Lapsepõlveagsetesse ringikablutamistesse jääb ka korraliku suure naela jalga astumine...
Juhtus see maal vanaema juures, kus koos venna ja 5 nõoga (tollal olid mul vaid poistest nõod) ringi lippasime. Ja oli ju vaja kõikjal ringi ronida.
Mäletan, et järsku oli parema jala talla all kuidagi imelik ja valus olemine. Samme teha oli ka imelik tunne ja vaatasin siis, et mis mu palja jala astumist ometi takistab (kahtlustasin madu). Kurjam, hoopistükkis suur ehitusnael oli ühte otsa pidi jalas ja teist otsa pidi vanas lauajupis. Pole siis ime, et veider kõndida oli.
Seda auku tallas mäletan vist siiamaani. Palju kummalisem on see, et ilma ühegi jorinata sai koju koperdatud, ainult et ühel jalal kasutasin astumiseks vaid kanda.
Kahtlustan, et ju see siis keelatud koht oli, kus see nael jalga sai, kuna muidu oleks ju võinud kaevalda või miskit. Aga ei. Tädi oli ka maal ja tema siis puhastas ja sidus haava.
Täna mõtlen, et huvitav mida tema mõelda ja tunda võis? Kui näiteks Väikemees astuks sarnase naela jalga, oleks ma vist küll parajalt sahmis... Kas tema ka oli? Justkui ei mäleta seda... Või võttis tema kahe poja emana selliseid seiku kui tavalisi? Või olid tollal inimesed lihtsalt vähem paanilised selliste pisiasjade suhtes? Laps ju käis omal jalal, ei halanud ka ja vere sai ju kinni...
Juhtus see maal vanaema juures, kus koos venna ja 5 nõoga (tollal olid mul vaid poistest nõod) ringi lippasime. Ja oli ju vaja kõikjal ringi ronida.
Mäletan, et järsku oli parema jala talla all kuidagi imelik ja valus olemine. Samme teha oli ka imelik tunne ja vaatasin siis, et mis mu palja jala astumist ometi takistab (kahtlustasin madu). Kurjam, hoopistükkis suur ehitusnael oli ühte otsa pidi jalas ja teist otsa pidi vanas lauajupis. Pole siis ime, et veider kõndida oli.
Seda auku tallas mäletan vist siiamaani. Palju kummalisem on see, et ilma ühegi jorinata sai koju koperdatud, ainult et ühel jalal kasutasin astumiseks vaid kanda.
Kahtlustan, et ju see siis keelatud koht oli, kus see nael jalga sai, kuna muidu oleks ju võinud kaevalda või miskit. Aga ei. Tädi oli ka maal ja tema siis puhastas ja sidus haava.
Täna mõtlen, et huvitav mida tema mõelda ja tunda võis? Kui näiteks Väikemees astuks sarnase naela jalga, oleks ma vist küll parajalt sahmis... Kas tema ka oli? Justkui ei mäleta seda... Või võttis tema kahe poja emana selliseid seiku kui tavalisi? Või olid tollal inimesed lihtsalt vähem paanilised selliste pisiasjade suhtes? Laps ju käis omal jalal, ei halanud ka ja vere sai ju kinni...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar