4/365 - Tühjad nahad

Ma ei hiilga just oma koristamislembusega, kuid samas on minus hea hulk pedanti, keda ajavad mõningad pisiasjad harja turritama. Enamasti ma ei käuksata nende kohta miskit, korstan ise ära, kuid omaette puhisen ikka.

Üks kõige hullemaid nende hulgast on kommipaberid. Ok, tühjad veinipudelid lauajala kõrval häirivad mind ka, mis siis et idee poolest on need hommikuks kadunud, kuid minu jaoks kadugu kohe, kui tühjad. Samuti peaksid kohe prügikasti tee leidma ajakirjade ümber olevad kiled.

Kommipaberitest ei saa ma aga kohe üldse aru - mille paganama pärast asetatakse tühi kommipaber kaussi kommide sekka???
Nimesid nimetamata, eksole :D, kuid mul tõusevad iga kord juuksed peas püsti, kui esikulauakesel asuvast kommivaagnast möödudes seal mõnda tühja paberit vedelemas näen. Võta see komm, astu paar sammu edasi, vaagnast eemale! Ei ole vaja seda sealsamas avada ja siis nahk vedelema jätta...
Tühjad nahad käivad prügikastis!!!

3/365 - Klaver

Et see ora ikka teravam oleks ja kuna õppetööga enese rakkes hoidmine tundus algselt nii lihtne, otsustasin teoks teha oma ammuse unistuse - minna muusikakooli...
Pidin selleks 35 saama, et asuda klaverit õppima :)

Nooti ma ei tunne, noodivõtmetest ega muust pole halli mälugi, kuid mis siis :) Istusin aga klaveri taha ja iga tunniga saan targemaks ka kõiges muus :)
Igatahes jube lahe on. Ja julgustab seegi, et algselt väga introvertsena tundunud kurja prillitaguse pilguga õpetaja on osutunud väga toetavaks juhendajaks, kes enda väitel edusammude kiiruse üle lausa imestab :) Noh, eks seda paid olegi ju vaja, hoiab mind mõnusalt motiveerituna :)

Aga jah. Meeldib. Väga :) Kellele seda vaja on? Mitte kellelegi, ma ei kavatse kunagi kellelegi esinema hakata. Aga ikka on lahe :)

2/365 - Süümekad ja lahendus

Kui Väikemees oli mõni kuu vana, hakkas igapäevane rutiin mind vaikselt hullutama.
Muidugi olin endale teadvustanud, et mõnda aga elu ongi selline, kuid siiski...

Igatsesin sundi mõelda ka muust, kui ainult selle väikese imelise uue tegelasega seonduvast. Samas olin nii mullis sees, et lihtsalt heast peast nt ühiskondlikult hirmaktiivseks muutumine ei tundunud mõeldav. Tegelikult oli ju parajalt mõnus ka, et elu kulges omas vaikses rütmis...
Aga ikkagi igatsesin mingisugust ora, mis mind triksis-traksis olema sunniks.

Ja oi neid süümekaid, mis lapse ees tekkisid...

Mis krdi ema ma selline olen, et mõtlen tegevusele ja eriti just mõttetegevusele väljaspool oma vastsündinud last? Temast endast eemalolekut ma ei igatsenud, kohe üldse mitte, kuid igatsesin igapäevasele rutiinile lisaks väikest sundi...

Natuke küll oma ettevõtte kaudu tööasjadega tegelen igapäevaselt, kuid see koormus ei ole praegu selline, mis jalad alt võtaks. Enamus saab tehtud minu abita ja see on hea :) Kuid näppu supis hoian siiski ja ennastki tegevuses.
Aga... sellest ei piisanud.

Lõpuks võtsin südame rindu ja langetasin otsuse - tagasi kooli! Täiskohaga töö kõrvalt seda teha oli minu hinnangul keerulisem kui väikese lapsega kodune olles ja nii see mõte kinnistus. Oijahh :) Täna saan kinnitada, et töö kõrvalt oleks see oluliselt lihtsam olnud, kuid ainult juhul, kui veel lapsi pole. Sest meie Väikemehe puhul ei ole kodus õppimine mingi option. Selleks saab kasutada vaid öötunde või siis seda aega, mis koolis üle jääb, kui näiteks majandusmatemaatikas või raamatupidamises ülesanded kiiresti ära teha ja siis muusse süveneda, kuniks ka teised omadega valmis saavad.
Jajaa, mõjub eputamisena, kuid ma olen päriselt ka kiire ja seni tundub, et raamatupidamine erialana tundub mulle suht iseenesest külge hakkav :)

Ehk siis nagu isegi aru saate, asusin raamatupidurdamist õppima. Ala on mulle ammu meeldinud ning kaua ma oma raamatupidurist ema ikka tasuta tööjõuna kasutan :) Lisaks tahan ise oma ettevõtte kallal rohkem osata nokitseda ja õnneks siiamaani mulle kõik kohe väga-väga meeldib.

Peale lõpetamist loodan koheselt ka edukalt kutseeksami sooritada, kuna kutsestandard tundub mulle lollikindlam ja ausam/võrdlevam kui hinneteleht.

Samuti saavad neil õppesessioonidel issi ja laps intensiivselt kvaliteetaega koos veeta. Iga kord õpetab Vanamees poisile mõne uue lolluse selgeks sel ajal, kui mina koolis :) Aga vahel on hoopis kasulikud õppetunnid neil - detsembri sessiooni ajal alustasid nad näiteks edukalt potitreeningutega :D Eks see muidugi alles juhuslik ole, kuid vahva ikkagi :)

Igatahes on minul hing rahul, et on sundi ja pinget ja kõvasti mõttetegevust ning ühtegi külge mööda ei saa maha joosta uue eriala ja võimaluste kinnistamine. Vanamees teeb vahel porisevat nägu, kuid kinnitab, et tegelikult on tal hea meel kui mul hea meel ja toetab mind igati. Väikemees saab issiga koos lollustega tegeleda ja kui ma koju saabun, siis suure hurraaga mind tervitama saabuda :)

Loodan väga, et kõik on jätkuvalt rahul ja mu püüdlused end ka mujal asjalikuna hoida kellelegi liiga ei tee. Sest... tegelikult tahaks ju samal ajal ka hea ema olla...
Ahh, kaduge, te süümekaräbalad!

Ning üks eriti vahva komm on asja juures veel - olen saanud palju äärmiselt toredaid ja laheda mõttemaailmaga uusi tuttavaid :)

1/365 - Rasedusest tagantjärele

8. kuu kõhu püüdis pildiaparaati vennanaine

Blogiprojekti avasissekandeks saab vägagi avameelne kirjutis. Ehk sellest, miks mu rasedus oli suur salaprojekt ja kuidas see kulges.


Need, kes mind isiklikult tunnevad ja need, kes on blogi varasemate sissekannetega tuttavad, teavad, et lapsesaamise teema on olnud mitte just kõige lühem teekond. Algus aastal 2000 ning õnnelik finaal aastal 2013.
Ei ole olnud lootusetu juhtumiga tegu ja seega pole sündinud suures mastaabis mingisugust imet, kuid meie väikese maailma jaoks oli see ime ilmatusuur. Diagnoos oli, et munarakud ei küpse valmis, pudisevad allamäge veerema pooleldi valminult. Elujõudu netu.
Läbi uuritud nii- ja naapidi, ravi saanud nii- ja naasugust (kõige rõvedamaks pean enese kõhtu süstimist, kuid eesmärgi nimel tuli seda teha), tulemust ei mingit.

2010 suvel järgnes kolimine tempokas-närvilisest Tallinnast Hiiumaale, kus enam ei olnud tunnet, et pean mingil kummalisel rattal püsima, et keegi olla ning saabunud rahu enda sees. Hakkasin teises rütmis elama ja hingama, ümbrust siiralt avastama ning elamine sai täiesti teise tähenduse. Rahunesin justkui maha.
Paistab, et sama tegi mu keha :) Igatahes näitas 2012 juuni esimestel päevadel tehtud test kahte triipu ja oli lõpp igakuisel salajasel pisaravalamisel, kui taaskord punased pioneeriraisad külla saabusid.
Öeldakse, et ära mõtle ja küll ta siis tuleb. Pullikaka, ma ütlen! Kuni on õhkõrngi lootus, siis võid ju ennast veenda, et ei mõtle ega looda, kuid tegelikkuses kusagil kuklas ikka keegi pidevalt kopsib. Ja nii toimuski see igakuine lootusetuse kasv 12 aasta jooksul...

