :)

Noorem Poiss on endiselt tõeline naerukajakas. No iga kord, kui pilgu tabab (olgu see siis päeval või ööhämaruses või hommikul ärgates), valgub üle terve näo hiiglasuur naeratus. See on ikka imeline aeg, kui neil veel puudub piiride katsetamise tujukus ja nad ongi kogu aeg siiralt rõõmsad :)

Sõberipäeval oli Vanamees kodust kaugel üht üritust jäädvustamas ja seda enam üllatas ta mind, kui koju koos lillede ja pisikeste meenetega tuli... Oli ju omavahel juttu, et me ei pea sest päevast... Ja mul polnud südamekujulist kookigi küpsetatud ega miskit :D

Tundub, et haigused taanduvad. Vahelduseks. Mõneks ajaks.

Nädal 6 (veebruar)

Ma lihtsalt näen siin pildil Vanamehe nr 45 saabastes ja tubastes retuusides nii hurmav välja, et pean selle talletama. Hea, et meil hoovis privaatsus on, vastasel juhul tuleks moepolitseiga tegemist :)

Nädala esimene pool oli väga mõnus. Kodune ja rahulik, lisaks veidi sättimisi/seadmisi ja natuke ka ümberehitust. Ja plaane edasiste toimingute ajakava koostamisel.

Nädala killuks sai 4.veebruari Valimisstuudio. Ma saan aru, et stand up komöödia on praegu popp, kuid et see žanr ka ERR-i Valimisstuudiosse on jõudnud, oli minu jaoks üllatav. Ma pole pikka aega nii palju naerda saanud :) Need "Äähhh?", "Palk vähemalt tonn!" ja "Kaitsekulutused vähemalt 2%!" jäävad mulle kindlasti aegadeks meelde. Nagu palju muudki tollest saatest :)

Neljapäeval poistega arstil. Ühel 2a ja teisel 6 kuu ülevaatus.
Vanem Poiss siis 13,5kg ja 93cm (mis annab pikkuse "väidetavaks eelduseks" ca 186). Ehk siis enne 2-ks saamist on kasvamise hoog vähenenud.
Räägib hirmus palju ning suht palju on ka 4-sõnalisi lauseid. Neist esimene oligi sel nädalal: "Venna tule(b) issi oppa!". Hetk hiljem, kui venna pepupesu vaatles, nentis fakti: "Palju-palju kaka, venna".

Noorem Poiss 9,6kg ja 71cm. Tema oli juurde võtnud napid 150g. Arst aga arvas, et muretsemiseks pole põhjust, kuna ta rahmeldab ja liigub nii hirmus palju. Ja sööb ju endiselt palju ja ega see kõik energiaks lähe, muist tuleb ikka välja ka :) Arst vaataski poissi ja tegi talle etteheiteid, et kuhu ta kiirustab, ta peaks roomama ja pöörama ja istumist õppima. A kus sa sellega - tal vaja hirmsa kiiruga käputada ja võimalusel muudkui end tugede najale vinnata ja siis õndsa näoga edasi marssida.
Nüüd puudub igasugune võimalus nt kööki võileiba tegema minna - selle aja sees on ta raudselt jõudnud kuhugi, kuhu ei tohiks (nt välisukse juurde, kuuma kaminaklaasi uudistama, trepi alumisele astmele jne) või seistes käekesega õnnelikult vehkides ka teise käe pittu võtnud ja ümber kukkunud.

Igatahes - kasvavad mühinal :)

Reedest alates keeras suht enamus aga peppu.
Oli plaan Saarde minna. Tuul oli 2m/s, Sõrus ja Triigis (sadamad) alla 10m/s. Ja tuleb teade, et "Seoses tugeva tuulega praam ei sõida". Wtf? Teate, kui teil on probleeme Taani väinadest voogava lainega või hoovustega, siis teavitagegi reisijaid selliselt. Kedagi ei huvita, et need nähtused on tuule poolt mõjutatavad. Kusagil vehib liblikas kah tiivaga ja ei tea mis orkaan sest välja tuleb, eksole. Usutavuse huvides ei tohiks teavitus koosneda lühikesest tekstist, kus räägitakse tuulest...

Igatahes, s*** oli keema aetud ja kiiresti vaja ringi mängida oma sõit. Et ei tekiks pikki ooteaegu kummaski sadamas ja mannergul poleks vaja ka kihutada. Ega neid praamiaegu ka ju niiväga valida ei ole ja lisaks sõidab laste ööune graafik sisse.

Kiiresti-kiiresti kalkuleeritud ja minekut. Üle mannergu. Kahe praamiga ja palju pikema teekonnaga.
Aga minna oli vaja.
Poisid olid tublid, nii praamidel kui autos.

Laupäeval hakkas Vanem Poiss oksendama. Õhtul saunas haarasin mina suure kausi ja väljutasin kogu mao sisu. Isegi hommikusi pudrule asetatud mustikaid oli näha... Terved ja ilusti pundunud...
Igatahes seal kausi kohal kõõksudes lubasin endale, et edaspidi närin lihatükid väiksemaks... (loodetavasti keegi ei lugenud seda siin söögi kõrvale).

Tagasi pidime sedakorda sõitma juba pühapäeva hommikul. Loomulikult praam ei läinud, kuna tuul oli rannikul iiliti 28m/s. Ok, arusaadav. Kuna ka Vanamees oli siruli jäänud, siis sellise laatsaretina (minul palavik ja kaaluta olek) ringiga sõitma ei hakanud. Õhtul aga enam ei jaksanud minna, kuna see viirus on ikka päris jõhker.
Selles mõttes oli jube hea, et Saares olime. Ema võttis laste kantseldamise enda kanda ja me saime haiged olla.
Pühapäeva õhtul murdus ka kõige tugevam - Noorem Poiss palavikus. Ja köhas. Ja nohus. Ja kõht lahti. Äge.

Et siis jah. Sellenädalane ilm oli vahelduv ja saun okseralliga.

Nälg

Eeeeemmm... ei olegi siis suppi või?

Olen siin kirjutanud, kuidas peale kõhuviirust on Vanem Poiss iginäljane ja reaalselt kogu aeg peab tal miskine söögipoolis käepärast olema. Kui ei ole, käib hoolega küsimas.

Täna hommikul, kui mulle tundus, et tal vist on kõht ilusti täis, astus laps peale kerget mängutiiru minu juurde ja küsis "Emme, muhmin?". Vastasin, et vot täna hommikul meil ei ole muffineid. Laps mõtleb hetke ja teeb uue katsetuse: "Panni?". "Ei, kullake, pannkooki ka ei ole. Kas sa tahad jälle süüa?"
Laps on juba üsna nõutu ja on näha, et pingutab lahendust leida. Lõpuks haarab justkui õlekõrrest: "Suppi?"

No see peab ikka nälg olema, kui teiseks hommikueineks suppi soovitakse :) Või siis olen lihtsalt mina liiga stampides kinni.

Igatahes läksin ma kööki putru keetma.

Nädal 5 (jaanuar)

Ilm sama. Selle vahega, et pühapäeval sadas piltpostkaart maha.

Nädala kild tuli hr Vassiljevilt. No ma pole ammu enam nii südamest naerda saanud :D Et ikka uskumatu küll, milles kõiges naised süüdi on :D
Edu poliitikas!

Muidu? Kool-kool-kool-kool. Ja semestri lõpetamine. Ja kool-kool-kool-kool.
Ööuni keskeltläbi 4h igal ööl, miinus 1-2 korda Noorema Poisi söötmiseks ärkamine.
Seetõttu vedas nädala lõpuks tervis veidi alt ja tekkisid lausa tasakaaluhäired, kuid siis sain veidi puhata ja taastusin :)

Vanem Poiss on lasteaias oma õgardlusega jätkanud. Nt ükspäev oli söönud lõunaks 4 portsu kalasuppi, õhtuks 2 portsu omletti/võileiba. Supid üldse mekivad talle hästi, ülejärgmisel päeval oli ka seljankat söönud 3 portsu... Pakkusin juba, et peaksin ehk mitme lapse eest toiduraha maksma hakkama :)

Uueks hobiks on tal kasside taastamine. Leiab kassikarva, siis läheb kassi juurde, surub karva kassile kasukasse ja teatab "Peitu!". Et kust ripakile, sinna tagasi :)
Ja joonistamine... No mina aru ei saa - üks meist on alati temaga koos, kui ta ärkvel. Ainult a la kempsus käies eemale või Nooremat Poissi üles magama viies. Mõned hetked, eksole. A selle mõne hetke tulemusel on ilmunud meil joonistused põrandale, lauale, sügavkülma kirstule, akendele... Millal??? Täielik müstika. Teab küll, et joonistada tohib vaid paberi peal, kuid kuidagi on need šedöövrid muudele pindadele ilmunud...
Õnn, et on veepõhised vildikad ja saab lihtsalt ära pesta. Aga siiski!

Muidu on armas. Käib vennal suud pühkimas, kui tollel kett maani ja tassib mänguasju ette. Järgmine hetk jälle krabab kõik sülle ja kisub käest ning viib eemale. Siis toob jälle uued asjad... Hirmus korraldaja.
Vahel on riiakas. Siis hakkab jalgpalluriks ehk annab vennale kolbaga koksti vastu pead. Äärmiselt vastik komme ja suur tülide allikas meil. Tegeleme.

Sõnu tuleb iga päevaga juurde. Täitsa selged ja asjalikud. Enam ei ole "Puta-puta, nana tuu!" nii, et vaid mina aru saan. Ikka selge tekst. Põhiliselt 2-3-sõnalised lausehakatised. Teeb end suurepäraselt selgeks. Mõned väljendid on muidugi tõlget vajavad, näiteks kollane on tullane (õpime parasjagu värve), pliiats on piila ja linnutibu on linnulibu...

Koos meeldib neile peitust mängida... Tähendab see siis seda, et üks lidub laua jala või muu kitsa koha taha ja sealt siis kikutavad üksteist. Ja lõkerdavad vastastikku pilkkontaktis olles niimoodi naerda, et mul tahaksid kõrvad mimoosi kombel rulli keerduda :)

Ja Noorem Poiss... No selle selliga pole miskit peale hakata.Vähe sellest, et end tugede najale püsti ajas - nüüd otsustas ka tugede najal käima hakata. Käed toolile ja seda enda ees lükates minekut! Ise ei oska päkkagi õigesti asetada... Aga nii, kui teda tagasi käpuli panen (sest mulle ei meeldi, et ta 5-kuusena tugede najal käib), hakkab riidlema ja vudib kiiresti mõne serva ligi, et end püsti vinnata.

Istuma hakkas kah sel nädalal. Aga ise istesse ei tõuse. Küll aga laskub istesse püstiasendist :D Kui just spagaati ei vaju, endal jahmunud ilme näol :) Ja põlvitamine on ka selge.
Ja kukub... Sest no ega pole ju vaja kahe käega hoida, kui millegi najal seisma jääd. Siis tuleb ühe käega vehkida ja tasakaal kaotada. Või siis teine käsi ka lahti lasta - mats ja maaühendus.
Oehhhhhh......

Saunas ei toimunud miskit erilist :D Lollusi ei teinud, hea oli.

See tunne...

Teist last oodates oli mul veidi kummaline ja väga-väga-väga salajane hirm: kas ma suudan teist last sama palju armastada kui esimest? No ei ole ju võimalik, et mu sisse mahub veel rohkem seda tunnet...?

Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiii rumal!
See tunne... See kasvab. Kohutava kiirusega. Iga lapse lisandumisega ning seejärel iga päevaga, mil neid särasilmi imetled. Vahel vaatad ja tunned lausa füüsiliselt, et süda tahab sees katki minna, nii armastust täis on. Ei mahu ära!
See tunne on lihtsalt uskumatu. Ja see tänutunne, et ma saan seda kogeda...

Vahel ma kaklen ja riidlen nendega. Ja siis tunnen tohutuid süümekaid, et ma peaks ju targem olema... Aga olen nagu olen, emotsionaalne ja kärsitu. Ja siis kurvastan, et riidlesin. Ja siis tuleb see pisike inimene su juurde, asetab oma käekese su jalale/käele/näole, lausub imestav-kaastundev-küsivalt "Emme?!" ja on mõnda aega maailma kõige pai´m laps.
Ja kui siis silitad neid väikseid tegelasi ja nad justkui nurru löövad, õnnis naeratus näol... Või kallistad ja tunned, kuidas väikesed käekesed sinust kui maailma kindlaimast kindlusest hoiavad... Või kui teed magava lapse imeliselt pehmele põsele musi ja ta läbi une naeratab... Ja siis muudkui musitad ja musitad ja vaatad heldinult, kuidas naeratus aina suuremaks venib... Ja siis kutsud end korrale ja lõpetad, kuna päris ärkvele ka ju ei tahaks teist musitada, muidu hakka jälle magamamineku teemadel vaidlema :)

Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada. Ja ei suuda ma aru saada, mida head olen ma teinud, et ma seda kogeda saan...

Sain hingelt ära...

Nädal 4 (jaanuar)

Ilmast pole miskit rääkida. Tavaline nigel/niru talveilm. Nullilähedane kerge miinus ja kerge pluss, õrn kirme valget maapinnal ja vahel sajab mõni helves juurde ka. Jaanuari lõpu kohta võib siiski rahul olla. Aga pilti sellest nädalast ei ole.

Hea meel, et Anu Välba tagasi teles on. Ta oskab vestelda nii, et ei ole piinlik kuulata. Küsib ka keerulisi küsimusi, kuid ise tundub samas nii toetav ja alati diskreetne. Mulle tema stiil sobib. Võib pühapäeva hommikuti vaadata küll :)

Selle nädala esimeses saunas suutsin ma end ära kõrvetada.
Ronisin nimelt lavale ja kuidagi jube kuum tundus. Aga nagu jonnipunn istusin edasi. Ei saanud selga seina vastu toetada ega miskit. Taipasin siis temperatuuri vaadata ja no 120 kraadi ei ole päris minu teema... Igatahes kerisepoolne külg oli terve ülejäänud päeva teravalt punane, kuigi istusin kerisest suht kaugel... Kategooriast: kui loll võib inimene olla?

Teisel korral saunatades (mulle nii meeldib selline elu: tahan sauna - lähen!) oli mul hirmus nälg. Kuna aga aeg oli limiteeritud ja enne süüa ei jõudnud, haarasin suure viilu keeksi kaasa.
Ütleme nii, et kuumal saunalaval tundub muidu mahlane keeks nagu väga kuiv saepurukäkk. Neelamine ei ole kergeimate killast. Ei soovita. Ikka enne miskit ampsata, kui muidu oht pilti tasku pista.

Rõõm, et kameeleon-käputisest sai väike videolõik tehtud. Nüüdseks on see armas liikumisviis möödanik ja sellike kihutab neljakäpakil mööda elamist ringi. Muud ei ole kui tassi teda tagasi, kuna jälle kuskil paha peal :) 5,5 kuud vana.

Juba mõnda aega saab Noorem Poiss püreesid mekkida. Ja need näoilmed selle juures... - hindamatud :)))
Tekkis siis ükspäev mõte ühise söömaaja käigus talle pehmeks keedetud porgand kätte anda. Et las haukab järelvalve all. Ütleme nii, et sellisel kujul sobis see talle palju paremini! Peabki vist näputoitumist temaga praktiseerima hakkama, see tundub talle sobivat, kuna haaramine väga kindel ja täpne.

Vanem Poiss seevastu on pärast oma täistühjendavat kõhuviirust justkui iginäljane. Muudkui sööb, katkematult! Isegi mängida ei saa, pidevalt tuleb katkestada ja laua äärde sööma ronida. On otsustanud kõik kaotatu korralikul taastada :)

Aga muidu oli nädal väga produktiivne ka jutustamiste koha pealt... Sai räägitud palju, väga palju ja väga olulist :) Ja natuke isegi puhata ja täitsa mõnus nädal oli kohe :)

Ja viimase aja kõige-kõige meeldivam uudis jäi samuti möödunud nädalasse - mu venna perre sündis teine tütar :))) Oi see ootamine tundus lõpus pikk :D
Ja nüüd on meie vanematel lausa 4 lapselast :) Neist 1 5-aastane ja 3 alla-kahesed :) Ema alati virises, et tal pole lapselapsi ja mis me pullime. Siis ühe sai ja järgnes taas pikk vaikus. Ja nüüd siis 2 aasta sees lausa 3 sündi :D Äge!
Et siis tütrel kaks poega ja pojal kaks tütart :)

Veidi ootamatu

Istun diivanil. On ütlemata mõnus vaikne hetk - Noorem Poiss magab ülakorrusel, Vanem Poiss asjatab põrandal mängida, valge kass on end minu külje vastu surunud ja nohiseb magada.

Hetk hiljem astub laps ligi, teatab, et kass tahab juua ja kallab sahmaki tassitäie kassile kraesse! Mina ja diivan saame oma jao.

Ta pole kunagi varem sellist jama korraldanud! Ja ta valib selle korraldamiseks just selle korra, kui tassis ei ole tavapärane vesi vaid on vahtramahl...
Ma olin ikka nii hämmingus, et ei osanud õieti kurjustadagi... Kuivatasin oma tilkuvat kleiti ja tupsutasin diivanit ning vaatasin lapse hämmeldunud silmadesse ("Mis, kas ma ei tohi siis kassile juua tuua?").

Kahtlustan, et asi selles, et viimasel ajal räägime kassi pesukommetest. Kui kassid end pesevad/lakuvad, siis tema väidab, et nad söövad, mina aga, et pesevad. Ju ta siis arvas, et joodab kassi, kui tolle kasukasse tassitäie kallab :)

Nädal 3 (jaanuar)

No ilm ei tea nüüd sel aastal küll kohe kuidagi, mida endaga peale hakata. Jaanuari keskpaik ja pidevalt vihmasadu ning roheline muru. Sekka mõni lumesadu ja külmetamine. Lisaks järjekordne tormakas, kus puud kui rohukõrred edasi-tagasi kiiguvad.
Väga-väga-väga loodan, et suvi ikka tõega sui saab olema! Nagu 2014 oli :)

Aga see vihmasadu on tegelikultväga jõhker, eriti kuna korralik jääkiht selle alla jäi. Ahelavariid, teelt lihtsalt välja vajuvad autod, luid murdvad inimesed... No ikka hull on astuda läbi loikude, millel jää all! Ja oioi kuidas ma sellistes oludes oma 4-veolise üle rõõmustan. Nagu traktor ronib läbi :)

Ühel hommikul avastasime hoovist rebase. Vahtis aga ringi ja ei teadnud suunda valida. Üle õla muudkui piilus. Varsti selgus ka piilumise põhjus - teda jälitas jahikoer. Vanamees astus õue ja sekkus - juhtis koera tähelepanu mujale ja rebusk sai plagama.
See ju meie "oma rebane". Meie krundi kõrval heinamaal ta elab ja toimetab. Hoovis pole teda varem kohanud, eks see oligi paras paanika. Küll aga sorteerib ta "meie kitsedega" võidu meie kompostihunnikut :) See majast palju eemal, hea turvaline koht sobramiseks.

Noorema Poisiga sai arstil käidud, 5 kuu levaatuse mõõdud siis 9,4kg ja 69cm. Selline armas tugev pontsu :)
Vanem Poiss sai 1a ja 11k vanaks :) Natuke veel ja ongi kahene, siis ei loe neid kuid ka vist enam ...

Oli plaan Saarde sõita. Kõik plaanid tehtud, piletid ostetud, asjad peaaegu et pakitud (nimekirjad valmis). Reedest esmaspäeva hommikuni, nagu ikka.

Reede lõunaks oli selge, et ei sõida me kuhugi. Vanem Poiss oli juba nädalajagu nohus olnud, Noorem Poiss pea sama kaua, kuid ega nohu takista, kui palavikku pole. Just reede lõunal, mõni tund enne ärasõitu, tõuseb Vanemal Poisil kerge palavik. Selge, ei mingit sõitu. Tühistan piletid.
Õhtul magama läinud sellike ärkab ehmunud nutuga - okseralli. Hea, et kusagile ei sõitnud...

Mitu päeva koleda kõhuviirusega võitlemist ja õnneks hakkab laps taastuma. Suudab ja tahab midagigi süüa. Aga on veel kõhnemaks jäänud :S
Ise ei suuda otsustada, kas jääda ka "maha" või püsida terve. Pingutan viimase nimel.

Kuna Saarde ei läinud, tulid vanavanemad ise meid vaatama. Küll vaid üheks päevaks, kuid lapsel (eriti just vanemal) rõõmu kui palju :) Kindlasti aitas tervenemisele kaasa :)


Vanem Poiss vaevleb kõhuvaludes ja nohus korraga, mistõttu nutab öösiti umbes korra tunnis. Kohutavalt kurnav... Ühel ööl saime Vanamehega magama alles kella 5-st, et siis kell 7 taas ärgata. Kahju nii lastest kui endast...
Süda tilgub verd - tahaks haiget last oma kaissu võtta, kuid teine sööb öösel veel liiga sageli ja vahetus läheduses ajaks oma matsutamisega tõbise üles. Ja kui too siis valjuhäälselt protestib, ärkab matsutaja ning seejärel taas minimaalselt kaks tundi ülevalolekut, kuna üks ei lase teisel uinuda jne. Korra sai proovitud, kuulus loobumisele.
Seega magavad haige laps ja issi ühes toas, mina koos veidi vähem haige (ainult nohu ja sellest tulenevd rögisemine ja läkastamine) sellikesega teises. Mingilgi määral võimalik kordamööda uinuda.

Vanamees võitis ühe võistluse ja annab aga intervjuusid. Lõbus kuulda, kuidas hääl muutub asjalikuks ja sõnad läbimõelduks :)

Mandariinid esitati Oscarile. Raudselt tuleb sellekohane jälg maha jätta :)

Pühapäeval, kui vanemad lahkuma asutavad, küsib ema: "Kas millalgi jaanuaris te ju siia elama ka kolisite?" Mõtleme, mis kuupäevaga tegu ja voila! Täpselt samal päeval aasta tagasi me kolisimegi :) Esimene öö uues kodus ja ka mu vanemad olid kohal. Ja Suur Laps.
Et siis aastapäev ja me isegi ei teadnud :)

Poistest

Niisiis, poisinaasklid on tänaseks 1aasta 11kuud ning 5 kuud vanad.

Endiselt ollakse teineteisest suurimas vaimustuses. Kui teise pilk tabatakse, läheb ka suurim jaura hetkega mööda ja nägudel laiutab hiiglasuur naeratus. See on lihtsalt NIIIIIII lahe ja sellistel hetkedel saan aru, et mu magamatus ja pidev kurnatus tasusid end siiski ära. Ja loodetavasti tasuvad aina enam, kuna niiväga soovin, et poistel oleks kooskasvamisest tugev õlatunne.

Silm peab neil kogu aeg ja katkematult peal olema. Muidu juhtub õnnetusi. Küll jookseb üks liiga suure kiiruga ja ei saa õigel hetkel pidama, küll lendab mõni mänguasi kolakaga vastu teise pead. Lihtsalt ei oska see suurem veel kõike hästi aduda. Ei seda, et venda ei ubita endale siiski sülle ega seda, et talle ei astuta selja peale. Ja ei tehta peaga koks vastu teise pead ja ei visata metallist mudelautot venna ninna alla, põrkega näost.
Väiksem seevastu suudab ennast kõikjale kohale vinnata ja kõigele käpakesed taha saada. Ei pane ju suuremat seepärast titekatega mängima, et vend ei tohi pisiosi kätte saada. Nii jälgidki kullipilgul... Sest eks see suurem tahab ju vahel ka "valesid" asju vennale mängimiseks pakkuda ja teine võtab need suurima rõõmuga vastu. :)

Vanem Poiss on otsustanud kasvada nüüd aeglasemas tempos ja kaalus üldse mitte juurde võtta. Peaaegu pool aastat kaalub juba 13kg ning tänaseks on kasvanud 90,5cm pikaks. Enam ei olegi nii hirmus pikk omavanuste seas. Pikemapoolne lihtsalt. Mina seevastu olin samades mõõtudes peaaegu-3-sena :D
Jäsemed nagu niidid ja aina kõhnemaks tundub muutuvat, kuigi sööb asjalikult ja kõike. Aga rahmeldab ja "võimleb" katkematult, seega häda ei keskit :) Kõige suurem ja kaalukam osa on pea, kohe näha, et minu laps :)

Magamine on tema arvates siiani nõrkadele, kuid siiski julgen hõisata, et on paremaks läinud.
Kui saaks, siis ta elaks õues. Toas on liialt ahistav tema energia jaoks.
Seltskonda vajab ja fännab. Ülirahul, kui kusagil käime ja midagi teeme. Ja kodust väljas peab end väga viisakalt üleval, mis on rõõmustav muidugi :) Kodus.... noh, ütleme, et nagu väike tulekera :)

Hirmus abivalmis, nagu sellises vanuses lapsed ikka. Pesumasinasse topib pesud ja võtab välja, kuhjab kuivatusrestile, viib nõud kööki, pühib maha läinud vee, korjab kassikarvu, viib mähkusid prügikasti jne :D Hirmus koristaja on ikka veel.
Kui vennal võtta mõni riideese seljast (nt enne pepupesu), tuleb jälgida, et suurem neid kohe pesumasinasse ei viiks :D Ta on veendunud, et kõik riided, mis pole kellelgi seljas, tuleb pesumasinasse viia :)
Kui siis aga vennal vaja peput pesta, hüüatab: "Venna, kaka!" ja jookseb vannitoa ust avama. Seejärel vesi jooksma ja ise seal solberdama ehk siis aitama venda pesta. Servast natuke tüütu, kuna eks aega läheb ju rohkem, kuid väike inimene õpib ja asjatab ja see on lihtsalt väga armas.
Kui köögis toimetada, toob oma väikese tooli  ja ronib jälgima. Ja samuti tahaks siis kõike näppida ja korraldada... Vahel oleme selle pärast ka tülis, kuid üldiselt püüan seletada, mis ma teen ja võimalusel kaasan teda veidi.

Laused pikad veel ei ole. 2-3 sõna reas. Aga teeb end nendega vägagi arusaadavaks.
Teleka vastu ta üldiselt huvi ei tunne, see võib niisama mängida. Lammas Shaun tõmbab veidikeseks tähelepanu ja Maša multikas ka ning fännab ta Laulukaruselli ja Minuscule't.

Endiselt armastab vett juua. Seda üritame pikalt veel popina hoida, kuna kohe üldse ei tahaks talle igasugu mahlasid võimaldada. Niigi sööb kõike ja üldse mitte väga meie pool läbimõeldult. Saab ikka küpsist/kõrsikut ka sageli ja sealgi suhkrut piisavalt. Loputagu pidevalt vett juues suud parem.
Õnneks armastab väga hambapesu. Pigem tekib tüli sellest, et aitab nüüd küll sellest nühkimisest!

