Võtab sõna

2,5-sena võtab Vanem Poiss hoolega sõna. See, kui palju ta lobiseb, on lausa hirmutav. See, kui mitmest sõnast ta laused täna koosnevad, on hoomamatu, kuna need kestavad ja kestavad. Keelevaist tundub ka täiesti olemas olevat, kuna enamasti pöörab-käänab-väänab sõnu täiesti õigesti, üksikud erandid saab jooksvalt parandatud. Ja meie üllatuseks mängib sõnamänge. Võtab liitsõna, seob kaks eraldi tähendust lahti ja heidab nende üle nalja.

Kuna ta nii palju lobiseb juba viimane ca pool aastat, on ta kõne muutunud kahjuks natuke ebaselgemaks. Puhtalt kiirustamise tagajärg, on minu pakkumine. Tahab ajaühikusse rohkem mahutada ja neelab mõningad sõnalõpud. Varem oli kõne täiesti selge ja korrektne, nüüd tuleb pusserdamist ette.

R-täht pole kunagi probleemiks olnud, varem oli raskusi valmistav hoopis "k" sõna alguses. Näiteks olid meil talkun (kalkun) ja muud säärased tegelased. Tänaseks on hoopis probleemiks "s" teatud kaashäälikuühendites. Näiteks hops on tema keeles hoopis hopf ja tümps on tümpf. Ja muud säärased kaunidused.
Muidu aga sõnavara on üüratu.

Teatud sõnades on omad tähekombinatsioonid. Neid on vähe, kuid siiski leidub. Nt esineb see siis, kui talle midagi anda ja vennale pole veel jõudnud anda ning ta õiglustundeliselt kamandama asub: "Anna T-le ka banbaani!" (banaan) "Anna T-le ka makamoori!" (makaron). Aga neid veidraid sõnu on kahjuks suhteliselt vähe. Enamasti õpib kohe, kui parandada, mõned veidrused siiski aga on säilunud :)

Kummaliste väljaütlemistega esineb ka vahel. Mõned, mis meenuvad, tähendan siia üles:

• Praamil Saaremaa ja Hiiumaa vahel. Vanem poiss on 2a ja 4k. Kiiguvad sellise imeliku mitme-lapse-kiik-krokodilliga koos vennaga (10k). Tuleb lähemale väike tüdruk, et ka kiikuda. Vanem Poiss pakub võimalust kolmandaks tulla (kiigel kolm istekohta). Tüdruk keeldub ja eemaldub. Vanem Poiss vaatab suurimas hämmastuses tüdrukule järele ja imestab: "Ei taha kiikuda? Ei taha kiikuda kahe vennaga???"
• Noorem Poiss teeb pahandust. Vanem Poiss teab, et sellist sigadust teha ei tohi ja läheb keelama. Keelab ja kisab natuke aega, sageli võtab ka midagi keelatut käest ja lausub etteheitval toonil: "Seda ei tohi võtta, T! Me oleme sellest rääkinud, T! Me oleme sellest mitu korda rääkinud!"
• Täna toppisin pesu pesumasinasse. Avastas, et tegin seda teda eelnevalt teavitamata (tahab alati abiks olla), jooksis suure hooga ligi ja hüüdis juba eemalt: "Naine, mida sa teed???"

Siuksed lood meil siin.

Mustikasuvi

Sel suvel olen ludri ja ei kavatsegi ennast mustikametsa ajada. Kuhu ma siis oma kratid paneksin ja nii mugav olen ma küll, et aastase ja kahepoolesega saagilootuses metsa ei lähe. Siis tegele nende kukkumiste ja plehkupanemistega ja no mina seda küll mustikalkäiguks ei nimetaks.

Selle asemel väärtustan kogukonna pingutusi ja hoopistükkis ostan mustikaid metsast väljatoodud kujul. Mis siis, et ümbruskond marjadest kihab. Jõuab teinekordki.

Igatahes olen ma neid nüüd kilode viisi ostnud ja sisse teinud. Olen lõpmata õnnelik oma sügavkülmakirstu üle, kuhu karpide viis värsket mammu saab hoiule pandud (maasikaid ei saanudki nii palju kui tahtsin, ca 10kg kokku, kuid meile on seda toormoosiks vähe ja vot vaarikaid pole siiamaani hankinud :S).
Mustikaid sai sinna paigutatud juba kilode viisi, täna toodud 5kg-ga veel mõtlen, mida teha. Midagi vahvat ja teistsugust tahaks neist kokku möglada ja hoopistükkis purki pista. Talve varu mustikamuffini marju on mul küll olemas (ma ikka teen jube palju muffineid ja lemmikud on just mustikatega), kuid miskit muud tahaks kah katsetada. Täna lähevad jahedasse hoiule, kuid homseks peab mul plaan selge olema... Njah.

Esimene järjekord on aga siiski otse ja värskelt söömisel. Täpselt nii palju, kui kellelgi sisse mahub! Suud on poistel pidevalt mustikakarva :

Nii võiks ju eladagi!

Lõpuks ometi on meile suvi jõudnud. Lõpuks, koos augustikuuga. Aega võttis, kuid täitsa asjalik sai :)

On ikka ütlemata mõnus tunne lüüa hommikul uks lahti, tunda, kuidas väline õhk on tubasest mitu head kraadi soojem ning jättagi see uks avatuks ajani, mil kratid vaja ööunne viia. Senimaani jooksevad vabalt toa ja õue vahet, kellele parasjagu kus meeldivam tundub.

Mõnus, et lapsed saavad vabalt vudida, mõni üksik napp riideese seljas.  Vahel istutakse riietes ka lastebasseini, kuid mis siis :) Märjad riided kuivama ja päike hoiab kõik mõnusas temperatuuris. Oehh :)

Seda aega on kahjuks siiski suht lühidalt meile määratud, seega naudime täiega :) Isegi muru on nädalajagu niitmata, kuid tühja sellest, kui naudelda saab!

Kuidas ma oma lapse "röövisin"

1.juunil, Noorema Poisi 10-kuu sünnipäeval, ärandasin ma haiglast oma lapse :)

Tegelikult oli meile vihjatud juba laupäevast alates, et kohe-kohe saab välja, näidud paranemise teel. Aga ikka ja jälle lisati päevake ja noh, eks see ju lapse heaolu nimel.
Kui aga laps, kes on väga rõõmus ja sotsiaalne, hakkas igale sisenejale igaks juhuks esiti hoolega naeratama ja nii, kui too tegi sammukese lapse suunas, minu juurde põgenema, endal hirmunud nägu ees, ei tundunud see enam niiväga lapse huvides. Lisaks antibiootikumi süstimine kanüüli kaudu veeni, mis muutus aina valusamaks. Nii, et laps hakkas nagu kellavärk karjudes ärkama öösiti kahel ajal - ca veerand tundi enne seda aega (2x öö jooksul), mil tuldi süstima. Ja kui ta ei julgenud enam eraldi voodis uinuda vaid vägisi silmi pärani hoidis (isegi mitte viseldes ega jaurates, lihtsalt lebades ja silmi avali hoides) ja uinus hetkega alles siis, kui ta enda kaissu olin võtnud, tundus asi juba teistpidiseks olevat pöördunud.