Saarlastele teatasime siis, kui jaaniks seal käimas olime. Kuidagi läks jutt unisusele, vend miskit üritas õpetada ja siis Vanamees ei suutnud suud pidada: "Kui sa oleks sama rase kui Sipsik, siis oleks sul ka pidevalt selline uni". Vaikus... Veel vaikust... Segaduses pilgud. Ja siis arusaamine :D Ega keegi enam ju väga julgenud loota :)
Pärast vend mainis, et ta olla mõelnud küsida, et mis värk on, kas olen kunsttissid lasknud panna :D

Arst võttis asja kohe väga hingega ja olin põhjaliku jälgimise all. Eriti, kuna minu esimene kohtumine temaga oli talle eriliselt meeldejääv - uus patsient, kaks ebaõnnestunud rasedust seljataga ja tema peab minuga tutvudes mulle teatama, et siit küll last ei tule, see emakaväline olend tuleb hävitada. Ja mind mannergule haiglasse organiseeris.
Vanust kah juba üksjagu (1. laps ja 34), seega kergelt ei võetud midagi.

Õnneks aga pisike Krevetike arenes omasoodu ja oli väga tubli. Kõikvõimalikud näitajad olid mul väga head. Ainus kummaline asi oli, et keha kasvatas endale pea kohe kerge päästevöö ümber. Mismõttes mul rull ümber talje? Minul, kes ma olen alati olnud tõeline sipelgas? Arst lohutas, et keha kaitseb end. Varud + kaitse löökide eest. Mismõttes? Mul pole kavatsustki kaklema minna...
Tõsta tohtisin vaid kuni pastaka raskust eset :D

Kuigi analüüsid olid head, arvas arst, et võiksin käia soovi korral ka tõelise spetsialisti juures, et saada kinnitust ja rahu. Tegemist siis Oscar testiga, mida tehakse vaid teatud nädalatel (11 kuni 13+6 vist) ja mis annab palju põhjalikuma hinnangu kui tavauuringud. Niisiis võtsime plaani dr. Marek Šois'i külastamise, toimus see raseduse 13. nädalal.

Hommikul esimese asjana käisin verd andmas ja seal oli mul vererõhk 55/80. Õde hakkas paanikasse minema, kuid see ei ole oluliselt madalam mu tavapärasest rõhust ja sain õe maha rahustada, et ma ei hakka kokku kukkuma, ma olengi selline :)

Veri läks analüüsimisele ja pärast lõunat olime koos Vanamehega tagasi. Kohe tervitaski meid dr. Šois ja asusime tegudele. Pikali, kõht paljaks ja pilgud seinal asuvale hiiglasuurele ekraanile. Ja seal ta meile lehvitaski - meie Krevetike :) Kuna suurendus oli võimas, tundus ta päris lapse mõõtudega juba olevat :D

Vanamees ja Šois muudkui lobisesid lõbusalt omavahel ja mul oli veidi nagu inkubaatori tunne :D Arst muudkui kinnitas, et kõik tundub olevat väga hästi ja tema sisetunne ütleb ka, et ongi hästi, kuid mingid asjad teda häirisid. Vereproovist saadud hormoonide näitajad ei klappinud UH näitajatega kahes osas ning see muutis teda veidi murelikuks. Ütles, et kõige karmimal juhul võiks see tulemus näidata Edwardsi sündroomi (ülimalt karm diagnoos, kus enamik lapsi suremb juba ema kõhus ja need, kes sünnivad, elavad väga vähe), kuigi muud näitajad lükkavad selle ümber. Et tekitas veidi kõhedust küll, kuigi arst kinnitas, et ta ei usu seda just muude näitajate põhjal.

Lisaks ei saanud ta ühe südame veresoone heli õigeks (mängib rolli ka see, et laps ju nii tibatilluke ning oleneb lapse asendist jne) ehk siis ta ei saanud 100% väita, et ühes veresoones ei toimu tagasivoolu. Oli murelik ja pingutas mis ta pingutas, kuid seda õiget kahinat ta kätte ei saanud. Kui muidu kulub aega tema juures u. 45 minutit, siis meil läks ca 2 tundi. Mis teha, järgmised pidid ootama. Šois lihtsalt ei lase ülejala ja uurib ja puurib ülima põhjalikkusega, kui on kasvõi mingi "aga" mängus.
Soo saime ka teada, ütles, et siin pole kahtlustki, lipp Põhjanaela suunas rõõmsalt tervitamas :D No ok, selili vedelikus heljudes ei saagi ju teisiti paista :)
Igatahes julgustas ta meid, et tema hinnangul sünnib meile tubli ja terve väike poiss, kel pikad jalad ja suur jalanumber, kuid et südant rahustada, võiksime kaaluda lootevee uuringut ja lapse südame põhjalikumat uurimist enne 21. nädalat.
Huhh...

Aeg kulgeb edasi ja järjest enam hakkab kõhukest aimduma. Rasedusest said teada meie käest vaid need, kes mind näost näkku nägid. Võimalik, et mõni andis ka ühistele tuttavatele teada, vetot peal ei olnud. Aga ise ei teavitanud me sellest mitte kedagi, keda ei saanud teavitada näost näkku. Seega neid üllatumisi oli ikka parasjagu :) Põhjuseks see, et tänu varasemale 3-le halvale kogemusele ei julgenud ma isegi mitte raseduse kulgemise kohta märkmeid teha, nii pelglik olin. Mistõttu see sissekanne siin saab olema sel teemal üleüldse esmakordne ülestähendamine.Seda ka tegelikult napilt ja mälu järgi.

Vahepeal oli mu arst puhkusele läinud ning Šoisi tulemustega sattusin ITK-st asendama saabunud arsti juurde. Jesver kuidas mulle see visiit ei meeldinud! Noor naine, ennast hirmus täis ja suhtumine täiesti pealiskaudne. Ja hakkas ketrama lootevee uuringu ohtudest ja et ei soovita jne. Ma olin ohtudest täiesti teadlik, olin põhjalikult uurinud ja puurinud ja valmis seda imetillukest riski kandma, kui see vajalik on. Olekski tahtnud sel teemal konsulteerida, kuid sattusin nagu mingi seina ette. Äärmiselt ebameeldiv kogemus.
Hiljem kuulsin, et viga oli Šois'i nimes - arstid jagunevad tema suurteks hindajateks ja tulisteks vastasteks. Eks siis oli tegu viimasega.

Igatahes suutis ta mu nii ära hirmutada (a la et see 0,5-1% satuks nagunii just mina olema, kellel selle tõttu rasedus katkeks), et loobusin mõttest. Ämmakas, kes nägi, kui häiritud ma olin, võttis endale südameasjaks korraldada mulle vähemalt mittetasuline südameuuringu aeg ITK-s.


Vist kuskil 20.nädalal seisis taaskord ees tee Tallinnasse - ITK arsti dr. Ridnõi juurde, kes noore mehena on valinud oma eriliseks spetsialiteediks loodete südamete uurimise.
Ridnõi kohta olin lugenud, et väga tark, kuid suhtlemine võib raske olla - olevat selline teravapoolne. Seda sain kohe esimesel hetkel ka tunda, kui sisse astudes saime nahutada selle eet, et "mismõttes te ei käinudki lootevee-uuringul, kui dr. Šois seda vägagi soovitas?" ja et "üks kõige targemaid arste annab sellise soovituse ja teie eirate".
Oehh...
Igatahes leebus ta märgatavalt, kui vastuseisu ja hirmutamist kirjeldasin ja asus suurima põhjalikkusega Krevetikese südant uurima. Peale poolt tundi tuli kindel vastus - kõik kõige paremas korras, kursist kõrvalekaldumisi tuvastada ei suutnud.
Huhh... Lõpuks ometi! Ja kokkuvõttes jäi mulle dr. Ridnõist hea emotsioon.
Sain ka tööandjat rasedusest teavitada, et koheselt asendust leidma ja koolitama hakata.

Nii, mis siis teistmoodi oli...

• Tujud - suht tavalised, fuuriaks ei muutunud :) Tujukust pea üldse mitte. Natuke heldinum olin ja kurba asja lugedes võisin täiesti suvaliselt nutma hakata ja nii, et ikka uputas :)
• Isud - ei olnud erilisi isusid, oma ema kombel sõitva mootorratta tagaistmel küüntega mulgikapsa purki avada ei üritanud, kuigi mulgikapsas oli meele järele küll. Aga see on mulle alati maitsenud. Pigem oli kummaline, et suure lihasööjana ma esimesed 4 kuud liha eriti ei tahtnud ja valisin sageli söögiks aedvilju. Keha ise käskis, kuna neelud käisid. Ja hakkasin igatsema kartulit mistahes kujul, kuigi varem oli kartul mu menüüs äärmiselt tagasihoidlikult esindatud. Paar kuud enne sünnitust tahtsin aeg-ajalt Tupla šokolaadi. Just ja ainult Tuplat, ei teagi miks :) Liha söömine taastus 5. kuul, kuigi jäi siiski tuntavalt vähemaks. Ahjaa, vahel oli tohutu vajadus friikartulite järele :D
• Lõhnataju - hullumeelne! Nina nagu politseikoeral. Kõige karmim oli see, et suurematel rahva kogunemistel, kus viibitakse lähestikku (nagu nt kontserdid) tundsin ma läheduses ära kõik naised, kel parasjagu päevad. Vot see oli karm!
• Süda paha - esimesel neljal kuul ikka iiveldas, kuigi mitte hullult. Ei oksendanud ka kordagi, kuna samuti nagu mu ema, ei oska ka mina oksendada. Arvan, et olen oksendanud oma elus vähem kui 10x. Lihtsalt keerutagu seal maos palju keerutab, kõõksugu ma mõne anuma kohal näpud kurgus või mitte, vot välja ei tule. Tegelt paras piin, kuna saaks ju hetkeks leevendust, kuid ei, mis sees, see oma. Seetõttu oli eriti hea, et vähe iiveldas.
• Vesi, vesi, vesi - hakkasin vett jooma. Taaskord keha ise käskis. Muidugi saab ka mõistusega teatud häid ja õigeid valikuid teha, kuid mina otsustasin end mitte survestada ja lasta kehal öelda, mida vaja. Ja kui keha kuulata, teeb ta päris tarku valikuid, ma vaatan :) Vett ma varem igatahes ei joonud - no selline maitsetu vedelik ja ei suutnud seda lürpida. Raseduse ajal olin aga nagu kaan puhta selge vee küljes kinni.
• Hirmud - neid ikka oli. Lisaks muidugi lapsega ja raseduse kuluga seonduvale. Sünnitust ma ei kartnud. Teadsin, et kui sellega saavad hakkama igasugused naised üle maailma, saan mina ammugi, pole küsimust. Kindlasti parajalt jube kogemus, kuid eks see saab ju läbi ja ainus eesmärgistatud valu maailmas. Küll aga kartsin ma rebendeid, rasedusarme ja hemorroide. Esimestest ei pääsenud, kuid see kuulub juba sünnitamise teema alla, armid ja hemorroidid aga halastasid mulle, õnneks :) Igaks juhuks hakkasin end muidu väga nigela kreemitajana alates 4. kuust ka kreemitama (1x päevas) ja alates 7. kuust 2x päevas. Öeldakse, et armide tekkimine sageli pärilik ja see väljavaade tundus vägagi hirmutav, kuid mingi ime läbi jäin ilma ainsagi armita. Ma küll lohutasin end, et kui tekivad, siis kannan uhkusega, kuid eks ikka ju eelistasin mittetekkimist. Tea, kas aitasid kaasa pidev vee joomine, piisavalt tugevad kõhulihased vm, ei tea, kuna naha elastsus on vanust arvestades kindlasti halvemas seisus kui oleks olnud 20.-ndates ja no kõht venis ka ikka lõpuks üüüüüüüüratusuureks :D Naljakas oli mind vaadata - selja tagant ei saanud mingit aimu, et rasedaga tegemist, kui aga hakkasin külge ette keerama, siis seda kõhtu muudkui tuli ja tuli pildile :D Päris lõppjärgus. Aga noh, lootevett oli nii üüratult palju, eks seegi vajas ruumi.
• Pissipeatused - kummalisel kombel mitte ainsatki kempsuskäiku ühelgi ööl. Nii nagu õhtul magama heitsin, nii hommikul ärkasin, ei mingit vaevalist ringikobistamist keset ööd. Samas päevasel ajal oleks võinud kempsus eladagi ja kui välja läksin, mõtlesin enne trajektoori läbi, et kempsust kempsuni ei oleks pikka maad :)
• Uni - meeletu! Võib öelda, et magasin oma raseduse maha. Kui ma ei olnud tööl või millegagi poolkohustuslikult hõivatud, siis ma ainult magasin. Sisuliselt kogu vaba aja :)

Kummaline oli see, et mu lokid kadusid. Olin varasemalt tõeline Kunksmoor - suur pahmakas lakk, lokke täis. Ikka võimas, eksole.  Raseduse algusest alates aga hakkasid juuksed sirgenema ja aina sirgemaks nad said. Läige ei kadunud, juuksed pakatasid tervisest, kuid lokid läinud.
Taaskord emast - noorena oli ema oma juustelt paras karakul, peale minu saamist juuksed aga sirged mis sirged. Ju ta siis andis lokid mulle edasi. Väikemehel on ka praegune veidike lokki, kuigi mitte märkimisväärselt, ent see võib veel muutuda. Mul ka titena lokki polnud.
Tänaseks oleks mul lokk nagu veidi tagasi tulemas, mine tea, vaatab :)

Üks teema ajas mind tegelikult närvi ka - keelud käte üle pea tõstmise teemal (et rase ei tohi käsi üles tõsta, kuna siis läheb nabanöör ümber lapse kaela ja võib jama olla). Ei teagi, miks, kuid see alati hullupööra ärritas mind. Saan aru, et hooliti ja taheti säästa jne, kuid mina läksin närvi. Ma nimelt ei usu, et nabanöör on mingi kuri uss, mis käte tõstmisest impulsi saab ja vongeldes end ümber lapse kaela mässib.
Mina olen sügavalt veendunud, et see saab juhtuda siis, kui tõsta käsi üles koos raskusega ning sellega kõhtu pingutada. Selle mõjul võib kõht sundida last ümber keerama ja selle käigus nabanöör keerdub näiteks ka ümber kaela. Samas võib see nagunii juhtuda juba tunduvalt enne lapse vaagnasse laskumist ajal, mil ta seal hoolega ringi pöörleb.
Ühesõnaga ajas see mind alati hirmus närvi. Selle moega ei tohiks ju pead ka pesta. Aga kui ma pesen pead siis pea alaspidi, siis on ju ikka käed peast kõrgemal, ehkki rohkem maakamara suunas?

Krevetike osutus hullumeelseks siplejaks. Ja kusjuures ta on tänaseni selline, kes kusagil paigal ei püsi, aina traageldab ringi. Kesasi on paigalpüsiv ja omaette rahulikult mängiv laps? Meil küll sellist pole :)
Issiga oli neil lemmikmänguks kanna püüdmine. Krevetike lükkas kanna mu ribide alt üles, Vanamees haaras sellest kinni ja sipsti! tõmmati jalake ära :) Siis ettevaatlikult susati kannake jälle püsti ja nii uuesti ja uuesti :)

Jaanuari keskpaigast alates ei julgenud ma enam saarelt lahkuda, kuna tahtsin kindlasti meie haiglas sünnitada. Meil siin käivad pealinnast naised sünnitamas, kuna saavad personaalse teeninduse ilma eraldi maksmata :D Naerdakse, et tasuta Ferilitas. Muidugi on jamade korral vaja kiiret suure haigla sekkumist, nagu kõikjal mujal, kuid selleks on helikopter ja igati tavalise sünnituse puhul on meie haigla küll super. Ilus, heas korras (äsja renoveeritud) ja väga hooliva personaliga, kelle jaoks iga sünd on suursündmus. Tahtsin raudselt vältida võmalust konveierile sattuda ja nii me saarel paigal olime.

Jaanuari keskpaigast seetõttu, et arst avastas, et mul juba paar cm avatust ja oleks ma korduvsünnitaja, ootaks ta mind ca 2 tunni pärast sünnitama. Eks neid valuhoogusid oli jah juba üksjagu käinud ja poisi pea oli vaagnas paigas juba detsembri algusest. Eks ta seal siis avaldas survet ja nii ma neid valuhoogusid kodus üle hingata muudkui püüdsin. Mida aga ei tule, on sünnitus. Kõik eeldused ilusasti olemas, kuid no ei hakka tegevus pihta. Arsti hinnangul oli lootekott pea kohalt niivõrd lameda asetusega, et ei saanud tekkida seda survet, mis prõksti veed avaks ja no las ta siis kosub seal. Ja no las ma siis avanen sammhaaval. Kuigi platsenta juba hakkas vananema ja kõik-kõik-kõik oli sünniks valmis. Tähtaeg 7.veebruar.

Igatahes oli see ootamine jube pikk ja hakkas tekkima kärsitus. Lõpuks mõtlesin isegi, et võib ju ka rahvatarkusel silma peal hoida ja SSS teema ära katsetada. Tulemust ei mingit. Ka soe (minu puhul pigem kuum :D) vann ei aidanud ja ometigi vedelesin ma vannis kogu ülejäänud ärkveloleku aja :) No üle päeva kindlasti ja ikka mitu tundi korraga - raamat ja veeklaas kõrval. Ei olnud harv ka see, kui isegi vannis tukastasin, kõht uljalt veepinnal, kuna ega see vanni sügavustesse lõpus enam mahtunud.

Kui ka 7.veebruaril poiss veel sündimas ei olnud, panime paika plaani - järgmine nädal esilekutsumisele. Tundus, et tuleb geelitada ja veed avada, kohe kuidagi ei taha ise alata.
Arutasime ilusasti, et kohe esmaspäeval (11.02) ei lähe, kuna siis üks teine esilekutsumine ja mine tea, kaua läheb. Et tulgu ma vastlapäeva (12.02) õhtul sisse ja 13.02 hommikul alustame. Et parem, kui ma olen haiglas, kuna kodus ma nagunii ei magaks ärevusest ja nad annavad mulle kerge rahusti sisse ja magan öö korralikult ära, enne kui suure tööga pihta hakkan.

