Nädalad 16-19 (aprill-mai)

Rätsu-isand loojangus

Uskumatu, juba ongi terve kuu möödas viimasest kokkuvõttest!

Aga jah, sedakorda siis põhjused päris mitteroosilised. Lihtsalt... lähedased on lähedased, eksole. Küll aga on paratamatult (ja häbenemata seda valjusti tunnistada) mõni lähedasem ja isiklikum ja igati "omam", kui paljud teised, kes küll ka lähedased. 
Minu jaoks ühe eriti "oma"-ga, ühe eriti "minu inimesega" juhtus mõni aeg tagasi miskit, mida ei osanud oodata. Millega kaasnes mõneks ajaks teadmatus, paanika, tagasihoitud pisarad ja murdumine privaatsel hetkel, kui polnud vaja enam toetav olla. Sest ka teistele on ju mõni lähedane lähedasem ja kogemine seega keerulisem.

Kuu ja kõrvuk

Hirm selle ees, et jääb/jäi ära võimalus hüvasti öelda, paanika selle ees, kas olen ikka piisavalt oma kiindumust avaldanud ja kõik need muud tunded, mis sarnases olukorras esile kerkivad (kui äärmiselt egoistlikult see kõlab! lausa paha hakkab!), leidsid mõne aja pärast julgustava leevenduse. Kuni uue paanikani, mis seekord küll kergem ja vaid tugevaks ehmatuseks pidada võib.
Ütleme nii, et ohud ei ole veel möödas, kuid jupp aega elasime ainult päev korraga. Nüüdseks enam päevaarvestust ei pea ning elud on veerenud enam-vähem oma tavapärasesse rööpasse.
See selleks. Me loodame parimat :)

Minul aga läheb aeg igapäevaselt ja hullu kiirusega. Teatavasti ei ole ma nõus (erandeid ja kiireid olukordi arvestamata) lastega aega veetes arvutit avama ning seega naudin (või vahel ka kaklen, kui ausaks jääda ja vahel turritan meeleheites juukseid, kui veelgi ausam olla :D) oma väikeste mehehakatiste seltskonda. Tavalised kiireloomulised pereema toimetused. Söögitegemised-söömised/söötmised-koristamised-kasimised-pepupesud-tudulepanekud-õueskäigud jne jne jne. Ühele üht, teisele teist vaja aidata/teha/toimetada/keelata/vaielda. Magavad lõunat eraldi aegadel, kuna väiksem teeb kaks und päevas ja suurem ühe. Kui üks magab, hoia teist ohjes, et see magajat ei ärataks.

Kurgid laulavad

Lisaks üritan siin koolieksamitega maadelda ja koolitöid teha, et aga ennast iga päevaga aina lollimana tunda.
Siis on mulle tekkinud tänaseks juba neli kliendikest, mis on tõsiselt üllatav. Usaldavad mind? Lollid või? Ja maksavad ka veel selle eest? Samas kinnitab mu eluaegne raamatupidurist ema, kellega kõikvõimalikku siiski konsulteerin, et pole ma loll kohe ühti. No püüame siis sedapidi mõelda :)
Vana veebipõhine töö pole ka kuskile kadunud ja sellega tuleb siin vastu suve veel eriti palju taielda ning eks nende kolme tegevuse peale mu hilised õhtu- ja varased öötunnid kuluvadki.

Lisaks muule on lisandunud uus maania - aed. See aeg, mis ma igapäevaselt (või kui on palju koduväliseid asjatoimetusi, siis suureks südamevaluks üldse mitte) saan aias kablida, on nii piiratud, et lausa nutt tuleb peale. Paar tunnikest hommikupoole, kui Noorem Poiss esimest tudu teeb ja me Vanema Poisiga õue läheme ja/või paar tunnikest õhtupoole, kui Noorem Poiss teist tudu teeb ja me Vanema Poisiga õues askeldame. Nooremaga ei saa ju aias veel miskit koos teha, vanemaga õnneks saab. Temal on omad kõikvõimalikud aiatarvikud, alustades muruniidukist ja kärudest, lõpetades labidate/kannudega, minul omad (ja kui nüüd ikka päris napakana kõlada tahaks, siis... on hiiglasuur rõõm ja sära silmades, kui saab taaskord aiapoest tulla koju kas korraliku istutuskühvli või mugavate murukääridega :D).
Igatahes... Nii ma seal aias siis möllan. Puhkepausid on mõeldamatud, kasvõi nahk seljas märg, kuid hoogu maha ei võta. Varsti ju vaja tuppa minna, kuna lapsed tahavad süüa või on mõni muu ikaldus :D

Möödunud aasta oli ju esimene siin aias. Siis aga oli esimene laps aastane ja ei saanud millestki sotti ning ise olin tagantjärele aru saades ikka päris hädine rase. Mitte miskit ei saanud tehtud ja ega ma aias ei teinudki tõepoolest midagi. Vanamees niitis muru ja see oligi suht kõik.
See aasta aga läksin lolliks ära. Mulle meeldib ilus ja hoolitsetud aed, millel ka praktiline väärtus. Alustasin oma sõstarde kasimisega ja edasi liikusin metsvaarikate võssa. Tegin selle korda ja näis, kuidas nad see aasta kannavad. Arvuliselt on taimi ikka palju :D Ja ruutmeetreid nende all muidugi kah. Sekka ostsin mõningaid kultuurvaarika sorte, näis kuidas koos toime saavad.
Tikreid ostsin ka otse loomulikult juurde, loodetavasti leidsin neile mõnusad kasvukohad. Mul maa ju hirmus viljakas ja pigem niiske, tikker ei ole just sellise maa fänn. Aga vaatab.

Silmailu peab ju ka ikka olema, eksole. Paar hortensiat sai soetatud, need tunduvad mulle lollikindlad. Miskid ätsed vaatavad ka varasemast muru seest vastu - see aasta siis lõikasin neid tagasi ja turgutasin ja vaatab, kes mul aias siis ka kasvavad :D Pole ju aimugi, kuidas hooldada, kui ei tea kellega tegu... Sisetunde pealt... Ehk ei peta :)
Kõige enam kipuvad mind aga lolliks ajama põõsasroosid. Ja kui Vanamehele mainisin, et tahaks mõnd roosi, sain paraja üllatuse osaliseks - ta ka tohutu roosifänn :) Seega oli mulle tee avatud ja piirangud puuduvad - tema hinnangul võiks meil roosipõõsaid olla nii 50-60 :D Ma piirdusin esiti vaid 6-ga - vaatab, kas ja kuidas nad meil üldse kasvavad.

Seda, et meil on metsikult musta mulda, saime teada päris ootamatult.
Nimelt tellisime kakalondi, et see maa sees oleva paagi tühjaks tõmbaks. Lont kohal ja püüab maja kõrvalt maja taha jõuda. Aga kus sa sellega, rattad käivad all ringi.
Kihutab Vanamees lambakasvatajast naabri juurde, et see traktoriga appi tuleks. Tuleb põka-põka ja sikutab hiiglamaraske kakalondi õigesse kohta. Ootab ilusti ära ja tõmbab pärast londi tee peale tagasi. Tore, et naabril on suur traktor muude põkade seas olemas :)
Meil aga mitmekümnesentimeetrised musta mulla vaod segikeeratud murus :)

Vahetevahel külastab meie metsaserva härra Siga

Ükspäev siin arvutasime kokku, et meil niidetav hooviala 0,3ha ehk siis 3000m2. Ebanormaalne ju! Lisaks võsalõikuri ja trimmeriga hooldatav ala 3000m2, kuhu peaks kunagi tulema majandusala (kasvuhoone, viljapuud, söödavad taimed) ning veel üks 1000m2, mida peab alles hakkama võsalõikuriga kasima. Ülejäänu on mets, seda ei pea non-stop hooldama. Aga see va 3000m2 niitmisala tuleb küll minimaalselt kord nädalas üle käia, isegi põua ajal (meie mulla ja rohu põhjal sellist asja ei eksisteeri, nagu näitas möödunudsuvine metsik rohukasv pikal kuumal ja kuival ajal). Et siis jah, lollid oleme, kuid vähemaga ka ei saa, siis kaob hoovi olemus ära.

Ahjaa, siia aiamaania lõpetuseks veel, et viimasel ajal keerasin ma puhta sassi - omal hoovis kablimist küll ja veel, kuid ma nüüd avastasin niidetava alaga piirneva võsa ja leidsin, et see peab kuni maaüksuse piirini korrektne park olema. Nüüd ma seal siis ragistan ja hiiglaslikke äralõigatud võsa kuhilaid tekitan :) Kes need küll lõkkeplatsile tassida jõuab? Oma kanguse juures tean, et küll ma need peagi tassitud saan :D

Aga jah, hoov muutub iga päevaga aina ilusamaks ja ma olen ikka väga rahul :)
Ja kes oleks kunagi võinud arvata, et mina ja hakkan aias möllama? Mina, kes ma oma maniküürist liiga palju alati pidanud olen? Aga kui aus olla, siis maniküür on siiani ülitähtis ja õnneks on tänapäeval olemas väga häid töökindaid, seega käte "vormis"oleku pärast pole ma veel kordagi muretsema pidanud :)

Niisiis. Veel mis? Ahjaa, ilm.
No ilm on olnud mitmetine selle kuukese jooksul. Kui nädalal 16 (teismetega aprill) sadas lõuna- ja kesk-Eestis paks lumi maha (lõunaks küll kadus), siis meil oli lihtsalt vastik. Jahe ja lidrine. Isegi lörts-laadset toodet laskus taevast maa suunas. Sealt edasi on aga kevad võimust võtnud ja ikka kohe täiega! Tänaseks on kõik nii mõnusalt kirgas-roheline, et hing lausa heliseb sees :)

Oleme juba ka ära korjanud selleaastase esimese austerserviku-saagi :) Kahele pakule kolmest on seened see aasta kasvanud, vaatame mida aeg edasi toob.