Seega tundus mulle, et nüüdsest paraneks laps paremini kodus, oma turvalises keskkonnas oma pere keskel. Ja andsin Vanamehele teada, et kui nad esmaspäeva hommikul koos Vanema Poisiga Saaremaalt lahkuvad (kus nad mu ema sünnipäeva pidamas käisid, ilma meiete...), valigu see praam, mis nad Hiiumaa asemel mannergule toob.
Ise valmistasin mõttes erinevaid kõnesid ette, kuidas järjekordset arsti veenda meid välja kirjutama. Kaugelt tulnud transportpere pidi trumpässaks kujunema. Et juhul, kui pisisel väga suurt vajadust edasi haigalsse jääda ei ole, saaks minema.

Kujunes aga nii, et ei olnud vaja mul ei kõnet ega keskit. Trumpässa ilmumine ajas Emanda lihtsalt nii pöördesse, et muud polnud vajagi.

Igatahes, jõuavad Vanamees ja Vanem Poiss lõunaks kohale ja arst ikka veel pole käinud. Põletikunäit veres on peaaegu normi piirile langenud, sümptomid taandunud, palavikku pole juba kolmas päev ja laps sööb ja puha. Lasen kanüüligi jalast eemaldada. Et vajadusel siis uuesti, kuid see koht juba liiga tundlikuks muutunud ja vajaks vahetust enivei.

Helistab Vanamees, et ta ei pääse meieni. Mismõttes? Astu edasi, selle koridori lõpus ongi meie palat.
Ei lasta. Sest tal laps kaasas. Lapsi osakonda ei lasta. Ja pole ka külastuskellaaeg.
Ok, see selleks. Mööndusi tehakse ikka, olen isegi seal kaasasolevat last näinud. Ja küsinud, kas saab külastusvälisel ajal - ikka saab. Oleneb pidurist, kes vahele satub. Ja meile ei tulda mitte pikaks ajaks külla vaid meid ära viima.

Ma olen reelgina päris leplik, ei käi lärmamas ja oma õigust nõudmas. Leian, et igal oma tõde.
Seekord aga muutusin hetkega plahvatusohtlikuks, kuna keeldu ei tulnud pidur mitte selgitama vaid lihtsalt õiendas valju häälega. Kuidas ei tohi tulla ja las laps ootab. Kuni isa meid külastama tuleb. Las laps ootab koridoris. Sest ka palatis olevat last palatist välja viia ei tohtinud.

Mida kuradit?
Astusin puhevil sulgedega palatist välja ja käratasin, et mismõttes ta tuleb teatama, et jätku ma 2-aastane üksi haigla koridori ootama? Kas ta läheb ise teda valvama ja talle selgitama, miks ta venda ei näe?
Selleks ajaks olid kõikvõimalikud med.riideid kandvad tegelased õdede leti äärde kokku ilmunud ja andsin siis valjul häälel korraldused: "Sellisel juhul tahan, et meid KOHE välja kirjutatakse! Tahan arsti ja viivitamatult korda aetud pabereid!"
Võtsin oma tite kaenlasse ja marssisin läbi koridori ootava pere juurde. Kiired musid-kallid, titt issi sülle ja tagasi kohvreid pakkima. Ilmus arst, temal lasin siis ülikiirusel asju pakkides ja mööda palatit ringi tuhisedes enesele edasiseks juhiseid jagada, suukaudset antibiootikumiravi kirjeldada ning lõpuks nõutasin veel ise ka arve voodikohatasude kohta. Selle oleks nad muidu unustanud. Või siis ei julgenud :D

Asjad pakitud, asutasin minekule, kui saabus leebe olemisega ja püüdlik naisterahvas teatega, et just on lõuna aeg ja äkki ma ikka tahaksin lõuna ära süüa.... Ma ei hakanud talle muidugi kähvama, kuna ta püüdis ehk fuuriat rahustada, kuid omas mõttes podisesin küll, et "mismõttes ma istun siin ja närin kotletti, kui mu mees ja pisised lapsed istuvad haigla koridoris ja ootavad mind, kohvrid-kotid ümberringi".

Igatahes, imekiirelt saime välja. Lapsed autosse ja minekut. Jäid ära veenmiskõned ja kõik muu. Ära tee plaane :)

Ja siis vaadata, kuidas väikene sell üle pika aja naerab siiralt ja südamest, mitte stiilis ma-olen-ju-nunnu-eks-ära-söö-mind-ära-ega-tee-mulle-haiget, kuidas vanem vend ei suuda kilkamist lõpetada ja kuidas nad autos teine teises turvatoolis küünitavad oma käsi sirutada, et saaks vennal käest hoida...
Usun, et sai õige otsus tehtud. Eriti kuna magama jäid mõlemad hetkega, venna nohin kõrvu paitamas ja turvatunnet pakkumas.
Ja... ammu on käes ka järgmise süsti ajaks ärkamise aeg, kuid laps pole piuksugi teinud. Peangi teda nüüd segama minema, et ravim sisse joota.

Öine olemine

Istun Tallinna Lastehaigla hämaras palatis ja üritan tööd teha. Seda on kuhjunud lausa lademetes.
Just nüüd, nagu kiusu pärast, internet jupsib. Seega kirjutan notepadis blogiteksti, mis ma ikka siin pimedusse vahin ja nohinat kuulan. Kuigi selle nohina kuulmine on oioi kui oluline.
Enne, kui arvuti tööle panin ja telefoni hotspoti abil interneedusesse pääsesin, töötas too needus ilusasti. Nüüd aga, kui metallist puuri meenutavas võrevoodis karglev (milline rõõm!!!) laps on magama saadud, keeldub internet koostööst.
Või vähemalt venib nagu tigu mööda mida iganes.

Täna on tantsiv ja magamisest keelduv laps pisarateni liigutav nähtus. Veel täna hommikulgi lebas ta enamuse ajast apaatselt selili kui kirjamark. Üldse mitte meie lapse moodi...
Üle-üleeile saabusime siia vilkurite saatel Hiiumaa haiglast, kus saime vaid ühe öö veeta, enne kui meid ära saadeti. Spetsialistide hoole alla.
Nüüd aga tundub, et kõik on keeranud paremuse poole ja ehk isegi nii hästi, et lapse 10-kuuseks saamist saame tähistada juba koduses ringis, mitte haiglaseinte vahel :)

Nii, nüüd aga hakkas interneedus koostööd tegema ning asun meeletu hulga töö kallale. Sest vahepeal ei olnud võimalust ega jaksu sellele mõelda. Oli vaid üks väike kurnatud keha mõttes, mis viimase nädala on enamuse ööpäevadest mu süles/kaisus/rinnal lebanud. Ja tema vanem vennake, kes enam ei oska oma tunnetega hästi toime tulla ja kodus issile oma vennaigatsust väljendada püüab.

Kevadrull või pekingi part?

Mõtlen, et suvi siin läheneb ja hakkaks kah lõpuks sellest pidevast rase-imetaja-rase-imetaja tsüklist väljuma ja veidi kõblamat vormi taga ajama. Et enam pole vaja tingimata täidetud ja prinkis ning piimatootmisvarudega olla (saab vajadusel pudeliga ju kah hakkama, ikkagi varsti 10-kuune mees juba!)