Seega otsustasin liugu laskma mitte minna, kuid vastlakukleid jahtimas käisin küll. Kummaline oli mööda krõbekülma, päikeselist ja lumist linna jalutada teadmisega, et homme samal ajal... Nojah :)

Edasine juba uus teema. Millalgi :)

Blogiprojekt: Ma vist olen hull...

Appikene, mis mul arus on? Iga päev minimaalselt 1 post - see on ju 365+ posti aastas?
Kes mu nupu ära nikastas???

Kui vaatan statistikat, siis intensiivseimad blogisemise aastad 2006 ja 2007 andsid vastavalt 141 ja 169 posti, ok, 2008 andis 154 posti ja 2009 104 posti, siis hiljem on asi ikka väga pingutustväärivaks muutunud: 2010 = 66, 2011 = 89, 2012 ainult 42 ja 2013 suutsin 75 välja punnitada...
Kas ma ikka aru ka saan, kui suure ampsu ma hauganud olen?
Samas - lubadused kuuluvad täitmisele...
Oh taevas (hala ja kiun).

Esimene on kirjutamisel, see tuleb pikk. Küll vahepeale tuleb siis palju tillukesi, kuid siiski, 365+ ?????
Lollakas.

Iad vahetamist!

Pauk aastal 2008 Indias, Cola Beach'il

2013 oli sigahea aasta. Kui kõik läheb nii, nagu praegu ennustab, saab 2014 olema veelgi enam meele järele. Parajalt pingutusi nõudev, kuid samas erutav ja rahuldustpakkuv :)

Sama head ja paremat soovin teilegi :)

Ajalooline päev :D

Täna tegi Väikemees esimesed üle toa sammud :D Ettevaatlikult, vahepeal peatudes ja mõtiskledes :)
Selliseid üksikuid meetriseid-paariseid vahemaid läbib juba mõnda aega, kuid täna siis üle toa :D

Muidu siis 10 kuud ja 9 päeva vana ning pikkust juba 79cm... Huhh, mina oli sama 1,5-aastaselt :D

Ausalt 0/365

Kunagi, nii umbes kolmveerand aastat tagasi, algatas Helina blogimeemi, kus kirjas 50 väheteada fakti blogijast. Ei olnud tollal jaksu sellega tegeleda, kuid mõte jäi õhku. Seda seetõttu, et mu blogi on suhteliselt varjusurmas olnud ja aeg-ajalt hingitsedes miskit suvalist välja purtsatanud, et seejärel taas vaikusesse vajuda. Igatahes kindel ei saa mu blogi peale olla.

Kuna samal ajal möllab Herz vapralt oma blogiprojektiga (iga päev postitus mõne talle meeldiva asja/teema/fakti/tunde/juneimit kohta) ja sattusin lõpuks ometi ära vaatama filmi "Julie & Julia", kus sarnane teema käsil, siis otsustasin proovida, kas suudan sama. Seega - kui kokku liita Helina idee, Herzi tublidus, innustus filmist ja piinlikkustunne vaikusest blogist, saigi kokku idee minu oma blogiprojektiks "Ausalt x/365". Ehk siis kriban iga päev nii teada kui mitteteada fakte endast, et jumala eest ühelgi lugejal ei võiks minust normaalset ettekujutust olla. Või vastupidi - tekib äratundmine, et ta pole ainus imelik :)

Kindlasti on osad teemad mõnele põnevamad lugeda kui teisele ja eks saab olema küllaldaselt ka neid postitusi, mis oma pastakast väljaimetusega haigutama ajavad. Samas üksjagu fakte on siitsamastki läbi käinud, kuid mis siis, mul on teemasid vaja :D Asja eesmärk on püüda joont pidada ja igaks päevaks kasvõi tillukenegi postitus luua. Ja ühe teema alla koondades..., siis millest on inimesel kõige rohkem ainest kirjutamiseks? Ikka endast... Ja mine tea, ehk saan ka ise veidi targemaks, kui end veidi kõrvalt näen. Kuigi mis vahet seal on :D
Ja jumal tänatud, et blogger võimaldab postitusi ette kirjutada ja postituse aeg määrata :) Sest no iga päev küll kribada ei jõua - pigem korraga mitu ja las siis postituvad ise...

Et siis jah, vaatab kas pean vastu. Kui miskit väga erakorralist ajaröövlit vahele ei tule, siis ehk õnnestub. Samas on 365 päeva tohutu aeg ja kogus teemasid ning pead ma igaks juhuks panti ei pane. Eriti kuna tean juba täna, et suure tõenäosusega on tulemas päris hullumeelne aasta :D Loodetavasti sama positiivses mõttes, kui seda täna ette kujutan... :)
Igatahes ootan väga head, erilist ja blogi silmas pidades ka enesepaljastuslikku aastat. Võib-olla pärast seda lõpetab blogi ka eksisteerimise, samas võib-olla saan hoopistükkis hoo tagasi. Näis :)

Blogiprojekt 2014 alga!
Muidugi alates uuest aastast, eksole :)

Niiiii mõnna...

... on lõpetada hommikune põrandate puhastamine ja seejärel tõmmata sinnasamma kildudeks hiiglaslik keraamiline lillepott.  Kilde saab ... no ütleme, et palju.

Hetkega on kohal väike pätajalg, kes tahaks oma osa ses põnevas mängus ning kaks kassi, kelle arvates on mullaga kaetud liiga väike pind ning mõistlik on seda varvaste vahel laiali vedama hakata.

Vead aga ühe tegelase issile sülle ja kahe teise peale karjud natuke. Ja tood tolmuimeja välja sealtsamast kunkust, kuhu selle mõni hetk tagasi tõstsid.

Rääkimata sellest, et sobivaid suuri ümbrispotte pole just lademetes leida ja ammugi mitte siinses kaubandusvõrgus.
Tood sahvrist ämbri ja asetad taime ajutiselt ämbriga tagasi oma kohale.
Kaunis ... ütlemata kaunis ... :S

Uskumatu, ma armastan hambaarsti :D

Hullupööra hea tunne on, kui oled julguse kokku võtnud ja end üle aastate hambaarstile vedanud ning siis avastad, et tõepoolest ei tunne mitte midagi. Ja arst on väga hea käega ja tõeliselt arvestav/hooliv. Ei grammigi üleolekut vaid viskab koos sinuga nalja hoopis...

Mina igatahes sain täna niivõrd hea emotsiooni, et võtsin plaani kohe pikalt ja põhjalikult käia. Finantsiliselt ju kõike korraga teha ei kannata, kuid pikema perioodi peale jaotatult on ikka mõnus küll :)

Kuna vajadust pole olnud, siis on üsna mitu aastat nüüd hambaarstikülastustes vahele jäänud. Oli periood, kus käisin põhjalikult ja lasin kõik korda teha. Siis aga sattusin ühe ülevaatuse käigus arsti otsa, kes väitis, et need kaks tillukest pindmist täpikest, mis mul on, saab ka ilma tuimestuseta ära teha, valu ei ole. No kurja, sina ei saa anda hinnanguid minu valule või mittevalule! Valus oli, rsk! Vastik pinin ja kuum valu ja keha kattumas higiga. Nii ei saa, noh! Mina ju maksan selle süsti eest, sinu asi on see kaks minutit ära oodata, kuni mõjuma hakkab ja siis muretult tegutseda. Milleks peletada, kui säilitada on niivõrd lihtne?
Igatahes taaskord draama-draama ja tuli paus sisse.

Nüüd aga leidsin, et hea oleks lasta taas üle vaadata mis seisud on, vahepeal tekkinud täpikesed parandada lasta ja siis minna karmimate teemade juurde - vanad hõbeplommid kõik välja, uued täidised sisse ja uus toon seega ka hammastele. Surnud hambad ja vanade tumedate plommidega hambad ju kipuvad suus tumedamaks minema ja no ei ole see ilus, ei ole. Tahan, et kõik oleks ühte värvi. See aga võtab aega ja palju-palju raha, kuna noorusest alates on neid tumedaid junne sinna ikka mõnuga laotud ja eks üksjagu ole ka suretatud hambaid, mis uut värskendust vajavad.

Minu põlvkond on veel need, kes sageli suht karmikujuliselt hambaarsti pelgavad. Need õudused, mis igal sügisel kooli ilmunud ja ühe ruumi hõivanud hambaarstikabinettides toimusid... Nojah. Või kasvõi see, et kui olin lasteaiaealine ja mulle esihammaste vahetumisel ilusate labidate asemele kihvad kasvasid ning seejärel tehtud röntgen kinnitas, et on tulemas siiski veel üks sats esihambaid, siis need kihvad toore jõuga tollase hambaravi võimaluste järgi välja sikutati... (jap, mul on kolmandad esihambad, ilma kaitsva vaabata...)
Et jah, see kõik ei ole olnud julgustav.