Noorem Poiss sai siin vahepeal 9 kuud vanaks. Parameetrid siis 10,9kg ja 76,5cm. Pea 51,5cm. Nüüd täpselt sama pea mis Vanemal Poisil. Et siis jah, ei saa enam venna vanu mütse kanda :D
Ning jubejubejube - Nooremal Poisil oli kuklas elu esimene puuk! Kas ma olen öelnud, kui kohutavalt väga ma neid putukaid vihkan???

Kui normaalne... (?)

... on avada õhtul ca kell 11 kondenspiima purk? Suhkruga variant, muidugi...

Reeglina mul ei vedele seda kodus. Liiga suur kiusatus.
Täna poes aga mõtlesin, et teeks ise jäätist nädalavahetusel ja ostan kappi ära. Ei mingit ahvatlust ega midagi.

Ja nüüd, kui kell saab kohe-kohe palju-palju, leian mina teele piima peale valama suundudes kapist selle purgi ja kohe avaja kallale.

Ma ei oska muud kui süüdistada viimaste päevade emotsionaalseid läbielamisi. Ja elu väärtustamise tuhinat seega?
Seetõttu viibib ka möödunud nädala kokkuvõte. Mõtted intensiivselt käesolevas nädalas.

Tea kas nädalavahetuseks mingi tirts jääb alles või leian tunnikese pärast üllatusega, et kuda see purk küll tühjaks sai...

Surfarist paažiks

Kuna see tüdrukuks pidamine läks ikka päris karmiks kätte, tegin südame kõvaks ja jäin plaani juurde 2-aastaseks saades poisil lokid maha lõigata.

Mõeldud ja tehtud.
Enne pilt sirutatud juustega vanniprotseduurilt

 

ning juuksuri juurest, kust loomulikult ühe lokikese kaasa võtsin :)

Toimus see juba veebruaris, mil murranguline sünnipäevgi aset leidis. Nüüd igatahes on täitsa poiss :) Vaevalt, et keegi enam tüdrukuks peab...

Tänaseks on ta jõudnud juba ka teist korda juuksurisse, kuna selline "paažisoeng" kasvab välja oluliselt kiiremini kui tavapärane siilikas. Nudiks ma teda aga lasta ei tahtnud, kuna kui on juukseid antud, siis kandku!

Nädal 15 (aprill)

Noorema Poisiga ühes väga-väga erilises paigas. Paigas, mille mereäärsed hektarid saavad mu laste tulevikku kindlustama või siis kodualuseks maaks. Taamal vanaisa sünnikodu varemed väga vanas kiviaiaga piiritletud kadakate embuses hoovis.

Niisiis. 8-kuusena on Noorem Poiss 75cm pikk, 10,3kg raske ja peanupu ümbermõõduks sai arst 49,5cm...
Võrdluseks, et 8-kuusena oli Vanem Poiss 75cm pikk, 10,1kg raske ja pea oli 46cm. 49,5 oli tema pea 2-aastasena. Nad on mul mõlemad minu moodi suure peaga, kuid tänaseks kannavad nad sama mütsisuurust...
Mina olin sarnastes pikkuse-kaalu numbrites ca 1a 2kuu vanuses :) Mehe mõõtu mehed meil sirgumas :D

Ilm oli suurema osa nädalast lausa imeline. Sai lõpuks ometi lapsed õue ja hoovi korrastama...
Alustasin mustsõstrapõõsaste lõikamisega ja jõudsin järeldusele, et kui mul ei teki head ideed, mida marjadega peale hakata, pean ma suure osa põõsastest kõige kaduva teed saatma. Sest et... nojah. Mustad sõstrad on raudselt ühed mu lemmikmarjad ning ma söön neid igas olekus üüratutes kogustes, kuid isegi mina ei jõua 20-t hästikandvat põõsast ära tarbida. Sest just täpselt nii palju mul neid on. 20. Lisaks veel 1 tikripojuke, 1 valge ja 1 punane sõstar.
Aga vot tikerdisi igatsen juurde. Peakski kuskilt neid otsima või kellelgi põõsaid poolitada paluma, kuna nendega mul nirud lood ja Saares meil üldse tikreid pole, sealt kah ei saa.

Vanem Poiss pläriseb katkematult. See on ikka uskumatu, kui palju ta räägib! Ja kui pikad ja seotud laused... Järsku hakkas normaalselt rääkima ja no nüüd ei saa pidama. Nagu tõsielukommentaatoriga oleks tegu. Mida teeb, mida näeb, mida mõtleb jne jne jne. Kõike saadab plära, katkematu! Ta räägib isegi magades... Vahel sosinal, vahel häälega... :D

Mees oli nii tähtis, kui päikseprillid sai, et keeldus neid terve päeva eest võtmast :)

Mul on suuremat töölauda vaja... Praegune ei kanna enam üldse töö tegemiseks välja.

Ahjaa, siia nädalasse jääb ka üks korralik tormakas. Selline, mis pani mind kergelt hirmu tundma. Puud hoovi piiril murdusid ja kui Kärdlas asjatamas olin, kohtasin kaht mulle vastu lohisevat prügikonteinerit... Päris keeruline oli auto uksest maja ukseni kõndida - ehku peale, et kas jõuan lingini või tõusen enne lendu?

Noorem Poiss sai uue autotooli... Kilode poolest küll ju veel lubatud, kuid ma tõepoolest ei jaksa väga teda turvahälliga käe otsas vedida. Ja kuna ta juba suur mees ka, siis sai istetooli. Küll suhteliselt lamavasse tuduasendisse käiva, kuid siiski tooli. Ise on nii naljakalt asjaliku näoga selles :D

Korra sai ka vankris vedelev väikevend prille "proovida". Suhtus stoilise rahuga :)

See lapsed-korraga-voodisse projekt on paras jõukatsumine. Mõni õhtu läheb enam-vähem, teine õhtu on paras kamm. Tund või tunde...
Kas itsitatakse või jutustatakse niisama. Kui üks jutustab või "jutustab", ei saa teine uinuda. Üks muutub jauraks, teine jääb vait. Jauraja jääb magama, vaikinul hakkab igav. Igavleja hakkab häälitsema, jutustama, nõudmisi esitama või kolistama, magaja ärkab üles. Ärganu avaldab rahulolematust. Otsast peale. Ja jälle. Ja jälle.
Ja jälle.
Vanemal Poisil on lisaks avaldumas see parajalt kohutava kahese iga. Vett tahan! Ei taha vett! Bääääääääääääääääääääääää! Tekki! Ei taha tekki! Vett tahan! Bääääääääääääääää!!!!!!!!!!!!! Emme oppa tahan! Issi oppa tahan! Bääääääääääääääääää!!!!!!!!!!!!!! Kallioppa tahan, ei taha tekki! Bäääääääääääääääää!!!!!!!!!!!!
Oehhh........ ütles ta, endal juukse turris...
Aga see möödub, ma tean. Juba nad näiteks sügavast unest ei ärka, kui teine karjuma pistab. Venna hääl on oma ja turvaline. Küll aga on endiselt keeruline see uinumise protsess.
Aga ma ei anna alla. Lisaks saan ilusad kannikad, kui muudkui trepijooksu harrastan :)

Aga mina sain ühele oma paarkümmend aastat tagasi surnud ning sellest ajast tumenema hakanud ja aastaid naeratust rikkunud hambale ajutise krooni peale :D Ja oi kus ma juba naeratan, lõuad pärani :D No niiiiiiiiiiiiiiiiii hea vaba tunne on, et ei pea enam naeratust tagasi hoidma :D
Nädala pärast saabub laborist päris kroon ja siis saab veel rohkem naeratada :)


Nädala lõpetasime Saares. Poisid ei jäänudki sedakorda haigeks, müüt on murtud! Olid küll esimesel päeval tatised, kuid muud ei häda miskit :D
Nii võib ju täitsa elada juba :)

Isand Räts

Täna sai Vanamees härrasrätsu juba selgemini pildile. Kõrvuk mis kõrvuk :)
Proua liigub harva, munadega hõivatud.

Nädal 14 (märts/aprill)

Uus kaaselanik õhtuhämaruses - härrane kõrvukräts

Koolinädal.
Olen eelnevast pingelisest magamata perioodist ning ka enda tervise nirususest tingituna päris kutu. Kool võtab oma energia ning nii ma õhtuti peale laste uinumist ära vajun. Täiesti hetkega, kui pehmele istuma jään.
Klopin end siiski ärkvele, vaja ju natukenegi toimetada. Ja tööd teha. Krt, olekski vaja jälle nokitseda.

Tegelikult oli oht, et ka seekord jääb koolinädal vahele. Kuna aga Noorem Poiss on palaviku seljatanud, julgen vähemasti esmaspäevalgi kooli minna :) Ja imede ime - saangi kõik päevad ja vajalikud tunnid käidud! Jippajee :D Kohe inimese tunne on ja nagu naksti on hindelised tööd taas "5"-d.

Poisid igatahes püsisid terve nädala terved. Uskumatu lausa! 4 päva käis Vanem Poiss isegi lasteaias ja oli niiiii rõõmus selle üle. Ja ei jäänudki haigeks :D Vedas vist :)

Noorem Poiss sai 8-kuuseks. Järgmisel nädalal siis ülevaatusele, mõõdaks-kaaluks ja hindaks olulisemad parameetrid.

Ilmast pole midagi head kirjutada. Aina sajab jama taevast kaela või on muidu külm ja vastik. Ööd on meil siin miinustes. Ikka veel.
Ema seevastu pildistas lõuna-Saaremaal juba õisi loovaid karukellasid näiteks. Ikka uskumatu vahe neil lõuna- ja põhjamaadel :)
Vähemasti mustsõstrad punguvad juba paar nädalat, annab ikka lootust selle va kevade suunal...

Kevadet on meile kuulutamas aga hoopistükkis uued elanikud.
Nimelt on juhtunud midagi kummalist ja meie hooviala serva on kõrgele-kõrgele männi otsa, möödundaastasesse hallvareste pessa kolinud kõrvukrätsude paar. Kakulised, kes ei tea.
Proua istub enamuse ajast pesal ja härra pröötab kõrval oksal. Loodetavasti paari kuu pärast saab siis vatitupsukesteks maskeerunud kakupojakesi pildile püüda :)
Nagu ikka kakulised, aktiveeruvad ka nemad alles õhtuhämaruse saabudes. Mistõttu ei ole nende selgelt pildile saamine just kõige lihtsam.

Aga nädala viimane päev, viisaprill nimelt, oli meie peres pöördeline :) Hoiatus - titejutt, kuid minu jaoks äärmiselt oluline.
Nimelt... enam ei ole meil titte :) Meil nüüd täitsa suur poiss juba ka see noorem sellike.
Järsku hakkas sisuliselt üleöö sööma normaalset toitu (enne oli mingigi lisatoidu andmine paras võitlus), hetke pärast ka tükilist toitu (ka kamapalle ja leiba ja basmati riisi kotlettidega ajab kahe käega suhu ja sööb ilma öökimata :D), hakkas sõitma pealeistutava autoga (käib siiski veel vaid tugede najal), hakkas mööda treppi üles ronima ja hakkasid õhtul poisid korraga voodisse minema. Et ikka kohe väga paljude verstapostidega päev :)

Nädal 13 (märts)

Meite kurgipaar alustas tantsimist. Hanekari turvadeks.

Sookured on aktiivseks muutunud. Üks paar on end siia sisse seadmas, teised käivad lihtsalt patseerimas. Karjade viisi. Praegu ka haneparved kohal, vahel on terve heinamaa neid erineva pikkusega kaelasid täis!
Mina imetlen neid niisama aknast, kuid Vanamees peab ikka välja hiilima ja hoovis puu taga oma toruga neid luurama. Seega pole välistatud, et neid kurgilisi siin veel kajastatud saab :)

Aga ilmast siis.
Esmaspäeval sajab terve päeva läbi tuisutuule mingisugust lidri. Õhus valkjas, aknale maandudes vesi. Aga poole päeva peale saab hoovis käiguteed valgeks ja õhtuks juba terve õu valge kirme all.
Ei imesta, märtsi lõpus tuleb sageli mingil hetkel lumi maha.
Vahetevahel on küll ka päikest, kuid siis on külm tuul tooni andmas ja üldiselt on terve nädal ilm suht vastik.

Poistega arstile. Paranevad. Jehuu :)
Millegipärast vaatab aga arst mulle otsa ja suunab sujuvalt verd andma. Näitajad siiski ok ja ka hemoglobiin igati ilus, kuid saadavad rauadepoo tarbeks ühe ampulli ka laborisse. Ma helistada ei viitsi, küsin vastuse siis, kui Noorema Poisiga 8. kuu ülevaatusele lähen.

Sain aasta vanemaks. Tunne ei muutunud. Ikka veel kujutan ette, et täitsa noor :)

Kuller tõi raamatu, kus Vanamehe tehtud pildid sees... Natuke naljakas tunne.

Minu vägevast ja tummisest nohust on toimunud edasiareng. Kohale saabub kõrvavalu. Oi kurja, oi kurja! Ma vihkan kõrvavalu! Kes ei vihkaks. Ja see justkui läbi vati kuulmine... Vastik! Keerad pead ja pauk käib, kummardad veidi ja tahaks valu käes karjuda. Õnneks kestab vaid mõned päevad, edasi jääb kõdistav ettevaatlikkus.

Reedel lööb Nooremal Poisil keset ööd täiesti ootamatult 39+ peale. Üllatus missugune. Kaks päeva ja ööd istub palavik 39+ juures ja seejärel kaob. Huvitav, kas tittede 3-päeva palavik ehk roseool võiks ka 2 päeva kesta? Aga roosakaid täppe ei ilmu peale palaviku taandumist... Kummaline.

Siia nädalasse jääb ka midagi täiesti erilist. Midagi sellist, mis varem oli nii tavapärane, nüüd aga tõeline defitsiit. Nimelt - ma vaatasin ära terve filmi! Alguset lõpuni! Ja see ei olnudki salvestatud kujul, täitsa otse vaatasin. Reklaamipausidega ja puha.
Ma ei liialda kui ütlen, et pole seda teinud aastaid. Päriselt ka, aastaid. Kui olen midagi vaadanud, siis salvestatult ja mitmes jaos. Ja ka siis olen magama vajunud või miskit ikkagi toimetama hakanud ja vaatamise katkestanud.

Endal oli nii veider tunne. Iga reklaamipaus siis käisin miskit kohendamas/korrastamas. Ja millegipärast tundsin süümekaid, et niisama vedeledes telekat vahin. Samal ajal on ju niiiiiiiiiiiiiiiiiii palju tegemata ja pooleliolevat! Ja plaane, oioi kui palju plaane!
Aga ära ma ta vaatasin. Süümekates, kuid jonniga (Loe: see on MINU aeg!)

Pilves

Täiesti naljakalt uskumatu, kuidas eluolu on viimaste aastakümnete jooksul muutunud. Ok, seda küll üüratupaljudes valdkondades, kuid täna imestan pilveteema üle.

Kas ma oleksin veel mõned ajad tagasi osanud arvata, et materjal ei istugi mul arvutis vaid on varundatud kusagile pilve peale? Et vahetan faile mitte meilitsi saates vaid jagan pilves? See tundub veel tänagi suhteliselt uskumatu...

Algul suhtusin pilve kerge skepsisega. Ja ega ma ju tänagi tea, mis neist näiteks ülehomme saab. Küll aga ei ole ma meelt heitmas, kui arvuti või välise kõvakettaga miskit juhtub. Sest peale seda, kui mu kallis väline ketas koksu sai ja koostöö lõpetas, võtsin vastu otsuse olulist ka pilves dubleerida. Õnneks suudeti küll nii andmed kui ketas ise päästa, kuid siiski. Elu õpetas.

Et siis jah, paranoiline mina hoiab olulist materjali nii arvutites kui kahes pilves. Ka väline kõvaketas on endiselt kasutuses.

Kõige enam meeldib mulle see, et on võimalik vajalik kohe automaatselt pilve laadida. Nt teed nutiseadmega kiiresti pildi (jah, ma tean, et need pole kvaliteetpildid) ja juba ta ongi pilves. Mina näiteks tegin ühel õhtul lauaarvutis tööd, kui oli vaja saata abielutõendi pilt. Võtsin tõendi, võtsin nuhvli, tegin klõps ja istusin tagasi suure arvuti taha, kus pilt juba pilvekataloogis ootas.
Juuuuubeeeee mugav :)

Nüüd õpetas vend ema kah pilveteenuseid kasutama ja seega puudub vajadus google drive'i abil videoid ja pilte laste kasvamisest saata. Paneme aga venna perega need jagatud pilvekataloogidesse ja saarekodused siis ise teavad, mis teevad. Vaatavad niisama või laevad alla.

Peakski nüüd mõne salvestise üles panema :)

Nädal 12 (märts)

Esmaspäeva hommikul siis haiged lapsed autosse ja tagasi koju. See kuramuse saartevaheline praam võtab üle tunni aega ära, muidu oleks suts ja kodus. Aga mis teha, saarte-elanike eripära.

Niipea, kui algab arstil vastuvõtt, helistan. Ajad küll täis, kuid leiame, et pole mõtet tema visiidiaegade lõppu ootama jääda, et ta meid külastada saaks, kuna plaanis on verd uurida. Seega palub meil kohale tulla ja küll ta meid vahel saab võtta. Ning hoolimata sellest, et analüüside võtmine lõppeb kell 1, laseb ta meie pärast laboril veidi hiljem ka veel toimetada. Õnneks on seal väga meeldivad õed ja muud tegelased :)

Lapsed taas autosse ja arstile. Ei meeldi talle see kostuv rögin ja vereproovid on kah jamad. Nooremal Poisil veel jamam kui Vanemal. Ja ka hemoglobiin liiga all, mõlemal. Krt võtaks, ikka kohe täitsa minu lapsed... Vanem Poiss on ehtminulikult paras lubjapintsel, kuid et ka Nooremal see hemoglobiin minu kanti kisub, see mulle ei meeldi.
Igatahes jama küll, kuid lapsi pole mõtet piinata ja nüüd on mõlemad antibiotsi peal. + rauapreparaat.