Viimase aja uus soov on pähklisegud. Talle meeldib, kui a la tudengieine (pählid + kuivatatud puuviljad) tema lauakesel kausis olemas on. Neid siis käib soovi järgi näksimas. Või nendega mind toitmas. Vahel üritab venda ka toita... jälle koht, mida kullipilgul jälgida.

Suurim söögihitt on aga marjad. Suvel sõi neid suht katkematult ise põõsastelt, nüüd nõuab sügavkülmast. Mustad sõstrad, punased sõstrad, vaarikad ja maasikad, mustikad ja rabarberitükid - kõik läheb külmunult hästi peale. Isegi oma jõhvikaportsu saab ta sügavkülmast kätte. Ei teda huvita, kas mari on magus või mõru, hapu või veidi kibegi - kui on mammu, siis läheb loosi.

 

Noorem Poiss on seevastu ikka korralik tegelane :) 5-kuusena 9,4kg ja 69cm :) Viimase kuuga ainult 1cm kasvand... Ja et nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis mina olin samas kaalus täpselt 1-aastasena... Ainult mõni cm pikem.

Arst ka imestab iga kord, et no kuidas ometi ma teda tõsta-tassida jaksan :) No mis mul üle jääb :D

4-kuuselt kasvasid kaks hammast tervenisti suhu valmis ja nüüd on järgmiste ootuses katkematult uurikett maani. Ma olen talle juba päris tüütu oma pidevalt lõuga pühkivate lapikestega :)

Ja no jõudu tal jagub. Roomama hakkas ka siin jõulude ja aastavahetuse vahel, kuid see on ilmselgelt liiga igav ja madala vaateväljaga tegevus. 1.jaanuaril, kui sai 5-kuuseks, ajas end toe najale püsti. Ja aina enam ja enam üritas käputada. Tänaseks käputab juba hoolega, isegi jalad ja käed suudab kordamööda liikuma saada ja enam ninali ei kuku :) Ainult et see käte tõstmine on naljakalt armas - suure kaarega ja ilusti sättides. Et veel ei lidu käpakil nagu ämblik vaid pigem nagu kameeleon. Gekod vist ei liigu nii, ikka kameeleonid? Ei suuda meenutada. Varaani moodi päris ei ole, too vehib küljelt ette...

Muide, liikumist alustas nagu krabi - seliliasendis, õlad ja kannad maas. Vinnas aga peput pingutades kere silda ja viskus edasi. Vot see oli naljakas aeg ja mul on tuline kahju, et see filmimata jäi!

Aga tujukam on kui Vanem Poiss selles vanuses. Tollal Vanem Poiss jauras vaid siis, kui miski häda tegi, Noorem Poiss aga draamatseb :) Vahel läheb see suuke nii armsalt tagurpidi rulli ja oioi mis hääl sealt tuleb! Ma ei teadnudki, et lapse sees nii võimas hääl saab olla! :D

Enamuse aega on aga naerupall. Hirmsasti meeldib pilkkontakt ja flirdib agaralt kõigiga :D Tundub, et samuti seltskonnalõvi kasvamas...

Noorem on tunduvalt pontsum. Kui Vanema Poisi ajal ma ei teadnudki, misasjad need titevoldid on, siis Noorema Poisi puhul tuleb ikka voldikesi ka puhastada/õhutada/kuivatada. Vaatab mis siis saab, kui jalg all.

Sel päeval, kui Vanem Poiss sai 8 kuud vanaks, hakkas ta Saares toe najal astuma. Ehk siis pink ees ja minekut! Väike videoklipp sellest ka allpool. Ja mis tähelepanuväärne - Vanemal Poisil on seal samad riided seljas 8-kuusena mis Nooemal Poisil ülaloleval pildil 5-kuusena :) Valisin kohe meelega sellise pildi, tulevikuski hea võrrelda/meenutada.

Samas vaatan, et 8-kuusena oli Vanem Poiss ka natuke tugevam tükk... Igatahes mitte selline niitjate jäsemetega silguniisk nagu täna :)

 

Lõpetuseks pilt sellest, milline Noorem Poiss peale venna poolt tuunimist välja näeb. Millegipärast on Vanem Poiss veendunud, et kui vend põrandal ukerdab, peab talle pähe asetama minu vana heegeldatud mobiilikoti ja kaela ujumisrõnga. Ükskõik, kui palju me üritame seda ideed muuta - nii peab olema ja kõik!

Igand?

Tunnen ennast tõelise igandina. Kurva igandina. Sellisena, kes ikka kohe üldse enam aru ei saa...

Sattusin nägema ETV-s mingit filmiprojekti, kus üheks kajastatavaks oli keegi noor neidis, kes rabeles end esimese Eesti H&M-i avamisel järjekorras esimeseks. Sai 100 raha poodlemiseks ja esimese 10 seas riideid valima. Mass sisenes mõni aeg hiljem.
Muidugi tuli selle nimel veeta öö poe ukse taga magades. Isa käis siis lapsukesele hommikusööki toomas ja puha. Ja kiitmas, kui uhked nad emaga tütre üle on, kuna too on nii edasijõudev...

Ja siis õitseb see neiu kaamera ees, et see on tema jaoks sajandi suursündmus ja ta on nii kirjeldamatult õnnelik. Nüüd olevat, mida tulevikus lastele rääkida.
???????????????????????????????????????

Nüüd mul kiilus kinni. Su elu suursündmuseks on esimesena poe uksest sissesaamine? Poe, mis ei haihtu järgmisel hetkel vaid mida tekib aina juurde. Käi ja vali mis hilpe tahad.
Sa leiad, et lastele väärt rääkimismaterjal on see, kuidas sa mingi tavalise poe avamist oodates öö tänaval magades veetsid? Või see, et said 100 euri ostmiseks? Selle eest saad 2-3 hilpu, mida kannad ühe hooaja...

Pärle tuli muidugi veel. Kuidas ta tunneb end lausa superstaarina, kuna lausa 3 ajalehte on teda intervjueerinud. Ja teda filmiti ka, mõelda vaid!

Ma olin/olen päiselt ka jahmunud. Kas tänapäev ongi selline? Kas ma ei sobitu enam, kui ma ei suuda aru saada selliste hetkede olulisusest ja seda nii tühjasisuliseks pean, kui veel võimalik?
Ma võin siin ju kobiseda, kuid vabalt võib probleem olla minus endas...

Kas ma olen imelik, kui ma pean mitteihaldusväärseks koos sadade või tuhandetega kusagil ühiselt rabeleda? Et ma soovin, et nii kauplus kui selle personal oleks minu päralt? Et ma eelistan astuda garderoobi rõivaid proovima siis, kui ma seda soovin, mitte siis, kui närviline järjekord mulle seda peale tunniajast seismist võimaldab? Et ma soovin õhurikast kabiini, mitte higi järele haisevat ja proovitud riideisse uppuvat varianti?

Ilmselgelt ei oska ma oma väärtushinnangutes ajaga kaasas käia.

Lasteaialaps

Hmm, sellest ma polegi ju veel kirjutanud, et Vanem Poiss alates septembrikuust lasteaialaps :)
Või noh, niivõrd-kuivõrd.

Nimelt oli plaan teda lasteaeda (ok, sõime tegelikult) viia neil päevadel, kui mul kooli vaja minna. Et siis Vanamees kantseldab kodus korraga ühte ja teine saab vaheldust. Ja noh, kui talle ikka kohe üldse ei meeldi, siis sundima ei hakka, kuna otsest vajadust ju pole.

Paar päeva harjutasime koos. Mängisime toas ja õues ja tutvusime päevakava ning kaaslastega. Siis jäin mina ära ja poiss käis mõnda aega poole päeva kaupa. Seejärel aga juba magas sõimes ka lõunaune ja seejärel oligi meil lasteaialaps valmis :)

Uskumatult valutult käis see temaga. Ei ainsatki nuttu ega paanikat. Kui mina veel juures olin, hoidis hästi minu ligi ja kui algul üksi jääma hakkas, võtsid kasvatajad kohe aktiivselt tegelemise üle ja mina sain südame metsikult kloppides koju paanitsema minna. Paanitsema a la kas tal on kõik hästi, äkki ta täna hakkab kurvastama, äkki on miskid koledad enesekehtestajad seal rühmas või muutub tema selliseks jne jne jne.

Kasvatajad aga kinnitasid, et temaga pole kohe mingisuguseid probleeme. Teeb kõike kaasa, mängib ja asjatab, ei löö ega korralda, ei nuta-kurvasta, sööb korralikult, magab jne.
Nüüdseks on isegi hommikud muutunud selliseks, et paneb peale lahtiriietamist jooksuga teiste juurde, nii et ei vaata tagasi ka mitte. Pohlad, kas ma olen veel seal uksel ja tahaks lehvitada näiteks või mitte...
Õhtuti tuleb jooksuga või vahel ka jalutades, rõõmustab "Emme, emme!", teeb kalli ja hakkab mänguasju näitama ja lobisema. Enne lahkumist käib kõik ruumid läbi ja lehvitab kõigile. Eriti fännab abikasvatajat, too tegeleb ju söögiga :D Enne ei saa ära minna, kui tädi A-le lehvitatud...
Vahel küll keeldub pikka aega garderoobi tulemast, vahel tuleb kohe. On juhtunud, et tahab ühte kindlat väikest tüdrukut koju kaasa võtta :D Vara veel!

Küll aga tekib esimene jama riidessepanekul. Seal mängib viimasel ajal kas põrandakaltsu või keedetud makaroni, sujuvalt käte vahelt välja voolates, kui teda riietada üritan. See peab ikka üks kadalipp olema :)

Niisiis. Kuna talle ilmselgelt kohe meeldib seal käia, siis viin teda sagedamini kui kool seda "nõuaks". Eks seal on kodust erinevaid mänguasju palju, seltsilisi, suurepärased kasvatajad ning igasugu põnevad laulu- ja tantsutunnid, käsitöö ja kunsti tegemine, kõne arendamine ja matemaatika mängimine. Samuti põnev hoov ja tittedel oma aedik liumäe ja muude põnevate atraktsioonidega.
On juhuseid, kus hommikul kodus minu uimerdades toob mulle õueriided kätte ja nõuab "Noh? Noh? Õue-õue!".
Sööb ka tublilt. Kõike, mida pakutakse, kõike sööb. Ja nagu kasvatajad räägivad - sageli mitu portsu :D Eriline lemmik on muidugi ühepajatoit, seda sööb enamasti 3 portsu :D
Ma siis hoian moka väga maas, kui meie rühma FB grupis arutatakse menüüde ja toidutükkide suuruste üle, et lapsed ei söö peaaegu midagi ja tükid ohtlikult suured ja.... Meie oma oleks nagu pidevalt näljane :) Kõik neelab alla.

Samas eks see kollektiivi osake olemine ilmselgelt pingeid tekitab. Vahel on ööuni rahutum (teinekord see-eest jälle tunduvat sügavam), õhtuti kipub vahel valju häälega kiljuma (ilmselge enese väljaelamine) ja ülienergiline olema.
Ikka mõtlen enda sees, et kas ikka on vaja tal seal käia ning nii pisikesel on piisav olla kodus oma perega, kuid... talle tõepoolest meeldib. Iga hommik, kui minek, küsin ka üle: "Kas tahad lasteaeda?". Ja tema reaktsioonid ei jäta kaksiarvamust.
Aga kõik päevad nädalas ma teda siiski enam ei vii. Meeldigu talle seal või ei, enese sobitamine teiste isiksustega ja enese valitsemine ei saa nii pisisele just lihtsad olla.

Hoolimata sellest, et ta on rühmas vist kõige noorem (vähemalt sügisel oli, nüüd on paar last lisandunud ja nende vanuseid ma ei tea), on ta üks pikemaid. Ja seda on küll kummaline vaadata, kuna vanemad tal täitsa tavalist kasvu ju :) Aga teised ikka suht nublud ta kõrval :D

Igatahes on mul väga-väga hea meel, et talle meeldib. See annab hea võimaluse käia teiste lastega mängimas ja just endast tsutike vanematega koos toimetada. Mis omakorda mõjub nii kõnele kui peenmotoorikale vägagi hästi :)

Suurim tõrvatilk selles mesises potis on aga tatt... Sest nagu arvata võis, korjatakse levivat nohu ikka hoolega üles. Mis on nii harjumatu, kuna ma pole teda siiani hellikuks pidanud. Nüüd aga on üks nohu teise otsa ja vaene laps ei saagi lasteaias käia nii palju kui ehk sooviks :( 3-4 päeva lasteaias ja jälle mõneks nädalaks kodusel taastumisel.

Aga mul on tunne, et see nohutamiste teema vajab lausa eraldi postitust.

Nädal 2 (jaanuar)

Tõuseb

Nädal algas korraliku külmaga - teisipäeval oli meil -13! Ega see number ju tegelikult kuigi suur ole, kuid  kui oled harjunud rohetava rohu ning kerge plussiga, siis lööb esimese hetkega ikka hinge kinni küll :)
Hommikused päikesetõusud olid võrratud - terve taevakaar täis punase erinevaid toone, mis siis mõne aja pärast kollakaga asendusid ja nii see ketas muudkui aga kerkis ja kerkis.