Mõeldud ja tehtud.
Lõunasöögiks pasta, üks mu hiiglasuuri nõrkusi. Olen aga tugev ja tõstan enesele normaalse koguse. Ja vot ei võta juurde, nii tugev olen!

Õhtul lapsed magama viidud ja hiilin kööki. Pliidil seisab ikka veel ahvatlevalt pott spagettidega. Kergelt soolaka mekiga ja võiga segatud. No ma natukene. Väike amps ainult!
Amps ja potile kaas peale.

Tunni aja pärast mekin natuke veel. Noh, et niiiiiiiiiiiii hea ju, ma ainult natuke.
Amps ja potile kaas peale.

Pool tundi hiljem mõtlen, et pesumasinas täpselt poti ruum üle ja peaks need spagetid nüüd karbiga külma panema. Aga ma enne võtan ikka veel ühe väikese ampsu.
Ampsust sai pott näppu ja amps-haaval tühjaks :) Sest noh, mis ma sest piskust ikka enam karpi panen ja järgmine päev pole maitse üldse enam see ja üleüldse on ümmargune ka vorm!

Iseenda ohver

Mul polnud mitte mingisugust plaani sel aastal maasikaid kasvama panna, kuna pole neile veel maadki ette valmistatud (kastpeenrad plaanis, kui endise metsa asukoht ja kännud võimaldama hakkavad).

Juhtus aga nii, et üks tore proua pakkus taimehakatisi (kuna mina panin tema soovil talle oma mustsõstraid poegima), et tulgu ja viigu vaid. Ja et need ei vajagi peenart, lähevad mu raiesmiku peal vabana kah kasvama. Ja sobivate tingimuste korral vohavad kui umbrohi.
Noh, mis saab mul maasikaid kandva umbrohu vastu olla, mõtlesin. Ja saatsin Vanamehe taimede järele.

Järgmisel päeval arvasin, et peaks need ikka maha panema, juured paljad ja jäävad äkitsi nälga/janusse. Aga terve päeva sajab rahet ja vihma. Mina oma üllatuslikus äsjaavastatud aiakires aga ei saa ega saa niisama passida ja lõpuks õhtul kella 7 ajal jätsin Vanamehe lastevahti, panin talvejope selga ja suundusin raiesmikule. Maasikakast käes. Külmas vihmas.

Lõpptulemuseks oli peale pooleteisetunnist mudaga mängimist ääristatud/piiritletud istutusala, kust umbrohi ja tärkav võsa välja kistud ning maasikad ilusasti mitmes reas. Ei mingit umbrohuna vohamist, kui juba minu sügelevad näpud taha olid saadud.
Nüüd siis kosuvadki mul täiesti ootamatult 36 maasikatutsakat. Ei saa välistada, et paar neist juba sel aastal kanda proovivad, kuid eks järgmine suvi näita, kas mul õnnestub oma krattidele ise neidki marju kasvatada või mitte :)

Hehh, minu esimene maasikapeenar :D

Räägib asjast

Sõidame Vanema Poisiga kodu poole.
Räägime päevast ja nähtust ja kirjeldame ümbrust (õigemini tema muudkui patrab ja mina kinnitan kaasa). Tekib vaikus ja tundetulvast kantuna lausun taaskord: "Tead, D., sa oled mulle väga-väga kallis"
Väikemees hakkab koheselt kaasa kinnitama: "Venna on ka kallis!". "Jaa, venna on ka kallis". "Issi on ka kallis!". "Jaa, issi on ka kallis".
Väike mõttepaus...
"Issi ei ole kallis, issi on notsu!"

Ausõna, mina ei tea, kust lapsel selline arusaam :D Mina kindlasti pole Vanameest ei seaks ega kuldiks ega põrsaks ega notsuks nimetanud :D

Nädalad 16-19 (aprill-mai)

Rätsu-isand loojangus

Uskumatu, juba ongi terve kuu möödas viimasest kokkuvõttest!

Aga jah, sedakorda siis põhjused päris mitteroosilised. Lihtsalt... lähedased on lähedased, eksole. Küll aga on paratamatult (ja häbenemata seda valjusti tunnistada) mõni lähedasem ja isiklikum ja igati "omam", kui paljud teised, kes küll ka lähedased. 
Minu jaoks ühe eriti "oma"-ga, ühe eriti "minu inimesega" juhtus mõni aeg tagasi miskit, mida ei osanud oodata. Millega kaasnes mõneks ajaks teadmatus, paanika, tagasihoitud pisarad ja murdumine privaatsel hetkel, kui polnud vaja enam toetav olla. Sest ka teistele on ju mõni lähedane lähedasem ja kogemine seega keerulisem.

Kuu ja kõrvuk

Hirm selle ees, et jääb/jäi ära võimalus hüvasti öelda, paanika selle ees, kas olen ikka piisavalt oma kiindumust avaldanud ja kõik need muud tunded, mis sarnases olukorras esile kerkivad (kui äärmiselt egoistlikult see kõlab! lausa paha hakkab!), leidsid mõne aja pärast julgustava leevenduse. Kuni uue paanikani, mis seekord küll kergem ja vaid tugevaks ehmatuseks pidada võib.
Ütleme nii, et ohud ei ole veel möödas, kuid jupp aega elasime ainult päev korraga. Nüüdseks enam päevaarvestust ei pea ning elud on veerenud enam-vähem oma tavapärasesse rööpasse.
See selleks. Me loodame parimat :)

Minul aga läheb aeg igapäevaselt ja hullu kiirusega. Teatavasti ei ole ma nõus (erandeid ja kiireid olukordi arvestamata) lastega aega veetes arvutit avama ning seega naudin (või vahel ka kaklen, kui ausaks jääda ja vahel turritan meeleheites juukseid, kui veelgi ausam olla :D) oma väikeste mehehakatiste seltskonda. Tavalised kiireloomulised pereema toimetused. Söögitegemised-söömised/söötmised-koristamised-kasimised-pepupesud-tudulepanekud-õueskäigud jne jne jne. Ühele üht, teisele teist vaja aidata/teha/toimetada/keelata/vaielda. Magavad lõunat eraldi aegadel, kuna väiksem teeb kaks und päevas ja suurem ühe. Kui üks magab, hoia teist ohjes, et see magajat ei ärataks.

Kurgid laulavad

Lisaks üritan siin koolieksamitega maadelda ja koolitöid teha, et aga ennast iga päevaga aina lollimana tunda.
Siis on mulle tekkinud tänaseks juba neli kliendikest, mis on tõsiselt üllatav. Usaldavad mind? Lollid või? Ja maksavad ka veel selle eest? Samas kinnitab mu eluaegne raamatupidurist ema, kellega kõikvõimalikku siiski konsulteerin, et pole ma loll kohe ühti. No püüame siis sedapidi mõelda :)
Vana veebipõhine töö pole ka kuskile kadunud ja sellega tuleb siin vastu suve veel eriti palju taielda ning eks nende kolme tegevuse peale mu hilised õhtu- ja varased öötunnid kuluvadki.