Näen ära selleaastase esimese liblika - ilus erkkollane :) Ootame siis kaunist suve, eksole :)

Maja ees heinamaal on kohtunud kaks kitsekarja. Kokku 7 isendit. Ja võtavad mõõtu.  Nii lahe on vaadata, kuidas sarvehakatisi kokku klobistatakse :)

Ilmad on nii fantastilised, et tahaks päikeselaiku tuhandeks killuks pudiseda. Toad on päikest täis ja õuest ma ei räägigi... Ainult et... meie õue ei saa ja vaatame kogu seda ahvatlust toast. Läbi akende, mis vajaksid meeleheitlikult pesu. Kui keegi seda ette võtta viitsiks ja nii, et sel ka mõtet oleks. Ehk et siis keegi kohe oma pliiatsite või tatise ninaga/pannkoogirasvaste näppudega akent töötlema ei saabuks...
Väljas on ikka kohe kevad. Linnud röögivad, liblikad lendavad, kassid jooksevad amokki ja see päike... sellest ei saa kohe kuidagi mööda. Päeva ajal ulatuvad kraadid 10-st ülespoole ja no mismõttes me siin palavikus lastega toas peame passima!
Ainus rõõm on poes käimine... Saab vähemalt majast autoni ja autost poeni ning tagasi õhku nuusutada.

Ja see aeg, kui päike on looja läinud ning maad katab öö, ei ole kah mitte kõige toredam... Ühel vaja ühel hetkel oma halba enesetunnet väljendada, teisel kohe järgmisel...

Siia nädalasse jääb ka üle-Eestiline ööhullus. Virmalised. Üle Eesti seisid inimesed ööpimeduses õues ja ajasid päid kuklasse. Mis Eestis. Isegi Prantsusmaal, Sloveenias ja Saksamaal saadi sambad pildile!
Järgmisel päeval kubisesid nii tava- kui sotsiaalmeedia virmalisejuttudest/-piltidest/-timelapse´dest.

Mina olen virmaliste vaatamises äärmiselt nõrk. Kanapime, nagu ma olen, ei taha mu silmad suurt miskit seal eristada. Kui suund kätte näidatakse ja ma tean, mida otsida, siis vahel isegi õnnestub...

Justnimelt - vahel. Sest tegelikkuses ei olnud see midagi väga üllatavat. Tõsi, nii tugevat mängu on meil harva, et pea igaüks palja silmaga näeb, kuid virmalistekütid näevad neid suht sageli (pimedal hooajal, eksole) ja kaamerad jäädvustavad seda samuti.

Ma nimelt olen viimastel aastatel elanud virmaliste üledoosis. Vanamees on kirglik virmalistekütt. Jahib neid nii koduses Eestis (Hiiumaa on Eesti mõistes tugevas eelisseisus teiste piirkondade ees, kuna valgusmüra põhja suunas pole eriti segamas - vahel Hanko tuled küll keeravad mäkra, kuid siiski suht vaba väli ees) kui ka reisib talviti polaarjoone taha, et siis otse pea kohal keerlevat Aurora Borealist nautida.
Jahtimisel on abiks kõikvõimalikud leheküljed, mille abil siis Päikese paugutamisi jälgitakse (mingid M ja X ja C ja misiganes klassi pursked ja kas Maa suunas ja millal voog kohale jõuab ja mis tugevusega jne jne jne) ja veel mingeid graafikuid ja teemasid ja ma ei liialda väites, et neid kontrollitakse äppide kaudu palju kordi päevas. Ja vahel siis tullakse "kilgates", et täna oli sellise klassi purse ja see peaks 48 tunniga Maale jõudma jmt. Ja kui siis ära vaibub või suund pole ikka äris õige, ollaks kurb.
Ahjaa, pilved on ju ka jälgimisel. Sest vahel on jõhker mäng käimas, kuid taevas pilves. Pilvekaart annab siis aimu, kuskandis võiks pilveauk mingi kell tekkida ja sinna suunda kihutatakse.
Oehh....

Meil on nii, et kui lapsed saavad tuttu, siis külaltki sageli suundub härra õue. Vahel pooleks tunniks ja saabub pettununa tagasi, enamasti aga laekub peale südaööd millalgi. Nagu kass, öise eluviisiga. Õnneks hiiri trepile ei too. Ja õnneks ei ole veel ükski virmaline helistanud ka, et ta rase või midagi :D

Pilte on tal aga neist öödest kümneid tuhandeid. Iga kord kahe kaameraga väljas. Üks piltide tarbeks, teine timelapse´i materjali jaoks.
2013 on tal "saagiga" pilte enam kui 130-st ööst. Või oli see 160+? Vahet pole :D 2014 oli kah üle 100 saagirikka öö. Hetk tagasi lükati taas külmariided selga ja lahkuti natukeseks jahile...

Et siis jah, mul on üledoos, kuigi virmalised on kaheldamatult võluvad :) Eriti, kui ei ole tegu vaid kumaga ega rohelise kaarega (kusjuures, ussi viskav roheline on üks ägedamaid asju tegelikult :D) vaid on sambad ja ka lillat ja sinist ja .... Nojahnoh.

Igatahes on mul hea meel, et nii paljud inimesed said sellest osa. Seni nad ainult imestavad pilte vaadates ja ei taha uskuda, et Eestis tehtud.

Väikest kogust pilte saab soovi korral vaadata näiteks Hiiumaa Fotoprojekt´i lehelt. See on selline paigake, mis sai loodud Hiiumaa ülespildistamiseks. Loodus, aastaajad, sündmused jne. Igasugust eluolu oleme paari inimesega siin üles pildistanud ning avalikkusele tutvustanud. Ütleme nii, et asi on üllatavalt meeldivalt hakanud käima minema, igasugu tellimusi ja koostööpakkumisi muudkui tuleb :) Raamatud, muuseumid, kataloogid, eraisikud... Täitsa äge :) Aga missioon jätkub ja saab selle Hiiumaa ükskord ehk korralikult ää pildistatud :)

Miskit kiirelt valitut panen siia ka:

Selline täitsa tavaline Hiiumaa virmaline :) Eelviimasel pildil siis ka üks "ussi" viskamine näha.

Et jah. Tänu oma tänaseks siis kaks aastat kestnud kirele ja sellele pühendumisele on Vanamehest saanud talle endalegi üllatuseks täiesti tunnustatud ööfotograaf. Ning... öös on ju veel ka helkivad ööpilved, Linnutee ja muu tähemajandus, ülivõimas äike jne jne jne. Et kui ole virmalisi, on miskit muud ikka. Öös toimub asju :)

Veel üks asi jäi möödunud nädalasse - Päike sai 73% varjutatud. Pilves küll oli, kuid päris ilusasti oli läbi pilvede näha. Vanamees muidugi klõpsis pilte ka, kuid ma polegi neid veel näinud :)


Sedakorda siuke nädal.

Emotsioonitus

Iman, ikka veel võrratu

Vaatasin tänast Pealtnägijat ning üks lõik oli modellidest ja nende igapäevasest tööst.

Miski tundus kogu aeg vale olevat. See, et nad on ülikõhnad ja ilma vormideta, ei üllata enam ammu ega kedagi, kuid miski tundus siiski valesti olevat.
Ja siis ma taipasin. Mitte üks neist ei naerata! Mitte ainumaski noor neiu!

See tegi selle töö mõtte kohe kurvaks. Ja masinlikuks. Ja massiks.
Sest... varasematest aegadest on mul meeles imeilusad ja säravad modellid. Kes meist ei teaks Cindy Crawfordi, Claudia Shifferit, Linda Evangelistat, Naomi Campbelli, Eva Herzigovat, Christy Turlingtoni, Imanit jne jne jne. Naised, kes särasid ja keda oli terve lava täis. Ilusad, vabad ja vallatlevad.

Nüüd vaatad neid riietekandjaid ja .... nad oleks nagu zombied. Mitte ainsat emotsiooni ei tohi kusagilt paista, naeratus tundub lausa eriline patt olema...

Kas tänapäeval on nii, et modell ei tohi tihedas disainerite konkurentsis rõivast varjutada? Et peab olema täiesti tuim ja nagu robot seal ringi saalima?
Olgem ausad, eks vist särav modell tõmbaks pilgu tõepoolest pigem enesele ja vabalt võib rõivas ta seljas tähelepanuta jääda...
Või olen mina liiga vana, et ei mõista oma arusaamistes ja hinnangutes ajaga kaasas käia? Seda vist küll, jah... Ja ilmselgelt on eilane ka minu arusaam, et kaunis naine suudab iga rõiva kauniks kanda.

Aga siiski on paganama kahju, et enam ei ole laval ilu, on ainult hilbud.

Issinoor

Meie poistel on üks uus lemmikmänguasi. Issinoor.

Algas lugu nii, et leidsime Vanamehe kunagise üliõpilaspileti. Seal peal selline noor ja päris kobe tegelane. Mina siis vaatasin pilti ja rõkatasin: "Oi, issi on noor!"

Sellest päevast alates hoiab Vanem Poiss seda oma lauakesel ja nimetab Issinooreks. Vahetevahel siis käib ja imetleb/nimetab seda. Noorem Poiss leiab, et sellega on vahva igemeid sügada.
Kõlbab ka selleks :)

Poleks seda eales uskunud

Larhv või liar?

Ausõna, ma poleks mitte kui kunagi uskunud, et mina võiks tahta Savisaare kaitseks välja astuda. See tüüp lihtsalt on oma olemuselt mulle nii üüratult vastumeelne, et...

Ja nüüd siis olukord, kus tunnen, et seda vastikut vanamehenässi peab toetama...

Ma lihtsalt ei saa aru, mis kuramuse klaperjaht neile raudsetele suletud ustele esimestel päevadel käis. Mille paganama pärast on vaja end sisse möllida ja üritada iga hinna eest võimalikult kaugele saada? Mida see annab? Mida saada loodetakse? Pilti kunstlikus koomas olevast tüübist? Milleks? Või äkki ripub info infektsiooni olemuse kohta suurelt palati uksel? Mis tähtsust sel on, mis infektsioon? Miski jama, mis tekitas suure jama. Ja edasi? Tahad osa endale saada või?