Isegi imestan, et mu vahepealne taaskordne eemalehoidmine hambaarstitoolist sedavõrd vähe kahju on tekitanud. Aga olen sel teemal hellik, mis teha.
Seega, kui nüüd olin pikemat aega siin hambaarstide kohta taustauuringut teinud ja selle enda arvates mulle enim sobiva välja peilinud, oli mu rõõm üüratult suur, kui arst mu ootused täitis ja kõvasti ka ületas.
Sest ma tõepoolest ei tundnud midagi - isegi süsti tegemist mitte :D Uskumatu rõõm :)

Mis omakorda garanteerib selle, et mul ei ole mingisugust probleemi uue visiidi aega oodata ja käia järjest ning oma plaan täide viia :)
Vot kui vähe on vaja, et hädapätakal rind julgeks läheks :) Ainult head arsti :)

Paistab et tuleb jah

... tunne, ma mõtlen. Nimelt täna hommikul ärgates nägime esimest korda sel sügisel maas olevat õrna lumekirmet :) Otse loomulikult pidin ma siis karja küünlaid välja otsima ja nüüd nad siin põlevad ümberringi - kuidagi soojem ja hubasem tunne on. Eriti kuna korralikult valgeks pole täna läinudki ja praegusel kellaajal on juba igasugune lootus valgusele kadunud.

Tundeid on veel. Süümekad nimelt.
Vanamees asutas poodi minema ja ma ei tea kust, kuid mul hull küpsiseisu peal. Palusin siis tuua pakikese, kama kaks, milliseid, peaasi, et küpsised.
Jõudis koju, ulatas mulle küpsised, küsisin kas tahab ka, ei tahtnud ja järgmine hetk oli pakk tühi... Kibekiirelt viskasin pakendi ära, et ei tekiks kiusatust sealt pealt kalorite hulka lugema hakata.
Aga noh, mis seal siis ikka. Nüüd ootan, mil ühiselt laua taha istume, et pannkooke sööma hakata :D Tervislik laupäev...

Aga katse "Väikemees ja mandariinid" läks küll üliedukalt. Alates esimesest ampsust täiesti hull nende järele. Nii kui keegi mandariini koorima hakkab, vudib kohale ja kohe nõudma. Kui piisavalt kiiesti ette anda ei jõua, läheb riiuks :D

Kas tõesti tuleb tunne?

Tänane on tähelepanuväärne - sain sel aastal esimest korda kätte killukese jõulutunnet!
Siis, kui vedasin koju mitu kilo mandariine ja mu poesoleku ajal oli hakanud mingit lobjakat taevast alla sadama.
Kodus kohe küüned mandariinidesse ja nüüd on tulemuseks pidev kempsuvahet vudimine. Mahlased.....

Ei midagi, see lõhn ja see lobjakas kokku sunnivad küünaid välja otsima, et siis soojas värelevas valguses peagi ärkavat Väikemeestki mandariinidega tutvustada. Olen kindel, et armastab neid, kuna apelsinist on ta suures sõltuvuses :)

Hmm, peaks vist oma imehea piparkoogitaigna retsepti (E-le maailmasuurimad tänud selle eest - ma pole paremat kunagi kohanud!) välja otsima ja kooksiteole mõtlema hakkama...

Lihunik

Peale seda, kui kassid hakkasid saama ainult ja ainult värsket liha konservide asemel (ehk siis hommikul peale ärkamist ja õhtul enne ööunne minekut), tunnen ma end kui lihunik.

Värsket liha toome lihapoest, vahel ka mõnest ketipoest, kuid lihapoes on see garanteeritult värske ja töötlemata (tuttav peab seda ja käib mitu korda nädalas ise jahekaubikuga mannergul otse tapamajast toomas). Seetõttu eelistame osta lihapoest ja jahimeeste käest.

Kassid saavad enamasti südant, maksa ja kanafileed. Ja kui ma siis olen nende kilodega koju jõudnud, läheb tükeldamiseks. Kujutage ise ette, kas tulivärske liha sisaldab verd või ei. Ja maks... Värske maks näeb ise nagu vereklomp välja ja siis tükelda seda... brr!
Aga ära tükeldan ma seetõttu, et siis saab valmisportsud kiletada ja sügavkülmutada. Palju lihtsam ju hommikul unisena kööki kohvi tegema tuigerdades kassidele eelmisel õhtul külmikusse sulama võetud pakike kausikestesse tõsta, kui kohviga möllamise kõrvale mingit verist maksa tükeldada. Ja kuna iga paari päeva tagant lihunikustuda ei viitsi, siis enamasti on nädalajagu pakikesi külmikus ootel.
Aga meeldiv see tegevus ei ole... :S A mis teha, kassid kallid, noh :)

Kui aga Vanamees taaskord mõnelt jahimehelt näiteks veerand hirvevasikat ostab, siis mina hoian see aeg köögist eemale. Eriti rõve oli viimane kord, kui ta tuppa astudes suure musta koti rõdule tõstis ja teatas, et ta ei saa enne tükeldama hakata kui liha maha jahtunud on. Öäkkkkk! Mõni tund tagasi kalpsas see loomaveerandike veel õndsas teadmatuses ringi...
Aga mis teha, see on elu. Tähendab... mõnele on, teisele oli...

Ja samas armastan ma väga liha süüa. Ja seetõttu ma tükeldamise ajal köögist eemale hoiangi - ma tahan silmad kinni pigistada ja toidu anonüümsuse säilitada. Kui silmakirjalik veel olla saab? Aga vastasel juhul oleks ma hommepäev taimetoitlane. Kuna ma seda aga ei taha, siis kirjatsen aga silmi edasi.

Vot tak. Loodetavasti keegi parasjagu ei söönud midagi seda lugedes...

Blogimisest. Siiralt ja ausalt.

Surfasin taaskord oma blogi postitamata teemades ringi ja otsustasin nimekirja lühendama hakata ehk siis mõne vana teema ära postitada :D
Siin teema 13.novembrist 2008 ehk siis juba enam kui 5 aastat avaldamist oodanud postitus :D

Midagi pole teha - ajad on muutunud. Oluliselt on vähenenud nii minu sõnakus ja ka sõnaseadmisoskus (pean seda selle "süüks", et kirega suhtumist kirjutatavatesse teemadesse enam justkui ei ole ja suhtun ümbritsevasse tunduvalt stoilisemalt). Kindlasti ei ole enam aktuaalsed ka kirjutamise põhjused - täna on kirjutamine pigem nagu väike kohustus enda ees (oled alustanud ja pead seda veebipäevikuks, siis hoia joont!) ja püüd blogi hingusele minemisest päästa, kuna usun, et kui edasi kirjutan ja elu ehk kunagi siin blogis taas hoo sisse saab, siis taastub ehk ka ind kirjutada ja ehk ka rohkem erutavatel teemadel sõna võtta. Sest ilma kireta kribada on nagu... noh nagu  poolvinnastatult..... Nojah :) Ja no kohe kindlasti ei ole ma enam pealtnäha selline beib :) Need teemad on lihtsalt kuhugi päris ära kadunud... :)

Igatahes siin siis valmiskirjutatud postistus 5 aasta tagusest ajast:


Täna võtan lahkamislauale omaenese blogi ja motiivid seda kirjutada. Mitte lugeda neil, keda ajutine enesepaljastus paanikasse ajab.

Mulle meeldib kirjutada. Väga.

Lapsepõlvest alates on mind saatmas kujutlus minu vanaduspõlvest. Seal on mul mu tuulisele rannale maja valmis ehitatud. Teisel korrusel asub otse vastu sügiseselt mäslevat merd kabinet. Suur aken katab suuremat osa seinast, kaminas pragisevad puuhalud ning istun mõtlikult oma massiivse kirjutuslaua taga, lastes sulel üle paberi sahisedes vaimusilmas olevate tegelaskujude elu elada. Pensionieas kirjanik, kes omaenda segaseks elatud elust detaile ammutades neid uutes tegelastes taassündida laseb.

Minu kujutelma toitsid alati mu keele ja kirjanduse õpetajad, kelle poolt alati esile tõstetuks sain. Täna meenuvad eredaimalt "Tuulest viidud" tegelaste analüüs, põhjalik essee heeliumist (irw!!! vabanduseks võin vaid mainida, et käisin keemia-bioloogia eriklassis), "Jevgeni Onegini" kõigi tegelaste kohta kirjutatud kirjandid (poolele klassile vorpisin neid teha, kuna vajadus oli kirjutada erinevatest vaatenurkadest, kuid enda nime all esitamisele läks ju vaid üks töö...:D) ning lõpukirjand, mida kirjutasin korraga 2 erineva teemaga eksemplari (ühe neist klassivennale, kelle ees olid suured süümekad, kuna olles tema suur noorusarmastus, heitsin ta ühe elumehe pärast mõtlematult kõrvale, teadmata, kui haiget ma talle tegin... ja tal oli kirjalik väljendusoskus nõrgemapoolne) jne jne jne...