Lisaks muule on lisandunud uus maania - aed. See aeg, mis ma igapäevaselt (või kui on palju koduväliseid asjatoimetusi, siis suureks südamevaluks üldse mitte) saan aias kablida, on nii piiratud, et lausa nutt tuleb peale. Paar tunnikest hommikupoole, kui Noorem Poiss esimest tudu teeb ja me Vanema Poisiga õue läheme ja/või paar tunnikest õhtupoole, kui Noorem Poiss teist tudu teeb ja me Vanema Poisiga õues askeldame. Nooremaga ei saa ju aias veel miskit koos teha, vanemaga õnneks saab. Temal on omad kõikvõimalikud aiatarvikud, alustades muruniidukist ja kärudest, lõpetades labidate/kannudega, minul omad (ja kui nüüd ikka päris napakana kõlada tahaks, siis... on hiiglasuur rõõm ja sära silmades, kui saab taaskord aiapoest tulla koju kas korraliku istutuskühvli või mugavate murukääridega :D).
Igatahes... Nii ma seal aias siis möllan. Puhkepausid on mõeldamatud, kasvõi nahk seljas märg, kuid hoogu maha ei võta. Varsti ju vaja tuppa minna, kuna lapsed tahavad süüa või on mõni muu ikaldus :D

Möödunud aasta oli ju esimene siin aias. Siis aga oli esimene laps aastane ja ei saanud millestki sotti ning ise olin tagantjärele aru saades ikka päris hädine rase. Mitte miskit ei saanud tehtud ja ega ma aias ei teinudki tõepoolest midagi. Vanamees niitis muru ja see oligi suht kõik.
See aasta aga läksin lolliks ära. Mulle meeldib ilus ja hoolitsetud aed, millel ka praktiline väärtus. Alustasin oma sõstarde kasimisega ja edasi liikusin metsvaarikate võssa. Tegin selle korda ja näis, kuidas nad see aasta kannavad. Arvuliselt on taimi ikka palju :D Ja ruutmeetreid nende all muidugi kah. Sekka ostsin mõningaid kultuurvaarika sorte, näis kuidas koos toime saavad.
Tikreid ostsin ka otse loomulikult juurde, loodetavasti leidsin neile mõnusad kasvukohad. Mul maa ju hirmus viljakas ja pigem niiske, tikker ei ole just sellise maa fänn. Aga vaatab.

Silmailu peab ju ka ikka olema, eksole. Paar hortensiat sai soetatud, need tunduvad mulle lollikindlad. Miskid ätsed vaatavad ka varasemast muru seest vastu - see aasta siis lõikasin neid tagasi ja turgutasin ja vaatab, kes mul aias siis ka kasvavad :D Pole ju aimugi, kuidas hooldada, kui ei tea kellega tegu... Sisetunde pealt... Ehk ei peta :)
Kõige enam kipuvad mind aga lolliks ajama põõsasroosid. Ja kui Vanamehele mainisin, et tahaks mõnd roosi, sain paraja üllatuse osaliseks - ta ka tohutu roosifänn :) Seega oli mulle tee avatud ja piirangud puuduvad - tema hinnangul võiks meil roosipõõsaid olla nii 50-60 :D Ma piirdusin esiti vaid 6-ga - vaatab, kas ja kuidas nad meil üldse kasvavad.

Seda, et meil on metsikult musta mulda, saime teada päris ootamatult.
Nimelt tellisime kakalondi, et see maa sees oleva paagi tühjaks tõmbaks. Lont kohal ja püüab maja kõrvalt maja taha jõuda. Aga kus sa sellega, rattad käivad all ringi.
Kihutab Vanamees lambakasvatajast naabri juurde, et see traktoriga appi tuleks. Tuleb põka-põka ja sikutab hiiglamaraske kakalondi õigesse kohta. Ootab ilusti ära ja tõmbab pärast londi tee peale tagasi. Tore, et naabril on suur traktor muude põkade seas olemas :)
Meil aga mitmekümnesentimeetrised musta mulla vaod segikeeratud murus :)

Vahetevahel külastab meie metsaserva härra Siga

Ükspäev siin arvutasime kokku, et meil niidetav hooviala 0,3ha ehk siis 3000m2. Ebanormaalne ju! Lisaks võsalõikuri ja trimmeriga hooldatav ala 3000m2, kuhu peaks kunagi tulema majandusala (kasvuhoone, viljapuud, söödavad taimed) ning veel üks 1000m2, mida peab alles hakkama võsalõikuriga kasima. Ülejäänu on mets, seda ei pea non-stop hooldama. Aga see va 3000m2 niitmisala tuleb küll minimaalselt kord nädalas üle käia, isegi põua ajal (meie mulla ja rohu põhjal sellist asja ei eksisteeri, nagu näitas möödunudsuvine metsik rohukasv pikal kuumal ja kuival ajal). Et siis jah, lollid oleme, kuid vähemaga ka ei saa, siis kaob hoovi olemus ära.

Ahjaa, siia aiamaania lõpetuseks veel, et viimasel ajal keerasin ma puhta sassi - omal hoovis kablimist küll ja veel, kuid ma nüüd avastasin niidetava alaga piirneva võsa ja leidsin, et see peab kuni maaüksuse piirini korrektne park olema. Nüüd ma seal siis ragistan ja hiiglaslikke äralõigatud võsa kuhilaid tekitan :) Kes need küll lõkkeplatsile tassida jõuab? Oma kanguse juures tean, et küll ma need peagi tassitud saan :D

Aga jah, hoov muutub iga päevaga aina ilusamaks ja ma olen ikka väga rahul :)
Ja kes oleks kunagi võinud arvata, et mina ja hakkan aias möllama? Mina, kes ma oma maniküürist liiga palju alati pidanud olen? Aga kui aus olla, siis maniküür on siiani ülitähtis ja õnneks on tänapäeval olemas väga häid töökindaid, seega käte "vormis"oleku pärast pole ma veel kordagi muretsema pidanud :)

Niisiis. Veel mis? Ahjaa, ilm.
No ilm on olnud mitmetine selle kuukese jooksul. Kui nädalal 16 (teismetega aprill) sadas lõuna- ja kesk-Eestis paks lumi maha (lõunaks küll kadus), siis meil oli lihtsalt vastik. Jahe ja lidrine. Isegi lörts-laadset toodet laskus taevast maa suunas. Sealt edasi on aga kevad võimust võtnud ja ikka kohe täiega! Tänaseks on kõik nii mõnusalt kirgas-roheline, et hing lausa heliseb sees :)

Oleme juba ka ära korjanud selleaastase esimese austerserviku-saagi :) Kahele pakule kolmest on seened see aasta kasvanud, vaatame mida aeg edasi toob.

Noorem Poiss sai siin vahepeal 9 kuud vanaks. Parameetrid siis 10,9kg ja 76,5cm. Pea 51,5cm. Nüüd täpselt sama pea mis Vanemal Poisil. Et siis jah, ei saa enam venna vanu mütse kanda :D
Ning jubejubejube - Nooremal Poisil oli kuklas elu esimene puuk! Kas ma olen öelnud, kui kohutavalt väga ma neid putukaid vihkan???