Ma olen sellisest ajakirjanduslikust eetika puudumisest sügavalt häiritud. See on juba nagu laiba mõnitamine ju...

Pehme "M"

Ma olen ilmselgelt väga teadlik "rahvuslikest" eripäradest. Eriti tean ma siin Hiiumaal saarlaste kohta tarku sõnu ritta seada.

Ükspäev arutlesime Vanamehega häälikute ja tähekombinatsioonide üle eesti, saare ja hiiu keeles. "N"-tähe juures teadsin targutada, et meie kandis seda pehmel kujul pole ja kõik ninnu-nännu "nnn-id" kõlavad meil jäigalt. Millegipärast ja kuidagimoodi sattusin aga hoogu ning valgustasin Vanameest veel ühest ilmselgelt senitundmatust keelelisest eripärast: "Saarlastel ei ole pehmet M-i!"

Nojah... M mmiks ja uus häälikunüanss nüansiks, kuid Vanamees oma oluliselt suurema rikutuse taseme juures vaatas mind jupp aega naerdes ja uuris siis: "Kust sa seda tead? Ma ei teadnudki, et sa nii kogenud oled..."

Nüüd siis neljane punt :)

2a, 6a, 1,5k ja 7k (märts 2015)

Otsustasime, et hakkame iga mõne aja tagant meie lastenelikut üles pildistama. Hea ajas jälgida ja meenutada :)

Oehh, nad on meil ikka võrratud :D Ja ma ikka imetlen seda komplektsust - me vanematel on kaks pojatütart ja kaks tütrepoega. Kas saaks veel paremini olla :)

Nädalad 8-11 (veebruar-märts)

Nii, asi läks aina hullemaks.
Sel aastal siis tervised allapoole igasugust arvestust ja sisuliselt valitseb meil non-stop laatsaret. Üks saab terveks, järgmine haigestub jne ringiratast. Njah...

Ja kuna ma ei ole võimeline isegi tervete laste ärkvel olles arvutis istuma (millal ma siis veel nendega koos olen kui mitte praegu?), siis haigete laste kõrvalt on see suhtkoht võimatu ka eeldataval/loodetaval uneajal. Nii need harvad võimalikud (reeglina veerandtunni kaupa öösel) hetked, mil ma arvutis olen, kuluvad erinevate tööde ja kooli peale. Nii lihtne see ongi.
Aga proovin siis täna märksõnad lauseteks vormistada ja mingisugused kokkuvõtted teha.

Nädal 8 (veebruar):

Nooremal Poisil pistab valge peanupu kohe esmaspäeval välja juba 4.hammas.

Päikest on uskumatult palju. Aga ikka veel on selline talvepoolne see olemine.

Sunnin Vanameest mulle riiuleid ehitama, kuna taaskord on mul tulnud idee mööblit ringi tõsta.
Ja siit saab kohe lisada kobina meeste loogika puudumisele: saadan Vanamehe Kärdlasse saematerjali tooma. Eelnevalt valin välja materjali ja mõõdud. Ja arvutan välja kogused. Ja kirjutan kõik ilusasti üles. Isegi hinnad panen juurde nii jooksev meeter kui hind kokku. Et siis ju pilt selgem, eksole. Nii... tuleb tagasi ja.... ühte sorti prussi on 21m asemel 2,1m. ?????????? Mida ma teen sellise jupiga? "Aga see siin paistis nii koma moodi". See "koma" on number kahe saba. Ilus ja selge. Ja kordan - kohe kõrval nii meetri hind kui 21m hind. Lambike ehk?
Huvitav kas ma olen ainus, kes meeste loogikaga kimpus? Või teised lihtsalt ei kiru oma küljeluid?

Vanamehe sundimine tuleneb ajafaktorist. Ta nimelt on paariks nädalaks polaarjoone taha sõitmas ja ma tahan enne endale ka miskit. Antud juhul siis riiuleid.

Küüned lasen seekord kolmevärviliseks lakkida. Üldse mitte minulik. Reeglina range klassika austajana olen tänu Putini teemadele patriotismi rõhutav ja küütsakad saavad sini-must-valge katte. Kõik 10 on ehitud justkui minilipukestega. Las siis olla.

Aga imelikuks olen ma ikka küll muutunud - lahkun mõneks tunniks kodust ja võiks ju eemal- ja iseolemist nautida, kuid juba mõne aja pärast tunnen oma poistest puudust. Ikka täiesti nõme kanaema...

Vanamees lahkub. Ärkan poistega ja toimetame paar hommikutunnikest. Seejärel lahkub ka elekter. Wtf?
Meil ei käi reeglina elekter ära. Hoolimata sellest, et meil on olemas kaev, kust saada vett, puupliit, millega saab kütta ja süüa teha ning isegi välikemps, kuhu ma oma jalga veel kunagi tõstnud ei ole, ei ole see meeldiv tunne. Ikka ju harjunud oma elukorralduse ja oma mugavusega.

EE saadab teate, et nad on teadlikud ja taastub paari tunni pärast. Taastamine lükkub veel +3 tundi. Ja kui ka see aeg hakkab täis tiksutud saama, tuleb teade, et taastumine veel +3 tundi kaugemal. No minge pekki, noh! Lõpuks helistan, ootan ära hiiglapikad muusikalised vahepealad ja uurin klienditeenindajalt, mis ma nüüd tegema pean. Kas ka too tärmin võib edasilükkamisele minna või on lootust siiski taastamisele? Mida ma oma kahe püsimatu minitegelasega seal küünlavalgel teen. Suht ebamugav on pliidil vett keeta ja siis seda pepupesuks doseerida, eksole. Aga vähemasti on mul see võimalus olemas.
Õnneks elekter leiab siiski tee tagasi meie juurde. Oli olnud pealiinis miskine jama, mis nõudis uute seadmete toomist ja paigaldamist.
Aga vahepealsesse aega jäävad siis küünaldega ümbritsetud gaasipliidil söögi valmistamine, pealamp otsa ees ning pepupesu samuti pealambiga... Lastel nalja kui palju. Minul nii naljakas ei ole.

Vanemal Poisil kinnistub uus lemmikvärv: onahh (loe: oranž)

Poisid paranevad vaikselt nohust ja ma isegi ei mõtle Vanema Poisi lasteaeda viimise peale. Hoolimata sellest, et talle väga meeldib seal teistega mängimas käia. Aga meie senine graafik alates oktoobrist on ca 3-4 päeva igas kuus. Ülejäänud aja on haige või siis taastumas (kuna otsest vajadust viia ju pole, siis lasen tal enne ikka kahtlusteta täiesti terveks saada).

Ema tuleb nädalavaheks Hiidu. Poistel rõõmu kui palju. Vanem Poiss saab mitte kõige toredamast ilmast hoolimata vanaemaga õues toimetamas käia ning et lastes väljas söömise kultuuri juurutada, käime ka kohvikus maiustamas. Vanem Poiss on suur kohvikufänn juba. Noorem ei arva sest veel miskit :)

Vanem Poiss toob mulle peotäie lumikellukesi, endal nägu säramas. See esimene kimbuke oma lapselt (küll vanaema abiga korjatud ja peos kohmakas kindas veidi muljuda saanud) on nii südantsoojendav, et kerge niisutuski tekib silmamunade kohale :))) PS: Lilled on tänaseks ammu närbunud, kuid ikka veel ei raatsi neid ära visata...

Nooremal Poisil lõikub 5. hammas.

Mulle tekib ootamatult tilluke lisatöö ots. Poleks muidu mainimist väärt, kuid õppeprotsessiks imeliselt õigel ajal ning parajalt nüansirikas. Erialane. Ja saab ilusti distantsilt Tallinnasse tööd teha. Oleks vaid seda aega nende pidevalt tohterdamist vajavate tegelaste kõrvalt! Aga kui tahan tulevikus kliente juurde ja juurde saada, siis on hädavajalik end turule sisse sööma hakata. Ei tule mulle keegi hiljem täispaketiga ligi, ikka jupiti tuleb end uuele erialale sisse möllida.

Nädal lõppeb paraja pauguga. Tuleb välja, et ka mitte-ootamatu võib kokkuvõttes siiski päris ootamatuks osutuda. Sureb lähedane inimene.


Nädal 9 (veebruar):

Ema on kihutanud Saarde matuseid korraldama. Mina korraldan kodus kasside ja lillede elu-olu, prügimajanduse ja kütte teemad, pakin kohvrid ja poisid autosse ning sõidan õhtuse praamiga samuti Saaremaale. On küll matusemeeleolu, kuid ei midagi väga hullu. Ei olnud just üllatus.

Öösel haigestub Noorem Poiss. Kõrge palavik ja rahutu/vähkrev öö. Vabariigi Aastapäeva veedab laps jorisedes ja minu külge klammerdudes. Ei mingit planeeritud erilist pidulauda ega tähistamist. Ka järgmine öö möödub kõrges palavikus. Tulemuseks 2 hammast (6. ja 7.) ja rõõmus-rõõsa palavikuvaba laps.
See on siis kolmapäeva varahommik.

Kolmapäeva lõunast lööb minul põhja alt. Palavik kõrgele ja miskine kõhuviirus, mis pidada mööda inimesi käima. Ikka väga karmil kujul, suure intensiivsusega.
Neljapäeva hommikul seevastu tunnen end juba peaaegu inimesena. Nii inimesena, et suundun siiski planeeritud juuksurisse. Saab kunagise klassiõega/sõbrannaga lobiseda ja metsa kasvanud kiharad taltsutada.