Nüüd, olles näinud kui kohutavalt palju on kasvõi mu enese ümber kirjaoskajaid, ma oma unelmas enam ei kirjuta. Nüüd võtan sealsamas kabinetis seinu katvatelt riiulitelt järgmise kellegi teise poolt kirjutatud raamatu ning sean end sisse mugavas toolis sealsamas kamina kõrval. Miskit pole teha - korralik raamatukogu peab mu kodus olema.

Kirjutada meeldib aga endiselt, mis sellest, et vahepeal lausa dekaadipikkune paus on sees olnud. Olen veendumusel, et kirjutamisoskus süveneb harjutades ja väheneb puhates. Kuna pole aga kindel, et kunagi mõnd head ideed siiski kaante vahele asetada ei otsusta, siis tuleb rooste näppudelt eemal hoida.

Mistõttu on blogimine tänuväärt harjutusplatsiks. Ilma kindla seoseta saad luua teksti tõsisest jaburani, läbimõeldust emotsionaalse pahvakuni. Mis iganes pähe tuleb.

Minu blogimine algas avastusest, et mõned mu tuttavad seda teevad. Hakkasin nende blooge lugema ja näpud sügelesid ka ise blogisemise järele. Ebakindlusest hoidsin end tagasi. Üsna hulk aega.

Kuni tuli vajadus luua keskkond, kus oleks võimalik avalikult ohjata/hädavajadusel häbiposti asetada inimest, kes toppis oma nina minu ellu ja tegemistesse, ilma et ma oleksin seda kuidagi soovinud. Ma ei talunud avalikke rünnakuid, kuna siiamaani olen oma tegelikku eraelu kiivalt enesele hoidnud, nii et ka mu sõbrad-sõbrannad-pere ei tea väga paljut. Vaid seda, mida avaldan.

Kaitsekilbiks sai blogi loodud ja aadressi levitatud. Kõik, kes huvitusid, said uue lugemispaiga.

Tänaseks mind suuresti enam ei morjenda algsed põhjused. Edasi olen jäänud aga siiski kirjutama ja seda väga mitmetel põhjustel.

Esiteks - mulle ikka veel meeldib kirjutada. Tüdinen kõigest kiiresti, kuid kirjutamine pole mind veel tüüdanud.

Teiseks - mu eemal ja mõneti lausa üle maailma elav pere ootab sissekandeid just tegemistest. Telefonitsi ei oska nagu midagi öelda, et mis siis vahepeal toimunud on. Blogis kirjeldatut kommenteerides tekib telefonisuhtluses muu vaht ja detailid sinna juurde. Ja juttu jätkub kauemaks:) Mulle ka meeldib teada mida mu pere teeb. Ja kui mõnda aega ei kirjuta, tuleb kodusaarelt etteheitev kõne, et "ja blogisse ei ole sa ka mitte kui midagi kirjutanud, pole mõtet seda avadagi :("

Kolmandaks - mõningad tuttavad minu suureks rõõmuks hindavad mu kirjutamisstiili. Mõni loeb seetõttu, et eluga kursis olla, mõni seetõttu, et meie ühiste ettevõtmiste kajastusi kritiseerida/hinnata ning üks on lausa öelnud, et teda ei huvitagi mida ma kirjutan, ta naudib lihtsalt lugemist. Ja kellele ei meeldi, kui tema loodu kellelegi meele järgi on?

Neljandaks - olen tutvunud läbi blogimise ääretult toredate inimestega. Kas sarnane või kasvõi väga erinev mõttemaailm, kuid mingi nurk hõõrub vahvasti ja ma väga hindan neid kontakte. Meis on sageli ootamatult palju ühist.

Loomulikult ei ole vähemtähtis juba kunagi varem maha hõisatud lause, et blogijad on liputajad ja lugejad on piilujad. Ehk siis mulle (nagu ka teistele blogijatele) meeldib kirjutada, kirjeldada, arvamust avaldada jne. Ja lugejatele meeldib kirjutatut, kirjeldatut ning arvamusi enese sisse võtta ja sageli ka läbi närida, mis suurepäraselt kajastub tagasisides kommentaaride või otsese ühendustvõtmise näol. Positiivne teada, et loksutab kedagi.

Paar väga lähedast tuttavat on etteheiteid teinud, et Sipsik ei ole ju mina. Et jätan blogis endast mulje kui wannabe beibest. Et "tegelikult sa ju ei ole nii pealiskaudne". ;)

Mõni kuu tagasi ütles A, et "aga tegelikult sa ju ei ole selline". Tol korral oli kirjelduse all kingade hull ostlemine. :) Jep, loomulikult ei ole mu elu sisuks kingad. Kuigi mulle meeldib neid osta ja kokku neid lugeda ma ei julge, hakkaks vist piinlik. Aga siin on omad põhjused.

Avalikult suudangi ma kirjutada vaid väga pealiskaudsest. Püüdes näida tugev, ei ole ma seda tegelikult. Vahel on mul kuri kahtlus, et olen kõige haavatavam ja endast andjam olevus üldse. Võin sõpradele/lähedastele vist viimse varagi hinge tagant ära anda, kui nad abi vajavad.

Aga siin ongi "aga". Kui tahad ellu jääda ja enam-vähem turvaliselt eksisteerida, ei saa sa oma pehmet poolt maailmale näidata. Seda tohivad siiski näha vaid need, keda ma oma koju luban, kui nii saab väljenduda. Sest seal langeb kilp.

Inimesed kipuvad olema julmad. Kui näitad välja oma nõrkust, valu, ebakindlust, siis reageeritakse minu hinnangul kolme moodi. Ühed hakkavad ära kasutama, teised hakkavad toetama ja kolmandad on enamuses. Enamus on need, kes näljastena su murede/probleemide/ahastuse kallale kargavad ja sealt enesele vajalikku äkšõnit ahmima hakkavad. Inimestele meeldib kaasa elada ja "toetada", tegelikkuses aina uusi doose välja pitsitades: "no räägi lähemalt, kirjelda täpsemalt jne". See on nälg, mitte siirus. Ega reeglina seda halvasti ära ei kasutata, pigem nauditakse teadmist, et teistel läheb ka sitasti.

Vaadake või ajakirjandust - millal on suur õnn kusagil esikaanel? Ikka veri, higi ja pisarad.

Seda ma reeglina aga pakkuda ei suuda. Sest ma ei ole nii tugev kui tahan lasta end välja paista. Võin anda doose sellest, millega toime suudan tulla, jättes olulise luku taha. Kuigi viimasel ajal aina enam üritan end lukust lahti keerata, kuna on tekkinud üllatav kahtlus, et inimesed siiski on ilusad ja head ja endal on niiviisi lihtsam. Senikaua tuleb aga leppida teadmisega, et Sipsik on minu väga pealiskaudne pool ja tema juba naljalt härdaks ei muutu:) Sest mille kuradi pärast peaks maailm tundma minu tõelist sisu, minu sügavamaid mõtteid? See ei huvita ju kedagi, olgem ausad...

Teema võib lõpetada R-i kirjeldusega sellest, miks tema ei suuda minu blogi lugeda: "Lihtsalt mul on vahel tunne nagu vahiks kodumaist seepi". :DDD

Ma ei taha viagrat, ma ei taha cialist ja antidepressandid jätan ka vahele

Nii, võtsin kätte ja muutsin kommenteerimise sätteid. Ehk siis et anonüümsena enam kommenteerida ei saa.

Mis ei tähenda muidugi seda, et tahaksin välja peilida isikuid, kes sõna võtta soovivad. Ei, üldse mitte :) Vabalt võib ju Open ID all nime lahtrisse kirjutada näiteks Anonüümne või Nipitiri või mida iganes.

Põhjus muudatuseks on need tüütud kummitused, mis mingite otsimootorite abil sisse ronivad ja oma viagra-reklaame jätavad. Ma ei viitsi nende kustutamise ja filtrite seadmisega tegeleda. Seega katsetan niipidi. Ehk kaovad nüüd pildilt, kui automaatselt kommentaari postitada ei saa.

Teine variant oleks kommentaarid enne postitumist modereerimisele võtta, kuid seda ma ei tahaks. Samuti ei taha verifitseerimiskoodi peale panna, kuna ise pean nendega mässamist jube tüütuks, kui kellegi postitusi kommenteerida tahan.
Nüüd vaatan, kas see hoiab need kollid eemal või ei. Kui ei, siis järgmise sammuna tuleb verifitseerimiskood :(

I advent

Lumi aastal 2010 (Meriväljal)

Eestimaa on nii-nii pisike, kuid sellest hoolimata on samal ajahetkel ilm vaid mõnesaja kilomeetri raadiuses täiesti erinev.
Kirjutavad, et lumi maas ja ilm pime. ??? Meil pole lumest haisugi ja päike sillerdab rõõmsalt tuppa. Mingisugune kargus küll on õhus, kuid sellel pole veel talve lõhnagi küljes. +6 kraadi ikkagi.
Tõsi, mingi nädalapäevad tagasi meil küll korra sadas lund, kuid maapinnani see ei jõudnud.