Uue nimega dokumendid sain kätte. Ja nagu ka taotlust sisse viies - jama sõrmejälgedega. No ei loe mu sõrmejälge kohe kuidagi, et saaks kontrollida. Teenindaja paneb enda sõrme - kohe hakkab mätšimisprotenti otsima. Panen mina - justnagu polekski mingit sõrme seal lugejas. Tädi isiklikult hakkas siis mu sõrme mudima ja vajutama ja hiiglapika punnimisega saime siis võrreldud. Esimene teenindaja jäigi minuga hätta, alles teine õnnestus pika protsessi käigus.
Ehk siis on mul ilmselgelt raskesti loetavad sõrmejäljed. Mis ma sellest küll järeldama peaks või kuhu oma karjääri suunama? :)

Vanem Poiss on (erinevalt oma isast) äärmielt tähelepanelik mu maniküüri suhtes. Alati, kui uus toon peal, uudistab tükk aega. Mina ju teada tuntud klassikalise maniküüri austaja, kuid sedakorda tuli kiiksuisu ja küüned said sinise ja valgega kaetud. Kui siis laps mu käest võttes küüsi märkas, sain väga eheda emotsiooni osaliseks - kulmud kerkisid ja isegi pea nõksatas imestusest! Hea, et sammukest tahapoole ei hüpanud :D
Ärme unusta, et tegu on 1a 10k vana tegelasega, kellel ei saa veel traditsioonilise või ektsentrilisema eristamise teadmist olla :)


Neljapäeval marutas korralikult ja kallas terve päeva paksu vihma. Normaalne - maa ja teed jääs, vesi peal. Meeeeeletu libedus seega. Ja kohutavalt märg kõikjal. Väga vastik ilm.

Nooremale Poisile sai söötmistool soetatud. Eelmine, suur eraldiseisev tool, läks juba pool aastat tagasi kuuri teist last ootama, kuid võtab toas mõttetult ruumi ja nüüd selline, mis laua küljes, kuid mida saab keerata. Noh, et ei pea söötmise ajal ise ennast kreekaks keerama.

Laupäeval elasime muinasjutus - sadas laia, paksu, kohevat vatisarnast lund. Iga pisimgi oksake oli lumetutsaka all ja vot see oli kohe ütlemata ilus...
Kõik see sai rikutud pühapäeval, kui lumi horisontaalis lihtsalt tuiskas ja tuiskas ja tuiskas... Nii, et autod seisid tee ääres - ei näinud sõita.

Nädal, mil suutsin hakkama saada ilma muffiniteta. Tõsi, asendasin need lehttaignapirukatega :)

Ja mõlemad poisid nohus... Jälle...
See on parajalt jõhker. 

Piinlik, piinlik, piinlik!

Vahel ma küll mõtlen FB-s usinam olla, kuid... mõtteks see jääbki. Ehk kunagi hiljem.
Ehk leian endas ka üles selle miski, miks peaksin viitsima seal postitada. Hetkel on see mul kasutusel kontaktmärkmikuna ning servast ka tuttavate isikute olulisemate elusündmustega kursis olemiseks.

Sellega seonduvalt ei ole ma ka enda lehel ringi kodistanud ja nüüd siis hiljuti tegin avastuse, et mulle on sõnumite kaustas "teised/others" isiklikke kirju... juba aastast 2011... Eemmmm... Nojahnoh. Kui inimene ei ole mu listis, siis ma ju tema sõnumeid otse kätte ei saa ja kuna mu seaded vist (mälu järgi, vaadata ei viitsi) enam-vähem privaatsed, siis nii ongi, eksole. Nii need kirjad seal siis 3-4 aastat ootavad, et äkki ma kunagi suvatsen ja puha...

Ja veel avastasin ma oma täitsa tavalisest sõnumite kastist kirju, millele ma pole reageerinud, kuigi mõttes olen pikad kirjad kribanud. Kuidas, no kuidas ometi, saab üks inimeseloom nii laisk olla?

Oi kurja, ma ütlen! Nüüd ei teagi, mida teha - kas vastata vabanduste/selgituste saatel või mängida tummahammast edasi?

Nädal 1 (jaanuar)

Kitsed hoovis

Blogi kui päevikulaadne toode...Teeks siis vahepeal päevikut. Kirjutaks isegi ilma üles ja puha, hiljem hea meenutada/võrrelda. Ja märksõnu elust-olust, sekka mõni pikem heietus.

Aasta esimesse nädalasse jäi siis kalendriaasta vahetumine. Nädal algas minu ja poiste tagasisõiduga Saarest (Vanamees tuli mõned päevad varem, kuna Suur Laps leidis oma kireva noorukielu kõrvalt aega vanu vaatama tulla). Algul pelgasin, kuidas nendega see tulemine on, kui kaks alla-2-aastast tagapingil ja mina üksi metsikutes lumeoludes roomates roolis. Et küll hakkab üks jaurama ja siis teine midagi tahtma ja eks see parajalt närvesööv ole. Aga alahindasin neid, koostöö sujus suurepäraselt :)
Lund oli aga Saares ikka kohe väääääääga palju, Hiius veidi vähem.
Päeva suurim ehmatus oli aga Hardo Aasmäe lahkumine... See oli kuidagi liiga ootamatu... ja kurvastav.

Järgmisel päeval lahkus Suur Laps tagasi oma ülikoolilinnakesse oma elu ja südamepõksutaja juurde ning meie hakkasime aga aasta vahetamise plaane tegema. Õigemini menüüd koostama. Peab ju sel tähtsal ööl olema laual kõikvõimalikku ja palju :)
Mina sain paremasse puusa miskise närvipõletiku. Või ma ei teagi mille, igatahes jube valus ja liikumist halvav oli. Eriti keeruline oli/on meie peaaegu 10-kilost vägilast tõsta, neil hetkil käisid ikka väga korralikud valusähvakad. Ei ole see tervis enam selline nagu nooruses :D

Aastat vahetasime vaikselt, pereringis. Poisid magasid üleval, meie sõime ja jutustasime, telekas taustaks mängimas. Peaaegu et mitte midagi polnud sealt vaadata. Saigi rohkem omavahel suhelda :)
Pauku ei teinud. Ümberkaudu oli pauku piisavalt ja lähima suurema asula paugud paistsid ilusti meie elutoa aknasse, nii et lükkasime aga kardina eest ja imetlesime panoraami :)
Lumi iga päevaga aina taandus. Lausa silmaga oli ta põgenemist näha.

Uue aasta esimene päev päädis korraliku üllatusega - meie samal päeval 5-kuuseks saanud Noorem Poiss ajas end toe najal püsti... Mitu korda järjest. See on lihtsalt uskumatu, kui tugev ta on. Näiteks teevad nad 1a 10k vanuse vennaga köievedu ja Vanem Poiss peab ikka korralikult vaeva nägema, et sakutatav enda kätte saada :)

Mind tabas aga kaalul halb üllatus - +2kg pühadega... Ehh, ju see kunagi maha läheb, millalgi saab ju jälle trenni ka ja puha.
Lumi jättis meid lõplikult maha ja muru oli taas roheline.
Selle meenutuseks ülalolev pilt, kui kitsed hoovil, sisuliselt akende all rohelist näksimas käisid. Meil nimelt peaaegu et isiklikud kitsed (sokk kahe noore daamiga), kes mööda hoovigi koperdavad ja üks hommik näiteks aknast lausa sisse uudistasid :D Kuidas ma küll kevadel miskit maha külvata saan? Ja noori õunapuid istutan???