Kui normaalne... (?)

... on avada õhtul ca kell 11 kondenspiima purk? Suhkruga variant, muidugi...

Reeglina mul ei vedele seda kodus. Liiga suur kiusatus.
Täna poes aga mõtlesin, et teeks ise jäätist nädalavahetusel ja ostan kappi ära. Ei mingit ahvatlust ega midagi.

Ja nüüd, kui kell saab kohe-kohe palju-palju, leian mina teele piima peale valama suundudes kapist selle purgi ja kohe avaja kallale.

Ma ei oska muud kui süüdistada viimaste päevade emotsionaalseid läbielamisi. Ja elu väärtustamise tuhinat seega?
Seetõttu viibib ka möödunud nädala kokkuvõte. Mõtted intensiivselt käesolevas nädalas.

Tea kas nädalavahetuseks mingi tirts jääb alles või leian tunnikese pärast üllatusega, et kuda see purk küll tühjaks sai...

Surfarist paažiks

Kuna see tüdrukuks pidamine läks ikka päris karmiks kätte, tegin südame kõvaks ja jäin plaani juurde 2-aastaseks saades poisil lokid maha lõigata.

Mõeldud ja tehtud.
Enne pilt sirutatud juustega vanniprotseduurilt

 

ning juuksuri juurest, kust loomulikult ühe lokikese kaasa võtsin :)

Toimus see juba veebruaris, mil murranguline sünnipäevgi aset leidis. Nüüd igatahes on täitsa poiss :) Vaevalt, et keegi enam tüdrukuks peab...

Tänaseks on ta jõudnud juba ka teist korda juuksurisse, kuna selline "paažisoeng" kasvab välja oluliselt kiiremini kui tavapärane siilikas. Nudiks ma teda aga lasta ei tahtnud, kuna kui on juukseid antud, siis kandku!

Nädal 15 (aprill)

Noorema Poisiga ühes väga-väga erilises paigas. Paigas, mille mereäärsed hektarid saavad mu laste tulevikku kindlustama või siis kodualuseks maaks. Taamal vanaisa sünnikodu varemed väga vanas kiviaiaga piiritletud kadakate embuses hoovis.

Niisiis. 8-kuusena on Noorem Poiss 75cm pikk, 10,3kg raske ja peanupu ümbermõõduks sai arst 49,5cm...
Võrdluseks, et 8-kuusena oli Vanem Poiss 75cm pikk, 10,1kg raske ja pea oli 46cm. 49,5 oli tema pea 2-aastasena. Nad on mul mõlemad minu moodi suure peaga, kuid tänaseks kannavad nad sama mütsisuurust...
Mina olin sarnastes pikkuse-kaalu numbrites ca 1a 2kuu vanuses :) Mehe mõõtu mehed meil sirgumas :D

Ilm oli suurema osa nädalast lausa imeline. Sai lõpuks ometi lapsed õue ja hoovi korrastama...
Alustasin mustsõstrapõõsaste lõikamisega ja jõudsin järeldusele, et kui mul ei teki head ideed, mida marjadega peale hakata, pean ma suure osa põõsastest kõige kaduva teed saatma. Sest et... nojah. Mustad sõstrad on raudselt ühed mu lemmikmarjad ning ma söön neid igas olekus üüratutes kogustes, kuid isegi mina ei jõua 20-t hästikandvat põõsast ära tarbida. Sest just täpselt nii palju mul neid on. 20. Lisaks veel 1 tikripojuke, 1 valge ja 1 punane sõstar.
Aga vot tikerdisi igatsen juurde. Peakski kuskilt neid otsima või kellelgi põõsaid poolitada paluma, kuna nendega mul nirud lood ja Saares meil üldse tikreid pole, sealt kah ei saa.

Vanem Poiss pläriseb katkematult. See on ikka uskumatu, kui palju ta räägib! Ja kui pikad ja seotud laused... Järsku hakkas normaalselt rääkima ja no nüüd ei saa pidama. Nagu tõsielukommentaatoriga oleks tegu. Mida teeb, mida näeb, mida mõtleb jne jne jne. Kõike saadab plära, katkematu! Ta räägib isegi magades... Vahel sosinal, vahel häälega... :D

Mees oli nii tähtis, kui päikseprillid sai, et keeldus neid terve päeva eest võtmast :)

Mul on suuremat töölauda vaja... Praegune ei kanna enam üldse töö tegemiseks välja.

Ahjaa, siia nädalasse jääb ka üks korralik tormakas. Selline, mis pani mind kergelt hirmu tundma. Puud hoovi piiril murdusid ja kui Kärdlas asjatamas olin, kohtasin kaht mulle vastu lohisevat prügikonteinerit... Päris keeruline oli auto uksest maja ukseni kõndida - ehku peale, et kas jõuan lingini või tõusen enne lendu?

Noorem Poiss sai uue autotooli... Kilode poolest küll ju veel lubatud, kuid ma tõepoolest ei jaksa väga teda turvahälliga käe otsas vedida. Ja kuna ta juba suur mees ka, siis sai istetooli. Küll suhteliselt lamavasse tuduasendisse käiva, kuid siiski tooli. Ise on nii naljakalt asjaliku näoga selles :D

Korra sai ka vankris vedelev väikevend prille "proovida". Suhtus stoilise rahuga :)

See lapsed-korraga-voodisse projekt on paras jõukatsumine. Mõni õhtu läheb enam-vähem, teine õhtu on paras kamm. Tund või tunde...
Kas itsitatakse või jutustatakse niisama. Kui üks jutustab või "jutustab", ei saa teine uinuda. Üks muutub jauraks, teine jääb vait. Jauraja jääb magama, vaikinul hakkab igav. Igavleja hakkab häälitsema, jutustama, nõudmisi esitama või kolistama, magaja ärkab üles. Ärganu avaldab rahulolematust. Otsast peale. Ja jälle. Ja jälle.
Ja jälle.
Vanemal Poisil on lisaks avaldumas see parajalt kohutava kahese iga. Vett tahan! Ei taha vett! Bääääääääääääääääääääääää! Tekki! Ei taha tekki! Vett tahan! Bääääääääääääääää!!!!!!!!!!!!! Emme oppa tahan! Issi oppa tahan! Bääääääääääääääääää!!!!!!!!!!!!!! Kallioppa tahan, ei taha tekki! Bäääääääääääääääää!!!!!!!!!!!!
Oehhh........ ütles ta, endal juukse turris...
Aga see möödub, ma tean. Juba nad näiteks sügavast unest ei ärka, kui teine karjuma pistab. Venna hääl on oma ja turvaline. Küll aga on endiselt keeruline see uinumise protsess.
Aga ma ei anna alla. Lisaks saan ilusad kannikad, kui muudkui trepijooksu harrastan :)

Aga mina sain ühele oma paarkümmend aastat tagasi surnud ning sellest ajast tumenema hakanud ja aastaid naeratust rikkunud hambale ajutise krooni peale :D Ja oi kus ma juba naeratan, lõuad pärani :D No niiiiiiiiiiiiiiiiii hea vaba tunne on, et ei pea enam naeratust tagasi hoidma :D
Nädala pärast saabub laborist päris kroon ja siis saab veel rohkem naeratada :)


Nädala lõpetasime Saares. Poisid ei jäänudki sedakorda haigeks, müüt on murtud! Olid küll esimesel päeval tatised, kuid muud ei häda miskit :D
Nii võib ju täitsa elada juba :)

Isand Räts

Täna sai Vanamees härrasrätsu juba selgemini pildile. Kõrvuk mis kõrvuk :)
Proua liigub harva, munadega hõivatud.