Samas esimesed miinuskraadid sain küll eile lõunal kogetud, kui Väikemehega jalutamas käisime. Aga... need lõhnasid rohkem sügise järele (-1,8). Aga ju jõuab :)

Ei tea, kas see on lume puudumine või mis, kuid mul absoluutselt puudub sel aastal jõulutunne. Ei ole mingit vajadust tulukestega mässama hakata, piparkookidele ei viitsi isegi mõelda ja häbi-häbi - ka kingimajandus täiesti olematu alles.
Tegelikult ma tean, milles asi - liiga palju asju korraga käsil ja liiga intensiivsed mõtted üheaegselt läbielamises. Aga küll see kiire ja intensiivsus mingi aja pärast osaliselt läbi saab ja osaliselt oma vao leiab, kus veidi rahulikumalt edasi kulgeda.

Küll aga ootan ma juba etteruttavalt järgmise aasta jõulueelset aega. Siis on Väikemees juba sellises eas, kus saab seda perioodi tema jaoks muinasjutuliseks kujundada ja need igahommikused sussileiud... Sel aastal poleks see veel päris see.

Aga täna õhtuks ennustavad ilmajaamad tormakat :) Laahee :D Mulle nii hirmsasti meeldib loodusjõude imetleda, eriti kui saan seda teha soojas toas. Kuum kakaotass pihkude vahel ja kuulad kuis maru möllab...
Kusjuures, hakkab vist juba looma, kuna iiliti käivad puid painutavad tuulehood üle...

Edit kell 14:50 - Vau kus alles marutab! Paistab tõepoolest, et täna kujuneb üks asjalik torm :D

Spaghetti e carne di cervo

Pilt sai udune, kuid kui telefoniga kiirelt teha ja üks mees hetkegi paigal ei püsi, siis vahet pole!

Mul on väga hea meel, et enam ei pea pidevalt nuputama, mida täna titele süüa anda. Tahaks ju, et menüü oleks vaheldusrikas, pidevalt arenev ja samas alles maailma ja maitseid avastava tegelase seedeelundkonna-sõbralik. 

Suurest mugavusest sai ikka üksjagu talle ka nn purgitoite sisse söödetud, kuid ikka tahaks ju olla "hoolitsev ema" ja ise muudkui vaaritada ja vaaritada. Eks siis sai tehtud nii ja naa.

Nüüd aga, 9-kuusena, on Väikemees meiega suht sama menüü peal. Mõne roa puhul tuleb lihtsalt tema osa enne lõplikku valmimist eraldada, enamasti aga saab lõpp-produkti ja tugevamaid maitseid (sool, tšilli ja muud piprad) lisab iga soovija hiljem juurde. Muidugi on parem, kui maitsed on pikalt sisse podisenud, kuid üldiselt saame praegu ilusasti hakkama.

Suur õnn on see, et ta ei pirtsuta. Absoluutselt. Ei taha vaid siis, kui kõht täis. Muidu on valmis sööma kõike. Aga no ma juba täna lähtun temagi puhul enda kehtestatud reeglist: "Meie majas peab toitu vähemalt proovima. Kui proovitud ja ei maitse, võib loobuda, kuid tuleb proovida". Ja ta teeb koostööd. Nii sööb ta sama hommikuputru kui meie, samu puuvilju ja aedvilju, muna ja juustu, leiba ja sepikut, liha ja kala. No mida iganes. Probleemiks pole ka sibul supi sees, mis enamasti lastele ei sobi. Lihtsalt algusest saadik tutvustatud :)

Ainus, mida me talle veel ei anna, on praetud toit. Kuigi ka siin toimus täna mööndus, kui oli pannkoogilõuna. Mustasõstramoosiga, mis peaks ju hapu olema, kuid kohe näha, et minu laps - ma võiks ainult haput süüagi :) Manineeritud kurk näiteks meeldib poisile ka...

Kõige lahedamaks pean ma korda, kui poiss spagette sõi. Pennesid oli enne ka söönud (ja hirmsasti meeldivad), kuid spagettidega oli esimene katsetus. Ja Väikemees nagu proff ludistas neid endale sisse imeda :D (pildil).

Kui issi hirveliha-suppi keetis, siis seda sõi ka lausa kahel päeval. Ja kohe ikka korralikes kogustes :D

Igatahes väga lahe mu meelest :)

Hea on selle juures see, et ka meie endi menüü on nüüd tänu sellele läbimõeldum, mitmekesisem ja tervislikum. Ja sööme korralikult teatud kellaaegadel, kuna vaja ju kõik koos lauas istuda. Kõik võidavad :)

Jah, ma tean, et on olemas hulk lapsevanemaid, kes suhtuvad lisatoidu arengutesse erinevalt. Et mismõttes sellised asjad selles vanuses jne. Aga nagu me ise arvame ja nagu ka meie arst ja asendusarst on korduvalt arvanud - poiss areneb ja kasvab nii kiiresti, et vägisi teda titena hoida pole mõtet. Laps dikteerib ise, mida ta millal vajab, tuleb vaid silm peal hoida ja teda kuulata. Ja no mis poolvedelaid möginaid ta ikka sööma peaks, kui tal juba 7. kuu algusest 8 hammast suus ja ukerdab juba ammu ringi, poolenisti näritud porgand konstantselt peos.

Seega jah, lapsed on erinevad ja meie oma sööb meiega sama toitu. Ja oi kui palju lahedam ja kergem nii on :)

Hull kiidulaul sai taaskord :) Aga no ta on ju meie jagu ja seetõttu lihtsalt ongi maailma imelisim :) Kõige tublim ja targem ja andekam nagunii, eksole :D

Aga ok, tegelikult on tõrvatilk meepotis täitsa olemas - magamine. Selleni ma jõuan ka ükskord. Kui jõuab kätte sellest kirjutamise jaksamise päev :)

Kuradi kahju :(

No kuramuse kahju, et mööda panevad. No ei ole 5 laupäeva, on hoopis 5 teisipäeva.
Aga muidu oleks selle suurema summa raha võtnud küll jah :) Mul just täpselt nelja päeva pärast suurem summa vajalik ;)

Teosammul liibates

Septembri lõpust alates on mul enamus blogisid, mida jälgin, lugemata. Sellele mõeldes tuleb kerge ahastus peale, kuna servast nagu oleks nende kirjutajatega kokku kasvanud ja harjunud kursis olema ning emotsioonilaksu saama. Ja kui katkenud kohani lugeda ei jõua, siis parem ei loe ka vahepeal, kuna siis oht, et jääb lõppeks ikka midagi vahele.

Nüüd aga, viimased paar nädalat, olen end tõsiselt kokku võtnud. Kuigi sada miljon asjatoimetust on ootel, olen asunud blogisid vallutavale ristiretkele. Iga päev võtan mõned hetked, mil loen ja siis ikka järjest. Ehk siis enne blogi ei sulge ja magama ei lähe, kui olen jõudnud katkenud kohani.
Oehh, mõned on ikka super produktiivsed :D
Aga alla ka ei anna, tahan järje peale tagasi saada. Muidu mattun siin omadesse tegemistesse nii ära, et tekib neelatuse tunne. Vajan seda välist doosi lisaks.

Igatahes olen ma ikka väga tubli olnud ja suutnud suure hulga aega ja kümneid liitreid musta teed mee ja piimaga tarvitada selleks, et tänasesse jõuda. Mõned on veel minna :)

Lisaks on küpsenud mu peas ka idee omaenda pisikesest blogiprojektist ja kalendermärkmik on samuti palju tärnikesi saanud (mul on komme tehtud asjad kalendris tärnitada). Järjest on tekkinud ka uued nimekirjad, mida kõike on vaja teha nii arvutis, kui füüsilises ruumis jne jne jne.

Vahepeal sai ostetud ka uus arvuti, kuna läpakaga ei saa oma vajadusi enam katta. Mulle ei meeldinud varem mõte statsionaarsest arvutist, kuid eks läpakas on liikvel olles ikka kaasas ja vajalikud failid on nagunii terasel välisel kõvakettal alati kotis.
Lihtsalt... läpakas ei suuda mu vajadusi rahuldada (siis tuleks osta uus ja mega-mega kallis), kuna korraga peavad mul olema avatud alati paar-kolm netibrauserit paljude erinevate tab´idega (kasvõi juba see, et kolm erinevat meilboksi on alati avatud - isiklik + veebitööd puudutav + oma ettevõtte meil), mitmed Office´i programmid jm. Ja kui siis nende vahel liigutada, siis läpakal jäi jõust puudu ja hakkas kiiluma. Ja oi seda ropendamist siis! Ja aega ka ju pole passida, kuna kõik vajalik peab saama tehtud ajal, mil Väikemees tudul. Ja ei ole teada, kauaks...