Kui vana aasta lõpus ähvardati tormiga, siis uue alguses ennustati veel suuremat. Jaanuaritorm vol 2.
Tegime meiegi hoolega ettevalmistusi: vesi varutud, kõikvõimalikud akud täis laetud, puudekast kuivi kamina-/pliidipuid täis toodud... Isegi autod said ringi liigutatud, juhuks kui tormakas mõne puu murrab ja see otse mõnele masinale kukkuda plaanib. Üks autodest seisis lausa akende all ja segas väljavaadet :)

Vanem Poiss sattus segadusse, kui telekas laulis Conchita Wurst (Austria võidulaulu esitaja juurovizjonilt, eksole). Too "habemega naine" ehkki tegelikult kleidiga mees.
Seisab siis laps teleka ees ja korrutab: "Onu laul-laul, tädi laul-laul... onu laul-laul... tädi laul-laul..."
Ta ei jõudnudki otsusele, laul sai enne otsa :)

Tormist aga niipalju, et maru oli ikka päris vägev. Meil siin meri lähedal ja mere pealt tulevad iilid jõudsid meie metsi räsima küll. Puid langes ragina saatel. Elekter õnneks jäi alles, kuigi need mürinad, mida tuul õues põhjustas, tekitasid kerget kõhedust küll. Siis, kui pime oli ja silm enam olukorda ei kontrollinud.
Nädal lõppes aga korraliku lumetuisuga.

Kuna külm kärgatab vaheldumsi plödisevolluse sajuga, siis jäi siia nädalasse lausa kaks saunatamist - no ma siiamaani ei jõua ära kiita, kui sigaõnnelik ma oma sauna üle olen :) Tuleb isu saunatada - pole probleemi! Saun kütte ja mõnulema!

Viimasel ajal olen teinud kaks suurepärast avastust.
Esimene on alkovaba õlu Baltika "0". See maitseb suhtkoht nagu õlu kohe ja vot saunaõllest olen pikka aega puudust tundnud. No mis sa hing teed, kui keha pidevalt kas rase või imetamas :D
Aga kui nüüd tänu onunaisele Baltika nulli avastasin (teised on nagu ... ma ütleks piss, kuigi ma seda mittejoonuna ei ole adekvaatne selliselt võrdlema), olen sillas. Ja usun, et jätkan sellega ka hiljem, kui eespool mainitud "aga-d" on ära langenud, kuna õlle juures ei ole alkohol üleüldse mitte oluline komponent. Pigem segav, kuna alkoholi olemasolu lubab juua vaid veidike - alkost tekkivad sumin ja väimus ei ole eesmärgid vaid pidurdajad.
Kui nüüd ka heamaitselist alkovaba punast veini tehtaks, oleks see osa elust päris lill :) Aga karta on, et just alko sellele viinamarjamahlale selle õige nõksu lisab.

Teiseks avastuseks Kinder šokolaad neljaviljakrõbuskitega. Šokolaad muidu liiga kreemjas-magus, neljaviljakrõbuskid (samast sarjast kamapallidega) mahendavad magusat ja annavad tummisust. Mul läks neid šokse sellises koosluses ikka kohe hulgim kohe.

Nimest

Kui ma esimene kord abiellusin, liitsin uue nime enda perekonnanimele otsa ja nii ei muutunud minu jaoks just väga palju.
Kui oli käes lahutamise aeg, sai teine nimi otsast maha kaksatud ja taaskord jätkus kõik samamoodi.

Seekord aga, kuna mul on mu kaks pisikest poissi ja nemad on isaga sama nime peal, sai rind hundi kombel julgustava rasvaga kokku määritud ja nimi ära vahetatud.
Ja vot see on üks kummaline tunne.

Automaatselt tahan kõikjal kirjutada ja öelda oma vana nime. Nime, mida kandsin kokku 36 aastat. Osa aastaid liitega, enamuse ajast aga uhkelt ainsana. Ja allkiri... nojah.

Kohe päriselt ka on uue nimega väga-väga raske harjuda. Kas toimus see liiga kõrges eas? Noorena tundub see kuidagi lihtsam vist olevat... Nüüdseks aga on tunne, justnagu oleks suur osa identiteedist kadunud. Mind nagu ei eksisteerigi enam, mingis mõttes... Justnagu peaks kõike uuesti üles ehitama hakkama...

Huvitav kas ma kunagi harjun ka sellega? Idee poolest ju nagu peaks... Või jäin ma sellega tõesti liiga hilja peale?
Üldsegi ei tahaks halada, kuid see on nüüd see osa, mida on kuidagi raske kanda ja millega ma kohe üldse veel leppida ei taha... Ilmselgelt olen liiga "mina ise!".

Otsa sai. Mis edasi?

Nojahnoh. Läks üks ja tuli järgmine.
Nii see juba käib.

Ütleme nii, et hoolimata pisikestest ja vahel ka suurematest häirivatest detailidest, sai aasta 2014 minu jaoks ikka kohe ütlemata-ütlemata hea.
Kui siis samal ajal kuulen pidevalt kõrvalt, et oli üks õudne aasta, siis korraliku eestlase kombel ei julge nagu väga rõõmustadagi. Ehk et kui minu oinapäev jäi 2014 saabumata, kas tuleb siis 2015? Et "pill tuleb pika ilu peale" ja "ära hõiska enne õhtut" ja "kes pärast naerab, naerab paremini"? Jätka omal vabal valikul...

Aga ikkagi tahan rõõmustada :)
Möödunud aastal sai palju väiksema mahuga toimetusi/tutvusi teoks, kuid ka nii mõnedki minu jaoks väga-väga suured. Noh, nagu näiteks teise lapse sünd (:D:D:D), maja/maa ostmine ja kolimine, maasturi soetamine (maakate rõõm), järjekordse ettevõtte loomine (mis läks kuidagi jube kiiresti ja toimekalt käima)... Ahjaa, abiellumine ja nimevahetus.... :D

Muidugi aega endale pole nüüd ikka kohe üldse ja küllaltki sageli kipub ahastus peale, et millal ma seda, teist ja kolmandat tehtud saan, kuid see eriti kiire periood kahe tite kõrval on suures plaanis ju väga lühike, seega tuleb mõistusega võtta ja mitte põdeda. Pigem nautida. Nii palju, kui seda kroonilises unevõlas on võimalik teha :)

Ja endiselt püüan veidi ka blogiseda. Jõudu annab see, et lugejaid endiselt ikka veel on, nagu näitab statistika, kuigi kirjutamine on kaootiline, hüplik ja konarlik. Aga toetav on teada, et on mingisugust iva ka kirjutada. Sest... tegelikult vajan kirjutatut ju isegi.

Igatahes, aitäh, et te mul olemas olete ja head uut alanud aastat teile :) Tulgu see sama hea kui eelmine või veelgi parem :)