Nädal 14 (märts/aprill)

Uus kaaselanik õhtuhämaruses - härrane kõrvukräts

Koolinädal.
Olen eelnevast pingelisest magamata perioodist ning ka enda tervise nirususest tingituna päris kutu. Kool võtab oma energia ning nii ma õhtuti peale laste uinumist ära vajun. Täiesti hetkega, kui pehmele istuma jään.
Klopin end siiski ärkvele, vaja ju natukenegi toimetada. Ja tööd teha. Krt, olekski vaja jälle nokitseda.

Tegelikult oli oht, et ka seekord jääb koolinädal vahele. Kuna aga Noorem Poiss on palaviku seljatanud, julgen vähemasti esmaspäevalgi kooli minna :) Ja imede ime - saangi kõik päevad ja vajalikud tunnid käidud! Jippajee :D Kohe inimese tunne on ja nagu naksti on hindelised tööd taas "5"-d.

Poisid igatahes püsisid terve nädala terved. Uskumatu lausa! 4 päva käis Vanem Poiss isegi lasteaias ja oli niiiii rõõmus selle üle. Ja ei jäänudki haigeks :D Vedas vist :)

Noorem Poiss sai 8-kuuseks. Järgmisel nädalal siis ülevaatusele, mõõdaks-kaaluks ja hindaks olulisemad parameetrid.

Ilmast pole midagi head kirjutada. Aina sajab jama taevast kaela või on muidu külm ja vastik. Ööd on meil siin miinustes. Ikka veel.
Ema seevastu pildistas lõuna-Saaremaal juba õisi loovaid karukellasid näiteks. Ikka uskumatu vahe neil lõuna- ja põhjamaadel :)
Vähemasti mustsõstrad punguvad juba paar nädalat, annab ikka lootust selle va kevade suunal...

Kevadet on meile kuulutamas aga hoopistükkis uued elanikud.
Nimelt on juhtunud midagi kummalist ja meie hooviala serva on kõrgele-kõrgele männi otsa, möödundaastasesse hallvareste pessa kolinud kõrvukrätsude paar. Kakulised, kes ei tea.
Proua istub enamuse ajast pesal ja härra pröötab kõrval oksal. Loodetavasti paari kuu pärast saab siis vatitupsukesteks maskeerunud kakupojakesi pildile püüda :)
Nagu ikka kakulised, aktiveeruvad ka nemad alles õhtuhämaruse saabudes. Mistõttu ei ole nende selgelt pildile saamine just kõige lihtsam.

Aga nädala viimane päev, viisaprill nimelt, oli meie peres pöördeline :) Hoiatus - titejutt, kuid minu jaoks äärmiselt oluline.
Nimelt... enam ei ole meil titte :) Meil nüüd täitsa suur poiss juba ka see noorem sellike.
Järsku hakkas sisuliselt üleöö sööma normaalset toitu (enne oli mingigi lisatoidu andmine paras võitlus), hetke pärast ka tükilist toitu (ka kamapalle ja leiba ja basmati riisi kotlettidega ajab kahe käega suhu ja sööb ilma öökimata :D), hakkas sõitma pealeistutava autoga (käib siiski veel vaid tugede najal), hakkas mööda treppi üles ronima ja hakkasid õhtul poisid korraga voodisse minema. Et ikka kohe väga paljude verstapostidega päev :)

Nädal 13 (märts)

Meite kurgipaar alustas tantsimist. Hanekari turvadeks.

Sookured on aktiivseks muutunud. Üks paar on end siia sisse seadmas, teised käivad lihtsalt patseerimas. Karjade viisi. Praegu ka haneparved kohal, vahel on terve heinamaa neid erineva pikkusega kaelasid täis!
Mina imetlen neid niisama aknast, kuid Vanamees peab ikka välja hiilima ja hoovis puu taga oma toruga neid luurama. Seega pole välistatud, et neid kurgilisi siin veel kajastatud saab :)

Aga ilmast siis.
Esmaspäeval sajab terve päeva läbi tuisutuule mingisugust lidri. Õhus valkjas, aknale maandudes vesi. Aga poole päeva peale saab hoovis käiguteed valgeks ja õhtuks juba terve õu valge kirme all.
Ei imesta, märtsi lõpus tuleb sageli mingil hetkel lumi maha.
Vahetevahel on küll ka päikest, kuid siis on külm tuul tooni andmas ja üldiselt on terve nädal ilm suht vastik.

Poistega arstile. Paranevad. Jehuu :)
Millegipärast vaatab aga arst mulle otsa ja suunab sujuvalt verd andma. Näitajad siiski ok ja ka hemoglobiin igati ilus, kuid saadavad rauadepoo tarbeks ühe ampulli ka laborisse. Ma helistada ei viitsi, küsin vastuse siis, kui Noorema Poisiga 8. kuu ülevaatusele lähen.

Sain aasta vanemaks. Tunne ei muutunud. Ikka veel kujutan ette, et täitsa noor :)

Kuller tõi raamatu, kus Vanamehe tehtud pildid sees... Natuke naljakas tunne.

Minu vägevast ja tummisest nohust on toimunud edasiareng. Kohale saabub kõrvavalu. Oi kurja, oi kurja! Ma vihkan kõrvavalu! Kes ei vihkaks. Ja see justkui läbi vati kuulmine... Vastik! Keerad pead ja pauk käib, kummardad veidi ja tahaks valu käes karjuda. Õnneks kestab vaid mõned päevad, edasi jääb kõdistav ettevaatlikkus.

Reedel lööb Nooremal Poisil keset ööd täiesti ootamatult 39+ peale. Üllatus missugune. Kaks päeva ja ööd istub palavik 39+ juures ja seejärel kaob. Huvitav, kas tittede 3-päeva palavik ehk roseool võiks ka 2 päeva kesta? Aga roosakaid täppe ei ilmu peale palaviku taandumist... Kummaline.

Siia nädalasse jääb ka midagi täiesti erilist. Midagi sellist, mis varem oli nii tavapärane, nüüd aga tõeline defitsiit. Nimelt - ma vaatasin ära terve filmi! Alguset lõpuni! Ja see ei olnudki salvestatud kujul, täitsa otse vaatasin. Reklaamipausidega ja puha.
Ma ei liialda kui ütlen, et pole seda teinud aastaid. Päriselt ka, aastaid. Kui olen midagi vaadanud, siis salvestatult ja mitmes jaos. Ja ka siis olen magama vajunud või miskit ikkagi toimetama hakanud ja vaatamise katkestanud.