Ja nüüd on oi kui mõnus :) Arvuti jooksutab kõike paari sekundiga, tee ja toimeta mitut asja korraga ning kui mul varem polnud suurt vahet, mismoodi see ekraan niiväga paistis (peamine, et asjad said tehtud, eksole), siis nüüd, kui silma ees laiutab 24-tolline led, on ikka hea vaadata küll :) Ja silmad ka ei väsi :D Kohe eriti magus on erinevaid Exceli faile kõrvutada ja nad ei muutugi seda tehes liiga väikeseks :D
Nii palju rõõmu nii väikesest asjast :) Ja mina jonnisin tükk aega, et ei taha, pole vaja...

Ehk siis nüüd jõuan arvutis kõik palju kiiremini tehtuks saada ja tõepoolest jääb aega ka blogisid järele lugeda :)

Ma vist võiks kogu aeg lennata

Algatuseks siis olnust:
Peale blogijatšikkidega "pilvepiiril" kokteilitamist (Lounge24-ja menüü ei ole küll pikk ja meelierutav, kuid seal proovitud krevetid taignas ja brie juust lehttaignas olid kuradima head ja meid teenindanud noormees äärmiselt püüdlik ja laheda suhtlemisega, seega punktid kirja) laekusin ööks E juurde, et natuke (ok, mitmed tunnid, poole hommikuni :D) lobiseda ja peale kiiret uinakut end lennukile sättida. Kuna E elab Kuldalas, on sealt lennujaama astuda 15minutit. Ilm oli ilus ja nii otsustasingi veidi jalutada.

Püha taevas! Ma ei kuulnud omaenda mõtteidki! Kõndisin seal hirmlaial kõnniteel ja üritasin aru saada, kas mu kõrvakuulmine on muutunud tundlikuks, liikluskoormus roppumoodi tõusnud või ma lihtsalt vaikusega harjunud? Tundub, et oma roll oli igal nimetatud variandil.
See müra... see oli kohutav! Veidi rohkem kui 3 aastat ei ole ma enam igapäevaselt pealinnas ja uskumatu, kuidas vaikus on mind endasse haaranud. Kuidas on võimalik, et ma varem ei pannud seda müra sellisel kujul tähelegi? Kuidas on võimalik, et ma varem sain sarnases olukorras kõndides rääkida telefoni või kaaskõndijaga?

Huhh, ma ilmselgelt olen mugandunud. Varahommikuti linnavahel liikudes harjunud kuulama ärkava linna helisid: lindude omavahelist suhtlemist, läheneva auto kummide sahinat ja mootori nurrumist, avanevaid aknaid ja sulguvaid uksi, öiselt jahiretkelt naasva kassi üksikut mjäud ja kooli suunduvate laste tervitushõikeid üksteisele. Ja muidugi rattakellakeste õrnu kõlkse, kui kõnnitee servalt maha sõidetakse. Meil tõelise rattalinnaga tegu...
Täna ma väga naudin seda kõike. Ja ei kujuta end talumas igal hommikul kiirustamisest ja mürast tulenevat stressi. Ent ometi oli see mu elu pärisosaks ja üldse mitte probleemiks 14 aastat.
Ja ega iial ei tea, kuidas elu keerab, kuid loodan siiralt, et mul õnnestub oma mullis veel kaua-kaua elada :) Sest... nii on hea :) Mulle :)

Aga nüüd tagasi lendamise juurde.

Ma ei mäletagi, millal ma viimati Kuressaarde lendasin. Tallinnas elades tegin seda üsna sageli, vahepeal isegi korra kuus. Nüüd aga pole põhjust olnud.

Seetõttu oli too reedene lend Saarde tugev nostalgialaks. Nagu ka lennujaama vastu saabunud isa.
Vaadata aknast lähenevat maapinda ja mängida äraarvamismängu "Millise tee kohalt nüüd üle lendasime?". Tunne oli sees hea, väga hea :)

Lennukid meie siselendudel on tõeliselt pisikesed ja naljakad. Aga... suremaid polegi ju vaja. Enamasti pole needki täis, kuigi saartevahelistel lendudel on muidugi määrava tähtsusega pilk kalendrisse. Hooajad, pühad, nädalalalõpud. Noh, nagu ikka puhkusepiirkondades :)

Suurte lennukitega lendamine on teistmoodi tore. Neis, erinevalt väikelennukitest, ei saa arugi, et lendad. Pigem tunne, et rong ajab kiirendusega kõrvad lukku, ei muud.
Paigutad aga käisipagasis sisalduva endale mugavalt (loe: tekitad enda ümber pesa), kerid jalad enda alla, pleed põlvedele, raamat nina ette ja jääd teenindamist nautima. Ma pole veel kunagi aru saanud kobinast, et lendamine on kohutav, kuna ilmselgelt ei ole mulle kas negatiivset kogemust juhtunud või siis olen ma lihtsalt suuteline niivõrd hästi kohanema ehk siis ei loo endale illusioone vaid võtan hetkest maksimumi. Ja võtmesõnaks see, et alati tekitan endale võimalikult mugava tsooni.
Ja lennanud olen oma elus üksjagu. Mitte küll nüüd nii üüratult, kuid no neid tõusmisi ja maandumisi on kokku olnud kindlasti väga-väga mitukümmend. Ja olen nautinud neist igaüht!

Eriti see pilvede ülevalt vaatamine...
Millega meenub vahelepõikena hoopistükkis üks nunnu lühilugu :D

Aga jah, lendamine on mõnus!
Viimastel aastatel on lendamine kordade arvu mõttes toimunud enamasti taas pisikesel lennukil lühiotstel Hiiumaa ja Tallinna vahel (juhuks, kui keegi kuskil on ilma jäänud infost, et viimased 3 aastat olen pesitsenud saarlasena Hiiumaal, siis see info on nüüd avalik, kuna kõhklusi tekitavad asjaolud on silmapiirilt läinud). Mis tähendab seda, et istud lennukisse, sõidate hoovõturaja algusesse, mootorid pannakse täisvõimsusel tööle, nii et terve lennuk rapub nagu tormipöörises ja kui pidur lahti lastakse, sööstab kohalt kui ralliauto, et juba loetud sekundite pärast rattad maast lahti rebida. Omamoodi elamus iga jumala kord :)

Enne Väikemehega koduseks jäämist oli vaja väga palju töö asjus mannergul käia. Kui oli vaja olla kusagil mujal Eesti punktis peale pealinna, läksin autoga, kuid kõik koolitused-kohtumised Tallinnas võtsin ette lennukiga. Sest no mille kuramuse pärast peaksin hakkama varahommikul sõitma, poolteist tundi praamil kinni olema, veel sõitma ja tagasi sama teema? Koju alles hilisöösel. Pigem hommikul 8 paiku 30 minutit lennukis, õhtul 17 ajal taas 30 minutit õhuruumis kõõlumist ja ongi päev tehtud :) Ka Väikemees tegi minuga 7 lendu mu kõhus kaasa :)
Mulle nii tohutult hästi sobis selline ajakorraldus ja ma ei saa üldse mitte hästi aru neist, kes võrreldavates oludes lennuki välistavad.
Erareisid sai/saab samuti lennukil tehtud, kui tegu vaid õhtuse "kohtamisega". Sest mille kuramuse pärast oma aega raisata?

Hoopis teine alternatiiv on muidugi jäätee ja selle tõsised mõnud saartel elavatele inimestele, kuid jäätee on meil kahjuks liiga harv nähtus :( Ja sildu kah netu.

Njah, ega ma päris niisama lapsena lenduri elukutsest unistanud. Suurim salasoov oli saada hävituslenduriks, kuid probleem selles, et ma ei tahtnud mitte hävitada, vaid lihtsalt hävitajatel lennata :) Täna mõtlen, et oleks ju võinud siis sammud seada hoopis testlenduri suunale, kuid tollal ma selliselt mõelda ei osanud. Ja nüüd kainelt mõeldes... - ilmselgelt hea, et ei osanud :D

Aga erutavaim ja sageli korduv unenägu oli mul veel mõned aastad tagasi see, kus ma olen Black Hawk´i piloot ja pean karja sõjardeid lahinguväljalt ära toimetama. Mehed peal, küljeuksed veel avatud ja siis õhku tõustes on oht, et tiivikud satuvad kõrgepingeliinidesse. Mul aga vaja hirmsa kiiruga sealt minema saada (vaenlased lähenevad suure kisa ja püssipaukudega) ja nii ma nende tiivikulabadega seal liinide vahel manööverdan :D

Pilt Wikipeediast

Ülinaiselik mina, pole midagi öelda :)