Õhtul selgub, et koleda kõhuviiruse on külge haakinud ka Vanem Poiss. Ütleme nii, et seda siin kirjeldada oleks liig mis liig. Aga kõrges palavikus pidevalt nuttev ja ainult süles rahunev laps on ikka karm küll. Lisaks ukerdab põrandal 6-kuune tegelane, kes ka tähelepanu tahab ja tegelemist vajab. Olen siiralt tänulik, et viibin Saares, kus teised pereliikmed suureks abiks on. Sest... Nii kui Vanem Poiss oma haigusilmingutega lagedale tuleb, jään uuesti ka mina. Ja kordan - seekord on tegemist eriti jõhkra variandiga.

Reedel on matused. Ei ole mõeldavgi, et ma osaleda saaksin. Millest on väga-väga kahju.
Jään oma ainult süles mitteröökiva 2-aastase ja mängida püüdva 6-kuusega koju. Endal pidevalt vaja kempsu vahet joosta ja Noorem Poiss vajab ikka veel sageli rinnapiima ja samal ajal karjub teine kõrval, et tahab sülle... Oehh...

Kuna kauem ei julge ma talvel maja ilma aktiivse kütteta hoida, jään endale kindlaks, et pean reede õhtul Hiidu sõitma. Haigena + haige lapsega + imikuga. Ema on veendunud, et ta tuleb kaasa. Et ta ei lase meid sellises seisus ise minna.
Sellest on ikka üüratusuur abi. Sest... endiselt olen ikka kohe väga-väga rivist väljas. Mis siis, et seda oluliselt endal tunda ei saa lubada.

Nädalavahetusel oleme mina ja Vanem Poiss endiselt haiged. Ema ja Noorem Poiss on pääsenud. Noorem Poiss saab pühapäeva hilisõhtul 7-kuuseks.

Ilmast ei tea suht midagi. Paras püstijala-kooma on peal.


Nädal 10 (märts):

Koolinädal. Jääb minemata kahjuks. Esiteks jõuab esmasp. õhtul alles koju tagasi Vanamees ning ei mina ega Vanem Poiss ole veel päris terved, kuigi selles suunas liikumist alustanud.

Nooremal Poisil 7-kuu "ülevaatus". No ikka üldse enam ei kosu, ei pikkust, ei kaalu. Vaid 300g ning 1cm (9,9kg ja 72cm). Arst arvab, et kuna ta nii aktiivne ja muudkui ringi ronib ja toolide/autode/milleiganes abil ringi astub. No vaatab seda asja. Lisatoitu ei taha, selle manustamine käib juba jupimat aega suure sõjaga. Aga ma ei saa ju jäädagi teda tissiga kasvatama, nii suur laps ja nii paljude hammastega vajab juba ammu lisa.
Laekub ka 8.hammas.

Vanem Poiss taastub kiiremini kui mina. Nädala keskpaigaks on tema juba terve, minul võtab veel natuke aega.

Aga.... nädalavahetusel jääb Noorem Poiss kõrgesse palavikku... Ja kõht lahti... No ma ei või, noh!

Palju vastikuid ilmasid. Tatised, lidrised, külmad ja tuulised. Mõni imeline satub kah teiste sekka, kuid valitsev toon on siiski "puhas pask".

Minu suureks üllatuseks kannavad kassid puuke. Märtsi alguses? Aga mida ma imestan, pole ju korralikku talve olnud.
Puugiampullid kuklasse, ei muud.


Nädal 11 (märts):

Vanem Poiss on nii naksakas, et suundub lasteaeda. No mida pärglit ma temaga ikka peale hakkan, kui ta keset mänguhoogu maas kükitades mulle otsa vaatab ja küsib: "Lasseaeda?". Või kui kuskile minema hakkame, kõlab sama küsimus... Ilmselgelt ta igatseb sealseid tegelasi ja teistmoodi mänguasju.
Üle ma aga pingutada ei julge ja viin ta sõime vaid esmaspäevast kolmapäevani. Kõik kohalkäivad lapsed paistavad terved olevat ja kasvatajatega suheldes on tagasiside julgustav.
Hästi armas on meil see, et sõimekasvatajad võtavad saabuva lapse sülle. Ma ei tea, kas kõik lapsed või vaid need, kellele see tundub meelepärane olevat. Meie oma läheb rõõmuga "kalli-oppa'sse", nagu ta ise ütleb (kallistav sülelus), nii kui rühma uksest sisse saab. Heal juhul lehvitab lahkuvale vanemale "sau-sau!" ja ongi tema toimetamistest tulvil päev alanud.

Kasvatajad tervitavad teda alati rõõmuga (nad on meil ülitoredad, kahju, et nad järgmisse astmesse ei liigu vaid ongi sõimele spetsialiseerunud) ja ütlevad, et temaga pole kunagi mingeid probleeme. On ütlemata rõõmustav kuulda, et ta väljaspool kodu oskab sotsialiseeruda ja end vaos hoida. Vahel võiks see rohkem ka koju laieneda... :D
Õnneks ei ole talle ka äratulek probleemne. Nähes mind või Vanameest rühma astumas, jookseb suure hooga kallikalli tegema ja siis hakkab mänguasju ette vedama ja näitama, mis mida teeb. Tema viis oma päevaseid elamusi jagada :)

Sööb endiselt mehe moodi. Nt 4 portsu hommikusööki ja 3 lõuna oma pole tema puhul midagi imestamisväärset. Kui enam ei mahu, loobub magustoidust ja ka maksakastet sööb vaid ühe portsu, kuid muu läheb ludinal.

Patrab palju. 5-sõnalised laused on suht tavalised juba. Tal küll on kindlad tähed, mida ta kipub sõna alguses ära vahetama, kuid üldiselt on väga arusaadav. Ma isegi üllatun, kui palju ta juba rääkida oskab. Mingi meeletu hüpe on toimunud viimase kuu ajaga. Kasvatajad olid ikka õite imestunud, kui poiss peale kuud aega eemalviibimist lasteaeda läks ja muudkui kõigest ja arusaadavalt rääkis :)

Kodus ei läinud asjad aga teps mitte nii roosiliselt. Noorema Poisi palaviku jätkuks tekkisid kõhuprobleemid, milles ma kahtlustavalt hakkasin ära tundma sünnist saadik olnud murekohta. Arvasin, et on juba korda saanud see jama ja ka mõne kuu tagused analüüsid näitasid seda, kuid kuri kahtluseuss paotas varjusurmast silma.
Kolmapäevaks ei pidanud ma enam vastu ja helistasin arstile. Telefonitsi leppisime kokku, et viin analüüsiks vajaliku materjali ise Terviseameti laborisse ja ta helistab neile ja annab suusõnaliselt tellimuse. Ei hakka saatekirja kätteorganiseerimise peale aega kulutama.
Tõelised väikese koha eelised. 20min hiljem olin labori uksekella helistamas ja täielikult informeeritud töötajale materjali üle andmas. Ja õnneks on meil selline arst, kes on alati nõus uurima ja puurima, mitte ei hoia analüüside raha kokku. Ja alati tuleb vajadusel ka koju :)

Paralleelselt olin väga töömeeleolus. Tervis oli ju tagasi ja hulk tööd vajas tegemist. Nii see väikemees siis siin põrandal mängida ukerdas ja mina samal ajal mööda suurt lauda oma dokumente taga ajasin. Praegu veel natuke aega saab sedasi teha, kui Vanem Poiss lasteaias. Varsti ulatuvad ka noorema krati väikesed käekesed niipalju lauale, et ei saa siin enam miskit pinnalaotust teha.

Kindlasti vajab äramainimist luure-kurgi saabumine. Nimelt saabus 11.märtsil meie esimene sookurg :) Kruutas siin soisel karjamaal nii mõnusalt koduselt :)
Möödunud aastal tulid aprillis.

Ilm? Täiesti uskumatu imeline päikesepaiste. Õhus on selline kogus kevadet, et hing tahab rinnust välja pahvatada. Eriti nauditav on kontrastsus - hommikuti on maa päikeseküllase härmatisega kaetud ja päeva peale saab päikese käes ka 15 kraadi lõdvalt kätte. Meie külas, mitte üldiselt. Meil selline naljakas kant, et suvel kõige soojem ja talvel kõige külmem Hiiumaal. Ja kui ilmateade siin väidab, et öösel oli Kärdlas +3, siis meil näiteks hoopis -5...
Samas kui lehed hakkavad puudes punguma, oleme meie Kärdlast ca nädal-kaks ees...

Kummalist arusaamatust ka: oli soov osta elektrooniline vidin. Ettevõttele tehti hinnapakkumine 127€. Ja kui sama vidin osta eraisikuna, oli hind järsku 55€. Sama ese, sama müüja (väga-väga suur ja kõigile teada-tuntud ettevõte). Müstika.
Loomulikult ostis eraisik, mitte ettevõte.


Reedeks oli plaan taas Saarde sõita. Oli kokku lepitud, et vaatame seal uue ilmakodaniku üle (venna tuttuus tütar), kuna ma kohe üldse mitte ei viitsi oma krattidega veel (talvisel ajal ja sissepakitult) Tallinna-sõitu ette võtta ja Saares käime mõlemad pered nagunii pidevalt.