Endal oli nii veider tunne. Iga reklaamipaus siis käisin miskit kohendamas/korrastamas. Ja millegipärast tundsin süümekaid, et niisama vedeledes telekat vahin. Samal ajal on ju niiiiiiiiiiiiiiiiiii palju tegemata ja pooleliolevat! Ja plaane, oioi kui palju plaane!
Aga ära ma ta vaatasin. Süümekates, kuid jonniga (Loe: see on MINU aeg!)

Pilves

Täiesti naljakalt uskumatu, kuidas eluolu on viimaste aastakümnete jooksul muutunud. Ok, seda küll üüratupaljudes valdkondades, kuid täna imestan pilveteema üle.

Kas ma oleksin veel mõned ajad tagasi osanud arvata, et materjal ei istugi mul arvutis vaid on varundatud kusagile pilve peale? Et vahetan faile mitte meilitsi saates vaid jagan pilves? See tundub veel tänagi suhteliselt uskumatu...

Algul suhtusin pilve kerge skepsisega. Ja ega ma ju tänagi tea, mis neist näiteks ülehomme saab. Küll aga ei ole ma meelt heitmas, kui arvuti või välise kõvakettaga miskit juhtub. Sest peale seda, kui mu kallis väline ketas koksu sai ja koostöö lõpetas, võtsin vastu otsuse olulist ka pilves dubleerida. Õnneks suudeti küll nii andmed kui ketas ise päästa, kuid siiski. Elu õpetas.

Et siis jah, paranoiline mina hoiab olulist materjali nii arvutites kui kahes pilves. Ka väline kõvaketas on endiselt kasutuses.

Kõige enam meeldib mulle see, et on võimalik vajalik kohe automaatselt pilve laadida. Nt teed nutiseadmega kiiresti pildi (jah, ma tean, et need pole kvaliteetpildid) ja juba ta ongi pilves. Mina näiteks tegin ühel õhtul lauaarvutis tööd, kui oli vaja saata abielutõendi pilt. Võtsin tõendi, võtsin nuhvli, tegin klõps ja istusin tagasi suure arvuti taha, kus pilt juba pilvekataloogis ootas.
Juuuuubeeeee mugav :)

Nüüd õpetas vend ema kah pilveteenuseid kasutama ja seega puudub vajadus google drive'i abil videoid ja pilte laste kasvamisest saata. Paneme aga venna perega need jagatud pilvekataloogidesse ja saarekodused siis ise teavad, mis teevad. Vaatavad niisama või laevad alla.

Peakski nüüd mõne salvestise üles panema :)

Nädal 12 (märts)

Esmaspäeva hommikul siis haiged lapsed autosse ja tagasi koju. See kuramuse saartevaheline praam võtab üle tunni aega ära, muidu oleks suts ja kodus. Aga mis teha, saarte-elanike eripära.

Niipea, kui algab arstil vastuvõtt, helistan. Ajad küll täis, kuid leiame, et pole mõtet tema visiidiaegade lõppu ootama jääda, et ta meid külastada saaks, kuna plaanis on verd uurida. Seega palub meil kohale tulla ja küll ta meid vahel saab võtta. Ning hoolimata sellest, et analüüside võtmine lõppeb kell 1, laseb ta meie pärast laboril veidi hiljem ka veel toimetada. Õnneks on seal väga meeldivad õed ja muud tegelased :)

Lapsed taas autosse ja arstile. Ei meeldi talle see kostuv rögin ja vereproovid on kah jamad. Nooremal Poisil veel jamam kui Vanemal. Ja ka hemoglobiin liiga all, mõlemal. Krt võtaks, ikka kohe täitsa minu lapsed... Vanem Poiss on ehtminulikult paras lubjapintsel, kuid et ka Nooremal see hemoglobiin minu kanti kisub, see mulle ei meeldi.
Igatahes jama küll, kuid lapsi pole mõtet piinata ja nüüd on mõlemad antibiotsi peal. + rauapreparaat.

Näen ära selleaastase esimese liblika - ilus erkkollane :) Ootame siis kaunist suve, eksole :)

Maja ees heinamaal on kohtunud kaks kitsekarja. Kokku 7 isendit. Ja võtavad mõõtu.  Nii lahe on vaadata, kuidas sarvehakatisi kokku klobistatakse :)

Ilmad on nii fantastilised, et tahaks päikeselaiku tuhandeks killuks pudiseda. Toad on päikest täis ja õuest ma ei räägigi... Ainult et... meie õue ei saa ja vaatame kogu seda ahvatlust toast. Läbi akende, mis vajaksid meeleheitlikult pesu. Kui keegi seda ette võtta viitsiks ja nii, et sel ka mõtet oleks. Ehk et siis keegi kohe oma pliiatsite või tatise ninaga/pannkoogirasvaste näppudega akent töötlema ei saabuks...
Väljas on ikka kohe kevad. Linnud röögivad, liblikad lendavad, kassid jooksevad amokki ja see päike... sellest ei saa kohe kuidagi mööda. Päeva ajal ulatuvad kraadid 10-st ülespoole ja no mismõttes me siin palavikus lastega toas peame passima!
Ainus rõõm on poes käimine... Saab vähemalt majast autoni ja autost poeni ning tagasi õhku nuusutada.

Ja see aeg, kui päike on looja läinud ning maad katab öö, ei ole kah mitte kõige toredam... Ühel vaja ühel hetkel oma halba enesetunnet väljendada, teisel kohe järgmisel...

Siia nädalasse jääb ka üle-Eestiline ööhullus. Virmalised. Üle Eesti seisid inimesed ööpimeduses õues ja ajasid päid kuklasse. Mis Eestis. Isegi Prantsusmaal, Sloveenias ja Saksamaal saadi sambad pildile!
Järgmisel päeval kubisesid nii tava- kui sotsiaalmeedia virmalisejuttudest/-piltidest/-timelapse´dest.

Mina olen virmaliste vaatamises äärmiselt nõrk. Kanapime, nagu ma olen, ei taha mu silmad suurt miskit seal eristada. Kui suund kätte näidatakse ja ma tean, mida otsida, siis vahel isegi õnnestub...

Justnimelt - vahel. Sest tegelikkuses ei olnud see midagi väga üllatavat. Tõsi, nii tugevat mängu on meil harva, et pea igaüks palja silmaga näeb, kuid virmalistekütid näevad neid suht sageli (pimedal hooajal, eksole) ja kaamerad jäädvustavad seda samuti.

Ma nimelt olen viimastel aastatel elanud virmaliste üledoosis. Vanamees on kirglik virmalistekütt. Jahib neid nii koduses Eestis (Hiiumaa on Eesti mõistes tugevas eelisseisus teiste piirkondade ees, kuna valgusmüra põhja suunas pole eriti segamas - vahel Hanko tuled küll keeravad mäkra, kuid siiski suht vaba väli ees) kui ka reisib talviti polaarjoone taha, et siis otse pea kohal keerlevat Aurora Borealist nautida.
Jahtimisel on abiks kõikvõimalikud leheküljed, mille abil siis Päikese paugutamisi jälgitakse (mingid M ja X ja C ja misiganes klassi pursked ja kas Maa suunas ja millal voog kohale jõuab ja mis tugevusega jne jne jne) ja veel mingeid graafikuid ja teemasid ja ma ei liialda väites, et neid kontrollitakse äppide kaudu palju kordi päevas. Ja vahel siis tullakse "kilgates", et täna oli sellise klassi purse ja see peaks 48 tunniga Maale jõudma jmt. Ja kui siis ära vaibub või suund pole ikka äris õige, ollaks kurb.
Ahjaa, pilved on ju ka jälgimisel. Sest vahel on jõhker mäng käimas, kuid taevas pilves. Pilvekaart annab siis aimu, kuskandis võiks pilveauk mingi kell tekkida ja sinna suunda kihutatakse.
Oehh....

Meil on nii, et kui lapsed saavad tuttu, siis külaltki sageli suundub härra õue. Vahel pooleks tunniks ja saabub pettununa tagasi, enamasti aga laekub peale südaööd millalgi. Nagu kass, öise eluviisiga. Õnneks hiiri trepile ei too. Ja õnneks ei ole veel ükski virmaline helistanud ka, et ta rase või midagi :D

Pilte on tal aga neist öödest kümneid tuhandeid. Iga kord kahe kaameraga väljas. Üks piltide tarbeks, teine timelapse´i materjali jaoks.
2013 on tal "saagiga" pilte enam kui 130-st ööst. Või oli see 160+? Vahet pole :D 2014 oli kah üle 100 saagirikka öö. Hetk tagasi lükati taas külmariided selga ja lahkuti natukeseks jahile...

Et siis jah, mul on üledoos, kuigi virmalised on kaheldamatult võluvad :) Eriti, kui ei ole tegu vaid kumaga ega rohelise kaarega (kusjuures, ussi viskav roheline on üks ägedamaid asju tegelikult :D) vaid on sambad ja ka lillat ja sinist ja .... Nojahnoh.

Igatahes on mul hea meel, et nii paljud inimesed said sellest osa. Seni nad ainult imestavad pilte vaadates ja ei taha uskuda, et Eestis tehtud.

Väikest kogust pilte saab soovi korral vaadata näiteks Hiiumaa Fotoprojekt´i lehelt. See on selline paigake, mis sai loodud Hiiumaa ülespildistamiseks. Loodus, aastaajad, sündmused jne. Igasugust eluolu oleme paari inimesega siin üles pildistanud ning avalikkusele tutvustanud. Ütleme nii, et asi on üllatavalt meeldivalt hakanud käima minema, igasugu tellimusi ja koostööpakkumisi muudkui tuleb :) Raamatud, muuseumid, kataloogid, eraisikud... Täitsa äge :) Aga missioon jätkub ja saab selle Hiiumaa ükskord ehk korralikult ää pildistatud :)

Miskit kiirelt valitut panen siia ka:

Selline täitsa tavaline Hiiumaa virmaline :) Eelviimasel pildil siis ka üks "ussi" viskamine näha.

Et jah. Tänu oma tänaseks siis kaks aastat kestnud kirele ja sellele pühendumisele on Vanamehest saanud talle endalegi üllatuseks täiesti tunnustatud ööfotograaf. Ning... öös on ju veel ka helkivad ööpilved, Linnutee ja muu tähemajandus, ülivõimas äike jne jne jne. Et kui ole virmalisi, on miskit muud ikka. Öös toimub asju :)

Veel üks asi jäi möödunud nädalasse - Päike sai 73% varjutatud. Pilves küll oli, kuid päris ilusasti oli läbi pilvede näha. Vanamees muidugi klõpsis pilte ka, kuid ma polegi neid veel näinud :)


Sedakorda siuke nädal.

Emotsioonitus

Iman, ikka veel võrratu

Vaatasin tänast Pealtnägijat ning üks lõik oli modellidest ja nende igapäevasest tööst.

Miski tundus kogu aeg vale olevat. See, et nad on ülikõhnad ja ilma vormideta, ei üllata enam ammu ega kedagi, kuid miski tundus siiski valesti olevat.
Ja siis ma taipasin. Mitte üks neist ei naerata! Mitte ainumaski noor neiu!

See tegi selle töö mõtte kohe kurvaks. Ja masinlikuks. Ja massiks.
Sest... varasematest aegadest on mul meeles imeilusad ja säravad modellid. Kes meist ei teaks Cindy Crawfordi, Claudia Shifferit, Linda Evangelistat, Naomi Campbelli, Eva Herzigovat, Christy Turlingtoni, Imanit jne jne jne. Naised, kes särasid ja keda oli terve lava täis. Ilusad, vabad ja vallatlevad.

Nüüd vaatad neid riietekandjaid ja .... nad oleks nagu zombied. Mitte ainsat emotsiooni ei tohi kusagilt paista, naeratus tundub lausa eriline patt olema...

Kas tänapäeval on nii, et modell ei tohi tihedas disainerite konkurentsis rõivast varjutada? Et peab olema täiesti tuim ja nagu robot seal ringi saalima?
Olgem ausad, eks vist särav modell tõmbaks pilgu tõepoolest pigem enesele ja vabalt võib rõivas ta seljas tähelepanuta jääda...
Või olen mina liiga vana, et ei mõista oma arusaamistes ja hinnangutes ajaga kaasas käia? Seda vist küll, jah... Ja ilmselgelt on eilane ka minu arusaam, et kaunis naine suudab iga rõiva kauniks kanda.

Aga siiski on paganama kahju, et enam ei ole laval ilu, on ainult hilbud.

Issinoor

Meie poistel on üks uus lemmikmänguasi. Issinoor.

Algas lugu nii, et leidsime Vanamehe kunagise üliõpilaspileti. Seal peal selline noor ja päris kobe tegelane. Mina siis vaatasin pilti ja rõkatasin: "Oi, issi on noor!"

Sellest päevast alates hoiab Vanem Poiss seda oma lauakesel ja nimetab Issinooreks. Vahetevahel siis käib ja imetleb/nimetab seda. Noorem Poiss leiab, et sellega on vahva igemeid sügada.
Kõlbab ka selleks :)

Poleks seda eales uskunud

Larhv või liar?

Ausõna, ma poleks mitte kui kunagi uskunud, et mina võiks tahta Savisaare kaitseks välja astuda. See tüüp lihtsalt on oma olemuselt mulle nii üüratult vastumeelne, et...

Ja nüüd siis olukord, kus tunnen, et seda vastikut vanamehenässi peab toetama...

Ma lihtsalt ei saa aru, mis kuramuse klaperjaht neile raudsetele suletud ustele esimestel päevadel käis. Mille paganama pärast on vaja end sisse möllida ja üritada iga hinna eest võimalikult kaugele saada? Mida see annab? Mida saada loodetakse? Pilti kunstlikus koomas olevast tüübist? Milleks? Või äkki ripub info infektsiooni olemuse kohta suurelt palati uksel? Mis tähtsust sel on, mis infektsioon? Miski jama, mis tekitas suure jama. Ja edasi? Tahad osa endale saada või?

Ma olen sellisest ajakirjanduslikust eetika puudumisest sügavalt häiritud. See on juba nagu laiba mõnitamine ju...