Kõik klapib. Lapsed rõõmsad, endal energiat jagub, tööd enam-vähem järje peal.
Läheneb ärasõidu aeg. Kaks tundi enne seda saan arstilt Noorema Poisi analüüsi tulemused - jama on tagasi ja päris hullusti. Ei saa muudmoodi kui kiiresti antibiots peale. Tunnike enne väljasõitu muutub Vanem Poiss virilaks. Aga noh, lapsed autosse ja siiski minek.
Tee peal on aru saada, et Vanema Poisiga pole siiski päris ok. Ja ongi nii - palavik üleval. No mis needus selle Saardesõiduga ometi on? Juba viimased ma ei tea mitu korda haigestub ta kas enne reisi ja seega jääme koju või haigestub ta suht kohe peale kohalejõudmist. Ei julge selle moega varsti enam Saare-koduseid vaatama minnagi ju...

Jõuame siis Saarde ja lapsel palavik 39,5. Ja hakkab looma miskine köha ja nohu moodi asi. Köha eriti koleda häälega.
Palju õnne. Ja palju õnne veelkord, meil Vanamehega täitus 5 aastat.

Nädalavahetus kulus siis ühtepidi uut ilmakodanikku imetledes ja teistpidi haiget last ravides-lohutades. Vahel käis ka vennaga ja onutütrega mängimas, kuid suure osa ajast veetis kellegi süles vedeledes. Nii kohutavalt kahju oli, kuna ka vennatütar oli oodanud seda, kuidas nad koos aias mängivad... Ja Vanem Poiss tohutult fännab oma onutütart ning see jõuetus oli lihtsalt nii nukker. Lisaks mittesöömine... Sest hoolimata terve olles söödavatest hiigelkogustest on see laps paras kondikubu. Ainult suur pea ja siis pikad peened jäsemed ja vibalik keha. Vahel täitsa mures, kuid kuna ta tarvena nii ülimalt energiline, siis ju ta kulutab selle kõik sahmerdamisse ära lihtsalt.

Laupäeval Kuressaares ehituspoodi väisates sain teada, kuidas on võimalik endale teenindaja ligi leida :)
Käin ja otsin, kes mulle jupi vajalikku välja mõõdaks. Küsin, ei kedagist. Hakkan kassasse suunduma, et sealt nõu saada, kuid viimasel hetkel keeran otsa ringi ja suundun tuldud teed tagasi. Ma ju ometi
nägin mõõtmise atribuutikat ja väljalõikamise lauda.
Ei miskit, laotasin soovitu lauale ja asusin mõõtma. Olin omadega peaaegu valmis, kui saabus kiirel sammul sõbralik naisterahvas. Üle ei hakanud ta mõõtma, usaldas mind ja pakkis-koodistas mu toote :D

Ühe tarkuse võrra sain veel teadjamaks. Minu pisitilluke poiss on hiiglane! Seesama tegelane, kes särava naeratuse saatel mööda põrandaid käputab, ei ole üldse mitte mingisugune pisike olend, keda kallistades tema haprust tunned.
Nimelt kohtusin 1,5-kuuse neiu A-ga, kes tänaseks on peaaegu sellistes mõõtudes nagu Noorem Poiss sündides. Ja ta oli nagu suleke mu kätel! Ma ei saanud üldse aru, et ma last süles hoiaksin. See tibatilluke olevus, see olematu kaal, see imeline hambutu naeratus ja piiksuv hääleke... Ja siis läheneb ja nõuab sülle mu oma pisike poja ning ma raban ta sülle nagu elevandipoja... Sellisel hetkel saan aru, et mu 10-kilone tegelane ei ole tõepoolest enam väike.
Ja ma ei usu siiamaani, et ta oli sündides sama tilluke nagu preili A praegu... Ta lihtsalt ei saanud olla! Kuigi mõõdud klapivad... :D

Nädal 7 (veebruar)

Jätk eelmise nädala lõpu õudustele.
Vanem Poiss läheb magama ja südaöö paiku pistab röökima. Nii igal ööl ca kolmverand nädalat. Iga mõne tunni tagant karjub. Gaasid. Ropud. Ja ilmselgelt väga-väga valusad.
Kui gaasid väljas, rahuneb. Järgmise korrani. Aga see pole veel kõik - kõig jõhkram on see, kui laps mitmel õhtul ärkab unest oksendamise peale... Arusaamatus, paanika... Kurb kohe seda väikest inimest kallistada/lohutada ja muudkui voodiriideid vahetada.
Ja räägib, et hambad valutavad. Ju see 20. siis liiga teeb... Vaadata eriti ei lase.

Noorem Poiss vintskleb öösiti palavikus. Nohu ja köha ja hammaste tulek... Pühapäeval pistabki 3. hammas otsa igemest välja.

Minul ei ole midagi haruldast, kui ööpäevane uni on 1,5 tundi... Kui üks omade probleemidega lõpetab, siis teine alustab ja mis mul seal siis magada. Samas vahepeal kingiti mulle ka 1 lausa imeline öö! Terve öö kohta ainult kahel korral Noorema Poisi nosimispaus, a 20-30 minutit ajakuluga. Ehk siis ööunest ainult ca 1 tund maha arvata :D Ja mitte üht muud piuksu ega rabelemist :)


Ilm oli võrratu. Uskumatult palju päikest. Ja meie istusime toas :) Aga ega toaski päikese vastu miskit ole.

Vanem Poiss sai siis 2 aastat vanaks ja puha :) Kahjuks tänu haige olemisele ei saanud sõpradega koos tähistada ega keskit. Aga lohutan end sellega, et ega ta suurt adunud küll, et miks ta kingi saab ja miks tort tuld purskab. Järgmisel aastal juba olulisem see tähistamine.

Uus lemmiksõna on kitarr. Iga kord, kui plaadilt kitarrimuusikat kuuleb, hüüab üle maja: kitarrrrr, kitarrr! Jajaa, me kuulsime küll, juba esimesel korral! :)
Hetkel on väga in teema värvid. Neid me õpime hoolega ja nii siis muudkui osutatakse kõigele ja räägitakse mis värvi ese on. Ja siis muudkui kinnita ja kinnita :)
Täiesti selged on punane, sinine, tullane (kollane), roheline, lilla, muhhh (must) ja enamasti ka valge. Roosa, oranž ja beež ununevad järgmiseks päevaks ja siis vaja taas kordama hakata.
Himus jutupaunik on igatahes. Muud ei ole kui üks patramine ja juba hakkavad esimesed lahedad killud tekkima. Ses osas läheb nüüd varsti lõbusaks :)

Noorem Poiss on endiselt tõeline naerukajakas. No iga kord, kui pilgu tabab (olgu see siis päeval või ööhämaruses või hommikul ärgates), valgub üle terve näo hiiglasuur naeratus. See on ikka imeline aeg, kui neil veel puudub piiride katsetamise tujukus ja nad ongi kogu aeg siiralt rõõmsad :)

Sõberipäeval oli Vanamees kodust kaugel üht üritust jäädvustamas ja seda enam üllatas ta mind, kui koju koos lillede ja pisikeste meenetega tuli... Oli ju omavahel juttu, et me ei pea sest päevast... Ja mul polnud südamekujulist kookigi küpsetatud ega miskit :D

Tundub, et haigused taanduvad. Vahelduseks. Mõneks ajaks.

Nädal 6 (veebruar)

Ma lihtsalt näen siin pildil Vanamehe nr 45 saabastes ja tubastes retuusides nii hurmav välja, et pean selle talletama. Hea, et meil hoovis privaatsus on, vastasel juhul tuleks moepolitseiga tegemist :)

Nädala esimene pool oli väga mõnus. Kodune ja rahulik, lisaks veidi sättimisi/seadmisi ja natuke ka ümberehitust. Ja plaane edasiste toimingute ajakava koostamisel.

Nädala killuks sai 4.veebruari Valimisstuudio. Ma saan aru, et stand up komöödia on praegu popp, kuid et see žanr ka ERR-i Valimisstuudiosse on jõudnud, oli minu jaoks üllatav. Ma pole pikka aega nii palju naerda saanud :) Need "Äähhh?", "Palk vähemalt tonn!" ja "Kaitsekulutused vähemalt 2%!" jäävad mulle kindlasti aegadeks meelde. Nagu palju muudki tollest saatest :)

Neljapäeval poistega arstil. Ühel 2a ja teisel 6 kuu ülevaatus.
Vanem Poiss siis 13,5kg ja 93cm (mis annab pikkuse "väidetavaks eelduseks" ca 186). Ehk siis enne 2-ks saamist on kasvamise hoog vähenenud.
Räägib hirmus palju ning suht palju on ka 4-sõnalisi lauseid. Neist esimene oligi sel nädalal: "Venna tule(b) issi oppa!". Hetk hiljem, kui venna pepupesu vaatles, nentis fakti: "Palju-palju kaka, venna".

Noorem Poiss 9,6kg ja 71cm. Tema oli juurde võtnud napid 150g. Arst aga arvas, et muretsemiseks pole põhjust, kuna ta rahmeldab ja liigub nii hirmus palju. Ja sööb ju endiselt palju ja ega see kõik energiaks lähe, muist tuleb ikka välja ka :) Arst vaataski poissi ja tegi talle etteheiteid, et kuhu ta kiirustab, ta peaks roomama ja pöörama ja istumist õppima. A kus sa sellega - tal vaja hirmsa kiiruga käputada ja võimalusel muudkui end tugede najale vinnata ja siis õndsa näoga edasi marssida.
Nüüd puudub igasugune võimalus nt kööki võileiba tegema minna - selle aja sees on ta raudselt jõudnud kuhugi, kuhu ei tohiks (nt välisukse juurde, kuuma kaminaklaasi uudistama, trepi alumisele astmele jne) või seistes käekesega õnnelikult vehkides ka teise käe pittu võtnud ja ümber kukkunud.

Igatahes - kasvavad mühinal :)

Reedest alates keeras suht enamus aga peppu.
Oli plaan Saarde minna. Tuul oli 2m/s, Sõrus ja Triigis (sadamad) alla 10m/s. Ja tuleb teade, et "Seoses tugeva tuulega praam ei sõida". Wtf? Teate, kui teil on probleeme Taani väinadest voogava lainega või hoovustega, siis teavitagegi reisijaid selliselt. Kedagi ei huvita, et need nähtused on tuule poolt mõjutatavad. Kusagil vehib liblikas kah tiivaga ja ei tea mis orkaan sest välja tuleb, eksole. Usutavuse huvides ei tohiks teavitus koosneda lühikesest tekstist, kus räägitakse tuulest...

Igatahes, s*** oli keema aetud ja kiiresti vaja ringi mängida oma sõit. Et ei tekiks pikki ooteaegu kummaski sadamas ja mannergul poleks vaja ka kihutada. Ega neid praamiaegu ka ju niiväga valida ei ole ja lisaks sõidab laste ööune graafik sisse.

Kiiresti-kiiresti kalkuleeritud ja minekut. Üle mannergu. Kahe praamiga ja palju pikema teekonnaga.
Aga minna oli vaja.
Poisid olid tublid, nii praamidel kui autos.

Laupäeval hakkas Vanem Poiss oksendama. Õhtul saunas haarasin mina suure kausi ja väljutasin kogu mao sisu. Isegi hommikusi pudrule asetatud mustikaid oli näha... Terved ja ilusti pundunud...
Igatahes seal kausi kohal kõõksudes lubasin endale, et edaspidi närin lihatükid väiksemaks... (loodetavasti keegi ei lugenud seda siin söögi kõrvale).

Tagasi pidime sedakorda sõitma juba pühapäeva hommikul. Loomulikult praam ei läinud, kuna tuul oli rannikul iiliti 28m/s. Ok, arusaadav. Kuna ka Vanamees oli siruli jäänud, siis sellise laatsaretina (minul palavik ja kaaluta olek) ringiga sõitma ei hakanud. Õhtul aga enam ei jaksanud minna, kuna see viirus on ikka päris jõhker.
Selles mõttes oli jube hea, et Saares olime. Ema võttis laste kantseldamise enda kanda ja me saime haiged olla.
Pühapäeva õhtul murdus ka kõige tugevam - Noorem Poiss palavikus. Ja köhas. Ja nohus. Ja kõht lahti. Äge.

Et siis jah. Sellenädalane ilm oli vahelduv ja saun okseralliga.

Nälg

Eeeeemmm... ei olegi siis suppi või?

Olen siin kirjutanud, kuidas peale kõhuviirust on Vanem Poiss iginäljane ja reaalselt kogu aeg peab tal miskine söögipoolis käepärast olema. Kui ei ole, käib hoolega küsimas.

Täna hommikul, kui mulle tundus, et tal vist on kõht ilusti täis, astus laps peale kerget mängutiiru minu juurde ja küsis "Emme, muhmin?". Vastasin, et vot täna hommikul meil ei ole muffineid. Laps mõtleb hetke ja teeb uue katsetuse: "Panni?". "Ei, kullake, pannkooki ka ei ole. Kas sa tahad jälle süüa?"
Laps on juba üsna nõutu ja on näha, et pingutab lahendust leida. Lõpuks haarab justkui õlekõrrest: "Suppi?"

No see peab ikka nälg olema, kui teiseks hommikueineks suppi soovitakse :) Või siis olen lihtsalt mina liiga stampides kinni.

Igatahes läksin ma kööki putru keetma.

Nädal 5 (jaanuar)

Ilm sama. Selle vahega, et pühapäeval sadas piltpostkaart maha.

Nädala kild tuli hr Vassiljevilt. No ma pole ammu enam nii südamest naerda saanud :D Et ikka uskumatu küll, milles kõiges naised süüdi on :D
Edu poliitikas!

Muidu? Kool-kool-kool-kool. Ja semestri lõpetamine. Ja kool-kool-kool-kool.
Ööuni keskeltläbi 4h igal ööl, miinus 1-2 korda Noorema Poisi söötmiseks ärkamine.
Seetõttu vedas nädala lõpuks tervis veidi alt ja tekkisid lausa tasakaaluhäired, kuid siis sain veidi puhata ja taastusin :)

Vanem Poiss on lasteaias oma õgardlusega jätkanud. Nt ükspäev oli söönud lõunaks 4 portsu kalasuppi, õhtuks 2 portsu omletti/võileiba. Supid üldse mekivad talle hästi, ülejärgmisel päeval oli ka seljankat söönud 3 portsu... Pakkusin juba, et peaksin ehk mitme lapse eest toiduraha maksma hakkama :)

Uueks hobiks on tal kasside taastamine. Leiab kassikarva, siis läheb kassi juurde, surub karva kassile kasukasse ja teatab "Peitu!". Et kust ripakile, sinna tagasi :)
Ja joonistamine... No mina aru ei saa - üks meist on alati temaga koos, kui ta ärkvel. Ainult a la kempsus käies eemale või Nooremat Poissi üles magama viies. Mõned hetked, eksole. A selle mõne hetke tulemusel on ilmunud meil joonistused põrandale, lauale, sügavkülma kirstule, akendele... Millal??? Täielik müstika. Teab küll, et joonistada tohib vaid paberi peal, kuid kuidagi on need šedöövrid muudele pindadele ilmunud...
Õnn, et on veepõhised vildikad ja saab lihtsalt ära pesta. Aga siiski!

Muidu on armas. Käib vennal suud pühkimas, kui tollel kett maani ja tassib mänguasju ette. Järgmine hetk jälle krabab kõik sülle ja kisub käest ning viib eemale. Siis toob jälle uued asjad... Hirmus korraldaja.
Vahel on riiakas. Siis hakkab jalgpalluriks ehk annab vennale kolbaga koksti vastu pead. Äärmiselt vastik komme ja suur tülide allikas meil. Tegeleme.

Sõnu tuleb iga päevaga juurde. Täitsa selged ja asjalikud. Enam ei ole "Puta-puta, nana tuu!" nii, et vaid mina aru saan. Ikka selge tekst. Põhiliselt 2-3-sõnalised lausehakatised. Teeb end suurepäraselt selgeks. Mõned väljendid on muidugi tõlget vajavad, näiteks kollane on tullane (õpime parasjagu värve), pliiats on piila ja linnutibu on linnulibu...

Koos meeldib neile peitust mängida... Tähendab see siis seda, et üks lidub laua jala või muu kitsa koha taha ja sealt siis kikutavad üksteist. Ja lõkerdavad vastastikku pilkkontaktis olles niimoodi naerda, et mul tahaksid kõrvad mimoosi kombel rulli keerduda :)

Ja Noorem Poiss... No selle selliga pole miskit peale hakata.Vähe sellest, et end tugede najale püsti ajas - nüüd otsustas ka tugede najal käima hakata. Käed toolile ja seda enda ees lükates minekut! Ise ei oska päkkagi õigesti asetada... Aga nii, kui teda tagasi käpuli panen (sest mulle ei meeldi, et ta 5-kuusena tugede najal käib), hakkab riidlema ja vudib kiiresti mõne serva ligi, et end püsti vinnata.

Istuma hakkas kah sel nädalal. Aga ise istesse ei tõuse. Küll aga laskub istesse püstiasendist :D Kui just spagaati ei vaju, endal jahmunud ilme näol :) Ja põlvitamine on ka selge.
Ja kukub... Sest no ega pole ju vaja kahe käega hoida, kui millegi najal seisma jääd. Siis tuleb ühe käega vehkida ja tasakaal kaotada. Või siis teine käsi ka lahti lasta - mats ja maaühendus.
Oehhhhhh......

Saunas ei toimunud miskit erilist :D Lollusi ei teinud, hea oli.

See tunne...

Teist last oodates oli mul veidi kummaline ja väga-väga-väga salajane hirm: kas ma suudan teist last sama palju armastada kui esimest? No ei ole ju võimalik, et mu sisse mahub veel rohkem seda tunnet...?

Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiii rumal!
See tunne... See kasvab. Kohutava kiirusega. Iga lapse lisandumisega ning seejärel iga päevaga, mil neid särasilmi imetled. Vahel vaatad ja tunned lausa füüsiliselt, et süda tahab sees katki minna, nii armastust täis on. Ei mahu ära!
See tunne on lihtsalt uskumatu. Ja see tänutunne, et ma saan seda kogeda...

Vahel ma kaklen ja riidlen nendega. Ja siis tunnen tohutuid süümekaid, et ma peaks ju targem olema... Aga olen nagu olen, emotsionaalne ja kärsitu. Ja siis kurvastan, et riidlesin. Ja siis tuleb see pisike inimene su juurde, asetab oma käekese su jalale/käele/näole, lausub imestav-kaastundev-küsivalt "Emme?!" ja on mõnda aega maailma kõige pai´m laps.
Ja kui siis silitad neid väikseid tegelasi ja nad justkui nurru löövad, õnnis naeratus näol... Või kallistad ja tunned, kuidas väikesed käekesed sinust kui maailma kindlaimast kindlusest hoiavad... Või kui teed magava lapse imeliselt pehmele põsele musi ja ta läbi une naeratab... Ja siis muudkui musitad ja musitad ja vaatad heldinult, kuidas naeratus aina suuremaks venib... Ja siis kutsud end korrale ja lõpetad, kuna päris ärkvele ka ju ei tahaks teist musitada, muidu hakka jälle magamamineku teemadel vaidlema :)

Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada. Ja ei suuda ma aru saada, mida head olen ma teinud, et ma seda kogeda saan...

Sain hingelt ära...